reede, 30. november 2007

Kas partiid tuli jätkata?

Prantsusmaal on lisaks neljale kohtunikukategooriale olemas veel viies, noorkohtuniku kategooria. Selle võivad saada 12 - 16 aasta vanused noored (16-aastaselt võib juba taotleda ka IV, 18-aastaselt III ja sellest kõrgemaid kategooriaid). Nimetuse saamiseks korraldatakse üle riigi spetsiaalseid seminare ja võetakse vastu eksameid. Arvan, et see on hea võimalus panna noori juba varakult kohtunikutööst huvituma ja anda neile vastavaid teadmisi. Sealse maleliidu koduleheküljel vastatakse sageli ka noorkohtunike küsimustele.

Ühes viimastest veergudest oli ühel noorel kohtunikul tekkinud kahtlusi oma vanema kolleegi tegevuse õigsuses. Oli mingi śveitsi süsteemis noorteturniir, kus mängisid benjamins (pesamunad), mis tähendab alla 14 aasta vanuseid. 23. käigul teatas valgetega mänginud A: "Tuli ja matt!" Mõlemad jätsid mängu katki, märkisid protokollidesse 1 : 0 ja kirjutasid alla. Siis aga ütles naaberlaua mängija, et mingit matti polnud. B (mustad) pöördus seejärel kohtuniku poole ja see laskiski partiid jätkata. Ja nagu arvata võis, võitis mõned käigud hiljem hoopis B. Nüüd märgiti protokollidesse 0 : 1 ja kirjutati need uuesti alla. Kuigi A selle tulemuse hiljem vaidlustas, siis nii see jäi. Abikohtunikuna tegutsenud noormees tõstatas siis küsimuse, kuidas oleks pidanud kohtunik antud juhul toimima, kas partiid pidi tõesti tingimata jätkama ja kuidas oleks tal tulnud oma otsust A-le põhjendada.

Tavapäraselt vastab prantslaste kodulehes kirjadele nende esikohtunik Stéphane Escafre. Loomulikult alustas ta koodeksitsitaadiga 8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Kõige lihtsam oleks kohtunikul olnud öelda, et partii on läbi ja sellega asi lõpetada. See aga oleks olnud liiga piiratud nägemus reeglitest ja noorteturniirile vaevalt sobiv. Matti ju polnud, keegi alla ei andnud /kuigi formaalselt tähendab 1 : 0 partiiprotokollis minu arvates selgelt alistumist/. Oli vaid mõlema mängija viga tulemuse fikseerimisel.
Tsiteeritud artikkel annab vea parandamiseks võimaluse. Nii peab Escafre partii jätkamist normaalseks. Tingimata seda jätkama tõepoolest ei pidanud, aga antud juhul küll. Muidugi kui mati puudumist oleks märgatud alles turniiri lõpul, oleks korrigeerimine hiljaks jäänud (antud juhul käis 2. voor). A-lt oleks võinud küsida, kas ta andis tuld ja pani mati ning kas vastane alistus. A-le oleks tulnud öelda, et partii polnud läbi ja alla kirjutati vaid vastase vea tõttu.
On loomulik, et eriti noortevõistlustel tuleb leida aega ja tehtud otsuseid vajalikul määral põhjendada, et mängijad ei tunneks, et neid koheldi ebaõiglaselt. Ja muidugi oleks tulnud noomida ka naaberlaua mängijat: teise laua partiisse ei tohi kunagi otseselt sekkuda, seda oleks pidanud tegema vaid kohtuniku vahendusel.
Jään oma prantsuse kolleegi mõttekäiguga põhiliselt nõusse. Veidi paneb imestama, et seal selle vanusega mängijad ei saa aru, mis on ja mis ei ole matt.
Lembit

neljapäev, 29. november 2007

Juhtum välkpartiis

Mõni aeg tagasi esitati Hispaania kodulehel arutamiseks järgmine juhtum ühest välkpartiist.
Valged asetavad oma kuninga väljale, mis oli mingi vastase malendi tules. Mustad seda ei märka, vaid teevad oma malendiga käigu. Valged seiskavad kella ja kutsuvad kohtuniku, teatades, et musta viimane käik oli määrustevastane, ning nõudes endale võitu (või viiki, juhul kui valgetel poleks olnud matistamiseks piisavat materjali).

Mida peaks sel juhul tegema kohtunik? Hispaanlaste arvamustel oli kolm varianti. Ühtede arvates ei saa mustade käiku lugeda kuidagi määrustevastaseks ning selle asemel peaksid nad ütlema kohtunikule, et määrustevastase käigu tegid hoopis valged. Kohtunik peakski seejärel mustadele võidu andma.
Teiste arvates on mustade käik tõesti määrustevastane (pigem võiksime küll valge kuninga tulesoleku tõttu kõnelda määrustevastasest seisust) ning seetõttu valgete poolt esitatud taotlus täiesti põhjendatud. Võit peaks minema valgetele.
Kolmandate arvates keelab koodeks küll kuningat tulle jätta, aga see käib mängija enda, mitte aga tema vastasmängija kuninga kohta. Seepärast on valge kuningas pärast mustade käiku lihtsalt tules ja see tuleb sealt valgete järgmise käiguga kuhugi viia. Partii seejärel aga lihtsalt jätkub.

Vähemalt esmapilgul ühineksin viimase arvamusega. Kui mustad on käinud, siis ei saa nad loomulikult enam mingit taotlust esitada. C3: Vastasmängija võib ... enne oma käigu tegemist taotleda võitu. ... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida. Nii langeb esimene variant ära.
1.2: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Seda punkti mustad ei rikkunud.
Kui valged ka nüüd oma kuningaga midagi ette ei võta ja see jääb tulle, võivad mustad esitada taotluse määrustevastasuse kohta, kuigi nende järgmine käik iseendast võib ju määrustele vastata.
Või arvab keegi teisiti?
Lembit

kolmapäev, 28. november 2007

Erinevalt toimida ei tohiks

Hispaania kohtunike lehekülg ei toimi endiselt. Ühesugune vabandus püsib seal juba mitmendat kuud. Järelikult pole meie kohtunikel ka parima tahtmise korral seal talletatut lugeda, isegi kui seda hispaania keeles teha üritataks. Üheks rubriigiks oli seal varem Casos Arbitrales - Kohtunikutöö juhtumid, kus toodi mitmesuguseid näiteid võistlustel juhtunust, ilma et nende põhjal oleks mingeid kindlaid järeldusi tehtud. Pigem lõppesid need tavaliselt küsimärkidega ja andsid kohtunikele mõtlemisainet. Kuivõrd kirjutasin endale enamiku neist tekstidest ümber, siis võiks ehk ka meie veebis ajuti mõne neist juhtumeist reprodutseerida.

Üks näide, originaalpealkirjaga "Erinevad kriteeriumid". Mingil turniiril mängivad kaks mängijat reitingutega kusagil 1900 ja 2100 vahel. Valgel (A) on laual 2 ratsut ja 4 etturit, mustal (B) vanker. Kummalisel kombel nopib must enne ajakontrolli ära nii kõik etturid kui ka ühe ratsu. Loomulikult minetab valge seejuures kannatuse ja keskendumisvõime. Ainus väljapääs on viigipakkumine, mis aga loomulikult tagasi lükatakse.
Kui aega jäänud mustal 30 ja valgel 10 minutit, kutsub valge kohtuniku ning teeb talle väga emotsionaalselt selgeks, et see seis olevat kõigis raamatutes viik (madala reitinguga mängija kohta pidi siis olema tegemist hea maleliteratuuri tundmisega) ning võita olevat siin võimalik vaid ajaga. Loomulik, et partii endale tähelepanu tõmbas ja selle ümber vaidlus tekkis. Kuigi ma ei tea, millest kohtunik lähtus (artikli 10.2 järgi taotlemiseks polnud ju aeg kätte jõudnud), oli tema otsus: viik! Pahane mustki jäi lõpuks kohtuniku otsust uskuma ja loobus apellatsioonikomiteesse pöördumisest.

Järgmisel aastal käib sama turniir, tookord mustadega mänginu (B) on jälle kohal ja ka kohtunik on sama. Ainult vastane on uus. Ja seekord on meie tuttaval lauale jäänud ratsu ja ettur ning seekordsel vastasel vanker. Lõpuks läheb ettur kaotsi, kuid mehele meenub kohtuniku eelmise aasta otsus ja ta läheb ise viiki taotlema. Abikohtunikelt ta soovitud otsust ei saanud, aga see polnudki oluline, sest peakohtunik oli talle ju teada juba eelmisest aastast. Aga seekord ei teinud see mees meie tuttava protestidest põrmugi välja ja teatas, et tuleb lihtsalt mängu jätkata. Tema polevat sellistes seisudes kunagi viiki fikseerinud.

Muidugi oleks viigi fikseerimine sellise materjali vahekorra juures olnud rohkem kui problemaatiline ning sellele oleks pidanud eelnema kummagi poole laual tehtud käikude tähelepanelik jälgimine. Igal juhul on õigustatud nende juhtumite internetti riputanu küsimused: Kas nende partiide vahel on mingi erinevus ning kas tuleb taotluse puhul arvestada, kes viiki taotleb ja kuidas ta oma taotlust põhjendab? Meie kohtunikulitsentsi too Hispaania ametivend vaevalt saaks.
Lembit

teisipäev, 27. november 2007

Amalfi süsteemist

Śveitsi süsteemi variante on rohkesti ning nende arv pigem kasvab kui kahaneb. Neist sagedamini kasutatavate olulisematest tunnusjoontest on juttu ka minu materjalis "Märkmeid śveitsi süsteemist". Amalfi süsteemi selles aga mainitud pole, sest selle esitas IA Sergio Pagano FIDE śveitsi süsteemi paarimise komiteele arutamiseks alles mullusel Torino kongressil. Asja peeti lihtsaks ja huvitavaks, kuid lõplik otsus variandi tunnustamise kohta jäeti langetamata ja pole teada, et tänavugi oleks kaugemale jõutud.

Śveitsi süsteemi üks puudustest on see, et tugevamad mängijad peavad turniiri algul kohtuma mängijatega, kes on mängutasemelt neist tunduvalt nõrgemad. Mängib ju parim esimeses voorus tabeli teise poole parimaga ja suure osavõtjate arvu korral läheb veel aega, enne kui ta saab laua taga kokku konkurentidega. Lõppjärjestuse määramisel on neist partiidest vähe kasu. Mõneti on seda puudust püütud parandada kiirendussüsteemidega, kus mängijad jagatakse kaheks pooleks, vaid neljaks veerandiks ning kõige tugevam kohtub teise veerandi esimesega.

Ka Amalfi süsteemi põhiidee on vastaste reitinguerinevuste vähendamine esimestes voorudes ning mängijatele võimaluste andmine mängida reitingute poolest lähedaste vastastega.
Tavaliste põhimõtete järgi koostatavas paarimisnimekirjas on kõik mängijad oma reitingute järgi reas ning kõigepealt hakatakse otsima vastast nimekirja esinumbrile. Valem selle leidmiseks on aga: paaritatava mängija koht nimekirjas + veel mängimata voorude arv. Nii et kui tegemist on 7-voorulise turniiriga, mängib esinumber avavoorus nr. 8-ga, kui aga 11-voorulisega, siis nr. 12-ga. Teises voorus peaks siis tabelijuhi vastaseks olema esimesel juhul nr. 7 (1 + 6), teisel juhul nr. 11 (1 + 10). Täpselt samuti leitakse vastased kõigile teistele paarimisnimekirjas olijatele. Nr. 2 peaks avavoorus meie näidete järgi esimesel juhul mängima nr. 9, teisel juhul nr. 13 vastu, teises voorus aga nr. 8 või nr. 12 vastu. Kui igas voorus kõigis partiides kõrgema reitinguga mängijad võidavad, siis peaksid kaks parimat omavahel kokku saama viimases voorus, kuigi ka selle ajani on mõlemal tulnud tegemist teha väga tugevate vastastega.

Muidugi võib juhtuda, et mingi selle valemi järgi leitud vastane on paarimiseks siiski ebasobiv, olgu siis seetõttu, et nad on juba mänginud või et nende kohtumine tähendaks kolme järjestikust partiid sama värvi malenditega või kolme ühe värviga partiid rohkem kui teisega. Võib aga ka juhtuda, et sel moel saadud vastase number on suurem kui parajasti aktiivsete mängijate arv. Sel juhul liigutakse kõigepealt tolle sobimatu vastase numbrist ülespoole kuni mängija endani. Kui ka sel vahemaal sobivat vastast ei leita, siis liigutakse sellest sobimatust vastasest allapoole tabeli lõpuni välja. Ei anna ka see toiming ikkagi tulemust, lõhutakse ära viimane kokkupandud paar ja asutakse uuesti asja kallale. Kõik muud reeglid sarnanevad üldtuntud śveitsi omadele.

Kuigi pole ise asja järele proovinud, tundub see paarimisprotseduur lihtne olevat ja konkurentsi tihendamise kõrval peakski see olema Amalfi süsteemi suuremaid plusse. Paarimisreeglid ise on sõnastatud selgemini kui enamikus teistes śveitsi süsteemi variantides. Kõige muu kõrval aga peaks süsteem panema kõrge reitinguga mängijad rohkem riskima, sest ka kaotuse korral on neil ikkagi võimalus esikohtadele konkureerida.
Aga ootame, mida otsustab FIDE.
Lembit

esmaspäev, 26. november 2007

Śveitsi süsteemi reeglitest

Nädalavahetusel pidin kohtunike seminaril veidi kõnelema ka śveitsi süsteemist. Õieti on see süsteem praeguseks juba sedavõrd palju erinevaid vorme omandanud, et ühtsusest on raske rääkida. FIDE on ajuti teinud katseid põhiseisukohtade paikapanekuks, kuigi ka need kannavad vaid soovitavat iseloomu. Ulatuslikumaks neist olid śveitsi süsteemi reeglid Grazi kongressilt 1985, millele tuginevad ka meie kodulehelt leitavad Śveitsi süsteemi põhireeglid ja minu materjal "Märkmeid śveitsi süsteemist".

Aga Śveitsi süsteemi üldreeglid pärinevad ka Calvia kongressilt 2004. Millest siis neis juttu on? Need on lühikesed ega püüagi anda mingeid konkreetseid juhiseid paarimiseks. Aga arvestagem neid võimaluse korral ikka (FIDE reitinguturniiridel kindlasti), kuigi vaevalt seal meie jaoks midagi uut ongi.

Iga osavõtja, kes pole õigeaegselt kohale saabunud, kõrvaldatakse turniirilt, kui ta pole järgmise vooru paarimiseks kohale ilmunud. Erandi võib teha juhul, kui registreeritud osavõtjalt on kirjalik teade, et ta jääb paratamatult hiljaks. Ükski mängija ei saa punkte mängimata voorude eest. Mängija, keda kohal pole, ei või saada mänguta punkti. Mängija, kes mingist voorust puudub kohtunikule teatamata, loetakse turniirist loobunuks, välja arvatud juhul, kui puudumist põhjendatakse arvestatavate argumentidega enne järgmist paarimist.

Mängijate esmane järjestus turniiritabelis peab vastama nende FIDE reitingutele. Kui mängijal FIDE reitingut pole, võib arvestada mistahes kättesaadavat infot tema mängutugevuse kohta. Selleks võib olla näiteks tema rahvuslik reiting, mille puhul on võetud arvesse FIDE reitingu ja vastava maa rahvusliku reitingu vahekorda.
Kasutatav paarimissüsteem peab olema üks avaldatud FIDE süsteemidest või siis selline, mille üksikasjalik kirjeldus antakse mängijatele. Kasutada võib ka nn. kiirendussüsteeme (need on sellised, kus mängijad jaotatakse esimesteks voorudeks nelja gruppi, et juba nendes poleks kohtuvate mängijate tugevusevahe liiga suur), aga vaid siis kui need on eelnevalt teatavaks tehtud ega eelista üksikuid mängijaid. Pole lubatud korrektseid paarimisi muuta, et anda kellelegi suuremaid võimalusi tiitlinormide täitmiseks. Kui paarimised on juba avaldatud, siis ei tohi neid enam muuta, välja arvatud juhul, kui kaks mängijat kohtuksid omavahel teistkordselt. Ja ongi vist kõik põhiline, mis Calvias tookord kirja pandi.
Lembit

pühapäev, 25. november 2007

Pilk aastate taha

Kavatsesin seekord kommenteerida Geurt Gijsseni iga kuu kolmandal kolmapäeval ilmuvat Chesscafe järjekordset veergu, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja - ei ilmunud veerg nähtavale ei kolmapäeval ega isegi nädala lõpuks. Põhjusi ma muidugi ei tea. Igatahes on juhtum vist pea kümne aasta jooksul esmakordne. Küll on aga toimetus vajalikuks pidanud taas esile tuua ühe aastatetaguse teksti. Pilk kaustikusse, kuhu olen talletanud kõik olulisema kunagise kolleegi arutlustest, selgitab, et tegemist on juuliga 1998, seega ajaga veidi enne meie viimast koostööd Elista olümpial. Aga ehk leiab sealt praegugi midagi kasulikku, kuigi on koodeksitki ju vahepeal kahel korral korrigeeritud.

Mainitud veeru lõpul on muide paar näidet, mis oleksid sobinud illustreerima minu hiljutist kommentaari "Kuidas partiid alla anda?"
Sokolov - Nijboer (Hollandi MV 1998): Must märgib partiiprotokolli "1 : 0" ja kirjutab alla. Vastast laua juures parajasti pole, küll aga on seal kohtunik, kes võtab valge kuninga ja asetab selle sümboolselt ühele malelaua tsentriväljadest. Ometi teatab nüüd Nijboer, et tahab partiid jätkata. Jätkabki, aga käik hiljem annab ikkagi alla - selles partiis juba teistkordselt.

Kamski - J. Polgar (Buenos Aires 1994): Kamski toimib analoogiliselt. "0 :1", allkiri ja mängu jätkamine. Kuna tegemist on mitme partii ajapuudustega ja Kamski seis päris läbi, siis Geurt laua juurde ei lähe, arvates, et see oleks paratamatult esile kutsunud mingi reaktsiooni ja teiste mängijate häirimise. Küll teeb ta pärast partiid Kamskile ametliku hoiatuse.

Aga üldiselt näib, et siis olid tähelepanu all eelkõige kiir- ja välkmale.
Kusagil Mehhikos mängitakse ühetunnise kontrolliga (ametlikult on seegi ju kiirmale), laual DGT elektronkellad. Kui must aja ületab, näevad kõik, et valge kellale jääb veel 3 sekundit. Valge ei oska aga kella seisma panna. Kui mõlemal numbrilaual seisab "0 : 00", fikseerib kohtunik musta taotlusel viigi, kuigi temagi oli märganud, kelle aeg enne otsa sai.
Gert nõustub kohtunikuga partii tulemuse suhtes. B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.

DGT kelladega on küll täiesti selge, kes ületas aja esimesena. Mehaaniliste kelladega, mida ju ka ikka veel kasutatakse, me seda aga kindlaks teha ei saaks. Erinevaid reegleid mehaanilistel ja elektroonilistel kelladel olla ei või. Nii peamegi siis ka antud juhul arvesse võtma vanema tehnika võimalusi. Oleks meil tegemist olnud tavamalega (mida 1 tunni male ju peaaegu et on), oleks kohtuniku otsus pidanud olema teistsugune. Seal peab kohtunik asjasse sekkuma ja esimese ajaületaja kindlaks tegema.

Ka Brasiilias oli kontrolliks üks tund partiile. Tegemist oli tüüpilise näitega meie kohtunikueksamite küsimustikust. Valgel on suur ülekaal, etturi lipustamine oleks ühtlasi olnud matikäik. Aga mängija lippu ei leia ja just samal ajal, kui ta ütleb: "Lipp ja matt!", langeb kellal nooleke. Kohapealne kohtunik kirjutab turniiritabelisse valgetele küll punkti, aga hiljem tekivad selle õigsuses kahtlused.
Ja õigustatult. Valge oleks pidanud kella seisma panema ja laskma kohtunikul endale lipu tuua. Niipea kui lipp oleks lauale ilmunud, oleks valge tõepoolest võitnud, olgugi et paar sekundit hiljem oleks nooleke langenud. Antud juhul jäi aga käik tegelikult tegemata ja võit oleks pidanud minema hoopis mustale. Muidugi juhul, kui tal peale kuninga ikka veel midagi laual oli, sest 6.10: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Lembit

laupäev, 24. november 2007

Meil poleks nii juhtunud

Tulin just kohtunike seminarilt ning arvutisse pilku heites leidsin, et Saksa malehuvilised olid tagantjärele terve nädala tegelnud ühes partiis tekkinud veidi veidra olukorraga.
Mängiti mingit meeskonnavõistlust. Kaks meest jäid suurde ajapuudusesse, nii et pärast 28. käiku olid mõlemad partiiprotokolli tõmmanud ainult kriipse. Siis võttis must oma vankri ja lõi sellega väljale c1. Kas aga vanker seisis c8 või juba lööduna hoopis laua kõrval, seda ei saadudki tekkinud vaidluses selgeks. Nüüd oleks ju normaalne olnud, et asjasse oleks selguse toonud laua juures käike kirjutanud kohtunik. Häda oli aga selles, et matśil sellist omaette ametimeest polnudki, vaid selle funktsioone pidid täitma ühiselt mõlema meeskonna kaptenid, kes aga ise mängisid ega olnud suutnud leida endale ka sellist abilist, kes partiides toimuvat oleks jälginud.

Nii palju nad siiski otsustasid, et partii tuleb teisel laual läbi mängida, käigud üles kirjutada ja siis partiid jätkata. Aga viimast 6-7 käiku ei suudetud nüüdki ühtviisi kirja panna. Üks sai tehtud käikude arvuks 34, teine 35. (Mulle endale tundub see küll kummaline, sest nad vaatasid ju partiid samal malelaual.) Sellest jäi sõltuma ka see, kas vanker ikkagi oli c8 või mitte. Valge nooleke oleks kukkunud ehk 20, musta oma 45 sekundi pärast. Kui vanker laual, oleks must jõudnud võita, kui mitte oleks tegemist olnud ligikaudu tasakaaluga. Võib kujutleda, kui äge võis seal vaidlus olla. Õnneks enne seda, kui kaptenid oleksid saanud mahti otsustavalt asjadesse sekkuda, jõuti kompromissini ja mehed leppisid viiki.

Internetivaidlused käisid selle üle, mida oleksid kaptenid pidanud tegema, kui viigilepet poleks sündinud või kuidas oleks pidanud toimima olematu kohtunik, kes poleks partiid jälginud. Päris ilmne, et neutraalse jälgijata takkajärele selgusele jõudmine oleks peaaegu võimatu. Koodeksi artikkel 7.5 ütleb: Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.14 /kohtuniku parema äranägemise järgi/.
Ilmselt tähendas see viimane kindlaks tehtav seis siis seisu pärast 28. käiku, mis tulenes protokollidest. Missugused ajad kelladele, selle üle võiks vaielda. Praktiliselt peaksid kellad ka pärast korrigeerimist näitama (peaaegu) ühesugust aega. Kui võtta proportsionaalselt tehtud käikude arvuga, siis võiks kummalegi poolele jätta ca 20 minutit. Teame aga, et tegemist oli juba ajapuudusega, kus käike enam ei kirjutatud. Kuivõrd kirjutamise võib katkestada siis, kui aega jääb alla 5 minuti, siis võiks mõlemale jätta näiteks 4 minutit. Kas sobib?

Läänepoolsetes maades näib olevat üsna palju võistlusi, kus kohtunike ülesandeid täidavad kaptenid. Kui asi laabub, on kõik korras. Kui aga midagi juhtub nagu selles partiis, on häda käes. Kui otsustusõigus on jäetud kaptenitele, ei tohiks nad kaasa mängida või peaks neil olema vähemalt mingi tehniline abijõud kasvõi vajadusel käikude üleskirjutamiseks.
Usun, et meil on igal võistlusel kohtunik olemas ja taolist olukorda poleks meil juhtunud. Ka kogemusteta kohtunik on parem kui kohtuniku puudumine ja ehk annab ka äsjane seminar neil osalenutele mingeid teadmisi ja oskusi juurde.
Lembit

teisipäev, 20. november 2007

Kuidas partiid alla anda?

Alistumise protseduuri koodeks ei reglementeeri. Alistumiseks kasutatakse väga erinevaid mooduseid. Võib panna malekella seisma, võib vastasele lihtsalt käe ulatada, võib kuninga pikali lükata või võib lihtsalt öelda "annan alla". Ideaalselt peaksid kõik need asjad olema koos, kuigi ka mõnest elemendist juba piisab. Kaks viimast elementi esinevad kahjuks üha harvemini, kuigi just need ei jäta võimalust mängija kavatsustes kahtlemiseks. Partiiprotokolli tuleks kirjutada tulemus ja partiis kulutatud ajad ning seejärel enne oma ja siis vastase protokoll alla kirjutada. Alla anda võib ka kirjalikult.

Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.

Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.


Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.

Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.

Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.

Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.

Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.

Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.

Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.

Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit

reede, 16. november 2007

Millal avastada vigu?

Vaevalt saab ka kogenud kohtunik alati öelda, et toimima oleks pidanud just nii ja mitte teisiti. Küllalt palju võib sõltuda ka kohapealsetest tingimustest ja turniiri iseloomust. Jäin mõttesse, kui täna tagantjärele veel üht www.schachfeld.de suvist arutlust läbi vaatasin, seekord pealkirja all "Millal tuleb vead avastada?"

Mingi turniirike Saksamaal. Ühes partiis langeb malekellal nooleke. Mängija oli arvanud, et tal on 36 käiku täis (just selline oli seal käikude kontrollarv). Selgub aga, et tehtud on vaid 35 ja kohtunik fikseerib ajaületuse. Mängija ilmselt kohe vastu ka ei vaidle ja küllap kirjutatakse ka protokollid selle tulemusega alla. Kell näitab keskööd ja kohtunik läheb koju. Mängijad otsustavad siiski kahekesi kontrollida, kui palju neid käike ikkagi oli. Saadakse jälle 35. Alles hiljem kodus leiab mängija, et ometi oli tehtud 36. Järgmisel päeval nõustuvad sellega teisedki. Otsustatakse mängida ja mängitaksegi uus partii. Kas toimiti õigesti?

Ei söanda 100 %-lise kindlusega vastata. Kui leiti, et ajaületust siiski polnud, võis uue partii mängimine õige olla. Salakäiku polnud ju kirjutatud ning arvutid või ükskõik kes oleksid võinud aidata edasimänguks parimat jätku otsida. Tavaliselt küll turniiridel mingiks järelmänguks aega pole. Ise oleksin siiski teisiti toiminud. Tegelikult oli ju partii tulemus ju ammu fikseeritud ning kui isegi partiijärgne läbimängimine tehtud käikude arvu tuvastada ei suutnud, siis oleks selleks tulemuseks olnud ajakaotus.
8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Muidugi, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kohtunik, kes võitlusväljalt lahkus, sest tema jaoks oli kõik selge. Hämmastab muidugi, et käikude arvu nii raske selgeks saada oli.

Samas küsitakse veel, mida teha kui määrustevastane käik avastatakse alles pärast partii lõppu selle läbimängimise ajal. 7.4a ütleb üsna selgelt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Nii et kui protokoll juba alla kirjutati, pole ka siin vajadust vea õiendamiseks ja tulemuse muutmiseks. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti või kui läbimängimine ei näita, et vahepeal juhtus laual olema mängu lõpetav mati- või patiseis.
Lembit

neljapäev, 15. november 2007

Veel välkpartiides juhtuvast

Augustis võttis www.schachfeld.de arutusele paar välkpartiides üsna sageli esinevat olukorda:
1) Tegemist on suure ajapuudusega. Käiku tehes ajab mängija ühe oma malendi ümber, paneb selle siis aga tagasi valele väljale. Kas vastasmängija võib nüüd võitu taotleda?

Nagu ikka esitati nii üht- kui teistpidi arvamusi. Oli neid, kes arvasid, et vastavalt C3 võib ümberpaigutuse lugeda määrustevastaseks käiguks ja seega peaks asi lõppema kaotusega.
C3. Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Enamasti leiti siiski, et kuivõrd käik ise oli määrustepärane, siis võitu nõuda ei võiks. Küll võiks vastase kella seisma panna (minu arvates küll pigem vastase kella uuesti käivitada) ja osutada tehtud veale. Siis mängitagu edasi. Soovitati asja kordumisel kohtuniku poole pöörduda ja kolmas kord peaks kindlasti kaotuse tooma. Kuivõrd vastaspool on minetanud aega, siis võiks talle näiteks minuti juurde anda.

Kindlasti oleks ka kohtunikul tekkinud olukorras küllalt raske otsustada, eriti siis, kui mängijad ise omavahel kokkuleppele ei jõua, kus mingi ettur tõepoolest seisis. Sellisel juhul peaks paratamatult jätma kõik malendid nii, nagu nad laual parajasti on.
Määrustevastasuste kohta käiv artikkel 7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasuse teket kehtib ju ka välkmale kohta. Eks peame siis sellest lähtuma

2) Sageli seatakse ümberkukkunud malendid laual korda alles pärast seda, kui vastase kell on juba käima vajutatud. Kas see vastab reeglitele ja missugune peaks olema karistus?
On päris selge, et reeglid niimoodi toimida ei luba. 7.3 ütleb ju Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada mängijat, kes malendid ümber ajas.

Siingi oli resoluutseid sakslasi, kes sellise teo eest kaotuse määramist nõudsid. Kui kohtunik leiab, et nii on toimitud meelega, siis võib ehk tõesti niimoodi reageerida. Oli aga ka märksa leebemaid, kes leidsid, et esmakordselt piisab vaid tähelepanu juhtimisest, teine kord võiks olla hoiatus, kolmas kaotus. Välk nõuab resoluutsemat tegutsemist, kui meid juba sekkuma kutsutakse (ise vaatame muidu ju passiivselt, kuid tähelepanelikult pealt) ning arvatavasti nii mitme astmeline süsteem end ei õigusta. Igal juhul tuleb aga korrigeerida mõtlemisaegu, mida õigustamatult vara käigustatud kell mõjutas.
Eelkõige sõltub aga välkpartii normaalne kulg ikkagi mängijatest endist.
Lembit

esmaspäev, 12. november 2007

Mängijate aususest

Kümme päeva tagasi mängiti üht Hollandi teise liiga matśi. 6. laual mänginud AAS-i meeskonna kapten läks korraks värsket õhku hingama ning talle järgnenud kohtunik leidis, et mehel on käes tasku-Fritzi seade (selle välkmale reiting olevat 2450, hinnaks aga 50 eurot) ja selle ekraanil sama seis, mis tal parajasti mängulaual. Kuigi mees väitis, et ta ei analüüsinud seisu, vaid tahtis ainult oma partiid andmebaasi lisada, loeti mäng talle otsekohe kaotatuks.

Operatiivselt reageeris ka Hollandi Maleliit. Sellistes olukordades ei hakata seal ootama järjekordseid koosolekuid, vaid kogu otsustusõigus on antud võistlusjuhiks nimetatavale ametimehele, kelleks praegu on IA Rom Bleeker. Kuigi patune oma süütegu kangesti kahetses, järgnes juba viis päeva hiljem karm otsus - võistluskeeld nii selleks kui ka kaheks järgmiseks hooajaks (maksimaalselt oleks nende reeglite järgi võinud aasta veel lisada).

Nii on malekoodeksi keelud elektrooniliste sidevahendite ja informatsiooniallikate kasutamise kohta ikkagi põhjendatud ning ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) ei tunne asjatult rahutust. Juba 19. veebruaril esitas ACP oma ettepanekud pettuste vastu võitlemiseks FIDE ametlikel võistlustel ja muudel tippturniiridel. Selleks oleks vaja seada üles metallidetektorid mängualale sisenemisel ning võtta tarvitusele süsteemid, mis takistaksid mängusaalis traadita seadmete tegevust ning välistaksid silmsideme mängijate ja publiku vahel. Mängija võiks mängualalt lahkuda vaid kohtuniku loal, igasugune mängijate verbaalne kontakt aga oleks partii jooksul keelatud.

8. märtsil pöördus ACP FIDE poole tungiva taotlusega mitte reageerida üksikjuhtudele, vaid võtta midagi ette pettuste vastu üldiselt. Olukord olevat vähemalt ebameeldiv. On vale teeselda, et males ei saa pettusi olla või et keegi kunagi teist ei peta. Tehnoloogia ja elektroonika areng loob selleks järjest rohkem võimalusi.
FIDE selget vastust teada pole. Kuigi eetikakomisjon on sel aastal endast rohkem elumärki andnud ja isegi avalike istungitenigi välja jõudnud (veidi oli neist juttu ka meie kommentaaris "Kohtunike aususest"), näib, et seal ollakse kuhugi poolele teele peatuma jäädud, üheks võimalikuks põhjuseks, et puudutatud on liiga tuntud nimesid.

Kui karistus hollandlasele tundub olevat liiga raske, siis meenutan hindu Umakant Sharma lugu eelmise aasta detsembrist. Tolle mehe palju aastaid 1900 ümber püsinud reiting tõusis äkki peaaegu 2500-ni. India meistriks ei õnnestunud tal siiski tulla, sest enne avastati ta mütsikese alt Bluetooth´i seade arvutisignaalide vastuvõtuks. Karistuseks kümneaastane võistluskeeld. Aga muidugi pole ka juhtumid ühesugused.
Lembit

pühapäev, 11. november 2007

Kuidas arvestada punkte?

Oleme aastakümneid harjunud sellega, et pärast partii lõppu kantakse selles mänginutele turniiritabelisse 1, 1/2 või 0. Küll aga lisab viimasel ajal artikkel 11.1 : Kui eelnevalt pole teisiti teatatud... Järelikult on võimalik ka mistahes muu punktiarvestussüsteem.



Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.



Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.

Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.

Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.

Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.

Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.

Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.

Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.

Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.

Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.

Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit

laupäev, 10. november 2007

Matt või aeg

Saksa kohtunikud on viimasel nädalal arutanud küllalt tüüpilist juhtumit mingi klubi välkturniirilt: Valge paneb mustale mati, aga samal ajal langeb tema kellal nooleke. Must ütleb valjult "aeg!", valge aga "matt!". Malekell jääb käima. Mis on tulemus? Tolles partiis pidas valge end sedavõrd kaljukindlaks võitjaks, et must andis kodurahu säilitamise nimel järele ja laskis endale turniiritabelisse nulli kirjutada.

B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Must kelli ei seisanud. Kiir- ja välkmales ei piisa noolekesele osutamisest ega "aeg!" hüüdmisest.

5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Nii see oli. 6.8a: ... käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole oma kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Kuna must polnud oma võitu määrustepäraselt vormistanud, polnud valgel vaja kella seisata, sest käik lõpetas partii.

Tõsi küll, valge oli alles matti panemas. On väga oluline, et kohtunikud püüaksid välkturniiridel olla seal, kus neid kõige rohkem vaja on. Kohtuniku hästi valitud asend on väga tähtis. Kui kohtunik tõepoolest toimunut nägi, peaks valge olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Kui ta aga tuleb laua juurde ning näeb vaid matti ega tea, kas matt pandi enne või pärast ajaületust, siis võidavad valged.

Sakslastest vaidlejate hulgas oli neidki, kes tahtsid partii vastakate arvamuste tõttu viigiks lugeda,aga need jäid ilmselt vähemusse. Üks mängija tõi näite teiselt välkturniirilt. Tema vastane oli hüüdnud: "aeg!", sest nooleke kukkus. Aga siis kukkus parajasti teine nooleke ka ja teine mees hüüdis "viik!". Kuigi vastane sellega algul ei nõustunud, fikseeris kohtunik B9 järgi viigi: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.

Muidugi on eetika probleemid välkmales olulised ja alati on (nagu ka nendes kahes partiis) mängijaid, kes püüavad kõiki võimalusi ära kasutada, püsides lubatu ja lubamatu piiril. Kui see siiski toimub reeglite raames, pole kohtunikul midagi teha ja jääb vaid reeglitest kinni pidada. Kui mitte, siis tuleb koodeks maksma panna.

Viis aastat tagasi toodi Chesscafes analoogiline juhtum ühelt Jugoslaavia välkturniirilt, kus kohtunik tõepoolest viigi fikseeris. Gijsseni seisukoht oli siiski, et valge tuli lugeda võitjaks, sest matt lõpetas partii, noolekese langemine aga loetakse kiir- ja välkmales juhtunuks vaid siis, kui selle kohta esitatakse taotlus. Tavamales oleks kohtunik pidanud muidugi ajaületuse fikseerima. Seal on ju väga tähtis see hetk, millal nooleke langeb, kas enne või pärast matti. Kui see toimub üheaegselt, loeb laual toimuv, seega matt.

Kes asja vastu veel huvi tunneb, võiks otsida Austraalia saidilt üles sealse arutluse jaanuarist 2004, kus oli tegemist koguni 44 sõnavõtuga. Lähteolukord oli ligikaudu analoogiline. Ka seal kaldus üldine arvamus valgete võidu poole. Minugi tekstidest "Malekellad, mõtlemisajad ja ajakontroll" ning "Mõnda välkmale reeglitest" leiab paar asjakohast näidet.
Lembit

neljapäev, 8. november 2007

Kuhu panna kell?

Austraallased arutasid eelmisel nädalal, kuhu ikkagi tuleks malekell panna ja kas eriti must võiks selle kohta nõudmisi esitada. Ajendiks sai üks sealsel Flood Cup´il mängitud partii. Mustad jäid partii alguseks hiljaks, nii et kell oli juba käima pandud, hakkasid aga siis nõudma, et kell pandaks tema tahtmise järgi. Kohtunik järele ei andnud ja viitas koodeksi artiklile 6.4 Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse.

Sellega seoses meenutati ka üht Melbourne´is 2002 mängitud kiirpartiid. Seal olevat olukord olnud analoogiline, aga must resoluutsem. Võttis ise laualt kella ja pani selle teisele poole. Kuivõrd kellanäit jäi parandamata, kaotas valge üle minuti. Mustad võitsid lõpuks partii, valgete arvates aga oleks tulnud neile halva käitumise pärast hoopis kaotus panna. Valged jätsid seejärel turniiri hoopis pooleli. Kuigi mustade tegevus oli laiduväärt, ei saanud ka valgete toimimist heaks kiita.

Pikka aega polnud reeglites malekella asendi kohta mingit vihjet. Kui vaadata fotosid varasematest turniiridest, siis võib näha kelli seismas nii valgetest vasakul kui ka paremal. Omapäraselt on asi lahendatud 1959 ilmunud Garkunovi ja Zraźevski raamatus "Malevõistluste kohtunikutöö". Selles on esmakordselt toodud välkmale reeglid, mis ootusepäraselt näevad ette kella asetamise valgetest vasakule, sama raamatu tavamalet käsitlevas osas aga nõutakse kella asetamist valgetest paremale ja numbrilauaga kohtuniku poole. Milles asi? Tol ajal mängiti suuremad turniirid mingite saalide lavadel. Kellad olid paigutatud nii, et nad olid tagaküljega saalis istuva publiku poole (esikülg seega tõesti laval liikuva kohtuniku poole). Kuivõrd partii nimetamisel on ju valged esikohal, siis pididki publiku jaoks valged oma nimesildiga olema vasakul.

1974 ilmunud FIDE koodeksis ei kõnelda kellade paigutusest veel midagi. Küll on selle teksti FIDE artiklite vahele paigutatud USA turniirimääruste omad: Turniiri direktor määrab turniiri algul, kuhupoole kellad peavad vaatama ning mängijad peavad istuma nii, et kellad oleksid mustadega mängijast paremal.
1985 ütlevad 60- ja 30- minutilise male reeglid: Kohtunik otsustab enne turniiri algust kellade asendi, see tähendab suuna, kuhupoole peavad numbrilauad vaatama. Mustadega mängija valib siis, kummal poolel ta tahab istuda.

1996 seadustab FIDE praeguse praktika: kohtunik otsustab, kuhu malekell asetatakse. On tava, et kiir- ja välkmales pannakse see valge avakäigu eelise kompenseerimiseks musta paremale käele, enamasti toimitakse nii ka tavamales, aga koodeks seda ära ei ütle, enam ka mitte kiir- ja välkmale kohta.

Põhimõte on igal juhul, et kell oleks kohtunikule hästi nähtav. Kui tal on näiteks kellade asendit hea jälgida keset saali liikudes, siis võib ühe rea panna ühtpidi, teise teistpidi. Vahel on malelauad aga tihedalt koos ja võib tekkida oht, et mängijad vajutavad valet kella. Siis võib olla vaja seada kaks kella kõrvuti.

Võistkonnavõistlustel peaksid võistkonna liikmed istuma ühel pool (kellad siis tavaliselt vastavalt 1. laua värvile). Kui mängijad tahavad kella paigutada või ise istuda teisele poolele, võib kohtunik seda lubada, kui see ei raskenda tal kella jälgimist. Enamasti tähendab see mustade püüdu vajutada kella parema käega, aga on meil neidki mängijaid, kellel on vasakul pool oleva kellaga mugavam mängida. Kellade asendist tingitult võib kohtunik vahel lasta mustadel otsustada, vahel pole see lihtsalt võimalik. Loomulikult ei pea kohtunik midagi ette võtma siis, kui kell juba käib nagu ülaltoodud hilinemisjuhtudel. Omavoliline ümberistumine või kella ümberasetamine kujutab endast artikli 6.4 rikkumist ja võib tuua karistuse vastavalt artiklile 13.4.

Artikkel 6.4 annab kohtunikule kõik õigused kella paigutamiseks, aga mõtet ironiseerida, et kasvõi tualeti põrandale, nagu tegi seda üks austraallaste diskussioonis osalenu, ei ole. Ometi olen ma alati valmis selgitama, miks ma mingil konkreetsel juhul tavadest kõrvale kaldusin ja panin kella valgetest paremale.

Kui turniiril juhtub olema keegi puudega mängija, kellel on kiir- või välkmales vasaku käega (peaaegu) võimatu kella vajutada ja kes tahaks, et kell seisaks kogu aeg temast paremal, peaks ta enne turniiri pöörduma kohtuniku poole. See otsustab ja informeerib siis kõiki mängijaid. Artikkel 6.8d lubab kella vajutamiseks kasutada ka abilist. Aga ka sel juhul tuleb kohtunikku ja korraldajaid ettevalmistuste tegemiseks aegsasti informeerida.
Lembit

kolmapäev, 7. november 2007

Möödaminnes löömisest

Kuigi möödaminnes ehk en passant löömine jõudis malepartiidesse juba 15. sajandi lõpul, on vaidlused selle käigu omapära üle jätkunud viimase ajani. Põhiliselt on probleemiks olnud see, kas möödaminnes löömine tuleks teha ka sel juhul, kui ükski muu käik pole selles seisus võimalik.

Kui me 1996. a. reeglite komitees järjekordselt koodeksit ümber tegime, sai artikkel 3.4d niisugune: Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes ühe käiguga oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud vaid ühe välja võrra. Sel moel saab vastasmängija etturi lüüa ainult kohe ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes.

Arvan, et eestikeelne tõlge sai enam-vähem täpne. Ingliskeelses tekstis seisis kahes kohas may (may capture, capture may be made). Võib kõrval on may peamiseks vasteks tohib.
Kui śveitslased avaldasid selle koodeksiväljaande kohta materjali, siis oli seal selline seis:
Valged: Kf6, Ef2, g2 ja h3 (4). Mustad: Kh6, Eh4 ja h7 (3).
Kui valge käib siin 1. g4, siis on musta ainus võimalus 1. ... hxg3 (e.p.) ja valge võidab. Tõstatati küsimus, et kui must ainult tohib lüüa ega pea seda tingimata tegema, oleks must patis.

Edasi järgnes aastal 2000 Monaco turniir, millest üks osa mängitakse teatavasti pimesi. Seal olevat ka reeglite komitee esimehel Geurt Gijssenit hakanud kummitama, miks ikkagi koodeksi tekstis kasutatakse mõneti ebamäärast may. Suurmeister John Nunn rahustas ta maha, öeldes, et ingliskeelne tekst on siiski ühemõtteline ja ütleb, et ka möödaminnes tuleb lüüa, kui muud teha pole. Samal ajal arvas reeglite komitee sekretär Stewart Reuben, et kaaluma peaks may asendamist can´iga (võib, saab).

Just järgmises voorus kohtusid Monacos Jeroen Piket ja Veselin Topalov. Pärast valge 43. käiku g2-g4+ fikseeris arvuti mati. Pimesimales on aga arvuti roll ülitähtis. Laual oli selline seis:
Valged: Kh2, Ld2, Vg8, Ef5 ja g4 (5). Mustad: Kh5, Le7, Vb1, Ef6, h4 ja h7 (6)
Kuidas ka Topalov ka ei püüdnud möödaminnes lüüa, arvuti selleks võimalust ei andnud. Vaid operaatori jõupingutustega sai lõpuks käik tehtud ja partii võis jätkuda.

Siis tekkis ühel turniiril järgmine seis:
Valged: Kh4, Eg5 ja h3 (3). Mustad: Kf4, Oe8, Eg6 ja h7 (4).
Must käis siin 1. ... h5, et pärast 2. gxh6 (e.p.) valgele matt panna. Valgetega mänginud bulgaarlane Petar Genov keeldus etturit löömast, kuna koodeks teda selleks ei kohustavat. Kohtunik luges mustad partii võitnuks, pärast paaripäevaseid vaidlusi aga tühistas apellatsioonikomitee selle otsuse ja fikseeris viigi.
Gijsseni seisukoht oli, et apellatsioonikomitee seisukoht oli väär. Artikkel 5.2a ütleb Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siin oli selline käik olemas, järelikult ei mingit viiki.

Ometi tunnistas ka Geurt, et möödaminnes löömise artikli sõnastus on mõneti ebamäärane. Peale may väljavahetamise can´i vastu olevat veel artikli lõppu otstarbekas lisada See käik tuleb teha, kui ükski teine määrustepärane käik pole võimalik.

Kui ilmus koodeksi uus, 2004. aasta väljaanne, siis oli meid huvitav artikkel (mille numbriks oli juba eelmises väljaandes saanud 3.7d) jätnud esimese lause täpselt samaks (koos sõnaga may), teise sõnastuse aga muutnud selliseks, et seal polnud vaja kasutada ei may ega can. Eesti keeles nüüd siis: See löömine on määrustepärane ainult sellele edasilükkele järgneval käigul ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes. Gijsseni pakutud lisalausest polnud mingit märki.

Nii jäi ebamäärane seis püsima. Aga siiski. Selle aasta suvel märkasid tähelepanelikud lugejad, et FIDE leheküljel on koodeksitekst üle elanud üsna mitmeid muudatusi. Üks neist oli ka Geurti lisandunud lause. Hakkasin juba mõtlema sellele, et ka meie koodeksitõlge tuleb ümber teha, aga enne kui ma nii kaugele jõudsin, selgus, et ükski nendest muudatustest polnud õige. Kuidas selline väär tekst mõneks kuuks üles sai, pole praeguseni selge.

Reeglite komitee pole selles väikeses küsimuses ilmselt oma ülesannete kõrgusel olnud. Tegelikult pole minu arvates mingit probleemi. Löömine möödaminnes on käik nagu iga teinegi ning kui meil mingis seisus on võimalik teha vaid üks käik, siis tuleb see teha, olgu selleks siis löömine möödaminnes või midagi muud.
Lembit

teisipäev, 6. november 2007

Puudutatud - käidud!

See on alati olnud malemängu põhireegleid. Aja jooksul on selle rakendamisel toimunud mõningaid muudatusi, kuigi mitte viimasel ajal. Olulisimad on olnud vangerdusõiguse kadumine vankri puudutamisel esimesena ning see, et kui pole selge, kas esimesena puudutati oma või vastase malendit, tuleb selleks nüüd lugeda oma malend. Aga kõik see, mis kirjas minu 2004.a. kirjutatud ja sama pealkirja kandvas tekstis, püsib jõus praegugi. Kuigi jah mitte see, et kohendada võib vaid oma malendeid. Aga ega see vastase nuppude kohendamine kena ka pole. Siinkohal tuleb juttu vaid mõnedest üksikjuhtudest, millest on vahepeal juttu olnud Chesscafes või Austraalia leheküljel.

Kusagil Śveitsis tahtis mängija olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnatud lipuga, ja puudutas seepärast kõigepealt lippu. On see korrektne ja kas pole siin midagi ühist käigu ennakult kirjutamisega? - Puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia, mida aga mängija tegelikult kavatses, seda on raske kindlaks määrata. Kui sellisel moel toimitakse korduvalt, võib seda lugeda vastase segamiseks.

Kas see mängija võib oma lipukäigu tagasi võtta ja lipu asemel käia mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on kella vajutanud? - Mingi muu malendiga ta käia ei või, küll aga tuleb talt lipuga käimist nõuda enne, kui vastane on omakorda mingit malendit puudutanud.

Kui mängija lipuga ei käi, kas võib siis vastane puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik? - Muidugi võib. Vastane võib mõelda nii kaua, kuni ta ise mingit malendit puudutab. 4.7. Mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Küll aga võib asjasse sekkuda kohtunik. 13.1. Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Ka puudutatud malendiga käimine on ju reegel ja ka vastastikusel nõusolekul ei tohi koodeksit rikkuda.

Aga viimasel pühapäeval Tallinnas peetud Maksuameti kiirturniiril vangerdas üks osavõtja kogemata lipuga. Vastane kutsus kohtuniku, kes laskis lipu ja vankri oma kohtadele tagasi panna. Mängija tegi vangerduse uuesti - teisele poole ja nii, et selles sedapuhku osalesid kuningas ja kuningatiiva vanker. Vastane vastu ei vaielnud ja ka kohtunik selle kohta midagi ei öelnud, kuigi puudutamise reegli järgi oleks ju tulnud teha lipukäik, sest ka siin oli lipp esimene puudutatud malend. Aga tegemist oli ju kiirturniiriga ning siin kohtunik sekkub vaid niivõrd, kui teda mingil konkreetsel juhul palutakse.

Austraalia leheküljel käis aasta tagasi diskussioon selle üle, kas vastase malendi puudutamist oma malendiga tuleb lugeda puudutamiseks. Arvati, et asi peaks sõltuma sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega peaks olema tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.

Austraallased arutasid ka seda, mida teha, kui üks mängija väidab, et ütles "kohendan", aga teine kinnitab, et pole kuulnud. Leiti, et kui on olemas ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et öeldi, ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei saa kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kahtlustest hoolimata tuleb mängijat usaldada, vähemalt siis, kui see juhtub esmakordselt.

Ometi on sealtsamast Austraaliast näide ühelt turniirilt, kus vastase malend oli löödud ratsuga, mis oli teinud odakäigu. Tekkis vaidlus, sest polnud selge, kas esimesena puudutati ratsut või löödud malendit. Mängija ise väitis, et puudutas kõigepealt löödud malendit ning tahtis nüüd seda lüüa teisega. Kohtunik lubaski seda, kuigi märkas siis, et mängija võttis löömisel kõigepealt kätte oma malendi. Kuivõrd ebaselguse korral on primaarne oma malendi puudutamine, siis oleks tulnud ehk käia ratsuga. Või kui kohtunik siiski uskus mängijat ja lubas tal vastase malendi lüüa, siis võis ta kuni kella uuesti käigustamiseni öelda, et tegi väikese testi ja nägi, kuidas mängija löömist teostab ja lasta tal ikkagi ratsuga käia.

Viimasest ajast on ka mitmeid näiteid, kus mängija on kogemata haaranud kätte hoopis teise malendi kui see, millega ta on käia kavatsenud. Vahel on seda tõepoolest lihtne kindlaks teha. Ja siis peaks kohtunik pöörama tähelepanu sellele, et mitmed käigu tegemisest kõnelevad artiklid seavad eeltingimuseks meelega puudutamise.
Lembit

esmaspäev, 5. november 2007

Lugedes teistest aladest

Ei mäletagi, millal üks meie suurematest lehtedest oleks spordikohtunikele nii palju tähelepanu pööranud kui reedene Postimees. Peaaegu kaks lehekülge, materjali autoriks neli ajakirjanikku, suur pealkiri "Eesti spordi visiitkaardil napib häid ja asjatundlikke kohtunikke" ning ühe pildi allkiri veel nukram "Mitmete spordialade juhid peavad tunnistama, et kohtunike tase ei küündi selili lamamisest kõrgemale".

Juttu on kohtunike vahel lubamatutest apsudest, kõvadest vaidlustest võistlustel, sellest, et tegutsema on jäänud eelkõige pensionärid ja koolilapsed, mistõttu kohtunikeks võivad olla ka treenerid ja esindajad. On alasid, kus saavat kohtunikke mõjutada. Ajakirjanduses lubavat mängijad ja treenerid kohtunike aadressil rohket kriitikat. Kui mingil alal on vaid kuus professionaalset tegijat, siis vaevalt peakski sellel alal olema elukutselisi täiskohaga kohtunikke. Ajuti näib ajakirjanikul olevat üsna ükskõik, kas ta oma kangelase nime kirjutab kord Sten Priinits, teisal aga Sven Piirits. 80-100 kroonise päevapalgaga olevat raske kedagi ametisse peibutada, aga olevat alasidki, kus põhitöö kõrvalt haltuurat tehes võivat kuus teenida kuni 15000 krooni. Ise ei usu küll, et kohtunik võiks ainult raha pärast toimida.

Ei, malest juttu ei ole. Tegemist on peamiselt spordimängude, ka tennise ja vehklemisega. Muide laupäeval kirjutas spordikohtunikest ka Eesti Päevaleht. Tõsi küll, seal oli juttu vaid korvpallist ja vigade teesklemisest. Ma ei usu, et malekohtunike tase sedavõrd madal oleks, liiati kui Eesti Maleliit on asjad jälle kindlamalt kätte võtnud. Sajatusi vilemeeste (?) aadressil eriti palju märgata pole olnud. Aga ega ju tervelt kümme aastat pole meil olnud võistlust, mis oleks sundinud kõiki meie arvestatavaid jõude mobiliseerima, ning ega ole keegi meie kohtunikest selle aja jooksul ka väljaspool mõnda tippvõistlust juhtinud. Nii et ega meil päris täit pilti olukorrast ka pole. Seega tasub üle lugeda, mis on teiste alade kohta öeldud, ja panna mõttes alad kõrvuti.

Sest ka males on ju "parimad kohtunikud need, keda väljakuil ei märgata". Ning ka males "ei piisa, et reeglid on peas, kohtunik peab ka olukorda õigesti hindama". Nii et ega me teistest spordialadest nii väga erinevad ka pole. Arenguruumi on aga meilgi piisavalt.
Lembit

reede, 2. november 2007

Millal võib käia?

Pealkirja all "(Välgu)kella blokeerimine süsteemina" võttis www.schachfeld. de hiljuti arutusele küsimuse sellest, kas võib käia vastase poolt malendi käest vabastamise ja tema kellavajutuse vahepeal. Asuti seisukohale, et kuivõrd artikli 6.8a järgi pole käik veel lõpetatud, siis ei tohiks nagu veel käia. Ja kas pole tegemist kella väära käsitsemisega artikli 6.8c mõistes, mis peaks kaasa tooma karistuse? Toodi näiteid sellestki, et vahel hoiab kiiresti käiv mängija isegi kellanuppu all, et vastasel kella vajutamist raskendada. Kuidas selle eest karistada?

Ega meeldi mullegi, et kiire vastukäiguga püütakse mingit sekundilist ajavõitu saada, aga reeglid on praeguseks üsna selgelt paika pandud ja vaevalt neid jälle mõtet muutma hakata on. Kuni 1985 ei teinud FIDE põhimõtteliselt vahet käigu tegemise ja sooritamise vahel. Käia võis niipea, kui vastane oli oma käigu laual teinud, kellavajutus polnud oluline - peale kontrollkäigu. Seegi muutus oluliseks alles 70-ndate aastate algul. Mulle meenub ikka, kuidas 1972 pidin Forssa tsooniturniiril Matulovićile selgeks tegema, et ta on 40. käigul aja ületanud, sest käigu ja kellavajutuse vahel kukkus nooleke.

Alles 1996 said terminid "tehtud" ja "sooritatud" täielikult paika. Mängija oli käigul, kui tema vastasmängija käik oli sooritatud. Käiku aga ei loetud sooritatuks, kuni mängija polnud veel kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetas partii. Nüüd ilmnes, et enne kellavajutust reeglid käia ei luba. Aga see polnud tookord reeglite komitees olnud põrmugi meie kavatsus. Lihtsalt oli juhtunud tähelepanematus.

Nii pöördus siis reeglite komitee 2000 uuesti vana juurde tagasi. Artikkel 1.1 ütleb sellest peale: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Pealegi kuulub see artikkel ju koodeksi mängumääruste ossa, kus ei saa viidata millelegi kelladega seostuvale. Küll aga lisab artikkel 6.8a selgelt: Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata.

Kuni 2001 võis vaielda, kas mängija peaks mingi malendiga käima, kui ta puudutas seda pärast käigu tegemist, kuid enne kellavajutust. Nüüd on asi selge. Käigule võib vastata kohe, kui see on laual tehtud. Loomulikult on see eriti oluline, kui elektronkellal jooksevad viimased sekundid.
On võimalik, et valged teevad käigu ega vajuta kella. Mustad teevad oma käigu. Sel momendil on valgetel endiselt õigus kella vajutada. Mustad, kes olid käigu teinud, võivad selle nüüd lõpetada, s.o. kella vajutada. Nüüd on valged käigul ja nende kell käib. Kellegi karistamiseks pole põhjust.

Kui paika pandi koodeksi praegust redaktsiooni, tehti ka ettepanekuid lubada käia jällegi alles pärast vastasmängija käigu sooritamist. Viidati, et eriti välgus võib näiteks paremal pool asuv kell muidu anda üsna suure eelise. Mingit korrektiivi reeglitesse ometi ei tehtud. Geurt Gijssen viitas ühes oma kommentaaris küll sellele, et kui korduvalt käia enne vastaspoole kellavajutust võiks kohtunik vastase häirimise eest teha hoiatuse. Ja on loomulik, et kui vastane tõepoolest üritab teise poole kellavajutust takistada, annab koodeks kohtunikule vajalikud karistusvahendid. Aga üldiselt tundub mulle, et sakslaste küsimusetõstatus praegu kuhugi ei vii.
Lembit

neljapäev, 1. november 2007

Kas sellist turniiri võib olla?

Enamasti on malekohtuniku tööpäev igavavõitu. Sageli läheb terve turniir mööda ilma, et ühtki arvestatavat turniiri oleks lahendada tulnud. Istu nagu tuletõrjevalvur teatris, kui kunagise MM-matśide kohtuniku Karel Opoćenski võrdlust kasutada. Välja võib muidugi mõelda igasuguseid olukordi ja lausa kuhjata neid üksteise otsa.
Ühel Prantsuse kohtunikueksamil mõni aasta tagasi puudusid tavapärased küsimused. Nende asemel oli ühe mängija väidetav jutustus, kus ta olevat kaasa mänginud. Kohtunikukandidaadid said kaks tundi aega ning ülesande leida sellest üles kõik eksimused reeglite vastu ning öelda, mida igal juhul oleks tulnud teha. Tekst ise aga oli selline.

Olen rahvusvaheline meister ja hommikul otsustasin kaasa mängida rahvusvahelisel lahtisel 9-voorulisel turniiril. Ajakontroll oli 1 tund 40 minutit esimeseks 40 käiguks, seejärel aga 40 minutit lõpuni. Kogu aeg lisandus iga käiguga 30 sekundit. See vastab 2 tunnile kogu partiile.
Korraldajad olid minu tulekust üllatunud. Nad tahtsid, et maksaksin osavõtumaksu, kuid tunnen reegleid ning tean, et suurmeistrid ja rahvusvahelised meistrid ei pea seda tegema. Nimekirjas oli juba paarkümmend tiitliga mängijat. Kohtunik oli III kategooriaga.

I voor algas pooletunnise hilinemisega, mis polnud põrmugi halb. Vastast kohal ei olnud. Mul olid mustad. Ootasin vastast, et kell käima panna. Asetasin kella paremale poole, et seda parem näha oleks. Kohtunik oli selle pannud vasakule. Selgus, et vastane on poiss, kes ei oska hästi märkida. Ütlesin, et ta peab malendi lähte- ja suundumisvälja tingimata pärast iga käiku üles kirjutama. Kuigi ma seda talle viisakalt kordasin, tegi ta oma käigu ikka enne minu käigu kirjutamist.

Veerandtunniga tegi poiss juba neli määrustevastast käiku ja kohtunik lisa talle minuti, vaatamata minu protestidele, et ma pole midagi nõudnud. Kohtunik ütles, et loeb järgmisel korral partii talle kaotatuks. Dura lex sed lex /Seadus on seadus/. Otsustasin vangerdada teisele poolele kui vastane. Tema oli teinud fianchetto, mina tegin pika vangerduse, sest Va8 0li tules. Kaks käiku hiljem kutsus poiss kohtuniku ja küsis, kas mul oli õigus vangerdada. Kohtunik nõudis mult tagasipöördumist eelmise seisu juurde (kuna vanker oli tules, oli 0-0-0 võimatu) ning ütles, et ma võin teha 0-0 või mistahes kuningakäigu.

Olin halvasti maganud ja kui poiss tegi kummalise käigu, siis kasutasin, et kohtunik oli oma laua taga reglementi redigeerimas, ja läksin puhvetisse kohvi jooma, jättes oma käigu tegemata. Süütasin sigareti ja lahkusin saalist. Baari ees oli raamatulaud. Kohvi nautides lehitsesin uut raamatut ja vaatasin, kas mu vastase käigud on seal sees. Olid! Näitasin neid ka oma lauanaabrile. Paul, kes oli saalist tulnud, haaras telefoni. Arutasime varianti, kuni ta andis mulle märku, et mu vastane on käinud. Tema läks tänavale helistama, mina oma laua juurde tagasi. Kohtunik polnud ikka veel oma laua tagant liikunud.

Pauli vastane oli närviline. Kirjutas oma käigu, siis tõmbas selle maha, kirjutas uue ja tõmbas jälle maha. Milline erinevus Pauli protokollidega võrreldes, kus kõik malendid olid kunstipäraselt stiliseeritud! Vaene mees, tal oli vaid üks käik, mis ei kaotanud: etturi muundamine ratsuks. Ta viis etturi 8. reale ja vajutas kella. Siis pani ta etturi asemele lipu. Õnneks muutis ta oma arvamust ja asendas lipu ratsuga. Abikohtunik sekkus vahele ning ütles, et tal on juba kaks ratsut laual, mistõttu tuleb panna mingi muu malend.

Keskendusin oma partiile. Minu vastane oli ajapuuduses, tema aeg vähenes. Ütlesin talle, et kuna kell käib halvasti, tuleb seda kuni partii lõpuni vajutada väga tugevalt. Kuna probleem püsis, ütlesin seda kaks või kolm korda. Paul oli oma laua juures tagasi. Kohtunik tegi kindlaks, et malelaud asetses valesti: vasakul pool oli valge väli. Kogemustega mängijana alustas ta partiid algusest peale. Samal ajal oli turniiri liidrile esimesel laual liiga tehtud. Kuna tal oli käsi kipsis ja ta ei saanud kirjutada, oli kohtunik tema ajast terve tunni ära võtnud.

Algas ajapuudus. Mul oli hea seis ja ma olin rahulik, ümberringi aga närvitsesid mitmed mängijad. Kohtunik tegeles sel ajal auhindade nimekirjaga. Oleksin küll tahtnud, et ta oleks olnud kohal, kuna nõudsin poisilt, et see ei peidaks oma protokolli. Tahtsin teada, kas mul on 40. käik juba tehtud. Õnneks saabus abikohtunik ja ütles, et esimene ajakontroll on läbi. Kirjutasin puuduvad käigud mälu järgi, enne kui mu nooleke kukkus. Siis märkasin, et olin ühe käigu kirjutanud kaks korda. Kuna mu vastane oli unustanud mõned käigud kirjutamata, polnud me viga märganud. Vahepeal olid mõlemad noolekesed langenud. Seiskasin oma kella ja läksin otsima peakohtunikku, kes saabudes teatas: "Ma ei tea, kumb nooleke langes esimesena. Vastavalt artiklile 10.3 on nüüd viik." Milline häbi! Keeldusin oma vastase protokollile alla kirjutamast ja võtsin enda oma, et see ära visata.

Muidugi ei tarvitse me teada, et Prantsusmaal vajab selline turniir kõrgema kategooria kohtunikku või et osavõtumaksuta osalemiseks oleks vaja end kirja panna juba paar päeva varem. Aga kõik muu peaks seal olema nii nagu meilgi. Niisiis kas oskame kõik (või peaaegu kõik) eksimused üles leida? 30 ümber võiks neid küll olla. Ja oleks hea, kui meist kellelegi niisugust turniiri ei satuks.
Lembit