Nagu arvata võis, ärgitas härra Kung -Ming Tongi eelmises kommentaaris vaadeldud artikkel rohkesti ettepanekuid, kuidas ikkagi suurmeisterlike viikidega toime tulla. Portaali toimetajad leiavad koguni, et sellist loomingulist energiat pole varem nähtud. Esmapilgul julgeksin küll öelda, et vaevalt siin midagi praktiliselt kasutatavat on, vähemalt mitte sel määral, et seda võiks lahenduseks pidada. Et mitte väga laiali valguda, piirdugem seekord vaid esimese tosina sõnavõtuga, enamus neist USA-st.
On neid, kes leiavad, et muuta pole vaja midagi. Sada aastat tagasi ju viikide üle ei kurdetud. Tingimata resultatiivse lõpptulemuse otsimine olevat mängu amerikaniseerimine, nii nagu on seda lisaajad korvpallis või spetsiaalsed mängutuurid pesapallis. Ei lõpe ka ameerika hoki kunagi viigiga ja jalgpall vaid haruharva. Ka neljakordne Malawi tśempion on samal arvamusel. Kõik viikidega võitlejad teevad ise viike. Pole vaja kaua püsinud reegleid muuta seepärast, et ise selles mängus küllalt osav ei olda. Ometi jäävad sellised konservatiivid ilmselt vähemusse.
Toetajaid on Sofia reeglil. Küllap suurmeistrite võistlustel ikka mõni kogenud kohtunik on, kes suudaks viikide õiguspärasust hinnata. Samal ajal peetakse 50 käigu piiri viigini jõudmiseks liiga kunstlikuks. On ühe hollandlase arvamus keelata viigipakkumine esimesel ajakontrollil, seejärel aga lubada seda 50., 60. jne. käigul, seega iga 10 käigu tagant.
Mis puutub eelmises kommentaaris mainitud jõulureeglisse, kus viigipakkumine jääks jõusse partii lõpuni (aga võib-olla ka ainult 5 või 10 käiguks, siis sel moel tekiksid kummalised partiid, millest pärast läbimängimisel aru ei saaks. Üks pool võib teha jämeda vea ainult selleks, et hiljem viigini jõuda. Oponent aga leiab, et viigipakkumine peaks ikkagi kehtima jääma. Ärgu siis pakkugu! Ühelgi muul alal ju viikileppimist pole. Algselt olevat ju viiki lepitud vaid siis, kui kummalgi poolel jäid lauale näiteks kuningas ja vanker.
Jõulureeglit on soovitatud teisendada nii: vastane võib viigi vastu võtta nii kaua, kui seis võib korduda (see tähendab, et pole olnud löömisi, etturikäike ning kadunud pole vangerdusõigus ega õigus mööda minnes lüüa). Nii ei saaks liiga riskantselt rünnakule minna, muidu õigus viiki vastu võtta kaob.
On neidki, kes lubaksid mustal juba enne partiid viiki pakkuda. Valge otsustaks viigi vastuvõtmise enne oma käiku. Järgmisena läheb viigipakkumise õigus valgele ja nii vaheldumisi. Koodeksiski oli ju alles hiljuti, et kaks korda järjest viiki pakkuda ei tohi.
Üks vietnami nimega Poolas elav maletaja jagab kõik mängijad agressiivse ja soliidse stiili vahel. Esimesi tulevat julgustada mängima, teisi aga ei tohiks samal ajal sundida oma stiili muutma. Kuna Bilbao punktijaotussüsteem (3-1-0) neile ei sobi, siis tuleks igal turniiril määrata paremusjärjestus kahte moodi: 1) "soliidselt" nagu praegu (punkte 1-0,5-0) ja 2) "agressiivselt", kus ka viikide eest punkte ei antaks. Kui kellelgi õnnestub mõlemal moel võita, on ta turniiril esimene, kui on erinevad võitjad, järgneks lisamatś. Nii jätkuks põnevust lõpuni.
Võiks jätta viigid üldse arvesse võtmata ja anda auhindu vaid võitude arvu järgi. Viike võiks vaja minna vaid kohtade jagamisel, kus kasulik oleks teha viik kõrgema reitinguga mängijaga.
Mängijate ergutamiseks riskantsele mängule on soovitatud ka punktiarvestussüsteemi, kus võit annaks 1, viik 0,5, aga 2 kaotust samuti 0,5 punkti. Kohtade jagamisel oleks esimeseks näitajaks võitude arv, teiseks aga viikide vähesus.
Itaaliast (autor ütleb, et pole matemaatik) on ettepanek anda viigi eest punkte sõltuvalt vastaste reitingute erinevusest. Viiginihe nõrgema mängija kasuks võiks olla kuni 0,3. See tähendab, et punkt võiks jaotuda küll 0,5:0,5, aga maksimaalselt ka 0,2:0,8. Mida suurem reitingute erinevus, seda suurem vahe. Kui reitingud on kõrgemad, peaks ka vahe suurenema. 1600:1610 pole sama, mis 2750:2760. Kui palju punkte nad viigi puhul saavad, peaksid mängijad teadma enne partii algust. Siis ei võta tugevam kergekäeliselt viiki vastu ega paku seda ka ise. Süsteem sobivat ka võitluslike partiide hindamiseks, sest tugevam ju ei võitnud ja nõrgem ei kaotanud.
On veel näiteks soovitus vähendada viigipakkumise eest 30 minutit mõtlemisaega.
Muide käib Austraalias praegu ringküsitlus kiirviikide teemal. Vastajaid on seni veel vähe.
67 % leiab, et praegused FIDE reeglid on küllalt head, 25 % peab õigeks Sofia reegleid,
8 % aga arvab, et enne 30. käiku ei tohiks lubada viiki leppida.
Lembit
reede, 28. märts 2008
neljapäev, 27. märts 2008
On see lahendus?
Vajadusest teha lõpp suurmeisterlikele viikidele on kõneldud kaua. Õieti peaks suurmeisterlikud jutumärkidesse panema, sest tegelikult mõeldakse ju võitluseta kiirviike. Võimalik, et seejuures on tegemist omavahelise kokkumänguga ja võib-olla on turniiridel tõepoolest selliseid mängijate meeskondi, kes juba ette kokku lepivad teha kõigis partiides omavahel viigid. Probleemiks pole ju viik kui selline, mis on ju üks malepartii loomulikke tulemusi, vaid võiluslike jõupingutuste puudumine, mis siis viigile viib.
Suurmeisterlik viik saab sündida vaid siis, kui mõlemad pooled sellega päri on. Võitlusest kõrvalehoidumise põhjused võivad olla erinevad, olgu selleks siis soov oma reitingut tõsta või vähemalt säilitada, saada turniiril mingi koht ja sellega kaasnev auhind või on siis mängija jaoks turniiril kõik juba selge, nii et ka partiivõit midagi ei muudaks, aga võib olla tegemist kasvõi mingite terviseprobleemidega. Võimalikest lahendusvariantidest on ka siinsetes kommentaarides juttu olnud, kasvõi 11. XI Kuidas arvestada punkte? ja ka 27. XII Superfinaal Moskvas. Suurem arutlus nendel teemadel peeti /www.chessbase.com/ veergudel eelmise aasta lõpul.
Välja on pakutud üsna erinevaid lahendusi, neist osa tundub küll päris utoopilistena. Praktikas on seni kõige kasutatavamad olnud Silvio Danailovi poolt pakutud Sofia reeglid, mille järgi võib viiki pakkuda vaid kohtuniku kaudu ning ka siis ainult juhul, kui laual on igavene tuli, seisu kolmekordne kordumine või teoreetiline viigiseis. Ega küll seegi välista riskivaba mängu ja ilmset viigitahet, kohtuniku roll aga jääb siin üsna piiratuks.
Eelmise aasta lõpul esitas Brian Karen nn. jõulureegli: kord pakutud viik jääb kehtima kogu ülejäänud partiiosaks. Nii pakutaks viiki vaid siis, kui ollakse veendunud, et tegemist on surnud viigiseisuga. Aga loomulikult saab vastasmängija seejuures ilmse eelise, sest ta võib edasi mängida kuitahes riskantselt, pealegi võis viigipakkuja seisu ka valesti hinnata.
Punktide arvestuse süsteemi muutmise variantidest oli 11. XI kommentaaris pikalt juttu. On soovitatud stimuleerida resultatiivset mängu rahaliselt või suurendada viigi võimalikul fikseerimisel kohtuniku rolli.
Chessbase´i uuele diskussioonile pani kaks nädalat tagasi aluse Malaisia matemaatik ja loogik Kung-Ming Tiong oma materjaliga "Võitluseta viigid - matemaatilised, loogilised ja praktilised kaalutlused".
Teinud küllalt pikas artiklis kokkuvõtte asja olemusest ja arutluste senisest käigust, tuleb ta välja omapoolsete ettepanekutega, mis olevat optimaalsed ja koosnevad mitmest komponendist:
1) Partiitulemused hakkavad sõltuma malendite värvist. Viik valgetega annaks 0,4, mustadega O,6 punkti, võit valgetega 1, mustadega 1,1 punkti, kaotus valgetega -(miinus)0,1, mustadega 0 punkti.
2) Mängijaid jälgib väike grupp pädevaid suurmeistritest kohtunikke, kelle käsutuses võivad olla ka vastaval tasemel maleprogrammid. Neil on õigus võitlusest hoiduvaid mängijaid hoiatada, nende tulemused tühistada ja võib-olla ka trahv määrata. Kui hoiatustest ei aita, võib mängija turniirilt välja arvata või matśis talle kaotus panna.
3) Sama grupp hindab programmide abil ka turniiril pakutud ja vastuvõetud viike ning otsustab, kas neid aktsepteerida. Kui ei, siis tuleb partiid jatkata.
4) Auhinnafondides tuleks ette näha rohkem stiimuleid võitude eest, seda nii valgete kui mustadega. Suurmeistrite grupp (seekord ilma programmide abita) peaks kindlaks tegema parimad partiid. Võitja peaks auhinnast saama 90 ja kaotaja 10 %. Kui on tegemist viigipartiiga, saaks valge 40 ja võitja 60 % summast.
Iga punkti oskab Malaisia mees ka põhjendada. Küllap leiavad asjahuvilised vajadusel selle originaaltekstist ise üles. Nagu näha, püütakse ettepanekutes probleemile läheneda erinevatest külgedest. Ise ei julge esialgu küll väita, et siit võiks lahendus sündida. Selleks on asi liiga keeruline. Peategelaseks muudetud suurmeistrite grupi tegevust ei oska prognoosida, aga igal juhul võib see toimida vaid tippturniiridel. Aga eks näeb, mis arutelu veel kaasa toob.
Lembit
Suurmeisterlik viik saab sündida vaid siis, kui mõlemad pooled sellega päri on. Võitlusest kõrvalehoidumise põhjused võivad olla erinevad, olgu selleks siis soov oma reitingut tõsta või vähemalt säilitada, saada turniiril mingi koht ja sellega kaasnev auhind või on siis mängija jaoks turniiril kõik juba selge, nii et ka partiivõit midagi ei muudaks, aga võib olla tegemist kasvõi mingite terviseprobleemidega. Võimalikest lahendusvariantidest on ka siinsetes kommentaarides juttu olnud, kasvõi 11. XI Kuidas arvestada punkte? ja ka 27. XII Superfinaal Moskvas. Suurem arutlus nendel teemadel peeti /www.chessbase.com/ veergudel eelmise aasta lõpul.
Välja on pakutud üsna erinevaid lahendusi, neist osa tundub küll päris utoopilistena. Praktikas on seni kõige kasutatavamad olnud Silvio Danailovi poolt pakutud Sofia reeglid, mille järgi võib viiki pakkuda vaid kohtuniku kaudu ning ka siis ainult juhul, kui laual on igavene tuli, seisu kolmekordne kordumine või teoreetiline viigiseis. Ega küll seegi välista riskivaba mängu ja ilmset viigitahet, kohtuniku roll aga jääb siin üsna piiratuks.
Eelmise aasta lõpul esitas Brian Karen nn. jõulureegli: kord pakutud viik jääb kehtima kogu ülejäänud partiiosaks. Nii pakutaks viiki vaid siis, kui ollakse veendunud, et tegemist on surnud viigiseisuga. Aga loomulikult saab vastasmängija seejuures ilmse eelise, sest ta võib edasi mängida kuitahes riskantselt, pealegi võis viigipakkuja seisu ka valesti hinnata.
Punktide arvestuse süsteemi muutmise variantidest oli 11. XI kommentaaris pikalt juttu. On soovitatud stimuleerida resultatiivset mängu rahaliselt või suurendada viigi võimalikul fikseerimisel kohtuniku rolli.
Chessbase´i uuele diskussioonile pani kaks nädalat tagasi aluse Malaisia matemaatik ja loogik Kung-Ming Tiong oma materjaliga "Võitluseta viigid - matemaatilised, loogilised ja praktilised kaalutlused".
Teinud küllalt pikas artiklis kokkuvõtte asja olemusest ja arutluste senisest käigust, tuleb ta välja omapoolsete ettepanekutega, mis olevat optimaalsed ja koosnevad mitmest komponendist:
1) Partiitulemused hakkavad sõltuma malendite värvist. Viik valgetega annaks 0,4, mustadega O,6 punkti, võit valgetega 1, mustadega 1,1 punkti, kaotus valgetega -(miinus)0,1, mustadega 0 punkti.
2) Mängijaid jälgib väike grupp pädevaid suurmeistritest kohtunikke, kelle käsutuses võivad olla ka vastaval tasemel maleprogrammid. Neil on õigus võitlusest hoiduvaid mängijaid hoiatada, nende tulemused tühistada ja võib-olla ka trahv määrata. Kui hoiatustest ei aita, võib mängija turniirilt välja arvata või matśis talle kaotus panna.
3) Sama grupp hindab programmide abil ka turniiril pakutud ja vastuvõetud viike ning otsustab, kas neid aktsepteerida. Kui ei, siis tuleb partiid jatkata.
4) Auhinnafondides tuleks ette näha rohkem stiimuleid võitude eest, seda nii valgete kui mustadega. Suurmeistrite grupp (seekord ilma programmide abita) peaks kindlaks tegema parimad partiid. Võitja peaks auhinnast saama 90 ja kaotaja 10 %. Kui on tegemist viigipartiiga, saaks valge 40 ja võitja 60 % summast.
Iga punkti oskab Malaisia mees ka põhjendada. Küllap leiavad asjahuvilised vajadusel selle originaaltekstist ise üles. Nagu näha, püütakse ettepanekutes probleemile läheneda erinevatest külgedest. Ise ei julge esialgu küll väita, et siit võiks lahendus sündida. Selleks on asi liiga keeruline. Peategelaseks muudetud suurmeistrite grupi tegevust ei oska prognoosida, aga igal juhul võib see toimida vaid tippturniiridel. Aga eks näeb, mis arutelu veel kaasa toob.
Lembit
kolmapäev, 26. märts 2008
Geurt reitingutest
Kahes kommentaaris jõudsime põgusalt käsitleda peaaegu kõike, millest Geurt Gijssen oma märtsikuises Chesscafe veerus kõneleb. Kuivõrd aga on võimalik, et keegi kolleegidest ei vaevu originaaltekstini minema, siis olgu siinkohal veel mõni märkus ühest arutlusteemast - reitingutest.
Üks hindu oli nimelt kurtnud, et tema 1791-punktise reitinguga pojal olid rahvusvahelisel lahtisel turniiril olnud vastased reitingutega 2281, 2261 ja 2326. Ometi olevat tal loetud iga vastase reitinguks vaid 2141. Milles asi ja kas poisile tehti ülekohut?
Ilmselt mitte. Kehtib nn. 350 punkti reegel ja seda püüab siis Geurt seletadagi. Reegel ise ütleb niimoodi: Reitinguerinevust üle 350 punkti arvestatakse reitinguks nii, nagu oleks see 350-punktiline erinevus. Tõepoolest: 1791 + 350 = 2141.
Ja vastupidi: kõrgema reitinguga mängijal läheb arvesse tema enda reiting -350. Näiteks reitingut 2326 omavale mängijale arvestati poisi puhul, nagu oleks ta mänginud vastasega, kelle reiting oli 2326 - 350 = 1976, mitte aga 1791.
Milleks selline täiendav aritmeetika? Eelkõige ilmselt selleks, et kõrgema reitinguga mängijad oleksid valmis mängima ebaühtlase koosseisuga turniiridel ja et nende reiting seejuures kannatada ei saaks.
Vahepeal on siiski midagi muutunud. Nimelt kui varem arvestati reitingud kõigi turniiril mängitud partiide kohta kokku, siis juba 2005 otsustati FIDE kongressil, et reitinguarvestus tuleb teha iga partii kohta eraldi (idee väljapakkujaks oli muide Anand). Juba tookord kirjutas Hispaania kohtunik Carlos Gimeno FIDE Forumis, et matemaatiliselt pole nüüd 350 punkti reegel enam põhjendatud. Ometi on see tänaseni püsinud. Küll leiab nüüd aga ka Gijssen, et reegli säilitamiseks pole enam mingit põhjust. Võib siis loota, et tänavune FIDE kongress selle siis ka reitingumäärustest ära kustutab.
Ja veel. Üks sakslane kirjutas reitinguta (vist küll väljamõeldud) mängijast, kes kogus lahtisel turniiril juba enne viimast vooru 8 punkti 8-st vastaste keskmise reitinguga 2000. Ja tunneb siis muret, et kui ta võidab nüüd ka selle viimase, kelle reiting vaid 1400, siis langeb tema reiting alla selle, mis tal juba kättevõidetud on.
Vastus oli ootuspäraselt, et 8 partiiga polnud ta veel saanud mingit reitingut. Reitinguarvestusse minekuks nõuab FIDE vähemalt 9 partii mängimist.
Lembit
Üks hindu oli nimelt kurtnud, et tema 1791-punktise reitinguga pojal olid rahvusvahelisel lahtisel turniiril olnud vastased reitingutega 2281, 2261 ja 2326. Ometi olevat tal loetud iga vastase reitinguks vaid 2141. Milles asi ja kas poisile tehti ülekohut?
Ilmselt mitte. Kehtib nn. 350 punkti reegel ja seda püüab siis Geurt seletadagi. Reegel ise ütleb niimoodi: Reitinguerinevust üle 350 punkti arvestatakse reitinguks nii, nagu oleks see 350-punktiline erinevus. Tõepoolest: 1791 + 350 = 2141.
Ja vastupidi: kõrgema reitinguga mängijal läheb arvesse tema enda reiting -350. Näiteks reitingut 2326 omavale mängijale arvestati poisi puhul, nagu oleks ta mänginud vastasega, kelle reiting oli 2326 - 350 = 1976, mitte aga 1791.
Milleks selline täiendav aritmeetika? Eelkõige ilmselt selleks, et kõrgema reitinguga mängijad oleksid valmis mängima ebaühtlase koosseisuga turniiridel ja et nende reiting seejuures kannatada ei saaks.
Vahepeal on siiski midagi muutunud. Nimelt kui varem arvestati reitingud kõigi turniiril mängitud partiide kohta kokku, siis juba 2005 otsustati FIDE kongressil, et reitinguarvestus tuleb teha iga partii kohta eraldi (idee väljapakkujaks oli muide Anand). Juba tookord kirjutas Hispaania kohtunik Carlos Gimeno FIDE Forumis, et matemaatiliselt pole nüüd 350 punkti reegel enam põhjendatud. Ometi on see tänaseni püsinud. Küll leiab nüüd aga ka Gijssen, et reegli säilitamiseks pole enam mingit põhjust. Võib siis loota, et tänavune FIDE kongress selle siis ka reitingumäärustest ära kustutab.
Ja veel. Üks sakslane kirjutas reitinguta (vist küll väljamõeldud) mängijast, kes kogus lahtisel turniiril juba enne viimast vooru 8 punkti 8-st vastaste keskmise reitinguga 2000. Ja tunneb siis muret, et kui ta võidab nüüd ka selle viimase, kelle reiting vaid 1400, siis langeb tema reiting alla selle, mis tal juba kättevõidetud on.
Vastus oli ootuspäraselt, et 8 partiiga polnud ta veel saanud mingit reitingut. Reitinguarvestusse minekuks nõuab FIDE vähemalt 9 partii mängimist.
Lembit
teisipäev, 25. märts 2008
Kaks päeva klubidega
Nädalavahetusel selgitasid klubid Tallinnas enda seast need, kes mai algul hakkavad võistlema Eesti tänavusele meistritiitlile. Malemaja alumine saal oli kaks päeva täis väga erinevaid mängijaid suurmeistrist kuni peaaegu et oma esimest tähtsat võistlust mängivate lasteni. Ajakontroll kuulus koodeksi järgi veel formaalselt kiirmale alla.
Ühtki märkimisväärset probleemi partiides siiski ei tekkinud, võimalik et ka seetõttu, et partiide lõpuosas olid kohtunikud ametis peamiselt partiiprotokollide kogumise, matśiprotokollide vormistamise ja turniiritabelite täitmisega ega saanud partiisid tegelikult jälgida. Ja kui kahe vooru vahe on vaid pool tundi, siis kulub see minutipealt ära ühe vooru lõpetamiseks ja teise ettevalmistamiseks. Muidugi võib kohtunikul kiirustades ka väikseid apse juhtuda, õnneks küll mitte selliseid, mis asjade käiku oleksid mõjutanud. Veendusin ise veel kord, et mida vanemaks kohtunik saab, seda hoolikam ja tähelepanelikum peab ta olema.
Mobiilide väljalülitamise vajadust sai enne turniiri meenutatud. Ometi ühel korral mobiil helises. Kui helisemisallikat otsides hakkasin ringi vaatama, nägin mobiili selles voorus puhkava mängija käes. Arvasin, et sel juhul tuleks maksimaalselt arvesse selle mehe saalist väljasaatmine. Vastasvõistkonna kapten oli olnud tähelepanelikum ja näinud, et telefon oli eelnevalt laua taga mänginult üle antud. Ei jäänud siis muud üle, kui mehelt endalt aru pärida. See ei eitanud asja põrmugi ja kuivõrd koodeksi artikkel 12.2b selgelt ütleb: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii, ei jäänud mul muud üle kui kaotus fikseerida.
See, kas kohtunik seda ise tahtis teha või mitte, ei omanud antud hetkel mingit tähtsust. Ja kuigi teine kapten püüdis asja veidi vaidlustada, piisas selle artikli näpuvahele võtmisest ka tema veenmiseks. Mees polnud teadnud, kuidas oma mobiili välja lülitada. Võimalik, aga sel juhul tuleb mobiil kohtuniku kätte hoiule anda.
Juhendist pidasime korrektselt kinni ja selgitasime edasipääsejad just nii, kuidas see ette nägi. Ometi jäi mu süda veidi kripeldama (kohtunikul muidugi ei tohiks). Turniiri tabeli leiab kergesti EML koduleheküljelt ja sealt võib igaüks asja järele vaadata. Mingit retsepti pole mulgi pakkuda, kuidas oleks pidanud toimima.
11 võistkonda. Paaritu arvuga on võistkonnavõistlusi ikka halb korraldada. Vastavalt juhendile mängiti 6 vooru. Vist liiga palju. Śveitsi süsteemis ei tähenda voorude suurem arv tulemuste objektiivsemaks muutumist. Kui voorude arv ületab juba 1/3 mängijate (võistkondade) arvust, siis ei mängi enam liidrid omavahel, vaid neile tuleb küllalt erineva tugevusega vastased leida mujalt. Pealegi oli seekord (kahjuks mitte esmakordselt) üks võistkond oma mängutasemelt teistest palju nõrgem (sai ainult 2 punkti mängitud 30 partiist). Saan aru, et noored said sellelt turniirilt mingeid kogemusi, aga ehk on neil ka jõukohasemaid mänguvõimalusi.
See tähendas, et viimane võistkond sai mänguta matśiviigi ja 3 partiipunkti, eelviimane aga vastaseks tolle nõrgima ja peaaegu garanteeritult maksimaalsed partiipunktid. Samal ajal näeme, kuivõrd tasavägine on lõppjärjestus. Kahel juhul ei piisanud võistkondade järjestamiseks ei matśi- ega partiipunktidest ega isegi omavahelisest kohtumisest (õnneks polnud küll tegemist edasipääsejatega). Vastased olid seejuures erinevad. Võib-olla oleksid näiteks ringsüsteemis alagrupid andnud objektiivsema tulemuse.
Ja muidugi kui kellelgi peaks tegemist tulema juhendite koostamisega, siis peaks juhend võimalikult kõik võimalikult täpselt ära ütlema. Näiteks et sellise piiripealse kontrolli juures tuleb partiid üles kirjutada või et vabaks jäetud vooru eest kantakse tabelisse matśiviik või et ettenähtud ajakontroll tähendab tõepoolest seda, et kumbki saab pool tundi mõtlemisaega jne.
Aga arvan, et turniir ikkagi õnnestus. Aitäh Marekile ja Aarele, kes põhitöö ära tegid, ning Hendrikule eeltöö eest.
Lembit
Ühtki märkimisväärset probleemi partiides siiski ei tekkinud, võimalik et ka seetõttu, et partiide lõpuosas olid kohtunikud ametis peamiselt partiiprotokollide kogumise, matśiprotokollide vormistamise ja turniiritabelite täitmisega ega saanud partiisid tegelikult jälgida. Ja kui kahe vooru vahe on vaid pool tundi, siis kulub see minutipealt ära ühe vooru lõpetamiseks ja teise ettevalmistamiseks. Muidugi võib kohtunikul kiirustades ka väikseid apse juhtuda, õnneks küll mitte selliseid, mis asjade käiku oleksid mõjutanud. Veendusin ise veel kord, et mida vanemaks kohtunik saab, seda hoolikam ja tähelepanelikum peab ta olema.
Mobiilide väljalülitamise vajadust sai enne turniiri meenutatud. Ometi ühel korral mobiil helises. Kui helisemisallikat otsides hakkasin ringi vaatama, nägin mobiili selles voorus puhkava mängija käes. Arvasin, et sel juhul tuleks maksimaalselt arvesse selle mehe saalist väljasaatmine. Vastasvõistkonna kapten oli olnud tähelepanelikum ja näinud, et telefon oli eelnevalt laua taga mänginult üle antud. Ei jäänud siis muud üle, kui mehelt endalt aru pärida. See ei eitanud asja põrmugi ja kuivõrd koodeksi artikkel 12.2b selgelt ütleb: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii, ei jäänud mul muud üle kui kaotus fikseerida.
See, kas kohtunik seda ise tahtis teha või mitte, ei omanud antud hetkel mingit tähtsust. Ja kuigi teine kapten püüdis asja veidi vaidlustada, piisas selle artikli näpuvahele võtmisest ka tema veenmiseks. Mees polnud teadnud, kuidas oma mobiili välja lülitada. Võimalik, aga sel juhul tuleb mobiil kohtuniku kätte hoiule anda.
Juhendist pidasime korrektselt kinni ja selgitasime edasipääsejad just nii, kuidas see ette nägi. Ometi jäi mu süda veidi kripeldama (kohtunikul muidugi ei tohiks). Turniiri tabeli leiab kergesti EML koduleheküljelt ja sealt võib igaüks asja järele vaadata. Mingit retsepti pole mulgi pakkuda, kuidas oleks pidanud toimima.
11 võistkonda. Paaritu arvuga on võistkonnavõistlusi ikka halb korraldada. Vastavalt juhendile mängiti 6 vooru. Vist liiga palju. Śveitsi süsteemis ei tähenda voorude suurem arv tulemuste objektiivsemaks muutumist. Kui voorude arv ületab juba 1/3 mängijate (võistkondade) arvust, siis ei mängi enam liidrid omavahel, vaid neile tuleb küllalt erineva tugevusega vastased leida mujalt. Pealegi oli seekord (kahjuks mitte esmakordselt) üks võistkond oma mängutasemelt teistest palju nõrgem (sai ainult 2 punkti mängitud 30 partiist). Saan aru, et noored said sellelt turniirilt mingeid kogemusi, aga ehk on neil ka jõukohasemaid mänguvõimalusi.
See tähendas, et viimane võistkond sai mänguta matśiviigi ja 3 partiipunkti, eelviimane aga vastaseks tolle nõrgima ja peaaegu garanteeritult maksimaalsed partiipunktid. Samal ajal näeme, kuivõrd tasavägine on lõppjärjestus. Kahel juhul ei piisanud võistkondade järjestamiseks ei matśi- ega partiipunktidest ega isegi omavahelisest kohtumisest (õnneks polnud küll tegemist edasipääsejatega). Vastased olid seejuures erinevad. Võib-olla oleksid näiteks ringsüsteemis alagrupid andnud objektiivsema tulemuse.
Ja muidugi kui kellelgi peaks tegemist tulema juhendite koostamisega, siis peaks juhend võimalikult kõik võimalikult täpselt ära ütlema. Näiteks et sellise piiripealse kontrolli juures tuleb partiid üles kirjutada või et vabaks jäetud vooru eest kantakse tabelisse matśiviik või et ettenähtud ajakontroll tähendab tõepoolest seda, et kumbki saab pool tundi mõtlemisaega jne.
Aga arvan, et turniir ikkagi õnnestus. Aitäh Marekile ja Aarele, kes põhitöö ära tegid, ning Hendrikule eeltöö eest.
Lembit
esmaspäev, 24. märts 2008
Veel märtsiveerust
Teeksin täna ülevaate veel muudest küsimustest, mida Geurt Gijssen oma märtsiveerus käsitleb. Pean küll ette ütlema, et midagi eriti olulist siit ei leia.
Mõned probleemitõstatused on ilmselt seotud sellega, et tänavu peaksime saama jälle uue koodeksi teksti. Nii on ühele tśehhi maletajale jäänud arvamus, et kaks koodeksi artiklit on omavahel vastuolus.
6.15: Mängusaalis on lubatud ekraanid, monitorid või demonstratsioonilauad, mis näitavad malelaual tekkinud seisu, tehtud käike ja nende arvu, ning kellad, mis ühtlasi näitavad käikude arvu.
12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
Need artiklid fikseerivad väljakujunenud olukorra. Varem olid turniiridel suuremõõtmelised demonstratsioonilauad, mis viimasel ajal küll enamasti taandunud teleriekraanideks. Kuni palju vaidlusi tekitanud Kramnik- Topalovi matśini (näiteks Karpov-Kasparovi omades, mida endalgi võimalus lähedalt jälgida oli) olid monitorid isegi mängijate puhkeruumides. Artikkel 6.15 kõneleb vaid selle teadasaamisest, mis partiis on juba juhtunud. Pealegi ütleb artikkel ära, et mängija ei saa siiski esitada mingit taotlust, mis toetuks ainult sel moel esitatud informatsioonile.
Artikkel 12.2a vastupidi kõneleb sellest, mis partiis edasi võib juhtuma hakata ja kuidas seda oleks mingil moel võimalik mõjutada.
Nii ei näe Geurt artiklite vahel vastuolu ja vaevalt seda ongi. Igatahes pole oodata, et neid artikleid muutma hakataks.
USA-st on tulnud ettepanek fikseerida ka 50 käigu reeglit puudutavas punktis, et käikude lugemine algab uuesti vangerdusõiguse kaotsiminekuga, nii nagu see algab uuesti iga tehtud etturikäiguga ning analoogiliselt seisu kolmekordse kordumise kohta öelduga (iga käik, mis alaliselt või pöördumatult kaotab õiguse vangerdada).
Ka siin laidab Geurt mingi muutmise või täiendamise ära. Ta meenutab, et kunagi loetles ju koodeks lõppmänge, kus 50 käigu asemel anti mati tegemiseks 75 käiku. Minu mäletust mööda oli seejärel veel periood, kus iga võistluse korraldaja võis ise kindlaks määrata, missuguse materjali vahekorraga pidi mingi käikude arvuga võitma. Reeglid aga peavad olema sedavõrd lihtsad kui võimalik ja ütlema ära ainult selle, mida ütlemata jätta ei saa.
Välismaal tundub olevat üsna tavaline, et kohtunik pole mitte omaette ametimees, vaid tema ülesandeid täidab lihtsalt keegi osavõtjatest (veidigi suurema võistluse puhul seda küll hästi ette ei kujuta). Aga mis siis, kui pead minema teise laua juurde konflikti lahendama, aga ise oled parasjagu ajapuuduses? Kas siis võid oma laual kella seisma panna?
Koodeks ei ütle midagi ja ega ole ka Geurtil konkreetset vastust. Mängija võib koodeksis ettenähtud juhtudel kellad seisata vaid kohtunikult abi palumiseks, mitte aga mingite muude asjade ajamiseks. Nii et leidke turniirile siiski kindlasti kohtunik, kuigi males on ta suure osa mänguajast enamasti konkreetse tegevuseta, muidugi peale 13.1: jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks ja 13.2 jälgib võistluste kulgu.
FIDE turniirimääruste kohtade jagamist puudutav lisa algab teatavasti: Toimimine mängimata partiidega: Kohtade jagamise eesmärgil loetakse tulemus viigiks mängija enda vastu. Ajuti jätavad võistluste korraldajad ja kohtunikud selle tähele panemata, veel vähem teavad seda mängijad. Tegin sel teemal juttu ka oma 18.II Plussid ja miinused.
Ka kõik paarimise arvutiprogrammid ei võta sellist peensust arvesse. Mida siis teha? Ja ehk peaks turniiril üldse eelnevalt teada andma, kui seal seda FIDE reeglit rakendatakse?
RC esimehe seisukoht on ühene: kui mingi FIDE reegel (kasvõi ülaltoodu) mingil turniiril kasutusele võetakse, pole selle kohta mingit eriteadet vaja. Vastupidisel korral küll. (Arvan ise siiski, et nendel juhtudel, kui tegemist on mingi uue või vähekasutatud reegliga, tuleb täiendav informatsioon asjale ainult kasuks.)
Nii et olgem meiegi tähelepanelikud ja võtkem arvesse, et kohtade lõpliku jagunemise kindlaksmääramisel annab kusagil saadud miinus eelise, pluss aga viib sind kohajagajate nimekirja lõppu.
Lembit
Mõned probleemitõstatused on ilmselt seotud sellega, et tänavu peaksime saama jälle uue koodeksi teksti. Nii on ühele tśehhi maletajale jäänud arvamus, et kaks koodeksi artiklit on omavahel vastuolus.
6.15: Mängusaalis on lubatud ekraanid, monitorid või demonstratsioonilauad, mis näitavad malelaual tekkinud seisu, tehtud käike ja nende arvu, ning kellad, mis ühtlasi näitavad käikude arvu.
12.2a: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual.
Need artiklid fikseerivad väljakujunenud olukorra. Varem olid turniiridel suuremõõtmelised demonstratsioonilauad, mis viimasel ajal küll enamasti taandunud teleriekraanideks. Kuni palju vaidlusi tekitanud Kramnik- Topalovi matśini (näiteks Karpov-Kasparovi omades, mida endalgi võimalus lähedalt jälgida oli) olid monitorid isegi mängijate puhkeruumides. Artikkel 6.15 kõneleb vaid selle teadasaamisest, mis partiis on juba juhtunud. Pealegi ütleb artikkel ära, et mängija ei saa siiski esitada mingit taotlust, mis toetuks ainult sel moel esitatud informatsioonile.
Artikkel 12.2a vastupidi kõneleb sellest, mis partiis edasi võib juhtuma hakata ja kuidas seda oleks mingil moel võimalik mõjutada.
Nii ei näe Geurt artiklite vahel vastuolu ja vaevalt seda ongi. Igatahes pole oodata, et neid artikleid muutma hakataks.
USA-st on tulnud ettepanek fikseerida ka 50 käigu reeglit puudutavas punktis, et käikude lugemine algab uuesti vangerdusõiguse kaotsiminekuga, nii nagu see algab uuesti iga tehtud etturikäiguga ning analoogiliselt seisu kolmekordse kordumise kohta öelduga (iga käik, mis alaliselt või pöördumatult kaotab õiguse vangerdada).
Ka siin laidab Geurt mingi muutmise või täiendamise ära. Ta meenutab, et kunagi loetles ju koodeks lõppmänge, kus 50 käigu asemel anti mati tegemiseks 75 käiku. Minu mäletust mööda oli seejärel veel periood, kus iga võistluse korraldaja võis ise kindlaks määrata, missuguse materjali vahekorraga pidi mingi käikude arvuga võitma. Reeglid aga peavad olema sedavõrd lihtsad kui võimalik ja ütlema ära ainult selle, mida ütlemata jätta ei saa.
Välismaal tundub olevat üsna tavaline, et kohtunik pole mitte omaette ametimees, vaid tema ülesandeid täidab lihtsalt keegi osavõtjatest (veidigi suurema võistluse puhul seda küll hästi ette ei kujuta). Aga mis siis, kui pead minema teise laua juurde konflikti lahendama, aga ise oled parasjagu ajapuuduses? Kas siis võid oma laual kella seisma panna?
Koodeks ei ütle midagi ja ega ole ka Geurtil konkreetset vastust. Mängija võib koodeksis ettenähtud juhtudel kellad seisata vaid kohtunikult abi palumiseks, mitte aga mingite muude asjade ajamiseks. Nii et leidke turniirile siiski kindlasti kohtunik, kuigi males on ta suure osa mänguajast enamasti konkreetse tegevuseta, muidugi peale 13.1: jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks ja 13.2 jälgib võistluste kulgu.
FIDE turniirimääruste kohtade jagamist puudutav lisa algab teatavasti: Toimimine mängimata partiidega: Kohtade jagamise eesmärgil loetakse tulemus viigiks mängija enda vastu. Ajuti jätavad võistluste korraldajad ja kohtunikud selle tähele panemata, veel vähem teavad seda mängijad. Tegin sel teemal juttu ka oma 18.II Plussid ja miinused.
Ka kõik paarimise arvutiprogrammid ei võta sellist peensust arvesse. Mida siis teha? Ja ehk peaks turniiril üldse eelnevalt teada andma, kui seal seda FIDE reeglit rakendatakse?
RC esimehe seisukoht on ühene: kui mingi FIDE reegel (kasvõi ülaltoodu) mingil turniiril kasutusele võetakse, pole selle kohta mingit eriteadet vaja. Vastupidisel korral küll. (Arvan ise siiski, et nendel juhtudel, kui tegemist on mingi uue või vähekasutatud reegliga, tuleb täiendav informatsioon asjale ainult kasuks.)
Nii et olgem meiegi tähelepanelikud ja võtkem arvesse, et kohtade lõpliku jagunemise kindlaksmääramisel annab kusagil saadud miinus eelise, pluss aga viib sind kohajagajate nimekirja lõppu.
Lembit
reede, 21. märts 2008
Mõnda Geurti märtsiveerust
Innukamad reegliuurijad on ehk jõudnud juba Geurt Gijsseni Chesscafe märtsiveeruga tutvuda. Heidame ka siinkohal pilgu mõnedele seal käsitletud asjadele.
1) Üks ameeriklane pole rahule jäänud Geurti detsembrikuise vastusega (vt. ka minu 20. XII Juhtumeid praktikast). Meenutan: välkpartiis panevad mustad mati, siis aga märkavad valged, et selleks ajaks oli mustade aeg juba otsa saanud. Võitu taotlesid muidugi mõlemad.
Geurt oleks andnud võidu mustadele, sest kiir- ja välkpartiis (ainult nendes!) ei saa mõtlemisaeg otsa mitte noolekese langemisega, vaid ainult siis, kui üks osapool sellest teada annab. Pärast matti aga niisugust avaldust enam teha ei saa.
Ameeriklane leiab siiski, et matt on määrustevastane, kuna käidi enne vastaspoole kellavajutust.
Nüüd peab siis Geurt seletama, et käik loetakse tehtuks siis, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kas matikäik on määrustepärane või mitte, seal juttu pole. Küsimus taandub tegelikult sellele, kas võib käia enne, kui vastasmängija on oma kella seisanud ja käivitanud teise poole. Artikkel 6.8a ütleb, et võib küll. (Õieti ütleb juba artikkel 1.1: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud.) Ainult mängijal on ikka õigus seisata oma kell ja käigustada vastase oma, isegi kui vastane on oma käigu juba teinud.
Niisiis jääb Geurt endiselt oma arvamuse juurde. Jääme meiegi.
2) Käigu ennakult kirjutamise keelab teatavasti artikkel 8.1. Aga mis siis ikkagi saab, kui seda teha? Mingis Hispaania klubide matśis oli üks mees protokolli kirjutanud Ld2, siis parandanud ja asemele kirjutanud Of4 ning nii käinudki. Vastane oli kella seisma pannud ja kohtuniku kutsunud. See aga ei sundinud lipuga käima ja partii jätkus laual tegelikult tehtud käiguga. Nüüd püüab teine pool veel kord õigust saada.
Ega ta muidugi kaugemale jõua. Kui üleskirjutatud käiguga peaks karistusena kaasnema selle tegemine laual, peaks see olema samas artiklis kirjas. Aga pole ju. See ei tähenda, et asi hoopis karistuseta jääks. Jälgib ju kohtunik artikli 13.1 järgi, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks ning artikli 13.3 järgi viib ellu otsused, mis ta ise on teinud, ja vajaduse korral karistab mängijaid.
Karistuste gradatsioon on toodud artiklis 13.4 ja teatavasti algab see hoiatusega. Sellest peakski kohtunik alustama. Kui mängija ei kuuletu, võib muidugi karistuste real edasi liikuda, kasvõi punktini d, mis lubab partii kaotatuks tunnistada. Vaevalt küll nii kaugele põhjust minna on.
Muide väidab Geurt, et on punkti 13.4d kasutanud vaid mobiilihelina puhul, punktid e, f ja g (kellegi punktide arvu suurendamine või vähendamine ja võistlustelt kõrvaldamine) olevat tal aga üldse veel kasutamata. Nii minulgi.
Aga kui mängija märkab, et tema vastane enne kirjutab ja alles siis käib, siis pöördugu ta igal juhul kohtuniku poole. Küll see siis juba vaatab, mida teha.
3) Üks śveitslane kurdab, et on ajaga kaotanud lõppmängu K+2O - K+O. Käike kumbki enam ei kirjutanud, kohtunikku kohal polnud. Must oli viiki pakkunud, aga valge ei reageerinud ja jätkas välgutamist. Pärast 93. käiku olnud laual seis:
Valged: Kc3, Oc6 ja e5, Ec4 (4). Mustad: Kd8, Oc5 ja e6 (3).
Näitamaks, et valged võita ei saa, lõi must siin Oxc4. Aga valge jätkas mängu nii kaua, kui mustal aeg üle läks. Mida oleks tulnud teha?
Ainuvõimalik tee oleks olnud viigitaotlus artikli 10.2 alusel (aga kuidas oleks pidanud seda tegema, kui kohtunikku polnud - tekstist ei loe välja, kas üldse või ainult lähikonnas). Siis oleks tulnud näidata, et selles seisus on mingi areng võimalik ja partii normaalsete vahenditega võidetav. Geurt on arvamusel, et ka lõppseisu ei saa normaalsete vahenditega võita.
Lembit
1) Üks ameeriklane pole rahule jäänud Geurti detsembrikuise vastusega (vt. ka minu 20. XII Juhtumeid praktikast). Meenutan: välkpartiis panevad mustad mati, siis aga märkavad valged, et selleks ajaks oli mustade aeg juba otsa saanud. Võitu taotlesid muidugi mõlemad.
Geurt oleks andnud võidu mustadele, sest kiir- ja välkpartiis (ainult nendes!) ei saa mõtlemisaeg otsa mitte noolekese langemisega, vaid ainult siis, kui üks osapool sellest teada annab. Pärast matti aga niisugust avaldust enam teha ei saa.
Ameeriklane leiab siiski, et matt on määrustevastane, kuna käidi enne vastaspoole kellavajutust.
Nüüd peab siis Geurt seletama, et käik loetakse tehtuks siis, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kas matikäik on määrustepärane või mitte, seal juttu pole. Küsimus taandub tegelikult sellele, kas võib käia enne, kui vastasmängija on oma kella seisanud ja käivitanud teise poole. Artikkel 6.8a ütleb, et võib küll. (Õieti ütleb juba artikkel 1.1: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud.) Ainult mängijal on ikka õigus seisata oma kell ja käigustada vastase oma, isegi kui vastane on oma käigu juba teinud.
Niisiis jääb Geurt endiselt oma arvamuse juurde. Jääme meiegi.
2) Käigu ennakult kirjutamise keelab teatavasti artikkel 8.1. Aga mis siis ikkagi saab, kui seda teha? Mingis Hispaania klubide matśis oli üks mees protokolli kirjutanud Ld2, siis parandanud ja asemele kirjutanud Of4 ning nii käinudki. Vastane oli kella seisma pannud ja kohtuniku kutsunud. See aga ei sundinud lipuga käima ja partii jätkus laual tegelikult tehtud käiguga. Nüüd püüab teine pool veel kord õigust saada.
Ega ta muidugi kaugemale jõua. Kui üleskirjutatud käiguga peaks karistusena kaasnema selle tegemine laual, peaks see olema samas artiklis kirjas. Aga pole ju. See ei tähenda, et asi hoopis karistuseta jääks. Jälgib ju kohtunik artikli 13.1 järgi, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks ning artikli 13.3 järgi viib ellu otsused, mis ta ise on teinud, ja vajaduse korral karistab mängijaid.
Karistuste gradatsioon on toodud artiklis 13.4 ja teatavasti algab see hoiatusega. Sellest peakski kohtunik alustama. Kui mängija ei kuuletu, võib muidugi karistuste real edasi liikuda, kasvõi punktini d, mis lubab partii kaotatuks tunnistada. Vaevalt küll nii kaugele põhjust minna on.
Muide väidab Geurt, et on punkti 13.4d kasutanud vaid mobiilihelina puhul, punktid e, f ja g (kellegi punktide arvu suurendamine või vähendamine ja võistlustelt kõrvaldamine) olevat tal aga üldse veel kasutamata. Nii minulgi.
Aga kui mängija märkab, et tema vastane enne kirjutab ja alles siis käib, siis pöördugu ta igal juhul kohtuniku poole. Küll see siis juba vaatab, mida teha.
3) Üks śveitslane kurdab, et on ajaga kaotanud lõppmängu K+2O - K+O. Käike kumbki enam ei kirjutanud, kohtunikku kohal polnud. Must oli viiki pakkunud, aga valge ei reageerinud ja jätkas välgutamist. Pärast 93. käiku olnud laual seis:
Valged: Kc3, Oc6 ja e5, Ec4 (4). Mustad: Kd8, Oc5 ja e6 (3).
Näitamaks, et valged võita ei saa, lõi must siin Oxc4. Aga valge jätkas mängu nii kaua, kui mustal aeg üle läks. Mida oleks tulnud teha?
Ainuvõimalik tee oleks olnud viigitaotlus artikli 10.2 alusel (aga kuidas oleks pidanud seda tegema, kui kohtunikku polnud - tekstist ei loe välja, kas üldse või ainult lähikonnas). Siis oleks tulnud näidata, et selles seisus on mingi areng võimalik ja partii normaalsete vahenditega võidetav. Geurt on arvamusel, et ka lõppseisu ei saa normaalsete vahenditega võita.
Lembit
neljapäev, 20. märts 2008
Noored jälle Narvas
Neli päeva mängisid Narva Laste Loomemajas Eesti parimad noored vanuses kuni 14 aastat. Üks poiss sai turniiri ajal küll alles kümme ja ta polnudki kõige noorem. Viimastel aastatel on nendele võistlustele pääs olnud rangelt limiteeritud. Muidugi on treenereid, kes tahaksid, et nende õpilane peaks tingimata mängima, aga kusagil peab piir olema ja kohtunike jaoks on valitud koosseisuga turniir läbiviimiseks kindlasti lihtsam. Seda mitte ainult osavõtjate väiksema arvu pärast, vaid ka seetõttu, et need mängijad on endale turniiridel mängimise põhitõed juba selgeks teinud ning seoses reeglite rakendamisega polegi seetõttu siin peaaegu midagi kirjutada.
Isegi vajadust kõik käigud korralikult üles kirjutada meenutasin vaid turniiri avamisel ja sellest peeti isegi ajapuuduses hoolikalt kinni. Kuigi jah, ajuti võis kusagil üks käik vahelt ära jääda ja seetõttu polnud kontroll põrmugi ülearune. Kord kutsuti mind laua juurde ka siis, kui ratsu oli kogemata teinud odakäigu, aga see oli üksik erand. Nii nagu seegi, et eesti ja vene keelt kõnelev poiss teineteisest aru ei saanud.
Veidi keerukamate reeglitega on muidugi veel tegemist. Selleks, et viiki taotleda, ei piisa ju sellest, et mõnda aega vankritega sihitult edasi-tagasi käia, vaid vaja on seisu kolmekordset kordumist ja koodeks paneb taotlemise korra üsna täpselt paika.
Mis mulle ei meeldinud, oli see, et sageli jatkati mängu päris lootusetus seisus, kus vastasel terve lipp, vahel isegi kaks lippu rohkem oli. Kohtunik ei või siin partiisse sekkuda ega selle tulemust mõjutada. Tavaliselt küsisin küll pärast partiid, kas veidi varem poleks võinud alistuda. Enamasti oli vastus, et võib ju ikka veel patt tulla. Aga sellel turniiril ei tulnud kusagil mingit patti ega olekski selliste reitingutega mängijate puhul võinud tulla. Aga veidi rohkem austust vastasmängija ja tema mänguoskuse suhtes oleks võinud küll olla.
Paarimine käis tavapäraselt mugava Swiss Perfect´iga. Et poleks vaja viimaste partiide tulemusi oodata, panime õhtul paarimistulemused ka internetti, kuhu kõigil juurdepääs olemas. Selle süsteemi puudusedki on üldteada, vähem see, et kohtunikud neid enam ei korrigeeri, kui just śveitsi üldpõhimõtetega vastuollu ei minda (aga seda SP ei teegi).
Üllatavalt tekkis viimase vooru eel vaidlus ühe liidrite partii värvi suhtes. Mõnele treenerile oli meelde jäänud, et kui kummalgi mängijal on valgeid ja musti olnud ühepalju, siis peab värv vahelduma sellel, kel rohkem punkte või kel kõrgem reiting. Õige küll, aga kõigepealt peab alates viimasest voorust tagasi minnes uurima, mis järjekorras värvid olnud on. Nii et kui ühe poisi värvid on olnud vmvmvm, teisel aga mvvmvm, siis on 2. vooru erinevuse põhjal nüüd teisel poisil paratamatult mustad.
Aga üldiselt võis mitte ainult mängijate, vaid ka treenerite reeglitetundmisega rahule jääda.
Lembit
Isegi vajadust kõik käigud korralikult üles kirjutada meenutasin vaid turniiri avamisel ja sellest peeti isegi ajapuuduses hoolikalt kinni. Kuigi jah, ajuti võis kusagil üks käik vahelt ära jääda ja seetõttu polnud kontroll põrmugi ülearune. Kord kutsuti mind laua juurde ka siis, kui ratsu oli kogemata teinud odakäigu, aga see oli üksik erand. Nii nagu seegi, et eesti ja vene keelt kõnelev poiss teineteisest aru ei saanud.
Veidi keerukamate reeglitega on muidugi veel tegemist. Selleks, et viiki taotleda, ei piisa ju sellest, et mõnda aega vankritega sihitult edasi-tagasi käia, vaid vaja on seisu kolmekordset kordumist ja koodeks paneb taotlemise korra üsna täpselt paika.
Mis mulle ei meeldinud, oli see, et sageli jatkati mängu päris lootusetus seisus, kus vastasel terve lipp, vahel isegi kaks lippu rohkem oli. Kohtunik ei või siin partiisse sekkuda ega selle tulemust mõjutada. Tavaliselt küsisin küll pärast partiid, kas veidi varem poleks võinud alistuda. Enamasti oli vastus, et võib ju ikka veel patt tulla. Aga sellel turniiril ei tulnud kusagil mingit patti ega olekski selliste reitingutega mängijate puhul võinud tulla. Aga veidi rohkem austust vastasmängija ja tema mänguoskuse suhtes oleks võinud küll olla.
Paarimine käis tavapäraselt mugava Swiss Perfect´iga. Et poleks vaja viimaste partiide tulemusi oodata, panime õhtul paarimistulemused ka internetti, kuhu kõigil juurdepääs olemas. Selle süsteemi puudusedki on üldteada, vähem see, et kohtunikud neid enam ei korrigeeri, kui just śveitsi üldpõhimõtetega vastuollu ei minda (aga seda SP ei teegi).
Üllatavalt tekkis viimase vooru eel vaidlus ühe liidrite partii värvi suhtes. Mõnele treenerile oli meelde jäänud, et kui kummalgi mängijal on valgeid ja musti olnud ühepalju, siis peab värv vahelduma sellel, kel rohkem punkte või kel kõrgem reiting. Õige küll, aga kõigepealt peab alates viimasest voorust tagasi minnes uurima, mis järjekorras värvid olnud on. Nii et kui ühe poisi värvid on olnud vmvmvm, teisel aga mvvmvm, siis on 2. vooru erinevuse põhjal nüüd teisel poisil paratamatult mustad.
Aga üldiselt võis mitte ainult mängijate, vaid ka treenerite reeglitetundmisega rahule jääda.
Lembit
teisipäev, 11. märts 2008
Pange kell seisma!
Viimasel ajal tundub huvi reeglite ja kohtunikutöö küsimuste vastu olevat vähene, kuigi uue koodeksiteksti kinnitamiseni jääb vaid pool aastat. FIDE foorumi reeglite rubriigis on viimase poolteise kuu jooksul tegeldud vaid ühe küsimusega (muide mitte esmakordselt) ja selleks on ... kas ei peaks ka mustadel laskma vahetevahel partiid alustada. Ilmselt on küll tegemist lihtsalt ülepolitiseeritud rassismivastase võitlusega.
Vaid kiir- ja välkmales leitakse vahel probleeme, mille üle vaielda.
Sakslaste www.schachfeld.de lehel toodi eelmisel nädalal järgmine juhtum: Välkpartii. Pannakse matt, aga ka vastane taotleb võitu, sest matistaja enda kuningas oli libisenud kuhugi nii umbes väljale g9, mida varem ei märgatud. Ilma kuningata ju käike teha ja matistada ei saa. Antud partiis oli äge vaidlus käinud kümmekond minutit, siis oli kohtunik andnud matistajale siiski õiguse. Matiga partii lõppes ja igasugused taotlusõigused kaovad. Mõtlesin paar päeva, mida ise oleksin teinud. Vist samamoodi. Matini polnud igatahes mõtet oodata. Taotlust määrustevastase käigu kohta polnud tehtud.
Mõningaid veidi vanemaid juhtumeid leiab ka http://kasparovchess.crestbook.com.
Keegi Neron kirjutab, kuidas kord Batumis ühe Gruusia suurmeistriga välku mängides oli see partii viimastel sekunditel viinud etturi viimasele reale ja seda millegagi asendamata kella vajutanud. Neron kella ei seisanud ega kohtunikku ei kutsunud, vaid palus ainult vastasel lipu peale panna. Nii läks aeg üle. Küllap oli see lihtsalt ebaprofessionaalsus. Tuli seisata kell ja kutsuda kohtunik. Nii oleks ilmselt tulnud võidupunkt. Lõpetamata käik pole ju määrustevastasest kuigivõrd parem.
Montenegros mänginud kiirmalet sealsed suurmeistrid Blagojevic ja Djuric. B nooleke kukkus. D kella ei seisanud, ütles aga "aeg!" ja kutsus kohtuniku. B tegi aga (väidetavalt võitlushoos) käigu ja kohtuniku tulekuks olid kukkunud juba mõlemad noolekesed. B-le pandi ikkagi null. Kuivõrd kiirmales loetakse aeg ületatuks alles taotluse esitamisega ja kahe noolekese langemisel lõpeb mäng viigiga, oligi B-l alust protestimiseks. Tagantjärele on raske kindlaks teha, kas B oma noolekese langemist märkas või mitte. Nii et kella seiskamine on taotlustes väga oluline komponent.
Samal leheküljel on vaieldud veel selle üle, kuidas lõpeb partii siis, kui aja ületamise momendiks on lauale tekkinud seis, kus edasimängul lihtsalt peab vastasele mati andma. Need on analoogilised Gijsseni poolt tema veebruariveerus vaadeldutega ning on koodeksi artikli 6.10 järgi viigid (vt. minu 23.II Veel veidi veebruariveerust).
On tõstatatud ka küsimus, kas välgus võiks seisus K+L - K+L viiki taotleda, kui üks pool vaid ajale mängib. Otseselt koodeks seda ei ütle. Artikkel 10.2 välgus ei kehti ja selle alusel viiki taotleda ei saa. Küll on võimalik taotlus 50 käigu reegli või 3-kordse kordumise alusel ning kuigi aeg on välgus ülioluline tegur, võib kohtunik viigi fikseerida, kui on taotluse õigsuses veendunud.
Lembit
Vaid kiir- ja välkmales leitakse vahel probleeme, mille üle vaielda.
Sakslaste www.schachfeld.de lehel toodi eelmisel nädalal järgmine juhtum: Välkpartii. Pannakse matt, aga ka vastane taotleb võitu, sest matistaja enda kuningas oli libisenud kuhugi nii umbes väljale g9, mida varem ei märgatud. Ilma kuningata ju käike teha ja matistada ei saa. Antud partiis oli äge vaidlus käinud kümmekond minutit, siis oli kohtunik andnud matistajale siiski õiguse. Matiga partii lõppes ja igasugused taotlusõigused kaovad. Mõtlesin paar päeva, mida ise oleksin teinud. Vist samamoodi. Matini polnud igatahes mõtet oodata. Taotlust määrustevastase käigu kohta polnud tehtud.
Mõningaid veidi vanemaid juhtumeid leiab ka http://kasparovchess.crestbook.com.
Keegi Neron kirjutab, kuidas kord Batumis ühe Gruusia suurmeistriga välku mängides oli see partii viimastel sekunditel viinud etturi viimasele reale ja seda millegagi asendamata kella vajutanud. Neron kella ei seisanud ega kohtunikku ei kutsunud, vaid palus ainult vastasel lipu peale panna. Nii läks aeg üle. Küllap oli see lihtsalt ebaprofessionaalsus. Tuli seisata kell ja kutsuda kohtunik. Nii oleks ilmselt tulnud võidupunkt. Lõpetamata käik pole ju määrustevastasest kuigivõrd parem.
Montenegros mänginud kiirmalet sealsed suurmeistrid Blagojevic ja Djuric. B nooleke kukkus. D kella ei seisanud, ütles aga "aeg!" ja kutsus kohtuniku. B tegi aga (väidetavalt võitlushoos) käigu ja kohtuniku tulekuks olid kukkunud juba mõlemad noolekesed. B-le pandi ikkagi null. Kuivõrd kiirmales loetakse aeg ületatuks alles taotluse esitamisega ja kahe noolekese langemisel lõpeb mäng viigiga, oligi B-l alust protestimiseks. Tagantjärele on raske kindlaks teha, kas B oma noolekese langemist märkas või mitte. Nii et kella seiskamine on taotlustes väga oluline komponent.
Samal leheküljel on vaieldud veel selle üle, kuidas lõpeb partii siis, kui aja ületamise momendiks on lauale tekkinud seis, kus edasimängul lihtsalt peab vastasele mati andma. Need on analoogilised Gijsseni poolt tema veebruariveerus vaadeldutega ning on koodeksi artikli 6.10 järgi viigid (vt. minu 23.II Veel veidi veebruariveerust).
On tõstatatud ka küsimus, kas välgus võiks seisus K+L - K+L viiki taotleda, kui üks pool vaid ajale mängib. Otseselt koodeks seda ei ütle. Artikkel 10.2 välgus ei kehti ja selle alusel viiki taotleda ei saa. Küll on võimalik taotlus 50 käigu reegli või 3-kordse kordumise alusel ning kuigi aeg on välgus ülioluline tegur, võib kohtunik viigi fikseerida, kui on taotluse õigsuses veendunud.
Lembit
reede, 7. märts 2008
Kuidas ikkagi toimida?
Kui 24. II oma Kuidas toimiksid kohtunikuna? tõin ära FIDE Newsletter´is avaldatud malereeglite kohta käivad küsimused, siis arvasin, et see uus ja esialgu üsna tagasihoilik väljaanne hakkabki regulaarselt avaldama kohtunikele mõeldud materjale ja toob loomulikult ära ka põhjalikud vastused esitatud küsimustele. Lootus osutus asjatuks. Uues numbris pole ei kohtunikest ega malereeglitest ainsatki rida.
Tuleme seepärast nende küsimuste juurde siinkohal veel kord tagasi, kuigi usun, et igaühel on oma vastused niikuinii olemas.
Esimeses küsimuses oli juttu tavapartiist, kus valged teevad odaga ratsukäigu. Oma vastukäigu tegemise asemel kutsuvad mustad kohtuniku ja taotlevad võitu. Mida pidi tegema kohtunik?
Ilmselt oli mustade taotlus liialdatud. Kohtunik leiab tegevusjuhendi koodeksi artiklist 7.4. Seisu taastamisega probleeme pole, ratsu tuleb lihtsalt tagasi panna väljale, kus see enne seisis. Vastavalt artiklile 4.3 tuleb puudutatud malendiga käia. Kui ratsul mingit võimalikku käiku pole, võivad valged teha mistahes määrustepärase käigu. Vastavalt artiklile 7.4b annab kohtunik mustadele 2 minutit täiendavat aega. Kui aga see oli juba kolmas määrustevastane käik, siis on mustade taotlus tõepoolest õige ja nad saavad võidu.
Teises küsimuses pakkusid võistkondade matśis valged 1. laual viiki. Mustad nõustusid, aga seadsid tingimuseks, et ka 2. laual tuleks viik. Valged märkisid protokolli viigi ja kirjutasid alla. Mustad aga ütlesid, et mingit viiki pole, kuna 2. laud ei nõustu, ja nõudsid edasimängu. Mis saab?
Lähtuda saame eelkõige artiklist 9.1: (Viigi)pakkumine ei või olla seotud mingite tingimustega. Samal ajal ei ütle koodeks selgelt ära, mida tegema peab: kas on viigipakkumine üldse tühine või ainult selle juurde lisatud täiendav tingimus 2. laua tulemuse kohta. Ise kaldun sinnapoole, et koodeksist kinnipidamise huvides (et viigipakkumised esitataks tõepoolest tingimusteta) peaksid siin kannatavaks pooleks olema mustad ja järelikult peaks kohtunik fikseerima viigi.
Kolmandal juhul oli küsimus selles, kuidas meeskonnavõistlusel kelli asetada. Kohtunik pani kõik ühe meeskonna mängijad ühele poole lauda. Nii jäid kõik kellad ühe meeskonna paremale käele, numbrilaudadega vahekäigu poole. Üks mustadega mängija aga leidis, et kellade asendi otsustavad mustad, ja tõstis kella oma paremale käele, numbrilauaga seina poole.
Loomulikult polnud sellel mängijal õigus. Ütleb ju artikkel 6.4: Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse. Nii et nagu kohtunik paneb, nii on. Peamine, et kella oleks näha. Individuaalvõistlustel on kellad küll tavaliselt mustade paremal käel, meeskonnavõistlustel asetame tavaliselt ühe meeskonna ühele, teise teisele poole lauda. Suurte ühekordsete matśide (näiteks Eesti - Soome 100 lauda) puhul, kus pole tegemist ainult ühe pika laudadereaga, võiks siiski arvestada, et kõigi kellade ühele poole asetamisega saaks üks võistkond teatud eelise.
Lembit
Tuleme seepärast nende küsimuste juurde siinkohal veel kord tagasi, kuigi usun, et igaühel on oma vastused niikuinii olemas.
Esimeses küsimuses oli juttu tavapartiist, kus valged teevad odaga ratsukäigu. Oma vastukäigu tegemise asemel kutsuvad mustad kohtuniku ja taotlevad võitu. Mida pidi tegema kohtunik?
Ilmselt oli mustade taotlus liialdatud. Kohtunik leiab tegevusjuhendi koodeksi artiklist 7.4. Seisu taastamisega probleeme pole, ratsu tuleb lihtsalt tagasi panna väljale, kus see enne seisis. Vastavalt artiklile 4.3 tuleb puudutatud malendiga käia. Kui ratsul mingit võimalikku käiku pole, võivad valged teha mistahes määrustepärase käigu. Vastavalt artiklile 7.4b annab kohtunik mustadele 2 minutit täiendavat aega. Kui aga see oli juba kolmas määrustevastane käik, siis on mustade taotlus tõepoolest õige ja nad saavad võidu.
Teises küsimuses pakkusid võistkondade matśis valged 1. laual viiki. Mustad nõustusid, aga seadsid tingimuseks, et ka 2. laual tuleks viik. Valged märkisid protokolli viigi ja kirjutasid alla. Mustad aga ütlesid, et mingit viiki pole, kuna 2. laud ei nõustu, ja nõudsid edasimängu. Mis saab?
Lähtuda saame eelkõige artiklist 9.1: (Viigi)pakkumine ei või olla seotud mingite tingimustega. Samal ajal ei ütle koodeks selgelt ära, mida tegema peab: kas on viigipakkumine üldse tühine või ainult selle juurde lisatud täiendav tingimus 2. laua tulemuse kohta. Ise kaldun sinnapoole, et koodeksist kinnipidamise huvides (et viigipakkumised esitataks tõepoolest tingimusteta) peaksid siin kannatavaks pooleks olema mustad ja järelikult peaks kohtunik fikseerima viigi.
Kolmandal juhul oli küsimus selles, kuidas meeskonnavõistlusel kelli asetada. Kohtunik pani kõik ühe meeskonna mängijad ühele poole lauda. Nii jäid kõik kellad ühe meeskonna paremale käele, numbrilaudadega vahekäigu poole. Üks mustadega mängija aga leidis, et kellade asendi otsustavad mustad, ja tõstis kella oma paremale käele, numbrilauaga seina poole.
Loomulikult polnud sellel mängijal õigus. Ütleb ju artikkel 6.4: Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse. Nii et nagu kohtunik paneb, nii on. Peamine, et kella oleks näha. Individuaalvõistlustel on kellad küll tavaliselt mustade paremal käel, meeskonnavõistlustel asetame tavaliselt ühe meeskonna ühele, teise teisele poole lauda. Suurte ühekordsete matśide (näiteks Eesti - Soome 100 lauda) puhul, kus pole tegemist ainult ühe pika laudadereaga, võiks siiski arvestada, et kõigi kellade ühele poole asetamisega saaks üks võistkond teatud eelise.
Lembit
kolmapäev, 5. märts 2008
Mis on tähtsam?
Mängija peab ise hoolitsema oma õiguste kaitsmise eest. Kindlasti tuleb kiir- ja välkmales seejuures kindlam olla kui tavamales. Nii nagu seal üldse sündmused kiiremini arenevad.
Kes on paaril viimasel päeval jälginud Saksa Maleliidu kodulehekülge, on seal kindlasti märganud ühe välkpartii ümber tekkinud vaidlust. Muidugi pole see esimene kord, kus püütakse selgeks saada, mis on tähtsam.
Asi ise on tegelikult lihtne. Valged teevad määrustevastase käigu ja vajutavad kella. Mustad ei märka käigu võimatust, mõtlevad vastust ja nende nooleke langeb. Nüüd tahavad mustad siiski võitu vastase käigu määrustevastasuse tõttu, valged aga ajaületuse tõttu. Kohtunikku parajasti laua juures pole. Aga mis siis, kui oleks olnud?
Ega seegi poleks suurt muutnud. Erinevalt tavapartiist ju kohtunik kiir- ega välkmales ju partiisse ei sekku ei määrustevastase käigu ega ajaületuse puhul.
Kas mustal oli pärast noolekese langemist õigust mingit taotlust esitada? Ei artikkel B6 ega C3, mis reguleerivad määrustevastase käigu tagajärgi vastavalt kiir- ja välkmales, ütle, et seda teha ei tohi.
B7: Nooleke loetakse langenuks, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Kohtunik peab hoiduma märku andmast, et nooleke on langenud.
Nii et kui keegi pole asjale tähelepanu juhtinud, pole ka nooleke veel ametlikult langenud.
On arvatud, et olulisem peaks olema see, mis aset leidis kronoloogiliselt varem - seega siis määrustevastane käik. Määrustevastase käigu primaarseks lugemise poolt kõneleb seegi, et tegemist oli malelaual juhtunuga, mis peaks olema tähtsam kui sellest väljaspool - antud juhul siis malekellal fikseerituna - toimununa.
Loomulikult oli ka valgetel õigus võidu taotlemiseks vastase ajaületuse tõttu olemas. Artiklis B8 seatud tingimus, et vastasmängija nooleke oleks langenud ja mängija enda oma langemata, oli ju olemas. Pealegi on ajaületus väheseid juhtumeid, kus taotleja ei tarvitse parajasti käigul olla. Enamasti on ju nii, et kui sa parajasti käigul pole, ei saa sa ka midagi öelda.
Ei määrustevastane käik ega ajaületus lõpeta välgus mängu automsaatselt. Kummalgi juhul on võiduks vaja mängija taotlust. Kui üks niisugune taotlus olemas ning kohtunik otsustab selle rahuldada ja taotlejale võidu anda, on partii läbi ja vastasmängija taotluse esitamisel pole mõtet. Niisiis praktiliselt tundub küll, et kes ees, see mees ning loeb mitte sündmuste endi, vaid just taotluste esitamise kronoloogiline järjekord.
See, et mõlemad oleksid ärganud üheaegselt, vaevalt aset leiab. Kuigi jah, kui võtta arvesse, et kohtunikku parajasti kohal polnud, siis võisid tema saabudes mõlemad tõepoolest alustama kaebamist üheaegselt. Ja siis? Vast peaks nüüd lugema olulisemaks malelaual juhtunu, seega siis ikkagi määrustevastase käigu.
Aga ega ka kõik sakslased ühele arvamusele jõudnud.
Lõpuks mõned tsitaadid. Minu artikkel "Mõnda välkmale reeglitest": Kui vastasmängija on oma käigu teinud, siis ta enam võitu taotleda ei saa. Venemaa reeglite järgi kaob see õigus juba siis, kui ollakse oma malendit käimiskavatsusega puudutanud, Soome reeglites aga antakse aega vastasmängija käigu sooritamiseni.
Muide on sealsamas toodud ka Saksa partiiga analoogiline näide: Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Musta nooleke kukub. Mõlemad nõuavad võitu. Selle saab must, sest ajaületusel pole pärast määrustevastast käiku enam tähtsust.
Ja veel minu 22. I "Välku võib mängida ka nii" USA reeglitest: Määrustevastase käigu tegemine ei võta õigust ajavõidu taotlemiseks, kui seda tehakse enne, kui vastane taotleb määrustevastasuse fikseerimist. Kui taotlused on üheaegsed, siis kaotab määrustevastase käigu tegija.
Lembit
Kes on paaril viimasel päeval jälginud Saksa Maleliidu kodulehekülge, on seal kindlasti märganud ühe välkpartii ümber tekkinud vaidlust. Muidugi pole see esimene kord, kus püütakse selgeks saada, mis on tähtsam.
Asi ise on tegelikult lihtne. Valged teevad määrustevastase käigu ja vajutavad kella. Mustad ei märka käigu võimatust, mõtlevad vastust ja nende nooleke langeb. Nüüd tahavad mustad siiski võitu vastase käigu määrustevastasuse tõttu, valged aga ajaületuse tõttu. Kohtunikku parajasti laua juures pole. Aga mis siis, kui oleks olnud?
Ega seegi poleks suurt muutnud. Erinevalt tavapartiist ju kohtunik kiir- ega välkmales ju partiisse ei sekku ei määrustevastase käigu ega ajaületuse puhul.
Kas mustal oli pärast noolekese langemist õigust mingit taotlust esitada? Ei artikkel B6 ega C3, mis reguleerivad määrustevastase käigu tagajärgi vastavalt kiir- ja välkmales, ütle, et seda teha ei tohi.
B7: Nooleke loetakse langenuks, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Kohtunik peab hoiduma märku andmast, et nooleke on langenud.
Nii et kui keegi pole asjale tähelepanu juhtinud, pole ka nooleke veel ametlikult langenud.
On arvatud, et olulisem peaks olema see, mis aset leidis kronoloogiliselt varem - seega siis määrustevastane käik. Määrustevastase käigu primaarseks lugemise poolt kõneleb seegi, et tegemist oli malelaual juhtunuga, mis peaks olema tähtsam kui sellest väljaspool - antud juhul siis malekellal fikseerituna - toimununa.
Loomulikult oli ka valgetel õigus võidu taotlemiseks vastase ajaületuse tõttu olemas. Artiklis B8 seatud tingimus, et vastasmängija nooleke oleks langenud ja mängija enda oma langemata, oli ju olemas. Pealegi on ajaületus väheseid juhtumeid, kus taotleja ei tarvitse parajasti käigul olla. Enamasti on ju nii, et kui sa parajasti käigul pole, ei saa sa ka midagi öelda.
Ei määrustevastane käik ega ajaületus lõpeta välgus mängu automsaatselt. Kummalgi juhul on võiduks vaja mängija taotlust. Kui üks niisugune taotlus olemas ning kohtunik otsustab selle rahuldada ja taotlejale võidu anda, on partii läbi ja vastasmängija taotluse esitamisel pole mõtet. Niisiis praktiliselt tundub küll, et kes ees, see mees ning loeb mitte sündmuste endi, vaid just taotluste esitamise kronoloogiline järjekord.
See, et mõlemad oleksid ärganud üheaegselt, vaevalt aset leiab. Kuigi jah, kui võtta arvesse, et kohtunikku parajasti kohal polnud, siis võisid tema saabudes mõlemad tõepoolest alustama kaebamist üheaegselt. Ja siis? Vast peaks nüüd lugema olulisemaks malelaual juhtunu, seega siis ikkagi määrustevastase käigu.
Aga ega ka kõik sakslased ühele arvamusele jõudnud.
Lõpuks mõned tsitaadid. Minu artikkel "Mõnda välkmale reeglitest": Kui vastasmängija on oma käigu teinud, siis ta enam võitu taotleda ei saa. Venemaa reeglite järgi kaob see õigus juba siis, kui ollakse oma malendit käimiskavatsusega puudutanud, Soome reeglites aga antakse aega vastasmängija käigu sooritamiseni.
Muide on sealsamas toodud ka Saksa partiiga analoogiline näide: Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Musta nooleke kukub. Mõlemad nõuavad võitu. Selle saab must, sest ajaületusel pole pärast määrustevastast käiku enam tähtsust.
Ja veel minu 22. I "Välku võib mängida ka nii" USA reeglitest: Määrustevastase käigu tegemine ei võta õigust ajavõidu taotlemiseks, kui seda tehakse enne, kui vastane taotleb määrustevastasuse fikseerimist. Kui taotlused on üheaegsed, siis kaotab määrustevastase käigu tegija.
Lembit
esmaspäev, 3. märts 2008
Paar seika kiirturniirilt
Eile olin kohtunikuks ühe riigiameti väikesel kiirturniiril. Ringsüsteem, 8 mängijat, enamasti vähese turniiripraktikaga, ei mingeid probleeme. Paaril korral pidin siiski sekkuma. Ühes partiis pakuti vastasele viiki ja kuna seda vastu ei võetud, siis tehti veidi hiljem sama ettepanek uuesti. Aga vastane oli kuulnud, et kaks korda viiki pakkuda ei tohi. Mis siis nüüd saab?
Tuli siis seletada, et ei saa õieti midagi. Varem oli koodeksis selgelt öeldud, et uuesti ei saa viiki pakkuda enne, kui vastasmängija on vahepeal omakorda kasutanud viigipakkumise õigust. Praegune artikli 12.6 sõnastus on paindlikum: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused või viigipakkumised.
Nii et kui kaht viigipakkumist lahutab teineteisest parajalt pikk vaheaeg (ehk kümmekond käiku?), ei tarvitse seda artiklit rakendada.
Teises partiis oli ühel mehel selge ülekaal, aga võidule viivate teede otsimine võttis palju aega. Lõpuks ta kellal nooleke kukkuski ja vastane oli rõõmus, et saab nüüd punkti. Aga kahjuks ei saanud. Selleks ajaks oli tal lauale jäänud ainult üksik kuningas, teisel aga terve peotäis ettureid. Niisiis viik. 6.10 ... Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Jäi uskuma.
Kuivõrd turniir piisavalt materjali kommenteerimiseks ei andnud, vaatasin ehk õnnestub veel midagi leida prantslaste lehest.
Üks kirjutaja kurdab, et ei suuda välise müra tõttu turniiridel keskenduda. Arvab, et teda võiks aidata muusika, kasvõi mp3 seade. Kas seda võib kasutada, kui see kohtunikel enne ära kontrollida lasta?
Küsimusele vastab Prantsuse esikohtunik Stéphane Escafre, kes tsiteerib kõigepealt koodeksi artiklit 12.2: On rangelt keelatud tuua mängualale mobiiltelefone või muid kohtuniku heakskiiduta elektroonilisi sidevahendeid. Ta lisab aga, et igal üksikjuhul peab kohtunik suhtuma probleemi eraldi ja otsustama. Mida vähem elektroonikat mängusaalis, seda parem. Ise ta selliste seadmete kasutamise turniiril keelaks, mis aga ei tähenda, et mõni teine kohtunik ei võiks neid lubada. Parem oleks aga ikkagi endale midagi müra vastu kõrva toppida.
Prantsusmaa mõõtmed on muidugi meie omadest märksa suuremad. Ikkagi 1000 klubi ja 50000 litsenseeritud mängijat. Aastaga käis eksamit tegemas 400 kohtunikku. Kord 4 aasta jooksul tuleb taas kursused läbida (1. IX 2009 on neil kriitiline tähtaeg, mille järel ähvardatakse hooletuid litsentsist ilmajätmisega). Vahetavad kohtunikke Hispaaniaga - aga selleks on vaja hästi naabri keelt osata.
Aga probleemid on samasugused. Reprodutseeritud partiiprotokolli näide klubide meistrivõistlustelt tundub meie omadest hullem olevat. Seepärast siis ka kohtunike manitsemine: kontrollige hoolikalt iga protokolli, kas kõik käigud tulemused ja allkirjad on olemas. Muidu võib kohtunik teenida hoiatuse või isegi karistuse.
Saan teada, et Prantsusmaal võivad iga võistluse korraldajad kindlaks määrata viikileppimisele seatavad piirangud. Nendeks võivad olla: 1) minimaalne käikude arv, 2) minimaalne kulutatud aeg, 3) kohtuniku nõusolek või 4) kõik eelnevad tingimused kombineeritult.
Tõime ära UV1 eksami küsimused. Siinkohal veel mõned näited teiste eksamite nn. naiivsetest küsimustest, kus mõned asjad tuli selgeks teha lastevanematele: Miks minu poiss ei tõmmanud koos teistega loosi, kas see oli tingitud Varma tabelitest? Miks talle märgiti reitinnguks 1099 (see on seal noormängija tinglikuks algkoefitsiendiks)? Miks ta sai 5 korda mustad ja 4 korda valged? Miks tal olid 2 korda järjest mustad? Ta ju võitis teist poissi, kellega kohta jagas, aga pandi järjestuses ikka sellest tahapoole. Kas see oli Sonneborn-Berger? Miks kohtade jagamisel ei võetud arvesse performance´it? On veel näiteks küsitud, kas maleföderatsiooni president võib partiisse sekkuda, kui märkab noorte meistrivõistlustel võimatut käiku? (Muidugi mitte, kui ta just parajasti kohtunik pole.)
Lembit
Tuli siis seletada, et ei saa õieti midagi. Varem oli koodeksis selgelt öeldud, et uuesti ei saa viiki pakkuda enne, kui vastasmängija on vahepeal omakorda kasutanud viigipakkumise õigust. Praegune artikli 12.6 sõnastus on paindlikum: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused või viigipakkumised.
Nii et kui kaht viigipakkumist lahutab teineteisest parajalt pikk vaheaeg (ehk kümmekond käiku?), ei tarvitse seda artiklit rakendada.
Teises partiis oli ühel mehel selge ülekaal, aga võidule viivate teede otsimine võttis palju aega. Lõpuks ta kellal nooleke kukkuski ja vastane oli rõõmus, et saab nüüd punkti. Aga kahjuks ei saanud. Selleks ajaks oli tal lauale jäänud ainult üksik kuningas, teisel aga terve peotäis ettureid. Niisiis viik. 6.10 ... Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Jäi uskuma.
Kuivõrd turniir piisavalt materjali kommenteerimiseks ei andnud, vaatasin ehk õnnestub veel midagi leida prantslaste lehest.
Üks kirjutaja kurdab, et ei suuda välise müra tõttu turniiridel keskenduda. Arvab, et teda võiks aidata muusika, kasvõi mp3 seade. Kas seda võib kasutada, kui see kohtunikel enne ära kontrollida lasta?
Küsimusele vastab Prantsuse esikohtunik Stéphane Escafre, kes tsiteerib kõigepealt koodeksi artiklit 12.2: On rangelt keelatud tuua mängualale mobiiltelefone või muid kohtuniku heakskiiduta elektroonilisi sidevahendeid. Ta lisab aga, et igal üksikjuhul peab kohtunik suhtuma probleemi eraldi ja otsustama. Mida vähem elektroonikat mängusaalis, seda parem. Ise ta selliste seadmete kasutamise turniiril keelaks, mis aga ei tähenda, et mõni teine kohtunik ei võiks neid lubada. Parem oleks aga ikkagi endale midagi müra vastu kõrva toppida.
Prantsusmaa mõõtmed on muidugi meie omadest märksa suuremad. Ikkagi 1000 klubi ja 50000 litsenseeritud mängijat. Aastaga käis eksamit tegemas 400 kohtunikku. Kord 4 aasta jooksul tuleb taas kursused läbida (1. IX 2009 on neil kriitiline tähtaeg, mille järel ähvardatakse hooletuid litsentsist ilmajätmisega). Vahetavad kohtunikke Hispaaniaga - aga selleks on vaja hästi naabri keelt osata.
Aga probleemid on samasugused. Reprodutseeritud partiiprotokolli näide klubide meistrivõistlustelt tundub meie omadest hullem olevat. Seepärast siis ka kohtunike manitsemine: kontrollige hoolikalt iga protokolli, kas kõik käigud tulemused ja allkirjad on olemas. Muidu võib kohtunik teenida hoiatuse või isegi karistuse.
Saan teada, et Prantsusmaal võivad iga võistluse korraldajad kindlaks määrata viikileppimisele seatavad piirangud. Nendeks võivad olla: 1) minimaalne käikude arv, 2) minimaalne kulutatud aeg, 3) kohtuniku nõusolek või 4) kõik eelnevad tingimused kombineeritult.
Tõime ära UV1 eksami küsimused. Siinkohal veel mõned näited teiste eksamite nn. naiivsetest küsimustest, kus mõned asjad tuli selgeks teha lastevanematele: Miks minu poiss ei tõmmanud koos teistega loosi, kas see oli tingitud Varma tabelitest? Miks talle märgiti reitinnguks 1099 (see on seal noormängija tinglikuks algkoefitsiendiks)? Miks ta sai 5 korda mustad ja 4 korda valged? Miks tal olid 2 korda järjest mustad? Ta ju võitis teist poissi, kellega kohta jagas, aga pandi järjestuses ikka sellest tahapoole. Kas see oli Sonneborn-Berger? Miks kohtade jagamisel ei võetud arvesse performance´it? On veel näiteks küsitud, kas maleföderatsiooni president võib partiisse sekkuda, kui märkab noorte meistrivõistlustel võimatut käiku? (Muidugi mitte, kui ta just parajasti kohtunik pole.)
Lembit
laupäev, 1. märts 2008
Juhtumeid Prantsusmaalt
Vaatleme täna mõningaid reeglite ja kohtunikutööga seotud juhtumeid, mida käsitleb Bulletin des Arbitres Federaux äsjane number.
Esimene. Oktoobris leidis Villandry lossis aset väike nelja osavõtjaga tugev turniir. Ometi ei saadud sealgi probleemideta läbi. Suurmeistrite Viktor Kortśnoi ja Laurent Fressinet´ kiirpartiiid lõppesid võrdselt ja vastavalt juhendile oli otsustavaks välk, kus aega 3 minutit partiile, millele iga käik lisas 2 sekundit. Parajasti oli laual järgmine seis:
Valged: Ke1, Ve3, Ef2 (3). Mustad: Kf4, Vd4, Ec4 ja f3 (4).
Kortśnoi teatas, et käib siin Va3 ja taotleb viiki, sest sama seis on laual juba 3. korda. Fressinet´le tuli see taotlus suure üllatudsena, sest tegemist oli ju välguga. Ilmselt asi lõpuks küll rahunes ja viik sai kirja. Küll aga näitas juhtum, et ka tipud ei tarvitse kõiki reegleid tunda.
9.2. Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha.
Ei kiir- ega välkmale osas ole koodeksis juttu sellest, et artikkel 9 seal ei kehtiks. Kõik reeglid, mille kohta midagi öeldud pole, kehtivad kõigis mänguliikides. Niisiis võib ka nendes viiki taotleda nii kolmekordse kordumise tõttu kui 50 käigu reegli alusel. Partiiprotokolli välgus ei kirjutata, järelikult pole teda ka selleks vaja. Kohtunik peab taotlust kontrollima, kuidas, see on iseasi. Ideaalne oleks muidugi, kui meil oleks elektronlaud, mis kõik registreerib. Jääb vaid võimalus, et kohtunik on püüdnud käike kirjutada või 50 käigu reegli puhul vähemalt neid lugeda. Kui kohtunik pole nõude täitmises kindel, siis muidugi viiki fikseerida ei saa.
Teine. Samuti välkpartii. Valge ületab võiduseisus aja. Must ütleb: "Läbi!" ja seiskab kella. Kohtunik palub täpsustada, mis on läbi, ja must, kes polnud kella vaadanud, ütleb, et ta alistub. Kohtunik annab võidu valgele. Oli tal õigus?
Ilmselt küll. Tavamales on aeg läbi, kui nooleke langeb, kiir- ja välkmales aga alles siis, kui üks mängija sellest teada annab. Kohtunik siin noolekese langemist ei fikseeri ega sekku partiisse. Seega selles partiis polnud nooleke veel ametlikult langenud ja miski ei takistanud mustadel alistumast. Hea, et kohtunik palus mustal oma toimimist täpsustada.
Kolmas. Noortevõistlus tavalise ajakontrolliga 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit käigule. 23. käigul ütlevad valged: "Tuli ja matt!" Protokolli märgitakse 1:0 ja sellele kirjutatakse alla. Naaberlauast öeldakse nüüd, et matti polnud. Mustad kutsuvad kohtuniku ja see laseb partiid jätkata. Nüüd võidavad mustad ja allkirjad antakse hoopis tulemusele 0:1. Kas ikkagi pidi partiid jätkama? Kui jah, siis mis oleks saanud, kui valged oleksid vastu vaielnud? Kui aga ei, siis mis oleks saanud mustade vastuväidete korral?
Asjakohane artikkel on 8.7: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Nagu siit näha, võis (aga tingimata ei pidanud) kohtunik jätta tulemuse fikseerimata ja otsustada teisiti. Ilmselt lähtus ta asjaolust, et matti ega alistumist polnud, tegemist oli kahe noore mängija arusaamatusega. Selle parandamiseks artikkel võimaluse annabki. Niisiis oli partii jätkumine normaalne. Muidugi pidi kohtunik õpetama naaberlaua mängijat, kuidas niisuguses olukorras edaspidi toimida: ära hakka ise tegutsema, vaid tee seda kohtuniku kaudu.
Kui valge oleks hakanud vastu vaidlema, oleks kohtunik võinud talt küsida, kas ta pani mati ja kas vastane alistus. On väga oluline, et kohtunik niisugustel juhtudel asja võimalikult põhjalikult seletaks, et noored mängijad ei tunneks, et keegi neile liiga teeb.
Lembit
Esimene. Oktoobris leidis Villandry lossis aset väike nelja osavõtjaga tugev turniir. Ometi ei saadud sealgi probleemideta läbi. Suurmeistrite Viktor Kortśnoi ja Laurent Fressinet´ kiirpartiiid lõppesid võrdselt ja vastavalt juhendile oli otsustavaks välk, kus aega 3 minutit partiile, millele iga käik lisas 2 sekundit. Parajasti oli laual järgmine seis:
Valged: Ke1, Ve3, Ef2 (3). Mustad: Kf4, Vd4, Ec4 ja f3 (4).
Kortśnoi teatas, et käib siin Va3 ja taotleb viiki, sest sama seis on laual juba 3. korda. Fressinet´le tuli see taotlus suure üllatudsena, sest tegemist oli ju välguga. Ilmselt asi lõpuks küll rahunes ja viik sai kirja. Küll aga näitas juhtum, et ka tipud ei tarvitse kõiki reegleid tunda.
9.2. Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha.
Ei kiir- ega välkmale osas ole koodeksis juttu sellest, et artikkel 9 seal ei kehtiks. Kõik reeglid, mille kohta midagi öeldud pole, kehtivad kõigis mänguliikides. Niisiis võib ka nendes viiki taotleda nii kolmekordse kordumise tõttu kui 50 käigu reegli alusel. Partiiprotokolli välgus ei kirjutata, järelikult pole teda ka selleks vaja. Kohtunik peab taotlust kontrollima, kuidas, see on iseasi. Ideaalne oleks muidugi, kui meil oleks elektronlaud, mis kõik registreerib. Jääb vaid võimalus, et kohtunik on püüdnud käike kirjutada või 50 käigu reegli puhul vähemalt neid lugeda. Kui kohtunik pole nõude täitmises kindel, siis muidugi viiki fikseerida ei saa.
Teine. Samuti välkpartii. Valge ületab võiduseisus aja. Must ütleb: "Läbi!" ja seiskab kella. Kohtunik palub täpsustada, mis on läbi, ja must, kes polnud kella vaadanud, ütleb, et ta alistub. Kohtunik annab võidu valgele. Oli tal õigus?
Ilmselt küll. Tavamales on aeg läbi, kui nooleke langeb, kiir- ja välkmales aga alles siis, kui üks mängija sellest teada annab. Kohtunik siin noolekese langemist ei fikseeri ega sekku partiisse. Seega selles partiis polnud nooleke veel ametlikult langenud ja miski ei takistanud mustadel alistumast. Hea, et kohtunik palus mustal oma toimimist täpsustada.
Kolmas. Noortevõistlus tavalise ajakontrolliga 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit käigule. 23. käigul ütlevad valged: "Tuli ja matt!" Protokolli märgitakse 1:0 ja sellele kirjutatakse alla. Naaberlauast öeldakse nüüd, et matti polnud. Mustad kutsuvad kohtuniku ja see laseb partiid jätkata. Nüüd võidavad mustad ja allkirjad antakse hoopis tulemusele 0:1. Kas ikkagi pidi partiid jätkama? Kui jah, siis mis oleks saanud, kui valged oleksid vastu vaielnud? Kui aga ei, siis mis oleks saanud mustade vastuväidete korral?
Asjakohane artikkel on 8.7: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Nagu siit näha, võis (aga tingimata ei pidanud) kohtunik jätta tulemuse fikseerimata ja otsustada teisiti. Ilmselt lähtus ta asjaolust, et matti ega alistumist polnud, tegemist oli kahe noore mängija arusaamatusega. Selle parandamiseks artikkel võimaluse annabki. Niisiis oli partii jätkumine normaalne. Muidugi pidi kohtunik õpetama naaberlaua mängijat, kuidas niisuguses olukorras edaspidi toimida: ära hakka ise tegutsema, vaid tee seda kohtuniku kaudu.
Kui valge oleks hakanud vastu vaidlema, oleks kohtunik võinud talt küsida, kas ta pani mati ja kas vastane alistus. On väga oluline, et kohtunik niisugustel juhtudel asja võimalikult põhjalikult seletaks, et noored mängijad ei tunneks, et keegi neile liiga teeb.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)