reede, 30. mai 2008

Korraks tagasi maiveerule

Kõik olulisem Geurti maiveerult sai juba ära vaadatud, aga ehk on kasulik saada väljastpoolt kinnitust nendeski asjades, mida isegi tead.
Üks ameeriklane kaebab, et vastasmängija poeg olevat partii jooksul korduvalt laua juures käinud ja isaga rääkinud. Kohtunik midagi ette ei võtnud, kuigi 12.6. Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Mida küll sellise kohtunikuga peale hakata? Mängijal läks kaotsi partii, vett vedama teine koht ja kõrge reiting.
13.2. Kohtunik ... peab tagama head mängutingimused ja vältima mängijate segamist.
Kohtunik pidi lapse mängualalt eemaldama. Isa pidi poja eest hoolitsema väljaspool mängusaali, ka siis kui see oleks võinud tähendada partiis alistumist. Kui kohtunik midagi ette ei võta, on mängijal täielik õigus seda nõuda.

Ka üks kreeklane juhib selles veerus tähelepanu kohtunike halvale tegevusele. Sealsetel noorte meistrivõistlustel olevat mängijad seisanud kella ilma käiku tegemata või vastase kella, kui see oli unustanud seda teha. Ka määrusevastaste käikude korrigeerimisega ei tulnud kohtunik toime. Küsitakse, mida peaks selliste ebapädevate kohtunike puhul tegema mängijad või pealtvaatajad. Loomulikult pole siin mingit head retsepti, mis kõik vead kõrvaldaks. Otseselt ju partiidesse pealtvaatajad sekkuda ei tohi. Nii jääb vaid informeerida asjast peakohtunikku või korraldajat, et need midagi ette võtaksid.
Meil on ju palju paremad kohtunikud, eks?

Geurt kõneleb selles veerus ka reitingutest. Suurelt osalt kordab see märtsiveerus öeldut (vaata ka minu 26.III Geurt reitingutest). Geurt väidab uuesti, et 350 punkti reeglist on aeg loobuda. Selle ainus mõte on ergutada kõrgema reitinguga mängijaid nõrgemate vastu mängima ilma reitingupunkte kaotamata. On see nii tähtis?
Reitingute arvestamisel oli positiivne minna üle reitingu arvestamisele pärast iga partiid, mitte aga vastaste keskmise reitingu järgi. Seda ei tehta aga reitinguta mängijate puhul.
Stewart Reuben toob näite: Kui uus mängija saab 5 punkti 9-st keskmiselt reitingu 2100 vastu, siis saab ta ise reitingu 2113,5. Kui samal võistlusel on kümnenda vastase reitinguks 1500, langeb vastaste keskmine reiting 2040-le. Kui ta võidab, on mängijal 6 punkti 10-st, aga ta reiting on langenud 2066-le. Oleks viimane vastane olnud 2700, siis sellele kaotamise korral oleks 5 punkti 10-st andnud vastaste keskmiseks 2160 ja talle endale kaotusele vaatamata samasuguse reitingu.
Tiitlinormide täitmisel võib võidetud partiisid jätta arvesse võtmata. Ehk võiks sedasama teha ka reitingu saamise puhul. Igatahes on selles küsimuses oodata kvalifikatsioonikomisjoni ja reeglite komitee esimehe kontakte.

Vajadusel võib sellest veerust leida tabeli, kuidas panna śeveningeni süsteemis mängima kaht 10-liikmelist võistkonda. Selles süsteemis teatavasti ei mängi ühe võistkonna liikmed omavahel, küll aga kohtuvad nad kõigi vastasvõistkonna liikmetega. Omal ajal kasutati seda sageli ka kvalifikatsiooniturniiridel meistri või meistrikandidaadi normi täitmiseks. Matśis Venemaa - ülejäänud maailm (Moskva 2002) olevat probleeme olnud näiteks igas voorus värvide vaheldumise tagamisega. Muide kabekoodeks toob ära, kuidas paarida 8- ja 12-liikmelisi võistkondi, kunagi meil ilmunud malekoodeksis (1979) on aga tabelid 8, 12 ja 14 jaoks (viimane pole küll ideaalne.

Täna saab 75-aastaseks Soome pikaajaline maletegelane ja -kohtunik Olli Forssén.Aja jooksul on ta sealses maleelus täitnud mitmesuguseid ülesandeid, olles 1967-69 ka Soome Keskmaleliidu esimeheks. Sel ajal õnnestus mul Helsingis käia Eesti-Soome peakohtunikuna. Kui aga 1972 Forssa-Helsingi tsooniturniiri korraldama läksin, olid mu abideks nädalakaupa Forssén, Simo Nuotio ja Osmo Särkilahti. Koostöö laabus hästi, kuigi alles 1980 sai see kolmik lõpuks rahvusvahelisteks arbitriteks. Rohkesti kokkupuuteid on olnud hiljemgi.Palju õnne!
Homme on aga viimane tööpäev mehel, kes Soome maleelu eesotsas on tegevjuhina olnud juba 30 aastat. Ametlikult läheb pensionile Esko Nuutilainen. Eesti ja Soome malesuhete arendamiseks on ta väga palju ära teinud. Kõigi muude tegemiste kõrval on ta toimetanud ka ajakirju Suomen Shakki ja Kirjeshakki. Tema rahvusvahelise arbitri diplom on küll märksa hilisem - aastast 1989. Õnne Sullegi!
Lembit

kolmapäev, 28. mai 2008

Veel maiveerust

Välkmale reeglid näivad seekord vist koodeksis muutusteta jäävat. Loomulikult sedavõrd, kui ka välkmalet ei mõjuta kiirmale reeglitesse tehtavad korrektiivid. Kehtivad ju kiirmale reeglid välkmaleski, kui sellest mingis artiklis just eraldi juttu ei tehta.
Geurti viimases veerus paar välkmalet puudutavat küsimust oli. Nii küsis üks iraani maletaja, kas kohtuniku juuresolekul võib ka välgus taotleda viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel. Vastus oli ootusepärane ja umbes selline, nagu ma asja ühele RC liikmele Kalevi Kerese-turniiri ajal seletasin.
Teoreetiliselt on see asi täiesti võimalik ja reeglitele vastav, praktikas aga kindlasti kohtunikule raske ülesanne. Lihtsa kolmekordse kordumise kontrollimisega tuleme ehk toime, 50 käigu reegliga on aga märksa raskem. Ei tarvitse ju laual olla K+V+O - K+V, vaidtublisti rohkem malendeid. Pärast iga löömist või etturikäiku tuleb ju lugemisega jälle algusest peale hakata. Pealegi ei saa kohtunikku sundida, et ta hakkaks käikude lugemiseks jälgima vaid üht partiid.

Ühes Brasiilia välkpartiis kuulutas valge vastase kuningale mati, kuigi seda tegelikult polnud. Must nägi, et matti pole, seiskas kella ja nõudis kohtunikult endale 2 minutit lisaaega, et nii partiid võita. Toimis ta õigesti?
Muidugi oli tal õigus kelli seisma panna ja kohtunikku kutsuda. Aga see, kas ja kuidas mängijat vastase häirimise eest karistada, on juba kohtuniku asi. Artikkel 13.4 annab kohtunikule karistamisõiguse, kuid vastane ei saa nõuda, missugust karistust ta just rakendama peab.

Mida uut võiksime Chesscafe viimases veerus veel tähele panna? Ega seda kuigi palju ole.
Jällegi avastab üks iirlane, et keeld käike ennakult kirjutada on vastuolus nõudega, mis käsib seda seisu kolmekordse kordumise puhul siiski teha.
See asi on ju praeguse koodeksiga juba ära lahendatud. 8.1 ... On keelatud käike ennakult üles kirjutada, kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel. Geurt kordab soovitust (vt. ka minu 20.III Ikka seisukordustest ) toimida järgmiselt: 1) seiska kellad, 2) kutsu kohtunik ja 3) kirjuta käik. Pärast kellade seiskamist peaks mängija oma vastast informeerima, et kavatseb viiki taotleda.

Meeskonnavõistlustel Śveitsis olid mängijatel jäänud veel viimased sekundid. Valge tegi käigu ja lõi ühtlasi mitu nuppu pikali. Must oli jahmunud, ei jõudnud välkkiirelt reageerida ja ületas aja. Valge taotles võidu ja saigi selle. Oli nii õige? Kuidas oleks mängija pidanud toimima ja kas kohtunik oleks võinud sekkuda ka omaalgatuslikult?
Retsepti toimimiseks annab 7.3 Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult.
Kas kohtunik peaks omal algatusel sekkuma või mitte, selles suhtes pole ühtset seisukohta.
13.1 ütleb: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Siit leiab Geurt, et kohtunik peab kaitsma mängijaid, selleks ka oma initsiatiivi ilmutades.
Lembit

esmaspäev, 26. mai 2008

Veidi kiirmalest

Kiirmales võib reeglite sõnastus uues väljaandes mõnevõrra muutuda. Praegu loetakse siia kuuluvaks partiid, kus mõtlemisajaks on 15-60 minutit, edaspidi tõenäoliselt 15-59 minutit. See tähendab, et ühetunnised partiid loetaks edaspidi tavapartiideks. Ettepanek tundub olevat põhjendatud (tean, et ka Malekohtunik mõtleb nii). Välkmalesse ju 15-minutiline partii ei kuulu. Eesti Maleliit on ju seninigi tunnise mõtlemisaja puhul rakendanud tavamale reegleid (kasvõi partii üleskirjutamise kohustus). Prantslased suhtuvad reeglitesse suurema aukartusega ja seepärast on seal partii mõtlemisajaks enamasti 61 minutit, et saaks mängida tavamalet.

Kohtunikke on kiirturniiridel enamasti vähe. Aga kui neid siiski on piisavalt. Stewart Reuben teeb ettepaneku kirjutada artikli B4 ette: Kui järelevalve mängu üle on küllaldane (üks kohtunik igale partiile), rakendatakse tavalisi reegleid. (Edaspidi näiteks Eesti Ekspressi meistrivõistluste järelmatśil). Kui järelevalve pole küllaldane, rakenduvad järgmised reeglid.
Ja siis järgnevad kirimale reeglid.

Artikkel B6 (käsitleb määrustevastaseid käike) tuleks hispaanlaste arvates selgemaks kirjutada. Mida tähendab näiteks, et kohtunik sekkub võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundumine pole lõpetatud? Kas peab ta siis partii lugema kaotatuks mõlemale poolele või ainult sellele, kes tegi viimase käigu, mis tekitas määrustevastase seisu (nii oleks aga ilmselt ebaaus) või püüdma tagasi minna, kuni jõutakse määrustepärase seisuni (mida küll partiiprotokollita on raske teha), siis aga lugema partii kaotatuks sellele, kes tegi esimese määrustevastase käigu?

Artiklis B7 peab Geurt vajalikuks täpsustada: Kohtunik peab hoiduma noolekese langemisest märku andmast isegi pärast mõlema noolekese langemist.
Artikkel B8 võib hakata edaspidi olema selline: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama kellad ja pöörduma kohtuniku poole. ... Kui pärast sellist taotlust märgatakse, et mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks.
Chesscafesse Itaaliast tulnud kirjas leitakse, et nendesse artiklitesse paranduste tegemisel võidakse neid kuritarvitada. Kaks naljahammast võivad näiteks kokku leppida, et noolekeste langemisest välja ei tehta, ja jätkata mängu kasvõi lõpmatuseni.
Geurt seletab, et siin pole midagi uut. Ka seni ei tohtinud kohtunik sekkuda, nii et tegemist on vaid täpsustusega. Vaevalt selliseid reegli kuritarvitajaid ongi, aga vajaduse korral võib ju appi võtta üldtuntud artikli 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustavad malemängu mainet, aga võib-olla peaks siis artikli B7 lõppu veel lisama: tingimusel, et see ei kahjusta turniiri ajakava.
Kui B8 läheb läbi uues redaktsioonis, kaob vajadus artikli B9 järele, mis samuti kõneleb viigist kahe noolekese langemisel.
Ilmselt tuleks koodeksis ka selgelt ära öelda, kas kohtunik peab sekkuma, kui ta näeb laual matti või patti.
Lembit

laupäev, 24. mai 2008

Ikka tegemisest ja sooritamisest

On asju, mille juurde Geurt (ja sellepärast ka meie) on pidanud oma veergudes ikka ja jälle tagasi tulema. Juba detsembris oli juttu ühest sakslaste välkpartiist, kus mustad panid mati ja alles siis valged märkasid, et mustade aeg oli selleks ajaks juba otsa saanud (vt. minu 20.XII Juhtumeid praktikast). Kuigi võitu taotlesid mõlemad, jäi õigus mustadele, sest kiir- ja välkmales lõpeb mõtlemisaeg alles siis, kui üks osapooltest sellest teada annab. Kuivõrd matiga partii lõppes, siis pärast seda avaldust ajaületuse kohta enam esitada ei saa.
Märtsiveerus pidi Geurt seda asja uuesti seletama ühele ameeriklasele (minu 21.III Geurti märtsiveerust). See leidis, et matt oli määrustevastane, kuna käidi enne vastase kellavajutust. Nii taandus asi sellele, kas võib käia enne, kui vastane on oma kella seisanud ja teise poole oma käivitanud. Aga juba koodeksi art. 1.1 ütleb, et mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud (mitte sooritatud). Geurt viitab siinjuures küll artiklile 6.8a (käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii).

Nüüd on Geurtile tekkinud oponent Ukrainast, kes väidab, et sellel maal seda seisukohta üldiselt ei aktsepteerita (!). Selle üle olevat peetud isegi internetidiskussioon. Koodeksi viimases ukrainakeelses tõlkes polevat vahet käigu tegemisel ja sooritamisel. Kuidas saab küll nii tõlkida, kui originaalis on ometi erinevalt make ja complete. Sama viga näib olevat ka vene keelde tõlkijatel. Kuigi jah, oli aeg, kui ka FIDE-l endal olid asjad sassis. Viidatud artiklitest 1.1 ja 6.8a loetakse aga seal välja, et mängijal on õigus käia vaid siis, kui vastane on teinud käigu, seisanud oma kella ja käivitanud teise poole oma.
Küsija väidab, et üks endine nõukogude kohtunik olevat talle öelnud, et vanad FIDE reeglid keelasid selgelt käimise enne, kui vastane polnud kella seisanud. Tema ise polevat küll suutnud selliseid reegleid leida. Tollele mehele ütleksin, et nii see tõepoolest oli. Kui ta võtaks kätte kasvõi meie 1997.a. ilmunud Male reeglid , siis leiaks ta artiklist 1.1 Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on sooritatud. Aastal 2001 see aga muutus. Õieti ei saakski ju koodeksi avaartiklis käigu sooritamisest kõnelda. See seostub malekellaga ja selleni jõutakse alles võistlusmäärustes ehk artiklis 6.

Geurt rõhutab taas: arvamus, et mängija võib käia alles pärast oma käigu sooritamist, on artikli 6.8 ilmne väärtõlgendus. Artiklis öeldakse, et mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata. Sel fraasil on aga mõte vaid siis, kui mängija teeb oma käigu enne vastase kellavajutust. Isegi siis, kui mängija enam käigul ei ole, võib ta selles olukorras kella vajutada.
Kui mängija võiks käia ainult pärast vastase kellavajutust, tooks see eriti kiir- ja välkmales kaasa tohutult vaidlusi. Aga sel juhul pole reeglites erinevust tava-, kiir- ja välkmale vahel.
Vaatasin ettepanekuid, mis on tehtud koodeksi parandamiseks. Ei leidnud neist ühtegi, mis oleks puudutanud artikleid 1.1 või 6.8. Nii et lähemal ajal pole vaadeldud küsimuses mingit muudatust oodata.
Lembit

neljapäev, 22. mai 2008

Millal taotleda?

Oma äsjase maiveeru pealkirjastab Geurt Gijssen "Malekoodeksi revideerimine". Seni esitatud ettepanekud on RC liikmetele ja teistele asjahuvilistele välja jagatud, eelarutlus käib ja novembris tuleb järjekordne redaktsioon vastu võtta. Koodeksit on tehtud aastakümneid, aga ikka ta valmis ei saa ega muutu kunagi ideaalseks, kuigi tuleb arvestada ka sellega, et kogu aja muutuvad mängutingimusedki.

Nii juhib üks Serbia maletaja selles voorus tähelepanu asjaolule, et koodeks pole täpselt määratlenud, millal millegi kohta veel taotlust esitada võib. Iga kohtunik on toiminud oma enesetunde ja parima arusaamise järgi.
Näiteks jõutakse ühes partiis patini, mida aga ei märgata. Nii lõpeb partii hoopis ühe mängija võiduga. Aga mis saab, kui järgmisel päeval patt ikkagi avastatakse? Aga võib-olla selgub see alles pärast turniiri lõppu. Artikli 5.2a järgi pidi partii olema lõppenud viigiga. Geurti väitel kavatsetakse lisada koodeksisse, et matt ja patt lõpetavad partii, kui neid märgatakse (avaldatud muudatuste projektis ma seda küll tähele ei pannud). Mingist märkamise tähtajast aga pole ikka juttu. Nii et Geurti lootus sellele, et Dresdenis on palju tarku koos, võib ka liiga optimistlikuks osutuda. Pärast turniiri avastamisest pole vist küll midagi kasu, aga kuidas jääb järgmise päevaga?

Või siis esitab mängija täiesti korrektse viigi fikseerimise taotluse koodeksi artiklite 9.2 (seisu kolmekordne kordumine) või 9.3 (50 käigu reegel) alusel. Kohtunik aga kontrollimisel eksib ja laseb partiil jätkuda. Mängija võib keelduda partiid jätkamast ja kohtuniku otsuse vaidlustada ning siis peaks asi jõudma apellatsioonikomiteesse (mida meil on aga haruharvadel turniiridel). Kas aga mängija söandab riskida, sest on võimalik, et ta ka AC-s õigust ei saa? Geurti isiklik arvamus on, et kui mängija on oma taotluse õigsuses absoluutselt kindel, siis peaks ta partiid jätkama. Aga kui ta partiid jätkab ja siis kaotab, on tal siis veel protestiõigust?

Või taotleb mängija viiki artikli 10.2 alusel (vastasmängija ei tee kiires lõppmängus jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või pole seda seisu normaalsete vahenditega üldse võimalik võita). Kohtunik lükkab otsuse langetamise edasi. Kas võib siis vastasmängija selles partiis hiljem viiki taotleda, näiteks käik enne võimalikku matti? Praktikas on viigitaotlus tähendanud ühtlasi viigipakkumist. Viigipakkumisele tuleb reageerida samal käigul, ilmselt kehtib see siis ka viigitaotlusest tuleneva viigipakkumise vastuvõtmise kohta.
Küll väidab Geurt samas veerus, et on vaimustatud suurmeister John Nunni ideest, et kui mängija teisele viiki pakub, võiks lubada seda vastu võtta teatud arvu käikude - näiteks viie käigu jooksul.

Või siis küsimus helisevast mobiilist. Kohtunikku parajasti kohal pole. Millal peaks vastasmängija tõstatama helisemisprobleemi - kas kohe siis, kui ta helisemist kuulis, või ka hiljem partii ajal? Geurt siin oma kommentaaridest esialgu hoidub.
Usun, et meil kõigil on teatud juhtude kohta oma seisukoht ja teame, kuidas neil juhtudel toimiksime. Aga kas see on ilmtingimata õige lähenemine? Kui koodeks meile ette ütleks, oleks asi märksa lihtsam ja kohtunikud toimiksid ühtviisi.
Lembit

teisipäev, 20. mai 2008

Jälle kaks küsimust

Järjekordne FIDE Newsletter toob kohtunike teadmiste kontrollimiseks jällegi kaks küsimust. Esmapilgul tunduvad need küll ehk liiga lihtsad olevat.

1. Musta oda kontrollib väljalt h7 ka välja b1. Ometi teeb valge pika vangerduse. Must seiskab kella, kutsub kohtuniku ja taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, kuna vangerdusel liikus vanker üle rünnatud välja. Kuivõrd vangerdus loetakse kuningakäiguks, siis peaks valge vangerduse asemel tegema mistahes määrustepärase kuningakäigu peale 0-0-0. Mida aga otsustab kohtunik?

Arvatavasti laseb partiil lihtsalt jätkuda ja selgitab reegleid. Koodeksi artikkel 3.8ii2 ütleb:
Ajutiselt ei saa vangerdada:
a) kui välja, millel kuningas asub, või välja, mille ta peab ületama, või välja, millele ta peab asuma, ründab üks või mitu vastasmängija malendit;
b) kui kuninga ja vankri vahel, millega kavatsetakse vangerdada, asub üks või mitu malendit.
Seega puudutab alapunkt a ainult kuningat. Vangerdusel võib vanker mitte ainult rünnatud välja ületada, vaid ka ise rünnaku all olla. Loomulikult ei tohi ta veel käinud olla. Ka Lasnamäe lasteturniiril näis mõnel väiksemal poisil veel vangerdusega tegemist olevat.

2. Must püüab käia h8 asuva vankriga. Seejuures tõukab ta küünarnukiga maha b7 olnud oda. Võtab siis selle maast, paneb b7 tagasi ja käib Vh8-h1+, võites niimoodi valge vankri a1. Valge seiskab nüüd kella, kutsub kohtuniku ning ütleb, et kuna must puudutas oda, peab ta ka sellega käima. Mida otsustab kohtunik siin?

Ilmselt ei muuda ta ka siin kuidagiviisi partii käiku. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju:
Välja arvatud artiklis 4.2 mainitud juhtum /kohendamine/, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual:
a) üht või mitut oma malendit, siis peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia ...
Must ei puudutanud oma oda käimiskavatsusega, liiatigi oli tema esimene puudutatud malend vanker. Nii et sellega tulebki tal käia.
Lembit

pühapäev, 18. mai 2008

Juhendid olgu selged

Poole aasta pärast peaks malekoodeksi uus tekst olema ametlikult kinnitatud, et veidi rohkem kui aasta pärast jõustuda. Suur osa muutmisettepanekutest on pigem formaalset kui sisulist laadi, kuigi on neidki, millel olulisem tähtsus. Esitajad on erinevad ja ühte dokumenti neid veel koondatud pole, nii et ka mina pole veel lähema analüüsini jõudnud. Vaatleme neid ehk edaspidi.

Nädalavahetus läks muidu küll täiesti malele. Reedel oli Nõmme eakate välkturniir, õhtul aga püüdsin veidi mälestusi heietada Keskraamatukogus tegutsevas mõtteklubis Sibul. Laupäev ja pühapäev kulusid kohtunikuabilisena Lasnamäe noorte kiirturniiril.
Mõlemad turniirid näisid õnnestuvat ja midagi ootamatut ei juhtunud. Iga võistlus algab juhendist. Ühel neist oli see üsna lakooniline, teine märksa keerukam, võib-olla isegi liiga. Juhendi koostamisel polnud teada, kui palju lapsi tuleb ja kuidas need sooti ja vanusegrupiti jaotuvad. Seetõttu tuli turniiri struktuuri võistluse käigus muuta ja see omakorda tekitas probleeme autasustamisel.

Loomulikult olgu juhend võimalikult selge ja üheselt mõistetav. Mida peab aga kohtunik tegema, kui juhend ütleb, et kohtade jagamisel kasutatakse koefitsientide süsteemi (primaarne näitaja oli küll võitude arv)? Aga millist? Antud juhul teatasin mängijatele, et kasutusele läheb voorujärgsete punktide summa, kusjuures paaritu osavõtjate arvu tõttu sai eelise see, kes kõik punktid mänguga kätte saanud. Süsteemi kindlaksmääramine aga ei peaks kohtuniku pädevuses olema.
Teise turniiri juhend kõneles väikesest Buchholzist. Ikka ka nagu veidi reegleid lugenud, aga seda terminit polnud kohanud. Küllap jäetakse siis mingid tulemused arvesse võtmata, aga millised? Turniirimäärustes on mediaan-Buchholz ja kärbitud Buchholz, kumbki kahes variandis, kabetajate terminid on Solkoff, Harkness ja Brasiilia variant, aga ükski pole otsitu. Õnneks seda vaja ei läinud, aga ehk piirduks siiski mõne turniirimäärustes oleva terminiga.

Kindlasti on turniiril, kus kõik mängijad on 13-aastased või veel palju nooremad, rohkem tegemist kui eakate omal. Oluline on, kuivõrd õnnestub vältida mängijate segamist teiste mängijate ja lapsevanemate poolt, kes ikkagi ju oma võsukeste mängu nägema peavad. Ehk said lapsed turniiri lõpuks veidi rohkem aru, et partiid mängivad ikkagi ainult kaks, eriti kui tegemist on kiirmalega, kus kohtunikki ei tohi meelevaldselt oma nina vahele toppida.
Viimastel laudadel oli mänguoskus veel üsna napp. Üks tüdruk ütleb teisele "matt!" ja siis kutsutakse kohtunik laua juurde, et kas on ikka tegemist matiga. Oli tervelt kolm võimalust, kuidas tuld pareerida, aga ka kohtuniku ütlus, et matti ei ole (oli see juba etteütlemine?), ei aidanud tüdrukuid edasi. Ilmselt, oleks pidanud tules oleva kuninga omanikult küsima, kas ta alistub ja eitava vastuse puhul laskma tal mõelda ajaületuseni. Ise toimisin küll teisiti, aga ma ei saa toimimisviisi siin reklaamima hakata.

Nii palju kui võimalik, peaks kohtunik selgitama lastele ja miks mitte ka nende vanematele
reegleid, kuigi tegemist niigi piisab. Juba tulemuste korjamine nõuab aega ja vaeva.
Probleemiks oli malendite puudutamine, aga veel rohkem määrustevastased käigud. Juhend nägi ette, et kahe esimese määrustevastasusega kaasneb vaid hoiatus, minuteid vastasele ei lisata, kolmas kord on kaotus. Ilmselt on see variant ebaõnnestunud ja vaid ergutaks määrustevastaste käikude tegemist. Koodeksis on teatavasti 2 x 2 minutit ja siis kaotus. Selgus, et polnud siiski venekeelsesse juhendisse tähelepanelikult süvenenud. See olevat olnud mingi erireegel vaid turniiri ühe osa jaoks (mida tegelikult ei toimunudki). Nii et jäi nagu olen taolistel turniiridel tavaliselt rakendanud: üks hoiatus ja siis kaotus.
Ajuti näis ka käikudega probleeme olevat. Näiteks tõsteti pika vangerduse puhul must kuningas b8 ja valge ei reageerinud kuidagi. Ei reageerinud ka kohtunik, kuigi selgitas hiljem, kuidas vangerdama peaks.
Millegipärast nõudsid mängijad paljudes partiides, et vastane iga kord pärast käigu tegemist ka kella vajutaks. Vist ei loetud pärast vastase käiku end veel käigul olevaks.

Ja paar ajaületuse juhtu. Üks poiss konstrueerib hoolikalt matti, aga on ühe vastase etturi veel lauale jätnud. Siis langeb tema kellal nooleke ja peaaegu samaaegselt paneb ta ka mati. Vastane ei jõudnud vist veel ajaületust märgata, vähemalt ei öelnud ta midagi. Niisiis saab matistaja võidu. Seletan, et tavapatiis oleksid asjad olnud teistmoodi. Seal oleks kohtunik pidanud fikseerima ajaületuse.
Teises partiis püüab üks poiss pikka aega püüda vankriga ratsut ja siis saab tema aeg otsa. Pole midagi parata, ajaületajale tuleb kaotus panna. Konstrueerime ühiselt lauale seisu, kus ratsu saab matti panna. Seletan, et kui poleks seda õnnetut vankrit, lõpeks partii viigiga. Tundus, et see oli neile uudiseks.
Lembit

kolmapäev, 14. mai 2008

Viigilepe pärast ajaületust?

Paaril viimasel päeval olen jälginud sakslaste arutlust partii üle, kus märksõnadeks ajaületus, viigipakkumine ja sellest loobumine. Ehk tuleme selle juurde kunagi ka oma veerus, kui nende arutlused on kuhugi välja jõudnud. Sellega seoses aga sattusin hoopis ühele śveitslaste huvitavale dokumendile, mis pärit küll juba aastast 2006.

Käimas on Śveitsi B liiga matś Engandini ja Winterthuri meeskondade vahel. Ajakontroll on seal muide selline, et mängija hakkab iga käiguga 20 lisasekundit saama pärast seda, kui on 3 tundi ära kulutanud. Viimaseks jäänud partiis ületab W. mängija aja. Ajaületusega samaaegselt pakub ta viiki, mille vastane ka lühikese mõtlemise järel vastu võtab. Ta ei olevat teadnud, et nende meeskond on parajasti 3:4 taga. E. mängijad osutavad ajaületusele, kes neist nimelt, see pole päris selge. W. poole väitel polnud see kapten, E. pool aga kinnitab, et nende kapten olevat kaks korda enne viikileppimist selgelt öelnud, et aeg läbi.

Turniiri juhtkond otsustab, et E. mängija on partii võitnud ja matś on lõppenud 4:4, kuna ajaületus lõpetab partii ja pärast seda pole enam võimalik mingi kokkulepe teistsuguse tulemuse kohta. "Kui anda mängijatele võimalus kokkuleppeks teistsuguse tulemuse suhtes, võivad kannatada kolmandate poolte huvid."

Śveitsi Maleliidu arbitraaźikomisjon rahuldab aga W. taotluse. FIDE reeglid ei olevat selles küsimuses küllalt selged. Meenutan:
6.10: Välja arvatud juhul, kui rakendub artikkel 5.1 või üks artiklitest 5.2a, b ja c, on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike ...
5.2c: Partii lõpeb kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.

Arbitraaź viitas enda poolt 5 aastat varem lahendatud analoogilisele juhtumile, kus samuti jäi tulemuseks viik. "Erinevalt enamikust teistest spordialadest on malepartiis võim maletajate käes. Nad võivad igal ajal viiki leppida või partii alla anda. Partii kohtunikul on pigem passiivne roll ja tavaliselt lahendab ta vaid proteste. Kui mängijad viiki lepivad, siis pole põhjust, et kohtunik otsustaks teistsuguse tulemuse kasuks."

Arbitraaźi arvates tõstatas aga turniiri juhtkond õigustatult küsimuse, missuguse aja jooksul pärast kindlakstehtud ajaületust on selline viigilepe võimalik. Õigluse tagamiseks ja turniiril manipulatsioonide vältimiseks peab see toimuma laua taga. "Ajaületuse kindlakstegemise ja viigipakkumise vahel võivad olla vaid mõned silmapilgud. Ka viigipakkumise ja selle vastuvõtmise vahel võivad olla vaid mõned silmapilgud (lühidiskussioon mõlema mängija vahel). Ühtekokku võiks viikileppimine olla võimalik 2-3 minuti jooksul pärast ajaületuse kindlakstegemist. Ajaületuse konstateerimise ja viikileppimise vahel ei tohi mängijad ette võtta mingeid muid olulisi tegevusi, nagu järelemõtlemine või arutlus selle viigipakkumise üle. Teiste partiide analüüsimine ega üldse laua juurest lahkumine pole üldjuhul lubatud."

Mul pole põhjust kahelda Śveitsi Maleliidu ametliku organi pädevuses ega oma kolleegide teadmistes ja terves mõistuses. Kuivõrd ma pole asja niivõrd pikalt ja põhjalikult kaalunud kui nemad, oleksin ehk siiski ise välja jõudnud teistsugusele otsusele ja lähtunud sellest, et partii saab ikkagi otsa juba ajaületusega, mitte sellest mõni minut hiljem.

Aga kõik kohtunikud lähevad ikka vanemaks. Saatsin õnnitluse oma kunagisele kolleegile Andrzej Filipowiczile, kauaaegsele FIDE tegelasele ja paljude oluliste rahvusvaheliste turniiride peakohtunikule. Eile sai ta 70.
Lembit

pühapäev, 11. mai 2008

Klubide finaal

Viimastel päevadel võistlesid Malemajas jälle klubid. Kuivõrd individuaalselt on viimastel aastatel toimunud Eesti meistrivõistluste asemel Eesti Ekspressi meistrivõistlused, siis on minu arvates klubide meistrivõistlused aasta tähtsaimaks turniiriks. Eelvõistlustest oli juttu juba minu 25.III Kaks päeva klubidega. Nüüd siis finaal. See oligi EE turniirist kindlasti tugevam. Suurmeistritelgi ei paistnud seal kerge olevat. Mullune võitja oli millegipärast kohal vaid noortega, ka mõned ülejäänutest polnud kohal maksimaalkoosseisudega.
Kui oled finaali jõudnud, siis pead ka tagama, et igas voorus oleks 5 meest laua taha panna. Kaks võistkonda ei suutnud sellega kuidagi toime tulla. Ning kui keskmised lauad puuduvad või toovad minimaalselt punkte, pole kasu sellestki, et võistkonnas on mõlemad Eesti meistrid. Ehk oleks viisakam, kui kaptenid juba vooru algul vastasvõistkonnale ütleksid, et keegi selles voorus kohale ei tule, sest seda mängijat pole hetkel Tallinnas või ehk mitte Eestiski. Milleks muidu oodata lasta? Viimases voorus jõudsid ühes matśis kõik partiid lõppeda ja käima jäid kellad vaid nendel laudadel, kus üht mängijat polnud. Aga ehk oli finalistide arv ehk liiga suur?

Partiijuhtumeid, mis annaksid siinkohal võimaluse tegelda reeglite tõlgendusega, vist polnudki. Oma eelvõistluste kommentaaris märkisin juba, kui oluline on kohtuniku tähelepanelikkus ja hoolikus. See võistlus kinnitas seda uuesti. DGT XL kellad on kindlasti head. Aga ka nendega võib tõrkeid ette tulla. Paljude osalejatega turniiridel on loomulik, et kohtunik ei vajuta kõigil laudadel kelli käima, vaid laseb seda teha mängijail endil. Kui ma siis ringi ümber saali teen, siis pööran tähelepanu eelkõige neile laudadele, kus üks või mõlemad mängijad puudu. Seekord aga selgus ühel laual, et kell ei käivitunud, kuigi mõlemad olid juba mitu käiku teinud. Nii et ei või ühtki kella tähelepanuta jätta.
Erineval eelturniirist oli finaali ajakontroll keeruline. Poolteist tundi partiile ja pärast 40 käiku veel veerand tundi preemiaks ning kogu aeg iga käiguga 30 sekundit juurde. Ühes partiis aga juhtus, et 15 täiendavat minutit jäigi lisandumata. Päris selgeks põhjust ei saanudki, küllap oli keegi vahepeal omapead kelli ümber seadnud.
Ja veel ühes partiis ootasid valged pikisilmi 41. käigul aja juurdetulekut, endal poolteist minutit jäänud. Must oli oma ajalisa juba kätte saanud. Kui valge käigu tegi, lisandus temagi aeg. Asi oli lihtsalt selles, et valge oli teinud oma 1. käigu ja alles seejärel musta kella käigustanud. Nii et ettevaatust, eriti lisanduvate minutitega kontrollide puhul! Pange ikka algul valge kell käima.

Endiselt ei saa läbi mobiilihelinate ja sellest tulenevate kaotusteta. Esimene neist juhtus mängusaalis ja oli kõigile kuulda. Teise üle võis veidi vaielda. Telefon oli signaali andnud malemaja trepil olles ja mängija vastas kõnele. Art. 12.2b: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mänguajal mängu ajal , kaotab see mängija partii. Mängija väitis, et tema polevat mängualal olnud. Jäi siis üle koodeks välja võtta (kohtunikud, hoidke ikka koodeks käepärast!) ja lugeda art. 12.5: Mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks ja suitsetamiseks ning teised kohtuniku poolt määratud ruumid. Nii et küll see mänguala oli, aga kui poleks olnud, oleks asi minu arvates olnud veel halvem.
Mängualalt lahkumine jäi küll ikkagi probleemiks. Ilusa ilmaga tekkis laudadele jälle mõni joogipudel juurde ja muidugi kuri kahtlus, et mängijad on ise käinud seda naabruses olevast poest toomas. Kohtunikul on aga seda peaaegu võimatu kontrollida. Ja kui majas kusagil suitsetada ei tohi, kas siis peaks majaesine tänav olema suitsetamispaigaks artikli 12.5 mõttes? Seda ei tahaks küll kuidagi mänguala sisse lugeda. Õnneks see sedapuhku endaga probleeme kaasa ei toonud.

Hea, et partiide analüüsi turniirisaalis õnnestus vältida ja ka mängijate omavahelised kõnelused minimaalsena hoida. Üldine õhkkond oli sõbralik ja turniir näis olevat õnnestunud. Aitäh Marekile ja Aarele ning eelkõige muidugi mängijaile endile.
Hea, et kõik kohad selgusid matśipunktide põhjal. Esikoha jagamisel oleks pidanud pärast kahte pingutavat vooru veel hoopis teistsuguse ajareźiimiga kiirmalet mängima, mis poleks malemaja lahtiolekuaega kuidagi ära mahtunud. Ehk võiks kiirmalele üle minna alles siis, kui mitte ainult matśipunktid, vaid ka partiipunktid tasa oleksid?

Oleksin võinud selle turniiriga märkida 60 aasta möödumist oma kohtunikutöö algusest. 1948. aasta kevadel oli male populaarne. Haagis ja Moskvas käis MM-turniir, mis just mai keskel lõpule jõudis. Õppisin minagi siis Kerese Malekoolist käigud selgeks ja seal toodud Malemängu määrused ka. Kui kool läbi, hakkasin oma esimest turniiri korraldama. Veikemaidu talu esivõistlused, 5 mängijat, 2 ringi, kirjutasin kõigi partiid pikas notatsioonis üles. Pärast seda on üsna mitusada turniiri veel olnud.
Lembit

kolmapäev, 7. mai 2008

Vastuolu polnud

Saksa Maleliidu leheküljel vaieldi sel nädalal, kas malekoodeksi kaks artiklit on omavahel vastuolus või mitte. Artiklid aga on sellised:
4.7: Mängija kaotab õiguse esitada pretensioone selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud.
7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik, kaasa arvatud etturi muundamine või vastasmängija kuninga löömine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. ...

Esimesena tsiteeritu järgi pole juba siis midagi teha, kui oled ise mingit malendit puudutanud, teise järgi on aga aega päris partii lõpuni. Tegelikult ajas vaidluse algataja kaks erinevat asja omavahel segamini. Artikkel 7 kõneleb laual tehtud määrustevastastest käikudest (kasvõi Rc4-e6). Neid võib partii lõpuni korrigeerida mitte ainult kohtunik omal algatusel, vaid vastava taotluse võib esitada ka emb-kumb mängija.
Artiklis 4 pole määrustevastaste käikudega midagi tegemist. 4.6 rõhutabki, et tegemist on määrustepäraste käikudega. Lähemalt on artiklis juttu malendite puudutamisest, kus üldreegliks on teatavasti "puudutatud - käidud". Kui aga mängija puudutab üht malendit ja käib teisega ning ka vastane ise on juba mingit malendit puudutanud, pole midagi teha. Nii et koodeksi läheneva ümbertegemise käigus pole nende artiklitega tarvis midagi ette võtta.

Küll aga tõstatusid arutluse käigus mõned praktilised küsimused.
Kui ma 9 aastat tagasi viimast korda FIDE reeglite komitee töös osalesin, oli meil üheks kõneaineks see, kas kohtunik peaks nõudma puudutatud malendiga käiku, kui ta ise puudutamist näeb ja teist mängijat parajasti laua taga pole. Päris ühesele arvamusele me tookord välja ei jõudnud ja ka hiljem pole ma RC ametlikku seisukohavõttu tähele pannud. Arvan, et ikka peaks. Ütleb ju artikkel 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.

Aga võtame olukorra, kus laua taga on mõlemad mängijad ja juhtumisi sealsamas ka kohtunik. Valged käivad puudutatud malendi asemel mingi teisega, aga mustad ei tee väljagi. Olgu siis põhjuseks see, et uus käik on tema arvates vilets või on tal nii palju tegemist oma käikudega, et ta toimunut tähele ei pane. Küllap peaks ka siin kohtunik ütlema, et puudutatud malendiga tuleb käia. Käia või mitte - see ei saa sõltuda sellest, kas see vastasele meeldib või mitte. Nii et sekkugem siis, kui me puudutamist ise näeme.

Aga mis siis, kui vastasmängija (antud juhul must) ka laual oma käigu ära teeb? Kas peaksime laskma siis mõlemal viimase käigu tagasi võtma ja panema valged käima puudutatud malendiga? Mustade taotlusõigus on kadunud. Ei usu, et sellega oleks kadunud ka kohtuniku õigus sekkuda partiisse puudutatud malendiga käigu nõudmiseks. Küllap kulub kohtunikul mingi aeg reageerimiseks, nii et ta ei jõua enne vastukäiku partiid peatada. Kohtunik otsustab, mida ta teeb.
Arvan siiski, et kui tegemist oli määrustepäraste käikudega, pole kohtunikul enam vaja sekkuda. Partii on juba edasi liikunud ja mõlemad pooled on laual toimunut aktsepteerinud. Mõned arutluses osalenud leidsid, et viimased käigud tuleks tagasi võtta isegi sel juhul, kui must andis oma käiguga mati. Ise loeksin küll partii matiga lõppenuks. Malendite puudutamist käsitleva artikli 4.3 peamine mõte on vastasmängija kaitsmises segamise eest. Kui ta kaitset ei vaja, võib ta sellest loobuda. Ja kui ta vastase kuningale mati paneb, pole tal koodeksiga pakutavat kaitset kindlasti vaja.

Arutlusel esitati võimalikuna ka selline olukord: mustad on juba oma malendit puudutanud ja seetõttu kaotanud õiguse taotleda käiku puudutatud malendiga. Nad kutsuvad aga kohtuniku, seletavad olukorda ja paluvad sellel tegutseda. Mida peaks tegema kohtunik? Mitte midagi. Artikkel 4.7 oleks mõttetu, kui seda kohtuniku kutsumise teel muuta saaks. See artikkel peab kaitsma kohtunikku õigustamata taotluste eest ja katsete eest mängida ümber partiisid, mille tulemus taotluse esindajale ei meeldi. Niisiis peab mäng lihtsalt jätkuma.
Samal teemal võiks vaadata ka 6.XI Puudutatud - käidud.
Lembit

pühapäev, 4. mai 2008

Kohtuniku juubeliks

Alguseks paar viktoriiniküsimust: Kes on saanud samal aastal suurmeistriks nii tava- kui ka kirimales? - Lothar Schmid 1959.
Kes on juhtinud MM-matśi, ise kohtunikukategooriat omamata (mõtlen aega, kui IA tiitel juba eksisteeris)? - Lothar Schmid. Spasski - Fischeri matś oli 1972, IA nimetuse sai ta alles 1975.

Maleolümpial debüteerisime kohtunikena 1980 Vallettas, tema peakohtunikuna, mina ühena paljudest. Kuigi mitte nii väga paljudest. Turniiri algul oli olemas vaid 17 kohtunikku (nüüd on neid sadakond), hiljem lisandus veel kümmekond hilinenute ja ajakirjanike kaasamise arvel. Eriti jugoslaavlastel näis nappivat teadmisi ja kogemusi, aga neid oli umbes pooled. Ega korraldajate osas pilt parem polnud, nii et tollane FIDE president Fridrik Olafsson pidi ajuti ise sekkuma tavaliste probleemide lahendamisse. Kogu olümpia peale oli vaid paar demonstratsioonilauda ja toiduratsioonidki üsna kesised.

Seal siis laveeris õigusteaduse doktorist Schmid diplomaadioskusega kompromisse otsivalt kohtunike ja mängijate vahel. Mõnikord tundus siiski, et otsuse langetamisel võttis ta arvesse just seda nõuannet, mis talle anti viimasena. Aga kohe oli näha, et tegemist on suure eruditsiooniga taktitundelise mehega.


Ühes naiste partiis oli kontrollarv käike täis. Valged edasi mängida ei tahtnud, olid nõus aja enda peale võtma ja küsisid ümbrikku. Andsin. Salakäik saigi paberile. Siis jõudis laua juurde Schmidi asetäitja jugoslaavlane Petronić. See kohustas mängijaid partiid jätkama. Nimelt oli mõtlemisaja lõpuni veel rohkem kui tund ning tollal sõltus sel juhul partii katkestamine kohtuniku nõusolekust. Aga mustadki ei tahtnud enam mängida ja tormasid protestiga peakohtunikku otsima. Schmid sai olukorrast kohe aru. Minu otsuse luges ta õigeks, aga ometi ei tahtnud ta ka Petronići solvata. Nii küsis ta valgetega mänginult, kas see tunneb ennast halvasti. Kuigi sel midagi viga polnud, noogutas ta. Nii oli kõik paigas ja partii jäigi pooleli. Paar päeva hiljem täpsustas FIDE kongress reegleid ja edaspidi ei sõltunud katkestamine mingil juhul kohtunikest.

Teist korda olime koos 1986 Londonis Kasparov - Karpovi matśil. Schmidi viisakust näitab kasvõi juba paar kuud varem saadetud kiri, et tal olevat hea meel minuga koos tegutseda. Selleks ajaks oli tal juba suur MM- ja pretendentide matśide kogemus. Peale juba mainitud Spasski - Fischeri ka Karpov - Kortśnoi, Fischer - Petrosjan, Kortśnoi - Polugajevski.

Oli näha, et ta oli neist rasketest duellidest parasjagu õppinud. Enne matśi andsime kummalegi poolele Schmidi koostatud 24-punktilise küsimustiku selgitamaks nende soove ja pretensioone. See hõlmas malendeid, kelli, partiiprotokolle, mängulauda, puhkeruume, mängusaali sisse- ja väljapääse, valgustust ning kõikvõimalikke muid asju, näidates, et matśidel pole pisiasju. Ristikestega tuli märkida, millega ollakse päri. Nende asjadega seoses edaspidi enam mingeid vastuväiteid arvesse ei võetud. Kui lehed tagasi saime, nägime, et ristid puudusid vaid paari-kolme numbri eest.

Vajadusel leidis Schmid kiiresti lahendusi. Moskva matśil vaieldi delegatsioonide paiknemise üle turniirisaalis. Kasparovi omad tahtsid tingimata istuda Karpoviga samal poolel (silmside oma mehega?), Karpovi omad olid sellele vastu. Asi läks isegi apellatsiooniźüriisse. Kui küsimus tõstatus Sevillas, otsustas Schmid, et kummalegi delegatsioonile jäävad saalis kindlad kohad. Need ei sõltu sellest, et mängijad värvist sõltuvalt iga partiiga kohta vahetavad. See lõpetas vaidlused.
Probleemiks oli tee abiruumidesse. Lühem tee ei välistanud teoreetiliselt 100 % kontakte välismaailmaga, pikema puhul poleks need ruumid päris kõrvuti asunud. Pool aega toimiti Kasparovi, pool Karpovi tahtmist mööda ja vaidlused jäid ära.

Õhtul korjas ta Bracewellsi restoranis kolmelt laualt menüüd ja kirjutas nende tagakaanele "1. matśipartii sõbralikuks mälestuseks". Kirjutasime kõik kolmekesi alla ja jaotasime need omavahel. Restorani personalile ei näinud see tegevus küll meeldivat.
Kummalisel kombel pidin kohtunikekogus ka tõlgi rolli mängima, kuigi kolleegid oskasid piisavalt FIDE ametlikke keeli. Aga Schmidi saksa ja inglise keelest ning bulgaarlase Źivko Kaikamdźozovi prantsuse ja vene keelest ei piisanud, et vastastikusele mõistmisele jõuda.

Schmidi tegevust matśil iseloomustas ülim rahulikkus. Ta usaldas täielikult tehnikat ega käinud ühegi partii ajal laval kelli kontrollimas. Mõtlemisaegu jälgisime suure demonstratsioonilaua elektronnäitude järgi. Tavaliselt on peakohtunik ajapuuduses laua kõrval. Siin aga fikseerisime isegi Karpovi 8. partiis juba 30. käigul ületatud mõtlemisaja kohtunikelaua taga istudes. Minu süda kripeldas küll seejuures tugevalt, aga peakohtunikku ennetades ei sobinud ju ka aktiivsemalt tegutsema hakata.

Meie hilisemad kontaktid on jäänud episoodilisteks, piirdudes 90ndatel aastatel juhuslikke kokkusaamistega FIDE kongressidel. Ta on jäänud praeguseni FIDE malekunsti, näituste ja filateelia komitee esimeheks, mis küll erilise tegevusaktiivsusega silma ei paista. Talle endale kuulub suurimaid maleraamatute kogusid (üle 15 OOO teose), sealt võib leida nii kuulsa Lucena traktaadi kui ka kõik 8 Damiano õpiku väljaannet. Rohkesti on seal ka muud kollektsioneerimist väärivat. Minu sünnipäeva- või jõulukaardi peale olen tingimata saanud vastuse ning tavaliselt on selleks maleteemaline postkaart.

Sügisel 1996 oli mul võimalus olla peakohtunikuks Erlangeni turniiril . Loomulikult ei jätnud ma kasutamata võimalust ära käia mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas Bambergis, Schmidi kodulinnas. Vastuvõtt ja vestlus oli südamlik. Kingituseks sain Linderite maleleksikoni ning raamatu Spasski - Fischeri matśidest pühendusega oma kallile sõbrale ja kolleegile. Tegemist muidugi liialdusega ning veel absurdsem oli Erlangeni bülletäänis öelda minu kohta Lothar Schmid des Ostens, aga vähemalt malereeglitest näisime küll üsna sarnaselt mõtlevat.

Schmid oli väga heas vahekorras Paul Keresega. Meenutan, et Bambergi turniiril 1968 oli 1. Keres, 2.-3. Petrosjan ja Schmid. Ka Heuer käis Bambergis oma Kerese-raamatu jaoks materjali kogumas. Loomulik, et siis ka Schmid oli Tallinnas Kerese 90. sünniaastapäeva tähistamas. Meenutasime sel ajal kolmekesi koos Olafssoniga ka veidi Vallettat. Schmid oli väga rõõmus, kui talle siin tehtud pildi saatsin.

Täiesti malele pole Schmid ennast kunagi pühendada saanud, kasvõi seetõttu, et perekonnale kuuluva Karl May kirjastuse asjad on tahtnud ajamist. Praegu olevatki arutusel Karl May pärandi müümine ühele liidumaadest. Tegemist olevat umbes 10 000 lehekülje materjaliga. Küsitud olevat 15 miljonit eurot, pakutud vaid 3,5. Kas kokkuleppele jõutakse, ei tea.

Sel laupäeval saab Lothar Schmid 80. Palju õnne! Loodan, et mu kaart jõuab õigeks ajaks Bambergi.
Lembit



reede, 2. mai 2008

Kuidas keerata kelli?

Saksa Maleliidu kodulehel arutati täna kohtunikutöö tehnilisi küsimusi, eelkõige seda, kuidas tuleks kelli seada ja kes peaks seda tegema. Jutt oli vaid mehaanilistest kelladest ja nendega võimalikest ajakontrollidest. Diskussiooni algatajal oli selleks 40 käiku 2 tunniga ja pool tundi partii lõpuni. Kuigi igasugustest foorumitest paistab, et meie klubide materiaalne baas on Euroopa keskmisest parem, on sellised kellad meilgi veel kasutusel.

Mulle tundub, et meil on kohtuniku roll suurem kui mitmel pool mujal. Muidu poleks ju vaja vaielda selle üle, kas kohtunik peaks hoolitsema selle eest, et malendid oleksid korralikult algseisus ja kelladel õiged näidud. See on ju tema otsene ülesanne. Kui vähegi võimalik, siis olen püüdnud enne vooru kõik lauad üle käia, et malendid ikka väljade keskkohta saaks. Tundub, et korralikult ettevalmistatud voor distsiplineerib ka mängijaid. Muidugi on päris loomulik, et mängijad ka ise malendite õiget ja korralikku asendit kontrollivad.
Kellade seadmine on aga veel olulisem. Kuidas muidu tagada, et kelladele ühesugused näidud saavad. Kunagi seati kellaosutid algseisus 12-le. Sellest loobuti, sest koosolevad osutid raskendavad jälgimist. Sakslased vaidlesid, kas kell 6 peaks lõppema esimene või teine kontroll. Vaidlusel pole mõtet, sest turniirimääruste artikkel 10c ütleb: Kui kasutatakse mehaanilisi kelli, tuleb need seada nii, et esimene ajakontroll lõpeks kummalgi poolel kell 6 (seega siis toodud näites kella 4-le). Nii teab ka mängija ajale alati tähelepanu pöörata.
Sakslased küsivad ka, kas ei peaks mõtlemisajale veel minuti lisama. Ka Kanada reeglites on ette nähtud, et mistahes väikeste defektide kompenseerimiseks kellade ja noolekeste töös lisatakse kummagi mängija ajale minut. See võtaks protestimiseks igasuguse võimaluse. Ise ei pea ma seda õigeks, sest ajakontroll on ikkagi 2 tundi, mitte 2:o1. Küll peab aga aeg olema seatud nii, et seda poleks mingil juhul vähem.

Kellade käimapaneku kohta ütleb koodeksi arikkel 6.5 vaid: Partii alguseks ettenähtud ajal käivitatakse selle mängija kell, kellel on valged malendid. Pole öeldud, kes seda teeb. Kuivõrd kohtunik ei saa korraga kõikjal olla, on loomulik, et valgete kella vajutavad käima mustad. Küll peab aga kohtunik mängusaalile ringi peale tegema, et vaadata, kas kõik kellad ikka käima saavad, ja vajutada käima need, kus musti veel kohal pole. Muidugi võivad valged sel juhul käigu teha ja ise mustade kella käima vajutada.

Millal reguleerida kelli teiseks ajakontrolliks ja kes peaks seda tegema? Kuigi sakslased leiavad, et lahtistel turniiridel, kus mängus mitukümmend lauda ja kohtunikke vähe ning neil võib kusagil midagi tähtsamat teha olla (mis see küll oleks?), võiksid kelli reguleerida mängijad ise, peaks see minu arust olema kindlasti kohtunike töö. Muidu pole hilisemad protestid välistatud. Hea oleks seejuures panna uued näidud teisele kellale. Siis saab kohtunik mängijaile näidata, et näidud on õiged.
Kas keerata kelli tagasi või edasi? Kindlasti edasi. See on kasulik kellade tervisele ning ühtlasi väldime, et ühesugustele numbritele malekellal vastavad erinevad käikude arvud ja meil on raske kindlaks teha, millises partiijärgus parajasti ollakse. Ümberseadmisega ei maksa kiirustada ega toimetada seda kohe, kui 40 käiku on (arvatavasti) täis. Muidu rikuksime artiklit 13.6.: kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule. Pealegi pole sel juhul vead välistatud. Niisiis seame kellad ümber alles pärast seda, kui vähemalt üks nooleke on langenud, ja oleme veendunud, et tegemist pole ajaületusega.
Lembit