Võtame täna ette veel mõned Saksa kohtunikupraktikas esinenud juhtumid. Kõigis neis on tegemist käikude üleskirjutamisel tekkinud probleemidega.
1. (3/2007) Meeskonnavõistlusel on kohtunik määranud oma abilise jälgimaks üht lauda. Mõlemad mängijad on suures ajapuuduses ega pea enam käike kirjutama. A märgib oma protokolli käigud (välja arvatud 35.) siiski üles. Kui B on teinud 40. käigu ja kella vajutanud, vaatab ta kohtuniku otsa ja küsib, kas kontrollkäik on tehtud. See noogutab. B taotleb nüüd partii võitu, kuna A pole oma 35. käiku kirjutanud. Mida otsustate?
Abikohtunik tegi vea, kinnitades, et käigud on täis. Selle keelab koodeksi art. 13.6. Mängijal polnud ju korralikku protokolli ja nooleke polnud ilmselt veel langenud. B võidutaotlus pole millegagi põhjendatud. A-l polnud ju kohustust kirjutada ja B ise polnud ju tükk aega üldse kirjutanud. Käikude arv määratakse selle järgi, kui palju neid laual tegelikult tehtud on, mitte üleskirjutuse järgi. Kirjutamata jätmise eest võib vaevalt üldse kaotust panna, kui muid karistusvahendeid pole eelnevalt kasutatud.
2. (6/2007) Jälle meeskonnavõistlus ja ajapuudus. Kontroll on 40. käigul. 27. käigul jääb A-l veel 5 minutit ja ta lõpetab kirjutamise. B-l on veel 10 minutit. Paar käiku hiljem aga paneb ka tema protokolli kõrvale ja hakkab välgutama. 5-6 käigu pärast seiskab A kella ja kutsub kohtuniku. Ta taotleb 2 minuti lisamist, kuna vastane ei kirjuta, kuigi peaks. Kohtunik palub mängijad protokolli taastamiseks teise laua juurde. A ütleb, et ei pea praegu midagi kirjutama, sest tal on alla 5 minuti ja ta teeb seda hiljem. Ei kirjutagi, kohtunik vastu ei vaidle.
Vastasmängijale 2 minuti lisamine mittekirjutamise pärast oleks olnud võimalik. Kohtunik oleks pidanud kohe reageerima, kui B kirjutamise pooleli jättis. Käikude taastamine oleks pidanud sündima B ajast, kui tal oli veel üle 5 minuti aega. Kui kohtunik otsustas siiski kellad seisma jätta, siis oleks minu arust pidanud ka A seda aega kasutama oma protokolli taastamiseks, mitte aga üksinda seisu uurima.
3. (22/2007) A kirjutab partiiprotokolli kopeeriga blanketile käike pliiatsiga. Kohtunik ütleb, et ta peab kasutama kindlamat kirjutusvahendit. A jätkab kirjutamist pliiatsiga. Kohtunik lausub, et protokoll on dokument ja seda tuleb kirjutada nagu dokumenti. A jätkab kirjutamist endistviisi.
Koodeks ei ütle, milliseid kirjutusvahendeid tuleb protokolli täitmiseks kasutada. Küll ütleb art. 8.1, et käigud tuleb kirjutada võimalikult selgelt ja loetavalt. Kuivõrd võistluse korraldajad saavad endale protokolli 1. eksemplari, siis peaks see ka pliiatsikirjas loetav olema, nii et nõue tundub olevat veidi liialdatud. Võistluse korraldajad võiksid ka vajalikke kirjutusvahendeid varuks hoidma. Kui aga kohtunik on nõudmise esitanud, siis peab ta jääma järjekindlaks selle täitmise nõudmisel, vajadusel kasutades ka art. 13.4 toodud karistusi.
4. (29/2007) Mõlemad mängijad kirjutavad partiid korralikult, siis aga satuvad ajapuudusesse. A jätab kirjutamise 3 minutit, B 5 minutit enne lõppu. Kohtunik jälgib partiid, aga käike ei kirjuta. Mängijad välgutavad, kuni A nooleke kukub. Kohtunik annab nüüd B-le võidu. Mõlemad keelduvad oma protokolli täiendamast kohtuniku korduvatele nõudmistele vaatamata. Kohtunik on sellega päri. Oli see otsus õige?
Kohtunik peab oma otsuste elluviimisel olema järjekindel ja nõudma, et mängijad neid täidaksid. Ehk oli sel juhul aga võidu fikseerimine ennatlik. Kui kummalgi mängijal polnud korras protokolli ja ka kohtunik käike ei kirjutanud, siis polnud ju selge, kui palju käike tehti. See võis mõjutada ka mängijate hoiakut. Kohtunik pidi kõigepealt alustama partii ja partiiprotokolli taastamise nõudest ning alles selle protsessi tulemusena võis selguda, kas vajalik arv käike oli ajaületuse momendiks sooritatud või mitte.
Lembit
pühapäev, 28. september 2008
neljapäev, 25. september 2008
Käigu teooriast
Tom Braunlich näib olevat USA tuntumaid turniiride korraldajaid, ega ta siis muidu ka ametlikult tänavu "aasta organisaatori" tiitlit saanud. Ühest tema artiklist tegin juttu oma 15.VIII kommentaaris Kuidas jagada kohti? Nüüd on võimalik lugeda tema uut kirjatööd Käigu teooria. Braunlichi arvates pole praegused reeglid täiuslikud ning videod viimastest playoffidest näitavat, et keegi pole kindel, millal võib käiguga alustada. Tavapartiis pole see tähtis, küll aga ajapuuduses. Kas seda võib teha enne, kui vastane on oma kellapoole alla vajutanud? /Minu arust loeb praegustest FIDE reeglitest selle küll päris selgelt välja. / Ka vanasti oli partiides rohkesti ajapuudusi, need olid aga üldiselt lühemad. Vaja oli näiteks 40 käiku täis teha. Nüüd on tugevate arvutiprogrammide olemasolu viinud vajadusele, et partiid lõpeksid ilma katkestamata. Ehk kutsub kiirem mäng esile ka suurema huvi male vastu, kuigi selle üle võib vaielda. Nii et nüüd pole ajapuudusega tegemist mitte mõne, vaid mõne tosina käigu jooksul. Reeglitel pole vaja mitte ainult juriidilist täpsust, vaid ka seda, et nad oleksid selged ja tavakeeles, nii et iga reamaletajagi suudaks neid mõista.
Kuivõrd Braunlichi artikkel on USCF saidilt kergesti kättesaadav, siis pole mul siinkohal mõtet seda täielikult refereerima hakata. Seal juhitakse tähelepanu sellele, et juba mõiste käik ise olevat segane ja mitmetähenduslik. Punktide kaupa on autor välja toonud, mida võib mängija teha enne oma käiku, käigu tegemise ajal, enne kellavajutamist ja käiku sooritades. Reeglid kõnelevat küll hästi, mida sa võid käigul olles teha, mitte aga sellest, mida vastasmängija samal ajal teha võib. Tavaliselt domineerib males küll terve mõistus, aga ajapuuduses ei tarvitse see nii olla.
Ajapuuduses püütakse käia võimalikult kiiremini - sekundiga jõutakse teha 4-5 käiku. Käigud ise pole enam nii olulised. Sageli käiakse malekellale kõige lähemal oleva malendiga mitu korda edasi-tagasi. Malendid kukuvad ümber ja tekivad määrustevastased käigud. Kui A käib ja sirutab käe kellavajutuseks, alustabB juba oma käiku. A teeb sama ja partii muutub käteosavuse demonstratsiooniks. Mängijad ei toimi seejuures ebaausalt, vaid olukord ise sunnib neid mängima võimalikult kiiresti.
Ainus olukorda reguleeriv artikkel on FIDE koodeksis 6.8a, mille leiab kergesti igaüks ise.
Braunlich on teinud küsitluse kohtunike ja korraldajate seas, kus põhiküsimus ikkagi see, millal tohib käiguga alustada. Kahjuks on FIDE ja USA reeglid omavahel vastuolus. FIDE art. 1.1 ütleb: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud /made/. USCF koodeksi artiklis 6B seisab viimase sõna asemel sooritatud /completed/
Siit siis ameeriklaste küsimused, kuidas saab käiku määrustepäraselt alustada, kui ei olda veel käigul. Oponendid arvavad, et peamine on see, et ei tohi vastasmängijal takistada kella vajutamist.
Kui John Hillary ütleb, et ainult mängijal on õigus käia, vastasmängija ei muutu mängijaks aga enne käigu sooritamist ehk enne kellavajutust. Kuigi seda on ajapuuduses raske saavutada, on lood nii paljude reeglitega, mis aga ei tohi tähendada nende ignoreerimist. Mike Atreiks heidab aga vastu küsimuse: aga mis siis, kui mängija unustab kella vajutamata.
Artikli lõpuosas on mitmeid ettepanekuid. Eelkõige peaksid RC liikmed selgitama kasutusel olevaid termineid. Kõigil tähtsamail turniiridel tuleks kasutada ajakontrolle, kus iga käiguga lisanduks piisaval hulgal sekundeid. Seejuures tuleks aga kasutada mitte meie jaoks tavalist moodust, kus ühel perioodil kokku hoitud sekundid lisataks järgmiseks perioodiks ettenähtud ajale, vaid ajaviivitusmoodust, kus sellist lisandumist ei toimu. Sel puhul kasutab mängija kogu aja ära, mitte ei püüa käia võimalikult kiiresti, et aega varuda. Ei tohiks lubada, et mängija vähendab oma aja 1 sekundini, kuna teab, et võib selle hiljem tasa teha mõttetute korduste ja manööverdamisega. See pole spordi huvides.
Piisav olevat 5 sekundit lisa käigule, nagu USA-s kasutusel. Stewart Reuben leiab, et parem on siiski 10 sekundi andmine. Võimalik on ka 30 sekundi lisamine, mis sunniks käike kirjutama (partiitekstid säilivad!) ning tekib kolmekordse kordumise ja 50 käigu reegli tõestamise võimalus. Puhtalt välgus poleks lisandit vaja, kuna välgul on oma spetsiifika ja seal on nagu aeg saanud partii enda osaks. Playoffidel aga peaks nii kiir- kui välkpartiides ja armageddonis olema vähemalt 3-sekundiline lisa (ajaviivitusmoodus).
Kuni FIDE ja USCF otsuseid pole võiks mõtlemisajaks olla 2 tundi partiile ja 10 sekundit käik või 1,5 tundi partiile ja 30 sekundit käik. Raskusi võib tekitada vaid nende kellade vähesus, millega ajaviivitusmoodust saab kasutada.
Mängijail soovitab Braunlich hankida endale hea isiklik digitaalkell, õppida sellel aegu seadma ja võtta see kell siis igale võistlusele kaasa.
Mängija ei või jääda sõltuma kellast. Enda kaitsmiseks tuleb ajapuuduses kasutada kõiki reegleid. Näib, et USA koodeks annab siin eriti palju võimalusi.
Lembit
Kuivõrd Braunlichi artikkel on USCF saidilt kergesti kättesaadav, siis pole mul siinkohal mõtet seda täielikult refereerima hakata. Seal juhitakse tähelepanu sellele, et juba mõiste käik ise olevat segane ja mitmetähenduslik. Punktide kaupa on autor välja toonud, mida võib mängija teha enne oma käiku, käigu tegemise ajal, enne kellavajutamist ja käiku sooritades. Reeglid kõnelevat küll hästi, mida sa võid käigul olles teha, mitte aga sellest, mida vastasmängija samal ajal teha võib. Tavaliselt domineerib males küll terve mõistus, aga ajapuuduses ei tarvitse see nii olla.
Ajapuuduses püütakse käia võimalikult kiiremini - sekundiga jõutakse teha 4-5 käiku. Käigud ise pole enam nii olulised. Sageli käiakse malekellale kõige lähemal oleva malendiga mitu korda edasi-tagasi. Malendid kukuvad ümber ja tekivad määrustevastased käigud. Kui A käib ja sirutab käe kellavajutuseks, alustabB juba oma käiku. A teeb sama ja partii muutub käteosavuse demonstratsiooniks. Mängijad ei toimi seejuures ebaausalt, vaid olukord ise sunnib neid mängima võimalikult kiiresti.
Ainus olukorda reguleeriv artikkel on FIDE koodeksis 6.8a, mille leiab kergesti igaüks ise.
Braunlich on teinud küsitluse kohtunike ja korraldajate seas, kus põhiküsimus ikkagi see, millal tohib käiguga alustada. Kahjuks on FIDE ja USA reeglid omavahel vastuolus. FIDE art. 1.1 ütleb: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud /made/. USCF koodeksi artiklis 6B seisab viimase sõna asemel sooritatud /completed/
Siit siis ameeriklaste küsimused, kuidas saab käiku määrustepäraselt alustada, kui ei olda veel käigul. Oponendid arvavad, et peamine on see, et ei tohi vastasmängijal takistada kella vajutamist.
Kui John Hillary ütleb, et ainult mängijal on õigus käia, vastasmängija ei muutu mängijaks aga enne käigu sooritamist ehk enne kellavajutust. Kuigi seda on ajapuuduses raske saavutada, on lood nii paljude reeglitega, mis aga ei tohi tähendada nende ignoreerimist. Mike Atreiks heidab aga vastu küsimuse: aga mis siis, kui mängija unustab kella vajutamata.
Artikli lõpuosas on mitmeid ettepanekuid. Eelkõige peaksid RC liikmed selgitama kasutusel olevaid termineid. Kõigil tähtsamail turniiridel tuleks kasutada ajakontrolle, kus iga käiguga lisanduks piisaval hulgal sekundeid. Seejuures tuleks aga kasutada mitte meie jaoks tavalist moodust, kus ühel perioodil kokku hoitud sekundid lisataks järgmiseks perioodiks ettenähtud ajale, vaid ajaviivitusmoodust, kus sellist lisandumist ei toimu. Sel puhul kasutab mängija kogu aja ära, mitte ei püüa käia võimalikult kiiresti, et aega varuda. Ei tohiks lubada, et mängija vähendab oma aja 1 sekundini, kuna teab, et võib selle hiljem tasa teha mõttetute korduste ja manööverdamisega. See pole spordi huvides.
Piisav olevat 5 sekundit lisa käigule, nagu USA-s kasutusel. Stewart Reuben leiab, et parem on siiski 10 sekundi andmine. Võimalik on ka 30 sekundi lisamine, mis sunniks käike kirjutama (partiitekstid säilivad!) ning tekib kolmekordse kordumise ja 50 käigu reegli tõestamise võimalus. Puhtalt välgus poleks lisandit vaja, kuna välgul on oma spetsiifika ja seal on nagu aeg saanud partii enda osaks. Playoffidel aga peaks nii kiir- kui välkpartiides ja armageddonis olema vähemalt 3-sekundiline lisa (ajaviivitusmoodus).
Kuni FIDE ja USCF otsuseid pole võiks mõtlemisajaks olla 2 tundi partiile ja 10 sekundit käik või 1,5 tundi partiile ja 30 sekundit käik. Raskusi võib tekitada vaid nende kellade vähesus, millega ajaviivitusmoodust saab kasutada.
Mängijail soovitab Braunlich hankida endale hea isiklik digitaalkell, õppida sellel aegu seadma ja võtta see kell siis igale võistlusele kaasa.
Mängija ei või jääda sõltuma kellast. Enda kaitsmiseks tuleb ajapuuduses kasutada kõiki reegleid. Näib, et USA koodeks annab siin eriti palju võimalusi.
Lembit
teisipäev, 23. september 2008
Veidi śveitsi süsteemist
Mitmed küsijad on Geurti viimases veerus huvitunud śveitsi süsteemi üksikasjadest.
Nii on ühele hindule jäänud arusaamatuks, miks küll FIDE śveitsi süsteemis paarimisel nii kummaliselt liigutakse: alustatakse ülalt ja minnakse kuni keskgrupini, seda aga ei paarita, vaid minnakse päris lõppu ja tõustakse sealt kuni keskgrupini ja see grupp paaritakse kõige viimasena.
Kui peaks hästi lühidalt vastama,ütleksin: lihtsalt praktilistel kaalutlustel. Geurt seletab, et see relikt on jäänud püsima käsitsi paarimise ajast. Muidugi on loogiline liikuda järjekindlalt ülalt alla, aga siis on oht, et tabeli viimased on omavahel juba läbi mänginud ja kui sinna on välja jõutud, siis pole teha muud kui minna tagasi eelviimasesse gruppi, et sealt kellelegi vastast leida ning lõhkuda ära juba kokkupandud paarid. Seega peaks eelviimase ja viimase grupi paarima kaks korda.
Kui toimitakse nii nagu küsimuses kirjas, on kerge näha, millised mängijad tuleb paarida. Paarimata mängijad liuglevad üles eelviimasesse gruppi. Keskmine ehk mediaangrupp on tavaliselt küllalt suur ega tekita paarimisel probleeme. Eriti hõlbustab selline paarimine kohtuniku tööd turniiri teisel poolel.
Niimoodi toimitakse kunagise FIDE peasekretäri prof. Lim Kok Ani järgi nimetatud nn. vanas FIDE süsteemis (1987). Hollandi süsteemis ehk uues FIDE süsteemis (1992) liigutakse järjekindlalt ülalt allapoole. Arvutil on seda muidugi kergem teha kui käsitsi.
Üks USA kohtunik on tõstatanud küsimuse hilinejate juurdevõtmisest śveitsi süsteemis turniirile. Ta on reeglitest lugenud, et need mängijad, keda I voorus kohal pole, kõrvaldatakse turniirilt, kui nad ka järgmise vooru paarimisele ei ilmu. Tema on aga Beverley klubi turniiri avavooru juba välja kuulutanud (toimub see küll alles paari päeva pärast), aga nüüd tahtvat keegi veel juurde tulla. Kas võib võtta?
Geurti arvates pole kunagi olnud suur probleem, kui keegi tahab śveitsi süsteemis turniiri lülituda II voorust või veel hiljem. Seda ei tohiks olla raske korraldada.
Väike probleem on ehk see, mida teha esimes(t)e vooru(de) mängimata partii(de)ga. Geurt leiab, et juhul kui tegemist on mingi erakorralise olukorraga (force majeure), panna hilinenule tabelisse pool punkti. Kui mängija aga lihtsalt hilines registreerumise või kohaletulekuga, siis peab ta paratamatult nulli saama.
Terakese sain seekord ka ise targemaks. Nimelt polnud mulle varem ette sattunud Mr Modeli valem. Geurti väitel olevat seda kasutatud selleks, et kindlaks määrata, mitu vooru tuleks śveitsi süsteemiga mängida. Valem ise olevat aga selline: R = ( P + 7 x Q) : 5
R - voorude arv, P - osavõtjate arv, Q - nende mängijate arv, kes pääsevad edasi võistluste järgmisse etappi või saavad mingi auhinna.
Näiteid valemi kasutamisest:
1) Turniiril on 20 mängijat, auhindu 3. Mitu vooru peaks mängima?
Järelikult peaks voore olema R = (20 + 7 x 3) : 5 = 8
2) Ajast piisab 9 vooruks, auhindu on 4. Kui palju võiks olla mängijaid?
9 = (P + 7 x 4) : 5 P = 17
3) Mängijaid on 16, ajast piisab 12 vooruks. Kui palju on usaldatavaid kohti?
12 = (16 + 7 x Q) : 5 Q = 6
Minu arust on 16 mängijaga 12-vooruline turniir küll vaevalt śveits. Optimaalne voorude arv peaks ehk olema ehk 1/3 osavõtjate arvust, mis peab küll paika vaid suhteliselt väikese osavõtjate arvu puhul.
Küsimus tuli seekord Geurtile aga Belgiast. Nimelt oli seal ühe klubi kiirturniiril 8 mängijat pidanudmängima 5 vooru. Nii väikese osavõtjate arvu juures śveits vaevalt parim variant on.
Geurt soovitab jaotada 8 mängijat 2 ringsüsteemis alagruppi. 4. voorus kohtuksid 1. grupi võitja ja 2. grupi teine ning 1. grupi teine ja 2. grupi võitja, 5. voorus aga mängiksid võitjad omavahel ja kaotajad omavahel.
Lembit
Nii on ühele hindule jäänud arusaamatuks, miks küll FIDE śveitsi süsteemis paarimisel nii kummaliselt liigutakse: alustatakse ülalt ja minnakse kuni keskgrupini, seda aga ei paarita, vaid minnakse päris lõppu ja tõustakse sealt kuni keskgrupini ja see grupp paaritakse kõige viimasena.
Kui peaks hästi lühidalt vastama,ütleksin: lihtsalt praktilistel kaalutlustel. Geurt seletab, et see relikt on jäänud püsima käsitsi paarimise ajast. Muidugi on loogiline liikuda järjekindlalt ülalt alla, aga siis on oht, et tabeli viimased on omavahel juba läbi mänginud ja kui sinna on välja jõutud, siis pole teha muud kui minna tagasi eelviimasesse gruppi, et sealt kellelegi vastast leida ning lõhkuda ära juba kokkupandud paarid. Seega peaks eelviimase ja viimase grupi paarima kaks korda.
Kui toimitakse nii nagu küsimuses kirjas, on kerge näha, millised mängijad tuleb paarida. Paarimata mängijad liuglevad üles eelviimasesse gruppi. Keskmine ehk mediaangrupp on tavaliselt küllalt suur ega tekita paarimisel probleeme. Eriti hõlbustab selline paarimine kohtuniku tööd turniiri teisel poolel.
Niimoodi toimitakse kunagise FIDE peasekretäri prof. Lim Kok Ani järgi nimetatud nn. vanas FIDE süsteemis (1987). Hollandi süsteemis ehk uues FIDE süsteemis (1992) liigutakse järjekindlalt ülalt allapoole. Arvutil on seda muidugi kergem teha kui käsitsi.
Üks USA kohtunik on tõstatanud küsimuse hilinejate juurdevõtmisest śveitsi süsteemis turniirile. Ta on reeglitest lugenud, et need mängijad, keda I voorus kohal pole, kõrvaldatakse turniirilt, kui nad ka järgmise vooru paarimisele ei ilmu. Tema on aga Beverley klubi turniiri avavooru juba välja kuulutanud (toimub see küll alles paari päeva pärast), aga nüüd tahtvat keegi veel juurde tulla. Kas võib võtta?
Geurti arvates pole kunagi olnud suur probleem, kui keegi tahab śveitsi süsteemis turniiri lülituda II voorust või veel hiljem. Seda ei tohiks olla raske korraldada.
Väike probleem on ehk see, mida teha esimes(t)e vooru(de) mängimata partii(de)ga. Geurt leiab, et juhul kui tegemist on mingi erakorralise olukorraga (force majeure), panna hilinenule tabelisse pool punkti. Kui mängija aga lihtsalt hilines registreerumise või kohaletulekuga, siis peab ta paratamatult nulli saama.
Terakese sain seekord ka ise targemaks. Nimelt polnud mulle varem ette sattunud Mr Modeli valem. Geurti väitel olevat seda kasutatud selleks, et kindlaks määrata, mitu vooru tuleks śveitsi süsteemiga mängida. Valem ise olevat aga selline: R = ( P + 7 x Q) : 5
R - voorude arv, P - osavõtjate arv, Q - nende mängijate arv, kes pääsevad edasi võistluste järgmisse etappi või saavad mingi auhinna.
Näiteid valemi kasutamisest:
1) Turniiril on 20 mängijat, auhindu 3. Mitu vooru peaks mängima?
Järelikult peaks voore olema R = (20 + 7 x 3) : 5 = 8
2) Ajast piisab 9 vooruks, auhindu on 4. Kui palju võiks olla mängijaid?
9 = (P + 7 x 4) : 5 P = 17
3) Mängijaid on 16, ajast piisab 12 vooruks. Kui palju on usaldatavaid kohti?
12 = (16 + 7 x Q) : 5 Q = 6
Minu arust on 16 mängijaga 12-vooruline turniir küll vaevalt śveits. Optimaalne voorude arv peaks ehk olema ehk 1/3 osavõtjate arvust, mis peab küll paika vaid suhteliselt väikese osavõtjate arvu puhul.
Küsimus tuli seekord Geurtile aga Belgiast. Nimelt oli seal ühe klubi kiirturniiril 8 mängijat pidanudmängima 5 vooru. Nii väikese osavõtjate arvu juures śveits vaevalt parim variant on.
Geurt soovitab jaotada 8 mängijat 2 ringsüsteemis alagruppi. 4. voorus kohtuksid 1. grupi võitja ja 2. grupi teine ning 1. grupi teine ja 2. grupi võitja, 5. voorus aga mängiksid võitjad omavahel ja kaotajad omavahel.
Lembit
pühapäev, 21. september 2008
Samad käitumisküsimused
Geurtil on oma Chesscafe veergudes korduvalt tulnud tagasi pöörduda juba käsitletud teemade juurde. Kas pole vastus olnud piisavalt ammendav või on see vastakaid arvamusi esile kutsunud. Nii seekordki.
Üks itaallane oli väga hoogu sattunud arvutipettustega võitlemisest. Tegin minagi temast juttu 25.VI Viimased pudemed juuniveerust ja 24.VIII Mõnest käitumisprobleemist. Tema ideeks olid läbiotsimised ja politsei kasutamine. Geurt ettevaatliku mehena leidis, et asja arutatakse Dresdeni kongressil, kui aega on. Üks ameeriklane kinnitab seekord toetust itaallase ettepanekutele. Ta leiab, et kõik elektroonilisi jm. seadmeid puudutavad keelud tuleks sisse kirjutada juba võistluse kohta avaldatavasse alginformatsiooni. Turniirile saabumisel peaksid mängijad alla kirjutama paberile, millega nad lubavad oma riideid nii enne kui pärast vooru läbi otsida. See oleks siis midagi võrreldavat dopinguproovi andmisega. Kui allkirja ei anna, siis mängima ei saa.
Sama ameeriklane tõstatab küsimuse kõrvaklappide kasutamisest partii ajal. Väidetavalt kuulatakse nende kaudu muusikat, aga tegelikult? USA reeglid neid ei keela, aga seal on küll paljud asjad teistmoodi. Kõrvaklappidest pole aga ka FIDE reeglites kusagil midagi. Geurt märgib, et pole neid lubanud kasutada turniiridel, kus ise on kohtunikuna tegutsenud. Ei saa ju olla kindel, mida tegelikult kuulatakse. Pealegi võib see segada nii vastast kui ka teisi läheduses olevaid mängijaid.
Eelmisel korral oli juttu ka söömisest ja joomisest partii ajal. Reeglitega pole ka selle kohta mingit keeldu kehtestatud. Muidugi ei tohi sel moel segada vastast ega ühtki teist mängijat.
Seekord tõstatab RC sekretär Stewart Reuben küsimuse alkoholi tarbimisest partii ajal. Kui ta on kohtunik, siis ütleb, et sel moel antaks noortele halba eeskuju. Kõik nõustuvad ega joo. Ometi olevat ta mängija või pealtvaatajana sellist joomist märganud.
Geurt jääb minu arvates oma vastuses liiga tagasihoidlikuks. Halb eeskuju küll, aga olevat raske keelata, kui liiga palju ei jooda. Kord olevat ta ise küll resoluutselt toiminud, aga üldiselt ei näe ta sekkumiseks põhjust, kui jooja on vaikne ja teeb käike normaalsel moel. Aga küsimus oli ju joomisest mängualal! Muidugi on raske jälile ja selgusele jõuda, kui asi toimub kusagil eemal ja mängija käitumise järgi ei saa kindlalt otsustada.
Üks hollandlane leiab, et mitmeid lahtisi otsi jättis Geurti vastus kapteni tegevuse kohta meeskonnavõistlustel (vt. minu 26.VIII Küsimusi Indiast). Nii nagu mina tolles kommentaaris nii leiab ka see mees nüüd, et tavaliselt on kohtunik niigi laudadel olevate seisudega hästi kursis, nii et täiendavat vaatlust pole vaja. Kui aga juhtumisi just selle laua kohta infot pole, siis tuleb ütelda: "Ära võta viiki vastu", siis minna seisu uurima ja tagasi tulles öelda: "Paku nüüd viiki", sest see on juba uus juhtum. Kohtunik ei saa ju millegagi kindlaks teha, kas kapteni hinnang põhineb matśi või partii seisul, mistõttu "ainult matśiseisust lähtuvalt" kipub jääma tühjaks fraasiks. Ja kas "paku viiki", "võta viik vastu", "ära võta" ja "alistu" on kasutatavate fraaside ammendav loetelu või ainult näited? Kas kohtunik võiks näiteks öelda: "Teistel laudadel seisame halvemini, nii et mängi võidule, aga ära liigselt riski"?
Geurt rõhutab sedapuhku, et tsiteeris oma eelmises vastuses peamiselt vaid turniirimäärusi. Kapten ei tohi anda, mistahes nõu , mis puudutaks mingi mängija mistahes partiid. Partii ajal on tema asi kohvi või teed tuua, mitte aga partiidest rääkida. Sageli on kaptenid mängijatest tugevamad maletajad, seepärast tuleb nende rolli vähendada. Turniirimäärustes toodud fraasid on ainsad, mida kaptenid võivad kasutada.
Geurt meenutab, kuidas ta oli 1983.a. EM-il olnud Hollandi kaptenina vihane, kui NSVL ja Ungari kaptenid olid käinud ühe laua juurest teise juurde ja öelnud, et lepitaks viiki. Peale Romaniśini olevat kõik nõustunud. Protestidel tulemusi polnud, kohtunikud aktsepteerisid tulemusi.
Jälle oli ühel kunagisel kolleegil juubel. Tamara Golovei - 65. Keegi ehk mäletab veel, kuidas see valgevene maletaja kunagi 23-aastaselt Tallinnas ametiühingute meistriks tuli (aga mängisid Bõkova, Borissenko, Rootare ja teised tollased tipud). Minu arust asjalikumaid naiskohtunikke, kellega olen koos tegutsenud (IA 1989). Oli minu asetäitjaks näiteks Minski rahvusvahelisel 1982 ja MM-pretendentidel Borźomis 1990. Praegu mu ees laual olevad ühispildid on pärit päris mu kohtunikukarjääri lõpust - Elista olümpialt 1998.
Lembit
Üks itaallane oli väga hoogu sattunud arvutipettustega võitlemisest. Tegin minagi temast juttu 25.VI Viimased pudemed juuniveerust ja 24.VIII Mõnest käitumisprobleemist. Tema ideeks olid läbiotsimised ja politsei kasutamine. Geurt ettevaatliku mehena leidis, et asja arutatakse Dresdeni kongressil, kui aega on. Üks ameeriklane kinnitab seekord toetust itaallase ettepanekutele. Ta leiab, et kõik elektroonilisi jm. seadmeid puudutavad keelud tuleks sisse kirjutada juba võistluse kohta avaldatavasse alginformatsiooni. Turniirile saabumisel peaksid mängijad alla kirjutama paberile, millega nad lubavad oma riideid nii enne kui pärast vooru läbi otsida. See oleks siis midagi võrreldavat dopinguproovi andmisega. Kui allkirja ei anna, siis mängima ei saa.
Sama ameeriklane tõstatab küsimuse kõrvaklappide kasutamisest partii ajal. Väidetavalt kuulatakse nende kaudu muusikat, aga tegelikult? USA reeglid neid ei keela, aga seal on küll paljud asjad teistmoodi. Kõrvaklappidest pole aga ka FIDE reeglites kusagil midagi. Geurt märgib, et pole neid lubanud kasutada turniiridel, kus ise on kohtunikuna tegutsenud. Ei saa ju olla kindel, mida tegelikult kuulatakse. Pealegi võib see segada nii vastast kui ka teisi läheduses olevaid mängijaid.
Eelmisel korral oli juttu ka söömisest ja joomisest partii ajal. Reeglitega pole ka selle kohta mingit keeldu kehtestatud. Muidugi ei tohi sel moel segada vastast ega ühtki teist mängijat.
Seekord tõstatab RC sekretär Stewart Reuben küsimuse alkoholi tarbimisest partii ajal. Kui ta on kohtunik, siis ütleb, et sel moel antaks noortele halba eeskuju. Kõik nõustuvad ega joo. Ometi olevat ta mängija või pealtvaatajana sellist joomist märganud.
Geurt jääb minu arvates oma vastuses liiga tagasihoidlikuks. Halb eeskuju küll, aga olevat raske keelata, kui liiga palju ei jooda. Kord olevat ta ise küll resoluutselt toiminud, aga üldiselt ei näe ta sekkumiseks põhjust, kui jooja on vaikne ja teeb käike normaalsel moel. Aga küsimus oli ju joomisest mängualal! Muidugi on raske jälile ja selgusele jõuda, kui asi toimub kusagil eemal ja mängija käitumise järgi ei saa kindlalt otsustada.
Üks hollandlane leiab, et mitmeid lahtisi otsi jättis Geurti vastus kapteni tegevuse kohta meeskonnavõistlustel (vt. minu 26.VIII Küsimusi Indiast). Nii nagu mina tolles kommentaaris nii leiab ka see mees nüüd, et tavaliselt on kohtunik niigi laudadel olevate seisudega hästi kursis, nii et täiendavat vaatlust pole vaja. Kui aga juhtumisi just selle laua kohta infot pole, siis tuleb ütelda: "Ära võta viiki vastu", siis minna seisu uurima ja tagasi tulles öelda: "Paku nüüd viiki", sest see on juba uus juhtum. Kohtunik ei saa ju millegagi kindlaks teha, kas kapteni hinnang põhineb matśi või partii seisul, mistõttu "ainult matśiseisust lähtuvalt" kipub jääma tühjaks fraasiks. Ja kas "paku viiki", "võta viik vastu", "ära võta" ja "alistu" on kasutatavate fraaside ammendav loetelu või ainult näited? Kas kohtunik võiks näiteks öelda: "Teistel laudadel seisame halvemini, nii et mängi võidule, aga ära liigselt riski"?
Geurt rõhutab sedapuhku, et tsiteeris oma eelmises vastuses peamiselt vaid turniirimäärusi. Kapten ei tohi anda, mistahes nõu , mis puudutaks mingi mängija mistahes partiid. Partii ajal on tema asi kohvi või teed tuua, mitte aga partiidest rääkida. Sageli on kaptenid mängijatest tugevamad maletajad, seepärast tuleb nende rolli vähendada. Turniirimäärustes toodud fraasid on ainsad, mida kaptenid võivad kasutada.
Geurt meenutab, kuidas ta oli 1983.a. EM-il olnud Hollandi kaptenina vihane, kui NSVL ja Ungari kaptenid olid käinud ühe laua juurest teise juurde ja öelnud, et lepitaks viiki. Peale Romaniśini olevat kõik nõustunud. Protestidel tulemusi polnud, kohtunikud aktsepteerisid tulemusi.
Jälle oli ühel kunagisel kolleegil juubel. Tamara Golovei - 65. Keegi ehk mäletab veel, kuidas see valgevene maletaja kunagi 23-aastaselt Tallinnas ametiühingute meistriks tuli (aga mängisid Bõkova, Borissenko, Rootare ja teised tollased tipud). Minu arust asjalikumaid naiskohtunikke, kellega olen koos tegutsenud (IA 1989). Oli minu asetäitjaks näiteks Minski rahvusvahelisel 1982 ja MM-pretendentidel Borźomis 1990. Praegu mu ees laual olevad ühispildid on pärit päris mu kohtunikukarjääri lõpust - Elista olümpialt 1998.
Lembit
neljapäev, 18. september 2008
Kohtunikud ajapuuduses
Peaaegu poole oma eilse Chesscafe veeru mahust on Geurt kulutanud ühe ameeriklase kirjale, kes tagantjärele püüab selgitada, kas kohtunikud ikka toimisid ajapuuduses õigesti ja kas nende tegevus ikkagi ei soosinud vastast. Püüame meiegi selgusele jõuda, mis seal siis õigupoolest juhtus ja mida oleksime kohtunikuna teisiti teinud.
Asi oli lühidalt selline: Mingi śveitsi süsteemis turniir ajakontrolliga 1:15 40 käigule ja siis 30 minutit juurde. Iga käiguga lisandus 5 sekundit. Elektronkellad käike ei lugenud ja olid seatud vaid 1. kontrolliks. Kui tal oli jäänud alla minuti (vastasel peaaegu 4), seiskab A kellad ja kutsub kohtuniku, et see toimuvat jälgiks. B leiab, et kellade seiskamiseks polnud põhjust, kuid suurt numbrit sellest ei tee. Kui aega jääb veel 9 sekundit, seiskab A kellad uuesti ja ütleb, et 40 käiku on täis ja ta peab nüüd 30 minutit juurde saama. B vaidleb vastu, et nii palju käiku pole veel tehtud. Teine kohtunik tuleb ja leiab, et just B peab käikude täissaamist tõestama. B ütleb, et tema pole kella seisanud ega kaebust esitanud, nii et kohtuniku tegevus tähendab vaid vastase soosimist. Kohtunik ei tohiks mängija käike lugeda ega sel moel teda aidata. Nii seal siis vaieldi. Kui siis üks sel ajal laua juurde tulnud mängija kohtunikele ütles, et just kella seisanud A ülesanne on tõestada 40 käigu täissaamist, siis jäid kohtunikud sellega siiski nõusse ja andsid A-le asja tõestamiseks 10 minutit aega.
Kui A küsib endale abiks B partiiprotokolli, siis see ei anna. Kohtunikud siiski "konfiskeerivad" selle ja ulatavad A-le. B protokollis on käigud kirjas 34. käiguni, A omas ainult 29.-ni. B protokolli abil püüdsid siis A ja kohtunikud partii lõpuosa taastada, vaatamata B jätkuvatele vastuväidetele.
Kui 10 minutit täis, ütleb B, et A ei suutnud 40 käigu tegemist tõestada. Kohtunikud ei leia, et kusagil reeglites oleks öeldud, mida sel juhul teha. Seepärast luuakse paralleelturniiri mängijatest 3-liikmeline apellatsioonikomitee. See jõuab järeldusele, et A-l on vaja teha veel viimane käik, et 40 käiku täis saaks ja oodatud pool tundi kellale juurde tuleks.
Selline sündmuste areng tekitas B-s terve hulga Geurtile suunatud küsimusi. Arvan, et nii meie keskmised kohtunikud kui ka keskmised mängijad on reeglitega märksa rohkem kursis kui tolles kirjelduses esitletud ameeriklased.
Üsna kummaline näib olevat kellade seiskamine selleks, et käikude arvu kindlaks teha ja teiseks kontrolliks ettenähtud aeg kätte saada. Geurt kirjutab, et 1. perioodi lõppu näitavad kaks asja: käiguloenduri kasutamisel see, et kell lisab uue aja (RC esimees peaks aga teadma, et FIDE tehnilise komisjoni otsusel on käiguloenduri kasutamisest ametlikult loobutud), kui aga käiguloendurit ei kasutata, siis hetk, kui nooleke langeb ja lisandub uus aeg. Võib näiteks juhtuda, et kell ei lisa aega õigel hetkel, sest valge tegi laual oma 1. käigu juba enne kella käigustamist.
Artikkel 6.13 ütleb selgelt millal kella võib seisata: b) ... et kohtunikult abi otsida, näiteks kui on aset leidnud etturi muundamine ja vajalikku malendit pole käepärast.
d) Kui mängija seiskab kellad kohtunikult abi otsimiseks, otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks. Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4.
Antud juhul oli kellade seiskamise ainsaks põhjuseks nende ümberseadmine uueks perioodiks. Kuivõrd keegi sooritatud käikude arvu täpselt ei teadnud, oleks tulnud tingimata ära oodata ühe noolekese langemine.
Loomulikult võib kohtunik käike loendada ja neid isegi üles kirjutada (art. 8.5a), küll aga ei tohi ta nende arvust mängijaid enneaegselt informeerida (art. 13.6). Alles pärast noolekese langemist tuleb kellad seisata ja öelda mängijale, mitu käiku tehtud. Puuduvaid käike võib kohtunik aidata mängijatel leida, kuid jällegi pärast noolekese langemist.
FIDE reegleis pole öeldud, et mängija peaks tõestama, et on 40 käiku teinud (selleks on ju teisigi võimalusi) ega ette nähtud karistust, kui ta ei suuda seda teha. USA reeglite järgi võib mängija mingi taotluse esitada ainult siis, kui tal on sel momendil täielik partiiprotokoll.
Kohtunike sekkumine enne noolekese langemist oli antud juhul ilmne viga. Nii nagu seegi, et A poolt kahel korral kella mõjuva põhjuseta seiskamisele ei järgnenud mingit karistust.
Lembit
Asi oli lühidalt selline: Mingi śveitsi süsteemis turniir ajakontrolliga 1:15 40 käigule ja siis 30 minutit juurde. Iga käiguga lisandus 5 sekundit. Elektronkellad käike ei lugenud ja olid seatud vaid 1. kontrolliks. Kui tal oli jäänud alla minuti (vastasel peaaegu 4), seiskab A kellad ja kutsub kohtuniku, et see toimuvat jälgiks. B leiab, et kellade seiskamiseks polnud põhjust, kuid suurt numbrit sellest ei tee. Kui aega jääb veel 9 sekundit, seiskab A kellad uuesti ja ütleb, et 40 käiku on täis ja ta peab nüüd 30 minutit juurde saama. B vaidleb vastu, et nii palju käiku pole veel tehtud. Teine kohtunik tuleb ja leiab, et just B peab käikude täissaamist tõestama. B ütleb, et tema pole kella seisanud ega kaebust esitanud, nii et kohtuniku tegevus tähendab vaid vastase soosimist. Kohtunik ei tohiks mängija käike lugeda ega sel moel teda aidata. Nii seal siis vaieldi. Kui siis üks sel ajal laua juurde tulnud mängija kohtunikele ütles, et just kella seisanud A ülesanne on tõestada 40 käigu täissaamist, siis jäid kohtunikud sellega siiski nõusse ja andsid A-le asja tõestamiseks 10 minutit aega.
Kui A küsib endale abiks B partiiprotokolli, siis see ei anna. Kohtunikud siiski "konfiskeerivad" selle ja ulatavad A-le. B protokollis on käigud kirjas 34. käiguni, A omas ainult 29.-ni. B protokolli abil püüdsid siis A ja kohtunikud partii lõpuosa taastada, vaatamata B jätkuvatele vastuväidetele.
Kui 10 minutit täis, ütleb B, et A ei suutnud 40 käigu tegemist tõestada. Kohtunikud ei leia, et kusagil reeglites oleks öeldud, mida sel juhul teha. Seepärast luuakse paralleelturniiri mängijatest 3-liikmeline apellatsioonikomitee. See jõuab järeldusele, et A-l on vaja teha veel viimane käik, et 40 käiku täis saaks ja oodatud pool tundi kellale juurde tuleks.
Selline sündmuste areng tekitas B-s terve hulga Geurtile suunatud küsimusi. Arvan, et nii meie keskmised kohtunikud kui ka keskmised mängijad on reeglitega märksa rohkem kursis kui tolles kirjelduses esitletud ameeriklased.
Üsna kummaline näib olevat kellade seiskamine selleks, et käikude arvu kindlaks teha ja teiseks kontrolliks ettenähtud aeg kätte saada. Geurt kirjutab, et 1. perioodi lõppu näitavad kaks asja: käiguloenduri kasutamisel see, et kell lisab uue aja (RC esimees peaks aga teadma, et FIDE tehnilise komisjoni otsusel on käiguloenduri kasutamisest ametlikult loobutud), kui aga käiguloendurit ei kasutata, siis hetk, kui nooleke langeb ja lisandub uus aeg. Võib näiteks juhtuda, et kell ei lisa aega õigel hetkel, sest valge tegi laual oma 1. käigu juba enne kella käigustamist.
Artikkel 6.13 ütleb selgelt millal kella võib seisata: b) ... et kohtunikult abi otsida, näiteks kui on aset leidnud etturi muundamine ja vajalikku malendit pole käepärast.
d) Kui mängija seiskab kellad kohtunikult abi otsimiseks, otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks. Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4.
Antud juhul oli kellade seiskamise ainsaks põhjuseks nende ümberseadmine uueks perioodiks. Kuivõrd keegi sooritatud käikude arvu täpselt ei teadnud, oleks tulnud tingimata ära oodata ühe noolekese langemine.
Loomulikult võib kohtunik käike loendada ja neid isegi üles kirjutada (art. 8.5a), küll aga ei tohi ta nende arvust mängijaid enneaegselt informeerida (art. 13.6). Alles pärast noolekese langemist tuleb kellad seisata ja öelda mängijale, mitu käiku tehtud. Puuduvaid käike võib kohtunik aidata mängijatel leida, kuid jällegi pärast noolekese langemist.
FIDE reegleis pole öeldud, et mängija peaks tõestama, et on 40 käiku teinud (selleks on ju teisigi võimalusi) ega ette nähtud karistust, kui ta ei suuda seda teha. USA reeglite järgi võib mängija mingi taotluse esitada ainult siis, kui tal on sel momendil täielik partiiprotokoll.
Kohtunike sekkumine enne noolekese langemist oli antud juhul ilmne viga. Nii nagu seegi, et A poolt kahel korral kella mõjuva põhjuseta seiskamisele ei järgnenud mingit karistust.
Lembit
esmaspäev, 15. september 2008
Jälle aeg ja võimatu käik
Ühel Saksa kiirturniiril polevat eile kahel korral märgatud noolekese langemist. Sealsel kodulehel tõstatati kohe küsimus, mida oleks kohtunik pidanud tegema sellises olukorras: A ületab aja, tema vastane B seda ei märka ja teeb määrustevastase käigu. A on märksa tähelepanelikum, paneb kohe kellad seisma ja nõuab endale määrustevastase käigu eest 2 minutit aega juurde. Kas ta peakski saama või loeb siiski ajaületus? Aga mis siis, kui kohtunik leiab, et A aeg oli saanud otsa juba 3 minutit tagasi, nii et ka 2-minutiline korrigeerimine ei päästaks enam midagi? Vähemalt osa elektronkelli jääb küll ajaületuse hetkel seisma, mehaaniliste kellade käiku aga see ei mõjuta.
Esimese, Eckarti- nimelise reageerija arutluses tundub olevat loogikat: A kellale peaks kõigepealt lisama 2 minutit ja seejärel laskma B-l teha määrustepärane käik. Koodeksi art. B7 ütleb ju, et nooleke loetakse langenuks alles siis, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii et kuigi tegelikult aeg on läbi, juriidiliselt ta seda veel pole. Kui A taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, siis peab kohtunik kõigepealt tegelema selle taotlusega ning arvestama, et just sellel hetkel lisandub A kellale see 2 minutit, mida määrustevastase käigu eest näeb ette artikkel 7.4b. Kui B nüüd tõstatab küsimuse ajaületusest, siis on ta oma taotlusega jäänud lihtsalt hiljaks.
Mis puutub võimalusse, et ajaületus on aset leidnud juba 3 minutit tagasi, siis ei tunne ju FIDE reeglid negatiivseid mõtlemisaegu. Kui aeg on otsas, siis tähendab see 0:00 sõltumata selles, kas kasutusel on elektroonilised või mehaanilised kellad. Nii et ka sel juhul saaks A oma kellale täpselt 2 minutit enne kui partii jätkamisele läheb.
Aga muidu näib, et viimastel päevadel on maailma kohtunikel kaks peamist arutlusteemat. Üheks on taas mobiilihelinad. Ajendiks oli Nigel Shorti ja Ketevan Arakhamia partii Euroopa Liidu turniiril Liverpoolis. Shortile oli äsja kingitud uus telefon, mille hingeelu ta veel hästi ei tundnud. Kuivõrd kohtunik oli lubanud väljalülitatud mobiile turniirisaali kaasa võtta, siis nii Short ka tegi. Lülitas mobiili välja ja pani selle malelaua kõrvale Fidel Castro raamatule. Aga keset partiid see ometi mingit häält tegi (millist just, see pole selge). Aumehena oli Short kohe alistumise märgiks vastasele 26. käigul alistumise märgiks käe ulatanud ja sellega lugu lõppeski. Nüüd siis käib arutlus (näiteks Austraalia lehel) selle üle, missugune häälitsus missuguse karistuse peab tooma. Aga vähemalt järgmise aasta 1. juulini on asi selge: kehtib art. 12.2b ning kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal partii ajal (ükskõik kuidas), kaotab see mängija partii. Mis hiljem saab, seda peab ütlema eelolev FIDE kongress.
Teise teema ajend tuleb Bilbao üüratu auhinnafondiga turniirilt, kus mängijate paremusjärjestus määratakse nii nagu jalgpallis: võitjale 3, viigistajale 1 ja kaotajale O punkti. Õigupoolest määratakse seal järjestus küll koguni kahel moel. Reitinguarvestuseks ju selline moodus ei sobi ning seetõttu tuleb punkte kokku lugeda ka nagu tavaliselt. Küllap jalgpalli moel saab ehk veidi vähendada viikide arvu, samal ajal kipub turniiri tulemus nii ähmasemaks muutuma. Nii käibki vaidlus uue süsteemi poolt ja vastu ning kui poolt, siis kas oleks sobilikum seda kasutada śveitsi või ringsüsteemis turniiridel. Üks Saksa veebilehtedest on algatanud isegi internetiküsitluse. Kuigi vastajaid esialgu veel palju pole, on 60 % veendunud, et traditsioonilise punktiarvestuse süsteemi muutmisel pole mingit mõtet.
Lembit
Esimese, Eckarti- nimelise reageerija arutluses tundub olevat loogikat: A kellale peaks kõigepealt lisama 2 minutit ja seejärel laskma B-l teha määrustepärane käik. Koodeksi art. B7 ütleb ju, et nooleke loetakse langenuks alles siis, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii et kuigi tegelikult aeg on läbi, juriidiliselt ta seda veel pole. Kui A taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, siis peab kohtunik kõigepealt tegelema selle taotlusega ning arvestama, et just sellel hetkel lisandub A kellale see 2 minutit, mida määrustevastase käigu eest näeb ette artikkel 7.4b. Kui B nüüd tõstatab küsimuse ajaületusest, siis on ta oma taotlusega jäänud lihtsalt hiljaks.
Mis puutub võimalusse, et ajaületus on aset leidnud juba 3 minutit tagasi, siis ei tunne ju FIDE reeglid negatiivseid mõtlemisaegu. Kui aeg on otsas, siis tähendab see 0:00 sõltumata selles, kas kasutusel on elektroonilised või mehaanilised kellad. Nii et ka sel juhul saaks A oma kellale täpselt 2 minutit enne kui partii jätkamisele läheb.
Aga muidu näib, et viimastel päevadel on maailma kohtunikel kaks peamist arutlusteemat. Üheks on taas mobiilihelinad. Ajendiks oli Nigel Shorti ja Ketevan Arakhamia partii Euroopa Liidu turniiril Liverpoolis. Shortile oli äsja kingitud uus telefon, mille hingeelu ta veel hästi ei tundnud. Kuivõrd kohtunik oli lubanud väljalülitatud mobiile turniirisaali kaasa võtta, siis nii Short ka tegi. Lülitas mobiili välja ja pani selle malelaua kõrvale Fidel Castro raamatule. Aga keset partiid see ometi mingit häält tegi (millist just, see pole selge). Aumehena oli Short kohe alistumise märgiks vastasele 26. käigul alistumise märgiks käe ulatanud ja sellega lugu lõppeski. Nüüd siis käib arutlus (näiteks Austraalia lehel) selle üle, missugune häälitsus missuguse karistuse peab tooma. Aga vähemalt järgmise aasta 1. juulini on asi selge: kehtib art. 12.2b ning kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal partii ajal (ükskõik kuidas), kaotab see mängija partii. Mis hiljem saab, seda peab ütlema eelolev FIDE kongress.
Teise teema ajend tuleb Bilbao üüratu auhinnafondiga turniirilt, kus mängijate paremusjärjestus määratakse nii nagu jalgpallis: võitjale 3, viigistajale 1 ja kaotajale O punkti. Õigupoolest määratakse seal järjestus küll koguni kahel moel. Reitinguarvestuseks ju selline moodus ei sobi ning seetõttu tuleb punkte kokku lugeda ka nagu tavaliselt. Küllap jalgpalli moel saab ehk veidi vähendada viikide arvu, samal ajal kipub turniiri tulemus nii ähmasemaks muutuma. Nii käibki vaidlus uue süsteemi poolt ja vastu ning kui poolt, siis kas oleks sobilikum seda kasutada śveitsi või ringsüsteemis turniiridel. Üks Saksa veebilehtedest on algatanud isegi internetiküsitluse. Kuigi vastajaid esialgu veel palju pole, on 60 % veendunud, et traditsioonilise punktiarvestuse süsteemi muutmisel pole mingit mõtet.
Lembit
reede, 12. september 2008
Kuidas lugeda käike?
Austraalia leheküljel tõstatas eile üks väheste kogemustega kohtunik eile sellise küsimuse. Üks ilmselt samuti väheste kogemustega mängija üritas oda ja kahe ratsuga matistada vastase üksikut kuningat. Üksiku kuningaga mängijal oli aega vaid 1 minut. Loomulikult ei kirjutanud ta siis käike. Lõpuks matitegemine õnnestus, aega oli selleks kulunud tervelt 46 käiku. Aga kuidas oleks pidanud kohtunik tehtud käikude arvu kindlaks tegema? Kas selleks oleks tulnud appi võtta ka vastasmängija partiiprotokoll? Või oleks kohtunikul tulnud hakata käike lugema alates sellest hetkest, kui tema poole pöörduti?
On päris selge, et kohtunik võtab viigitaotluse õigsuse kontrollimiseks ja käikude arvu kindlakstegemiseks kasutusele kõik võimalikud vahendid, nende hulgas ka vastasmängija partiiprotokolli (see on ju korraldajate oma).
Kui kohtunikult küsitakse, mitu käiku teel viigile juba tehtud on, siis seda ta ei ütle. Artikli 13.6 järgi kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule, välja arvatud artikli 8.5 rakendamisel, kui vähemalt üks nooleke on langenud (jutt on käikude arvu kindlakstegemisest partii taastamisel). Tuleb oodata, kuni ametlikult taotlus esitatakse ja siis kontrollida. Kui vajalik käikude arv on täis, siis on kõik korras ja partii lõpeb viigiga. Kui mitte, siis leiame artiklist 9.5b sobiva karistuse. Igal juhul suurendab kohtunik mängija vastasel sel juhul allesjäänud aega 3 minuti võrra. Kas ja missugusel määral tuleks mängijalt endalt aega vähemaks võtta, see on üsna keeruline ja selle peaks koodeksist kindlasti järele vaatama, et mitte eksida.
Austraalias olevat üldine tava, et kui kohtuniku poole pöördutakse viigitaotlusega, siis tuleb ta laua juurde ja hakkab järgmisest käigust peale käike lugema. Arvan, et nii peaks toimima vaid sel juhul, kui vajalike käikude arvestus sellest momendist algabki (näiteks löödi just laualt üks malend ära või muundus mingi ettur just viguriks) või kui tõepoolest pole mingit võimalust kindlaks teha, kui palju käike tehtud on (ka vastasmängija pole protokolli pidanud). Arvesseminevate käikude arv ei saa sõltuda sellest, millal mingi taotlus esitati, mitu käiku on vahepeal tehtud ning kes katkestas või ei katkestanud kirjutamist.
Toodi näide ka mingist Tasmaania turniirist, kus üks mängija oli taotlenud viiki, kui tal oli jäänud veel 1 minut. Kohtunik oli siis taotluse tagasi lükanud. Kui aga alles oli jäänud vaid 20 sekundit, sekkus ta ise partiisse ning fikseeris seisu kolmekordse kordumise tõttu viigi. Kuivõrd kumbki käike üles ei märkinud, jäigi lahtiseks küsimus, kas ikka kordumist oli. Pealegi mängija nüüd viiki ei taotlenud, vaid püüdis ainult võimalikult kiiresti käia.
Artikkel 9 ütleb selgelt ära, et nii sama seisu kordumisel 3. korda kui ka 50 käigu reegli rakendamisel peab mängija kõigepealt kirjutama käigu partiiprotokolli ja seejärel teatama oma kavatsusest see käik teha. Ilma mängija vastava taotluseta kohtunik viiki fikseerida ei saa. Analoogiline on toimimimine ka artikli 10.2 rakendamisel (seal on küll variant, et kohtunik võis olla oma otsuse edasi lükanud). Juhul, kui viiki ei ole, ei tähenda laual veel tegemata käigu protokolli kirjutamine, et sellega rikutaks artiklit 8.1, mis keelab käiku ennakult üles kirjutada. Ja kusagil paigas võidakse kasutada küll omi reegleid, aga need ei või sattuda FIDE omadega vastuollu.
Kohtunik võib ka küsida, mitu käiku on selle materjali vahekorraga juba mängitud ning kui mõlema mängija seisukohad kokku langevad, selle siis aluseks võtta. Kui arvamused erinevad, siis tuleb lähtuda väiksemast arvust.
Lembit
On päris selge, et kohtunik võtab viigitaotluse õigsuse kontrollimiseks ja käikude arvu kindlakstegemiseks kasutusele kõik võimalikud vahendid, nende hulgas ka vastasmängija partiiprotokolli (see on ju korraldajate oma).
Kui kohtunikult küsitakse, mitu käiku teel viigile juba tehtud on, siis seda ta ei ütle. Artikli 13.6 järgi kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule, välja arvatud artikli 8.5 rakendamisel, kui vähemalt üks nooleke on langenud (jutt on käikude arvu kindlakstegemisest partii taastamisel). Tuleb oodata, kuni ametlikult taotlus esitatakse ja siis kontrollida. Kui vajalik käikude arv on täis, siis on kõik korras ja partii lõpeb viigiga. Kui mitte, siis leiame artiklist 9.5b sobiva karistuse. Igal juhul suurendab kohtunik mängija vastasel sel juhul allesjäänud aega 3 minuti võrra. Kas ja missugusel määral tuleks mängijalt endalt aega vähemaks võtta, see on üsna keeruline ja selle peaks koodeksist kindlasti järele vaatama, et mitte eksida.
Austraalias olevat üldine tava, et kui kohtuniku poole pöördutakse viigitaotlusega, siis tuleb ta laua juurde ja hakkab järgmisest käigust peale käike lugema. Arvan, et nii peaks toimima vaid sel juhul, kui vajalike käikude arvestus sellest momendist algabki (näiteks löödi just laualt üks malend ära või muundus mingi ettur just viguriks) või kui tõepoolest pole mingit võimalust kindlaks teha, kui palju käike tehtud on (ka vastasmängija pole protokolli pidanud). Arvesseminevate käikude arv ei saa sõltuda sellest, millal mingi taotlus esitati, mitu käiku on vahepeal tehtud ning kes katkestas või ei katkestanud kirjutamist.
Toodi näide ka mingist Tasmaania turniirist, kus üks mängija oli taotlenud viiki, kui tal oli jäänud veel 1 minut. Kohtunik oli siis taotluse tagasi lükanud. Kui aga alles oli jäänud vaid 20 sekundit, sekkus ta ise partiisse ning fikseeris seisu kolmekordse kordumise tõttu viigi. Kuivõrd kumbki käike üles ei märkinud, jäigi lahtiseks küsimus, kas ikka kordumist oli. Pealegi mängija nüüd viiki ei taotlenud, vaid püüdis ainult võimalikult kiiresti käia.
Artikkel 9 ütleb selgelt ära, et nii sama seisu kordumisel 3. korda kui ka 50 käigu reegli rakendamisel peab mängija kõigepealt kirjutama käigu partiiprotokolli ja seejärel teatama oma kavatsusest see käik teha. Ilma mängija vastava taotluseta kohtunik viiki fikseerida ei saa. Analoogiline on toimimimine ka artikli 10.2 rakendamisel (seal on küll variant, et kohtunik võis olla oma otsuse edasi lükanud). Juhul, kui viiki ei ole, ei tähenda laual veel tegemata käigu protokolli kirjutamine, et sellega rikutaks artiklit 8.1, mis keelab käiku ennakult üles kirjutada. Ja kusagil paigas võidakse kasutada küll omi reegleid, aga need ei või sattuda FIDE omadega vastuollu.
Kohtunik võib ka küsida, mitu käiku on selle materjali vahekorraga juba mängitud ning kui mõlema mängija seisukohad kokku langevad, selle siis aluseks võtta. Kui arvamused erinevad, siis tuleb lähtuda väiksemast arvust.
Lembit
kolmapäev, 10. september 2008
Armageddon arutusel
Ootusepäraselt on Socko - Foisori partii (vt. 4.IX Killukesi siit ja sealt) jälle tõmmanud tähelepanu armageddoniga seostuvale. Tolles naiste MM-võistluste järgmisse ringi edasipääsu otsustavas partiis mängiti hulk aega seisu, kus kummalgi oli vaid kuningas ja ratsu. Siis laskis must aja üle ja kuigi kohtunikud tegid algul vastupidise otsuse, luges apellatsioonikomitee võitjaks ja edasipääsejaks valge, sest määrustepäraste käikudega on sealt tõepoolest mõlema poole ühise soovi korral võimalus matini jõuda. L. Kwartler USA-st on nüüd küsinud: Kas reegel, mis nõuab, et mängijad püüaksid võita normaalsete vahenditega, poleks pidanud selle partii lõpetama viigiga?
Vahepeal on videolindi hoolikas uurimine näidanud, et lauale jäänud lõppseis oli seal olnud korra varemgi. Seejärel võis aga must lihtsalt valge ratsu lüüa, mis oleks korrapealt toonud viigi ja edasipääsu. Aga olukorras, kus peamine on võimalikult kiire kellatagumine, mitte aga laual toimuva uurimine ja käikude üle mõtlemine, seda muidugi ei näe.
British Chess Magazine´i toimetaja John Saunders ja mõned teisedki tulevad nüüd välja musta stsenaariumiga. Ees on MM-matś Anand - Kramnik. Ja mis siis, kui ... ? Valgele jäävad lauale kuningas ja lipp, mustale ainult kuningas. Aga valge sekundid saavad otsa ja kuigi malereeglite järgi on nüüd viik, tähendab see armageddoni reeglite järgi mustade võitu. Ning nii kroonitakse mees, kellel jäi lauale vaid üksik kuningas, maailmameistriks. Muidugi on selle variandi tõenäosus peaaegu olematu, aga ta on siiski olemas. Seepärast otsitakse võimalusi, kuidas asja parandada.
Ka praeguse naiste MM-i pressiesindaja Peter Rajcsany leiab, et reeglid ei sobi enam, neid tuleb muuta. Igal juhul mitte enam armageddoni! Ehk sobiks see mingitel võistlustel, kus kaalul on vähe ja aega veel vähem. Kui aga mängus suured rahad ja terve päev ette nähtud play-offideks, siis näib asi küll mõttetuna.
Jälgides taas puhkenud diskussiooni, näib, et kõige rohkem eelistatakse 2-partiilisi minimatśe välkmales, kus iga käik võiks anda 1 - 2 lisasekundit. Kui matś jääb 1 : 1, siis mängitaks järgmine. Tõenäoliselt asi väga pikale niimoodi ei läheks. Nii pakub näiteks kanadalane J. Monaghan, kes leiab, et tunnis saab mängida 5 partiid ja poolteise tunniga on asi selge.
D.Calvin USA-st meenutab, et armageddoni hakati kasutama alates 1997. a. MM-st. Algul mängiti äkksurmapartiisid, kus valgele 4, mustale 5 minutit (mustale rohkem) ning iga käik lisas 10 sekundit. Kui partii lõppes viigiga, mängiti teine vastupidiste värvidega. Peakohtunikule oli antud õigus, et kui asi pikale läheb, määrata üks armageddon, kus juba mustal vähem aega, aga talle piisas viigist.
E. Mouro Kanadast soovitab aegadeks valgele 4 ja mustale 2 minutit, kusjuures iga käik annaks 2 sekundit juurde. Viik oleks musta võit. Kahest sekundist peaks piisama, et päris võidetud seisu võita (kasvõi toda hüpoteetilist Anandi ja Kramniku seisu).
Omapärast varianti pakub R. Campbell USA-st. Esimeses partiis peaks kummalgi aega olema 5 minutit ja võib-olla 1 lisasekund käigule. Iga partiiga värv vahetub. See, kes võidab, saab järgmises partiis minuti vähem (seega mitte 5, vaid 4 minutit), viigi puhul jääb kumbki poolest minutist ilma. Matśi võitjaks kuulutataks see, kellel partii alguseks pole enam üldse aega.
F. Frischy Hollandist soovitab ka armageddonis võtta kasutusele artikkel 10.2. Siis oleks võinud Foisor seisata kellad ja kohtunik oleks partii kohe viigiks lugenud,
J. Font Puerto Ricost leiab, et kohtuniku käsutuses peaks olema nupp, millega vajadusel saaks ajakontrolli muuta. Nii tuleks toimida, kui ettureid pole enam lauale jäänud. Materiaalselt võrdses seisus oleks vaja teha 10 käiku iga malendi kohta, mis kummalgi lauale jäänud on. Näiteks R - R 10 käiku, 2R - 2R 20 käiku, 2V + L - 2V + L 30 käiku. See annaks parema seisu omajale śansse.
Peaaegu niisama palju kui arvajaid on ka arvamusi.
Lembit
Vahepeal on videolindi hoolikas uurimine näidanud, et lauale jäänud lõppseis oli seal olnud korra varemgi. Seejärel võis aga must lihtsalt valge ratsu lüüa, mis oleks korrapealt toonud viigi ja edasipääsu. Aga olukorras, kus peamine on võimalikult kiire kellatagumine, mitte aga laual toimuva uurimine ja käikude üle mõtlemine, seda muidugi ei näe.
British Chess Magazine´i toimetaja John Saunders ja mõned teisedki tulevad nüüd välja musta stsenaariumiga. Ees on MM-matś Anand - Kramnik. Ja mis siis, kui ... ? Valgele jäävad lauale kuningas ja lipp, mustale ainult kuningas. Aga valge sekundid saavad otsa ja kuigi malereeglite järgi on nüüd viik, tähendab see armageddoni reeglite järgi mustade võitu. Ning nii kroonitakse mees, kellel jäi lauale vaid üksik kuningas, maailmameistriks. Muidugi on selle variandi tõenäosus peaaegu olematu, aga ta on siiski olemas. Seepärast otsitakse võimalusi, kuidas asja parandada.
Ka praeguse naiste MM-i pressiesindaja Peter Rajcsany leiab, et reeglid ei sobi enam, neid tuleb muuta. Igal juhul mitte enam armageddoni! Ehk sobiks see mingitel võistlustel, kus kaalul on vähe ja aega veel vähem. Kui aga mängus suured rahad ja terve päev ette nähtud play-offideks, siis näib asi küll mõttetuna.
Jälgides taas puhkenud diskussiooni, näib, et kõige rohkem eelistatakse 2-partiilisi minimatśe välkmales, kus iga käik võiks anda 1 - 2 lisasekundit. Kui matś jääb 1 : 1, siis mängitaks järgmine. Tõenäoliselt asi väga pikale niimoodi ei läheks. Nii pakub näiteks kanadalane J. Monaghan, kes leiab, et tunnis saab mängida 5 partiid ja poolteise tunniga on asi selge.
D.Calvin USA-st meenutab, et armageddoni hakati kasutama alates 1997. a. MM-st. Algul mängiti äkksurmapartiisid, kus valgele 4, mustale 5 minutit (mustale rohkem) ning iga käik lisas 10 sekundit. Kui partii lõppes viigiga, mängiti teine vastupidiste värvidega. Peakohtunikule oli antud õigus, et kui asi pikale läheb, määrata üks armageddon, kus juba mustal vähem aega, aga talle piisas viigist.
E. Mouro Kanadast soovitab aegadeks valgele 4 ja mustale 2 minutit, kusjuures iga käik annaks 2 sekundit juurde. Viik oleks musta võit. Kahest sekundist peaks piisama, et päris võidetud seisu võita (kasvõi toda hüpoteetilist Anandi ja Kramniku seisu).
Omapärast varianti pakub R. Campbell USA-st. Esimeses partiis peaks kummalgi aega olema 5 minutit ja võib-olla 1 lisasekund käigule. Iga partiiga värv vahetub. See, kes võidab, saab järgmises partiis minuti vähem (seega mitte 5, vaid 4 minutit), viigi puhul jääb kumbki poolest minutist ilma. Matśi võitjaks kuulutataks see, kellel partii alguseks pole enam üldse aega.
F. Frischy Hollandist soovitab ka armageddonis võtta kasutusele artikkel 10.2. Siis oleks võinud Foisor seisata kellad ja kohtunik oleks partii kohe viigiks lugenud,
J. Font Puerto Ricost leiab, et kohtuniku käsutuses peaks olema nupp, millega vajadusel saaks ajakontrolli muuta. Nii tuleks toimida, kui ettureid pole enam lauale jäänud. Materiaalselt võrdses seisus oleks vaja teha 10 käiku iga malendi kohta, mis kummalgi lauale jäänud on. Näiteks R - R 10 käiku, 2R - 2R 20 käiku, 2V + L - 2V + L 30 käiku. See annaks parema seisu omajale śansse.
Peaaegu niisama palju kui arvajaid on ka arvamusi.
Lembit
esmaspäev, 8. september 2008
Sakslaste juhtumeid (6)
Jätkame sakslaste turniirijuhtumitest selliste väljanoppimist, mis võiksid ka meil esineda ja seetõttu ehk mõningast huvi pakkuda. Allpool toodutes on kõikjal juttu määrustevastastest seisudest.
1. (7/2008) Bundesliiga matś. Jälle kiire lõppmäng, kus kummalgi aega alla 2 minuti. Kohtunik seisab laua juures, aga kirjutada ei suuda, sest juba mitu käiku on välgutatud. Valgel on vanker, ratsu ja etturid, mustal vaid vanker ja etturid. Valge annab seotud ratsuga tuld ja ähvardab ühtlasi võita vankrit. Ei mängijad ega kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, küll aga näevad seda kaptenid ja mõned pealtvaatajad. Must uurib seisu, ulatab siis vastasele käe ja ütleb: "Õnnitlen!" Sel hetkel ei pea mustade kapten vastu ja küsib kohtunikult: "Miks te asjadesse ei sekku, seal tehti ju määrustevastane käik?" Mis nüüd?
Kohtunik polnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Kui ta ei jõudnud kirjutada, oleks ta pidanud vähemalt tähelepanelikult jälgima malelaual toimuvat, märkama, kui keegi tegi käigu seotud malendiga ja kohe partiisse sekkuma. Oluline on, kas must andis partii alla. Toimingud, millest alistumisprotseduur koosneb, pole täpselt reglementeeritud. Kui kohtunik leiab, et partii on alla antud, on see sellega läbi. Kui ei, siis tuleb määrustevastane käik tagasi võtta ja selle asemel teha uus. Käesurumine üksi ei tähenda mängija alistumist, seda on korduvalt toonitatud ka Gijsseni veergudes. Protokolli alistumist veel märgitud polnud. Kui mängija selgelt ei ütle, et ta alistub, siis vaidluse korral kohtunik käeulatamist alistumiseks ei pea. Olukorras, kus keegi pole partiiprotokolli pidanud, on seisu taastamine küll üsnagi problemaatiline. Kui midagi korrigeerida, siis peame olema täiesti kindlad, et nii see just oli. Muidu on parem jätta korrigeerimata.
2. (9/2008) Ühe liidumaa esivõistlused. Üks mängija tahab vangerdada ja võtab selleks vankri kätte, tõstes selle üle kuninga ja lükates niimoodi kuninga õigesse kohta. Vastasmängija avaldab protesti. Vangerdava mängija hooldaja aga reageerib: "Lollus ja vale reeglite tõlgendus."
Selle ütlemise eest tuleks ütlejale kindlasti hoiatus (märkus?) teha, aga see ei muuda laual toimunut. Vangerdust peab alustama kuningaga. Art. 4.4b ütleb, et kui mängija meelega puudutab vankrit ja seejärel oma kuningat, ei tohi ta sellel käigul sinnapoole vangerdada ja olukorra suhtes rakendatakse art. 4.3a, mille järgi tuleb käia esimese puudutatud malendiga, s.o. vankriga.
3. (31/2008) Mõlemad on äärmises ajapuuduses ja peaksid minutiga tegema 15 käiku. Ka kohtunik suudab vaid kriipse tõmmata. Pärast ühe noolekese langemist ta sekkub ja seiskab kellad. Tema mittetäieliku üleskirjutuse järgi on tehtud 39 käiku. Rekonstruktsioon näitab, et nooleke langes tõepoolest 39. käigul, aga 36. käik oli olnud määrustevastane. Mida teha?
Art. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Ilmselt saadi siis rekonstrueerimise käigus partii kulgemine selgeks. Kui partii rekonstrueerimine alles käib, ei saa partiid veel lõppenuks lugeda, niisiis kehtib ikka veel "partii ajal". Nii tuleks siis taastada enne viga laual olnud seis, korrigeerida ajad (vastavalt art. 6.14 määrab kohtunik kellaajad oma parema äranägemise järgi) ja jätkata mängu.
4. (41/2008) Poisike, kes pole veel ühtki partiid võitnud, vangerdab 15. käigul mustadega üle vastase oda tules oleva välja. Tema 50-aastane vastane taotlust ei esita, kohtunikku laua juures pole. 46. käigul on selge, et poiss paneb vastasele järgmisel käigul mati ja kõik tema meeskonnakaaslased rõõmustavad. Nüüd esitab vastane määrustevastase 15. käigu kohta taotluse.
Mis parata, formaalselt on ju eakamal mehel õigus (vt. äsja tsiteeritud art. 7.4a). Niisiis tuleb siingi käigud tagasi võtta ja 15. käigust uuesti peale hakata. Omaette küsimus on, kuivõrd eetiline selline toimimine on. Pealegi võidi ju teadlikult jätta asi 15. käigul tõstatamata, et näha, mis edasi juhtub.
Lembit
1. (7/2008) Bundesliiga matś. Jälle kiire lõppmäng, kus kummalgi aega alla 2 minuti. Kohtunik seisab laua juures, aga kirjutada ei suuda, sest juba mitu käiku on välgutatud. Valgel on vanker, ratsu ja etturid, mustal vaid vanker ja etturid. Valge annab seotud ratsuga tuld ja ähvardab ühtlasi võita vankrit. Ei mängijad ega kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, küll aga näevad seda kaptenid ja mõned pealtvaatajad. Must uurib seisu, ulatab siis vastasele käe ja ütleb: "Õnnitlen!" Sel hetkel ei pea mustade kapten vastu ja küsib kohtunikult: "Miks te asjadesse ei sekku, seal tehti ju määrustevastane käik?" Mis nüüd?
Kohtunik polnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Kui ta ei jõudnud kirjutada, oleks ta pidanud vähemalt tähelepanelikult jälgima malelaual toimuvat, märkama, kui keegi tegi käigu seotud malendiga ja kohe partiisse sekkuma. Oluline on, kas must andis partii alla. Toimingud, millest alistumisprotseduur koosneb, pole täpselt reglementeeritud. Kui kohtunik leiab, et partii on alla antud, on see sellega läbi. Kui ei, siis tuleb määrustevastane käik tagasi võtta ja selle asemel teha uus. Käesurumine üksi ei tähenda mängija alistumist, seda on korduvalt toonitatud ka Gijsseni veergudes. Protokolli alistumist veel märgitud polnud. Kui mängija selgelt ei ütle, et ta alistub, siis vaidluse korral kohtunik käeulatamist alistumiseks ei pea. Olukorras, kus keegi pole partiiprotokolli pidanud, on seisu taastamine küll üsnagi problemaatiline. Kui midagi korrigeerida, siis peame olema täiesti kindlad, et nii see just oli. Muidu on parem jätta korrigeerimata.
2. (9/2008) Ühe liidumaa esivõistlused. Üks mängija tahab vangerdada ja võtab selleks vankri kätte, tõstes selle üle kuninga ja lükates niimoodi kuninga õigesse kohta. Vastasmängija avaldab protesti. Vangerdava mängija hooldaja aga reageerib: "Lollus ja vale reeglite tõlgendus."
Selle ütlemise eest tuleks ütlejale kindlasti hoiatus (märkus?) teha, aga see ei muuda laual toimunut. Vangerdust peab alustama kuningaga. Art. 4.4b ütleb, et kui mängija meelega puudutab vankrit ja seejärel oma kuningat, ei tohi ta sellel käigul sinnapoole vangerdada ja olukorra suhtes rakendatakse art. 4.3a, mille järgi tuleb käia esimese puudutatud malendiga, s.o. vankriga.
3. (31/2008) Mõlemad on äärmises ajapuuduses ja peaksid minutiga tegema 15 käiku. Ka kohtunik suudab vaid kriipse tõmmata. Pärast ühe noolekese langemist ta sekkub ja seiskab kellad. Tema mittetäieliku üleskirjutuse järgi on tehtud 39 käiku. Rekonstruktsioon näitab, et nooleke langes tõepoolest 39. käigul, aga 36. käik oli olnud määrustevastane. Mida teha?
Art. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Ilmselt saadi siis rekonstrueerimise käigus partii kulgemine selgeks. Kui partii rekonstrueerimine alles käib, ei saa partiid veel lõppenuks lugeda, niisiis kehtib ikka veel "partii ajal". Nii tuleks siis taastada enne viga laual olnud seis, korrigeerida ajad (vastavalt art. 6.14 määrab kohtunik kellaajad oma parema äranägemise järgi) ja jätkata mängu.
4. (41/2008) Poisike, kes pole veel ühtki partiid võitnud, vangerdab 15. käigul mustadega üle vastase oda tules oleva välja. Tema 50-aastane vastane taotlust ei esita, kohtunikku laua juures pole. 46. käigul on selge, et poiss paneb vastasele järgmisel käigul mati ja kõik tema meeskonnakaaslased rõõmustavad. Nüüd esitab vastane määrustevastase 15. käigu kohta taotluse.
Mis parata, formaalselt on ju eakamal mehel õigus (vt. äsja tsiteeritud art. 7.4a). Niisiis tuleb siingi käigud tagasi võtta ja 15. käigust uuesti peale hakata. Omaette küsimus on, kuivõrd eetiline selline toimimine on. Pealegi võidi ju teadlikult jätta asi 15. käigul tõstatamata, et näha, mis edasi juhtub.
Lembit
laupäev, 6. september 2008
Sakslaste juhtumeid (5)
Aasta tagasi ilmus meie esimene veebileht. Seni on see suutnud ilmuda, kuigi vaevalt sellest keegi märgatavat praktilist kasu on saanud. Aga vähemalt näeb, millega teised kohtunikud parasjagu tegelevad.
Vaatame sedapuhku veel sakslaste juhtumeid, eelkõige mõtlemisajaga seotuid.
1. (24/2008) Ajakontroll on peaaegu käes. Mängijail pole enam vaja käike üles kirjutada. Kohtunik jätkab varjatult kirjutamist. Mõne sekundiga jõuab üks mängija ajakontrollini, aga ilmselt ei tea ta seda. Üks oma partii juba lõpetanud mängija vaatab üle kohtuniku õla ja klopib siis oma kaasmängija õlale. Keerulisemaks teeb asja see, et ainus raskesti leitav käik, mis otsustab partii tulemuse, leitakse nüüd üles ilma ajapuuduseta. Kuidas saab kohtunik karistada (individuaalsel ja võistkondlikul turniiril)?
Mängija ise polnud antud juhul milleski süüdi, seetõttu me teda karistada ei saa. Partii lõpetamisega muutuvad mängijad pealtvaatajateks. Selline mängija (või muu pealtvaataja) tuleb saalist välja saata, aga tema tegevuse tõttu ei saa ka karistada mängijat, kellele tegelikult abi osutati. Samuti oleks tulnud toimida, kui tegemist oleks olnud näiteks meeskonna kapteniga.
Käigu etteütlemisel ei saa näiteks keelata seda laual teha. Analoogiline on olukord noolekese langemisel. Juhul, kui süüdlane veel oma partiid mängib, võiks talle kaotuse panna. Vaevalt küll sellist karistust palju rakendatud on.
2. (33/2008) Meeskonnavõistlus. Mõlemad mängijad on suures ajapuuduses. Ka kohtunik kirjutab käike. 39. käigul lööb must ratsu ja vajutab kella. Tal jääb veel 6 sekundit. Kiirustades langeb löödud ratsu laualt põrandale. Valge vajutab kohe käiku ilma käiku tegemata ja nõuab, et must paneks ratsu lauale tagasi. Must tõstab ratsu laua alt üles ja vajutab kella. Nüüd ütleb valge, et nooleke on juba kukkunud ja ta on võitnud. Must ütleb aga kohtunikule, et valge ei tohtinud kella vajutada, kuna ta ei teinud mingit määrustepärast käiku ja tal endal on vaid 2 sekundit aega. Ta lisab, et vastane on käitunud ebasportlikult ja sellega teda seganud.
Vastavalt art. 7.3 kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Samas artiklis öeldakse: Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult.
Kohtunik oli laua juures ja pidi ise nägema, mis toimus. Näiliselt on artiklis vastuolu, sest seal on juttu nii kella seiskamisest kui ka sellest, et ühe poole kell käib. Arvestagem aga, et koodeksis "kellad" tähendab mõlemat poolt. "kell" aga vaid üht neist pooltest. Nii oli musta kaotus ajaga ilmselt põhjendatud.
3. (3/2008) Käib kiireks lõppmänguks nimetatav partiiosa. Mõlemal on vähe aega, välgutatakse. Valge K on f3, must annab tuld Lb3+. Valge käib Kg3, seepeale lööb must Kxa4. Kohtunik viga ei märka ja partii jätkub. Pealtvaatajad juhivad asjale kohtuniku tähelepanu. Kas ta võib või peab sekkuma, kui partii veel käib. Millised on ajalised tagajärjed?
Kiires lõppmängus ei rakendata ei kiir- ega välkmale reegleid, järelikult oleks kohtunik pidanud sekkuma. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida ja vastasmängijale lisada 2 täiendavat minutit. Kui kohtunik on täiesti veendunud selles, mis toimus, siis võib ta muidugi ka nüüd aega korrigeerida. Kui mitte, siis pole enam ilmselt midagi teha ja partiil tuleb lasta lihtsalt kulgeda loomuliku lõpuni.
Koodeksi 1997. a. väljaandes oli spetsiaalne artikkel 10.3: Määrustevastased käigud ei too mängijale tingimata kaotust. Artiklile 7.4 vastava tegevuse puhul annab kohtunik esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale 2 minutit täiendavat aega. Tegelikult pole seda artiklit tänaseni ära muudetud, vaid see on kolinud kokku artikliga 7.4, kehtides samamoodi ka tavalise ajakontrolli puhul.
Lembit
Vaatame sedapuhku veel sakslaste juhtumeid, eelkõige mõtlemisajaga seotuid.
1. (24/2008) Ajakontroll on peaaegu käes. Mängijail pole enam vaja käike üles kirjutada. Kohtunik jätkab varjatult kirjutamist. Mõne sekundiga jõuab üks mängija ajakontrollini, aga ilmselt ei tea ta seda. Üks oma partii juba lõpetanud mängija vaatab üle kohtuniku õla ja klopib siis oma kaasmängija õlale. Keerulisemaks teeb asja see, et ainus raskesti leitav käik, mis otsustab partii tulemuse, leitakse nüüd üles ilma ajapuuduseta. Kuidas saab kohtunik karistada (individuaalsel ja võistkondlikul turniiril)?
Mängija ise polnud antud juhul milleski süüdi, seetõttu me teda karistada ei saa. Partii lõpetamisega muutuvad mängijad pealtvaatajateks. Selline mängija (või muu pealtvaataja) tuleb saalist välja saata, aga tema tegevuse tõttu ei saa ka karistada mängijat, kellele tegelikult abi osutati. Samuti oleks tulnud toimida, kui tegemist oleks olnud näiteks meeskonna kapteniga.
Käigu etteütlemisel ei saa näiteks keelata seda laual teha. Analoogiline on olukord noolekese langemisel. Juhul, kui süüdlane veel oma partiid mängib, võiks talle kaotuse panna. Vaevalt küll sellist karistust palju rakendatud on.
2. (33/2008) Meeskonnavõistlus. Mõlemad mängijad on suures ajapuuduses. Ka kohtunik kirjutab käike. 39. käigul lööb must ratsu ja vajutab kella. Tal jääb veel 6 sekundit. Kiirustades langeb löödud ratsu laualt põrandale. Valge vajutab kohe käiku ilma käiku tegemata ja nõuab, et must paneks ratsu lauale tagasi. Must tõstab ratsu laua alt üles ja vajutab kella. Nüüd ütleb valge, et nooleke on juba kukkunud ja ta on võitnud. Must ütleb aga kohtunikule, et valge ei tohtinud kella vajutada, kuna ta ei teinud mingit määrustepärast käiku ja tal endal on vaid 2 sekundit aega. Ta lisab, et vastane on käitunud ebasportlikult ja sellega teda seganud.
Vastavalt art. 7.3 kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Samas artiklis öeldakse: Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult.
Kohtunik oli laua juures ja pidi ise nägema, mis toimus. Näiliselt on artiklis vastuolu, sest seal on juttu nii kella seiskamisest kui ka sellest, et ühe poole kell käib. Arvestagem aga, et koodeksis "kellad" tähendab mõlemat poolt. "kell" aga vaid üht neist pooltest. Nii oli musta kaotus ajaga ilmselt põhjendatud.
3. (3/2008) Käib kiireks lõppmänguks nimetatav partiiosa. Mõlemal on vähe aega, välgutatakse. Valge K on f3, must annab tuld Lb3+. Valge käib Kg3, seepeale lööb must Kxa4. Kohtunik viga ei märka ja partii jätkub. Pealtvaatajad juhivad asjale kohtuniku tähelepanu. Kas ta võib või peab sekkuma, kui partii veel käib. Millised on ajalised tagajärjed?
Kiires lõppmängus ei rakendata ei kiir- ega välkmale reegleid, järelikult oleks kohtunik pidanud sekkuma. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida ja vastasmängijale lisada 2 täiendavat minutit. Kui kohtunik on täiesti veendunud selles, mis toimus, siis võib ta muidugi ka nüüd aega korrigeerida. Kui mitte, siis pole enam ilmselt midagi teha ja partiil tuleb lasta lihtsalt kulgeda loomuliku lõpuni.
Koodeksi 1997. a. väljaandes oli spetsiaalne artikkel 10.3: Määrustevastased käigud ei too mängijale tingimata kaotust. Artiklile 7.4 vastava tegevuse puhul annab kohtunik esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale 2 minutit täiendavat aega. Tegelikult pole seda artiklit tänaseni ära muudetud, vaid see on kolinud kokku artikliga 7.4, kehtides samamoodi ka tavalise ajakontrolli puhul.
Lembit
neljapäev, 4. september 2008
Killukesi siit ja sealt
Jälle lööb laineid naiste armageddonipartii, seekord Naltśikist MM-ilt. Laua taga sedapuhku IM Monika Socko Poolast ja WIM Sabina Foisor Rumeeniast. Mõlemad jäid võrdseks nii tava-, kiir- kui ka välkpartiide järel (ometi ei ainsatki viiki), otsustavaks pidi saama äkksurm. Nüüd olid ajad 6 : 5, viigi puhul pidi võitma mustadega mänginud Foisor. Mõlemad kasutasid aja maksimaalselt ära, malendid lendasid, nii et ka moodne tehnika ei saanud täielikku partiiprotokolli kokku. Lõpuks jäi kummalegi vaid kuningas ja ratsu. Foisor näitas käega, et see on ju viik, aga mängis kuni aeg otsa sai. Siis seisid Valged: Ka4, Rf4 (2). Mustad: Kd6, Rd5 (2).
Ei oleks kuidagi tahtnud olla oma kunagiste heade kolleegide nahas, kes selle partiiga tegelema pidid: Zsusza Veröci peakohtunikuna, Mikko Markkula tema asetäitjana ja Georgios Makropoulos apellatsioonikomitee juhina. Ükskõik, kuidas otsustada, halb on lahendus ikka.
Lõpuks oli otsus Socko kasuks (ehk sai ta argumente ka telefonikonsultatsioonist Andrzey Filipowicziga). Tõepoolest kooperatiivkorras saab mati lauale: 1. Rd3 Rb6+ 2. Kb5 Kc7 3. Rc5 Kb8 4. Kc6 Kc8 5. Kc7 Ka7 6. Rd7 Ka8 7. Kd8 Rc8 8. Kc7 Ra7 9.Rb6++ (seis nüüd Kc7, Rb6 - Ka8, Ra7). Nii sai poolatar teise ringi, 136 reitingupunkti pidigi ta tugevam olema. Minu arust on see aga veel üks näide sellest, kuivõrd kõlbmatu on armageddon kohtade selgitamiseks.
Tahtsin aga hoopis jätkata sakslaste turniirijuhtumite vaatlemist, nagu tegin seda mõned korrad juuli algul. Mingeid lahendeid nende juures pole ja ega mittestandardsete juhtumite puhul neid kerge leida olegi. Täna siis paar juhtumit seoses 40. käigu tegemisega.
1. (17/2007) Bundesliiga mäng. Valge teeb ajapuuduses 40. käigu ja vajutab kella. Nooleke on veel ülal. Mustal on võiduseis ja jäänud viimane minut. Mõtleb kaua ja teeb siis käigu. Kohtunik seisab laua juures ja teeb kindlaks, et musta nooleke langeb pärast käigu tegemist.
Musta kell jäi seega ilmselt õigel hetkel vajutamata. Art. 6.8a: Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Aega malelaual käigu tegemise ning oma kella seiskamise ja ühtlasi vastasmängija kella käivitamise vahel loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Alles kellavajutusega on käik sooritatud. Kuni vastasmängija pole oma järgmist käiku veel lõpetanud, võib ta võitu taotleda. See, et kohtunik nägi, millal just nooleke kukkus, ei oma tähtsust. Kui aga viimase käiguga antakse matt, tekib patt või on lepitud viiki enne, kui üks märkab teise noolekese langemist, on see ajaületusest olulisem. Partiid pole enam olemas, kelladel ja noolekesel pole enam tähtsust.
2. (6/2008) Noortevõistlused. Valge on suures ajapuuduses. Must võtab c8-lt oda ning paneb selle h3 ja g4 vahele. Siis vajutab kella. Valge vajutab omakorda kella ja käigustab sellega musta oma. Valge tõstab käe. Must kohendab vahepeal oda, nii et see on enam-vähem h3-l. Siis vajutab kella ja sekund hiljem kukub valge nooleke. Kohtunik tuleb ja leiab, et valgel oli alles 40. käik. Valge ütleb, et tahtis kella seisata, aga kiirustades tal see ei õnnestunud. Must vaidlustab selle ja ütleb, et vastane vajutas kella tagasi.
Ilmselt peab ka siin kohtunik jätma jõusse ajaületuse ja fikseerima kaotuse. See, et ta ei osanud kella seisata, on ju valge süü. Nii võime ka siin rakendada eelmise juhu kohta kirjutatut.
Lõpuks veidi nostalgiat. Just täna 50 aastat tagasi sain tollase Tallinna male- ja kabesektsiooni esimehe kabemeister Ülo Keskeri taotluse põhjal I kategooria kohtunikuks nii males kui kabes. Aastavahetusel vahetasin Keskeri ka sektsiooni esimehe kohalt välja. Järgmisel aruandeperioodil pooldus see organ malesektsiooniks ja kabesektsiooniks. Maletajad teisi esimehi ei saanudki, ka mitte nendeks paariks aastaks kui pärast instituudi lõpetamist Tallinnast ära olin. Aastate pärast võttis asjad üle loodud Malemaja juhatus. Oma arust teadsin siis maleasjust märksa rohkem kui praegu ja seda mitte ainult seepärast, et Armageddon polnud veel malelaudadele jõudnud.
Paari päeva eest sain kirja GM, IA Lothar Schmidilt - vastuse oma juubeliõnnitlusele (vt. 4.V Kohtuniku juubeliks). Aga jah, 80 on 80. Lothar kurdab, et väsib sagedamini kui tahaks, kipub unustama ning isu vahel on ja vahel mitte.
Lembit
Ei oleks kuidagi tahtnud olla oma kunagiste heade kolleegide nahas, kes selle partiiga tegelema pidid: Zsusza Veröci peakohtunikuna, Mikko Markkula tema asetäitjana ja Georgios Makropoulos apellatsioonikomitee juhina. Ükskõik, kuidas otsustada, halb on lahendus ikka.
Lõpuks oli otsus Socko kasuks (ehk sai ta argumente ka telefonikonsultatsioonist Andrzey Filipowicziga). Tõepoolest kooperatiivkorras saab mati lauale: 1. Rd3 Rb6+ 2. Kb5 Kc7 3. Rc5 Kb8 4. Kc6 Kc8 5. Kc7 Ka7 6. Rd7 Ka8 7. Kd8 Rc8 8. Kc7 Ra7 9.Rb6++ (seis nüüd Kc7, Rb6 - Ka8, Ra7). Nii sai poolatar teise ringi, 136 reitingupunkti pidigi ta tugevam olema. Minu arust on see aga veel üks näide sellest, kuivõrd kõlbmatu on armageddon kohtade selgitamiseks.
Tahtsin aga hoopis jätkata sakslaste turniirijuhtumite vaatlemist, nagu tegin seda mõned korrad juuli algul. Mingeid lahendeid nende juures pole ja ega mittestandardsete juhtumite puhul neid kerge leida olegi. Täna siis paar juhtumit seoses 40. käigu tegemisega.
1. (17/2007) Bundesliiga mäng. Valge teeb ajapuuduses 40. käigu ja vajutab kella. Nooleke on veel ülal. Mustal on võiduseis ja jäänud viimane minut. Mõtleb kaua ja teeb siis käigu. Kohtunik seisab laua juures ja teeb kindlaks, et musta nooleke langeb pärast käigu tegemist.
Musta kell jäi seega ilmselt õigel hetkel vajutamata. Art. 6.8a: Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Aega malelaual käigu tegemise ning oma kella seiskamise ja ühtlasi vastasmängija kella käivitamise vahel loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Alles kellavajutusega on käik sooritatud. Kuni vastasmängija pole oma järgmist käiku veel lõpetanud, võib ta võitu taotleda. See, et kohtunik nägi, millal just nooleke kukkus, ei oma tähtsust. Kui aga viimase käiguga antakse matt, tekib patt või on lepitud viiki enne, kui üks märkab teise noolekese langemist, on see ajaületusest olulisem. Partiid pole enam olemas, kelladel ja noolekesel pole enam tähtsust.
2. (6/2008) Noortevõistlused. Valge on suures ajapuuduses. Must võtab c8-lt oda ning paneb selle h3 ja g4 vahele. Siis vajutab kella. Valge vajutab omakorda kella ja käigustab sellega musta oma. Valge tõstab käe. Must kohendab vahepeal oda, nii et see on enam-vähem h3-l. Siis vajutab kella ja sekund hiljem kukub valge nooleke. Kohtunik tuleb ja leiab, et valgel oli alles 40. käik. Valge ütleb, et tahtis kella seisata, aga kiirustades tal see ei õnnestunud. Must vaidlustab selle ja ütleb, et vastane vajutas kella tagasi.
Ilmselt peab ka siin kohtunik jätma jõusse ajaületuse ja fikseerima kaotuse. See, et ta ei osanud kella seisata, on ju valge süü. Nii võime ka siin rakendada eelmise juhu kohta kirjutatut.
Lõpuks veidi nostalgiat. Just täna 50 aastat tagasi sain tollase Tallinna male- ja kabesektsiooni esimehe kabemeister Ülo Keskeri taotluse põhjal I kategooria kohtunikuks nii males kui kabes. Aastavahetusel vahetasin Keskeri ka sektsiooni esimehe kohalt välja. Järgmisel aruandeperioodil pooldus see organ malesektsiooniks ja kabesektsiooniks. Maletajad teisi esimehi ei saanudki, ka mitte nendeks paariks aastaks kui pärast instituudi lõpetamist Tallinnast ära olin. Aastate pärast võttis asjad üle loodud Malemaja juhatus. Oma arust teadsin siis maleasjust märksa rohkem kui praegu ja seda mitte ainult seepärast, et Armageddon polnud veel malelaudadele jõudnud.
Paari päeva eest sain kirja GM, IA Lothar Schmidilt - vastuse oma juubeliõnnitlusele (vt. 4.V Kohtuniku juubeliks). Aga jah, 80 on 80. Lothar kurdab, et väsib sagedamini kui tahaks, kipub unustama ning isu vahel on ja vahel mitte.
Lembit
esmaspäev, 1. september 2008
Kiir- ja välkpartiist
Otsustav kohtumine kuu aega tagasi Berliini kiirturniiril. Mustadel on olnud võiduseis ja mõni sekund rohkem aega, aga üldiselt on tempo samasugune. Kui valgete elektronkellale nullid tekivad, on mustadel veel 2 sekundit aega. Teeb veel käigu. Kui ta "aeg!" ütleb, on jäänud veel viimane sekund. Siis saab seegi otsa. Ilmselt näitas aja esimesena otsasaamist kellale ilmunud märk, partiis otsustati aga lõpuks fikseerida viik, mõnede arvates küll ebaõigesti. Kas kiirmales on erireegleid nendele kelladele, mis selgelt näitavad, kelle aeg enne otsa sai? Mis vahe on siin tava- ja kiirmalel?
Vastuse leiame artiklist B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Kelli õigel ajal ei seisatud, nii et pole teha muud kui võtta järgmine artikkel B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Niisiis tuleb teada reegleid ning seda, kuidas kelli seisata ja ajaületuse fikseerimist taotleda. Teine asi on see, kas keegi neid reegleid peab õiglaseks või mitte. Reeglid ei erine sõltuvalt sellest, kas kellanäidu järgi saab esimese ajaületaja kindlaks teha või mitte või kas kellad on elektroonilised või mehaanilised. Õigupoolest ongi ju asi selles, et kuivõrd mehaaniliste kelladega pole esimene ajaületaja tuvastatav, siis ei saa seda arvesse võtta ka elektronkelladega mängides.
Tavamales on oluliseks erinevuseks kohtuniku teistsugune roll. Kiirmales ajaületuse korral partiisse ei sekku, tavamales küll. Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik selle fikseerib, ning mis pärast seda sünnib teise noolekesega, pole enam oluline. Piisab ka ühe mängija põhjendatud taotlusest, kui ajaületaja saab nii tõesti selgeks.
Käsitlesin sellist situatsiooni juba 2003 artiklis Mõnda kiirmale reeglitest: Mängija ületab aja, vastasel on veel mõned sekundid, aga ta ei oska elektroonilist kella seisma panna. Siis läheb ka tema aeg üle. Nii kohtunik kui ka pealtvaatajad märkavad, kelle aeg läks esimesena üle. Ometi ei või kohtunik sekkuda ja fikseerib viigi.
Veidi kurioossem asi. Samal maal mängiti 4 laual mingit matśi välkmales. Ühel mängijaist on suur ülekaal, aga ta paneb vastase patti. Tema meeskonnakaaslaste hämmastuseks aga ütles ta seejuures "annan alla!" ja surub vastasel kätt. Kohtunik fikseeribki kaotuse ja nii kaotas too meeskond matśi 1,5:2,5. Matt ja patt lõpetavad ju partii ja siis ei peaks saama enam alla anda. Võis ka olla, et mängijal oli nooleke kukkunud.
Artikkel 5.2a ütleb tõepoolest, et patt toob viigi. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
See, et mängijad jätkasid seda mängu (= üks alistub), oli nende endi süü. Mängijad olid nüüd tegelikult muutunud pealtvaatajateks ja neil polnud selle partii suhtes enam midagi öelda.
Kui partii kohe pärast matti alla anti ja seetõttu patiseis veel laual oli, oleks ehk kaotanute meeskonna kapten võinud oma meeskonna mängija vastu protesti sisse anda ja kohtunik oleks pidanud viigi ära panema. Kui nad pärast patti veel käike tegid, oleks patiseis ära kadunud ja selline toimimine poleks olnud võimalik.
Analoogiline juhtum on ka: Mängija paneb vastasele mati. Ei pane aga tähele, et see on matt, ja pakub ühtlasi viiki, mis ka vastu võetakse. Matiga oli partii lõppenud ja seepärast peab ta saama võidu (minu Mõnda välkmale reeglitest, 2004).
Lembit
Vastuse leiame artiklist B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Kelli õigel ajal ei seisatud, nii et pole teha muud kui võtta järgmine artikkel B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Niisiis tuleb teada reegleid ning seda, kuidas kelli seisata ja ajaületuse fikseerimist taotleda. Teine asi on see, kas keegi neid reegleid peab õiglaseks või mitte. Reeglid ei erine sõltuvalt sellest, kas kellanäidu järgi saab esimese ajaületaja kindlaks teha või mitte või kas kellad on elektroonilised või mehaanilised. Õigupoolest ongi ju asi selles, et kuivõrd mehaaniliste kelladega pole esimene ajaületaja tuvastatav, siis ei saa seda arvesse võtta ka elektronkelladega mängides.
Tavamales on oluliseks erinevuseks kohtuniku teistsugune roll. Kiirmales ajaületuse korral partiisse ei sekku, tavamales küll. Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik selle fikseerib, ning mis pärast seda sünnib teise noolekesega, pole enam oluline. Piisab ka ühe mängija põhjendatud taotlusest, kui ajaületaja saab nii tõesti selgeks.
Käsitlesin sellist situatsiooni juba 2003 artiklis Mõnda kiirmale reeglitest: Mängija ületab aja, vastasel on veel mõned sekundid, aga ta ei oska elektroonilist kella seisma panna. Siis läheb ka tema aeg üle. Nii kohtunik kui ka pealtvaatajad märkavad, kelle aeg läks esimesena üle. Ometi ei või kohtunik sekkuda ja fikseerib viigi.
Veidi kurioossem asi. Samal maal mängiti 4 laual mingit matśi välkmales. Ühel mängijaist on suur ülekaal, aga ta paneb vastase patti. Tema meeskonnakaaslaste hämmastuseks aga ütles ta seejuures "annan alla!" ja surub vastasel kätt. Kohtunik fikseeribki kaotuse ja nii kaotas too meeskond matśi 1,5:2,5. Matt ja patt lõpetavad ju partii ja siis ei peaks saama enam alla anda. Võis ka olla, et mängijal oli nooleke kukkunud.
Artikkel 5.2a ütleb tõepoolest, et patt toob viigi. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
See, et mängijad jätkasid seda mängu (= üks alistub), oli nende endi süü. Mängijad olid nüüd tegelikult muutunud pealtvaatajateks ja neil polnud selle partii suhtes enam midagi öelda.
Kui partii kohe pärast matti alla anti ja seetõttu patiseis veel laual oli, oleks ehk kaotanute meeskonna kapten võinud oma meeskonna mängija vastu protesti sisse anda ja kohtunik oleks pidanud viigi ära panema. Kui nad pärast patti veel käike tegid, oleks patiseis ära kadunud ja selline toimimine poleks olnud võimalik.
Analoogiline juhtum on ka: Mängija paneb vastasele mati. Ei pane aga tähele, et see on matt, ja pakub ühtlasi viiki, mis ka vastu võetakse. Matiga oli partii lõppenud ja seepärast peab ta saama võidu (minu Mõnda välkmale reeglitest, 2004).
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)