Vaatleme veel mõningaid tänavusi juhtumeid Saksa kohtunike praktikast ja seekordki on nad kõik seotud artikliga 10.2. Lisatud märkused on muidugi jälle subjektiivsed.
1) (8/2008) Bundesliiga võistlused on lõppemas. Valgel on jäänud alla 2 minuti, ta tahab aga võita. Mõned käigud välgutatakse. Siis laseb must joosta oma aja 3 minutile ja taotleb artikli 10.2 alusel viiki, kuna vastane ei tegevat tema arvates mingeid võidukatseid.
Artikkel 10.2 näeb ette, et viigitaotluse esitajal peab olema aega alla 2 minuti. Nii et esialgu lükatakse taotlus põhjendamatuna tagasi. Kui õigel ajal tuleb uus taotlus, siis on kohtuniku otsustada, mis ta selle seisuga teeb. Taotluse tagasilükkamisel saab vastasmängija täiendavalt 2 minutit mõtlemisaega.
2) (28/2008) Saksamaa karikavõistlustel käib äge võitlus edasipääsu pärast. 2. laual on valge aeg juba otsakorral, mustal on aga jäänud veel 8 minutit. Laual on samavärvilised odad, valgel 1, mustal 2 etturit. Valgekaitseb end osavalt aga see nõuab aega. Kui valgel on jäänud viimane sekund, on laual viigiline etturilõppmäng. Valge seiskab kellad ja taotleb art. 10.2 järgi viiki, sest must ei saavat seisu normaalsete vahenditega võita.
Asi on loomulikult kohtuniku otsustada, kusjuures tuleb arvestada iga juhtumi omapära. Üldiselt ei tohiks jätta viigitaotlust viimasele momendile. Oma 2003.a. tekstis "Veel kord kohtunikule artiklist 10.2" kirjutasin: "Viik tuleks fikseerida, kui ca 15 käigu jooksul seis oluliselt ei muutu. Kui viigitaotleja ei tee seisus ühtegi käiku või jõutakse teha vaid paar-kolm käiku, on taotleja partii kaotanud, kui nooleke kukub. Seda muidugi eeldusel, et matistamisel on võiduks piisav materjal. Kohtunik ei tarvitse reageerida, kui näiteks viimasel sekundil taotleb lipp viiki vankri vastu."
On muidugi võimalik, et kohtunik jälgis partiid juba enne taotlust ja võib siis arvesse võtta ka varasemaid käike, kuid ta ei tarvitse seda teha. Nii kaua kui kohtuniku arvates on veel kasvõi minimaalne eksimisvõimalus, ei tohiks ta viiki fikseerida.
Gijssen: "Ei ole tähtis, kas tegemist on viigiseisuga või mitte. Tähtis on, et halvemas seisus oskaks mängija näidata, kuidas saab viigistada, või paremas seisus mängija näidata, kuidas saab võita... Kohtunikule pole teoreetilist viiki olemas."
3(4/2008) Kas reeglit, et kohtuniku otsus seoses artikliga 10 on lõplik, tuleb rakendada ka siis, kui neutraalset kohtunikku pole ning kohtuniku üleandeid täidab keegi kodumeeskonna mängijatest, kes pole pädev ega erapooletu ning kelle otsus võib olla väär?
Artiklis 10 ei kõnelda mingitest eranditest. Mistahes võistlusel peame lähtuma sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed. Nii see ju enamasti tõesti on, mis ei tähenda, et artikli 10.2 rakendamisel ei võiks esineda raskusi. Saksamaal näib kohtunikega rohkem probleeme olevat, eriti meeskonnavõistlustel, kus matśid peetakse väljasõiduga kohtadele.
Kui võistlusjuhend midagi muud ei ütle, kehtib artikkel 10 igal juhul, hiljem ei saa seda enam protestida. Tõsi küll, koodeksil on olemas ka lisa D: Kiired lõppmängud, kus kohtunikku pole kohal. Selle rakendamisel mängija viigitaotluse esitamisel partii katkeb. Partiiprotokoll koos lõppseisuga toimetatakse kusagil mujal paikneva kohtuniku kätte. Kui see leiab, et viigitaotlus oli õigustatud, on viik, muidu peab taotluse esitaja leppima kaotusega. Võistlusjuhend peaks ette nägema, missugust moodust kasutatakse.
Post on hakanud küll palju kiiremini liikuma. Kunagi saime iga kuu rahvusvahelistel kiriturniiridel vaid ühe käigupaari vahetada, nüüd on ühel kirjal Praha tempel 27. X (juubelipäev, vt. minu 24. X kommentaari), Tallinna oma 28. X. Täiesti korralik vene keel, kuigi mõnede sõnade ortograafia erineb. Eesti keeles oleks tekst umbes nii:
Kallis sõber Lembit, suur tänu Teile soovide eest, mis mulle rõõmu valmistasid. Muidugi on minu vanuses asjad juba teistmoodi, aga siin pole midagi teha. Meenutan sageli meie suhtelise nooruse aega, kui elasime koos meie sõprade maal, kes aga praegu kannatavad. Ma ei unusta kunagi Teie armastusväärsust ja dźentelmenlikku käitumist, mis aitas mind minu töös. Tahaksin soovida Teile kõike head ja isiklikku õnne, elades maal, mis lõpuks on saanud vabaks. Siiralt teie Miroslav Filip.
Lembit
neljapäev, 30. oktoober 2008
esmaspäev, 27. oktoober 2008
Kas muuta reegleid?
Chesscafe viimases kohtunikeveerus on Mehhiko maletaja Jesper Welen tulnud taas armageddoni probleemide juurde. Üldiselt ju tunnistatakse selle mooduse puudusi, aga head alternatiivi ei suuda keegi pakkuda. Weleni arvates võiks eelistada välku ajalisanditega, nagu seda on viimasel ajal sageli tehtud Venemaa turniiridel: 5 minutit partiile ja iga käiguga lisandub 3 või 5 sekundit.
Siis lepitaks viiki surnud seisudes, mida saaks võita vaid aja või määrustevastase käiguga, sest varem või hiljem mõistavad mängijad, et partii jätkamisega ei võidetaks midagi. Tegelikult on aga sellise peaaegu surnud seisu ja sellise seisu vahel, kus kummalgi mängijal puudub matistamismaterjal ja mis seetõttu viigiks loetakse, ikkagi üsna suur vahe. Ajalisandite kasutamine võimaldaks vabaneda nii kohutavatest ajapuudustest kui ka samuti vaidlusi tekitanud artikli 10.2 kasutamisest.
Kui tegemist on otsustava armageddoni partiiga, siis oleks mehhiklase arvates parim 5-sekundiline lisand. Valgel siis suurt eelist poleks, kuna viigi puhul võidaks must. Selle, missuguse aegade vahekorraga mängida, võiksid mängijad enne partii algust ise otsustada (nii toimiti ju ka kurikuulsas Krushi ja Zatonskihhi partiis, kuigi tehniliselt käis protseduur seal teistmoodi - vt. minu 2.VI Saatuslik armageddon).
Aegade summa võiks olla 11 minutit, kusjuures arutlus algab lähteasendist, kus valgel on 5 ja mustal 6 minutit ning edasi liigutakse poole minuti kaupa. Kui mõlemad on valmis aktsepteerima 4,5:6,5, siis jätkatakse vaidlust, kuni üks aktsepteerib seda vahekorda ja teine mitte (mis tähendab, et ta mängib pakutud ajaga mustadega). Kui aga mõlemad aktsepteerivad näiteks 4:7, mitte aga enam 3,5:7,5, siis loetakse see mõlemale vastuvõetavaks ja loos määrab, kumb saab mustad.
Esialgu, kuni radikaalseid muudatusi toimunud pole ja 5-minutilist välku ikka veel mängitakse, on mehhiklasel mitmeid ettepanekuid koodeksi mõnede artiklite muutmiseks ja täiendamiseks.
Näiteks lisada artiklile 5.2 (kõneleb sellest, millal partii lõpeb viigiga) veel paar alapunkti:
f) Kui vastasmängijal on lauale jäänud üksik ratsu või oda, siis võib mängija kutsuda kohtuniku ja taotleda viiki, kui pole tegemist mingi eriolukorraga.
g) Kui lauale on jäänud lipp lipu vastu või vanker vankri vastu, võib mängija samuti esitada kohtunikule viigitaotluse, mis rahuldatakse juhul, kui kumbki mängija ei saa 5 käiguga võiduseisu.
Artiklile 8 (käikude üleskirjutamine) lisataks punkt 8: Puudutatud- käidud olukorras, kui puudutatud malend asetatakse oma senisele väljale tagasi, tuleb käigu esimene osa (ilmselt siis lähteväli) märkida partiiprotokolli, kui võimalik, siis mõlema mängija poolt.
Siis lepitaks viiki surnud seisudes, mida saaks võita vaid aja või määrustevastase käiguga, sest varem või hiljem mõistavad mängijad, et partii jätkamisega ei võidetaks midagi. Tegelikult on aga sellise peaaegu surnud seisu ja sellise seisu vahel, kus kummalgi mängijal puudub matistamismaterjal ja mis seetõttu viigiks loetakse, ikkagi üsna suur vahe. Ajalisandite kasutamine võimaldaks vabaneda nii kohutavatest ajapuudustest kui ka samuti vaidlusi tekitanud artikli 10.2 kasutamisest.
Kui tegemist on otsustava armageddoni partiiga, siis oleks mehhiklase arvates parim 5-sekundiline lisand. Valgel siis suurt eelist poleks, kuna viigi puhul võidaks must. Selle, missuguse aegade vahekorraga mängida, võiksid mängijad enne partii algust ise otsustada (nii toimiti ju ka kurikuulsas Krushi ja Zatonskihhi partiis, kuigi tehniliselt käis protseduur seal teistmoodi - vt. minu 2.VI Saatuslik armageddon).
Aegade summa võiks olla 11 minutit, kusjuures arutlus algab lähteasendist, kus valgel on 5 ja mustal 6 minutit ning edasi liigutakse poole minuti kaupa. Kui mõlemad on valmis aktsepteerima 4,5:6,5, siis jätkatakse vaidlust, kuni üks aktsepteerib seda vahekorda ja teine mitte (mis tähendab, et ta mängib pakutud ajaga mustadega). Kui aga mõlemad aktsepteerivad näiteks 4:7, mitte aga enam 3,5:7,5, siis loetakse see mõlemale vastuvõetavaks ja loos määrab, kumb saab mustad.
Esialgu, kuni radikaalseid muudatusi toimunud pole ja 5-minutilist välku ikka veel mängitakse, on mehhiklasel mitmeid ettepanekuid koodeksi mõnede artiklite muutmiseks ja täiendamiseks.
Näiteks lisada artiklile 5.2 (kõneleb sellest, millal partii lõpeb viigiga) veel paar alapunkti:
f) Kui vastasmängijal on lauale jäänud üksik ratsu või oda, siis võib mängija kutsuda kohtuniku ja taotleda viiki, kui pole tegemist mingi eriolukorraga.
g) Kui lauale on jäänud lipp lipu vastu või vanker vankri vastu, võib mängija samuti esitada kohtunikule viigitaotluse, mis rahuldatakse juhul, kui kumbki mängija ei saa 5 käiguga võiduseisu.
Artiklile 8 (käikude üleskirjutamine) lisataks punkt 8: Puudutatud- käidud olukorras, kui puudutatud malend asetatakse oma senisele väljale tagasi, tuleb käigu esimene osa (ilmselt siis lähteväli) märkida partiiprotokolli, kui võimalik, siis mõlema mängija poolt.
Artikkel 3.7 saaks juurde punktid
f) Ebakorrektse muundamise, näiteks etturiks või ümberpööratud vankriks, võib vastasmängija protestida ja saada 1 minuti kompensatsiooniks. Seda ei peeta määrustevastaseks käiguks ja välkmales ei saa selle alusel võitu taotleda.
g) Muundamise võib teha etturiga käimata, kui seisud enne ja pärast muundamist on korrektsed - meenutan ka siinkohal oma 19.X Juba kirjutatule kinnituseks.
Geurt jättis ettepanekud lähemalt kommenteerimata, lisades vaid, et ta pole armageddoni kunagi armastanud. Ta meenutab, et kui kümmekond aastad tagasi selgitati maailmameister väljalangemissüsteemiga, oli peakohtunikul õigus tie-break´i puhul, kui mitu kiirpartiid asjasse selgust ei toonud, määrata, et järgmine partii on otsustav. Geurt ei kasutanud seda võimalust kordagi, teades, et tekib probleeme. Nii laskis ta jätkata 2-partiiliste seeriatega. Mängida võiks lisasekundeid või ajaviivitusmoodust kasutades. Eks Dresdenis arutatakse.
Lembit
reede, 24. oktoober 2008
Kas nooleke kukkus?
Kuidas peaks noolekese langemise kindlaks tegema? Art. 6.9 ütleb nagu üsna selgelt ära: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.
Viimases Chesscafe kohtunikeveerus toob aga üks sakslane näite meeskonnavõistluselt, kus kohtunik seisab küll malelaua juures, kuid ei märka millegipärast seda momenti, kui valgete nooleke kukub. Pealtvaatajad ütlevad, et mängija on ajaga kaotanud. Kuidas peaks nüüd kohtunik käituma. Kas ta peab küsima oma abilistelt või pealtvaatajatelt, mida need nägid, või võib ta seda teha? Kas peaks ta vaatama videot või digikaamera pilti, kui see võimalus on olemas? Või üldse võtma tõe jaluleseadmiseks kasutusele mistahes vahendid?
Kindlasti võib keegi pealtvaatajatest valjusti öelda, et valge aeg on läbi. Must võib seda märkust kuulda ja enne ajakontrolli endale võitu taotleda. Kas peaks selliseid märkusi pidama määrustevastasteks või on nad seda vaid siis, kui mängijad võivad neid kuulda? Ja kui need on määrustevastased, missugune peaks siis olema karistus? Kui tegemist on pealtvaatajaga, olgu ta siis meeskonnakaaslane või muidu fänn, siis võib ta ju partiisse sekkumise eest saalist eemaldada. Meeskonna huvides võib ju selle karistusega leppida ja sel moel partii võita. Aga mis siis, kui sellise märkuse teeb hoopis teist partiid valvav abikohtunik?
Artiklist 6.9 järeldub selgelt, et kui kohtunik pole ise noolekese langemist näinud ega kumbki mängija selle kohta avaldust teinud, siis on ta ametlikult ikka veel langemata.
Muidugi teame, et artikkel 13.3 kohustab kohtunikku partiisid jälgima, eriti kui mängijad on ajapuuduses.
Geurti arvates on sakslase küsimuses osa reageerimisvõimalustest juba ära toodud. Pealtvaatajaid ei saa tema arust küll arvesse võtta, sest kohtunik ei tea, kas nad on neutraalsed või mitte. Too abikohtunik teise laua juurest ei peaks ise partiisse sekkuma, vaid juhtima asjale (pea)kohtuniku tähelepanu, küüll see siis otsustab, mida teha. Kui kaameraga on midagi jäädvustatud, siis võib kasutada sel teel saadud infot. Geurt meenutab siinkohal üht Pariisi turniiri, kus kaamera oli ühenduses malekellaga. Üks abikohtunik jälgis siis seda ja pidi peakohtunikku informeerima, kui see ise tähele ei pannud.
Esmaspäeval peetakse juubelit Prahas. 80-aastaseks saab dr. Miroslav Filip (GM 1955, IA 1978). Paljude rahvusvaheliste turniiride võitja, kahel korral ka MM pretendentide turniiril mänginud (Amsterdamis sai Keres muide temalt oma ainsa kaotuse). 7O-ndate aastate keskpaigast hakkas ta praktilise mängu asemel üha enam tegelema kohtunikuna. Kui 1978 Bagios Karpovi -Kortśnoi matśil Schmidi aeg otsa sai, läksid matśi lõpuosas peakohtuniku ülesanded temale, juba 1975 oli ta aga olnud peakohtunikuks Gaprindaśvili- Aleksandria matśil.
Ka mina sain oma esimesed MM-matśi kogemused koos Filipiga. 1981.a. sügisel olime peaaegu kaks kuud Gruusias, algul Borźomis, siis Tbilisis. Seekord üritas Aleksandria tiitlit võtta Tśiburdanidzelt. Matś oli tasavägine (üldse esimesene viigiga lõppenud naiste MM-matś). Gruusias on kõigil oma kindlad lemmikud ja tulvil turniirisaalis valivad pealtvaatajad vastavalt sellele ka oma kohad. Mõlemalt poolt oli üsna palju kahtlustusi teise poole või tema pooldajate tegevuse suhtes (loodan, et üldiselt olid need küll alusetud). Umbusaldati demonstraatoreid, taotleti nii esimeste ridade vabastamist kui partiide üleviimist kinnisse ruumi. See sundis meid maleliste probleemide asemel tegelema hoopis teistsugustega. Mulle oli see matś raskem kui varasemad naiste pretendentide omad ja hilisemad Karpovi-Kasparovi omad. Tulime vist siiski enam-vähem toime, igatahes kanti meid koos Filipiga Gruusia varumisministeeriumi auraamatusse, kuigi muutunud poliitilistes oludes pole sellel enam mingit tähtsust. Muide Maia treenerina oli tookord Gruusias ka Veingold.
Filip on kindlasti erudeeritud kohtunik ja meie koostöö laabus hästi. Võrreldes Schmidiga oli ta ehk siiski liiga tagasihoidlik. Oli näiteks juhtum, kus keevitustööde tõttu oli Maia toas parasjagu gaasilõhna ja seetõttu lubas Filip tal puhata Nana toas. Partii jooksul ei söandanud Filip Nanat tülitada, et teda sellest informeerida. Nii pidi Nana käikudele mõtlemise kõrval partii lõpuni pead murdma sellega, mida ikka vastane tema toast otsib. Järgnes isegi Nana sekundandi Dvoretski avaldus, mis küll pärast seletuse saamist tagasi võeti.
Loodan, et mu õnnitlus õigeks ajaks kohale jõuab. FIDE lehel on Filipi aadress jäänud samaks, mille ta mulle 27 aastat tagasi märkmikku kirjutas, vaid üks number postiindeksis muutunud.
Lembit
Viimases Chesscafe kohtunikeveerus toob aga üks sakslane näite meeskonnavõistluselt, kus kohtunik seisab küll malelaua juures, kuid ei märka millegipärast seda momenti, kui valgete nooleke kukub. Pealtvaatajad ütlevad, et mängija on ajaga kaotanud. Kuidas peaks nüüd kohtunik käituma. Kas ta peab küsima oma abilistelt või pealtvaatajatelt, mida need nägid, või võib ta seda teha? Kas peaks ta vaatama videot või digikaamera pilti, kui see võimalus on olemas? Või üldse võtma tõe jaluleseadmiseks kasutusele mistahes vahendid?
Kindlasti võib keegi pealtvaatajatest valjusti öelda, et valge aeg on läbi. Must võib seda märkust kuulda ja enne ajakontrolli endale võitu taotleda. Kas peaks selliseid märkusi pidama määrustevastasteks või on nad seda vaid siis, kui mängijad võivad neid kuulda? Ja kui need on määrustevastased, missugune peaks siis olema karistus? Kui tegemist on pealtvaatajaga, olgu ta siis meeskonnakaaslane või muidu fänn, siis võib ta ju partiisse sekkumise eest saalist eemaldada. Meeskonna huvides võib ju selle karistusega leppida ja sel moel partii võita. Aga mis siis, kui sellise märkuse teeb hoopis teist partiid valvav abikohtunik?
Artiklist 6.9 järeldub selgelt, et kui kohtunik pole ise noolekese langemist näinud ega kumbki mängija selle kohta avaldust teinud, siis on ta ametlikult ikka veel langemata.
Muidugi teame, et artikkel 13.3 kohustab kohtunikku partiisid jälgima, eriti kui mängijad on ajapuuduses.
Geurti arvates on sakslase küsimuses osa reageerimisvõimalustest juba ära toodud. Pealtvaatajaid ei saa tema arust küll arvesse võtta, sest kohtunik ei tea, kas nad on neutraalsed või mitte. Too abikohtunik teise laua juurest ei peaks ise partiisse sekkuma, vaid juhtima asjale (pea)kohtuniku tähelepanu, küüll see siis otsustab, mida teha. Kui kaameraga on midagi jäädvustatud, siis võib kasutada sel teel saadud infot. Geurt meenutab siinkohal üht Pariisi turniiri, kus kaamera oli ühenduses malekellaga. Üks abikohtunik jälgis siis seda ja pidi peakohtunikku informeerima, kui see ise tähele ei pannud.
Esmaspäeval peetakse juubelit Prahas. 80-aastaseks saab dr. Miroslav Filip (GM 1955, IA 1978). Paljude rahvusvaheliste turniiride võitja, kahel korral ka MM pretendentide turniiril mänginud (Amsterdamis sai Keres muide temalt oma ainsa kaotuse). 7O-ndate aastate keskpaigast hakkas ta praktilise mängu asemel üha enam tegelema kohtunikuna. Kui 1978 Bagios Karpovi -Kortśnoi matśil Schmidi aeg otsa sai, läksid matśi lõpuosas peakohtuniku ülesanded temale, juba 1975 oli ta aga olnud peakohtunikuks Gaprindaśvili- Aleksandria matśil.
Ka mina sain oma esimesed MM-matśi kogemused koos Filipiga. 1981.a. sügisel olime peaaegu kaks kuud Gruusias, algul Borźomis, siis Tbilisis. Seekord üritas Aleksandria tiitlit võtta Tśiburdanidzelt. Matś oli tasavägine (üldse esimesene viigiga lõppenud naiste MM-matś). Gruusias on kõigil oma kindlad lemmikud ja tulvil turniirisaalis valivad pealtvaatajad vastavalt sellele ka oma kohad. Mõlemalt poolt oli üsna palju kahtlustusi teise poole või tema pooldajate tegevuse suhtes (loodan, et üldiselt olid need küll alusetud). Umbusaldati demonstraatoreid, taotleti nii esimeste ridade vabastamist kui partiide üleviimist kinnisse ruumi. See sundis meid maleliste probleemide asemel tegelema hoopis teistsugustega. Mulle oli see matś raskem kui varasemad naiste pretendentide omad ja hilisemad Karpovi-Kasparovi omad. Tulime vist siiski enam-vähem toime, igatahes kanti meid koos Filipiga Gruusia varumisministeeriumi auraamatusse, kuigi muutunud poliitilistes oludes pole sellel enam mingit tähtsust. Muide Maia treenerina oli tookord Gruusias ka Veingold.
Filip on kindlasti erudeeritud kohtunik ja meie koostöö laabus hästi. Võrreldes Schmidiga oli ta ehk siiski liiga tagasihoidlik. Oli näiteks juhtum, kus keevitustööde tõttu oli Maia toas parasjagu gaasilõhna ja seetõttu lubas Filip tal puhata Nana toas. Partii jooksul ei söandanud Filip Nanat tülitada, et teda sellest informeerida. Nii pidi Nana käikudele mõtlemise kõrval partii lõpuni pead murdma sellega, mida ikka vastane tema toast otsib. Järgnes isegi Nana sekundandi Dvoretski avaldus, mis küll pärast seletuse saamist tagasi võeti.
Loodan, et mu õnnitlus õigeks ajaks kohale jõuab. FIDE lehel on Filipi aadress jäänud samaks, mille ta mulle 27 aastat tagasi märkmikku kirjutas, vaid üks number postiindeksis muutunud.
Lembit
teisipäev, 21. oktoober 2008
Veidi puuetega mängijatest
Prantsuse kohtunikekogu esimees Stephane Escafre on Chesscafes hädas mängijaga, kes tema arvates liiga sageli kasutab sõna "kohendan" ja seejärel muidugi ka malendeid paremini(?) seisma seab. Kui vastasmängija kaebab, peab kohtunik artikli 12.6 järgi sekkuma: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused või viigipakkumised.
Kui aga kohtunik palub liigselt võlusõna "kohendan" mitte kasutada, ütleb mängija, et tal on silmadega probleeme ja seetõttu ei näe ta malendeid korralikult. Niisiis ei jää tal muud üle kui artikli 4.2 abil need ikka ja jälle õigesse paika tagasi panna. Ega seal ju selliseks tegevuseks mingeid limiite pole. Tingimusel, et käigul olev mängija esmalt teatab oma kavatsusest (näiteks öeldes "Kohendan"...), võib ta kohendada ühte või mitut malendit malelaual.
Isegi siis, kui mängija kohendab malendeid oma ajast, võib ta tahtmatult vastasmängijat segada, kui ta teeb seda väga sageli. Seetõttu siis ka artikli 12.6 rakendamine. Kui see aga tõepoolest seostub halva nägemisega, siis peaks kasutama abilist. Sellise abilise kohustused määrab kindlaks artikkel F9. Kuivõrd treenerite koolituse materjalides avaldatud koodeksitõlkes kogu artikkel F (Reeglid mänguks pimedate ja vaegnägijatega) millegipärast üldse puudub, siis tooksin siinkohal mainitud 9. punkti ära:
Vaegnägijast mängijal on õigus kasutada abilist, kellel on järgmised kohustused või osa nendest:
a) teha emma-kumma mängija käigud vastasmängija laual;
b) teatada mõlema mängija käigud;
c) pidada vaegnägijast mängija partiiprotokolli ja käigustada tema vastase kell ... ;
d) teatada vaegnägijast mängijale tema palvel tehtud käikude arv ja mõlema mängija kasutatud aeg;
e) nõuda partii võitu, kui vastasmängija on ületanud aja, ja informeerida abikohtunikku, kui nägev mängija on puudutanud üht oma malenditest;
f) sooritada vajalikke toiminguid partii katkestamisel. Kui vaegnägijast mängija ei kasuta abilist, võib nägev mängija kasutada abilist, kes täidab punktides 9a ja 9b märgitud kohustusi.
Kui mängija on pime, kes siis ikkagi peaks hoolitsema selle eest, et ta endale abilise leiaks? Peaks see olema kohtunik, mängija ise või võistluse korraldaja? Selle küsimuse tõstatas keegi itaallane.
Art. 6.8 d ütleb: Kui mängija on võimetu kella kasutama, võib ta hankida selle toimingu tegemiseks kohtunikule vastuvõetava abilise.
Ja art. 8.1: Kui mängija ei saa partiiprotokolli pidada, võib ta hankida käikude kirjutamiseks kohtunikule vastuvõetava abilise.
Need artiklid käivad mängijate igasuguste puuete või piirangute kohta, näiteks ka siis kui käikude kirjutamine või kella vajutamine on mingil ajal välistatud usulistel põhjustel. Nii et siis peab mängija ise endale abilise leidma.
Ülaltoodud artikkel F9 käib ainult pimedate või nägemispuudega mängijate kohta. Nagu ülesannete loetelust näha täidab abiline siin suurelt osalt ka abikohtuniku funktsioone. Nii et sel juhul on loomulik, et abilise otsimise ja leidmisega peab tegelema võistluse korraldaja.
Lembit
Kui aga kohtunik palub liigselt võlusõna "kohendan" mitte kasutada, ütleb mängija, et tal on silmadega probleeme ja seetõttu ei näe ta malendeid korralikult. Niisiis ei jää tal muud üle kui artikli 4.2 abil need ikka ja jälle õigesse paika tagasi panna. Ega seal ju selliseks tegevuseks mingeid limiite pole. Tingimusel, et käigul olev mängija esmalt teatab oma kavatsusest (näiteks öeldes "Kohendan"...), võib ta kohendada ühte või mitut malendit malelaual.
Isegi siis, kui mängija kohendab malendeid oma ajast, võib ta tahtmatult vastasmängijat segada, kui ta teeb seda väga sageli. Seetõttu siis ka artikli 12.6 rakendamine. Kui see aga tõepoolest seostub halva nägemisega, siis peaks kasutama abilist. Sellise abilise kohustused määrab kindlaks artikkel F9. Kuivõrd treenerite koolituse materjalides avaldatud koodeksitõlkes kogu artikkel F (Reeglid mänguks pimedate ja vaegnägijatega) millegipärast üldse puudub, siis tooksin siinkohal mainitud 9. punkti ära:
Vaegnägijast mängijal on õigus kasutada abilist, kellel on järgmised kohustused või osa nendest:
a) teha emma-kumma mängija käigud vastasmängija laual;
b) teatada mõlema mängija käigud;
c) pidada vaegnägijast mängija partiiprotokolli ja käigustada tema vastase kell ... ;
d) teatada vaegnägijast mängijale tema palvel tehtud käikude arv ja mõlema mängija kasutatud aeg;
e) nõuda partii võitu, kui vastasmängija on ületanud aja, ja informeerida abikohtunikku, kui nägev mängija on puudutanud üht oma malenditest;
f) sooritada vajalikke toiminguid partii katkestamisel. Kui vaegnägijast mängija ei kasuta abilist, võib nägev mängija kasutada abilist, kes täidab punktides 9a ja 9b märgitud kohustusi.
Kui mängija on pime, kes siis ikkagi peaks hoolitsema selle eest, et ta endale abilise leiaks? Peaks see olema kohtunik, mängija ise või võistluse korraldaja? Selle küsimuse tõstatas keegi itaallane.
Art. 6.8 d ütleb: Kui mängija on võimetu kella kasutama, võib ta hankida selle toimingu tegemiseks kohtunikule vastuvõetava abilise.
Ja art. 8.1: Kui mängija ei saa partiiprotokolli pidada, võib ta hankida käikude kirjutamiseks kohtunikule vastuvõetava abilise.
Need artiklid käivad mängijate igasuguste puuete või piirangute kohta, näiteks ka siis kui käikude kirjutamine või kella vajutamine on mingil ajal välistatud usulistel põhjustel. Nii et siis peab mängija ise endale abilise leidma.
Ülaltoodud artikkel F9 käib ainult pimedate või nägemispuudega mängijate kohta. Nagu ülesannete loetelust näha täidab abiline siin suurelt osalt ka abikohtuniku funktsioone. Nii et sel juhul on loomulik, et abilise otsimise ja leidmisega peab tegelema võistluse korraldaja.
Lembit
pühapäev, 19. oktoober 2008
Juba kirjutatule kinnituseks
Viimasest Chesscafe veerust võime leida kinnitust mõnedele küsimustele malekoodeksi tõlgendamisest.
Üks sakslane on esitanud küsimuse etturi muundamise kohta. Nimelt asub ühe mängija ettur e7. Ta võtab pihku lipu ja paneb selle e8. Siis aga mõistab, et lipustamine on halb käik ja võtab seetõttu lipu jälle laualt ära. Kuna ta etturit ei puudutanud, siis ei pea ta ka mängima e8L. Kas on nii?
Leidsin, et see on just seesama juhtum, mida pikalt käsitlesin 3.VIII Kui alustada teistpidi?, tookord küll sakslaste diskussioonist lähtudes. Ehk on nüüdki küsija üks neist, kes tookordses arutelus selgust ei saanud. Niisiis oli mul huvitav jälgida, kuivõrd minu ja Geurti arutluskäik ja seisukohad kokku langevad. Meenutan enda poolt tookord kirjutatut: Ilmselt oleksin isegi selle poolt, et muundatud malendi ilmumine 8. reale peaks kaasa tooma muundamise... Aga esialgu vist siiski ei leia me koodeksist artiklit, mis teda lipustama sunniks.
Ehk ei vaidle ka Malekohtunik vastu, kui tsiteerin paari lauset tema tollasest reageeringust: Kunagi ei maksa teha etturikäiku, sest see on karistatav. Aga vastupidi tehes ei sunnita vähemalt partiid kaotama, kui lipustamine seda tähendaks.
Aga Geurt? Ega temagi saa midagi uut välja mõelda. Konkreetset lahendust ju koodeksist ei leia. Jääb siis vaid taas tsiteerida koodeksi eessõna: Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Ja loogiline on võtta artikkel 4.4d, kust loeme: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundamisvälja. Selge, et ainus võimalus lipu ilmumiseks väljale e8 oli etturi muundamine. Nii oleks ka Geurt kohtunikuna toimides nõudnud, et lipp jääks väljale e8. Ta on aga sunnitud lisama, et selline toimimine ei järgi ometi artiklit 4.6, kus juttu sellest, mis tuleb ära teha, et etturi muundamise korral käik tehtuks loetaks. Ise ma ennast nii selgelt väljendada ei söandanud, tema ametikoht aga seda ilmselt lubab. RC esimees märgib veel, et üldiselt on aktsepteeritud, et kõigepealt pannakse lipp e8 ja alles siis võetakse ettur e7-lt ära (muide nii tavatseb oma ettureid lipustada ka Malekohtunik).
Niisiis ka Geurtile ütleb terve mõistus üht, koodeksi kirjasõna aga sellele kinnitust ei too. Ju siis ei jää RC-l muud üle kui teooria ja praktika omavahel kooskõlla viia. Kas seda tehakse juba Dresdenis ja mismoodi, seda peaksime nägema õige pea.
Lembit
Üks sakslane on esitanud küsimuse etturi muundamise kohta. Nimelt asub ühe mängija ettur e7. Ta võtab pihku lipu ja paneb selle e8. Siis aga mõistab, et lipustamine on halb käik ja võtab seetõttu lipu jälle laualt ära. Kuna ta etturit ei puudutanud, siis ei pea ta ka mängima e8L. Kas on nii?
Leidsin, et see on just seesama juhtum, mida pikalt käsitlesin 3.VIII Kui alustada teistpidi?, tookord küll sakslaste diskussioonist lähtudes. Ehk on nüüdki küsija üks neist, kes tookordses arutelus selgust ei saanud. Niisiis oli mul huvitav jälgida, kuivõrd minu ja Geurti arutluskäik ja seisukohad kokku langevad. Meenutan enda poolt tookord kirjutatut: Ilmselt oleksin isegi selle poolt, et muundatud malendi ilmumine 8. reale peaks kaasa tooma muundamise... Aga esialgu vist siiski ei leia me koodeksist artiklit, mis teda lipustama sunniks.
Ehk ei vaidle ka Malekohtunik vastu, kui tsiteerin paari lauset tema tollasest reageeringust: Kunagi ei maksa teha etturikäiku, sest see on karistatav. Aga vastupidi tehes ei sunnita vähemalt partiid kaotama, kui lipustamine seda tähendaks.
Aga Geurt? Ega temagi saa midagi uut välja mõelda. Konkreetset lahendust ju koodeksist ei leia. Jääb siis vaid taas tsiteerida koodeksi eessõna: Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Ja loogiline on võtta artikkel 4.4d, kust loeme: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundamisvälja. Selge, et ainus võimalus lipu ilmumiseks väljale e8 oli etturi muundamine. Nii oleks ka Geurt kohtunikuna toimides nõudnud, et lipp jääks väljale e8. Ta on aga sunnitud lisama, et selline toimimine ei järgi ometi artiklit 4.6, kus juttu sellest, mis tuleb ära teha, et etturi muundamise korral käik tehtuks loetaks. Ise ma ennast nii selgelt väljendada ei söandanud, tema ametikoht aga seda ilmselt lubab. RC esimees märgib veel, et üldiselt on aktsepteeritud, et kõigepealt pannakse lipp e8 ja alles siis võetakse ettur e7-lt ära (muide nii tavatseb oma ettureid lipustada ka Malekohtunik).
Niisiis ka Geurtile ütleb terve mõistus üht, koodeksi kirjasõna aga sellele kinnitust ei too. Ju siis ei jää RC-l muud üle kui teooria ja praktika omavahel kooskõlla viia. Kas seda tehakse juba Dresdenis ja mismoodi, seda peaksime nägema õige pea.
Lembit
neljapäev, 16. oktoober 2008
Järjekordne veerg
Esimene teema, mille Geurt Gijssen oma uues veerus arutusele võtab, on jälle üks variatsioon käigu tegemisest ja sooritamisest. Sedapuhku väidab end olevat segadusse sattunud üks Prantsuse tippkohtunikke Christian Bernard (IA 1989). Tema küsimus oli, millal ikkagi mängija kaotab käimisõiguse.
Tema olevat kohtunikutööd õppinud RC eelmise esimehe Boźidar Kaźici õpikust, mille järgi partii kuni oma lõpuni koosneb järgmistest korduvatest faasidest: 1) mängijal on käimisõigus, 2) ta teeb käigu, 3) pärast selle käigu sooritamist (completion) on vastasmängijal õigus käia.
Seisu kolmekordse kordumise puhul ütlevad aga reeglid, et kui mängija enne taotluse esitamist oma malendit puudutab, siis pole tal enam mingiks taotluseks õigust. Järelikult kaob nagu käigu (?) õigus malendi puudutamisega.
Bernard olevat nii õpetanud ka noori kohtunikke. Nüüd aga öeldavat talle, et midagi sellist reeglites pole.
Mis jääb siis Geurtilgi muud üle, kui tsiteerida uuesti artiklit 1.1 Mängija on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud - mitmendat korda küll?
Mängijal on õigus käia pärast seda, kui vastasmängija teeb (makes) või sooritab (completes) käigu - aga kummal juhul siis ikkagi, see olevat üha arutlusobjektiks. Kas pole siin tegemist RC esimehe mõningase taandumisega esialgu kindlast seisukohast?
Geurti arvates hõlmab mõiste "käigu tegemine" siiski rohkemat kui lihtsalt ühe malendi asetamist teisele väljale. See tähendab ühtlasi, et vastasmängijal on võimalus (või õigus) mingi taotluse esitamiseks. Midagi selles suhtes võrreldes Kaźiciga muutunud pole. Näiteks kaob ju pärast käigu tegemist mängijal võimalus (või õigus) viiki taotleda. Geurt leiab, et muutunud on vaid see, kuidas tänapäeval asju arutatakse ja meie põlvkonnal on vahel raske seda aktsepteerida.
Ehk see nii ongi, kuigi ma ise Geurti järjekordsetest seletustest palju targemaks ei saanud. Meenutan aga, et RC asendas koodeksis sooritamise tegemisega alles 1997 ja siis oli juba 3 aastat Kaźici asemel komitee esimeheks olnud Gijssen.
Aga ajuti tõstatakse Chesscafes lausa absurdseid küsimusi. Seekord on keegi pakkunud arutamiseks seisu:
Valged: Kg6, Ef7. Mustad: Kh8, Ee2. Käigul mustad.
Mustad taotlevad viiki, kuna mõlemate etturite muutmisel samavärvilisteks odadeks ei saavat seda seisu normaalsete vahenditega võita. Ei saa muidugi, aga miks neist etturitest peavad odad saama?? Ei mõista, kus siin puänt peaks olema.
Aga pühendanud on Geurt selle veeru hiljuti meie hulgast lahkunud Hollandi maletegelasele ja -kohtunikule Wil Haggenburgile (68). Kui Geurti suhted oma maa maleliiduga on olnud keerulised, siis olevat Wil Geurti väitel tegutsenud peaaegu igal võistlusel (IA 1986). Tema leivanumbriks on śveitsi süsteemi paarimine. Koos Geurtiga panid nad paika selle süsteemi reitingutel põhineva hollandi variandi (FIDE õnnistus 1992).
Kõige tihedam koostöö oli mul Wiliga Moskvas 1989 MK valikturniiri ajal (128 mängijat, neist 86 GM). Peakohtunikeks olid määratud Kaźic ja Gijssen, asetäitjateks GM Averbahh ja mina. Geurt tookord üldse Moskvasse ei tulnud, Averbahhi oli vaid haruharva näha. Seetõttu oli mul tohutult tegemist, võibolla ei osanud ma küll teisi tööle panna. Aga vähemalt paarimisega probleeme polnud - seda korraldas Wil. Ühele pildile oleme aga jäänud sama aasta lõpust Palma de Mallorcast, kus toimus sama sarja finaalturniir (juba 184 mängijat, neist 156 GM). Ka seal oli paarimine põhiliselt Wili käes. Korduvaid kokkupuuteid oli ka varem ja hiljemgi. Tagasihoidlik, vastutulelik ja rahulik mees - nii nagu pidigi olema.
Lembit
Tema olevat kohtunikutööd õppinud RC eelmise esimehe Boźidar Kaźici õpikust, mille järgi partii kuni oma lõpuni koosneb järgmistest korduvatest faasidest: 1) mängijal on käimisõigus, 2) ta teeb käigu, 3) pärast selle käigu sooritamist (completion) on vastasmängijal õigus käia.
Seisu kolmekordse kordumise puhul ütlevad aga reeglid, et kui mängija enne taotluse esitamist oma malendit puudutab, siis pole tal enam mingiks taotluseks õigust. Järelikult kaob nagu käigu (?) õigus malendi puudutamisega.
Bernard olevat nii õpetanud ka noori kohtunikke. Nüüd aga öeldavat talle, et midagi sellist reeglites pole.
Mis jääb siis Geurtilgi muud üle, kui tsiteerida uuesti artiklit 1.1 Mängija on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud - mitmendat korda küll?
Mängijal on õigus käia pärast seda, kui vastasmängija teeb (makes) või sooritab (completes) käigu - aga kummal juhul siis ikkagi, see olevat üha arutlusobjektiks. Kas pole siin tegemist RC esimehe mõningase taandumisega esialgu kindlast seisukohast?
Geurti arvates hõlmab mõiste "käigu tegemine" siiski rohkemat kui lihtsalt ühe malendi asetamist teisele väljale. See tähendab ühtlasi, et vastasmängijal on võimalus (või õigus) mingi taotluse esitamiseks. Midagi selles suhtes võrreldes Kaźiciga muutunud pole. Näiteks kaob ju pärast käigu tegemist mängijal võimalus (või õigus) viiki taotleda. Geurt leiab, et muutunud on vaid see, kuidas tänapäeval asju arutatakse ja meie põlvkonnal on vahel raske seda aktsepteerida.
Ehk see nii ongi, kuigi ma ise Geurti järjekordsetest seletustest palju targemaks ei saanud. Meenutan aga, et RC asendas koodeksis sooritamise tegemisega alles 1997 ja siis oli juba 3 aastat Kaźici asemel komitee esimeheks olnud Gijssen.
Aga ajuti tõstatakse Chesscafes lausa absurdseid küsimusi. Seekord on keegi pakkunud arutamiseks seisu:
Valged: Kg6, Ef7. Mustad: Kh8, Ee2. Käigul mustad.
Mustad taotlevad viiki, kuna mõlemate etturite muutmisel samavärvilisteks odadeks ei saavat seda seisu normaalsete vahenditega võita. Ei saa muidugi, aga miks neist etturitest peavad odad saama?? Ei mõista, kus siin puänt peaks olema.
Aga pühendanud on Geurt selle veeru hiljuti meie hulgast lahkunud Hollandi maletegelasele ja -kohtunikule Wil Haggenburgile (68). Kui Geurti suhted oma maa maleliiduga on olnud keerulised, siis olevat Wil Geurti väitel tegutsenud peaaegu igal võistlusel (IA 1986). Tema leivanumbriks on śveitsi süsteemi paarimine. Koos Geurtiga panid nad paika selle süsteemi reitingutel põhineva hollandi variandi (FIDE õnnistus 1992).
Kõige tihedam koostöö oli mul Wiliga Moskvas 1989 MK valikturniiri ajal (128 mängijat, neist 86 GM). Peakohtunikeks olid määratud Kaźic ja Gijssen, asetäitjateks GM Averbahh ja mina. Geurt tookord üldse Moskvasse ei tulnud, Averbahhi oli vaid haruharva näha. Seetõttu oli mul tohutult tegemist, võibolla ei osanud ma küll teisi tööle panna. Aga vähemalt paarimisega probleeme polnud - seda korraldas Wil. Ühele pildile oleme aga jäänud sama aasta lõpust Palma de Mallorcast, kus toimus sama sarja finaalturniir (juba 184 mängijat, neist 156 GM). Ka seal oli paarimine põhiliselt Wili käes. Korduvaid kokkupuuteid oli ka varem ja hiljemgi. Tagasihoidlik, vastutulelik ja rahulik mees - nii nagu pidigi olema.
Lembit
teisipäev, 14. oktoober 2008
Sakslaste juhtumeid (11)
Jätkame sakslaste kohtunikujuhtumite vaatlemist. Kõigis nendes juhtudes on õiguslikuks lähtealuseks koodeksi artikkel 10.2.Igaüks võib muidugi ise mõelda, kuidas ta oleks mingil puhul toiminud. Omalt poolt lisan vaid mõned märkused. Ehk rohkem kui mingi teise reegli puhul eeldaks õige hinnangu andmine asja nägemist kohapeal.
1. (10/2007) Meeskonnavõistlus Düsseldorfis. Kui mängu on jäänud viimane partii, on matśiseis viik. Ka selles partiis on olukord umbes võrdne. Ometi lükkab must valge viigipakkumise tagasi. Kui valgel jääb vaid 1 minut, ütleb nende kapten, et seis on ilmselt viik ja selle kohta käib reegel 10.2. Partii lõpebki viigiga. Kuidas oleks aga tulnud protesteerida, kui valgete poole reegleid tundev kapten oleks püüdnud esitada viigitaotluse ja valgetega mängija oleks pidanud seda aktsepteerima?
Artiklist 10.2 nähtub, et viigitaotlusi selle artikli põhjal võivad esitada ainult mängijad ise. Käigul olles tuleb siis kellad seisata ja kohtuniku poole pöörduda. Turniirimääruste artikkel 15b ütleb, et kapten võib nõu anda vaid selles suhtes, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Mingeid viigitaotlusi, sealhulgas ka art. 10.2 alusel esitatavaid, see artikkel ei maini. Järelikult kaptenil selleks õigust pole ja kui ta seda teeb, on see otsene määrusterikkumine.
Muide otsustav sõnaõigus partii suhtes on ikkagi mängijal endal. Mängija pole kohustatud kapteni nõuannet järgima. Vastasmängijal on täielik alus protestida kapteni(te) sekkumise vastu partiisse. Usun, et pädev kohtunik välistab kõik kaptenite katsed partiisse sekkuda, kuni nende mängusaalist eemaldamiseni. Aga mis siis kui kogemusteta kohtunik lõpetab partii ühe kapteni taotlusel viigiga? Protest tuleb esitada võistlust korraldavale organisatsioonile. Selle lahendamine hiljem on küll prblemaatiline (kohtunikku võib muidugi karistada).
2. (15/2007) Lipulõppmängus on valgel enamettur. Must on ajapuuduses ja taotleb viiki, kuna valge ei tegevat jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega. Kohtunik lükkab otsustamise edasi, annab valgele 2 lisaminutit ja laseb oma järelevalve all edasi mängida. Valge ei tee endiselt suuri jõupingutusi, küll aga teeb suure vea ja paneb lipu ette. Must hakkab nüüd võidule mängima, aga ületab aja. Kuidas peaks nüüd kohtunik otsustama?
Artikli 10.2 rakendamisel on kohtunik oma otsuste tegemisel vaba. Pealegi on need otsused lõplikud ja nende kohta ei saa hiljem protesti esitada. Antud juhul läksid mõlemad mängijad riskile välja. Viigitaotlus on ühtlasi viigipakkumine ja valgel oli võimalus viik vastu võtta, mida ta aga ei teinud. Hiljem otsustas riskida must ja vaevalt oleks ta kohtuniku poolt viigifikseerimisega siis enam ise päri olnud. Nii et kui aeg läbi, peaks ta olema partii lkaotanud, muidugi kui vastasel ikkagi mati jaoks piisavat materjali on. Art. 10.2 ei keela siiski teatavasti kohtunikul ka pärast ajaületust viiki fikseerida.
Mõneti lahtiseks on jäänud küsimus sellest, kas kord esitatud viigitaotlust on võimalik ka tagasi võtta. Kunagi (1999) arutasime seda Dohas RC koosolekul ja enamuse häältega jõudsime otsusele, et seda teha ei saa ja kord esitatud taotlus jääb jõusse kohtuniku otsuseni. Millegipärast pole see tänaseni koodeksi teksti jõudnud, kuigi samast tekstist on ikkagi näha, et kogu otsustamine on kohtuniku hooleks jäetud. Või on siiski mõtet Stewart Reubeni ettepanekul lubada taotlus enda käigul olles tagasi võtta, aga anda vastasele sel juhul 2 lisaminutit?
3. (20/2007) Jälle meeskonnavõistlus, kus enne viimase partii lõppu on matśiseis viigis. Kui ühel kodumeeskonna mängijal jääb kellale alla 2 minuti, seiskab ta kellad ja taotleb viiki (eelnevalt on ta kohtunikult uurinud, kuidas seda teha), sest õige mängu korral vanker ratsu vastu ei võitvat. Ettureid enam kummalgi polnud. Kohtunik küsib vastaselt, kas see on viigiga nõus. See polnud aga sellisest reeglist kuulnudki ega suutnud otsustada. Teine sama meeskonna mängija ütleb siis, et vanker oda vastu ei võida, aga ratsu vastu küll. Nii et mängigu edasi.
Siis lükkab külalismängija "ametliku viigipakkumise" tagasi, kuna oli nüüd kuulnud, et võib ikkagi võita. Algul polnud ta selles veendunud. Kohtunik eemaldab kapteni abil partiisse sekkunud mängija saalist ja laseb partiid jätkata. Algul on ratsu päris kuninga juures, ajapuuduses aga viib selle kuningast üha kaugemale. Kui nooleke kukub, taotleb kodumeeskonna mängija uuesti viiki, sest vastane polnud ta ratsut kätte saanud. Vastane taotleb aga ajaületuse tõttu võitu.
Arvan, et selle partii saatus on täielikult kohtuniku otsustada. Kumbki pool reegli 10.2 rakendamist ei tundnud. Partii aeg pole minu arvates küll kõige parem reeglite tutvustamiseks. Õige oli otsus mängu häirinud mängija saalist välja saata. Partii lõpetanud mängijad on võrdsed pealtvaatajatega. Kui kohtunik leiab, et ratsut ähvardab tõepoolest kaotsiminek või saab vastase kuninga ümber punuda mativõrku, siis pangu võit. Kui mitte, siis peaks partii lõppema viigilise tulemusega. Kuivõrd eksimisvõimalus olemas ja aeg ikkagi üle, siis eelistaksin ise nähtavasti võitu.
Lembit
1. (10/2007) Meeskonnavõistlus Düsseldorfis. Kui mängu on jäänud viimane partii, on matśiseis viik. Ka selles partiis on olukord umbes võrdne. Ometi lükkab must valge viigipakkumise tagasi. Kui valgel jääb vaid 1 minut, ütleb nende kapten, et seis on ilmselt viik ja selle kohta käib reegel 10.2. Partii lõpebki viigiga. Kuidas oleks aga tulnud protesteerida, kui valgete poole reegleid tundev kapten oleks püüdnud esitada viigitaotluse ja valgetega mängija oleks pidanud seda aktsepteerima?
Artiklist 10.2 nähtub, et viigitaotlusi selle artikli põhjal võivad esitada ainult mängijad ise. Käigul olles tuleb siis kellad seisata ja kohtuniku poole pöörduda. Turniirimääruste artikkel 15b ütleb, et kapten võib nõu anda vaid selles suhtes, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Mingeid viigitaotlusi, sealhulgas ka art. 10.2 alusel esitatavaid, see artikkel ei maini. Järelikult kaptenil selleks õigust pole ja kui ta seda teeb, on see otsene määrusterikkumine.
Muide otsustav sõnaõigus partii suhtes on ikkagi mängijal endal. Mängija pole kohustatud kapteni nõuannet järgima. Vastasmängijal on täielik alus protestida kapteni(te) sekkumise vastu partiisse. Usun, et pädev kohtunik välistab kõik kaptenite katsed partiisse sekkuda, kuni nende mängusaalist eemaldamiseni. Aga mis siis kui kogemusteta kohtunik lõpetab partii ühe kapteni taotlusel viigiga? Protest tuleb esitada võistlust korraldavale organisatsioonile. Selle lahendamine hiljem on küll prblemaatiline (kohtunikku võib muidugi karistada).
2. (15/2007) Lipulõppmängus on valgel enamettur. Must on ajapuuduses ja taotleb viiki, kuna valge ei tegevat jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega. Kohtunik lükkab otsustamise edasi, annab valgele 2 lisaminutit ja laseb oma järelevalve all edasi mängida. Valge ei tee endiselt suuri jõupingutusi, küll aga teeb suure vea ja paneb lipu ette. Must hakkab nüüd võidule mängima, aga ületab aja. Kuidas peaks nüüd kohtunik otsustama?
Artikli 10.2 rakendamisel on kohtunik oma otsuste tegemisel vaba. Pealegi on need otsused lõplikud ja nende kohta ei saa hiljem protesti esitada. Antud juhul läksid mõlemad mängijad riskile välja. Viigitaotlus on ühtlasi viigipakkumine ja valgel oli võimalus viik vastu võtta, mida ta aga ei teinud. Hiljem otsustas riskida must ja vaevalt oleks ta kohtuniku poolt viigifikseerimisega siis enam ise päri olnud. Nii et kui aeg läbi, peaks ta olema partii lkaotanud, muidugi kui vastasel ikkagi mati jaoks piisavat materjali on. Art. 10.2 ei keela siiski teatavasti kohtunikul ka pärast ajaületust viiki fikseerida.
Mõneti lahtiseks on jäänud küsimus sellest, kas kord esitatud viigitaotlust on võimalik ka tagasi võtta. Kunagi (1999) arutasime seda Dohas RC koosolekul ja enamuse häältega jõudsime otsusele, et seda teha ei saa ja kord esitatud taotlus jääb jõusse kohtuniku otsuseni. Millegipärast pole see tänaseni koodeksi teksti jõudnud, kuigi samast tekstist on ikkagi näha, et kogu otsustamine on kohtuniku hooleks jäetud. Või on siiski mõtet Stewart Reubeni ettepanekul lubada taotlus enda käigul olles tagasi võtta, aga anda vastasele sel juhul 2 lisaminutit?
3. (20/2007) Jälle meeskonnavõistlus, kus enne viimase partii lõppu on matśiseis viigis. Kui ühel kodumeeskonna mängijal jääb kellale alla 2 minuti, seiskab ta kellad ja taotleb viiki (eelnevalt on ta kohtunikult uurinud, kuidas seda teha), sest õige mängu korral vanker ratsu vastu ei võitvat. Ettureid enam kummalgi polnud. Kohtunik küsib vastaselt, kas see on viigiga nõus. See polnud aga sellisest reeglist kuulnudki ega suutnud otsustada. Teine sama meeskonna mängija ütleb siis, et vanker oda vastu ei võida, aga ratsu vastu küll. Nii et mängigu edasi.
Siis lükkab külalismängija "ametliku viigipakkumise" tagasi, kuna oli nüüd kuulnud, et võib ikkagi võita. Algul polnud ta selles veendunud. Kohtunik eemaldab kapteni abil partiisse sekkunud mängija saalist ja laseb partiid jätkata. Algul on ratsu päris kuninga juures, ajapuuduses aga viib selle kuningast üha kaugemale. Kui nooleke kukub, taotleb kodumeeskonna mängija uuesti viiki, sest vastane polnud ta ratsut kätte saanud. Vastane taotleb aga ajaületuse tõttu võitu.
Arvan, et selle partii saatus on täielikult kohtuniku otsustada. Kumbki pool reegli 10.2 rakendamist ei tundnud. Partii aeg pole minu arvates küll kõige parem reeglite tutvustamiseks. Õige oli otsus mängu häirinud mängija saalist välja saata. Partii lõpetanud mängijad on võrdsed pealtvaatajatega. Kui kohtunik leiab, et ratsut ähvardab tõepoolest kaotsiminek või saab vastase kuninga ümber punuda mativõrku, siis pangu võit. Kui mitte, siis peaks partii lõppema viigilise tulemusega. Kuivõrd eksimisvõimalus olemas ja aeg ikkagi üle, siis eelistaksin ise nähtavasti võitu.
Lembit
pühapäev, 12. oktoober 2008
Sakslaste juhtumeid (10)
Ka täna mõned juhtumid sakslaste kohtunikupraktikast. Jällegi on need seoses partii viigilise tulemusega. Märkused muidugi seegi kord subjektiivsed.
1. (11/2008) Valge teeb laual käigu. Enne kui ta jõuab kella vajutada, pakub must viiki. Valge vajutab kella. Must mõtleb, leiab äkki võidutee, teeb käigu ja vajutab kella. Ka valge mõistab nüüd, et must võib võita, ja ulatab vastasele käe sõnadega: "Võtan viigi vastu." Must vastab, et valge vajutas juba kella, ilma et oleks viigipakkumisele reageerinud, ning kuna ka ta ise on vahepeal käigu teinud, siis pole viigipakkumine enam kehtiv. Seepeale kutsub valge kohtuniku.
Musta viigipakkumiseks polnud moment õige. Koodeksi artikkel 9.1a ütleb, et seda tuleb teha pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Ometi on ka mistahes muul ajal tehtud ettepanek ikkagi kehtiv. Ainult vastasmängija häirimist ja segamist tuleb seejuures vältida (art. 12.6). Kas valge on viigiettepaneku tagasi lükanud? Pärast ettepaneku tegemist polnud ta midagi öelnud, ka ühtki malendit polnud ta puudutanud (hoopis must oli see, kes käigu tegi) ning ka mingil muul viisil polnud partii lõppenud. Seega oli minu arust selleks hetkeks, kui valge teatas viigi vastuvõtmisest, ettepanek ikka veel jõus. Kohalekutsutud kohtunik peaks seepärast viigi fikseerima.
2. (13/2008) Käigul olev valge pöördub musta poole küsimusega: "Mida sa teed, kui sulle viiki pakuksin?" Must nõuab, et valge teeks kõigepealt käigu. Valge teebki käigu ja must võtab siis viigi vastu. Nüüd ütleb aga valge, et ta polevatki viiki pakkunud, vaid ainult küsinud, mida must viigipakkumise korral teeks. Must kutsub ka selles partiis kohtuniku, kirjeldab sellele olukorda ja nõuab, et partii lõpetataks viigiga.
Ega kohtunikul siin kerge otsustada ole. Oli see siis ikkagi viigipakkumine või mitte? Viigipakkumiseks polnud ka siin parajasti õige moment, aga äsja oli juttu sellest, et see pole oluline. Niisiis taandub probleem sellele, kas valge ütlust lugeda viigipakkumiseks või mitte. Kui võtta öeldud fraasi sõna-sõnalt, siis otsest viigipakkumist siin tõepoolest pole. Nii et mina küll ei söandaks siin sundida valget viiki leppima. Küll aga ei tohiks valget jätta karistamata. Kui see polnud viigipakkumine, siis oli igal juhul tegemist vastasmängija häirimisega ja seejuures üsnagi häbematult. Sobiva karistuse leiab kohtunik tuntud artiklist 13.4. Hoiatusest on ilmselt vähe, minimaalne võiks olla mustale 2 (?) täiendava minuti andmine.
3. (8/2007) Esimene ajakontroll läheneb lõpule. Valgel on jäänud veel 13 minutit, mustal alla 2 minuti. Valgel on vanker, mustal oda, kummalgi g- ja h-etturid ka. Kohtunik on juba 5 minutit laua juures olnud. Must teeb käigu ja ütleb: "Viik". Valge kirjutab käigu üles ja jätkab mängu. Pärast oma käiku ütleb must jälle: "Viik", valge mängib ikka edasi. 10 käigu pärast on etturid löödud, lauale jäänud ainult vanker ja oda. Jällegi ütleb must pärast oma käiku: "Viik".
Ilmselt tahtis must viigile jõuda koodeksi artikli 10.2 abil, aga sel moel sinna küll välja ei jõua. Koodeks ütleb, et viigi taotlemiseks tuleb seisata kellad ja siis kohtuniku poole pöörduda. Hea, et kohtunik laua juures oli ja kõike toimuvat jälgis, halb aga see, et ta näib olevat jäänud seejuures täiesti passiivseks. Loomulikult ei pidanud ta hakkama partiid viigiga lõpetama, küll oleks ta aga võinud tõlgendada musta käitumist vastasmängija segamisena (oli see korduv viigipakkumine vastasele?) ja teda vastavalt karistada. Siis oleks partii ehk ka teisiti jatkunud. Kas oleks pidanud kohtunik hakkama musta õpetama, kuidas toimida? Üldiselt pole kohtuniku ülesanne partii ajal mängijatele reegleid õpetada. Olenevalt mängijatest ei välistaks ma siiski ka seda võimalust.
Lembit
1. (11/2008) Valge teeb laual käigu. Enne kui ta jõuab kella vajutada, pakub must viiki. Valge vajutab kella. Must mõtleb, leiab äkki võidutee, teeb käigu ja vajutab kella. Ka valge mõistab nüüd, et must võib võita, ja ulatab vastasele käe sõnadega: "Võtan viigi vastu." Must vastab, et valge vajutas juba kella, ilma et oleks viigipakkumisele reageerinud, ning kuna ka ta ise on vahepeal käigu teinud, siis pole viigipakkumine enam kehtiv. Seepeale kutsub valge kohtuniku.
Musta viigipakkumiseks polnud moment õige. Koodeksi artikkel 9.1a ütleb, et seda tuleb teha pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Ometi on ka mistahes muul ajal tehtud ettepanek ikkagi kehtiv. Ainult vastasmängija häirimist ja segamist tuleb seejuures vältida (art. 12.6). Kas valge on viigiettepaneku tagasi lükanud? Pärast ettepaneku tegemist polnud ta midagi öelnud, ka ühtki malendit polnud ta puudutanud (hoopis must oli see, kes käigu tegi) ning ka mingil muul viisil polnud partii lõppenud. Seega oli minu arust selleks hetkeks, kui valge teatas viigi vastuvõtmisest, ettepanek ikka veel jõus. Kohalekutsutud kohtunik peaks seepärast viigi fikseerima.
2. (13/2008) Käigul olev valge pöördub musta poole küsimusega: "Mida sa teed, kui sulle viiki pakuksin?" Must nõuab, et valge teeks kõigepealt käigu. Valge teebki käigu ja must võtab siis viigi vastu. Nüüd ütleb aga valge, et ta polevatki viiki pakkunud, vaid ainult küsinud, mida must viigipakkumise korral teeks. Must kutsub ka selles partiis kohtuniku, kirjeldab sellele olukorda ja nõuab, et partii lõpetataks viigiga.
Ega kohtunikul siin kerge otsustada ole. Oli see siis ikkagi viigipakkumine või mitte? Viigipakkumiseks polnud ka siin parajasti õige moment, aga äsja oli juttu sellest, et see pole oluline. Niisiis taandub probleem sellele, kas valge ütlust lugeda viigipakkumiseks või mitte. Kui võtta öeldud fraasi sõna-sõnalt, siis otsest viigipakkumist siin tõepoolest pole. Nii et mina küll ei söandaks siin sundida valget viiki leppima. Küll aga ei tohiks valget jätta karistamata. Kui see polnud viigipakkumine, siis oli igal juhul tegemist vastasmängija häirimisega ja seejuures üsnagi häbematult. Sobiva karistuse leiab kohtunik tuntud artiklist 13.4. Hoiatusest on ilmselt vähe, minimaalne võiks olla mustale 2 (?) täiendava minuti andmine.
3. (8/2007) Esimene ajakontroll läheneb lõpule. Valgel on jäänud veel 13 minutit, mustal alla 2 minuti. Valgel on vanker, mustal oda, kummalgi g- ja h-etturid ka. Kohtunik on juba 5 minutit laua juures olnud. Must teeb käigu ja ütleb: "Viik". Valge kirjutab käigu üles ja jätkab mängu. Pärast oma käiku ütleb must jälle: "Viik", valge mängib ikka edasi. 10 käigu pärast on etturid löödud, lauale jäänud ainult vanker ja oda. Jällegi ütleb must pärast oma käiku: "Viik".
Ilmselt tahtis must viigile jõuda koodeksi artikli 10.2 abil, aga sel moel sinna küll välja ei jõua. Koodeks ütleb, et viigi taotlemiseks tuleb seisata kellad ja siis kohtuniku poole pöörduda. Hea, et kohtunik laua juures oli ja kõike toimuvat jälgis, halb aga see, et ta näib olevat jäänud seejuures täiesti passiivseks. Loomulikult ei pidanud ta hakkama partiid viigiga lõpetama, küll oleks ta aga võinud tõlgendada musta käitumist vastasmängija segamisena (oli see korduv viigipakkumine vastasele?) ja teda vastavalt karistada. Siis oleks partii ehk ka teisiti jatkunud. Kas oleks pidanud kohtunik hakkama musta õpetama, kuidas toimida? Üldiselt pole kohtuniku ülesanne partii ajal mängijatele reegleid õpetada. Olenevalt mängijatest ei välistaks ma siiski ka seda võimalust.
Lembit
neljapäev, 9. oktoober 2008
Sakslaste juhtumeid (9)
Vaatleme täna veel mõningaid sakslaste kohtunikupraktikas esinenud juhtumeid, üritades lisada ka mõned märkmed selle kohta, mida oleks pidanud arvesse võtma või kuidas toimima. Valisime välja sellised, mis ühel või teisel moel seoses viigilise tulemusega.
1. (7/2007) Esimene ajakontroll hakkab lõppema, tehtud on aga vaid 22 käiku. Valgel jääb kellale veel 2 minutit, mustal ainult 1. Kohtunik on juba kümmekond minutit laua kõrval seisnud ja käikegi kirjutanud. Mõlemad käivad 8 käiku siia-sinna, mitu malendit läheb selle ajaga vahetusse. Siis tehakse veel 4 käiku vahetusteta. Käigul olev must seiskab kellad ja taotleb viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu.
Seisu viigistamist seisu kolmekordse kordumise tõttu reguleerib koodeksi artikkel 9.2. Must on toiminud õigesti, taotledes viiki enda käigul olles. Kuivõrd ta on suures ajapuuduses, polnud tal kohustust partiiprotokolli pidada. Pole ju ka kiir- ega välkmales partiiprotokolli, kuigi ka seal on kolmekordse kordumise fikseerimine võimalik. Seetõttu on võimalik võtta kontrollimisel aluseks kohtuniku protokoll. Kui seis korduks alles musta käiguga, peab ta selle käigu siiski üles kirjutama. Kui seis on kolmandat korda juba laual, siis pole seda vaja. Kõigepealt peaks küsima vastasmängijalt, kas ka tema arvates on kordumine toimunud. Jaatava vastuse korral võib kohe viigi fikseerida. Kui vastus on eitav, siis tuleb kontrollida. Keeruline ei tohiks see olla, sest kordumine võis toimuda vaid viimastel käikudel, kui enam malendeid ei löödud.
2. (27/2007) Üks mängija on suures ajapuuduses. Viimaseid käike pole ta seetõttu kirjutanud, küll aga võib ta järgmise käiguga tekitada seisu kolmekordse kordumise. Ta kirjutab üles ainult selle poolkäigu, seiskab kellad, kutsub kohtuniku ja taotleb viiki. Mida teeb kohtunik?
Juhtum on eelmisega üsna analoogiline. Vahe on selles, et kohtunik pole laua juures olnud ega partiid jälginud, seetõttu pole meil ka tema protokolli. Vastasmängija protokollist juttu pole. Kui see on korras, siis on ta ka kontrollimiseks kasutatav. Vastane ei saa keelduda seda andmast, sest see on võistluse korraldajate omand. Kui ka vastase protokoll korras pole, siis ei ole tõenäoliselt praktilist võimalust viigi fikseerimiseks, välja arvatud juhul, kui vastane ise aktsepteerib, et seis on kordunud.
3. (9/2007) Meeskonnavõistlus Düsseldorfis, 3. laud. Mängivad A ja G. 2 tunniga on palju malendeid vahetatud. G pakub oma vastasele korrektselt viiki. See läheb 1. laual mängiva kapteni W juurde ja küsib, kas võib pakkumise vastu võtta. See kaasab ka 2. laual mängiva L. Kolmekesi uurivad nad siis koos A-ga pikalt seisu ja sosistavad millestki omavahel. Pärast mõningast sõnavahetust ütleb W, et A võib viigipakkumise vastu võtta.
Turniirimääruste punkti 15b järgi on kaptenil õigus öelda, kas viigipakkumine vastu võtta või mitte. Küll aga pole tal õigust analüüsida seisu koos mängijaga, kõnelemata sellest, et mõttevahetusse kaasa tõmmata teisigi mängijaid. Kui matśil oli kohtunik, pidi ta kindlasti sekkuma ja sellise suhtlemise lõpetama. Tekstis polnud kohtunikule mingit vihjet. Saksamaal toimuvad paljud sellised kohtumised nii, et kohtuniku ülesandeid täidavad kaptenid. G pidi ütlema, et nii toimida ei tohi. Ja mida tegi tema kapten? Kui selliseid vastuväiteid selle meeskonna poolt ei tulnud, siis võiks partii viigiga lõppeda, sest mõlema poole nõusolek on selleks ju olemas.
Lembit
1. (7/2007) Esimene ajakontroll hakkab lõppema, tehtud on aga vaid 22 käiku. Valgel jääb kellale veel 2 minutit, mustal ainult 1. Kohtunik on juba kümmekond minutit laua kõrval seisnud ja käikegi kirjutanud. Mõlemad käivad 8 käiku siia-sinna, mitu malendit läheb selle ajaga vahetusse. Siis tehakse veel 4 käiku vahetusteta. Käigul olev must seiskab kellad ja taotleb viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu.
Seisu viigistamist seisu kolmekordse kordumise tõttu reguleerib koodeksi artikkel 9.2. Must on toiminud õigesti, taotledes viiki enda käigul olles. Kuivõrd ta on suures ajapuuduses, polnud tal kohustust partiiprotokolli pidada. Pole ju ka kiir- ega välkmales partiiprotokolli, kuigi ka seal on kolmekordse kordumise fikseerimine võimalik. Seetõttu on võimalik võtta kontrollimisel aluseks kohtuniku protokoll. Kui seis korduks alles musta käiguga, peab ta selle käigu siiski üles kirjutama. Kui seis on kolmandat korda juba laual, siis pole seda vaja. Kõigepealt peaks küsima vastasmängijalt, kas ka tema arvates on kordumine toimunud. Jaatava vastuse korral võib kohe viigi fikseerida. Kui vastus on eitav, siis tuleb kontrollida. Keeruline ei tohiks see olla, sest kordumine võis toimuda vaid viimastel käikudel, kui enam malendeid ei löödud.
2. (27/2007) Üks mängija on suures ajapuuduses. Viimaseid käike pole ta seetõttu kirjutanud, küll aga võib ta järgmise käiguga tekitada seisu kolmekordse kordumise. Ta kirjutab üles ainult selle poolkäigu, seiskab kellad, kutsub kohtuniku ja taotleb viiki. Mida teeb kohtunik?
Juhtum on eelmisega üsna analoogiline. Vahe on selles, et kohtunik pole laua juures olnud ega partiid jälginud, seetõttu pole meil ka tema protokolli. Vastasmängija protokollist juttu pole. Kui see on korras, siis on ta ka kontrollimiseks kasutatav. Vastane ei saa keelduda seda andmast, sest see on võistluse korraldajate omand. Kui ka vastase protokoll korras pole, siis ei ole tõenäoliselt praktilist võimalust viigi fikseerimiseks, välja arvatud juhul, kui vastane ise aktsepteerib, et seis on kordunud.
3. (9/2007) Meeskonnavõistlus Düsseldorfis, 3. laud. Mängivad A ja G. 2 tunniga on palju malendeid vahetatud. G pakub oma vastasele korrektselt viiki. See läheb 1. laual mängiva kapteni W juurde ja küsib, kas võib pakkumise vastu võtta. See kaasab ka 2. laual mängiva L. Kolmekesi uurivad nad siis koos A-ga pikalt seisu ja sosistavad millestki omavahel. Pärast mõningast sõnavahetust ütleb W, et A võib viigipakkumise vastu võtta.
Turniirimääruste punkti 15b järgi on kaptenil õigus öelda, kas viigipakkumine vastu võtta või mitte. Küll aga pole tal õigust analüüsida seisu koos mängijaga, kõnelemata sellest, et mõttevahetusse kaasa tõmmata teisigi mängijaid. Kui matśil oli kohtunik, pidi ta kindlasti sekkuma ja sellise suhtlemise lõpetama. Tekstis polnud kohtunikule mingit vihjet. Saksamaal toimuvad paljud sellised kohtumised nii, et kohtuniku ülesandeid täidavad kaptenid. G pidi ütlema, et nii toimida ei tohi. Ja mida tegi tema kapten? Kui selliseid vastuväiteid selle meeskonna poolt ei tulnud, siis võiks partii viigiga lõppeda, sest mõlema poole nõusolek on selleks ju olemas.
Lembit
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Sakslaste juhtumeid (8)
Kavatsesin selle kommentaari pühendada USA Maleföderatsiooni reeglite komitee (neil on isegi selline eriorgan olemas) esimehe David Kuhnsi käiguteooria materjalile. Sellega tutvudes aga selgus, et ameeriklased jäävad kindlaks seisukohale, et mängija on käigul alles siis, kui vastasmängija käik on sooritatud (mitte tehtud). Kogu töö sellel põhinebki. Niisiis on meie jaoks seal praktiliselt kasulikku vähe. On muidugi halb, et FIDE ei suuda liikmesorganisatsioone veenda ühtsete reeglite vajalikkuses ja erinevused algavad juba koodeksi esimesest artiklist.
Niisiis püüame leida veel midagi sakslaste kohtunikupraktikast. Ka seekord on tegemist probleemidega käikude üleskirjutamisel.
1. (30/2007) Suur lahtine turniir. Läheneb esimene ajakontroll, tehtud 30 käiku. Valgel on aega 3, mustal 6 minutit. Valge enam ei kirjuta, must lõpetab samuti kirjutamise. 2 käiku hiljem, kui valge parajasti käigul, vajutab kohtunik musta kella tagasi ja ütleb, et tuleb kirjutada. Must korraldust ei täida ja tõmbab vaid kriipse. Kella tagasi ei vajuta. Kui mustal on jäänud 5 minutit, teeb valge käigu. Kohtunik ei ütle enam midagi, sest mõlemal on nüüd jäänud alla 5 minuti. Musta ei karistatud, et vältida partii liigset segamist.
Minu arvates ei maksnud musta karistamata jätta. Ta jättis ju kirjutamise pooleli siis, kui tema kellal oli üle 5 minuti aega ega täitnud ka kohtuniku vastavat korraldust. Võiks ehk valgele veidi aega juurde anda (2 minutit?).
2. (36/2008) Samasugune turniir. Tehtud on 32 käiku. Valgel on veel üle poole tunni aega, mustal vaevalt 4 minutit. Must tõmbab protokolli kriipse, valge välgutab ega kirjuta üldse. Must pöörab sellele kohtuniku tähelepanu. See kontrollib protokolli ja leiab, et valge pole kirjutanud alates 29. käigust. Kord varem oli ühes teises partiis see kohtunik juba juhtinud sama mängija tähelepanu kirjutamisvajadusele.
Olukord on eelmises näites kirjeldatuga üsna sarnane. Kohtunik peab saavutama, et partiid korralikult üles kirjutataks. Tuleb valge kell tagasi vajutada ja nõuda, et ta oma aja arvelt puuduolevad käigud üles kirjutaks. Kuivõrd neid ju veel palju pole, saab ta sellega ilmselt hakkama. Ka siin võiks karistuseks olla vastasmängija allesjäänud mõtlemisaja suurendamine.
3. (38/2008) Mõlemal mängijal on esimese ajakontrollini jäänud aega alla 5 minuti. Valge kirjutab siiski käike. Pärast noolekese langemist, kui mõlemad on nõuetekohase arvu käike täis saanud, nõuab valge, et must teeks protokolli oma ajast korda, sest ta ise oli ju kirjutanud.
Mustal polnud vaja enne noolekese langemist käike kirjutada. Muidugi hea, et valge seda tegi, kuigi ka temal seda kohustust polnud. Kuivõrd ühel poolel on protokoll korras, siis pole ainult musta protokolli kordaseadmiseks vaja kelli seisma panna. Must peab seda tõepoolest tegema oma aja arvel. Küll võib aga vajaduse korral must kohtuniku kaudu saada endale abiks valge partiiprotokolli, mis on ju korraldajate oma.
Lembit
Niisiis püüame leida veel midagi sakslaste kohtunikupraktikast. Ka seekord on tegemist probleemidega käikude üleskirjutamisel.
1. (30/2007) Suur lahtine turniir. Läheneb esimene ajakontroll, tehtud 30 käiku. Valgel on aega 3, mustal 6 minutit. Valge enam ei kirjuta, must lõpetab samuti kirjutamise. 2 käiku hiljem, kui valge parajasti käigul, vajutab kohtunik musta kella tagasi ja ütleb, et tuleb kirjutada. Must korraldust ei täida ja tõmbab vaid kriipse. Kella tagasi ei vajuta. Kui mustal on jäänud 5 minutit, teeb valge käigu. Kohtunik ei ütle enam midagi, sest mõlemal on nüüd jäänud alla 5 minuti. Musta ei karistatud, et vältida partii liigset segamist.
Minu arvates ei maksnud musta karistamata jätta. Ta jättis ju kirjutamise pooleli siis, kui tema kellal oli üle 5 minuti aega ega täitnud ka kohtuniku vastavat korraldust. Võiks ehk valgele veidi aega juurde anda (2 minutit?).
2. (36/2008) Samasugune turniir. Tehtud on 32 käiku. Valgel on veel üle poole tunni aega, mustal vaevalt 4 minutit. Must tõmbab protokolli kriipse, valge välgutab ega kirjuta üldse. Must pöörab sellele kohtuniku tähelepanu. See kontrollib protokolli ja leiab, et valge pole kirjutanud alates 29. käigust. Kord varem oli ühes teises partiis see kohtunik juba juhtinud sama mängija tähelepanu kirjutamisvajadusele.
Olukord on eelmises näites kirjeldatuga üsna sarnane. Kohtunik peab saavutama, et partiid korralikult üles kirjutataks. Tuleb valge kell tagasi vajutada ja nõuda, et ta oma aja arvelt puuduolevad käigud üles kirjutaks. Kuivõrd neid ju veel palju pole, saab ta sellega ilmselt hakkama. Ka siin võiks karistuseks olla vastasmängija allesjäänud mõtlemisaja suurendamine.
3. (38/2008) Mõlemal mängijal on esimese ajakontrollini jäänud aega alla 5 minuti. Valge kirjutab siiski käike. Pärast noolekese langemist, kui mõlemad on nõuetekohase arvu käike täis saanud, nõuab valge, et must teeks protokolli oma ajast korda, sest ta ise oli ju kirjutanud.
Mustal polnud vaja enne noolekese langemist käike kirjutada. Muidugi hea, et valge seda tegi, kuigi ka temal seda kohustust polnud. Kuivõrd ühel poolel on protokoll korras, siis pole ainult musta protokolli kordaseadmiseks vaja kelli seisma panna. Must peab seda tõepoolest tegema oma aja arvel. Küll võib aga vajaduse korral must kohtuniku kaudu saada endale abiks valge partiiprotokolli, mis on ju korraldajate oma.
Lembit
reede, 3. oktoober 2008
Millest kirjutavad prantslased?
Nähtavale on ilmunud Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Federaux sügisnumber, järjekorranumbriga juba 119. Tavaliselt on mulle kõige rohkem huvi pakkunud nende järjekordse kohtunikeeksami küsimused. Seekord uusi küsimusi pole, sest eksameid peetakse seal kolm korda aastas, leht aga ilmub neli korda. Küll trükitakse uuesti ära needsamad küsimused, mida juba vaatlesime oma kommentaarides juuni algul. Vahe on vaid selles, et nüüd on neile lisatud ka vastused. Jälgisin siis veidi põnevil, kuidas minu seisukohad nende ametlikega kokku langesid. Õnneks olid meie vastused samad, vahe vaid mingites detailides. Kusagil olin näiteks unustanud mainimata, et määrustevastase käigu korrigeerimisel tuleb vastasmängijale anda 2 minutit boonust. Nii et Prantsuse tavakohtunike eksami teeksin ära küll, hea seegi.
Lehes vastatakse ka toimetusse tulnud küsimustele. Ikka ja jälle on siingi küsimus (õieti 2) sellest, millal ikkagi tohib käia. Uuesti tuleb siis selgitada, et käia võib niipea, kui vastasmängija on oma käigu laual teinud, sest siis ollakse käigul. Koodeksi artikkel 1.1 on selge sõnastusega. Kas vastane on kella vajutanud või mitte, see pole tähtis. Enne vastase kellavajutust pole küll päris kena käia, aga reeglitele vastab see täielikult. Mingil juhul ei tohi aga takistada vastase kellavajutust. Kui reegel oleks teistsugune, oleks kiir- ja välkpartiides arvatavasti palju vaidlusi. Meenutań siinkohal ka Braunlichi hiljuti vaadeldud artiklit, teise ameeriklase oma juurde jõuan ehk järgmisel nädalal.
Veidi intrigeeriv on küsimus, kas lõpetatud partiid võib jatkata. Konkreetselt on juttu juhtumist, kus kohtunik lõpetas partii ühe mängija mobiiltelefoni helisemise tõttu. Aga mis siis kui vastane niisugust võitu ei taha ja mõlemad lepivad kokku partii jätkamise suhtes. Prantslased on siin resoluutsed. Partii tulemuse näeb ette koodeks, kohtuniku otsustada on mingil määral vaid vastase punktid. Võistluspartii on igal juhul läbi, sõprusmänguna võib seda ju jätkata. Samuti ei saa me ju edasi mängida ka siis, kui emb-kumb aja ületab.
Käsitletakse ka Socko - Foisori MM-võistluste armageddonipartiid (vt. minu 4.IX Killukesi siit ja sealt, 10.IX Armageddon arutlusel). Teatavasti seal seisus K + R - K + R fikseeris peakohtunik pärast ajaületust viigi, mis tegelikult tähendas mustade võitu, apellatsioonikomitee aga leidis, et kooperatiivkorras on matt võimalik ja võidu said valged. Prantslased on selle otsusega päri. Kui olete valmis välku mängima, peate nõustuma sellega, et ajategur on väga tähtis. Seetõttu ei saa ebaõiglusest kõnelda. Teine küsimus on see, kas kohtade jagamiseks oli paremat võimalust või mitte.
Kui kedagi peaks see küsimus huvitama ja ta oskab soome keelt paremini kui prantsuse oma, siis võiksin soovitada heita pilk Soome kodulehele, kus sama partii kutsus esile väga elava diskussiooni ja suhtumine ei paistnud olevat samavõrd ühene. Mõned soomlased näivad jälgivat ka meie kodulehte. Igatahes oldi pettunud, kui ma ei avaldanud oma seisukohta ja piirdusin eelkõige sündmuste refereerimisega. Küllap leidis hulk asja kohapeal näinud spetsialiste seal õige lahenduse. Ise ei kuulu ma juba kümmekond aastat tippkohtunike hulka ja pean oma ülesandeks vaid veidi kajastada maailmas toimuvat. Meie veebileht peaks väljendama meie kohtunike ühist seisukohta ja kolleege küsitlemata ei saa ma ju seda kirja panna.
Sellest ajakirjanumbrist leiame veel näiteks intervjuud kolme Prantsuse naiskohtunikuga. Ja kui kellelgi tuleb tegemist teha DGT-2010 kellaga, saab sealt väga põhjalikke juhtnööre. Minu teele pole see seni ette jäänud. Loomulikult on palju materjale, mis spetsiifiliselt puudutavad just Prantsuse maleelu ja sealseid reegleid ning millest me eriti abi ei saa. Aga üldiselt võib soovitada prantslaste lehte jälgida kõigil, kes vähegi seda keelt tunnevad.
Lembit
Lehes vastatakse ka toimetusse tulnud küsimustele. Ikka ja jälle on siingi küsimus (õieti 2) sellest, millal ikkagi tohib käia. Uuesti tuleb siis selgitada, et käia võib niipea, kui vastasmängija on oma käigu laual teinud, sest siis ollakse käigul. Koodeksi artikkel 1.1 on selge sõnastusega. Kas vastane on kella vajutanud või mitte, see pole tähtis. Enne vastase kellavajutust pole küll päris kena käia, aga reeglitele vastab see täielikult. Mingil juhul ei tohi aga takistada vastase kellavajutust. Kui reegel oleks teistsugune, oleks kiir- ja välkpartiides arvatavasti palju vaidlusi. Meenutań siinkohal ka Braunlichi hiljuti vaadeldud artiklit, teise ameeriklase oma juurde jõuan ehk järgmisel nädalal.
Veidi intrigeeriv on küsimus, kas lõpetatud partiid võib jatkata. Konkreetselt on juttu juhtumist, kus kohtunik lõpetas partii ühe mängija mobiiltelefoni helisemise tõttu. Aga mis siis kui vastane niisugust võitu ei taha ja mõlemad lepivad kokku partii jätkamise suhtes. Prantslased on siin resoluutsed. Partii tulemuse näeb ette koodeks, kohtuniku otsustada on mingil määral vaid vastase punktid. Võistluspartii on igal juhul läbi, sõprusmänguna võib seda ju jätkata. Samuti ei saa me ju edasi mängida ka siis, kui emb-kumb aja ületab.
Käsitletakse ka Socko - Foisori MM-võistluste armageddonipartiid (vt. minu 4.IX Killukesi siit ja sealt, 10.IX Armageddon arutlusel). Teatavasti seal seisus K + R - K + R fikseeris peakohtunik pärast ajaületust viigi, mis tegelikult tähendas mustade võitu, apellatsioonikomitee aga leidis, et kooperatiivkorras on matt võimalik ja võidu said valged. Prantslased on selle otsusega päri. Kui olete valmis välku mängima, peate nõustuma sellega, et ajategur on väga tähtis. Seetõttu ei saa ebaõiglusest kõnelda. Teine küsimus on see, kas kohtade jagamiseks oli paremat võimalust või mitte.
Kui kedagi peaks see küsimus huvitama ja ta oskab soome keelt paremini kui prantsuse oma, siis võiksin soovitada heita pilk Soome kodulehele, kus sama partii kutsus esile väga elava diskussiooni ja suhtumine ei paistnud olevat samavõrd ühene. Mõned soomlased näivad jälgivat ka meie kodulehte. Igatahes oldi pettunud, kui ma ei avaldanud oma seisukohta ja piirdusin eelkõige sündmuste refereerimisega. Küllap leidis hulk asja kohapeal näinud spetsialiste seal õige lahenduse. Ise ei kuulu ma juba kümmekond aastat tippkohtunike hulka ja pean oma ülesandeks vaid veidi kajastada maailmas toimuvat. Meie veebileht peaks väljendama meie kohtunike ühist seisukohta ja kolleege küsitlemata ei saa ma ju seda kirja panna.
Sellest ajakirjanumbrist leiame veel näiteks intervjuud kolme Prantsuse naiskohtunikuga. Ja kui kellelgi tuleb tegemist teha DGT-2010 kellaga, saab sealt väga põhjalikke juhtnööre. Minu teele pole see seni ette jäänud. Loomulikult on palju materjale, mis spetsiifiliselt puudutavad just Prantsuse maleelu ja sealseid reegleid ning millest me eriti abi ei saa. Aga üldiselt võib soovitada prantslaste lehte jälgida kõigil, kes vähegi seda keelt tunnevad.
Lembit
kolmapäev, 1. oktoober 2008
Keda jätta vabaks?
Mõni aasta tagasi puhkes Austraalia veebilehel elav arutelu selle üle, kes ikkagi tuleks paaritu arvu mängijate korral śveitsi süsteemis vabaks jätta /get the bye/. Ühtekokku oli seal tervelt 218 sõnavõttu, mida kõiki on tänagi võimalik lugeda. Kümmekond päeva tagasi algas samal teemal uus arvamustevahetus.
Seekordne vaidluse algataja oli mänginud mingil lahtisel turniiril ja kuna tal reitingut polnud, siis oli tema vabaks jätmine ootusepärane. Järgmisel nädalal oli teisel turniiril mänginud tema poeg (reiting 1100) ja ka vabaks jäetud. Ometi oli seal olnud ka reitinguta mängijaid, kellele aga kohtunik andnud tingliku reitingu 1300 (keegi neist olevat mänginud vaid 3 kuud). Küsib ta siis, kumb kohtunik toimis õigesti.
FIDE reitingutel põhineva śveitsi süsteemi (hollandi variandi) reeglite p. A5 ütleb: Kui mängijate koguarv on paaritu või muutub selleks, jääb üks mängija paariliseta. See mängija saab 1 punkti, kusjuures vastast ega värvi ei arvestata. Seda arvestatakse laskumisena.
Samuti loetakse laskumiseks ka mänguta saavutatud võit, kaotust ei loeta ei laskumiseks ega tõusmiseks. Loobumisvõidu saamiselgi ei arvestata värvi.
Üldiselt peaks vähemalt I voorus vabaks jääma kõige madalamal asetuv mängija ja kui on vaid üks reitinguta mängija, siis on loomulik, et tema jääbki vabaks. Mida teha aga juhul, kui reitinguta mängijaid on mitu? Kõige lihtsam on need siis reastada tähestiku järjekorras. Kindlasti peaks nii toimima, kui mängijate mängutasemest puudub ülevaade ja seda ei osata hinnata. Teise turniiri kohtunikul oli ilmselt mängijatest parem pilt ja seetõttu said kõik mängijad endale ajutise reitingu, mida sel juhul tuleks kasutada ka järgmiste voorude paarimisel. Nii peaks ehk toimima siis, kui reitinguta mängijaid on palju, voorude arv aga väike. Vaieldav on küll see, kas kellegi tinglik reiting võiks olla kõrgem teiste ametlikest reitingutest. Pigem vastaksin eitavalt. Erandid on muidugi võimalikud.
Vabaks peaks üldiselt jääma viimase punktigrupi madalaima reitinguga mängija (igas voorus erinev). Selle valikul aga arvestatakse, et gruppi ülejäänud saaksid omavahel mängida ja nende värvid omavahel sobiksid.
Kuivõrd FIDE hollandi variandis liigub paarimine ülalt alla, tekitab see vajaduse mängijaid punktigrupis ringi tõsta, nii et vabaks jääja ei tarvitse tingimata olla viimasena paiknev. Seda eriti viimastes voorudes.
Mänguta punkti saanud mängijat ei jäeta hiljem mängijate paaritu arvu tõttu vabaks.
Kunagi oli periood, kus mängimata partii tõi mitte punkti, vaid ainult poole. Mikko Markkula ettepanekul arutati 2 aastat tagasi Torinos śveitsi süsteemi paarimise komitees selle mooduse juurde tagasipöördumist, aga see ei leidnud toetust.
Mida madalam su üldine paigutus on, seda suurem võimalus on sul vabaks jääda. Austraallased jõudsid eelmisel nädalal ühismõistmisele, et selle paigutuse määravad: 1) tulemused turniiril, 2) reiting, 3) tiitel ja 4) tähestik.
Muide eelmise aasta kevadel tuli Austraalia diskussioonis keegi Cameron D välja ettepanekuga jätta paaritu osavõtjate arvuga turniiril kõik mängijad korra vabaks. Välja näeks see niimoodi. Näiteks mängib 7-voorulisel turniiril 53 mängijat.
I voorus jäävad vabaks ja saavad 1 punkti 9 esimesena paigutatut, II voorus järgmised 9, kõigis edasistes voorudes iga kord järgmised 7 ja kokku saamegi sel moel 53.
Eelis on see, et kõik on võrdses olukorras ja pealegi on juba ette teada, millal vaba ollakse. Hinnata ei oska, aga proovida ju võiks.
Lembit
Seekordne vaidluse algataja oli mänginud mingil lahtisel turniiril ja kuna tal reitingut polnud, siis oli tema vabaks jätmine ootusepärane. Järgmisel nädalal oli teisel turniiril mänginud tema poeg (reiting 1100) ja ka vabaks jäetud. Ometi oli seal olnud ka reitinguta mängijaid, kellele aga kohtunik andnud tingliku reitingu 1300 (keegi neist olevat mänginud vaid 3 kuud). Küsib ta siis, kumb kohtunik toimis õigesti.
FIDE reitingutel põhineva śveitsi süsteemi (hollandi variandi) reeglite p. A5 ütleb: Kui mängijate koguarv on paaritu või muutub selleks, jääb üks mängija paariliseta. See mängija saab 1 punkti, kusjuures vastast ega värvi ei arvestata. Seda arvestatakse laskumisena.
Samuti loetakse laskumiseks ka mänguta saavutatud võit, kaotust ei loeta ei laskumiseks ega tõusmiseks. Loobumisvõidu saamiselgi ei arvestata värvi.
Üldiselt peaks vähemalt I voorus vabaks jääma kõige madalamal asetuv mängija ja kui on vaid üks reitinguta mängija, siis on loomulik, et tema jääbki vabaks. Mida teha aga juhul, kui reitinguta mängijaid on mitu? Kõige lihtsam on need siis reastada tähestiku järjekorras. Kindlasti peaks nii toimima, kui mängijate mängutasemest puudub ülevaade ja seda ei osata hinnata. Teise turniiri kohtunikul oli ilmselt mängijatest parem pilt ja seetõttu said kõik mängijad endale ajutise reitingu, mida sel juhul tuleks kasutada ka järgmiste voorude paarimisel. Nii peaks ehk toimima siis, kui reitinguta mängijaid on palju, voorude arv aga väike. Vaieldav on küll see, kas kellegi tinglik reiting võiks olla kõrgem teiste ametlikest reitingutest. Pigem vastaksin eitavalt. Erandid on muidugi võimalikud.
Vabaks peaks üldiselt jääma viimase punktigrupi madalaima reitinguga mängija (igas voorus erinev). Selle valikul aga arvestatakse, et gruppi ülejäänud saaksid omavahel mängida ja nende värvid omavahel sobiksid.
Kuivõrd FIDE hollandi variandis liigub paarimine ülalt alla, tekitab see vajaduse mängijaid punktigrupis ringi tõsta, nii et vabaks jääja ei tarvitse tingimata olla viimasena paiknev. Seda eriti viimastes voorudes.
Mänguta punkti saanud mängijat ei jäeta hiljem mängijate paaritu arvu tõttu vabaks.
Kunagi oli periood, kus mängimata partii tõi mitte punkti, vaid ainult poole. Mikko Markkula ettepanekul arutati 2 aastat tagasi Torinos śveitsi süsteemi paarimise komitees selle mooduse juurde tagasipöördumist, aga see ei leidnud toetust.
Mida madalam su üldine paigutus on, seda suurem võimalus on sul vabaks jääda. Austraallased jõudsid eelmisel nädalal ühismõistmisele, et selle paigutuse määravad: 1) tulemused turniiril, 2) reiting, 3) tiitel ja 4) tähestik.
Muide eelmise aasta kevadel tuli Austraalia diskussioonis keegi Cameron D välja ettepanekuga jätta paaritu osavõtjate arvuga turniiril kõik mängijad korra vabaks. Välja näeks see niimoodi. Näiteks mängib 7-voorulisel turniiril 53 mängijat.
I voorus jäävad vabaks ja saavad 1 punkti 9 esimesena paigutatut, II voorus järgmised 9, kõigis edasistes voorudes iga kord järgmised 7 ja kokku saamegi sel moel 53.
Eelis on see, et kõik on võrdses olukorras ja pealegi on juba ette teada, millal vaba ollakse. Hinnata ei oska, aga proovida ju võiks.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)