pühapäev, 28. detsember 2008

Kohtuniku tegutsemisest

Kuidas peaks kohtunik toimima ajapuuduses? Viimases Chesscafes tuuakse juhtum Hollandist. Partii ajakontrolliga 2 tundi 40 käigule ja siis 1 tund lõpuni. Mustal oli jäänud alla 5 minuti ja ta oli lõpetanud märkimise. Valgel oli aega rohkem ja ta jätkas kirjutamist. Siis tegi valge 41. käigu ja must tahtis endale abiks saada valge protokolli. Kohtunik aitaski tal seda saada, sest käigul olles võivat alati vastasmängija protokolli küsida. Käekiri oli aga valgel halb, nii et kohtunik hoiatas, et paneb talle kaotuse, kui paremini kirjutama ei hakka. Seiskas siis kellad ja laskis mustal protokolli taastada. Kas kohtuniku tegevus oli korrektne?

Selles olukorras must protokolli küsida ei tohtinud, kohtunik ei tohtinud aga näidata, et käikude arv on täis. Kohtunik võib alles pärast noolekese langemist nõuda, et mängija vastasele protokolli annaks. Kellad oleks tulnud seisma panna vaid siis, kui kumbki poleks protokolli kirjutanud.
Art. 8.5b: Kui ainult üks mängija pole kohustatud vastavalt artiklile 8.4 partiiprotokolli pidama, peab ta selle täielikult korda tegema niipea, kui üks nooleke on langenud. Tingimusel, et mängija on käigul, võib ta kasutada oma vastasmängija partiiprotokolli, kuid peab selle tagasi andma enne käigu tegemist.
Kirja loetavuse üle otsustamine kipub olema subjektiivne. Partii kaotatuks lugemisega mindaks ilmselt liiale ja seda võiks kasutada vaid äärmusjuhtumil. Kui protokoll oli ikkagi loetav, siis polnud ju tegemist partii taastamisega, vaid ainult musta puuduvate käikude kirjutamisega.

Iraanist tuli Chesscafesse küsimus selle kohta, kuidas peaks kohtunik sekkuma kiir- ja välkmales, kui märkab, et mõlemad kuningad on tules või asuvad kõrvuti väljadel.
Art. B6: ... sekkub kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine ei ole lõpetatud.
Valmis retsepti pole minul ega RC esimehelgi.
Art. 7.4a ju mingi üldise orientiiri annab: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik ..., tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli vahetult enne seda, kui tehti vastase käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket.
Aga see ei ütle, kuidas seda viimast kindlaks tehtavat seisu leida. Nii et äärmisel juhul tuleb arvestada uue partii mängimise võimalusega.

Välkmales tuleb arvestada, et määrustevastane käik loetakse sooritatuks vaid siis, kui vastasmängija on esinenud vastava avaldusega enne oma käigu tegemist (vt. art. C3). Nii et kui määrustevastase käigu on teinud mõlemad mängijad, võib taotluse selle kohta esitada vaid see mängija, kes on parajasti käigul. Määrustevastase käigu teeb ka kuninga tulle jätnud mängija. Nii et kui mõlemad kuningad teineteist ründavad, võib käigul olija taotleda endale võitu.

Sama iraanlane on koodeksist (art. B4) välja lugenud sellegi, et pärast 3 käigu sooritamist ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendiga. Aga mis siis, kui üks või mitu malendit laualt puudub, nende hulgas kasvõi kuningas? Asi on absurdne; ise pole küll näinud, et keegi oleks kuningata mängima hakanud. Aga võiks ju proovida. Geurti arvates ei saa valgele kuninga puudumisel matti panna ja võiks vaid ajaga võita. Nii et vähemalt viik oleks siis peaaegu et garanteeritud. Ei kujuta küll ette üht poolt ilma kuningata vastase kuningat matistamas.

Aga seda teatas iraanlane õigesti, et artikkel 10.2 ei kehti mingite ajalisandite puhul, olgu need kasvõi 1 sekund käigule.
Selleks aastaks siis kõik. Ehk tuleval aastal kirjutab keegi teine. Aga seniks head vana aasta lõppu, kolleegid!
Lembit

reede, 26. detsember 2008

Mida eelistavad tipud?

Üks FIDE Dresdeni konverentsi otsuseid käsitles ajakontrollide standardiseerimist. Vt. minu 21.XII Veel kongressi otsustest. Valikuvõimalustena kinnitati tavamales 6 võimalikku mõtlemisaega. Ometi ei leia nende hulgast seda, mida kasutatakse GP turniiridel, sealhulgas praegu Elistas. Malevõhikuna tundub mullegi see vähemalt esmapilgul kohmaka ja aegaviitvana: 2 tundi 40 käigule, siis 1 tund 20-le, pärast seda lisandub 15 minutit ja iga käiguga hakkab alles nüüd juurde tulema 30 sekundit.
Aga mida arvavad suurmeistrid ise? Vastav küsitlus korraldati Elistas mängijate seas. Püüdsin arvamusi veidi kokku võtta ja üldistada.

Paljud on huvitatud sellest, et ajakontrollid oleksid võimalikult ühesugused. Cheparinovi arvates on ebanormaalne, kui MK-l on üks, MM-l aga hoopis teistsugune kontroll. Gaśimov lisab, et muidu sõltub kontrollist, kas hakkad 30-sekundilist lisandit saama 1. käigust, pärast mingit kontrolli või üldse mitte. Ja vahel unustadki, et pärast 60 käiku hakkad sekundeid juurde saama. Ka Bacrot räägib ajakontrolli sagedasest unustamisest ja kontrollide omavahel segamini ajamisest. Ühel turniiril olnud sedavõrd harjumatu kontroll, et ta olevat algul rohkesti aega kaotanud. MM, MK ja GP vajavad üht kontrolli.
Leko arvab; et ajakontroll ei peaks lähtuma korraldajate maitsest, vaid turniiri spetsiifikast: kas on tegemist tava-, kiir- või välkmalega. Ühel turniiril ei tohiks kasutada mitut kontrolli, MM-l aga pärast klassikalise kontrolliga partiide mängimist tie-break´i, algul kiir-, hiljem välkmales. Absurdne, et klassikalise male maailmameistri võib selgitada välguga.

Ligi pooled tahaksid praegust kontrolli lühendada. Kassimdźanovi arvates ei tohiks see olla üle 4 tunni partiile, üsna optimaalne olevat isegi 1,5 tundi partiile + 30 lisasek. käigule. Partiide kvaliteet küll langeks, aga mängud oleksid huvitavamad. GP turniiride 7-tunnine kontroll tähendab mingi avanguvea tõttu 7-tunnist piina. Eljanov peab samuti 4-tunnist mängu liiga pikaks, kurnavaks ja pingeliseks. Tema arvates oleksid ideaalsed aga 5-6-tunnised voorud. Väsitab see kontroll ka Mamedźarovit. Igatahes MM-l olgu talle sobivam kontroll. Kõige radikaalsem näib olema Griśtśuk: mida lühem, seda parem. Tema eelistaks mängida 1-tunnise või isegi 25- minutise kontrolliga. Oleks pealtvaatajaile huvitav ja sponsoreile atraktiivne. Kuigi ta meenutab, et veel 90-ndate aastate algul partiisid katkestati - siis oli see klassikaline male.

Umbes niisama palju on ka praeguse pika kontrolli pooldajaid. Üks neist on Inarkijev, kelle järgi küll sekundid peaksid lisanduma 1. käigust. Mänguklassi kõrval oleks siis suur osa ka intuitsioonil. On neidki, kellele ajakontroll on enam-vähem ükskõik. Akopjan leiab, et kui mängija on optimaalses vormis, pole kontroll oluline, tundugu see siis mugav või mitte, olgu see lühem või pikem. Aleksejev pidas Elistas kasutatud kontrolli nii heaks, et seda võiks kasutada ka MM-l. Teised kontrollid toovad vigu ja viivad kvaliteedi alla. Jakovenko oli umbes samal arvamusel, leides, et nii saab tõsise ja kvaliteetse mängu. Olgu sama kontroll siis ka MM-l, kus aga lisatagu 30 sekundit lõpuni (tahtis ta öelda, et algusest peale?).
Nii et peaaegu niisama palju kui mängijaid, on ka arvamusi. Korraldajatel pole niimoodi kerge otsustada, liiati tuleb peale mängijate arvestada ka pealtvaatajaid, sponsoreid ja keda kõike veel.
Lembit

teisipäev, 23. detsember 2008

Soome kiirmalereeglitest

FIDE koodeks annab liikmesliitudele võimaluse oma detailsemate reeglite rakendamiseks, seda aga teatud tingimustel. Soomes on sellest ajast, kui kirimalereeglitest sai koodeksi koostisosa (1996), neid ignoreeritud ja mängitud kiirmalet oma reeglite järgi. Nende kasutamine on piiratud Soome territooriumiga ja neid ei kasutata FIDE võistlustel. Seega on täidetud koodeksi eessõnas toodud tingimused b ja c. Punktiga a (et ei oleks mingit vastuolu FIDE koodeksiga) pole minu arvates küll täiel määral arvestatud.
Ehk on aga nende reeglie vaatlemine meilegi kasulik, arvestades, et meie mängijaid käib mängimas Soomes ja küllap on Soome mängijaid ka Kalevi Kerese-turniiril. Arvan, et meil ei tasu FIDE koodeksiga vastuollu minna, küll aga võiks kokku leppida ühtmoodi tegutsemises nendel juhtudel, kui praegused ametlikud napid kiirmalereeglid otsad lahtiseks jätavad. Loomulikult ei vaatle ma ühtelangevaid punkte ega neid asju, mis ka kirja panemata tunduvad päris selged olevat.

FIDE-l on artikleid 9, soomlastel 21 punkti. Esimene ilmne erinevus on soomlaste 7. punkt. FIDE ütleb selgelt, et kui kuninga ja lipu asend oli algseisus ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud. Soomlastel vastupidi on vangerdus ka sel juhul võimalik.
Järgmised punktid sisaldavad aga FIDE-ga võrreldes täpsemaid toimimisjuhendeid.
9. Kui mängija ajab paigast ühe või mitu malendit, peab ta parandama seisu õigeks oma aja arvel. Kui vaja, võib vastasmängija selleks käivitada mängija kella.
10. Kui mängija puudutab üht malendit ja käib teisega, võib vastasmängija käivitada mängija kella ja nõuda, et ta käiks esmalt puudutatud malendiga.
11. Kui ettur viiakse viimasele reale ja jäetakse teise malendiga asendamata, on mõlemal õigus seisata kell malendi saamiseks.

Vastavalt 13. punktile kaotab juba 1. määrustevastane käik nagu välkmaleski. Arvan, et see on liiga resoluutne, kuigi samal ajal FIDE reeglites toodud tavamalelik toimimismoodus (vastasmängijale 2 x a 2 min, 3. kord kaotus) on liiga aegaviitev, eriti kui tegemist on algajate rohkelt eksivate mängijatega. Üldiselt on aktsepteeritud minu poolt tavaliselt kasutatavat moodust 1. kord hoiatus, 2. kord kaotus. Olen proovinud ka 1. kord 2 min., 2. kord kaotus.
Ajaületuse kohta ütleb soomlaste p. 13: Partii võidab see, kelle vastasmängija nooleke langeb varem, tingimusel et 1) mängija osutab sellele ja seiskab oma kella nii, et selle nooleke on veel ülal ning 2) tal on piisavalt materjali mati tegemiseks. Kuninga löömine on keelatud, tuld tuleb vaid näidata.

14.punkti järgi fikseerivad soomlased viigi ka igavese tule, seisu kordumise ja "surnud seisu" tõttu. Mängija peab siis seiskama kella ja kutsuma kohtuniku. Kui vastasmängija viigiga ei nõustu, peab ta mängima nii, et partii edeneks. Kui kohtunik nendib, et partii ei edene, fikseerib ta viigi.
FIDE artikli 10.2 rakendamisest kiirmales Soome reeglid juttu ei tee ja seda seal ei rakendatagi. FIDE reeglite järgi kehtivad nii 10.2 kui ka 50 käigu reegel kiirmaleski. Praktiliselt see siiski vähegi suurema osavõtjate arvuga võistlustel võimalik pole. Ühe partii pärast ei saa kohtunik jätta unarusse kõiki teisi laudu, liiati ei peeta ka partiiprotokolle. Arvestagem aga, et artikkel 10.2 kehtib vaid juhul, kui mängitakse ilma lisasekunditeta. Nii et näiteks Kalevi kiirturniiril seda kasutada ei saa.

Soomlaste reeglitest leiame veel sellised punktid:
15. Kohtuniku otsus sõltub sündmuste järjekorrast. Kui seda ei õnnestu selgitada, loeb see, missuguses järjekorras sündmustest teatati.
16. Vaidlusolukorras võib kumbki mängija seisata kohtuniku kutsumiseks kellad.
17. Reeglite rikkumise eest: 1. kord hoiatus, 2. kord kaotus. Kui asi kordub mitmes partiis, võib mängija võistlustelt kõrvaldada.
19. Kohtunik võib malekella kätte võtta vaid vaidluse korral, siis kui mängijad seda paluvad või kella vahetamiseks.
20. Kui pealtvaataja sekkub (näiteks öeldes, et nooleke on kukkunud), võib partii määrata uuesti mängitavaks.
21. Kohtuniku otsuste peale ei saa protesteerida.
Ilusaid algavaid pühi, head kolleegid!
Lembit

pühapäev, 21. detsember 2008

Veel kongressi otsustest

Kuna FIDE endiselt hoidub lähema ametliku informatsiooni andmisest oma Dresdeni kongressi kohta, siis tuleb ikka veel piirduda siit-sealt kogutud killukestega. Nagu selgub, on aastakümneid tegutsenud organisatsioon üldse veel ametlikult registreerimata. Asi lubatakse nüüd küll kähku korda ajada. Üht-teist kohtunikele huvipakkuvat saab välja lugeda ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni (ACP) sekretäri GM Bartlomiej Macieja Chessbase´is avaldatud artiklist.

Kõigepealt koodeksist. Jutt käib ikka vaid paarist üldist tähelepanu pälvinud artiklist. Hilinemisaja võimaluse ja pikkuse kohta jäi mul Gijssenist mulje, et Täitevkomitee siin ühisele seisukohale ei jõudnud (vt. 17.XII Hilinemisega või ilma). Macieja järgi olevat TK siiski pooldanud võimaliku hilinemisaja viimist 0-le ja seda ka Peaassambleele soovitanud. Suurt tähtsust sel muidugi pole, sest PA keeldus vastutust endale võtmast ja otsustuskord on nüüd Presidendinõukogu käes. Nii et enne paari-kolme kuud ei selgu midagi.
Reeglite komitees olevat diskuteeritud elavalt selle üle, kas vastasmängijale üldse võib viiki pakkuda ja kui jaa, siis millal. Koodeksisse otsustati lisada selline punkt: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei või viiki leppida enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse teha ilma kohtuniku nõusolekuta.
Macieja toob sellega seoses ära ACP liikmete (seega tippmängijate) seas kevadel korraldatud ringküsitluse tulemused (kehtivaks tunnistati 171 seisukohavõttu). Osalejatest leidis 43 %, et viigipakkumine olgu lubatud mistahes ajal, 17 % oli võrdselt nii neid, kes tahtsid viigipakkumise keelata enne 30. käiku, kui ka neid, kelle arvates piiriks peaks olema 40. käik. 3 % arvates võiks seda teha alles pärast 50. käiku. 18 % pooldas Korsika reegli kehtestamist, mille järgi viiki ei tohiks üldse pakkuda. Kui vastasmängija lubatud ajal tehtud viigipakkumise tagasi lükkab, peaks see 12 % vastanute arvates tooma ajalise karistuse.
Kaob artikli 12.2b keeld mobiiltelefonide ja muude elektrooniliste sidevahendite toomise kohta mängualale. (Sest kuhu nad ikkagi panna?) Küll aga peavad need olema täielikult välja lülitatud.

Võistlustel kasutatavad ajakontrollid peaksid muutuma standardseks, kuigi valikuvõimalus on üsna suur. Nii tuleks nn. klassikalises males rakendada üht järgmistest võimalustest:
a) 90 min. partiile + 30 sek. igale käigule
b) 90 min. 40 käigule + 30 min. lõpuni, 30 sek. igale käigule
c) 100 min. 40 käigule + 50 min. 20 käigule + 15 min. lõpuni, 30 sek. igale käigule
d) 120 min. 40 käigule + 30 min. lõpuni
e) 120 min. 40 käigule + 60 min. lõpuni
f) 120 min. 40 käigule + 60 min. 20 käigule + 30 min. lõpuni.
Kui kontroll on teistsugune, siis vähemalt GM, IM, WGM ja WIM normideks see turniir pärast 1. juulit arvesse ei lähe.

Reitingunimekirju hakkab FIDE edaspidi avaldama mitte iga 3 kuu, vaid iga 2 kuu tagant. Kuivõrd suurmeistrite arv on kiiresti kasvanud, oli elavalt arutatud mingi eliit-suurmeistri tiitli loomise vajadust. Ettepanek lükati tagasi, sest selgus, et reitinguga mängijate arv oli proportsionaalselt veelgi rohkem kasvanud.
1972.a. oli 83 GM, reitingumängijaid 794, neist reitingu üle 2200 omas 692.
2000.a. oli 1158 GM, reitingumängijaid 96 509, neist üle 2200 reitinguga 21 023.
Seega oli suurmeistreid reitingumängijatest esimesel juhul 10,5 % (kõrgema reitinguga mängijatest 12 %), teisel juhul oli suurmeistreid vaid 1,2 % (või vastavalt 5,5 %).
Edaspidi on FIDE reitingute alampiiriks mitte 1400, vaid 1200. Tiitlinorme aga parasjagu tõsteti. GM normi täitmine on näiteks võimalik vaid siis, kui su vastastest on vähemalt 1/3 suurmeistrid.

Sünnipäevaõnnitluse saatsin eile Austriasse Linzi. Werner Stubenvoll sai 65. Tegemist on väga aktiivse FIDE tegelasega, kellega koos töötasin omal ajal reeglite komitees. Praegu vastutab ta oma kodumaal reitingute arvestamise eest, FIDEs aga kuulub ta kvalifikatsioonikomisjoni, kohtunikekogusse ja śveitsi paarimise komiteesse. IA on ta alates 1990. Ei mäleta, et oleksin temaga turniiridel koos tegutsenud, küll aga siis kui kunagi Euroopa klubide turniiri alagruppe juhtisin, oli ta tavaliselt selle sarja üldine peakohtunik.
Lembit

reede, 19. detsember 2008

Juhtum välkpartiis

Ühel Belgias peetud välkturniiril leidis aset järgmine juhtum:
Valge andis musta kuningale tuld. Must seda arvesse ei võtnud, vaid tegi mingi käigu, millega kuningas ikkagi tulle jäi. Vist ei pannud valgegi seda tähele, sest ta tegi ka sellise käigu, millega tuli jäi püsima. Nüüd seiskas must kella ja nõudis võitu, sest valge viimane käik olevat määrustevastane. Mida peaks tegema kohtunik?

Juhtum oli arutlusel juba oktoobrikuu Chesscafes. Geurt kirjutas siis vaid, et valgel oli võimalus esitada taotlus vastasmängija määrustevastase käigu kohta ja nii ise partii võita. Probleemi lihtsaim lahendus olnuks Geurti järgi see, kui must teeks sellise käigu, mis muudaks seisu määrustepäraseks, nii et kuningas poleks enam tules. Oli lugejaid, kes asjast aru ei saanud või Geurti vastusega rahule ei jäänud.Keegi oli näiteks välja lugenud, et kuningas oleks tulnud maha lüüa ja püüdis seepärast RC esimehele selgeks teha, et löömiskohustus kehtib vaid kabes. Detsembriveerust leiame vastused ühele inglasele ja ühele soomlasele. Mõtelgem siis ka korraks sellele, mis tegelikult juhtus.

Musta poolt kuninga tullejätmine oli loomulikult määrustevastane käik. Koodeksi art. C3 ütleb küllalt selgelt: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida.
Niisiis oli valgel taotluse esitamise õigus ja kohtunik oleks pidanud selle rahuldama ja valgele võidu andma. Kuivõrd tegemist oli välkpartiiga, polnud kohtunikul endal õigust ilma taotluseta asjade käiku sekkuda, isegi siis kui ta ise määrustevastast käiku märkas. Valgele oleks taotluse esitamine olnud ainuõige tegutsemisviis. Tema poolt tehtud käik oli ilmselt määrustevastane, aga arvestagem, et see tehti pärast teise poole määrustevastast käiku.

Mis aga siis, kui valge oleks löönud musta tullejäetud kuninga? Teame, et kuningat lüüa ei tohi ja art. 1.2 ütleb selle selgelt ära: Oma kuninga asetamine või jätmine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud. Minu arust oli selle lause koodeksisse tulekul kummaline tagajärg. Kuni seda artiklit polnud, arvati üldiselt, et kuninga löömine peaks olema kaotus, artikli ilmumisega muutus suhtumine kuidagi ebalevaks. Ei tohi lüüa küll, aga mis siis? Kui on näiteks ilmne, et kuninga löömisega püüab mängija vaid oma võitu kinnitada. Kes on lähemalt Chesscafed jälginud, siis peaks olema märganud, et ka Geurt on just samamoodi kõhelnud. Seekordne Chesscafe kommentaar on vist üks esimesi, kus RC esimees selgelt ütleb, et kui valge oleks löönud musta kuninga, oleks must võinud taotleda võitu. Võtkem seejuures arvesse ka seda, et tegemist oli ikkagi välkpartiiga.
Antud juhul peab aga Geurt musta võidutaotlust mõttetuks ja kehtetuks. Tema enda kuningas oli ju tules. Kohtunik pidi selle kindlasti tagasi lükkama. Aga kas peaks musta ka seepärast karistama? Oleneb kohtunikust ja tema otsusest. Kui ta leiab, et musta eesmärgiks oli vastase häirimine, siis tuleb karistada, ilmselt valgele mõtlemisaja lisamise teel. Karistamist vääriks ju ka kellade põhjendamatu seiskamine.

Ajalehed tõid kurva teate. 74-aastaselt on lahkunud tuntud sporditegelane ja -ajakirjanik Henn Saarmann, peategelane kasvõi Eesti spordi biograafilise leksikoni väljaandmisel. Nooremas eas oli ta aktiivne maletaja, koos temaga sai mõnda aega koos veetud Jõu malevankrit. Ta tegutses omal ajal ka paljudel võistlustel asjaliku ja energilise kohtunikuna. 1962. aastal sai ta vabariikliku kategooria. Puhka rahus, Henn!
Lembit

kolmapäev, 17. detsember 2008

Hilinemisega või ilma

Malekoodeksis tehakse midagi ümber iga 4 aasta tagant, aga kunagi pole asi vähemalt laiema üldsuse jaoks kuu pärast FIDE kongressi olnud nii ebaselge kui praegu. Kas ikka võib kõnelda uuest koodeksist või mitte? Kas ja mida üldse muudeti? Seepärast ootasin põnevusega RC (õigemini küll RTRC - reeglite ja turniirimääruste komitee) esimehe Geurt Gijsseni tänast Chesscafe veergu. Veidi asi selgemaks sai, aga ainult veidi.

RC-le saadetud esialgsed ettepanekud (üldse sai neid lõpuks 120) avaldati juba varakult. Need olid väga erinevatelt autoritelt ja ühist oli neis vähe. Kohati olid need üksteisele päris vasturääkivad. Tõlkisin neist kättesaadavad ära ja mingil määral sai neid kasutatud ka suvisel Kilingi-Nõmme seminaril. Siis hakkas tööle erikomisjon, kes ettepanekutest ühe terviku tegi. Nagu Geurt kinnitab, olevat tekst septembris saadetud kõigile maleliitudele. Ta loodab, et neid ka igal pool kohtunikekogudes arutati. Kahjuks pole ma seda dokumenti tänaseni näinud ega oska seepärast selle kohta midagi öelda. Loomulik, et Eesti Maleliidu juhatusel tähtsamaidki probleeme on ja ainult minutaoline mittemaletaja võib koodeksiküsimust pidada kongressi tähtsaimaks.

Dresdenis planeeriti RC koosolekuks 4 tundi mänguvabal päeval, tegelikult oli arutlus kestnud tervelt 7. Loodan, et 70 (!, ilmselt rekord) osalenu ja oma sõna öelnu hulgas oli ka Eesti esindaja. Seekord vaatleb Geurt ainult artikli 6.7 üle arenenud vaidlusi. Praegune tekst on selline:
Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui üks tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunikud ei otsusta teisiti.
Laual oli aga olnud selline uus tekst: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mängukorra algust (after the start of the session), kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Seega on puudumisaeg (default time) O minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.

Kaks sõnastust on küll erinevad, tegelikult ei muudaks see muudatus aga midagi. Turniiri korraldajad võiksid selle järgi ikkagi lubada 1 tunni hilineda ja senise reegli järgi võisid nad lubatud hilinemisaja samuti kasvõi nullini viia, nagu olümpial tehtigi.
Uus tekst läkski RC-s läbi. Täitevkomitees olevat olnud vaidlusi, oli pakutud hilinemisajaks 15-30 minutit, lõplikule seisukohale ei jõutud. Peaassambleel olevat aga radikaalse ettepanekuga välja tulnud Iljumźinov ise: Iga mängija, kes ilmub mängukorra juurde pärast mängukorra algust, kaotab partii. Ei mingeid erandeid, isegi mingite erakorraliste asjaolude (force majeur) puhul mitte.
Põhjenduseks 10 aasta tagune juhtum, mis nii Iljumźinovi kui ka Gijsseni tõepoolest narri olukorda pani ja millest tookord palju juttu tehti: Karpovi - Anandi MM-matś Lausanne´is, ROK-i asupaigas. Male oli tookord vist olümpiaalaks saamisele lähemal kui praegu. 1. partii pidi algama piduliku tseremooniaga ROK-i presidendi Samaranchi osavõtul. Väljakuulutatud ajaks olid kohal kõik peale Karpovi. Gijssen ei julgenud kelli käivitada, et mitte rikkuda avatseremooniat. Karpov hilines 10 minutit, seni ei toimunud midagi. Igatahes oli Samaranch äärmiselt üllatunud. Ühelgi teisel spordialal nii ei toimuvat.

Nüüd jäi asi tegelikult lahtiseks. Presidendinõukogu peaks lõpliku otsuse tegema alles märtsis 2009. Geurt olevat vahepeal saanud rohkesti kirju, et Iljumźinovi ettepaneku vastuvõtmine oleks katastroof. Niisiis uut ametlikku koodeksiteksti lähikuudel oodata pole, kehtima hakkab see tavapäraselt 1. juulist.
Lembit

pühapäev, 14. detsember 2008

Ühest kiirturniirist

Laste kiirturniir, ajakontroll minimaalne, mida veel kiirmaleks loetakse. Mängijaid 90, seega päris palju. Mängijate vanus algas juba 5 aastast, vanimad olid 16. Üks kohtunik registreeris laua taga tulemusi, teine paaris arvutiga. Üks vanake püüdis toime tulla kõige sellega, mis toimus malelaudade taga ja nende vahetus ümbruses. Kõrvus veel Malekohtuniku õpetlikud sõnad, et silmad ja kõrvad tuleb hästi lahti hoida. Kohtunikekogu oli hiljuti saanud pretensiooni selle kohta, et ühel taolisel turniiril olevat olnud tegemist kokkumänguga ja partiide meelega kaotamisega. Ehk siingi? Loodan, et mitte. Kahjuks ei tea, igatahes polnud mahti märgata.

Seda turniiri on juba aastaid korraldatud ja vast eelkõige väljajagatavate rohkete ilusate karikate tõttu on see saanud küllalt populaarseks. Aga kitsas oli - nii mängijatel, treeneritel, isadel-emadel, kohtunikul muidugi ka. Ei osanud midagi teha, et ruumi rohkem oleks. Oleks ju võinud keelata kõigil peale mängijate turniirisaali pääsemise, aga ega seegi poleks lauaridade vahesid laiemaks teinud ja igaüks on ju huvitatud oma võsukeste mängu jälgimisest.

Probleemid samad nagu lastevõistlustel ikka. Kui üks treener nägi, kuidas ma kirjutasin teadet Määrustevastane käik: 1.kord - hoiatus, 2. kord - kaotus, küsis ta irooniliselt, kas ma FIDE reegleid ei tunne ja nende järgi ei mängi. Eks siis tuli püüda seletada, et kui turniir ei lähe FIDE reitinguarvestusse, siis võivad korraldajad kehtestada oma reegleid (vt. koodeksi eessõna). Ei kujuta ette, mis oleks toimunud, kui oleksime korrektselt kinni pidanud koodeksi artiklist 7.4b (2 määrustevastast käiku ´a 2 minutit korrektiivi, 3. kord kaotus). Sest kahjuks oli määrustevastaseid käike massiliselt. Isegi liidrite laudadel ei märgatud vahel, et kuningas on jäänud üsna tema läheduses olevate malendite tule alla, kaugemal olevatest kõnelemata. Nii et võimatud käigud oligi peamine, millega selle päeva tegelesin. Kui päris aus olla, siis tüütas veidi ära. Teine kummaliselt sage eksimus oli ühe poole kaks käiku järjest: kui keegi jäi veidi kauemaks oma käiku mõtlema, siis tõstis vastane veel mingit oma malendit. Vahel ei suutnud aga poisid seejuures kokku leppida, milline see esimene käik ikkagi oli.

Võimatuid käike lapsed tavaliselt märkasid, vahel ei märganud ka. Ja kui ma siis mõne sellise partii juures juhtusin olema ja asjast välja ei teinud, siis olin ma mõnede treenerite arvates päris pime. Eks siis tuli enda tegevusetuse õigustamiseks ikka ja jälle tsiteerida artiklit B5: Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt artiklile 4 (käigu tegemine) ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha.
Osa mängijaid ja treenereidki oli millegi pärast omaks võtnud arusaama, et määrustevastane käik tuleks vaid siis tehtuks lugeda, kui ka kell vajutatud on. Eks siis tuli tagasi tulla siingi korduvalt toodud juttude juurde käigu tegemisest ja sooritamisest.

Õnneks keerukamate asjadega tegemist polnud. Ka esikohad selgusid punktide arvuga, välja arvatud ühes nooremas klassis, kus parim poiss ja parim tüdruk said võrdselt punkte. Juhend nägi sel juhul ette üheringilise (?) matśi välkmales. Tõlgendasin, et see tähendab üht välkpartiid. Aga ajakontroll? Ja kas nii nagu välgus tavaliselt või mingit tüüpi armageddon? Oleks hea, kui sellised asjad juhendiga paika pandaks. Otsustasin tavalise 5-minutilise välgu kasuks, värv loosiga. Ütlesin, et kui see on viik, mängime teise vahetatud värvidega. Kui seegi on viik, siis armageddon. Vastu ei vaieldud. Tüdruk oli selles partiis selgelt parem. Siis hakkas treener nõudma talle ka poiste turniiri karikat, aga see polnud enam minu asi.

Kõige tähtsam on kohtunikul selliste turniiride puhul jääda maksimaalselt rahulikuks. Küll kõike jõuab teha ja asjad saavad korda. Täielikult ma seda ei suutnud ja üle "3" ei söanda oma tegevust hinnata. Aga kuuldavaid proteste polnud ning lapsed said oma karikad ja auhinnad kätte. Aga kui Malekohtunik pidas vajalikuks eelolevat Kalevi-turniiri arvestades vajalikuks mõtelda kiirmale reeglite ulatuslikumale fikseerimisele (praegune koodeksitekst on selles osas hästi napp), siis selleks turniiriks seda küll vaja polnud. Kõige elementaarsemat peaksime ometi väga hästi tundma.
See kommentaar peaks muide kandma järjekorranumbrit 200. Oleme vist juba kõik ära kirjutanud.
Lembit

neljapäev, 11. detsember 2008

Mängime matini?

Ühel populaarsemal ja vist ka autoriteetsemal veebilehel tekkis arutlus selle üle, kuidas ja millal võiks malepartii lugeda lõppenuks. Alguse sellele pani Mehrdad Pahlevanzadeh, iraani arhitekt, kes malemänguski pole ilmselt võhik. Tiitlitest on tal IA ja IO, ta esindab oma maad FIDE-s ning on peale selle Aasia Maleföderatsiooni laekuriks. Aga seisukoht, millega mees välja tuli, tundus vähemalt esialgu veidi kummalisena: malepartiides tuleb keelata alistumine, mängida tuleb matini välja.

Põhjendus? Maailmas olevat 100 miljonit malet oskavat inimest, reitinguga ainult 100 000 ehk 0,1 %. Seega 99,9 % suurt mängu ei mõistvat. Ei mõisteta kasvõi MM-matśidel, miks seal keegi alla annab. Kui male oleks mõistetavam, toetataks seda rohkem ja ka mängijate sissetulekud suureneksid. Kui mängitaks matini, mõistaks üldsus vähemalt partii lõpuosa. Näeksime huvitavaid lõpukombinatsioone ja noored õpiksid? Näiteks seda, kuidas GM lipuga mati paneb. Viimased käigud on lihtsad, neid tehtaks kiiremini ja nii muutuvat mäng dünaamilisemaks (võtmata arvesse, et neid käike hakatakse tegema siis, kui tavaline mäng oleks juba ära lõppenud). Olevat ju naljakas, kui veendutakse, et vastasest pole võimalik jagu saada.
Esialgu võiks lõpuni mängimise reegleid kasutada mingitel eriturniiridel või näidispartiides, hiljem üldiselt. Siis kaoks ka koodeksist art. 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Jääks vaid art. 5.1a Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati.

Too iraanlane on varemgi ekstravagantsete ettepanekutega püüdnud tähelepanu võita. Pigem üllatas see, et Chessbase´i veergudel nii palju reageerijaid oli ning et nende hinnangutes esinesid väljendid täielikust rumalusest briljantsete ideedeni. Ei teinud küll statistilist analüüsi, aga mulle tundus, et neid oli umbes võrdselt.
Esialgu näib õnneks siiski, et iraanlase idee realiseerimiseks lootust pole. Male ja jalgpalli vahel tõmmatud paralleelid pole eriti õnnestunud. Jalgpallimatś on kindla ajaga piiratud, malepartii mitte. Males võib üks suur viga tulemust diametraalselt muuta, üks värav jalgpallis suure vahe korral enam mitte. Jalgpallis võib ka täielikus kaotusseisus ilusasti mängida, males enne matti millegagi silma paista on märksa raskem.

Turniirid on mängijate, mitte korraldajate, sponsorite ja pealtvaatajate jaoks. Arvati, et lõpuni mäng väsitab mängijaid ja paneb need järgmistes voorudes veel halvemini mängima. Ei usu, et viimase nupuni mängimine kummalegi poolele huvi pakub. Vaevalt on eriti palju neid, kes tahavad lasta endale kõigi nähes matti panna. Arvati, et kui alistuda ei lubata, paneks mängija järjekorras kõik malendid ette või kuninga tulle. Võib ju ka kaotusseisus lihtsalt ära minna ja kellal aja üle lasta (või teeniks nii kaotuse kõigis ülejäänud mängudes?). Võib ju ka lasta sõbral oma mobiilile helistada ja nii partii kaotada.
Mulle küll tundub, et ka alistuda tuleb õigel ajal osata, kasvõi seepärast, et austada vastasmängijat ja tema oskusi. Tean, et kõik treenerid pole minuga ühel nõul ja kõnelevad kõigi võimaluste ärakasutamise vajadusest. On loomulik, et kohtunik ei või partiisse sekkuda. Aga usun, et ma ei toimi kohtunikueetika vastu, kui pärast partiid mõnelt noormehelt küsin, kas varem ei võinud alla anda. Nii et vastupidiselt Pahlevanzadehile.
Ja pärast diskussioonimaterjalide lugemist ühineksin sellega, kes ütles: Jätke male nii, nagu see on!
Lembit

teisipäev, 9. detsember 2008

Milleks kohtunikke vaja

Iga kord, kui Michel uue 64 numbri toob, teen kõigepealt selgeks, kas selles midagi ka reeglitest ja kohtunikutööst on. Tavaliselt pole, sest kunagine kohtunikerubriigi tegija Vladimir Dvorkovitś on juba aastaid siitilmast läinud, samuti ka peatoimetaja Aleksandr Rośal, kes Kerese juubelipäevadel Tallinnas käies mult poolnaljatades küsis, kas ma ei tahaks seda tööd jätkata. Aga ajakirja detsembrinumbris on millestki siiski juttu. Teemaks Venemaa esivõistluste superfinaal, autoriks Mihhail Savinov. Püüan tõlkida:

Meie õnn, et males on olemas arbiitri elukutse. Varem ma ei mõistnud, miks on vaja neid inimesi hallides ülikondades, kes tundide kaupa istuvad liikumatult malesaalides, korjavad usinalt blankette ja eksivad ilma tagajärgedeta nendel juhtudel, kui neilt nõutakse pädevuse ilmutamist (Umbes sama võib öelda ka irratsionaalse vahimeeste-valvurite maailma kohta endise NSVL maades). Välgus on küll kohtunikku vaja. Aga milleks klassikalises males ajalisandite ja automaatse käikude kirjutamisega? Nüüd hakkan mõistma. Pole tõepoolest mingit seost kohtuniku otsuste õigsuse ja kohtunike järele oleva nõudluse vahel. Tähendab, et neid ei kutsuta turniiridele selleks. Ilmselt on siin ainult üks eesmärk - luua maksimum ebamugavusi pealtvaatajatele ja segada ajakirjanike tööd.

Antud juhul oli ajakirjanik solvunud seepärast, et kohtunik oli tõrjunud eemale tema kolleegi ühest tähtsast spordiajakirjast, kelle tegevus mängijaid häiris. Savinov jätkab:
Mulle tundub, et kohtunikud peaksid jälgima turniiri reeglitest ja reglemendist kinnipidamist, tegelikult aga kahvatub nende see funktsioon tungiva tarviduse ees nii palju kui süda kutsub irvitada inimeste üle, esitades mõttetuid ja ebaloomulikke nõudeid. Igatahes on see viimase aja tendents - algul Naltśik, siis superfinaal, seejärel olümpia. Või on asi siiski ikkagi inimestes?

Pildistamise takistamine näibki olevat kõige suurem süü, mida kohtunikele tol konkreetsel juhul ette heideti. Kui mitte arvestada seda, et kohtunikud ei suutnud ette näha pealtvaatajate suurt huvi võistluste vastu ega olnud seetõttu ruume vajalikul määral ette valmistanud.
Vaatasin, mida selles numbris on öeldud teiste võistluste kohta. Euroopa klubide tśempionaadi kohta Halkidikis oli kirjas Seekord kohtunikele pretensioone polnud. Aga kirjutajaks oli võitnud klubi president. Võitjad on tavaliselt ikka rahul.
Tõsi küll, mõnes materjalis oli häid sõnu öeldud võistluse korralduse kohta. Aga korraldaja ja kohtuniku töö on kaks eri asja.

Arvan, et nii hullud need asjad ikka pole. Ilma kohtunikuta siiski läbi ei saa. Muidugi on malekohtunik kunagise tśehhi meistri ja kohtuniku Karel Opoćensky järgi midagi sarnast teatris valvava tuletõrjujaga. Teatripõlenguid juhtub harva, nii nagu malelaua taga tülisidki. Siis aga mängib kohtunik peaosa.
Kohtunik peab eelkõige tagama mängijatele soodsad mängutingimused ja reeglitest kinnipidamise. Küllap kuulub selle hulka ka see, et fotograafid ei segaks. Aga muidugi on Savinovil õigus selles, et kohtunik ei saa end ilmeksimatuks pidada. Ta peab oma käitumist ja tegutsemist pidevalt jälgima. Pole mõtet siin detailideni minna. Võib kasvõi veidi lugeda minu vana artiklit Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest.
Lembit

pühapäev, 7. detsember 2008

Viik või võit?

Ühes Saksamaal mängitud partiis püüdis valge võita lipu ja ratsuga lipu vastu. Tagajärjetult. Lõpuks andis valge lipuga tuld nii, et see oleks järgmisel käigul viinud lippude vahetusele. Must tegi kuningakäigu, valge lõi kaitstud lipu ja vajutas kella. Must nägi, et asi on selge ja lükkas malendid kokku. Viik. Aga mis siis, kui valge oleks nüüd võitu taotlenud? Malendite kokkulükkamine on ju kaotuse märk.

Kõigepealt on oluline, mida mängijad partiiprotokolli märkisid. Kui "viik", siis nii see ka muidugi jääb. Koodeks ei näe ette, mismoodi peaks partiid alla andma. Ka malendite kokkulükkamisest selle ühe võimalusena pole midagi öeldud. Tegelikult seda siiski niimoodi tõlgendatakse. Aga kunagi oli ka malekella seiskamine peaaegu surmkindel märk alistumisest, enam mitte. Kui pärast viigiettepanekut nupud kokku lükata, pole see ju alistumine, vaid viigiga nõustumine.
Ka sellel konkreetsel juhul polnud mingit alust malendite kokkulükkamist alistumiseks pidada.
Ikka tuleb põhjustes selgusele jõuda. Kohtunik oleks muidugi võinud nõuda seisu taastamist ja viik oleks selgeks saanud. Juhul, kui lipu löömine oleks olnud ainus võimalus, oleks partii juba musta lipu löömisega ja surnud seisu tekkimisega viigiga lõppenud.

Siin-seal on ka viimastel päevadel arutusele võetud Ivantśuki juhtum (dopinguproovi andmata jätmine). Vt. ka minu 30.XI Oodates kongressi otsuseid.
Kõigepealt vast niipalju, et olümpia lõpp ei tähendanud selle probleemi lõppu. Kuivõrd FIDE 5-liikmelist meditsiinikomisjoni (Doping Hearing Panel) ei õnnestunud Dresdenis kokku saada (aga võimalik, et ei tahetudki, et aega võita), peetakse selle koosolek lähema 3 kuu jooksul. Seni ei mingeid otsuseid.

FIDE dopingureeglite artikkel 6 näeb ette, et mängija kõik individuaalsed tulemused sellel võistlusel tuleksid tühistada ning esmakordne dopingureeglite rikkumine peaks viima ka kaheaastasele võistluskeelule (2. korral oleks tegemist juba eluaegse diskvalifitseerimisega).
Võistkonna tulemustega toimimise suhtes pole asi nii üheselt selge. See võiks tähendada olümpia pronksmedalite minekut Ungarile. Igatahes on seda nõudnud näiteks üks Calvia olümpial 2004 dopinguproovi andmisest hoidunud Papua - Uus-Guinea maletaja: kõigisse tulevat suhtuda ühtmoodi (aga tookord jäi ju nende meeskond ikkagi tabelisse, kuigi punkte kärbiti).
Päästjaks peaks olema dopingureeglite artikkel 6.1a: Kui mängija tõestab, et tal pole seoses rikkumisega süüd ega lohakust, ei tühistata tema individuaalseid tulemusi teisel võistlusel. Kas Ivantśuk ja FIDE aga suudavad seda tõestada?

Olin ise Dohas, kui 1999 otsustas FIDE erakorralisel Peaassambleel dopingureeglitega ühineda. Eesmärk muidugi olümpiamängudele pääsemine. 9 aastaga pole selles suunas vist põrmugi edasi liigutud. Ja taas vaieldakse pärast Ivantśuki lugu, kas male on üldse sport ja kas siin mingist dopingust võiks kasu olla. Maleolümpia ametlik arst Stefan Hehm igatahes ütles: Amfetamiin ei tee kedagi targemaks, ärksamaks aga küll.
Lembit

neljapäev, 4. detsember 2008

Probleeme etturi muundamisel

Ühes partiis nõudis mängija kohtunikult etturi muundamiseks lippu ja seda oodates seiskas kella. Kui ta lipu aga kätte sai, siis mõtles ta ümber (ehk oleks lipustamine viinud patile?) ja pani lauale hoopis vankri, mis tal laua kõrval juba olemas oli. Mida peaks nüüd tegema kohtunik?
Analoogiline olukord oleks tekkinud ka siis, kui mängija oleks pärast kella seiskamist läinud ise lippu otsima. Tagasitulnult käivitab ta kella ja näeb, et lipustamise korral saaks ta mati. Siis loobub ta üldse etturi muundamisest ja teeb hoopis mingi muu käigu. Hiljem lõpeb partii tema võiduga.

Lipu pealepanekut siin nõuda ei saa (muidugi kui mängija või kohtuniku poolt toodud lipp korraks ka muundumisvälja ei puudutanud ja alles seejärel näiteks vankriga ei asendatud). Mängija võib puudutada mistahes malendit väljaspool malelauda, aga niipea, kui see puudutab malelauda, ei või seda enam teha ja ettur tuleb muuta selleks malendiks. Nii kaua, kui uus malend pole muundumisvälja puudutanud, võib selle asemele panna mistahes muu malendi, pärast seda aga mitte.
Kohtunik peab sellistel juhtudel kasutama oma otsustusvõimet ja intuitsiooni. Lippu ei saa käsitleda puudutatud malendina, aga ka kella seiskamisel etturi muundamiseta (või lipuks muundamiseta) pole õigustust. Vastasmängija on igal juhul häiritud ja peaks saama ajalist kompensatsiooni. Õigupoolest polegi see ju karistus. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtiski vastast eksiteele viia, siis võtab ta mängijalt aega ära ja lisab vastasele (3 minutit?). Kui eksiteele viimist polnud, võib ainult vastasele aega juurde anda. Kui selle käiguga oleks antud matt, siis muidugi ajaga karistada ei saa ja tuleb piirduda hoiatusega.

Selle üle, mida teha siis, kui mängija võtab lipu ja paneb selle muundumisväljale, siis aga paneb selle vahepeal käest lahti laskmata laua kõrvale ning teeb teise käigu, on varem vaieldud. Kas on tegemist etturi muundamisega (etturit ju ei puudutatud) ja kui on, kas tuleks siis ettur muuta just nimelt lipuks?
Selle kohta on isegi RC esimehe Geurt Gijssseni seisukohad aja jooksul diametraalselt muutunud. Võtke ja võrrelge näiteks tema Chesscafe 2002. ja 2004. aasta veerge. Praegu on igatahes üldine veendumus, et lipu lauale asetamine on osa legaalsest käigust ja ta võib muundumisväljale sattuda ainult etturi muundamise teel. Nii et pole näha põhjust, miks muundamine poleks kehtiv. Niisiis kui lipustamine on võimalik, peab mängija selle sel juhul ka tegema.
Lembit

teisipäev, 2. detsember 2008

Vigurid kukuvad ümber

Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikelehel toodi mõned päevad tagasi ära järgmine juhtum: Sealses regionaalliigas laseb käigul olev mängija ühel malendil kukkuda. Kui ta on selle üles tõstnud ja õigele väljale asetanud, nõuab vastasmängija sellega käimist. Mängija keeldub. Juuresviibinud kohtunik lubabki käia teise malendiga, kuna malendi puudutajal polnud käimiskavatsust. Kuna partii lõpeb vastase võiduga, siis protesti ei järgne. Küll aga uuritakse nüüd tagantjärele, kas ikka kohtunikul oli õigus niimoodi toimida.
Kindlasti oli. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju, et käimis- või löömiskohustusega on tegemist juhul, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual ... Ümberkukkunud malend ilmselt selle artikli alla ei käi. Siin tuleb rakendada artiklit 7.3: Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Otsustab kohtunik. Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (koodeksi sissejuhatus).

Saksa Maleliidu koduleheküljel on aga viimasel nädalal arutatud, mida teha ümberkukkunud malendiga välkmales. Kaido Külaots kirjutas Sporditähes, kui karmilt sel juhul Pekingis mõttemängudel mängijatega ümber käidi: kui seda tehti pärast käigu sooritamist (s. t. ka kella vajutamist), oli kaotus kohe käes. Üldises kasutuses see toimimist lihtsustav reegel veel pole, nii et arutleda võib.
Ega art. 7.3 päris selgelt formuleeritud pole. Oletame, et valge teeb käigu, vajutab kella ja ajab siis malendi ümber. Must vajutab valge kella uuesti käima, valge seab oma malendi korda ja vajutab uuesti kella. Kas oleks kohtunik pidanud siin mingil hetkel sekkuma? Välk on rohkem kui ükski muu maleliik kahe mehe omavaheline mäng ja kohtunik hoiab end seal võimalikult tagasi. Sekkumine võib olukorra veel keerukamaks muuta, aga kohtuniku eesmärk on ju vastupidine. Kohtunik sekkub mängijate lahkarvamuste korral, muidu mitte.
Probleem tuleb sellest, et FIDE on püüdnud viia reeglite arvu miinimumini ja katta samade reeglitega igasuguse ajakontrolliga partiisid.

Kella tagasivajutamisest koodeks juttu ei tee, küll aga soovitavad seda näiteks Soomes kehtivad reeglid. Kindlasti ei või kella tagasi vajutada neil juhtudel, kui iga käik toob Fischeri süsteemis lisasekundeid. Välgus ei kasutata küll seda moodust rohkesti, kuid Saksamaal mängitavat näiteks 4 minutit partiile ja 2 sekundit käigule.
Kohtuniku kutsumine koos kella seiskamisega viidab asjatult aega ja katkestab teatud ajaks mängu. Nii võiks vaatamata selle mainimise puudumisele välkmales kella tagasivajutamine minu arust toimida. Probleem võib tekkida siis, kui üks mängijaist tõlgendab artiklit 7.3 nii, et tagasivajutus pole lubatud ja vastane teeb seda keelatud moel, tema ise aga tahab toimida reeglite järgi.
Kui kohtuńik kutsutakse, siis peaks see ilmselt kõigepealt vaatama, kas malendid seisavad juba korralikult või mitte. Kui jah, siis manitseb ta mõlemaid: üht kella tagasivajutamise eest, teist selle eest, et see ei seadnud malendeid oma ajast korda. Kui malend ikka veel paigal pole, siis võib kellal teha ajalise korrektiivi vastasmängija kasuks.
Oma tekstis "Mõnda välkmale reeglitest" (2004) kirjutasin: Kui malendid on laual pikali, siis otsustagu kohtunik ise oma mõistusega, mida ta teeb. Koodeks alati ette ei ütle ... Viimasel paarikümnel sekundil kella seiskamine võib anda kellelegi olulise eelise. Küllap on see praegugi nii.
Lembit