laupäev, 29. august 2009

Miks koodeksis on nii?

Malekoodeksi artikkel 5 kõneleb mitmesugustest partii lõppemise juhtudest. On selliseid punkte, mille järel öeldakse, et partii lõpetamiseks on vaja viimase käigu määrustepärasust (mati- või patiseisu, aga ka surnud seisu tekitanud käik). On aga ka punkte, millele niisugust tingimust pole lisatud (vastasmängija alistumine, viikileppimine, viik 50 käigu või seisu kolmekordse kordumise reegli alusel). On see juhuslik või peitub selle taga mingi olulisem põhjus? Viimases Chesscafes püüdis üks austraallane seda välja selgitada RC esimehelt.

Kui matikäik oli määrustevastane, siis polnud ju tegemist matiga. Määrustevastane käik tuleks tagasi võtta ja selle asemel määrustele vastav käik teha.
Austraallane toob näiteks aga sellise olukorra. A tegi määrustevastase käigu ja pani sellega mati. Sel hetkel ei taibanud kumbki, et tegemist oli määrustevastase käiguga. Mõlemad arvasid, et oligi matt ja nii partiiprotokollidele ka märgiti. Aga siis märkas B, et käik oli määrustevastane (aga võib-olla märkasid seda partiid analüüsides koguni mõlemad). Kas jääb nüüd tulemus püsima või peaks partiid jätkama määrustevastasusele eelnenud käigust? Aga võib-olla olid protokollid veel alla kirjutamata.

Kui tulemus püsima jääks, oleks määrustele vastamise nõue olnud ebavajalik. Aga määrustevastane oleks võinud olla ka see käik, mis kusagil teises partiis oleks sundinud mängija alistuma (art. 5.1b) või viiki leppima (art. 5.2c).
Seisu kolmekordse kordumise ja 50 käigu reegli võib lugeda erandjuhtudeks. Nendest kinnipidamist kontrollib ju tavaliselt kohtunik, kes teeb ühtlasi kindlaks ka selle, kas tehtud käigud olid määrustepärased või mitte. Viikileppimisel loeb aga mängijate nõusolek - muidugi ei tohi ka sel juhul partii olla varem kuidagi teisiti lõppenud.

Mati puhul võib võitja ka kutsuda kohtuniku ja lasta tal viimase käigu õigsust kontrollida. Kindlasti juhtub üliharva, et käik pole määrustepärane.
Päris üheselt ei võiks siin siiski kohtuniku toimimise kohta soovitusi anda. Meenutan kommentaari inglaste raamatule (15.VII Kohtunik noorteturniiril), mida on tsiteeritud ka meie kohtuniku käsiraamatus. Noortevõistlustel ei soovitata mängijale öelda, kas ta on mati pannud või mitte. Kui matti pole, võiks kohtuniku ütlus anda vastasmängijale suure eelise. Minu arust on mängijate mänguoskus olulisem kui nende vanus. Kui ei või poisile öelda, kas laual on matt või mitte, ei võiks seda öelda ka vanakesele, kellele käigud probleeme tekitavad.
Kui aga mõlemad oleksid nõustunud, et B kuningas sai mati ja hiljem selgub, et matti ikkagi polnud, jääb tulemus püsima, sest B oli alistunud. Tõsi küll, on üks erand. Siis, kui laual oleks olnud patiseis. Sel juhul oli partii art. 5.2a järgi juba viigiga lõppenud ja hilisem allaandmine enam ei lugenud.
Lembit

kolmapäev, 26. august 2009

Millest sõltub tulemus?

Viimases Chesscafes on võetud vaatluse alla kimbuke hoopis väheste malenditega seise, kus üks pooltest aja üle laseb. Millest siis tulemus sõltub?
Kui seisus ratsu etturi vastu etturiga pool aja ületab, siis ta põhimõtteliselt kaotab, sest ratsuga matistamine on sel juhul üldiselt võimalik.

Võivad aga tekkida mingid erandseisud. Näiteks seisavad valged Ke4 ja Rf4, mustad aga Ke6 ja Ee5. Must puudutab siin oma etturit, mis tähendab, et ainus võimalik käik on exf4. Aga musta nooleke kukub ja valge taotleb võitu.
Teine seis. Valgetel on Kf1 ja Rh8, mustadel Kh1 ja Eh2. Mustade nooleke on kukkunud. Valge seda esialgu ei märka ja puudutab oma ratsut. Enne käigu tegemist paneb ta siiski aja lõppemist tähele ja näeb, et laual on patiseis.
Kolmas seis. Valgetel Ka6, Ea7 ja b6, mustadel vaid Ka8. Valge puudutab b-etturit, aga enne kui ta sellega käia jõuab, langeb ta nooleke ja must esitab selle kohta taotluse.

Vaevalt selliste seisude praktikas esinemise tõenäosus suur on, aga põhimõtteline tähtsus neil on ja kusagil eksamiküsimusteks kõlbaksid nad küll. Üldise juhendi selliste seisude käsitlemiseks annab meile koodeksi artikkel 6.9:
Välja arvatud juhul, kui rakendub üks artiklitest 5.1a, b või 5.2a, b, c (käsitlevad partii lõppemist), on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepärase käikude seeriaga.

Geurti arvates on nendest seisudest lihtsaim viimane. Aeg on valgel küll üle, aga kuna must ju kuidagiviisi võita ei saa, on tegemist viigiga. Seda küll, aga austraallased on oma kodulehel õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et valge käigul ei saaks sellist seisu üldse eksisteerida. Pole ju näha, mis oleks võinud olla musta viimane käik (ainult mingi määrustevastane Kc8-a8).
1. ja 2. seisu peab Geurt keerukamaks. Probleem on selles, kas tuleb arvesse võtta mitte ainult parajasti laual olevat seisu või ka seda, mis tekib sinna pärast puudutatud malendiga käimist. Küllap tuleb.

Geurt võtab endale abiks seisu Kb5, Le7 - Ke8. Käigul saab siin olla ainult must. Tal tuleb lüüa valge lipp ja lauale jäävad ainult kuningad. Surmkindel viik. Kas aga peaks must kaotama, kui ta lippu lüüa ei jõua, vaid ületab aja? Vaevalt küll, sest ainus võimalik käik oleks ikkagi Kxe7 viigiga. Analoogia põhjal tuleks siis lugeda viigiga lõppenuks ka kaks esimest seisu.
Lembit

pühapäev, 23. august 2009

Millal lõpeb partii?

Śahhi ja Garde teine iseseisvumispäeva turniir, tugevam ja segakoosseisuga. Tasemevahe oli küll suur - suurmeistrist tema 7-aastase õpilaseni - ning vanuseerinevused ei mahtunud 70 aasta sisse ära, siis sedapuhku tõesti kõik mängisid. Kuigi minu arust kulutasid mitmed oma aja ära selgetes seisudes, kus niikuinii midagi välja ei mõeldud, ja siis läks lahti välgutamiseks.
Kui meie uut määrustevastasuse reeglit tuleb turniiri juhul kasutada vaid mõned korrad (mis eeldab, et käigud on piisavalt selged), siis sobib see küll. Määrustevastaste käikudega oli mul tegemist vaid ühes partiis. Kummalgi viimased sekundid mehaanilisel kellal jooksmas, tegi üks valekäigu. Vastasele 2 minutit, aga siis tegi ka tema valekäigu. Kuivõrd see põhjustas hetk hiljem esimese mehe ajaületuse, siis kõhklesin veidi, panin aga ka teisele poolele 2 minutit juurde ja asi algas peaaegu nagu otsast peale.

Ühes partiis olin hädas selle lõppemisega. Üks vanem ja teine noorem mängija. Noor laseb aja üle. Loomulikult peaks nüüd võitja kellale osutama või midagi ütlema. Aga ei, partii jätkub, kuni kõik ülejäänud läbi on. Mida teha? Kohtunik sekkuda ei tohi. Pealtvaatajad (õnneks või hoopis kahjuks?) vaatasid ka sekkumata pealt. Niimoodi ei saagi partii otsa! Lõpuks koputas treener poisile õlale ja see ulatas käe. Vastane rääkis, et oli noolekest märganud küll (küllap ka poiss märkas), aga tal olevat poisist kahju olnud.

Aga vaadakem pärast seda kõrvalepõiget midagi ka Geurti viimasest veerust. Küllap teistelgi kohtunikel probleeme on.
Kõik teame, et partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub (5.1b). Lihtne, aga mitte eriti selge. Küllaltki tuntud Kreeka IA Tsorbatzoglu tõstatab küsimuse, kas partii lõpeb siis, kui üks mängija teisele kohtuniku juuresolekul viiki pakub ja mängijad käsi suruvad. Või peaks kohtunik laskma enne tulemuse partiiprotokolli kirjutada? Kas verbaalsest alistumis- või viigiavaldusest piisab? Ehk võib teine mängija seda eirata ja teeselda, et pole õigesti asjast aru saanud? Kreeklase arvates peaksid mängijad partiiprotokollidele alla kirjutama ja alles siis võiks kohtunik tulemust aktsepteerida. Kohtunikud peaksid kõik partiiprotokollid kokku koguma ning lisama need vooru- või matśi´protokollile.

Küllap oleme siin kõik samal arvamusel. Igasuguste arusaamatuste vältimiseks peaksid kohtunikud tõepoolest mängijaid paluma, enne kui need partiisid analüüsima hakkavad, et nad tulemuse partiiprotokolli kannaksid ja seda oma allkirjaga kinnitaksid. Igaks juhuks. Oma käega ei peaks kohtunik kunagi tulemust protokolli kirjutama.

Üks episood siia Geurti praktikast. Kaks mängijat analüüsisid juba oma partiid. Geurt küsis tulemust, sest protokollides seda polnud. Kumbki ütles, et oli partii võitnud. Valge väitis, et oli kahinud kvalitee ja kuna see näis viivat võidule, oligi must alistunud. Analüüsi käigus selgus valgele küll, et kahing oli ekslik ja võidu oleks pidanud saama hoopis must. Musta seletuse järgi olevat valge oma viga märganud kohe pärast kahingut. Siis valge alistuski.
Keda siis sellises olukorras uskuda? Teise partii mängimiseks võimalusi polnud, O:O oleks ka mängijate suhtes olnud ebaõiglane. Ise uskus ta, et tõtt rääkis valgetega mänginud ja nutma hakanud poiss. Must oli väga enesekindel ja ütles, et poisi väiteid ei saa millegagi kinnitada. Tunnistajaid läheduses polnud. Geurt veenis mõlemaid mängijaid viiki leppima.
Tagantjärele mõtleb ta, et ehk oleks siiski pidanud lähtuma intuitsioonist. Teisel päeval oli keegi tulnud ja öelnud, et must oli tõepoolest alistunud. Kirjalikult polnud ta seda siiski valmis kinnitama.
Lembit

neljapäev, 20. august 2009

Lasnamäel mängiti jälle

On taasiseseisvumispäev. Tollased sündmused andsid võimaluse ka Eesti Maleliidu taasloomiseks ja meie uueks väljumiseks iseseisvalt rahvusvahelisele areenile.
Śahh ja Garde korraldas sel puhul eile õhtul sel puhul kiirturniiri 16-aastastele (tegelikult küll vist 14) ja noorematele. 23 mängijat, lisaks veel 7 mängijaga 6-aastaste turniir. Lapsi parajalt palju küll, aga ega ma ei enda kui ka mängijatega päris rahule jäänud.
Mõnede meie tuntud poiste kõrval tegid paljud seal päris elementaarseid vigu ja kuigi lõputseremoonial sai ohtralt medaleid jagatud, siis muudab see ühelt poolt küll turniiridel mängimise atraktiivseks, aga teiselt poolt kipub ka autasusid devalveerima, edaspidi pole aga medaliteni põrmugi niisama kerge jõuda. Ja kust on küll suur hulk poisse nii varakult ära õppinud kahe käega mängimise ja täie jõuga kellavajutamise (pigem küll löömise)? Minu manitsemisestki piisas vaid selleks korraks.

Püüdsin esmakordselt kohusetundlikult kinni pidada meie uutest reeglitest, nii ngu nad uues kohtunikeraamatus seisavad.
Kui mängija sooritab määrustevastase käigu, siis vastasmängija ajale tuleb lisada kaks minutit juhul, kui vastasmängija kellal on jäänud aega vähem kui viis minutit. Kui vastasmängija kellal on aega jäänud vähemalt viis minutit, siis aega juurde ei lisata. Kolmas sooritatud määrustevastane käik toob kaotuse.
Reegel ise on pikk ja mõnevõrra keerulinegi, nii et kuigi ma avamisel need kahes keeles ära seletasin, siis ei tea, kuivõrd see nii väikestele arusaadavaks sai. Kusagil oli küll keegi üliaktiivne enda eksimise märgiks vastasele 2 minutit ise juurde keeranud, kuigi tol vastasel oli veel märksa rohkem kui 5 minutit kellal. Ise kusagil minutite keeramiseni ei jõudnudki.

Määrustevastaste käikude puhul tõmbasin mängija nime juurde kriipsud vooruprotokolli ja neid sai üsna palju. Kui tavaliselt on määrustevastane käik enamasti tähendanud mittemärgatud tuld, siis seekord oli näha ka päris kummalisi käike. Vaevalt saabki sellest reeglist niisuguse koosseisuga turniiril ideaalset varianti leida, esialgu polnud mul ka endal selle rakendamisega kogemusi. Aga võib-olla oleksin võinud toimida teisiti, varjudes klausli taha Võistluse juhend võib määrata teistsugused reeglid ja seda veidi laiemalt tõlgendades (juhend ise ei öelnud asjast ju midagi)?

Eile ilmus Chesscafes ka Geurti järjekordne veerg. Tõlkisin selle endale ära. Üht-teist seal on, aga jätame selle kommenteerimise järgmiseks korraks.
Pisijuubel on täna meiegi ajaveebil. Minu lugemise järgi peaks tänane jutt olema juba 300. Eks see rohkem küll üks ajaraiskamine ole olnud.
Lembit

teisipäev, 18. august 2009

Veel ajast

Kord oli meil juba juttu sellest, mida śotlaste kohtunikuraamat räägib malekelladest ja mõtlemisajast (4. VIII Ajast ja kelladest). Heidame veel korraks pilgu sinnasamasse.
Mõnevõrra näivad raamatu koostajad olevat idealistid. Teame ju kõik hästi, et koodeksi art. 1.1 ütleb Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Käigu tegemine ei hõlma kellavajutust ja see tähendab, et niipea kui käik laual tehtud, võib ka vastasmängija kohe käia. Śotlased kirjutavad art. 6.7a kommentaarides sellest, et nii pole ilus ja enne vastamist tuleks ikka ka kellavajutus ära oodata. Ilus või mitte, aga lubatud küll ning ilmselt oleks tulnud kirjutada hoopis sellest, kas ja kuidas peaksid sel juhul reageerima kohtunikud.

Juhtides tähelepanu iga käigu järel kella vajutamise olulisusele, tuuakse elektronkellade puhul esile asjaolu, et muidu ei toimu üleminek partii lõpuosas võimalikult rakendatavale teistsugusele ajakontrollile ja selleks lisaminutite saamine õigeaegselt.
Aeg laual käigu tegemise ja kellavajutuse vahel on osa mängijale eraldatud ajast. Kui mängija teeb kontrollkäigu ja nooleke langeb enne kellavajutust, on ta partii kaotanud. Oluline on siin kohtuniku kohene sekkumine, mis peaks ära hoidma edasised vaidlused. Ainult juhul, kui käik lõpetab mingil põhjusel partii (juhud on loetletud art. 5 ja 9.6), pole kellaseiskamine vajalik. Mati puhul loeb moment, millal käsi malendi küljest vabastati. Siin on kohtuniku terav silm veel olulisem: mis ikkagi oli kiirem, käsi või nooleke?

Artiklisse 6.7b pole ma leidnud sobivat terminit. Koodeksi eelmises väljaandes kirjutasin kellanupu kohal rippumisest, uues hõljumisest (on keelatud hoida oma sõrme kellanupul või selle kohal hõljuda). Śotlaste arvates on asi üle võetud kirimale reeglitest ega ole üldse vajalik, kuna käima ja kella vajutama peab sama käega ning midagi muud sellega samal ajal teha ei saa.
Art. 6.9 puhul peetakse väga soovitavaks kohtuniku kohalolekut, kui kellegi aeg hakkab täis saama. Muidu lasub vastutus nõutava käikude arvu täissaamise eest ainult mängijatel. Kui mõlemad noolekesed on langenud, pole oluline, kes sellest esimesena teada andis. Mida teha, kui esimesena langenud noolekest ei õnnestu kindlaks teha, selle ütleb ära art. 6.11.
Ajaületuse fikseerimisel kontrolligu kohtunik partii tulemust otsustades nii laualejäänud materjali kui ka seisu. Jutt pole ju ainult üksikust kuningast, vaid ka matistamiseks ebapiisavast materjalist või blokeeritud etturiseisudest.

Ilmsete defektidega malekelli nagu art. 6.10a esineb harva, aga siiski. Näited vigadest: kell ei käi, käivad mõlemad pooled, osutid on jäänud kokku, vedru on lõtvunud, nooleke ei tõuse või on ta pärast 12-st möödumist üles jäänud. Aegade määramisel loeb kohtuniku parem äranägemine. Eks ta siis asendagu kellad ja korrigeerigu aegu.
Raske juhtum on see, kui nooleke näib langevat liiga vara. Mittelangenuks võib noolekest lugeda vaid väga selgetel juhtudel. Piiripealsetel juhtudel loetakse nooleke langenuks. Parema äranägemise jaoks võtku kohtunik arvesse kogu kulutatud aega, üleskirjutatud aegu, mängijate protokolle. Aegade korrigeerimine ei tohiks mängijaid panna liiga raskesse olukorda.

Art. 6.12 kõneleb teatavasti partii katkestamisest. See tähendab nii olukordi, mis puudutavad kogu turniiri (elekter läheb ära, tuletõrjehäire, mingi äärmuslik segamine) või ka ainult üksikut partiid (määrustevastasuse korrigeerimine, vigane malekell, viigitaotlus, mängija haigestumine, etturi muundamine).
Ja muidugi tuleb meeles pidada, et art. 6.12b annab mängijale endale vajaduse korral õiguse kellade seiskamiseks.

Vaatasin täna läbi Kalevi Meenutades Paul Kerest turniiri juhendi (koestraldajate ajaarvestuse järgi on see juba 20.). Kõik peaks toimuma tavapäraselt 8.-10. jaanuaril 2010. Väike erinevus vaid selles, et 15-minutilisele põhiajale ei lisandu 10, vaid ainult 5 sekundit. Praktika on näidanud, et mingi viimane veniv partii võib kogu turniiri kinni pidada.
Lembit

pühapäev, 16. august 2009

Kohtunikul oli juubel

Saatsin eile meili Nijmegeni. FIDE reeglite ja turniirimääruste komitee esimees Geurt Gijssen sai 75. Malekohtunikuna hakkas ta tegutsema suhteliselt hilja, nii et IA-ks sai alles 1979. Sellest ajast peale on ta aga pidevalt olnud seoses kõige tähtsamate asjadega. Esmakordselt sattusime kokku Kasparovi - Karpovi matśil Sevillas 1987. Hiljem jätkus koostöö võistlustel Palma de Mallorcas, Moskvas ja Elistas, aga ka FIDE kongresside ajal reeglite komitees, kuhu minagi mõned aastad kuulusin.
10 aastat tagasi virutas ta Dohas kohtunikekogu ukse väljastpoolt kinni, sest oldi hakatud arutama küsimust, kas ei peaks IA-del alates 65-aastaseks saamisest nende autoriteedi hoidmiseks üldse tegutsemise keelama. See liigutus mõjus ja nii on Geurt viimase ajani jätkanud tähtsates ametites. Miks ta viimase olümpia peakohtunikuna Leongiga asendati, ma ei tea. Loomulikult jäi ära ka meie ühine kohtunikutegevuse lõpetamine, mille Geurt mõni aasta tagasi Tallinnas käies välja pakkus.

Lasksin silmad viimastest internetikülgedest üle. Midagi eriti huvitavat ei leidnud. Polnud varem märganud, et kusagil partii võidu eest 2,5 punkti antakse (viik 1 punkt), nagu tehti seda Ungari meistrivõistlustel. Bilbao suure slämmi turniiril saab teatavasti 3 punkti.

Omalaadi teade tuli Teheranist, kus GM Mosteza Mahjoob üritas neljapäeval maailmarekordit simultaaniandmises (kas see püstitati, ei tea). 5oo lauda, mängijad vanuses 4 - 81 aastat. Esimese 2 tunniga jõuti kõikjal teha 5 käiku (igavavõitu?). Kui 18 tundi mängitud, saadi tulemuseks +397 -13 =9o (88 %). Ametis oli 55 kohtunikku, muud ametimehed peale selle. Ei oska asja plusse ega miinuseid hinnata. Eks ta ole ikkagi eelkõige rekord rekordi pärast. Aga vähemalt korraks tõmbas male Iraanis tähelepanu endale. Väidetavalt olevat üritusest juttu olnud kõigi sealsete lehtede esikülgedel.

Mõned kuud tagasi tegin juttu ühest Inglismaal asetleidnud juhtumist (1. IV Viimastel sekunditel-2). Must ületas seal aja, kui valgel oli jäänud veel viimane sekund. Selgus aga, et paar-kolm käiku enne lõppu oli üks valge ettur laual pikali olnud ning seatud püsti alles pärast ajaületuse taotluse esitamist. Inglise kohtunikeküljel polnud tookord mingit vihjet sellele, kuidas kohtunik selle partiiga toimis, ega ka mingeid vihjeid sellele, kuidas oleks pidanud toimima. Leidsin siis, et must ei reageerinud selles sekundite mängus vajaliku kiirusega ja seepärast võiks võidupunkti valgele anda.
Nüüd on inglased asja juurde tagasi pöördunud ning meie arutlus näib üsna sarnasena. Tolles partiis olevat kohtunik samuti valgele võidu andnud, sest fakte ei vaidlustatud ja partii oli juba lõppenud. Kui must oleks esitanud käik varem korrektse taotluse selle kohta, et ettur kohalt ära nihutati ja seejärel valge kella käigustas, oleks must saanud aega juurde ja partiil lastud jätkuda. Küllap see nii pidigi olema, aga viimastel sekunditel on raske ratsionaalselt toimida.
Lembit

neljapäev, 13. august 2009

Austraallased välgutavad - 2

Vaatame täna kaht ülejäänud seisu austraallaste välkturniirilt. Laual seisid:
Valged: Kd1, Vd3 ja e2, Ea4, b3, c4 ja h2 (7)
Mustad: Kg7, La2, Ef7, g6 ja h5 (5)
Must lööb Lxb3+, märkab aga, et ettur oli kaitstud ja käib hoopis Lb1+. Valge kutsub kohtuniku, aga kella seisma ei pane. Kui kohtunik tuleb, on valge aeg läbi, mustal aga jäänud veel 8 sekundit. Keegi ei näinud, millal aeg kukkus. Kohtunik leidis, et tuleks küll lüüa Lxb3+, aga aega korrigeerima ei hakanud (6.13 ... peab kohtunik toimima kellanäitude määramisel oma parema äranägemise järgi) ja luges partii valgele kaotatuks.
Geurt on kusagil kirjutanud, et sellises seisus tuleb art. 13.4 järgi kas suurendada vastasmängija kulutamata aega ja vähendada eksinud mängija kulutamata aega või teha ainult viimast. 2. variandis oleks valge jäänud muidugi ilma ajata, aga võimalik, et tal oleks ilma selle segaduseta ikkagi veel aega olnud.

Austraalia kohtunikud leiavad, et tegemist oli määrustevastase tegevusega. Kohtunik oleks pidanud mitte ainult aegu korrigeerima, vaid ka karistama musti vastase häirimise eest. 30 sekundit oleks ehk paras olnud. Ajaületuse fikseerimise peale oleks tulnud kindlasti protestida.
Olgu selle vastase häirimisega kuidas tahes, aga mingisuguse aja reageerimine musta tegevusele valgelt kindlasti võttis. Nii et aja korrigeerimine ja partii jätkamine oleks olnud parem lahendus.

Ja viimane seis. Valged: Kb8, Rb6, Ec7 ja f4 (4)
Mustad: Kc6, Rd6, Ef5 ja f6 (4).
Valge käis c7-c8, aga jättis etturi lauale ja vajutas vaid kella. Mõlemad lõid nüüd Rxc8 ja valge sai võiduseisu. Küsimus on aga selles, mis oleks saanud siis, kui must oleks jätnud etturi rahumeeli c8-le ja mänginud näiteks Kxb6 võiduseisuga.
Geurt on pidanud sellist muundamiseta käiku mitte määrustevastaseks käiguks, vaid määrustevastaseks tegevuseks, seda küll a. 2004, kui kehtis veel 2001. a. koodeks.

Kaks viimast koodeksit on muundamisnõuete rikkumist selgelt määrustevastaseks käiguks pidanud. Etturi pealejätmine 8. real koos järgneva kellavajutusega peaks seepärast tooma võidu. Või jääb siis ettur etturiks ega tohi kuhugi liikuda. Vahetada etturit teise malendi vastu saab ainult samal käigul, mitte aga hiljem (3.7e: ... tuleb ettur sama käigu osana samal väljal asendada...).
Küsimuse esitaja väidab, et tava- ja kiirmales on asi lihtsam ja seal võib alati hiljem määrustevastase käigu fikseerimist taotleda (ka selle tegija ise). Erandiks vaid matt, patt või ajaületus enne taotluse esitamist.
Siin mees küll eksib. Kiirmales on asi teisiti. A4c: Vastasmängijal on õigus väita enne oma käigu tegemist,et vastasmängija on sooritanud määrustevastase käigu. Tõsi küll, samas öeldakse, et kohtunik peaks võimaluse korral sekkuma, kui etturi muundamine pole lõpetatud, pole aga täpsustatud, mida teha tuleks. Ju peaks siis kohtunik nõudma etturi asendamist muu malendiga ja lisama taotluse korral teisele mängijale 2 minutit (1.VI Elementaarseid küsimusi).

Kirjutatakse sellestki, et ühes Moskva klubis olevat mängijailt nõutud, et ettur tuleb tingimata lükata 8. reale ja alles siis lipuga asendada. Muidu on tegemist määrustevastase käiguga ja see toob kaotuse. Õige küll, aga kas on seda tingimata vaja, kui asi niigi selge.
Meenutan, et uude koodeksiprojekti tehti ettepanek, et juhul kui ettur jääb etturiks, tuleks vastasmängijale anda 1 minut kompensatsiooniks, aga mitte lubada sel moel võitu taotleda (27.X Kas muuta reegleid?).
Lembit

teisipäev, 11. august 2009

Austraallased välgutavad

Austraalia lehel on viimastel päevadel olnud arutusel neli juhtumit, mis kõik pärinevad ühelt eelmise nädala välkturniirilt. Ühel või teisel moel on kõigis tegemist määrustevastaste käikudega. Probleemi tõstataja väidab, et seni pidas ta määrustevastaseks käiku, kus ei peeta kinni kõigist koodeksiga ettenähtud piirangutest. Nüüd aga leidvat ta, et on ka selliseid tegevusi ja käike, mis pole küll heaks kiidetud või on hoopis keelatud, aga siiski ei mahu ka määrustevastase käigu mõiste alla. Vastavalt artiklile 4.6 on käik määrustepärane siis, kui ta vastab artikli 3 nõuetele (kuidas malemdid käivad). Mis neile ei vasta, peaks järelikult olema määrustevastane. Kõige levinum määrustevastasus on ilmselt kuninga tullejätmine, mille keelavad nii artikkel 1.2 kui ka 3.9.

Aga tulgem austraallaste juhtumite juurde. Esimene partii. Valged ei märganud, et oli kuninga ja lipu algseisus ära vahetanud. Märgati alles pärast 5. käiku. Vastavalt art. A4a tuli sellise malendite asetusega mängida partii lõpuni. Valged hakkasid vangerdama, nii nagu see art. 3.8 järgi toimuma peaks. Must taotles määrustevastase käigu fikseerimist, sest art. A4 järgi: kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud. Valge arvates ei loe koodeksist aga välja, et see oleks määrustevastane käik. Mehe arvates oleks pärast määrusevastasuse taotlust öelda, et vangerdus tuleb tagasi võtta ja teha mingi muu määrustepärane kuningakäik, kuna see mängija selles partiis vangerdada ei saa.

On ilmne, et kui meie poolt tsiteeeritud lause oleks koodeksis kujul Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, on vangerdus sellise kuningaga määrustevastane käik teeks see asja lihtsamaks ja võtaks vaidlusvõimalused ära. Art. A4a kaalub küll üles art. 4.6 vihje määrustepärasusele, aga pole täit selgust, kas pole lubatud tähendab seda, et määrustevastase käigu tõttu saab võitu taotleda. Ise nõustuksin siiski nende Austraalia kohtunikega, kes paneksid vangerdada üritanud mängijale välgus määrustevastasuse eest kaotuse. Kiirmales muidugi käik korrigeeritaks ja vastane saaks endale 2 minutit aega juurde.
Vähemalt määrustevastase tegevusega oli küll tegemist. Kui määrustevastast käiku ei olnud, karistatakse mängijat art. 13 järgi, kui aga oli, siis art. 7.4 järgi. Küllap ka lubamatu vangerdus on ikkagi käik ja seejuures määrustevastane. Arvestama peame sedagi, et art. 4.4b ei kõnele mitte käigu tegemisest, vaid ainult malendite puudutamisest.

Muidugi peaks FIDE reeglite sõnastusele rohkem tähelepanu pöörama. Minu jaoks tähendavad to allow ja to permit mõlemad lubamist. Tean vaid, et ametlikus ja kirjalikus inglise keeles on eelistatavam permit. Koodeksis on aga selgelt kasutatavam is not allowed (olgu siis äsja mainitutest kasvõi art. 4.4b või A4a). Miks aga artiklis 3.1, kus juttu malendite käikudest, on äkki is not permitted? Kas tuleb siit otsida mingit tähenduslikku vahet? Sama mõiste jaoks tuleks samas tekstis kasutada ka sama sõna.

Aga teine partii. Ühel mängijal on suur ülekaal ja lipp veel laual. Muundab etturi, aga selle asemel, et kutsuda kohtunik ja paluda teist lippu, paneb ta lauale tagurpidi vankri, hüüdes seejuures valjusti: "Lipp!". Vastasmängija ütleb, et tehti määrustevastane käik. Artikli 3 järgi olevat aga ainult hüüdmine vale olnud, sest vankrist ju lippu niimoodi ei tee. Ja tõstatabki mängija probleemi, miks pole koodeksis määratletud, kuidas peavad malendid väljadel asuma ning seetõttu on ükskõik, kas nad seal seisavad või lamavad. Paned kasvõi kõik etturid pikali ja vankrid tagurpidi. Ainult välja keskele tuleb nad panna.
Art. 7.3 nõuab küll, et kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit (inglise keeles displaces), peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Ilmselt pole pikali või tagurpidi olek otseselt displacement.

Vankri tagurpidi pealepanekut ei saa ilmselt määrustevastaseks käiguks pidada, mõned sealsed kohtunikud on leidnud sarnasuse art. 7.3 järgi sooritatud tegevusega. Aga ikkagi tuleks see oma ajast õigetpidi seada. Koodeks pole ümberpööratud vankrit kunagi lipuks lugenud. Kui see lipuna käima hakkab, toob ta kindlasti kaotuse.
Pakutakse koodeksi täiendamist artikliga 3.10 umbes sellises sõnastuses: Malendid tuleb asetada oma väljadele püsti ja nad ei tohi lamada külili või (vankri puhul) olla pööratud tagurpidi. Sel juhul võiks muundamise tagurpidi vankriks tõepoolest lugeda määrustevastaseks.
On neid, kes leiavad, et tagurpidi vanker peaks kuuluma karistamisele art. 12.6 alusel (keelatud on vastasmängijat ükskõik mis kombel häirida või segada). Austraalia maletajate eetikakoodeksis aga olevat punkt, mis kõneleb pidevast hooletust malendite asetamisest.
Lembit

pühapäev, 9. august 2009

Millal läheme 52 minutile?

Päev pärast rahvusvahelist malepäeva antud intervjuus kõneles FIDE president Kirsan Iljumźinov oma teenetest malemaailma ees. Kõige olulisemaks pidas ta seda, et malet on hakatud kiiremini mängima. Enne teda läksid ju partiid pärast 40. käiku katkestamisele ja üht Karpovi - Kasparovi matśi ei jõutudki lõpuni mängida. Tema tulekuga piirati mäng 7 tunniga, mis hiljem lühenenud koguni 3 tunnile (nii kähku praegu siiski veel toime ei tule, vähemalt lisasekundid muudavad selle aja pikemaks).
Aga rahule ei saavat ikkagi jääda. Peamine ülesanne olevat nüüd male kommertsialiseerimine. Male peab jälle leidma tee teleekraanile, kõik sõltub aga reklaamiandjatest ja telekanalite peremeestest. Male vastu neil armastust pole, isegi pokkerit propageeritakse rohkem. Kogu häda on aga selles, et malepartiid on liiga pikad ega mahu ajaliselt teleekraanile ära.

Niisiis olevat ainuke väljapääs: malet tuleb hakata veel tunduvalt kiiremini mängima. President on ka täpselt välja arvutanud: tavaline partii peab edaspidi kestma 52 minutit ja sellega oleksidki kõik probleemid lahendatud. Miks ta just nii pikk peab olema, ei tea. Algul näis mulle millegipärast, et see on ühe mängija mõtlemisaeg. Lisame igal käigul 8 lisasekundit ja ongi tavamale. Aga ilmselt on see siiski kogu partii pikkus, sest kes jaksaks nii kaua ekraanil toimuvat jälgida. Seega oleks tegemist kiirmale täieliku triumfiga. Eks näeme. Kui 14 aastat tagasi ühes Pariisi eeslinnas Kirsani presidendiks valisime, ei osanud sellist novaatorlust küll ette näha.

Esialgu pole aga malemaailm veel toibunud segadusest, mille tekitas Kirsani eelmine idee nulltolerants ehk igasuguse partiile hilinemise keelamine. Eri maades on sellele reageeritud erinevalt ja minu arvates ongi halb eelkõige see, et hilinemisajad pole enam ühesugused, kuigi ühtlus oleks mängijatele kasulik.
Ma ei tea, kas keegi on märganud internetis kasvõi Saksa liigades mängivate meeskondade kaptenite pikki ja ärevaid kirju. Kui 1. bundesliigas lubatakse hilineda 30 minutit, siis 2. liigas on hilinemisaeg viidud nullile ja kuivõrd matśe ei mängita ühes kohas, vaid väljasõiduga kohtadele, siis ei paista see põrmugi sobivat. Liiati kui prantslastest naabrid lubavad edaspidigi terve tunni hilineda.

Aga ühe võidu võib FIDE siiski oma arvele kirjutada. Lausanne´i spordiarbitraaź arutas Prantsuse maletegelase Jean-Paul Touzé hagi FIDE vastu.
Asi puudutas 2005. a. noorte MM-võistlusi Belfortis, kus Touzé oli peakorraldaja (kohal 82 maad 1094 mängijaga, koos saatjatega ligi 2000). Nii rahvarohke ürituse korraldamine on paratamatult seotud raskustega, mis eelkõige puudutasid seal kallist majutust ja kehva toitlustamist. Ametlikult olid korralduse üle kurtnud 12 maad, mistõttu FIDE Täitevkomitee võttis Touzélt 5 aastaks kõigi FIDE võistluste korraldamise õiguse. Mullune FIDE kongress vähendas seda tähtaega küll 3 aastale.
Touzé kaebas FIDE spordiarbitraaźi, püüdes selgeks teha, et asjad olid peaaegu korras, küll aga ületasid mitmed FIDE organid oma pädevust. Ühtlasi nõudis ta ilmatut kahjutasu.
Nagu FIDE leheküljel avaldatud 21-leheküljelisest kohtuotsusest näha, jäi FIDE siiski peale. Touzé taotlus lükati täielikult tagasi. Millegipärast peab 80 % arbitraaźikuludest siiski kandma FIDE (muidugi peab kumbki pool maksma oma advokaatidele).

Olgu see siis hoiatuseks korraldajatele: liiga suuri ülesandeid ei maksa endale võtta, kui nende täitmiseks võimalusi pole või loodetakse korraldusega endale kasu teenida. Seejuures meenuvad 1997 Tallinnas peetud mõnevõrra tagasihoidlikumad Euroopa noorte meistrivõistlused. Kuigi FIDE kongressil kiideti head tehnilist korraldust ja kohtunike tegevuse professionaalsust, jäi ikkagi domineerivaks terav kriitika siinsete majutustingimuste ja kõrgete osavõtumaksude kohta.
Lembit

neljapäev, 6. august 2009

Kohtade jagamisest

Sain "64" uhiuue augustinumbri. Muidugi otsisin, kas seal kohtunike jaoks ka midagi on. Kahjuks ei nagu tavaliselt. Siiski. Jevgeni Surov kirjutab Tbilisis peetud Maia Tśiburdanidze karikavõistlustest. Śveitsi süsteem, 52 mängijat. Lõpuks oli kahel mängijal võrdselt punkte. Otsustas kurikuulus "progress", see, mida me ametlikult tunneme voorujärgsete punktide summa nime all. Tsiteerin autorit edasi: Kõigist halbadest võitja väljaselgitamise viisidest on see kõige halvem seepärast, et järjestus saab selgeks ammu enne turniiri lõppu. Seega saab parima "progressi" omaja varieerida taktikat. "Varieerimine" viimases voorus seisneb selles, et kokku leppida vastasega viigis, mis on võrdne võiduga, tulla partiile, teha nägu, et mängid tõsiselt ja paari tunni pärast võtta vastu õnnitlusi.

Teatavasti liidetakse selle süsteemi järgi kokku kõik punktid, mis mängija iga vooru järel kogunud on. Kui selgub, et sel moel saadud punktide summad on mängijatel võrdsed, jäetakse ära 1. vooru järel tabelis olnud punktid; kui võrdne tulemus püsib, siis ka 2. vooru omad jne.
"64" ei leidnud selles mooduses midagi head olevat ja ega kriitika päris põhjuseta olegi. Pealegi ei soodusta see ainult viimase vooru viikileppimist, vaid turniiril võib tekkida ka teistsugune olukord. RC sekretär Stewart Reuben on toonud sellise näite: mängija A progress on 1, 2, 3, 4, 5, 5, summa seega 20, mängijal B on aga analoogilised näitajad 0, 1, 2, 3, 4, 5, summa 15. Loomulikult loetakse A paraja ülekaaluga võitjaks. Ometi on üsna tõenäoline, et ta viimases voorus omavahelise kohtumise kaotas.

Miks siis sellist süsteemi ikkagi kasutatakse? Peamine on ilmselt süsteemi lihtsus. Igaüks võib turniiritabelist kergesti välja lugeda, milline just parajasti olukord on. Eriti on see tähtis just enne viimast vooru. Nagu näha, lähevad selles süsteemis varasemate voorude punktid mitmekordselt arvesse. Tingitud on see aga sellest, et avavooru(de) võitjad saavad endale tugevamad vastased kui kaotajad. Mingil määral püüab süsteem siis seda ebaõiglust tasa teha. Viimaste, otsustavate voorude osatähtsus on väiksem.

Sageli suuri erinevusi erinevate süsteemidega arvutatud paremusjärjestuses polegi. Vaatasin, kuidas oleksid kohad erinevaid arvestussüsteeme kasutades jagunenud Hiiumaa suveturniiril.
2. ja 3. koht jäid ikka ühtviisi, kasutasime siis progressi, Buchholzit või Bergerit. 4.-7. kohal langesid Buchholzi ja Bergeri järjestus täiesti kokku, progress oli ära vahetanud vaid 5. ja 6. koha. 8.-13. kohal oli juba mõnevõrra rohkem erinevusi, sest sinna kuulus ka 4 vooru järel täiseduga juhtinud mängija, kes progressiga oleks olnud 8., Bergeriga oleks jäänud koguni 12., tegelikult oli aga Buchholziga 9. Muidugi on arvestusviis erinev.
Ise kasutan voorujärgsete punktide summat heameelega eriti nendel juhtudel, kus suur osa mängijaid on ilma reitinguta või on näiteks tegemist eri maade reitingutega, mida raske omavahel võrrelda.

Aga ega siis ainult sellel süsteemil puudusi pole. Toosama Reuben on kusagil kirjutanud, et Buchholz on veel kehvem või lausa mõttetu, sest sinu koha otsustavad omavahelises võistluses mingid tagumised mängijad (võistkonnad). Geurt Gijssen on küll vastupidisel arvamusel.
Näitena on toodud Malta olümpia 1980.
Mäletan seda isegi väga hästi. NSVL ja Ungari lõpetasid võrdse partiipunktide arvuga ja kuigi NSVL-l oli 1 matśipunkt rohkem, oli sellest tähtsamaks näitajaks Buchholz. Nii sõltus siis olümpiakuld sellest, kuidas mängivad omavahel Śoti ja Kreeka. Katkestatud partiide analüüsis aitas NSVL Kreekat (keda oli võitnud 3,5:0,5), Ungari aga Śotit (olles seda 4:0 võitnud). Partiid venisid kaugelt üle kesköö, 18 km eemal asunud kohtunike majutuspaika tagasi pöörduda ei saanudki. Varahommikul hulkusin mööda Valletta inimtühje tänavaid. Vastu tuli NSVL Maleföderatsiooni tollane president kosmonaut Vitali Sevastjanov, kuidagi äärmiselt pinges ja ilmselt midagi joonud. Võisin talle teatada rõõmusõnumi, et Kreeka oli 3,5:0,5 peale jäänud ja 27. kohale tulnud, śotlased jäid 51. kohale. Nii oli NSVL-l 1,5 Buchholzi punkti rohkem ja kuldmedalid ootasid. Moskvas oli enne ärasõitu selgelt öeldud, et need tuleb igal juhul ära tuua. Sevastjanov näis korrapealt kogu pingest vabanevat, ütles mingi üsna vänge venekeelse sõna ja lisas: "Oi, Lembit, siin on palju hullem kui kosmoses".

Ega ringsüsteemis turniiridel kohtade jaotus selgem pole. Samas "64" numbris on veel artikkel "Tsaarinna Olga ja koefitsiendi salasepitsused", kus juttu ka sellest, kuidas Olga Rubtsova jäi kunagi Bergeri süsteemi tõttu ilma kirimale maailmameistri tiitlist. Muidugi ega see , et autor tähtsaks peab asjaolu, et Rubtsova partiisid ajakirjandus avaldas, tema konkurendi Lora Jakovleva omi aga mitte, ka mingi argument pole. Aga jah, mitmeaastase töö tulemusi Bergeri punktidega hinnata pole ehk kõige õigem. Ka Eestis oli mõni aasta tagasi juhtum, kus meistritiitlit jagasid koguni kolm kirimaletajat, kahel neist pealegi ka Berger sama, kolmas jäi maha vaid 0,25 punkti. Tuli siis välja anda kaks kulda, kukesammukese mahajäänu sai vaid pronksi.
Ideaalset kohajagamissüsteemi vaevalt et ongi.
Lembit

teisipäev, 4. august 2009

Ajast ja kelladest

Karksi-Nuia seminaril oli üsna palju juttu malekelladest, mõtlemisajast ja kõigest sellega seonduvast. Vaatasin täna, millele vastava koodeksipeatüki puhul juhib tähelepanu śotlaste kohtunikeraamat. Suurt vahet polnud. Mõned mõtted siiski. Pidin muidugi arvestama, et seal lähtuti koodeksi eelmisest väljaandest.
Näib, et seal pole elektroonilised kellad veel sedavõrd levinud kui meil. Aga arvavad, et kui
digitaalkellade hind langeb või suudavad korraldajad sponsoreid hankida, tuleb nende kellade võidukäik ja lisasekunditega turniirid muutuvad üldiseks. Tippmängijatele need ju meeldivad, kuigi FIDE ajakontrollid on olümpiatel ja mujalgi tekitanud kriitikat.

Ettenähtud mõtlemisaeg olgu enne turniiri kindlalt määratletud. Kui aeg läbi, kontrolligu kohtunik ja mängijad, kas ettenähtud arv käike on täis või on üks mängija kaotanud, ja seadku protokollid korda. Kui seda peab tegema vaid üks mängija, teine on aga noolekese langemiseni protokolli korralikult pidanud, tuleb seda teha oma kella käies.
Kui valge peab protokolli korda tegema, pole suurt probleemi. Tema kell käib ning ta võib kasutada vastasmängija või kohtuniku protokolli. Kui must on kirjutamise pooleli jätnud, haarab ta sageli vastase protokolli ja hakkab sealt maha kirjutama. Kuigi mängijad sageli lubavad nii toimida, ei tohi ta ometi vastast segada. Kui tekib vaidlus, ei tohi must protokolli võtta, kuni valge pole käiku lõpetanud. Siis käivitab valge musta kella ja ulatab talle protokolli.

Digitaalkelladega pole noolekese langemine nii selge. 0 ilmumine ekraanile ei tähenda tingimata kaotust, kuna tegelik käikude arv ei tarvitse kokku langeda kellavajutuste arvuga.
Laua ja malekella paigutus sõltub täielikult kohtunikust ja seda kõigis mänguliikides. Ometi oleks kiir- ja välkmales mõistlik, et kohtunik lubaks mustal valida kellale sobiva asendi, seda kasvõi mängulaua ümberkeeramisega. Kohtunik peab nägema kella mitte ainult noolekese langemise fikseerimiseks (mida ta kiir- ja välkmales mängijatele ütelda ei tohi), vaid ka selleks, et jälgida, kas kellad toimivad õigesti.
Valge kell pannakse käima sõltumata sellest, kes on kohal. Kui turniiri reeglid üldse mingit hilinemist lubavad, läheb valge arvele kogu hilinemisaeg, kui kohtuniku arvates pole tegemist mingi erandolukorraga. Muidugi peab ka must oma kohalolekust kohtunikule märku andma.
Hilinemisaega mõõdetakse mitte malekella, vaid kohtuniku käekella või seinakellaga.

Artikkel 6.7a ütleb: Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata. Ometi võib mängija unustada oma kella seiskamata ja võib-olla läheb ta laua juurest koguni ära. Art. 13.6 järgi ei tohi kohtunik talle kellavajutust meelde tuletada. Aga kuidas peaks käituma vastasmängija? Śotlased olid noortele mängijatele soovitanud mõtelda oma käiku normaalne aeg, siis teha käik ja vajutada kellanupule, mis sest et nende pool ei käinudki. Muidugi võib ka nii, aga eetilisem oleks vist siiski vastasmängijale meelde tuletada.
Kui kell jäetakse meelega (?) vajutamata, võiks mängijat karistada vastase häirimise eest (?). Oma käigul olles ei tohiks mängijad mängukohast lahkuda. Kella seiskamine või seiskamata jätmine on osa käigust. Kui mängijat saalist lahkudes karistada, on see ju etteütlemine, et ta pole kella vajutanud. Śotlased soovitavad lükata karistamine edasi mängija tagasitulekuni. Aga kas ikkagi peaks üldse karistama? Laual oli ju käik tehtud, mingeid eeliseid mängija väljaminekuga ei saanud ja karistuseks olid juba kaotatud minutid.

Vanad head tuttavad lahkuvad. Seekord IA meister Jakov Damski (75). Kohtunikuna me küll koos tegutsenud pole ja rahvusvaheliseks arbitrikski sai ta alles 1997, kui meil enam mingeid kontakte polnud. Aga paari-kolmekümne aasta jooksul võisin teda sageli kohata üleliidulistel võistlustel, kus tema oli paigal kesktelevisiooni või raadio kommentaatorina.
Lembit

laupäev, 1. august 2009

Märkmeid Karksi-Nuiast

Kui neid ridu kirjutan, peaks Karksi-Nuias veel käima kiirturniir, kus kohtunike seminaris osalejatel võimalus oma oskusi praktikas järele proovida. Võimalik aga, et kohtunikud püüavad juba ise välja selgitada, kes neist osavamalt nuppe tõstab. Igatahes mind sundis Kirimaleühingu aastakoosolek asja pooleli jätma ja Tallinna tagasi tulema. Seepärast ei saa ma ka seminarile mingit hinnangut anda, vaid tegemist on vaid põgusate märkmetega.
Kuna paik asub siiski üsna Eestimaa äärel, siis polnud ka osalejate arv mullusest suurem. Koosseis üsna kirju, mõnel kohtunikutöö kogemusi selgelt rohkem kui teisel. Küll aga rõõmustas osalejate huvi asja vastu. Hulkusin õhtul üsna kaua ringi tutvumaks alevi ja selle kauni ümbrusega. Kui tagasi tulin oli seltskond magalas endiselt male ja kohtunikutöö probleeme arutamas ja juttu jätkus veel kauaks.

Seminari alguseks oli vähemalt kaks positiivset uudist: pakike kohtunike käsiraamatutega oli kohale jõudnud ja Marek elus, vist ka enam-vähem terve. Ei tea, kas raamat oleks parem saanud, kui tema tegemiseks oleks rohkem aega olnud. Küllap oleks sinna muudki materjali leidnud, samas oleks aga see võinud tähendada asjadega asjatut venitamist.See, et seminari ajal sai igaüks näppude vahel hoida koodeksi ja teiste arutatavate dokumentide tekste, aitas kindlasti kaasa materjali omandamisele.
Seejuures oldi üsna tähelepanelikud. Igatahes leiti, et koodeksitõlkes oleks paaris kohas pidanud mõtte selgemini kirja panema ning see, et kasvõi kabekoodeksi tõlge minu arvates küll parem pole, on tõlkijale vaid nõrk lohutus. Küllap peaks käsiraamatust siiski kasu olema, kuigi kasvõi sellessamas koodeksitõlkes võib veelgi küsitavusi olla ja mitte ainult tõlkija süül. Igatahes näib meile Marekiga, et FIDE-l pole ikka veel kõik korras tekstis olevate viidetega mingitele teistele artiklitele, mille numeratsiooni muutmine ei kajastu põrmugi seal, kus peaks. Probleeme tekib sellestki, et FIDE on püüdnud kramplikult koodeksi esimesest osast malekellad eemal hoida ja seetõttu ei saa seal näiteks juttu teha ka käikude sooritamisest, kahe osa erinevate artiklite üheaegne jälgimine võib aga väiksemate kogemustega kohtuniku segadusse viia.

Ehk oleks vähem kogenud kohtunikele kasulikum olnud, kui loenguvormis oleksid esitatud kõik vajalikud põhitõed. Meil kippus loeng ehk liiga kiiresti arutluseks üle minema, kus arutlusobjektiks liiga palju suhteliselt erandlikke juhtumeid, kus kohtuniku õiget reageerimist 100-protsendilise kindlusega kindlaks määrata on küllalt raske. Ja võib-olla jätsimegi asjad ajuti liiga lahtiseks, üle kordamata, mida antud juhul ikkagi tegema peaks. Elavalt arutati näiteks, mida ikkagi teha, kui mõlemad kuningad osutuvad korraga tules olevateks või kui eelviimasele reale jõudnud etturi ette asetatakse mingi muu malend, seda käest lahti laskmata. Poleemikat tekitas kasvõi 17. VII ajaveebis Geurti juuliveerust toodud lühipartii, kus väga pika lipukäigu teinud kuningas laua äärel mati saab.

Ei tea, kuivõrd hästi suutsid arutelu jälgida need osalejad, kelle emakeeleks polnud eesti keel. Ehk korvas seda vajakajäämist mingil määral nende mängupraktika.
Ise veendusin taas kord selles, et malelaual võib tekkida või tekitada hästi palju kõige erinevamaid probleeme, millele lahenduse leidmiseks ainult koodeksi lugemisest ei piisa, kuigi see on samal ajal ikkagi esmaseks eelduseks. Kindlasti on vaja ka rohkesti praktikat ja arvamustevahetust kogenud kolleegidega.
Aga küllap sai iga osaleja Karksi-Nuia seminarist mingil moel kasu, mina ise muidugi kaasa arvatud.
Lembit