Aasta viimases Chesscafe veerus tõstatati küsimus, kas partii tulemus võiks sõltuda kasutatavast kellatüübist. Näiteks toodi mingi tavakontrolliga mängitud partii, kus mõlemal jäänud ainult sekundeid. Loomulikult välgutatakse, kohtunikku aga parajasti kohal pole. Siis märgatakse, et mõlemal on aeg läbi saanud. Mäng pannakse seisma ja hakatakse arutama, kas partii on lõppenud viigiga või on esimene ajaületaja kaotanud.
Art. 6.11 ütleb: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teham kumb nooleke langes esimesena, siis ...
b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud.
DGT kelladega saab esimese ajaületaja kindlaks teha. Tähendab see siis kaotust? Mehaanilistelt kelladelt see välja ei paista. Nii et seal on siis viik?
Geurti seletuse järgi tulebki niimoodi toimida. Muidugi peab esimese ajaületaja vastasel olema partii võitmiseks piisavalt matejali. Samamoodi toimime ka sellistes välk- ja kiirpartiides, kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välkmales igal laual kohtunik, kiirmales kohtunik iga kolme laua kohta). Kui sedavõrd valvsat partii jälgimist pole, leiame toimimisjuhendid art. A4d:
- noolekese langemise fikseerimiseks peab olema mängija sellekohane taotlus;
- kohtunik ainult ühe noolekese langemisest märku ei anna, kahe noolekese langemisel aga võib seda teha (ilmselt peaks, kui ta seda näeb);
- mõlema noolekese langemisel loeme partii viigiks.
Põhimõtteliselt ei tohiks partii tulemus kellatüübist sõltuda, tegelikult aga kahjuks küll. Geurt soovitab toimida vähemalt nii, et ühel turniiril kasutataks vaid sarnaseid kelli, olgu siis elektroonilisi või mehaanilisi. Isegi võistluskutses peaks juba kellatüüp olema ära märgitud. Vaevalt küll praktikas kusagil nii toimitakse.
Aasta viimaseks nähtud võistluseks oli Ervin Lieberti juubeli välkturniir. Mingil määral nagu rahvusvahelinegi, kui võtta arvesse, et esikoha võttis Markku Hartikainen. Kohtunkutöö seisukohalt pole siiski kirjutada midagi, sest kõik kümme mängijat reegleid tundsid ning kohtuniku põhitööks jäi vaid paaride kokkulugemine ja tabelipidamine.
Niisiis oleme sellelgi aastal toime tulnud 12 x 12 kommentaariga. Tuleval aastal ilmselt kärbime seda arvu märgatavalt, sest ajaraiskamine on liiga suur ja kasutegur liiga väike.
Head vana-aasta lõppu!
Lembit
neljapäev, 31. detsember 2009
esmaspäev, 28. detsember 2009
Määrustevastasus õiendatagu kohe
Tuleme veel kord viimase Chesscafe veeru juurde. Meil oli juba juttu ühe soomlase küsimustest välkmale kohta. Aga neid on veelgi. Eriti ei usu, et need juhtumid just sellisel kujul oleksid praktilises partiis esinenud, aga ju siis on. Põhimõttelist huvi nad veidi ikka pakuvad. Tegemist on seisudega, kus üks pool teeb määrustevastase käigu, teine vastab sellele ning siis esimene korrigeerib oma võimatut käiku ja teeb samas ka uue käigu.
Üks seis on selline:
Valged: Kg1, Lc5, Rb3, Ef2, g2 ja h4 (6).
Mustad: Kg8, Lc6, Re7, Ef7 ja g7 (5).
Siin lööb valge Lc5xh4!?, must vastab sellele Rg6 ning siis paneb oma määrustevastast käiku märganud valge oma lipu c5 tagasi, lööb Lxc6, sest ratsu ju enam lippu ei kaitse ja ongi enamlipuga.
Muidugi ei tundnud must põrmugi reegleid. 1. Lxh4 oli määrustevastane käik.
B3c: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Nii et must oleks võinud sel hetkel lihtsalt kellad seisma panna ja võitu nõuda.
Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta.
Pärast käiku Rg6 polnud mustal muud teha, kui valge järgmist käiku oodata. Nüüd ei saanud valge enam midagi korrigeerida. Kui ta lipu h4-lt tagasi c5-le tõstis, siis oli see lihtsalt uus määrustevastane käik ja mustal oleks olnud uuesti hea võimalus võitu taotleda.
Teine seis pole targem.
Valged: Kg1, Lc6, Eb3, f2 ja g2 (5).
Mustad: Kg8, Vb2 ja b8, Ef7, g7 ja h7 (6).
Siin teeb valge lipp ratsukäigu Lc6-a7, mille järel must mängib Vb8xb3. Siis avastab (?) valge jällegi, et tema käik oli määrustevastane ja asetab lipu c6 tagasi, pannes siis käiguga Lc6-c8 ka mati.
Õige toimimise korral oleks must võinud muidugi pärast määrustevastast La7 käiku võitu taotleda, teine kord aga avanes võidu taotlemise võimalus pärast valge lipu tagasitoomist oma endisesse asupaika ehk tegelikult seega pärast uut määrustevastasust.
Meenutan, et tegemist oli kiirmalega. Tavamales on korrektiivideks aega märksa rohkem.
Soomlane väidab ka, et oli tähelepanelikult jälginud välkmale MM-i videosid. Tema imestuse on esile kutsunud suurmeistrite kummaline viis etturit lipustada. 7. real olnud etturi asemel pannakse lipp 8. reale ja võetakse seejärel ettur 7. realt ära, ilma et see oleks 8. real käinudki.
Ometi ütleb ju art. 3.7e: Kui ettur jõuab oma algseisust kõige kaugemale reale ... Aga ei jõudnud ju.
Ega selline lipustamine tõepoolest reeglitele täielikult vastav ole, aga ometi on seda üldiselt aktsepteeritud. Niivõrd, et seda nüüd isegi elektroonilised demonstratsioonlauad aktsepteerivad. Kord vist juba kirjutasin sellest, et Sevillas 1987 lõpetas selline käik partii demonstreerimise selleks õhtuks hoopis.
Lembit
Üks seis on selline:
Valged: Kg1, Lc5, Rb3, Ef2, g2 ja h4 (6).
Mustad: Kg8, Lc6, Re7, Ef7 ja g7 (5).
Siin lööb valge Lc5xh4!?, must vastab sellele Rg6 ning siis paneb oma määrustevastast käiku märganud valge oma lipu c5 tagasi, lööb Lxc6, sest ratsu ju enam lippu ei kaitse ja ongi enamlipuga.
Muidugi ei tundnud must põrmugi reegleid. 1. Lxh4 oli määrustevastane käik.
B3c: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Nii et must oleks võinud sel hetkel lihtsalt kellad seisma panna ja võitu nõuda.
Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta.
Pärast käiku Rg6 polnud mustal muud teha, kui valge järgmist käiku oodata. Nüüd ei saanud valge enam midagi korrigeerida. Kui ta lipu h4-lt tagasi c5-le tõstis, siis oli see lihtsalt uus määrustevastane käik ja mustal oleks olnud uuesti hea võimalus võitu taotleda.
Teine seis pole targem.
Valged: Kg1, Lc6, Eb3, f2 ja g2 (5).
Mustad: Kg8, Vb2 ja b8, Ef7, g7 ja h7 (6).
Siin teeb valge lipp ratsukäigu Lc6-a7, mille järel must mängib Vb8xb3. Siis avastab (?) valge jällegi, et tema käik oli määrustevastane ja asetab lipu c6 tagasi, pannes siis käiguga Lc6-c8 ka mati.
Õige toimimise korral oleks must võinud muidugi pärast määrustevastast La7 käiku võitu taotleda, teine kord aga avanes võidu taotlemise võimalus pärast valge lipu tagasitoomist oma endisesse asupaika ehk tegelikult seega pärast uut määrustevastasust.
Meenutan, et tegemist oli kiirmalega. Tavamales on korrektiivideks aega märksa rohkem.
Soomlane väidab ka, et oli tähelepanelikult jälginud välkmale MM-i videosid. Tema imestuse on esile kutsunud suurmeistrite kummaline viis etturit lipustada. 7. real olnud etturi asemel pannakse lipp 8. reale ja võetakse seejärel ettur 7. realt ära, ilma et see oleks 8. real käinudki.
Ometi ütleb ju art. 3.7e: Kui ettur jõuab oma algseisust kõige kaugemale reale ... Aga ei jõudnud ju.
Ega selline lipustamine tõepoolest reeglitele täielikult vastav ole, aga ometi on seda üldiselt aktsepteeritud. Niivõrd, et seda nüüd isegi elektroonilised demonstratsioonlauad aktsepteerivad. Kord vist juba kirjutasin sellest, et Sevillas 1987 lõpetas selline käik partii demonstreerimise selleks õhtuks hoopis.
Lembit
reede, 25. detsember 2009
Olümpiapaarimisest
Kõigepealt kõigile ilusaid alanud pühi!
Lasksin silmad üle veel mõnedest FIDE kongressi materjalidest, mis võiksid kohtunikele huvi pakkuda.
Üks küsimus, millega korduvalt tegeldud, on paarimine ja paremusjärjestuse määramine maleolümpiatel. Liiati loevad mitmed FIDE organid seda oma pädevusse kuuluvaks ja nad ei tarvitse põrmugi ühtviisi otsustada. Sel juhul loeb lõpuks see, mida arvab asjast Peaassamblee või Täitevnõukogu.
Tehnilise halduse paneel leidis, et 2010. a. maleolümpial ei peaks paarimissüsteemis olulisi muudatusi toimuma. Jääb püsima võistkondade järjestus matśipunktide järgi, põhimõte on aga, et nii paarimisel kui ka kohtade jagamisel peaks toimitama ühtviisi. Algjärjestuses võetakse arvesse igast võistkonnast 4 mängijat. Kui saadakse ühesugune tulemus, läheb arvesse ka 5. mängija, kui võrdsus ikkagi püsib, siis võetakse appi tähestiku järjekord.
Pärast iga matśi pannakse järgmise vooru paarimiseks võistkonnad ritta matśi- ja partiipunktide, seejärel aga vajaduse korral 5. mängija reitingu ja tähestiku järgi. Kui lõppjärjestuses on matśipunkte võrdselt, peaksid paneeli arvates lugema partiipunktid, seejärel vastasvõistkondade matśipunktide summa ilma nõrgimata, lõpuks aga Sonneborn-Bergeri punktid, mis tähendab iga vastase vastu saadud matśipunktide arvu (v. a. selle vastu, kes sai vähim matśipunkte) korrutamist partiipunktide arvuga, mis selle vastase vastu saadi.
Tehniline komisjon paigutas jagamisel pärast partiipunkte omavahelise kohtumise tulemuse.
Kui võtame aga kätte olümpia paarimisreeglid, kuhu sellel kongressil tehtud parandused on juba sisse kirjutatud, siis seal näeme, et Sonneborn-Bergeri punktid seisavad isegi partiipunktidest eespool. Küllap siis ei jäänud Täitevnõukogu paneeli ega komisjoni seisukohtadega nõusse ja pani maksma oma arvamuse.
Leiti, et ühele voorule hilinenud võistkond võib järgmises voorus ikkagi mängida. Õhku jäi küsimus, kas matśi võib alustada ka kolme mängijaga.
Mis puutub bye´sse (mittemängimine võistkondade paaritu arvu tõttu) või lihtsalt mängimata matśi (kui vastased õigeks ajaks kohale ei ilmunud), siis need loetakse viigiks võistkonna enda vastu. Krause tegi ettepaneku lugeda mängimata partii mitte viigiks isendaga, vaid partiiks virtuaalse vastasega, kellel oli enne partiid niisama palju matśipunkte kui kohaloleval mängijal. Virtuaalse partii ta võidab, iga järgneva vooru eest aga hakkab ta saama pool punkti. See ettepanek aga rakendub alles 2012. a. olümpiast.
Lembit
Lasksin silmad üle veel mõnedest FIDE kongressi materjalidest, mis võiksid kohtunikele huvi pakkuda.
Üks küsimus, millega korduvalt tegeldud, on paarimine ja paremusjärjestuse määramine maleolümpiatel. Liiati loevad mitmed FIDE organid seda oma pädevusse kuuluvaks ja nad ei tarvitse põrmugi ühtviisi otsustada. Sel juhul loeb lõpuks see, mida arvab asjast Peaassamblee või Täitevnõukogu.
Tehnilise halduse paneel leidis, et 2010. a. maleolümpial ei peaks paarimissüsteemis olulisi muudatusi toimuma. Jääb püsima võistkondade järjestus matśipunktide järgi, põhimõte on aga, et nii paarimisel kui ka kohtade jagamisel peaks toimitama ühtviisi. Algjärjestuses võetakse arvesse igast võistkonnast 4 mängijat. Kui saadakse ühesugune tulemus, läheb arvesse ka 5. mängija, kui võrdsus ikkagi püsib, siis võetakse appi tähestiku järjekord.
Pärast iga matśi pannakse järgmise vooru paarimiseks võistkonnad ritta matśi- ja partiipunktide, seejärel aga vajaduse korral 5. mängija reitingu ja tähestiku järgi. Kui lõppjärjestuses on matśipunkte võrdselt, peaksid paneeli arvates lugema partiipunktid, seejärel vastasvõistkondade matśipunktide summa ilma nõrgimata, lõpuks aga Sonneborn-Bergeri punktid, mis tähendab iga vastase vastu saadud matśipunktide arvu (v. a. selle vastu, kes sai vähim matśipunkte) korrutamist partiipunktide arvuga, mis selle vastase vastu saadi.
Tehniline komisjon paigutas jagamisel pärast partiipunkte omavahelise kohtumise tulemuse.
Kui võtame aga kätte olümpia paarimisreeglid, kuhu sellel kongressil tehtud parandused on juba sisse kirjutatud, siis seal näeme, et Sonneborn-Bergeri punktid seisavad isegi partiipunktidest eespool. Küllap siis ei jäänud Täitevnõukogu paneeli ega komisjoni seisukohtadega nõusse ja pani maksma oma arvamuse.
Leiti, et ühele voorule hilinenud võistkond võib järgmises voorus ikkagi mängida. Õhku jäi küsimus, kas matśi võib alustada ka kolme mängijaga.
Mis puutub bye´sse (mittemängimine võistkondade paaritu arvu tõttu) või lihtsalt mängimata matśi (kui vastased õigeks ajaks kohale ei ilmunud), siis need loetakse viigiks võistkonna enda vastu. Krause tegi ettepaneku lugeda mängimata partii mitte viigiks isendaga, vaid partiiks virtuaalse vastasega, kellel oli enne partiid niisama palju matśipunkte kui kohaloleval mängijal. Virtuaalse partii ta võidab, iga järgneva vooru eest aga hakkab ta saama pool punkti. See ettepanek aga rakendub alles 2012. a. olümpiast.
Lembit
teisipäev, 22. detsember 2009
Nõuded śveitsi süsteemile
FIDE kongressi ajal Kallitheas oli koos ka śveitsi süsteemi paarimise komitee. Seda juhib juba pikka aega sakslane Christian Krause, kellega mul oli võimalus koos töötada juba Malta olümpial 1980. Dokument, mis kinnitati kannab pealkirja Üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks. Ega selles uut peaaegu polegi. Võtkem võrdluseks kasvõi Paarimiskriteeriumid meil 1997 avaldatud Male reeglitest.
Asi on aga selles, et śveitsi süsteemi variante on seoses arvutipaarimise programmidega järjest juurde tulnud. Tekib küsimus, kas on nende hulgas sellist ainuõiget, mida peaks tingimata kasutama kuni pisimate detailideni. Nagu neist reegleist nähtub, siis ei ole. Küll aga on olemas teatud piirid, millest väljumine seab paarimise õigsuse juba kahtluse alla. Ja muidugi peame ühe turniiri raames toimima rangelt ühtviisi. Aga piirid, mida paarimisel ületada ei tohi, seisavadki kinnitatud reeglites. Niisiis:
Üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks
Miinimumnõuded, millest tuleb kinni pidada igal śveitsi süsteemis turniiril, et seda vaadeldaks õiglase süsteemina, on sellised:
a) Kaks mängijat ei tohi kohtuda rohkem kui ühel korral.
b) Kui mängijate üldarv on paaritu või muutub paarituks, jääb üks mängija paarimata. Tal pole vastasmängijat ega malendite värvi ja ta saab 1 punkti mänguta /bye/.
c) Mängijat, kes on saanud punkti mänguta kas mängijate paaritu arvu tõttu /bye/ või seetõttu, et tema vastasmängija ei ilmu õigeaegselt kohale, ei saa uuesti jätta vabaks.
d) Ühegi mängija värvide erinevus ei tohi olla suurem kui 2, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
e) Ükski mängija ei saa sama värvi malendeid 3 korda järjest, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
f) Värvide määramine alanevas tähtsuse järjekorras:
rahuldada mõlema värvieelistused,
rahuldada tugevam värvieelistus.
g) Kahe omavahel paaritud mängija punktide erinevus peab olema võimalikult väike, ideaalselt aga null.
h) Paarimisreeglid peavad olema nii läbipaistvad, et paarimise eest vastutav isik saaks neid seletada.
Ja ongi kogu tarkus. Kui neist reegleist kinni peame, siis on kõik korras.
Lembit
Asi on aga selles, et śveitsi süsteemi variante on seoses arvutipaarimise programmidega järjest juurde tulnud. Tekib küsimus, kas on nende hulgas sellist ainuõiget, mida peaks tingimata kasutama kuni pisimate detailideni. Nagu neist reegleist nähtub, siis ei ole. Küll aga on olemas teatud piirid, millest väljumine seab paarimise õigsuse juba kahtluse alla. Ja muidugi peame ühe turniiri raames toimima rangelt ühtviisi. Aga piirid, mida paarimisel ületada ei tohi, seisavadki kinnitatud reeglites. Niisiis:
Üldreeglid individuaalseteks śveitsi süsteemis turniirideks
Miinimumnõuded, millest tuleb kinni pidada igal śveitsi süsteemis turniiril, et seda vaadeldaks õiglase süsteemina, on sellised:
a) Kaks mängijat ei tohi kohtuda rohkem kui ühel korral.
b) Kui mängijate üldarv on paaritu või muutub paarituks, jääb üks mängija paarimata. Tal pole vastasmängijat ega malendite värvi ja ta saab 1 punkti mänguta /bye/.
c) Mängijat, kes on saanud punkti mänguta kas mängijate paaritu arvu tõttu /bye/ või seetõttu, et tema vastasmängija ei ilmu õigeaegselt kohale, ei saa uuesti jätta vabaks.
d) Ühegi mängija värvide erinevus ei tohi olla suurem kui 2, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
e) Ükski mängija ei saa sama värvi malendeid 3 korda järjest, välja arvatud siis, kui mängijal on viimaseks vooruks 50 % või rohkem punkte ja see aitab vältida uusi liuglejaid.
f) Värvide määramine alanevas tähtsuse järjekorras:
rahuldada mõlema värvieelistused,
rahuldada tugevam värvieelistus.
g) Kahe omavahel paaritud mängija punktide erinevus peab olema võimalikult väike, ideaalselt aga null.
h) Paarimisreeglid peavad olema nii läbipaistvad, et paarimise eest vastutav isik saaks neid seletada.
Ja ongi kogu tarkus. Kui neist reegleist kinni peame, siis on kõik korras.
Lembit
pühapäev, 20. detsember 2009
Reeglite komitees
FIDE kongress oli Kallitheas koos oktoobri keskel. Nüüd on nähtavale ilmunud selle protokollid. Kuigi olümpiatevahelised kongressid põhidokumente ei uuenda ja kõiki faile näha ei õnnestunud, tasub siiski neile materjalidele pilku heita.
RC (s. o. reeglite ja turniirimääruste komitee) oli koos neli tundi, osalejaid 27, neist suurem osa küll komiteesse mittekuulujad. Üsna mitmete praeguste tegelastega puutusin kokku ka enda RC-sse kuulumise aastatel. Arutluste käigust on protokollis olev info üsna napp. Mõnda otsustest.
Gijsseni ja Krause ettepanekul ei arvestata kohtade jagamisel enam edaspidi voorujärgsete punktide summat. Minu arust võiks see ikkagi olla vähemalt nendel juhtudel, kui kõigil mängijail pole võrreldavaid reitinguid. Liiati võivad mängijad turniiritabelist need summad lihtsalt välja lugeda.
Gijssenile ja Markkulale tehti ülesandeks esitada ettepanekud kohtade jagamise süsteemide järjestuse kohta FIDE ametlikel individuaalvõistlustel. Seni sellles suhtes ühtlust pole.
Seoses turniirimäärustega arutati vist kõige rohkem kapteni rolli võistkonnavõistlustel. Markkula oli teinud ettepaneku keelata igasugune kapteni sekkumine partiisse ära ja seepärast eemaldada määrustest ka art. 15b. Lõpuks jäi see siiski veidi kohendatult alles. Kapten võib mängijatega suhelda ainult kohtuniku kaudu või selle juuresolekul, rääkida tuleb kohtunikule arusaadavas keeles. Kapten võib vaid lühidalt öelda mängijatele, et nad võivad viiki pakkuda või vastu võtta või et nad võivad alistuda. Kapteni roll võistlustel peaks olema eelkõige halduslik. Kohtunikud hakkavad kaptenitele vajadusel näitama punast kaarti.
Põhjalikult hakkab RC turniirimääruste ja tippturniiride reeglitega tegelema tuleval aastal Hantõ-Mansiiski olümpia ajal. Siis kinnitab Peaassamblee ka nende dokumentide uued tekstid, mis hakkavad kehtima 1. juulist 2011.
Veidi muudeti maleinventari kohta käivaid nõudeid. Mängulaua suuruseks peaks olema 100-120x80-83 cm, kõrguseks endiselt 74 cm. Malelaua väli peaks olema 5x5 või 5,5x5,5 cm, mis sobivat 9,5 cm kõrgusele kuningale.
Lembit
RC (s. o. reeglite ja turniirimääruste komitee) oli koos neli tundi, osalejaid 27, neist suurem osa küll komiteesse mittekuulujad. Üsna mitmete praeguste tegelastega puutusin kokku ka enda RC-sse kuulumise aastatel. Arutluste käigust on protokollis olev info üsna napp. Mõnda otsustest.
Gijsseni ja Krause ettepanekul ei arvestata kohtade jagamisel enam edaspidi voorujärgsete punktide summat. Minu arust võiks see ikkagi olla vähemalt nendel juhtudel, kui kõigil mängijail pole võrreldavaid reitinguid. Liiati võivad mängijad turniiritabelist need summad lihtsalt välja lugeda.
Gijssenile ja Markkulale tehti ülesandeks esitada ettepanekud kohtade jagamise süsteemide järjestuse kohta FIDE ametlikel individuaalvõistlustel. Seni sellles suhtes ühtlust pole.
Seoses turniirimäärustega arutati vist kõige rohkem kapteni rolli võistkonnavõistlustel. Markkula oli teinud ettepaneku keelata igasugune kapteni sekkumine partiisse ära ja seepärast eemaldada määrustest ka art. 15b. Lõpuks jäi see siiski veidi kohendatult alles. Kapten võib mängijatega suhelda ainult kohtuniku kaudu või selle juuresolekul, rääkida tuleb kohtunikule arusaadavas keeles. Kapten võib vaid lühidalt öelda mängijatele, et nad võivad viiki pakkuda või vastu võtta või et nad võivad alistuda. Kapteni roll võistlustel peaks olema eelkõige halduslik. Kohtunikud hakkavad kaptenitele vajadusel näitama punast kaarti.
Põhjalikult hakkab RC turniirimääruste ja tippturniiride reeglitega tegelema tuleval aastal Hantõ-Mansiiski olümpia ajal. Siis kinnitab Peaassamblee ka nende dokumentide uued tekstid, mis hakkavad kehtima 1. juulist 2011.
Veidi muudeti maleinventari kohta käivaid nõudeid. Mängulaua suuruseks peaks olema 100-120x80-83 cm, kõrguseks endiselt 74 cm. Malelaua väli peaks olema 5x5 või 5,5x5,5 cm, mis sobivat 9,5 cm kõrgusele kuningale.
Lembit
reede, 18. detsember 2009
Lisasekundid aitaksid
Lähtudes sellest, et tervelt 90 % küsimustest moodustavat need, mis seotud kiir- ja välkmale ajapuudusega, tuleb üks soomlane viimases Chesscafes välja seisukohaga, et vähemalt tähtsamaid partiisid tuleks välkmales hakata mängima arvuti kaudu. Kohtunikke, kes niigi võivad partiisse sekkuda vaid erandjuhtudel, poleks siis üldse tarvis.
Geurt Gijssen leiab, et professionaalide võistlustel võiksid arvutid kasulikud olla (näiteks kasvõi Amber-turniirid pimemales, kus mängijale näha küll vaid tühi laud), aga sedavõrd radikaalsete meetmete järgi ta esialgu vajadust ei näe. Ei välkmale MM-l Moskvas ega Kasparovi - Karpovi matśil Valencias polevat olnud mingeid intsidente. Esimesel neist võistlustest oli partiiks aega ainult 3, teisel 5 minutit, aga mõlemal juhul andis iga käik juurde 2 täiendavat sekundit. Fischeri kontrollis ja lisasekundites näebki Geurt pääseteed, olgu neid siis kasvõi sedavõrd vähe. Sama käib ka armageddoni (äkksurma) partiide kohta.
Üks Geurtile saadetud küsimusi oli selline: Valgel on laual Ke5 ja Re6, mustal Kb8 ja Rc8. Mängitakse ajakontrolliga 5 minutit partiile (lisanditeta). Valgel on jäänud 20 sekundit, mustal terve minut. Käigul olles seiskab valge kellad ja taotleb viiki, teatades, et liigutab vaid kuningat, matti aga sellele niimoodi teha ei saa. Must võiks loota vaid sellele, et valge aeg kuninga liigutamisega üle läheb.
Loogiline küll, aga ega saanud Geurtki siin vastates reeglitega vastuollu minna. Koodeksi art. 10.2 välkmales ei kehti ja selle alusel viiki taotleda ei saa. Surnud seisuks art. 5.2b tähenduses seda seisu pidada ei saa, sest mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga on matiseis võimalik. Kohtunikul pole siin muud teha, kui kellatablool sekundite vähenemist jälgida. Kui oleksid olnud mingid lisasekundid, oleks ilmselt kohe viiki lepitud.
Analoogiline on olukord ka kahes Iraanist saadetud seisus:
1) Valged: Kc8, Vf4 (2). Mustad: Kc3, Vg6 (2).
2) Valged, Kf6, Og5, Eg2 (3). Mustad: Kg8, Og6, Ef7 (3)
Neil juhtudel on valgele jäänud 15, mustale 25 sekundit. Loomulikult tahaks valge viiki, must aga partii jätkamist. Ja siingi tuleb partiisid jätkata ja anda kelladele otsustav roll.
Lembit
Geurt Gijssen leiab, et professionaalide võistlustel võiksid arvutid kasulikud olla (näiteks kasvõi Amber-turniirid pimemales, kus mängijale näha küll vaid tühi laud), aga sedavõrd radikaalsete meetmete järgi ta esialgu vajadust ei näe. Ei välkmale MM-l Moskvas ega Kasparovi - Karpovi matśil Valencias polevat olnud mingeid intsidente. Esimesel neist võistlustest oli partiiks aega ainult 3, teisel 5 minutit, aga mõlemal juhul andis iga käik juurde 2 täiendavat sekundit. Fischeri kontrollis ja lisasekundites näebki Geurt pääseteed, olgu neid siis kasvõi sedavõrd vähe. Sama käib ka armageddoni (äkksurma) partiide kohta.
Üks Geurtile saadetud küsimusi oli selline: Valgel on laual Ke5 ja Re6, mustal Kb8 ja Rc8. Mängitakse ajakontrolliga 5 minutit partiile (lisanditeta). Valgel on jäänud 20 sekundit, mustal terve minut. Käigul olles seiskab valge kellad ja taotleb viiki, teatades, et liigutab vaid kuningat, matti aga sellele niimoodi teha ei saa. Must võiks loota vaid sellele, et valge aeg kuninga liigutamisega üle läheb.
Loogiline küll, aga ega saanud Geurtki siin vastates reeglitega vastuollu minna. Koodeksi art. 10.2 välkmales ei kehti ja selle alusel viiki taotleda ei saa. Surnud seisuks art. 5.2b tähenduses seda seisu pidada ei saa, sest mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga on matiseis võimalik. Kohtunikul pole siin muud teha, kui kellatablool sekundite vähenemist jälgida. Kui oleksid olnud mingid lisasekundid, oleks ilmselt kohe viiki lepitud.
Analoogiline on olukord ka kahes Iraanist saadetud seisus:
1) Valged: Kc8, Vf4 (2). Mustad: Kc3, Vg6 (2).
2) Valged, Kf6, Og5, Eg2 (3). Mustad: Kg8, Og6, Ef7 (3)
Neil juhtudel on valgele jäänud 15, mustale 25 sekundit. Loomulikult tahaks valge viiki, must aga partii jätkamist. Ja siingi tuleb partiisid jätkata ja anda kelladele otsustav roll.
Lembit
kolmapäev, 16. detsember 2009
Kohtunik ja viik
Tänane Chesscafe kohtunikeveerg tegeleb suuremalt jaolt välkmalega. Mida me sealt veel teada saame või õigemini endale kinnitust saame?
Üks käsitletud teemasid on viikileppimine, kui selleks on vaja kohtuniku nõusolekut. Art. 9.1a ütleb teatavasti: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata. Sellist luba vajati ka hiljutisel Tali mälestusturniiril.
Sellel juhul peaks sündmuste järjekord olema selline:
1) mängija teeb käigu,
2) mängija pakub vastasele viiki,
3) mängija seiskab oma kella ja käigustab vastase oma,
4) vastane kaalub, kas pakkumine vastu võtta või mitte,
5) kui ta pakkumist aktsepteerib, siis seiskab ta kellad ja informeerib kohtunikku,
6) kohtunik otsustab, kas anda nõusolek viigiks või mitte.
Üldiselt polevat Geurt Gijssenil peakohtunikuga probleeme olnud. Oli aga juhtumeid, kus ta oma nõusolekut ei andnud ja mängijad pidid partiid jätkama.
Svidler ja Ivantśuk hakkasid seejärel käike kordama, mille järel viigi fikseerimine oli paratamatu, Carlsen ja Aronian jõudsid järgmise 6 käiguga seisu lihtsustada, misjärel polnud keeldumiseks enam alust.
Eriti peatus Geurt Leko ja Ivantśuki partii juuures. Kui Ivantśuk 28. käigul viiki pakkus, oli tal veel jäänud 1 tund 8 minutit, Lekol 30 minutit. Leko kulutas ettepaneku kaalumisele 10 minutit ja andis siis nõusoleku. Millegipärast oli Geurt teisel arvamusel (vaevalt see otsus eriti põhjendatud oli või tahtis ta kohtuniku tähtsust rõhutada?). Kui Leko aga ütles, et ta on siis asjatult 10 minutit kulutanud, leidis Geurtki, et nii pole tõepoolest aus jätkata ja fikseeriski viigi. Õige otsus, aga ega oma seisukoha sedavõrd kiire muutmine kohtuniku autoriteedile eriti positiivselt mõju.
Mulle näib, et see partii muutis RC esimehe suhtumist algul tsiteeritud artiklisse 9.1 üldse. Vaevalt, et kohtunik on enamasti pädev laual olevat seisu autoriteetselt hindama. Söandan vanade mälestuste põhjal väita, et Geurti maletamisoskus on minu omaga ligikaudu samasugune. Kohtunikul on turniiril siiski teistsugused ülesanded. Niisiis pole võimatu, et koodeksi järjekordsel ümbertegemisel tuleb Geurt välja ettepanekuga ära jätta art. 9.1 lõpuosa: või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
Ja ka selles suhtes, mis puudutab viikileppimist enne mingil turniiril selleks kindlaksmääratud minimaalset käikude arvu, tuleb arvestada, et käikude arvust sõltumata tuleb viigiks lugeda korrektsed taotlused seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel, muidugi siis, kui vastase laualolevate malenditega on matitegemine võimalik.
Lembit
Üks käsitletud teemasid on viikileppimine, kui selleks on vaja kohtuniku nõusolekut. Art. 9.1a ütleb teatavasti: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata. Sellist luba vajati ka hiljutisel Tali mälestusturniiril.
Sellel juhul peaks sündmuste järjekord olema selline:
1) mängija teeb käigu,
2) mängija pakub vastasele viiki,
3) mängija seiskab oma kella ja käigustab vastase oma,
4) vastane kaalub, kas pakkumine vastu võtta või mitte,
5) kui ta pakkumist aktsepteerib, siis seiskab ta kellad ja informeerib kohtunikku,
6) kohtunik otsustab, kas anda nõusolek viigiks või mitte.
Üldiselt polevat Geurt Gijssenil peakohtunikuga probleeme olnud. Oli aga juhtumeid, kus ta oma nõusolekut ei andnud ja mängijad pidid partiid jätkama.
Svidler ja Ivantśuk hakkasid seejärel käike kordama, mille järel viigi fikseerimine oli paratamatu, Carlsen ja Aronian jõudsid järgmise 6 käiguga seisu lihtsustada, misjärel polnud keeldumiseks enam alust.
Eriti peatus Geurt Leko ja Ivantśuki partii juuures. Kui Ivantśuk 28. käigul viiki pakkus, oli tal veel jäänud 1 tund 8 minutit, Lekol 30 minutit. Leko kulutas ettepaneku kaalumisele 10 minutit ja andis siis nõusoleku. Millegipärast oli Geurt teisel arvamusel (vaevalt see otsus eriti põhjendatud oli või tahtis ta kohtuniku tähtsust rõhutada?). Kui Leko aga ütles, et ta on siis asjatult 10 minutit kulutanud, leidis Geurtki, et nii pole tõepoolest aus jätkata ja fikseeriski viigi. Õige otsus, aga ega oma seisukoha sedavõrd kiire muutmine kohtuniku autoriteedile eriti positiivselt mõju.
Mulle näib, et see partii muutis RC esimehe suhtumist algul tsiteeritud artiklisse 9.1 üldse. Vaevalt, et kohtunik on enamasti pädev laual olevat seisu autoriteetselt hindama. Söandan vanade mälestuste põhjal väita, et Geurti maletamisoskus on minu omaga ligikaudu samasugune. Kohtunikul on turniiril siiski teistsugused ülesanded. Niisiis pole võimatu, et koodeksi järjekordsel ümbertegemisel tuleb Geurt välja ettepanekuga ära jätta art. 9.1 lõpuosa: või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
Ja ka selles suhtes, mis puudutab viikileppimist enne mingil turniiril selleks kindlaksmääratud minimaalset käikude arvu, tuleb arvestada, et käikude arvust sõltumata tuleb viigiks lugeda korrektsed taotlused seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli alusel, muidugi siis, kui vastase laualolevate malenditega on matitegemine võimalik.
Lembit
laupäev, 12. detsember 2009
Üht-teist siit-sealt
Jäin sellel nädalal kommentaari kirjutamisega hätta. Lasksin küll iga päev silmad üle kõigist internetilehtedest, kust varem olin midagi kommenteerimiseks leidnud. Oli üks ameeriklaste juhtum, aga seda vaatlema hakates ilmnes, kuivõrd erinev ikkagi USA koodeks FIDE omast on, ameeriklaste vaidlused käisid aga eelkõige (nende) koodeksi ühe või teise tõlgenduse ümber. Siis vaatasin, et austraallased on jällegi eetikakoodeksiga tegelema hakanud ja tõlkisin selle enam-vähem ära. Siis aga ilmnes, et parandused kipuvad vaid vormilist laadi olema, mis meile vaevalt huvi pakuvad. Liiati ei tea ma, kas Eesti Maleliidu eetikakoodeks kehtib või mitte. Kunagi sai see just austraallastest eeskuju võttes paika pandud, aga mitu aastat pole ma enam selle avaldamisest ega rakendamisest midagi kuulnud. Ehk järgmisel nädalal olen tähelepanelikum.
Täna käisin ilmselt aasta viimasel turniiril. Jälle Lasnamäel. Mullusest oli aasta tagasi pikemalt juttu (14. XII 2008 Ühest kiirturniirist). Ega nüüdki asjad palju teisiti olnud. Lihtsam oleks küll pidanud olema, sest mulluse 90 asemel oli tänavu vaid 35. Aga eriti ei olnud.
Lasteturniiril olid nagu ikka probleemiks määrustevastased käigud. Lähtusin meie kohtunikekogu juhisest: 2 hoiatust ilma aegu korrigeerimata (kui vastasel veel üle 5 minuti aega), siis kaotus. Osuteid ei tulnud küll kordagi tagasi lükata, aga määrustevastaseid käike oli ikkagi lausa massiliselt. On muidugi tuleandmisi, mida tõepoolest on raske märgata, aga kui ikka lipp või vanker mööda vaba rida või liini kuningale tuld annavad, aga vastaspool seda ei märka, siis on midagi küll korrast ära. Selliseid juhtumeid oli ülirohkesti. Igatahes tuli pidevalt asjadesse sekkumiseks valmis olla.
Mullu märgitud ühe poole kaht järjestikust käiku seekord küll silma ei hakanud, seevastu oli korduvalt tegemist malendite puudutamisega. Üks süüdistab teist, vastane eitab. Kohtunikul pole tavaliselt sellistes 1: 1 olukordades teha midagi, ehk vaid veidi tähelepanelikumalt peaks siis asjade käiku jälgima.
Palju oleneb võistlustel kasutatavast inventarist, eriti kelladest. Seekord jäin hätta ... mehaaniliste kellade keeramisega. Peaks nagu omajagu kogemusi olema, aga seekord neist ei piisanud. Lõpuks saime ikkagi turniiriga hakkama.
Tagasiteel tegin põike Apollo raamatupoodi. Jäin veidi sirvima David Johnsoni raamatut "Valge kuningas ja punane lipp" - esmapilgul huvipakkuv teos nõukogude male telgitagustest, kaanel mängimas Botvinnik ja Reshevsky. Pilk langes Karpovi - Kasparovi matśidele, millega veidi tegemist olnud. Teise matśi kohta väideti, et see olevat peetud ametiühingute maja sammassaalis nagu esimenegi. Ei tea, mina käisin vaid Tśaikovski kontserdisaalis. Edasi räägiti välisminister Śevardnadźe rollist avatseremoonial ja tema selgest asumisest ühe mängija poolele.
Ei tea, seda meest polnud seal küll näha, pole teda pildilgi, kus kõik tähtsamad tegelased peal. Tähtsaimaks meheks oli tollane kultuuriminister Demitśev. Subjektiivsed hinnangud on muidugi iga autori enda anda, detailide suhtes tuleb aga seda raamatut lugedes küll ettevaatlik olla.
Eesti Olümpiakomitee tähistas sel nädalal oma 86. aastapäeva. Sel puhul jagas EOK järjekordselt ka oma hõbedasi medaleid. Nende kuue saaja nimekiri oli seekord üsna kirju ja kummalinegi. Ära mahtusid sellesse August Englas, Erki Nool, Eha Rünne, kunagine Eesti spordijuht Heino Sisask, jalgrattakohtunik Madis Lepajõe ja mina ka (järjekorranumbriga 26). Vaevalt et ma sellesse ritta sobin, tõin vaid näite, et viimasel ajal on meil ka spordikohtunikke hakatud ära märkima.
Lembit
Täna käisin ilmselt aasta viimasel turniiril. Jälle Lasnamäel. Mullusest oli aasta tagasi pikemalt juttu (14. XII 2008 Ühest kiirturniirist). Ega nüüdki asjad palju teisiti olnud. Lihtsam oleks küll pidanud olema, sest mulluse 90 asemel oli tänavu vaid 35. Aga eriti ei olnud.
Lasteturniiril olid nagu ikka probleemiks määrustevastased käigud. Lähtusin meie kohtunikekogu juhisest: 2 hoiatust ilma aegu korrigeerimata (kui vastasel veel üle 5 minuti aega), siis kaotus. Osuteid ei tulnud küll kordagi tagasi lükata, aga määrustevastaseid käike oli ikkagi lausa massiliselt. On muidugi tuleandmisi, mida tõepoolest on raske märgata, aga kui ikka lipp või vanker mööda vaba rida või liini kuningale tuld annavad, aga vastaspool seda ei märka, siis on midagi küll korrast ära. Selliseid juhtumeid oli ülirohkesti. Igatahes tuli pidevalt asjadesse sekkumiseks valmis olla.
Mullu märgitud ühe poole kaht järjestikust käiku seekord küll silma ei hakanud, seevastu oli korduvalt tegemist malendite puudutamisega. Üks süüdistab teist, vastane eitab. Kohtunikul pole tavaliselt sellistes 1: 1 olukordades teha midagi, ehk vaid veidi tähelepanelikumalt peaks siis asjade käiku jälgima.
Palju oleneb võistlustel kasutatavast inventarist, eriti kelladest. Seekord jäin hätta ... mehaaniliste kellade keeramisega. Peaks nagu omajagu kogemusi olema, aga seekord neist ei piisanud. Lõpuks saime ikkagi turniiriga hakkama.
Tagasiteel tegin põike Apollo raamatupoodi. Jäin veidi sirvima David Johnsoni raamatut "Valge kuningas ja punane lipp" - esmapilgul huvipakkuv teos nõukogude male telgitagustest, kaanel mängimas Botvinnik ja Reshevsky. Pilk langes Karpovi - Kasparovi matśidele, millega veidi tegemist olnud. Teise matśi kohta väideti, et see olevat peetud ametiühingute maja sammassaalis nagu esimenegi. Ei tea, mina käisin vaid Tśaikovski kontserdisaalis. Edasi räägiti välisminister Śevardnadźe rollist avatseremoonial ja tema selgest asumisest ühe mängija poolele.
Ei tea, seda meest polnud seal küll näha, pole teda pildilgi, kus kõik tähtsamad tegelased peal. Tähtsaimaks meheks oli tollane kultuuriminister Demitśev. Subjektiivsed hinnangud on muidugi iga autori enda anda, detailide suhtes tuleb aga seda raamatut lugedes küll ettevaatlik olla.
Eesti Olümpiakomitee tähistas sel nädalal oma 86. aastapäeva. Sel puhul jagas EOK järjekordselt ka oma hõbedasi medaleid. Nende kuue saaja nimekiri oli seekord üsna kirju ja kummalinegi. Ära mahtusid sellesse August Englas, Erki Nool, Eha Rünne, kunagine Eesti spordijuht Heino Sisask, jalgrattakohtunik Madis Lepajõe ja mina ka (järjekorranumbriga 26). Vaevalt et ma sellesse ritta sobin, tõin vaid näite, et viimasel ajal on meil ka spordikohtunikke hakatud ära märkima.
Lembit
pühapäev, 6. detsember 2009
Kiirmale meistrivõistlustelt
Polnud juba mitu aastat kiirmale meistrivõistlustel tegutsenud. Täna usaldati minu hoolde naised ja seeniorid. Siinkohal siis mõned märkmed.
Juhend ütles, et kellad käivitatakse 10 minutit pärast paarimise avalikustamist. Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde 5 minutit pärast mänguaja algust, kaotab partii. - Siin mingeid probleeme polnud. Ei märganud ühtki juhtumit, kus keegi oleks mängulaua juurde hilinenud. Valdav osa partiisid algas tegelikult juba enne vooru ametlikku algusaega. Ei näinud mõtet seda keelata, kui mõlemad juba laua taga olid. Kord pidin kella seiskama, kui keegi oli enne ametlikku algust ka vastasmängija kella käima pannud.
Mobiilihelinatele lähenes juhend paindlikult (kohtunik otsustab karistuse), nii nagu see meie kohtunikekogu koodeksitõlgendustes kirjas on. Õnneks ükski mobiil ei helisenud, mis vabastas mind otsustamisest.
Määrustevastaste käikude eest olid karistused ette nähtud nii nagu koodeksis: 2 korda vastasele 2 minutit, siis kaotus. Palusin turniiri avamisel mängijaid, et nad valekäike ei teeks, sest kiirmales on kellade korrigeerimine küllalt tööd ja aega nõudev. Vist mõjus, sest määrustevastaste käikude pärast polnud mul kordagi vaja kellanäite muuta. Mis ei tähenda, et kelladega üldse poleks olnud mingit vaeva. Mõned neist olid oma aja juba üsna ära elanud ega tahtnud käima hakata või kippusid näidud jälle nullile tagasi minema. See ehk peamine probleem oligi.
Tavaliselt jälgivad kiir- ja välkmales mängijad üsna tähelepanelikult mõlema poole kellanäite.
Aga on ka erandeid. Ühe vanema mängija vastaste mõtlemisajad said kahel korral otsa, nii et mitu minutit oli mõlemal juhul 0:00 selgelt ekraanil. Kummaski partiis ei teinud kumbki vastane asjast väljagi. Seisin paar minutit laua juures ja oli kange kiusatus mehi vähemalt müksata, et nad ekraanile vaataksid, aga ei, koodeks keelab kohtunikul niisuguse märguandmise kindlalt ära, kuna aeg oli ju läbi ainult ühel mängijal. Lisasekunditega kontrolli puhul võiks ju nii kuitahes kaua mängida. Käisin vahepeal teisi partiisid vaatamas ja tulin tagasi, aga midagi polnud muutunud. Õnneks lõpuks ikkagi mõlemas partiis aja otsasaamist märgati.
Ühel laual tekkis lõppmäng vanker ja oda vankri vastu. Millal just täpselt, seda ma ei märganud, aga pikka aega käis manööverdamine, kus nõrgem pool esialgu kõik matistamiskatsed edukalt pareeris. Mida peaks sel juhul tegema vähemodaga mängija ja kohtunik? Ilmselt on pääsetee 50 käigu reeglis. Arvan, et mängija võiks ise valjusti käike lugeda, kuigi loomulikult võib ta seisule juhtida ka kohtuniku tähelepanu. Kui kohtunikul on võimalik, siis võib ta ise käike lugema hakata, veel parem kui ta saab selleks mingit abijõudu kasutada. Omaalgatuslikult vist kohtunik asjade käiku sekkuda ei tohiks (50 käigu reegel annab ju ainult võimaluse viigitaotluseks, ei sunni aga ilmtingimata partiid lõpetama). Selles partiis tekkis lõpuks olukord, kus matti enam vältida ei saanud.
Küll pöörduti minu poole ühes teises partiis, kus lahkvärvilised odad üsna sihitult laual liikusid. Sealgi on kohtunikul ju võimalik fikseerida viik ainult siis, kui ta on veendunud seisu 3-kordses kordumises või 50 käigu täissaamises. Nii ei saanud ma korrapealt mingit ametlikku otsust langetada. Küsisin vaid vastasmängijalt: "On see viik?". See mõjus ja saime viigi kirja.
Paaril korral tuli mängijaile meenutada, et ka kiirmales kehtib üldine reegel "puudutatud - käidud".
Ja veel: nii kohtunikud kui ka mängijad peavad juhendi enne turniiri korralikult läbi lugema. Uurisin hoolega, kuidas toimub matś esikoha jagamise korral ja kartsin juba, et ma sellisest matśist ei pääse. Jätsin vaid tähelepanuta, et selle matśi toimumise eelduseks on mitte ainult punktide, vaid ka koefitsientide (antud juhul siis voorujärgsete punktide summade) võrdsus. Kui selle olin selgeks saanud ja seejärel mõlema turniiri võitjatele õnne soovisin, ütlesid mõlemad kindlalt, et nemad veel võitnud pole. Keegi võis kummalegi tõepoolest turniiripunktidega järele jõuda, voorujärgsed punktid olid asja aga juba selgeks teinud. Nii polnud nemadki lugedes sellele detailile tähelepanu pööranud.
Aga vist läks kõik enam-vähem normaalselt. Minevikust meenub mulle isiklikult kõige raskemana 2001. aasta turniir.
Lembit
Juhend ütles, et kellad käivitatakse 10 minutit pärast paarimise avalikustamist. Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde 5 minutit pärast mänguaja algust, kaotab partii. - Siin mingeid probleeme polnud. Ei märganud ühtki juhtumit, kus keegi oleks mängulaua juurde hilinenud. Valdav osa partiisid algas tegelikult juba enne vooru ametlikku algusaega. Ei näinud mõtet seda keelata, kui mõlemad juba laua taga olid. Kord pidin kella seiskama, kui keegi oli enne ametlikku algust ka vastasmängija kella käima pannud.
Mobiilihelinatele lähenes juhend paindlikult (kohtunik otsustab karistuse), nii nagu see meie kohtunikekogu koodeksitõlgendustes kirjas on. Õnneks ükski mobiil ei helisenud, mis vabastas mind otsustamisest.
Määrustevastaste käikude eest olid karistused ette nähtud nii nagu koodeksis: 2 korda vastasele 2 minutit, siis kaotus. Palusin turniiri avamisel mängijaid, et nad valekäike ei teeks, sest kiirmales on kellade korrigeerimine küllalt tööd ja aega nõudev. Vist mõjus, sest määrustevastaste käikude pärast polnud mul kordagi vaja kellanäite muuta. Mis ei tähenda, et kelladega üldse poleks olnud mingit vaeva. Mõned neist olid oma aja juba üsna ära elanud ega tahtnud käima hakata või kippusid näidud jälle nullile tagasi minema. See ehk peamine probleem oligi.
Tavaliselt jälgivad kiir- ja välkmales mängijad üsna tähelepanelikult mõlema poole kellanäite.
Aga on ka erandeid. Ühe vanema mängija vastaste mõtlemisajad said kahel korral otsa, nii et mitu minutit oli mõlemal juhul 0:00 selgelt ekraanil. Kummaski partiis ei teinud kumbki vastane asjast väljagi. Seisin paar minutit laua juures ja oli kange kiusatus mehi vähemalt müksata, et nad ekraanile vaataksid, aga ei, koodeks keelab kohtunikul niisuguse märguandmise kindlalt ära, kuna aeg oli ju läbi ainult ühel mängijal. Lisasekunditega kontrolli puhul võiks ju nii kuitahes kaua mängida. Käisin vahepeal teisi partiisid vaatamas ja tulin tagasi, aga midagi polnud muutunud. Õnneks lõpuks ikkagi mõlemas partiis aja otsasaamist märgati.
Ühel laual tekkis lõppmäng vanker ja oda vankri vastu. Millal just täpselt, seda ma ei märganud, aga pikka aega käis manööverdamine, kus nõrgem pool esialgu kõik matistamiskatsed edukalt pareeris. Mida peaks sel juhul tegema vähemodaga mängija ja kohtunik? Ilmselt on pääsetee 50 käigu reeglis. Arvan, et mängija võiks ise valjusti käike lugeda, kuigi loomulikult võib ta seisule juhtida ka kohtuniku tähelepanu. Kui kohtunikul on võimalik, siis võib ta ise käike lugema hakata, veel parem kui ta saab selleks mingit abijõudu kasutada. Omaalgatuslikult vist kohtunik asjade käiku sekkuda ei tohiks (50 käigu reegel annab ju ainult võimaluse viigitaotluseks, ei sunni aga ilmtingimata partiid lõpetama). Selles partiis tekkis lõpuks olukord, kus matti enam vältida ei saanud.
Küll pöörduti minu poole ühes teises partiis, kus lahkvärvilised odad üsna sihitult laual liikusid. Sealgi on kohtunikul ju võimalik fikseerida viik ainult siis, kui ta on veendunud seisu 3-kordses kordumises või 50 käigu täissaamises. Nii ei saanud ma korrapealt mingit ametlikku otsust langetada. Küsisin vaid vastasmängijalt: "On see viik?". See mõjus ja saime viigi kirja.
Paaril korral tuli mängijaile meenutada, et ka kiirmales kehtib üldine reegel "puudutatud - käidud".
Ja veel: nii kohtunikud kui ka mängijad peavad juhendi enne turniiri korralikult läbi lugema. Uurisin hoolega, kuidas toimub matś esikoha jagamise korral ja kartsin juba, et ma sellisest matśist ei pääse. Jätsin vaid tähelepanuta, et selle matśi toimumise eelduseks on mitte ainult punktide, vaid ka koefitsientide (antud juhul siis voorujärgsete punktide summade) võrdsus. Kui selle olin selgeks saanud ja seejärel mõlema turniiri võitjatele õnne soovisin, ütlesid mõlemad kindlalt, et nemad veel võitnud pole. Keegi võis kummalegi tõepoolest turniiripunktidega järele jõuda, voorujärgsed punktid olid asja aga juba selgeks teinud. Nii polnud nemadki lugedes sellele detailile tähelepanu pööranud.
Aga vist läks kõik enam-vähem normaalselt. Minevikust meenub mulle isiklikult kõige raskemana 2001. aasta turniir.
Lembit
laupäev, 5. detsember 2009
Juhtum hiinlastega
Maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis on tähelepanu leidnud kahe Hiina noormehe väljalangemine turniirilt. Wang Yue ja Li Chan olid esimesed kiirpartiid Gaśimovi ja Bacrot´vastu viiki mänginud ja siis suitsetama läinud (teine neist olevat selle asja alles Siberis ära õppinud). Kui nad teiseks partiiks tahtsid oma mängulaudade taha istuda, selgus, et kellad olid jõudnud juba 2 minutit käia ja seetõttu on neile juba kaotused fikseeritud. Peakohtunik ütles, et tuleb järgida reegleid. Otsus on lõplik seda enam muuta ei saa. Tuleb seda aktsepteerida ja uueks partiiks valmisuda. Nii noormehed tegidki. Aga needki partiid lõppesid neile kurvalt ja võistlus oligi selleks korraks läbi.
FIDE võistlustel on varemgi reeglitest pedantselt kinni peetud ja märksa väiksema hilinemise eest kaotusi fikseeritud. Millest siis tähelepanu sellele juhtumile? Tavaliselt on olnud tegemist hilinemisega tavapartiidele, mille algus on reglemendiga täpselt paika pandud. GM Oniśtśuk: "Kui mängija teab, et partii algab kell 15 ja ta tuleb 15.01, siis kaotab ta teenitult. Põhjus ei loe."
Tie-break´idel võib aga sellel turniiril olla kuni 14 täiendavat partiid. Nende algusaegu pole eelnevalt kindlaks määratud, sellest ka võimalikud arusaamatused. Keegi võib partii lõpetada paari minutiga, teised mängivad terve tunni. Mängijad võivad sel ajal olla mitte ainult suitsetamiskohas, vaid ka näiteks tualetis või baaris.
Seekord olevat kohtunikud hoiatanud, et partiid algavad 3 minuti pärast ja uuesti siis, kui oli jäänud veel viimane minut. Näib aga, et seda tehti vaid turniirisaalis. Kui mängijad neid hoiatusi kuulsid ja ikkagi mängulaudade taha ei läinud, siis pole muidugi mingit vabandust. Kuigi on kirjutatud, et vene keelt hiinlased ei osanud põrmugi ja inglise keeltki vaid minimaalselt.
Nii jääb taolistel turniiridel põhiprobleemiks mängijate teadustamine partiide algusest. Kommentaarides on eelkõige peetud vajalikuks kasutada suuri tabloosid, kus kogu vajalik info kirjas. On aga kirjutatud ka igale mängijale antavast spetsiaalsest seadmest, mis vajalikul momendil vibreerima hakkaks. Selleks ajaks oli mängu jäänud veel 10 paari. Ehk ei teinud kohtunikud ka omalt poolt kõike, et partiid normaalselt algaksid.
Muidugi on endiselt hääli, et hiinlastele määratud karistus oli sellise tasemega mängijate jaoks liiga range. Wang Yue vastane GM Bacrot leiab, et optimaalne karistus oleks võinud olla rahatrahv. Pidev stress kimbutab mängijaid niikuinii kogu turniiri vältel, nüüd lisandub sellele veel hirm hilinemise pärast. Bacrot väidab, et olevat isegi korraks mõelnud, kas ta ei oleks pidanud kolmandas partiis kaotama ja śansid võrdsustama, aga ta jõuab siiski õigele järeldusele: reeglid on reeglid, millest tuleb kinni pidada, ükskõik kui halvad need ka poleks.
Suurmeistrite turniiriaegsetes intervjuudes on korduvalt kostnud arvamusi, et tie-break´ide osa on sellel turniiril väga pikaks venitatud. Pealegi tundub partiide arv mõnedele kummaline: miks 2 tavapartiid, siis 4 kiirpartiid ja siis 2 välkpartiid. GM Griśtsuk on soovitanud mängida viigi korral vaid kiirpartiisid (20 min. partiile) või siis jätkata pärast tavapartiisid 4 kiir- ja 6 välkpartiiga, millele siis vajadusel järgneks armageddon. GM Karjakini arvates eeldaks praegune tie-break´ide süsteem suuremat vabade päevade arvu.
Siin-seal leiab internetist üsna teravaid ütlemisi. Nii oli ühel Saksa veebilehel hiinlastest kõnelnud kirjatüki pealkirjaks "Timukas kohtuniku asemel" ja selles väideti, et ülemaailmne kaoseliit (=FIDE) olevat jõudnud sügavaimasse madalseisu. Muidugi ei muutu lähiajal midagi ja seda peavad kohtunikudki arvestama. Eesti meistrivõistlustel on reeglid märksa liberaalsemad.
Lembit
FIDE võistlustel on varemgi reeglitest pedantselt kinni peetud ja märksa väiksema hilinemise eest kaotusi fikseeritud. Millest siis tähelepanu sellele juhtumile? Tavaliselt on olnud tegemist hilinemisega tavapartiidele, mille algus on reglemendiga täpselt paika pandud. GM Oniśtśuk: "Kui mängija teab, et partii algab kell 15 ja ta tuleb 15.01, siis kaotab ta teenitult. Põhjus ei loe."
Tie-break´idel võib aga sellel turniiril olla kuni 14 täiendavat partiid. Nende algusaegu pole eelnevalt kindlaks määratud, sellest ka võimalikud arusaamatused. Keegi võib partii lõpetada paari minutiga, teised mängivad terve tunni. Mängijad võivad sel ajal olla mitte ainult suitsetamiskohas, vaid ka näiteks tualetis või baaris.
Seekord olevat kohtunikud hoiatanud, et partiid algavad 3 minuti pärast ja uuesti siis, kui oli jäänud veel viimane minut. Näib aga, et seda tehti vaid turniirisaalis. Kui mängijad neid hoiatusi kuulsid ja ikkagi mängulaudade taha ei läinud, siis pole muidugi mingit vabandust. Kuigi on kirjutatud, et vene keelt hiinlased ei osanud põrmugi ja inglise keeltki vaid minimaalselt.
Nii jääb taolistel turniiridel põhiprobleemiks mängijate teadustamine partiide algusest. Kommentaarides on eelkõige peetud vajalikuks kasutada suuri tabloosid, kus kogu vajalik info kirjas. On aga kirjutatud ka igale mängijale antavast spetsiaalsest seadmest, mis vajalikul momendil vibreerima hakkaks. Selleks ajaks oli mängu jäänud veel 10 paari. Ehk ei teinud kohtunikud ka omalt poolt kõike, et partiid normaalselt algaksid.
Muidugi on endiselt hääli, et hiinlastele määratud karistus oli sellise tasemega mängijate jaoks liiga range. Wang Yue vastane GM Bacrot leiab, et optimaalne karistus oleks võinud olla rahatrahv. Pidev stress kimbutab mängijaid niikuinii kogu turniiri vältel, nüüd lisandub sellele veel hirm hilinemise pärast. Bacrot väidab, et olevat isegi korraks mõelnud, kas ta ei oleks pidanud kolmandas partiis kaotama ja śansid võrdsustama, aga ta jõuab siiski õigele järeldusele: reeglid on reeglid, millest tuleb kinni pidada, ükskõik kui halvad need ka poleks.
Suurmeistrite turniiriaegsetes intervjuudes on korduvalt kostnud arvamusi, et tie-break´ide osa on sellel turniiril väga pikaks venitatud. Pealegi tundub partiide arv mõnedele kummaline: miks 2 tavapartiid, siis 4 kiirpartiid ja siis 2 välkpartiid. GM Griśtsuk on soovitanud mängida viigi korral vaid kiirpartiisid (20 min. partiile) või siis jätkata pärast tavapartiisid 4 kiir- ja 6 välkpartiiga, millele siis vajadusel järgneks armageddon. GM Karjakini arvates eeldaks praegune tie-break´ide süsteem suuremat vabade päevade arvu.
Siin-seal leiab internetist üsna teravaid ütlemisi. Nii oli ühel Saksa veebilehel hiinlastest kõnelnud kirjatüki pealkirjaks "Timukas kohtuniku asemel" ja selles väideti, et ülemaailmne kaoseliit (=FIDE) olevat jõudnud sügavaimasse madalseisu. Muidugi ei muutu lähiajal midagi ja seda peavad kohtunikudki arvestama. Eesti meistrivõistlustel on reeglid märksa liberaalsemad.
Lembit
neljapäev, 3. detsember 2009
Küsivad prantslased
Prantslaste kohtunikelehel jätkab nende nüüd juba endine kohtunikekogu esimees Stephane Escafre vastamist kohtunike poolt tõstatatud küsimustele. Viimasel ajal on neid olnud vähe ja vastuste avaldamine üsna ebaregulaarne. Mingisuguse pildi kolleege huvitavatest asjadest nendest saame, kuigi meie jaoks uut vist peaaegu pole.
Viimane seal tõstatatud juhtum on üsna ligilähedane sellele, mida eelmistes kommentaarides vaatlesime. Sedakorda on tegemist välkpartiiga. Kahel suurmeistril on jäänud viimased 10-15 sekundit. Üks neist paneb etturi 8. reale ja vajutab kella. Vastane vajutab kella tagasi ja küsib (bulgaaria keeles): "Mis nupp see on?". Siis leiab mängija kusagilt lipu, aga selle toomisega läheb aega ja kohe saabki see otsa. Vaidlusi polnud, aga üks pealtvaataja ütles, et mängija oleks pidanud seiskama kellad ja küsima kohtunikult lippu. Kohtunik vastas, et muundamata jätmine on määrustevastane ja mängija oleks ikka pidanud võidu saama.
Ühtlasi meenutatakse siin ka Radźabov - Smeetsi partiid, millest meilgi paaril korral juttu olnud (1. II Saalomonlik otsus, 17. IV Veel kord ühest partiist). R. lükkas võiduseisus olles laualt vastase oda maha ja vajutas vastase kella. S. vajutas selle tagasi ja R. aeg läks üle. Kohtunikud soovitasid (?) mängijail viiki leppida, nii läkski.
Mida ikkagi teha, kui käik pole korrektselt tehtud? Ega Escafre´ilgi muud teha polnud kui üldiselt teadaolevat korrata: reegel on lihtne. Lõpetamata muundamine loetakse määrustevastaseks käiguks. Välkmales võib vastane sel juhul taotleda võitu. Kui muundamist ei lõpetata oma ajast, võib vastane pikemate kontrollide puhul kella tagasi vajutada. Kui aga malendit, milleks ettur kavatsetakse muundada, käepärast pole, võib malendi otsimiseks kellad seisma panna, võib aga lippu ka kohtunikult küsida. Kui mingid malendid seisavad halvasti, tuleb need süüdlasel korda seada oma ajast. Mis aga puutub Radźabovi ja Smeetsi partiisse, siis selles langetatud otsus kuulub Escafre´i arvates rohkem diplomaatia kui justiitsi valdkonda.
Mida veel küsimustest ja vastustest leiame?
Kas partiis on tähtsam matt või noolekese langemine?
Kui langeb nooleke ja siis antakse matt, on nooleke tähtsam.
Kui antakse matt ja siis kukub nooleke, loeb matt.
Kui mängija on matikäiku tegemas, aga pole veel malendit käest lahti lasknud, loeb nooleke.
Kui mõlemad tegevused on täiesti üheaegsed, loeb see, mis leiab aset malelaual, seega siis matt.
Mis saab kuninga tullejätmisel? On see samavõrdne matiga?
Tegemist on vaid määrustevastase käiguga. Välkmales see küll kaotab, pikemas partiis aga toob vaid vastasele 2 lisaminutit. Tule ütlemise kohustust pole. Kui unustate kuninga tulle, ei tohi vastane seda lüüa, sest see oleks omakorda määrustevastane käik. Tuleb vaid teatada, et kuningas on tules.
Käiku võib üles kirjutada alles pärast selle tegemist. Ainsaks erandiks on viigitaotlused (käigukorduste puhul või 50 käigu reegli rakendamisel). Seal on vaja käik kõigepealt protokolli kirjutada.
Ongi vist kõik prantslaste viimase aja tarkused.
Lembit
Viimane seal tõstatatud juhtum on üsna ligilähedane sellele, mida eelmistes kommentaarides vaatlesime. Sedakorda on tegemist välkpartiiga. Kahel suurmeistril on jäänud viimased 10-15 sekundit. Üks neist paneb etturi 8. reale ja vajutab kella. Vastane vajutab kella tagasi ja küsib (bulgaaria keeles): "Mis nupp see on?". Siis leiab mängija kusagilt lipu, aga selle toomisega läheb aega ja kohe saabki see otsa. Vaidlusi polnud, aga üks pealtvaataja ütles, et mängija oleks pidanud seiskama kellad ja küsima kohtunikult lippu. Kohtunik vastas, et muundamata jätmine on määrustevastane ja mängija oleks ikka pidanud võidu saama.
Ühtlasi meenutatakse siin ka Radźabov - Smeetsi partiid, millest meilgi paaril korral juttu olnud (1. II Saalomonlik otsus, 17. IV Veel kord ühest partiist). R. lükkas võiduseisus olles laualt vastase oda maha ja vajutas vastase kella. S. vajutas selle tagasi ja R. aeg läks üle. Kohtunikud soovitasid (?) mängijail viiki leppida, nii läkski.
Mida ikkagi teha, kui käik pole korrektselt tehtud? Ega Escafre´ilgi muud teha polnud kui üldiselt teadaolevat korrata: reegel on lihtne. Lõpetamata muundamine loetakse määrustevastaseks käiguks. Välkmales võib vastane sel juhul taotleda võitu. Kui muundamist ei lõpetata oma ajast, võib vastane pikemate kontrollide puhul kella tagasi vajutada. Kui aga malendit, milleks ettur kavatsetakse muundada, käepärast pole, võib malendi otsimiseks kellad seisma panna, võib aga lippu ka kohtunikult küsida. Kui mingid malendid seisavad halvasti, tuleb need süüdlasel korda seada oma ajast. Mis aga puutub Radźabovi ja Smeetsi partiisse, siis selles langetatud otsus kuulub Escafre´i arvates rohkem diplomaatia kui justiitsi valdkonda.
Mida veel küsimustest ja vastustest leiame?
Kas partiis on tähtsam matt või noolekese langemine?
Kui langeb nooleke ja siis antakse matt, on nooleke tähtsam.
Kui antakse matt ja siis kukub nooleke, loeb matt.
Kui mängija on matikäiku tegemas, aga pole veel malendit käest lahti lasknud, loeb nooleke.
Kui mõlemad tegevused on täiesti üheaegsed, loeb see, mis leiab aset malelaual, seega siis matt.
Mis saab kuninga tullejätmisel? On see samavõrdne matiga?
Tegemist on vaid määrustevastase käiguga. Välkmales see küll kaotab, pikemas partiis aga toob vaid vastasele 2 lisaminutit. Tule ütlemise kohustust pole. Kui unustate kuninga tulle, ei tohi vastane seda lüüa, sest see oleks omakorda määrustevastane käik. Tuleb vaid teatada, et kuningas on tules.
Käiku võib üles kirjutada alles pärast selle tegemist. Ainsaks erandiks on viigitaotlused (käigukorduste puhul või 50 käigu reegli rakendamisel). Seal on vaja käik kõigepealt protokolli kirjutada.
Ongi vist kõik prantslaste viimase aja tarkused.
Lembit
teisipäev, 1. detsember 2009
Muundamisreegleid rikuti
Nädalapäevad tagasi esitati austraallaste kodulehel arutamiseks järgmine juhtum: Ajakontrolliks on 1 tund partiile. Kummalgi on jäänud vähem kui 5 minutit aega, selle piiri ületamisel on mõlemad märkimise katkestanud. Valge lükkab oma etturi 8. reale, siis vajutab kella, seejärel aga paneb lipu lauale (vaadake toimingute järjekorda!). Must taotleb võitu vastase määrustevastase käigu tõttu. Valge ütleb: "Okei!", siis aga läheb otsima kohtunikku, et see asjasse selgust tooks. Tagasi tulles selgub, et must on vahepeal nupud segamini ajanud. Valge kinnitab, et määrustevastane käik ei tähenda siin kaotust ja ta on päri vaid sellega, et vastasele paar-kolm minutit juurde antaks. Partiid ei olevat ta alla an´dnud, kuigi must seda väidab. Partiid on võimalik rekonstrueerida. Rekonstruktsioon näitas muide, et valge oli võidule üsna lähedal. Must polnud valmis partiid jätkama. Mis siis nüüd?
Niisiis puutume siin jällegi kokku väljendite ja źestide ebamäärasusega nagu alles hiljuti vaadeldud juhtudes. Austraalia kolleegid on üksmeelsel arvamusel, et seekord "okei!" küll alistumist ei tähendanud, vaid ainult seda, et valge nõustus määrustevastase käigu tegemisega. Käesurumine oleks antud juhul küll asja selgemaks teinud.
Keegi neist ironiseeris, et kui satud halba seisu, on vaja öelda, et tood endale tassi kohvi, ja küsida vastaselt, kas tema ka tahab. Siis lisa: "Sa ju alistud, eks?" ja kui vastane ütleb "Okei", siis teata partii tulemus kohe kohtunikule.
Tavamales (nagu seda nüüd ka ühetunnine kontroll on) ei vii üks määrustevastane käik veel partii kaotusele. Täpse tegevusjuhendi annab meile art. 7.4:
a) Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne seda, kui tehti määrustevastane käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasust. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.13. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtivad artiklid 4.3 ja 4.6. Seejärel partii jätkub sellest ennistatud seisust.
b) Artiklile 7.4a vastava tegevuse puhul annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega...
Vastavalt sellele toimimegi. Läheme tagasi seisuni, mis oli vahetult enne etturi muundamist (määrustevastasus seisnes ju muundamisnõuete mittetäitmises). Kellad uuesti käima. Valge peab nüüd ikkagi etturiga käima ja asendama selle teise malendiga. Mustal on õigus saada 2 minutit täiendavat aega. Kui isegi tõenäolist seisu poleks taastada õnnestunud, oleks kohtunik pidanud langetama otsuse lähtudes olukorrast ja oma kogemustest. Aga 5 minuti piirini olid ju protokollid (arvatavasti?) korras.
Kas peaks karistama ka musta? Malendite segiajamine võis ju partii võimaliku jätkamise kahtluse alla seada. Seepärast on mõned arutlejad leidnud, et ka valge ajale tuleks lisada 2 minutit. Selline otsus on õigustatud. Ometi peaks kohtunik eelnevalt kujundama oma arvamuse, kas must tõesti arvas, et partii on juba lõppenud.
Arutluse käigus tehti etteheiteid ka kohtunikele: miks neid polnud laua juures ja miks nad partiid üles ei kirjutanud. Muidugi oleks see olnud nende kohus, samal ajal aga peab arvestama, et mitmel laual võisid üheaegselt olla analoogilised olukorrad. Aga mingeid abilisi leiaks ikka ja austraallaste idee oli, et miks mitte panna partiid üles kirjutama seda pealtvaatajatena jälgivad teised mängijad. Pole ise seda moodust kunagi kasutanud, aga võimalus ju oleks.
Kui üks mängija keeldub kohtuniku poolt taas mängu pandud partii jätkamisest, pangu kohtunik tema kell käima ja siis on mängija oma asi, mida ta teeb.
Keegi tõi näite oma turniiripraktikast. Ajapuuduses käis ta etturiga e6-e8 ja muundas selle lipuks. Nii pealtvaatajad kui ka kohtunik hakkasid naerma, kumbki mängija ei saanud aga ikka asjast aru. Alles pärast seda, kui kohtunik oli selle etturi pannud e7 ning lisanud kaksiksammu tegija kellale 2 minutit, seletati neile asi ära.
Lembit
Niisiis puutume siin jällegi kokku väljendite ja źestide ebamäärasusega nagu alles hiljuti vaadeldud juhtudes. Austraalia kolleegid on üksmeelsel arvamusel, et seekord "okei!" küll alistumist ei tähendanud, vaid ainult seda, et valge nõustus määrustevastase käigu tegemisega. Käesurumine oleks antud juhul küll asja selgemaks teinud.
Keegi neist ironiseeris, et kui satud halba seisu, on vaja öelda, et tood endale tassi kohvi, ja küsida vastaselt, kas tema ka tahab. Siis lisa: "Sa ju alistud, eks?" ja kui vastane ütleb "Okei", siis teata partii tulemus kohe kohtunikule.
Tavamales (nagu seda nüüd ka ühetunnine kontroll on) ei vii üks määrustevastane käik veel partii kaotusele. Täpse tegevusjuhendi annab meile art. 7.4:
a) Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne seda, kui tehti määrustevastane käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasust. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.13. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtivad artiklid 4.3 ja 4.6. Seejärel partii jätkub sellest ennistatud seisust.
b) Artiklile 7.4a vastava tegevuse puhul annab kohtunik kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega...
Vastavalt sellele toimimegi. Läheme tagasi seisuni, mis oli vahetult enne etturi muundamist (määrustevastasus seisnes ju muundamisnõuete mittetäitmises). Kellad uuesti käima. Valge peab nüüd ikkagi etturiga käima ja asendama selle teise malendiga. Mustal on õigus saada 2 minutit täiendavat aega. Kui isegi tõenäolist seisu poleks taastada õnnestunud, oleks kohtunik pidanud langetama otsuse lähtudes olukorrast ja oma kogemustest. Aga 5 minuti piirini olid ju protokollid (arvatavasti?) korras.
Kas peaks karistama ka musta? Malendite segiajamine võis ju partii võimaliku jätkamise kahtluse alla seada. Seepärast on mõned arutlejad leidnud, et ka valge ajale tuleks lisada 2 minutit. Selline otsus on õigustatud. Ometi peaks kohtunik eelnevalt kujundama oma arvamuse, kas must tõesti arvas, et partii on juba lõppenud.
Arutluse käigus tehti etteheiteid ka kohtunikele: miks neid polnud laua juures ja miks nad partiid üles ei kirjutanud. Muidugi oleks see olnud nende kohus, samal ajal aga peab arvestama, et mitmel laual võisid üheaegselt olla analoogilised olukorrad. Aga mingeid abilisi leiaks ikka ja austraallaste idee oli, et miks mitte panna partiid üles kirjutama seda pealtvaatajatena jälgivad teised mängijad. Pole ise seda moodust kunagi kasutanud, aga võimalus ju oleks.
Kui üks mängija keeldub kohtuniku poolt taas mängu pandud partii jätkamisest, pangu kohtunik tema kell käima ja siis on mängija oma asi, mida ta teeb.
Keegi tõi näite oma turniiripraktikast. Ajapuuduses käis ta etturiga e6-e8 ja muundas selle lipuks. Nii pealtvaatajad kui ka kohtunik hakkasid naerma, kumbki mängija ei saanud aga ikka asjast aru. Alles pärast seda, kui kohtunik oli selle etturi pannud e7 ning lisanud kaksiksammu tegija kellale 2 minutit, seletati neile asi ära.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)