pühapäev, 31. jaanuar 2010

Kuidas toimida?

Veel paarist mängijate probleemist seoses viimases Chesscafes avaldatuga. Üks hispaanlane tõstatab küsimuse, mis saab siis, kui mängija partii (pigem küll: turniiri) ajal haigestub. A-l on oma haiguse kohta arstitõend. Kas võiks nüüd kõigepealt kohtuniku vahendusel oma vastasele B-le viiki pakkuda ja kas võiks niisugune tulemus olla seaduslik, ilma et partiid üldse mängitaks? Muidugi siis, kui B asjaga päri on. Kui B ei nõustu, siis saaks ta mänguta punkti. Või peaks sundima haiget mängijat siiski mängusaali minema, et seal 5 käiku teha ja ikkagi viiki leppida? Koodeksis pole erakorralisi olukordi /force majeur/ arvestatud, sellises olukorras partii edasilükkamisest või tühistamisest seal juttu pole.

Loomulikult ei saa olla partiid, kus poleks ainsatki käiku tehtud. Kui mängija on haige, on üks võimalus muidugi mängida hotellis. See aga eeldab, et sellega oleksid päri nii teine mängija kui ka kohtunik. Omal ajal toimiti nii küllalt sageli.
Teine võimalus on partii edasilükkamine. Ei mäleta küll, et turniirimäärustes oleks kunagi täpselt määratletud, et kohtunikul on võimalus partiid edasi lükata kuni 4 tundi. Nii väidab Geurt oma vastuses. Ja muidugi oli kunagi võimalik mängida vabadel päevadel. Koos katkestatud partiidega kadusid aga ära ka vabad päevad. Nii et ega lahenduse leidmisel suuri varieerimisvõimalusi pole.

Teine küsimus USA-st puudutab vastasmängija häirimist. Üks mängija tahab partii ajal püsti seista. Vastasele see ei meeldi, sest see häirib teda. Reeglites pole aga ju kusagil kirjas, et seista ei tohi. Kohtunik peaks siiski vastasmängija kaebust kaaluma, aga ometi võiks siis niimoodi igaüks kõike häirimiseks pidada. Igal juhul peaks kohtunik toimima delikaatselt.
Jah, art. 12.6 ütleb, et keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Üldist reeglit, mida selle all mõelda, on võimatu anda. Eks siis loeme koodeksi eessõnast: Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi. Kuigi jah, ega antud juhul neid analoogiaidki kerge leida pole.

Selle konkreetse näite juurde lisab Geurt omalt poolt teise Plovdivist 1983. NSVL - Bulgaaria matśis mängisid Petrosjan ja Radulov. Radulov seisnud Petrosjani ees ja liigutanud oma ülakeha ühelt poolt teisele. Petrosjan olevat asja veidi aega talunud, siis teinud źesti, et Radulov lõpetaks. Sellest liigutusest piisas. Olen mõlema mehega korduvalt samadel turniiridel olnud ja võin öelda, et tegemist oli väga korrektsete suurmeistritega. Aga kõik pole sellised.
Ongi jaanuar läbi. Mitmetel põhjustel on see alati üsna maleline olnud. Mul endal oli tänavune viimase 50 aasta jooksul esimene, kus mul ühelegi maleturniirile asja polnud.
Lembit

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Oma reeglid?

Malekoodeks annab liikmesorganisatsioonidele õiguse kehtestada mängimiseks ka oma detailsemaid reegleid. Koodeksi eessõna annab vastuse ka küsimusele, millistele nõuetele sellised reeglid peavad vastama. Need reeglid nimelt:
a) pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga,
b) on piiratud vastava föderatsiooni territooriumiga ja
c) ei kehti FIDE korraldatavatel matśidel, meistri- või kvalifikatsioonivõistlustel, samuti FIDE tiitli- või reitinguturniiridel.

Chesscafe viimases voorus ongi toodud mitmeid näiteid selliste reeglite võimalikkusest.
Nii on Kataloonia Maleliit hädas oma võistkondlike võistluste korraldamisega (üle 4000 mängija!). Kuivõrd samaaegselt käib palju matśe erinevates paikades, pole iga matśi jaoks kohtunikku. Nüüd kavatsevad nad anda võistkondade kaptenitele õiguse noolekese langemise fikseerimiseks, mis ju koodeksi art. 6.9 järgi kuulub kohtunike pädevusse, kuigi koodeksi lõpust leiame ka D osa, mis kõneleb kiiretest lõppmängudest, kus kohtunikku pole kohal.

Mida teha, kui mängida on vaja. Muidugi ei oleks selline turniir kõlbulik FIDE tiitlinormide täitmiseks, mis vastavalt tiitlimäärustele eeldavad IA või FA olemasolu. Reitingumäärustes aga kohtunikust ei kõnelda, nii et reitingu saamiseks peaks selline turniir sobima küll.
Suhtun kahtlusega Geurti arvamusse, et võistkondade kaptenid võiks nimetada kohtunikeks. Nende funktsioonid on siiski erinevad. Aga mingite kohtunikuülesannete täitmise võiks kaptenitele panna küll.

USA rahvuslikud reeglid erinevad FIDE omadest üsna paljudes asjades. Seekord on juttu sellest, et paljudes klubides on keelatud malelaua või -kella kohal hõljumine (aga selle keelab juba koodeksi art. 6.7b) ja malendite liigutamine sel ajal, kui vastase kell veel käib. Sellest, millal käigul ollakse, on meil korduvalt juttu olnud. Aga seal pidavat enne vastase kellavajutust käigu tegija saama hoiatuse ja ta pidavat teatud aja istuma tegevusetult, kui ta kell samal ajal käib. Kui pikk see teatud aeg on, kas 1 või 5 minutit, ei tea. Aga näiteks välkmaleson sündmuste järjekorra jälgimine küllalt raske. Kuigi jah, ega näidetes toodud mängijad eriti sportlikult ei käitunud.
Ameeriklase näites oli A-l üle 50 minuti aega, B-l 20 sekundit. Kui üks tegi käigu, vastas teine otsekohe kellavajutust ootamata. Geurt on omalt poolt lisanud näite kellestki GM-st, kellel IM-i vastu kaotusseis. Aga aega oli GM-l 30 minuti, IM-l vaid 1 minut. Ja siis "mõtles" GM tervelt 26 minutit, nii et ta kellale jäi vaid 4 minutit ja ta ei pidanud enam kirjutama. Siis hakkas ta välgutama ja võitiski. Reeglite abil on siin aga raske võidelda.

IA Vereśtśagin kirjutab sellest, kuidas ta püüab võidelda malemängu maine kahjustamisega (vt. art. 12.1). Iga välkturniiri algul teatab ta, et kui keegi pakub viiki seisus K + R - K + R või mingis analoogilises seisus ja seda viiki vastu ei võeta, võib mängija kellad seisma panna ja kohtuniku poole pöörduda. Siis on tõenäoline, et tulemusest 1 : 0 võib saada 0 : 1. Seega riskivad mõlemad oma tulemusega. Kohtuniku nõusolekust aga ei tohiks viikileppimine sõltuda (art. 9.1a).
Kui arvestatakse kommentaari algul toodud piiranguid, siis on ka selline kohtuniku toimimine korrektne.

Kõigist reeglite parandamistest ja muutmistest muidugi kasu pole. Oma 28. XII kommentaaris Määrustevastasus õiendatagu kohe kirjutasin ühe soomlase poolt toodud välkpartiide näidetest. Neis tegi üks pool võimatu käigu, vastane vist ei pannud seda tähele, igatahes võitu määrustevastase käigu tõttu ei taotlenud ning seejärel pani esimene määrustevastase käigu korrigeerimiseks oma malendi varasemasse asendisse tagasi ja tegi siis juba muutunud oludes (vastane oli vahepeal käinud) uue käigu.
Kirjutasin tookord, et kahtlen, kas sellised seisud on tegelikult laual olnud. Nüüd siis tunnistabki too soomlane, et tegemist oli väljamõeldud näidetega. Ometi on ta endiselt seisukohal, et nende klubides kasutatav reegel, mis sellist toimimist võimaldab, on hea ja ehk tuleks see mujalgi kasutusele võtta.

Vaevalt küll. Praeguste FIDE reeglite järgi võib kiir- ja välkmales määrustevastast käiku korrigeerida vastasmängija kella käivitamiseni. Ka Soome enda ametlikud reeglid ütlevad: Mängija võib määrustevastast käiku korrigeerida enne oma kella seiskamist. Kui kumbki mängija ei märganud määrustevastast käiku, ei saa seda hiljem parandada ega selle põhjal midagi nõuda.
Kui reegleid muuta nii, et see korrigeerimine võiks aset leida ka hiljem, peaks koos sellega kindlasti taastama ka laual tol hetkel valitsenud olukorra ja korrigeerima ka kellanäidud. Aga selline korrigeerimine oleks lühikese kestusega partiides liiga keeruline.
Lembit

pühapäev, 24. jaanuar 2010

Taas käesurumisest ja viikidest

Paaril korral on Chesscafe viimases veerus tagasi pöördutud novembris käsitletud juhtude juurde. Üks neist on siingi kahel korral (23. XI Alistumine lõpetab partii, 28. XI Käesurumisest ja alistumisest) vaadeldud episood, kus vastase poolt öeldud "Matt!" oli nii mõjuv, et mees teisele käe ulatas, panemata tähele, et mati vastu oli veel kaitse olemas ega ka seda, et teise aeg oli otsas. Aga kaotuse ta sai.

Üks ameeriklane on küsinud, et võib-olla tähendas käesurumine hoopis teise poole alistumist ja oma ajaületuse tunnistamist ning ehk oleks pidanud partii lugema lõppenuks ajaületusega.
Näib, et nüüd on RC esimees üsnagi samadel seisukohtadel minu poolt viimases kommentaaris öelduga. Käesurumine pole võrdne alistumisega ja alistumises võib olla täiesti kindel vaid siis, kui selle kohta on olemas kirjalik kinnitus, s. t. vastav sissekanne partiiprotokolli.

Siinkohal tulin asja juurde tagasi vaid paari Geurti poolt toodud näite pärast, mis selgelt näitavad, et sündmused ei tarvitse põrmugi olla ühetähenduslikud.
Kõigepealt kurb näide Geurti oma praktikast veel sellest ajast, kui partiisid katkestati ja teisel päeval edasi mängiti. Üks partii oligi katkestatud. Üks mängija tuli ja ütles, et vastane oli talle viiki pakkunud ja tema selle vastu võtnud. Järelikult oli partii läbi, liiati oli Geurt meest seni tundnud usaldusväärse mängijana. Katkestatud partiide päeval katkestusseisu üles ei seatud.
Aga siis tuli vastane ja küsis, kus ta katkestusseis on. Geurt ütles, et teine pool oli viigi vastu võtnud. Siis küsiti, kas viigipakkumise kohta mingeid tõendeid ka on. Muidugi ei olnud. Geurtil ei jäänud muud teha, kui seis lauale panna, käigustada kell ja tund aega oodata. Siis sai kohalolnu võidupunkti kätte, kuigi ta tunnistas, et laual on surmkindel viigiseis. Mitteilmunul läks selle partii tulemuse tõttu auhinnaraha kaotsi ja Geurt ei leidnud mingit muud võimalust kui see oma taskust kompenseerida.

Teine toodud näide on juba üldtuntud. Ühel mängijal oli laual üsna halb seis ja siis surus ta vastase kätt. See oli veidi imestunud ja pidas vajalikuks täpsustada, kas see tähendab viiki või alistumist. Selgus, et mitte kumbagi. Mängijale oli äkki meenunud, et enne partii algust polnud nad tavapäraselt kätelnud. Seepärast tegi ta seda nüüd.
Nii et ettevaatust, kolleegid, kui te pärast mängijate kätesurumist partii tulemust fikseerite!

Teist üsnagi sarnast juhtumit vaatlesin 19. XI Kaks erinevat viiki. Paremas seisus mängija märkab kiirpartiis oma kellal noolekese langemist ja ulatab siis vastasele viiki pakkudes käe. Käsi võetakse vastu, aga siis märkab teinegi mees noolekese langemist. Partiist sai viik, kas aga ka õigesti? Geurt oli tookord veendunud, et nii pidigi olema.
Nüüd on tegemist sakslasest vastuvaidlejaga, kes leiab, et oleks ikkagi tulnud ajaületajale kaotus panna, sest mõlemad olid ajaületuses ühtviisi veendunud. Seda aga pärast viiki leppimist.

Näiteks toob sakslane A ja B vahel mängitava tavapartii. (Tava- ja kiirpartii pole küll päris ühesugused, sest kiirpartiis saab aeg täis alles noolekese langemisest teatamisega.) B laseb 40. käigul aja üle. Mõlemad on samal arvamusel. Millegipärast aga A kohe ajaületamise kohta taotlust ei esita. B teeb oma 40. ja siis veel mõlemad 41. käigu. Alles seejärel teatab A noolekese langemisest 40. käigul. Kui mõlemad on endiselt samal arvamusel, siis peaks A ikkagi art. 6.9 (ajaületus) järgi võitma. Selline konsensus on küll haruldane ning kui seda pole ja asja täpselt kindlaks teha ei saa, tuleb partiid jätkata (B võib ütelda, et ületas aja alles 41. käigul).

Geurti see näide igatahes ei veennud. Lood võivad olla veel keerukamad. Mis siis, kui mängijad oleksid vahepeal jõudnud juba näiteks 48. käiguni? Igatahes võib see, kui lubada mängijail jõuda konsensusele laual mitu käiku varem juhtunu suhtes, tekitada parasjagu täiendavaid probleeme. Määrustevastaste käikudega on muidugi asi selgelt paika pandud. Nende korrigeerimist võib nõuda partii lõpuni.
Lembit

neljapäev, 21. jaanuar 2010

Puuduta ja taotle?

Äsjases Chesscafe veerus on üks Hollandi maletaja tõstatanud küsimuse malendite puudutamisest: Mängija lipp on parajasti mingi vastasmängija malendi löögi all. Loomulikult tuleks see siis kuhugi teise kohta toimetada. Mängija puudutabki lippu, aga kohe käiku ei tee. Mõtleb tükk aega, on siis lipu juba unustanud ja käib hoopis millegi muuga. Siis märkab mängija oma eksitust. On loomulik, et vastasmängija lipuga käimiseks mingit taotlust ei esita. Kas võib mängija oma tehtud käigu tagasi võtta ja lipuga käia. Kas võiks mängija ise vastava taotluse esitada?

Küsimus on kindlasti huvitav, aga ega me koodeksist selget vastust leiagi. Ka RC esimees väidab, et on koodeksi veel kord läbi lehitsenud ega ole vastavat artiklit leidnud.
Lihtsam on asi siis, kui tegemist on tavamalega ja kohtunik ise juhtunut vahetult jälgimas. Art. 13.1 järgi kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks, art. 4.3 järgi aga kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual üht või mitut oma malendit, siis peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia. Niisiis peaks kohtunik omaalgatuslikult vahele astuma ja nõudma lipuga käimist.
Arvan, et seda ka kiiremates mänguliikides, aga kuivõrd seal kohtunik üldjuhul sündmustesse ei sekku, on seal vaja ühe mängija sellekohast taotlust. Kui mängulaud parajasti kohtuniku vaateväljas polnud, siis teise mängija vastuväidete korral pole küll ilmselt midagi teha.

Samas võib seda, kui üks mängija kohe pärast vastase käiku mingit malendit puudutab ja alles siis mõtetesse süveneb, ka vastasmängija häirimiseks pidada.
Geurt toob näite ühest partiist, kus üks mängija sooritas oma käigu ja kavatses ilmselt tualetti minna. Sel hetkel, kui mängija toolilt tõusis, sirutas vastane käe mingi malendi juurde, näidates, et kavatseb sellega kohe käia. Mängija istub siis oma kohale tagasi. Vastane aga malendit ei puuduta, vaid tõmbab käe tagasi ja hakkab uuesti mõtlema. Küllap niisugune tegevus mängijat kindlasti häirib. Teha aga pole siin kohtunikul ilmselt midagi.

Kalenderplaanist on näha, et jaanuari lõpp tuleb maleliidul sündmusterohke. Kaks Paul Keresele pühendatud rahvusvahelist turniiri ees, treenerite seminar veel peale selle. Igatahes väikeses Peipsi-lähedases Mikitamäe koolis sai Kerese sünniaastapäevale pühendatud malepäev ära peetud. Arvatavasti on paljudes Eesti koolides õpilaste maleoskus paremal järjel ja koolide karikavõistlustele neil esialgu asja pole, aga huvi asja vastu oli piisavalt ja ehk mingi tõuke edasiseks malega tegelemiseks see päev ikkagi andis.
Lembit

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Segadus Augsburgis

Saksamaal on tekkinud segadus Augsburgi välkmalemeistri selgitamisel, põhjuseks kohtuniku poolt langetatud väär otsus. Ringsüsteemis mängitud turniiril said A ja B võrdselt punkte. Omavahelise partii oli võitnud mustadega mänginud A. Kohtunik otsustas, et võitjad mängigu nüüd esimese võiduni ja andis sedapuhku valged A-le. A võitis partii ja ta kuulutatigi turniiri võitjaks. B ütles küll, et oleks pidanud vähemalt 2 partiid mängima ja ka talle mustade andmine oli ebaõiglane, aga esialgu kohtunik oma otsust ei muutnud.
2 tundi hiljem helistas kohtunik siiski A-le ja tunnistas oma eksimust. Nimelt oli ta vahepeal lugenud Augsburgi turniirimäärusi, kus on öeldud, et kaks kohajagajat peavad mängima vähemalt kaks partiid vahetatud värvidega ning kui need selgust ei too, siis jätkatakse esimese võiduni. A pidi nüüd teatama, kas ta mängib edasi või laseb kohalikul maleliidul asja otsustada. A otsustas edasimängu kasuks.

Nüüd küsis kohtunik B-lt, kas see on nõus edasi mängima tingimusel, et juba mängitud lisapartii loeb. 2. partiis oleksid tal valged ja edasi värvid vajaduse korral vahelduksid. B ei nõustunud ja esitas nüüd ametliku protesti: järelvõistlust tuleks alustada algusest peale, nii nagu katkestatud jalgpallimängugi alustatakse algusest. Pealegi oleksid A-l B 2. partii võidu korral 3. partiis jälle valged. B nõudis uut järelmängu seisust 0 : 0 ja värvide loosimisest.
A taotles tema punkti allesjäämist ja värvide loosimisest alustamisest. Kui ta peaks saama valged, siis on see partii juba mängitud ja ta juhib 1 : 0. Kui ta saaks mustad, siis see partii mängitaks ja võidu korral oleks seis 2 : 0, kaotuse korral 1 : 1 ja 3. partiis oleksid tal mustad, 4. valged.

Kohtunik jäi A-ga nõusse ja korraldas edasimängu, määrates B-le 2. partiis valged. Vajadusel 3. partiis värvid loositaks ja edasi need vahelduksid.
Aga B andis asja apellatsioonikomisjoni Schiedsgerichti, sest alustada tulevat vastasele teenimatu eelise andnud kohtuniku vea tõttu uuesti seisult 0 : 0. Kui mängitud partiist tehtaks kahepartiilise matśi 1. pool, aktsepteeritaks viga ning puuduksid võrdsed tingimused.

Schiedsgerichti otsust ega asja lõppu ei tea. Asi algas aga kohtuniku ebapädevusest. Ei kujuta ette, et võistlusel poleks kohtunikul käepärast tema tegevust reglementeerivaid dokumente - malekoodeksit ja võistlusjuhendit. Konkreetse võistluse juhendis ilmselt niivõrd tähtsast asjast nagu kohtade jagamise võimalus juttu polnud, sest selle nägid ette juba kohalikud turniirimäärused, mida samuti käepärast polnud. Asi oleks aga ikkagi pidanud juba enne turniiri algust selgeks tehtama.
Üks arutelus osalenu kinnitab, et pühendab iga välkturniiri algul reeglitele 3 - 4 minutit. Tingimata kõnelevat ta etturi muundamisest, kuninga löömisest ja määrustevastase käigu tagasivõtmisest enne kellavajutust. Kindlasti aga sellest, kuidas toimitakse kohtade jagamise korral. Võib vaielda, kui suurel määral peaks turniiri avamine olema pühendatud reeglitele, aga viimase asja selgekstegemine on üks olulisemaid.

Ega Augsburgi asjal head lahendust polegi. Ei tea, kui kaua lubavad Augsburgi määrused protesti esitada ja kuidas see B vahetu turniirijärgne protestimine välja nägi. Aga kui Augssburgis on olemas oma pidevalt kehtivad turniirimäärused, siis peaksid neid teadma mitte ainult kohtunikud , vaid ka mängijad.
Tundub siiski, et A poolt lisapartiis juba saadud punkti peaks arvesse võtma. On see ju ausa mänguga saadud ja täitis ju tema vaid kohtuniku otsust. Koodeksi art. 13.3 ütleb: Kohtunik ... viib ellu otsused, mis ta ise on teinud. Nii siingi, kuigi hiljem selgus, et see otsus polnud mingite reeglitega kooskõlas.
Lembit

kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Käik võeti tagasi

Austraalia malelehel on viimastel päevadel arutatud, mida peaks tegema, kui mängija teeb käigu, aga kasutades ära asjaolu, et teist poolt parajasti laua juures pole, võtab selle käigu tagasi ja teeb selle asemel hoopis uue. Kohtunik asja pealt ei näe, küll aga näeb seda üks mängija kõrvallauast. Kas peaks ta kohtunikule asjast märku andma või pole see tema asi?

Ega teatamiskohustust reeglites pole, aga muidugi pole teatamises midagi halba, pigem vastupidi. Käigu äravahetamine on ilmne pettus, mille vastu tuleb võidelda. Kindlasti on kohtunik mõneti keerulises olukorras, kui pealtnägijaid on ainult üks ja seegi võib olla partii tulemusest mingil moel huvitatud, kasvõi auhinnalistele kohtadele konkureerides. Kui kohtunikul sel juhul kahtlused tekivad, võib ta küll vist tõendusmaterjali ebapiisavaks lugeda.
On võimalik, et too kõrvallaua mängija räägib kohtunikule oma tähelepanekutest alles pärast partii lõppu. On siis kohtunikul veel võimalust midagi ette võtta ja kasvõi süüdlast mängijat karistada?

Mis puutub partii tulemusse, siis võib kohtunik koodeksi art. 13.4 ettenähtud karistusi, sealhulgas partii kaotatuks tunnistamist /d/, rakendada ka pärast partii lõppu. Võimatu pole ka mängija võistlustelt kõrvaldamine /g/. Partiijärgsesse avaldusse peaks aga kohtunik suhtuma veel ettevaatlikumalt. Muljed pole enam vahetud, pealegi on ehk partii ajal ikkagi võimalik hankida täiendavat tõendusmaterjali. Üldiselt olen ma käiguloenduri kasutamise vastu. Aga siin võiks see ehk kasulik olla juhul, kui mängija vajutab pärast käiku kella ja seejärel vajutab oma kella uuesti käima. Nii tekib üks käik juurde.

Kui käigu tagasivõtja partii kaotab, on vähemalt partii tulemusega kõik selge. Kui tulemus peaks aga olema käigu tagasivõtja kasuks, siis on probleem keerukam. Pealegi võis ju tegemist olla partii kriitilise momendiga. Austraallased on arvamusel, et asi ei tohiks piirduda ainult konkreetse partii kaotusega, vaid peaks tähendama nii tollelt võistluselt väljaarvamist kui ka vähemalt kaheaastast võistluskeeldu, mille määramine jääb küll juba vastavate maleorganisatsioonide pädevusse.
Aga igal juhul peab kohtunik olema veendunud, et pettus tõesti toimus. Võib-olla ei näinud pealtvaataja täpselt vastasmängija liikumisi või kohendas mängija ainult mingit malendit ega teinud sellega käiku või sai mängija aru, et on teinud määrustevastase käigu ja peab selle parandama või asetas ta juba pihkuvõetud nupu lähteväljale tagasi, et seejärel uuesti vaadata, kuhu see panna tuleks. Võimalusi on palju ja kõrvallauale kõik ära ei paista, liiati kui oma partiiga veel ametis oled.
Pettustega tuleb võidelda, aga kohtunik peab oma otsustes kindel olema. Muidugi on parem jätta mingi otsus tegemata kui otsustada valesti.
Lembit

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Nupud läksid ümber

Ühel Saksa leheküljel on viimastel päevadel arutatud reegliküsimust välgutamisel. Asi oli tegelikult lihtne: Mängiti välku. Ühel mehel oli hea seis, aga kogemata tegi ta niisuguse liigutuse, millega pooled malendid ümber läksid. Seisu täpselt taastada ei suudetud. Lauale saadi mingi partiis varem esinenud seis ja sellest jätkati. Vastane olevat aga jätkanud teisiti kui partiis ja saavutanudki võidu. Tagantjärele püüab nuppude ümberajaja jõuda selgusele, kuidas ikkagi oleks pidanud toimima. Aga kui kumbki poleks partiist midagi mäletanud (või oleks öelnud, et ei mäleta)?

Art 7.3 ütleb: Kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kellad ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada malendeid paigast nihutanud mängijaid.
Art. 7.5: Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne määrustevastasust. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasust.
Kiir- ja välkmale peatükkides pole mingit vihjet nende artiklite mittekehtivusele. Seepärast peame neid ka seal kehtivaks lugema.

Äärmisel juhul võiks lauale tekkida kasvõi partii algseis. Tavamales niisugust vajadust kindlasti pole, sest seal on meil kasutada partiiprotokollid. Kiir- ja välkmales on olukord keerulisem. Pealegi ei saa seal seisu taastamiseks palju aega kulutada, kuna selle tagajärjel kannataks turniiri üldine ajakava.
On võimalik, et mängija polegi huvitatud sellest, et korrektne seis lauale saaks, kui see temale halvem on.

Mida ikkagi peaks tegema, kui keegi malendid ümber ajab? Kas vajutada vastase kell uuesti käima või panna kellad seisma, kutsuda kohtunik ja lasta sellel otsustada?
Kella tagasivajutamine oli kunagi ametlikult sanktsioneeritud (näitena tõi üks diskussioonis osaleja ammuse Kerese ja Benkö partii), kuid enam mitte. Liiati tekiksid Fischeri kontrolliga mängides ebaõiglased lisasekundid. Aga puhtpraktiliselt tuleb see ikkagi arvesse ja küllap seda ohtralt kasutataksegi. Ja vajutada tuleks liigse jututa, muidu võiks seda lugeda vastase häirimiseks.
Üks resoluutne sakslane nõuab malendite ümberajajale lihtsalt kaotuse fikseerimist. Muidu võiks seda võtet alati kaotusseisus kasutada ja siis hoiduda vastasega üksmeelele jõudmisest, milline seis laual oli.

Kui kellad vahepeal seisid, peaks kohtunik süüdlase aega vähendama (näiteks 2 minutit). Seda ei peaks siis lugema karistuseks art. 13.4 mõttes, vaid lihtsalt varemtsiteeritud art. 7.3 esimese lause rakendamiseks. Karistuseks sama artikli kolmanda lause järgi on kohtunikul õigus, mitte kohustus.
Sellelgi diskussioonil meenutati korduvalt partiid Radźabov - Smeets, millest meiegi mullu juttu tegime (1. II Saalomonlik otsus, 17.IV Veel kord ühest partiist). Radźabov lükkas seal sekund enne mõtlemisaja lõppu vastase oda laualt.
Jään kord juba kirjapandu juurde: Mängijal peaks olema võimalus valida, kas seisata reeglite järgi kellad ja kutsuda kohtunik või vajutada vastase kell käima ja loobuda taotluse esitamise õigusest.
Peamine on, et süüdlane malendite ümberajamisest kasu ei saaks.
Lembit

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Arutluse all śveits

Ühel Inglise veebilehel käib aasta esimesest päevast arutlus selle üle, milline ikkagi peaks parim paarimissüsteem (= śveitsi süsteem) olema. Selle algatas IM Jack Rudd. Igatahes esimestel päevadel kuigivõrd edasi ei jõutud ja vaevalt, et eriti jõutaksegi. Aga siinkohal mõnedest diskussiooni käigus väljaöeldud mõtetest.
Seda alustades tõstatas Rudd küsimuse sellest, kas parem peaks olema tavapärane śveits või siis mingikiirendussüsteem, kas selline nagu seda kasutatakse praegu Hastingsis või boonuspunktidega.

Śveitsi süsteemis jagame ju tavaliselt mängijad kaheks pooleks ning esimene pool mängib teisega. Kuivõrd aga niimoodi peaks kahe poole tugevusvahe ilmne olema, siis kipuvad avavoorude partiid asjatult oma tähtsust minetama, ilma et nad midagi selgitaks. Seepärast on kiirendussüsteemides mängijad jagatud mitte kahte, vaid nelja ossa. Esimene veerand mängib siis teisega, kolmas neljandaga ja tasemevahe ei tohiks enam nii tuntav olla. Inglaste diskussioonis pakuti välja isegi hüperkiirendus, kus mängijad jagataks algul koguni 8 ossa.

Palju aga sõltub sellest, milliseid eesmärke tahetakse saada. Kui śveitsi süsteemi kasutama hakati (esimesed katsed juba 19. saj. lõpul, laiemalt aga alles pärast II maailmasõda), oli peamiseks eesmärgiks selgitada võimalikult kiirelt ja objektiivselt turniiri võitja, tiitlid ega reitingud siis veel mängus polnud. Kui aga samal turniiril jahitakse erinevaid eesmärke, olgu see siis pääs Briti meistrivõistlustele, tiitlinormid, reitinguauhinnad või kasvõi auhind parimale naisele, siis tekib küsimus, kui tähtis see kõige peamine võit ikkagi on.

Arutluse käigus oli neid, kes eelistasid Dubovi süsteemi, kus väga tähtis on vastaste keskmine reiting. Iga vooru järel püütakse punktigrupis kõigi mängijate vastaste keskmised reitingud võrdsustada ja seepärast paaritakse kõigepealt need, kes mängivad madalama reitinguga mängijatega. Aga keeruline on see süsteem ja käsitsi temaga küll paarida ei saa.

Näib, et inglaste üldise arvamuse järgi sobib śveits hästi juhtgrupi paarimiseks. Juhtgrupist kaugemal pole tulemused enam nii objektiivsed. Mingisuguste reitinguauhindade saajate väljaselgitamisel oleneb palju viimase vooru vastaste tugevusest. See, kellel tabelis selleks hetkeks pool punkti vähem, võib saada seal endale palju nõrgema vastase. Igal juhul on reitinguauhindade saamine omamoodi loterii.

Oleme harjunud sellega, et śveitsi süsteemis turniiridel on palju mängijaid. Ometi ei tohiks mängijate tugevuse erinevus ka liiga suur olla, mis jällegi muudaks tulemuste objektiivsuse kahtlaseks. Inglastest turniirikorraldajad aga kurtsid arutluse käigus, et nad ei saa siiski nõrku mängijaid välja jätta, sest kannataks turniiri eelarve. Viimase paarikümne aasta jooksul polevat seal auhinnarahad oluliselt muutunud, kohati on need aga vähenenud.
FIDE normide täitmine on aastatega muutunud raskemaks. Leiti, et seda peaks kuidagi kompenseerima tiitlitaotlejatele soodustuste tegemisega.

Diskussiooni algataja Ruddi arvates peaks täiendavad auhinnad andma eelkõige nendele, kes saavad kõige rohkem punkte võrreldes nende oodatud tulemusega.
Temaga nõustub ka RC sekretär Stewart Reuben, kes tsiteeris Jonathan Mestelit: "Ühelgi śveitsi süsteemil pole midagi viga. Tähtis on see, kuidas sa tulemused reastad." Turniiri võitja selgitamiseks on ikkagi kõige parem läbiproovitud moodus, kus esimene tabelipool mängib reitingute järjekorras teise poolega. Veidi ketserlikuna näib mõte, et ehk on hoopis kõige ausam leida mängijale loosiga vastane samast punktigrupist.
Lembit

pühapäev, 3. jaanuar 2010

Seisukordused ja kohtunik

Kõigepealt kõigile head uut aastat!
Vaatame täna üht näidet, kuidas kolleegid proteste lahendavad.
Saksa bundesliigas juhtus mullu märtsis (seega siis veel koodeksi eelmise redaktsiooni kehtivusajal) selline lugu.
Laual on järgmine seis:
Valged: Kc1, Lg6, Vf1, Od3, Eb2, c2, g2 ja h2 (8).
Mustad: Kf8, Lc7, Vc8, Od5, Ea6, d7, e5, f7 ja h4 (9).
Kahe suurmeistri partii läks edasi nii: 30. Lh6+ Ke8 31. Lh8+ Ke7 32. Lf6+ Ke8 33. Lh8+ Ke7 34. Lf6+ Ke8 35. Lh8+

40 käigu tegemiseks oli neil aega 1 tund 40 min., iga käik lisas veel 30 sekundit. Selleks hetkeks oli mustal jäänud 8 minutit, valgel ainult 35 sekundit. Must ütles valgele: "Viik", see ei reageerinud. Kui meeskonna kapten oli kohtuniku kohale toonud, ütles must kohtunikule, et käib Ke7 ja siis on seis kolm korda kordunud, seetõttu taotleb ta viiki. Kinnituseks liigutas ta veel mitu korda kätt e8-e7 kohal. Musta kell sel ajal käis.
Kohtunik vaatas seisu ja laskis mustal käigu protokolli kirjutada. Kirjutati "Ke7". Kui kohtunik oli valgelt kaks korda küsinud, kas see nõustub seisukordustega, ütles valge, et must ei toiminud taotluse esitamisel korrektselt. Korduste endi vastu ta ei vaielnud. Kui must soovis otsuse kohta selgust, sest tema kell käis, pani kohtunik kella seisma ja toimis siis edasi. Kuivõrd kaptenite jutt segas teisi mängijaid, jätkasid nad seda väljaspool mängusaali.

Saalis aga leidis kohtunik, et partiid tuleb jätkata. Ebaõige viigitaotluse pärast andis ta valgele 2 täiendavat minutit ja pani siis musta kella uuesti käima. Must protesteeris küll partii jätkamise vastu, aga oli sunnitud seda tegema. Edasi läks asi kiirelt: 35. ... Ke7 36. Lxh4+ Ke8 37. Lh8+ Ke7 38. Lf6+ Ke8 39. Lh8+ Ke7 40. Lf6+ Ke8 41. Vf5 d6 42. Vg5 Oe6 43. Of5 La5 44. Vg8+ ja must andis alla.

Saksa bundesliigas on eriline apellatsioonikomitee, turniirikohus /Turniergericht/, kuhu asja võib anda nädala jooksul koos vastava kautsjoni sissemaksmisega. Nii mustade meeskond toimiski. Turniergerichti otsus selles küsimuses on 5 lehekülge pikk.
Formaalsused, mille vastu must viiki taotledes patustas, olid ilmselt käigu kohene mittekirjutamine partiiprotokolli ja kella mitteseiskamine.
9.2 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... ,
a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha,
b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
9.5 Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad /2004. a. redaktsioon/.

Tund aega pärast selle partii juhtumit oli sama matśi esimesel laual üks mängija taotlenud viiki 50 käigu reegli alusel, pannes kellad seisma alles kohtuniku märkuse peale. Sama kohtunik fikseeris seal viigi. Siit saadigi protesti esitamiseks inspiratsiooni. Vähemalt järjekindel see kohtunik küll polnud.
Turniergericht leidis, et FIDE reeglite järgi oli seis viik, kuna see oli kolmandat korda kordunud. Tegelikult oli kolmas kord kordunud juba pärast 35. Lh8+ laual olnud seis, nii et must oleks võinud esitada viigitaotluse ka ilma käiguta Ke7.

Käigu eelneva kirjutamise mõte on selles, et see käik ei tekiks alles kontrollimise ajal ning ei tekiks vaidlust, millise käiguga partiid jätkata. See, et käik kirjutati protokolli alles kohtuniku nõudmisel, pole oluline (Turniergerichti väljendi järgi on selline kirjutamine kahjutu). Pealegi oli 35. ... Ke7 selles seisus ainuke määrustepärane käik.
Kui kohtunik leiab, et taotluse esitamise formaalse küljega on kõik korras, hakkab ta seise ja käike sisuliselt kontrollima, kui ta aga loeb seda ebakorrektseks, siis võib ta mingite formaalsete vigade pärast lasta partiid jätkata või viidata mingitele vigadele ja anda mängijale võimalus nende parandamiseks. Antud juhul valis kohtunik viimase tee. Kui kohtunik juba partiid sisuliselt kontrollima hakkab, ei saa ta enam kontrollimist pooleli jätta ega nõuda enam partii jätkamist formaalsete vigade tõttu.

Mis puutub kellade mitteseiskamisse, siis kehtib Saksamaal nende Maleliidu ametlik kommentaar (vt. ka minu 23. X 2007 Veel mõned tõlgendused): Kui käigul olev mängija pöördub kohtuniku poole selge viigitaotlusega, ilma et ta oleks enne malekelli seisma pannud, juhib kohtunik mängija tähelepanu sellele vajadusele. Kui mängija pärast seda kellad seiskab, kontrollib kohtunik, kas korrektselt esitatud taotlus on põhjendatud.
Koodeksi uues tekstis seisab teatavasti varemtsiteeritud artiklis 9.5 nüüd: Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, võib ta seisata mõlemad kellad. Nii pole ka kellade seiskamine oluline.

Turniergericht otsustas partii viigiks lugeda. Seega ei lõppenud too matś viigiga, nagu algul fikseeriti, vaid mustade meeskonna ühepunktilise võiduga. Kautsjon tagati, muud kulud pidid mõlemad meeskonnad kandma võrdselt.
Lembit