kolmapäev, 31. märts 2010

Täna 20 aasta eest

Ei leidnud Maleliidu kodulehelt mingit vihjet tänasele tähtpäevale. Küllap on palju tegemist igapäevaste asjadega. Kuivõrd minu arust on tegemist üsnagi olulise momendiga meie maleorganisatsioonide ajaloos, olgu siis kasvõi siingi mõned meenutused, kuigi need meie temaatikaga otseses seoses pole.

20 aastat tagasi leidsid aset suured muudatused kogu meie riiklikus ja ühiskondlikus struktuuris. Need ei jätnud loomulikult puudutamata ka spordiorganisatsioone.
Ka tollane ENSV maleföderatsioon otsustas end laiali saata ja asuda Eesti Maleliidu taastamisele. Esimene suur koosolek kutsuti selleks kokku juba 17. detsembril 1989. Olin parajasti kohtunikuks MK-võistlustel Palma de Mallorcas ja jäin EML ajaloo sellest etapist seetõttu eemale. Tagasiteel võtsin hoopis osa NSVL Maletajate Liidu kongressist Moskvas (kuhu ka Tallinnast esindajad valiti). Tagantjärele näen ennistatud protokollist, et Eesti Projekti saalis olnud probleeme palju ja arvamusi samuti. Nii et väljapakutud põhikiri jäi vastu võtmata, küll aga loodi komisjon selle redigeerimiseks ja ajutine volikogu , kes pidi Eesti malet juhtima üleminekuperioodil.

Ilmselt tuleb EML taastamise päevaks lugeda ikkagi 31. märts 1990, kui 23 klubi olid saatnud oma 62 esindajat juba Tallinna EML kongressile. Seal arutati põhikiri uuesti punkthaaval läbi ning kinnitati koos täienduste ja parandustega lahtisel hääletusel - pealegi ühehäälselt. Ainsagi vastuhääleta valiti kinnisel hääletusel ka EML president, samuti sai paika EML eestseisus. Kui seni olid kõigi linnade ja rajoonide malesektsioonid automaatselt föderatsiooni koostisosadeks, siis Maleliit hakkas koosnema vaid nendest ühendustest, kes olid oma liikmeks astumise vormistanud.
Liikmemaksuna pidid klubid iga oma liikme pealt maksma aastas 3 rubla, igalt õpilaselt 1 rubla, invaliidid võisid klubidesse kuuluda tasuta. Kahjuks jäid esimesel aastal liikmesorganisatsioonid loomata Tartu-, Valga- Võru- ja Hiiumaal. Mingit kõrgemat juhtimist spordikomitee poolt enam polnud. 14. mail registreeris spordiamet meie põhikirja ja sellest peale olid maleliidul kõik juriidilise isiku õigused. Eesti Spordi Keskliidu loomisel sai maleliidust üks selle asutajaliige.

Kui eestseisus aasta pärast oma tegevusest aru andis, võis puhtmaleliselt aastat üsna heaks lugeda. Ka kalenderplaanis ettenähtud üritused said peetud. Tähistati Kerese 75. sünni-aastapäeva, korraldati sellele pühendatud IV mälestusfestival. Avati suurmeistri ausammas Tõnismäel. Aga suurte Kerese mälestusturniiride aeg oli otsa saanud, tõsi küll, paarikümneks aastaks tulid asemele Kalevi kiirturniirid. Aga ega organisatsiooniliste struktuuride muutmine lihtsalt läinud. Kui Tallinna ja Jõu matśidel polnud 100 laua kokkusaamisega kunagi raskusi, siis nüüd mängisime Tallinna ja ülejäänud Eesti matśi Viljandis vaid 52 laual.

Küllap olime maleliidu taasloomisel esialgu põhjendamatult roosilises meeleolus. Arvasime, et EML raamesse õnnestub ühendada kõik Eestis malega tegelevad asutused koos nende kaadrite ja rahaliste ressurssidega. Juba ajutise volikogu tegutsemise perioodil olid aga komplitseerunud EML juhtivate tegelaste suhted nii maleasutuste juhtidega kui ka osaga tippmaletajatest ning ega pinged hiljemgi päriselt raugenud. Esialgu polnud EML-l ühtki oma nurgakest ega koosseisulist üksust. Kasutatavad rahad olid minimaalsed.

Juba paar nädalat enne EML kongressi kuulutas end looduks ühendus Eesti Tippmale. Kõiges ei saa tipp- ja reamaletajate seisukohad kokku langeda. Küllap oli tippmängijate esindusorganisatsiooni loomine sel ajal mõneti loogiline. Kahjuks ei jõutud koostöös kaugemale paari kokkulepitud põhiprintsiibi formuleerimisest, kuni ühendus lõpuks oma loomulikku surma suri. Ka EML ise polnud seesmiselt päris ühtne, isegi üks asepresidentidest pani veidi pärast valimist oma ameti maha.

Kohe võeti eesmärgiks EML liikmestaatuse taastamine FIDEs. See protsess võttis aega. Esialgu ei katkestanud me võistlemist ka NSVL võistlustel. Novi Sadi olümpialt tulid meie võistkonnad tagasi ilma, et nad oleksid võistlema pääsenud. Sügisel 1990 olin Borźomis pretendentide turniiri peakohtunikuks ning pidasin sel ajal paralleelseid kõnelusi FIDE presidendi Campomanesi ja NSVL maleföderatsiooni asepresidendi Vasjukoviga. Novembris tunnistas NSVL föderatsioon, et Balti maleliitude õiguste taastamine kuulub FIDE prerogatiivide hulka, ja 16. novembril kinnitas Campo faksiga, et sümpatiseerib meie üritusele, lisades aga, et tema esmane kohus on FIDE põhikirja järgimine.
Alles 1. detsembril 1991 oli mul võimalus kõigi kolme maleliidu esindajana Berliinis FIDE kongressil tänada Balti riikide õiguste taastamise eest selles organisatsioonis. Tee Manila olümpiale ja teistele võistlustele oli lahti.

Huvitavad ja tegevusrohked olid need paar esimest aastat taasloodud Eesti Maleliidus. EML taastamise 20. aastapäeval tahaksin õnnitleda kõiki, kellega sellel ajal või hiljemgi on selle raamides koostööd tehtud. Kõiki kahjuks enam pole. Esimesest eestseisusestki on lahkunud suurmeister Lembit Oll, neil aegadel juristina asendamatu Bernhard Jakobson ja kirimale entusiast Endel Mäekalle.
Lembit

pühapäev, 28. märts 2010

Veel noppeid Chesscafest

Eelmises Chesscafes (meie 28. II) oli juttu sellest, et kui välkmales etturi viimasele reale viimisel ei panda etturi asemel midagi peale ja käigustatakse vastase kell, siis on tegemist määrustevastase käiguga ning vastasel on nüüd võimalus taotleda võitu. Kui vastasmängija sellist taotlust ei esita, siis jääbki ettur etturiks ja hiljem teda mingi malendiga asendada ei saa.
Nüüd on esitatud täpsustav küsimus, kas sellist viimasel real seisvat etturit lüüa saab. Loomulikult saab. Muidu saaks ju eelise see mängija, kes määrustevastase käigu tegi. Geurt toob siin küll mõneti absurdse näite.
Valged: Kg1, Vf1, Ec8. Mustad: Ke8, Va8, Rg8.
Kui valge etturit c8-l lüüa ei saaks, ei saaks ju must pikalt vangerdada.

Puerto Ricos võistlustel nulltolerantsi ei kasutata. Mängijatel on lubatud partiile hilineda 20 minutit. Üks mängija jõuab küll õigeaegselt mängulaua juurde ja teeb seal juba määrustepärase käigu, aga enne kui ta käsi malekella puudutada jõuab, saab ta aeg otsa. Tema vastane oli kenasti paigal. Kuidas tuleks seda partiid nüüd arvesse võtta: oli mängija selle partii kaotanud mänguga või tuleb ta lugeda mitteilmunuks?
Käik oli ju ainult tehtud, mitte sooritatud (see oleks eeldanud ka kellavajutust). Reitinguõiguslikeks loeb FIDE kvalifikatsioonikomisjon vaid selliseid partiisid, kus kumbki pool on teinud vähemalt ühe käigu. Siin ju seda polnud. Nii et polnud ka partiid.

Aga selline juhtum Indiast. Valge annab mustale tuld, ütleb: "Matt" ja seiskab ühtlasi kellad. Siis aga selgub, et matti pole, kuigi jah, forsseeritult saaks selle 3 käiguga panna. Tuleb kohtunik ja loeb partii valgele kaotatuks, kuna sellel polnud ju kellade seiskamiseks põhjust.
Päris selge, et valge tegevus polnud korrektne. Nii et ühe art. 13.4 loetletud karistustest peaks ta kindlasti saama. Aga kas tingimata kaotuse? Üks põhjus, mille koodeks kellade seiskamiseks välja pakub, on kohtunikult abi otsimine (art. 6.12b). Ja siis otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks (art. 6.12d). Ning otsustab ühtlasi ka karistuse.
Geurti arvates juhul, kui midagi analoogilist juhtus selle mängijaga ka eelmistes voorudes või kui ta oli oma vastast juba kuidagi teistmoodi häirinud, oleks kaotuse panek õiglane. Kui aga asi toimus esmakordselt ning mängija tõepoolest arvas, et oli pannud mati, ja tahtis selleks kohtunikult kinnitust saada, oleks kaotus liiga ränk karistus. Geurt ise piirduks ehk vastasele 2-minutilise lisaaja andmisega - vastasmängijat ju ikkagi häiriti.
Lembit

kolmapäev, 24. märts 2010

Millal leppida viiki?

Ühel Prantsuse turniiril nägi juhend ette, et viiki võib leppida alles pärast kahetunnilist mängu. Kes seda varem tegid, said kaotuse. Kui viik tehti art. 9.2 alusel (seega seisu kolmekordse kordumise tõttu), oli vaja kutsuda kohtunik jälgimaks sellest artiklist kinnipidamist. Ka sel juhul sõltus asi kohtuniku otsusest. Seal oli suurmeistreid, kes asjade sellise menetlusega rahul polnud. Seal tegutsenud kohtunikku huvitas aga hoopis küsimus, kas kohtuniku nõusolekuta kokkulepitud viik peaks partii tulemuseks andma 0 : 0 või peaks arvestama, et partiid üldse ei toimunudki. Häda oli nimelt selles, et kuigi 0 : 0 0levat õigem, siis on arvutiprogramme, kus sellist tulemust polegi ja seetõttu oleks F : F /forfeit - minetamine/ praktiliselt kasulikum.

Art. 9.1a koodeksis ütleb: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku nõusolekuta.
Nagu näha, näeb koodeks viikileppimiste piiramiseks vaid kaks võimalust: 1) kas enne mingit käikude arvu (näiteks 30) või 2) mistahes momendil ilma kohtuniku nõusolekuta (variant, mis ei meeldi Geurtile ega mullegi). Võimalust, et viikileppimine viiakse sõltuvusse partiis kulutatud ajast, koodeksis pole. Nii on prantslaste juhend koodeksiga vastuolus.

Mis puutub seisu kolmekordsesse kordumisse, 50 käigu reegli rakendamisse või kasvõi sellise seisuni jõudmisesse, kus mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga võiduni jõuda ei saa, siis need ei kuulu art. 9.1 mõjusfääri ja nende jaoks on koodeksis omaette artiklid (9.2, 9.3, 9.6) ja nende puhul pole vaja kohtuniku nõusolekut.
Kui tegemist on seisu kolmekordse kordumisega, siis peab kohtunik kontrollima, kas kordus on tõepoolest aset leidnud ja kas seejuures on kõigist koodeksi nõuetest kinni peetud. Kui kohtunik leiab, et tehniliselt on asjad korras, siis peab ta viigi fikseerima, ükskõik, milline ta enda seisukoht on. Kui art. 9.2 ja 9.4 nõudeid pole korrektselt jälgitud, ei või kohtunik ometi kellelegi mängijaist kaotust fikseerida, vaid tal tuleb toimida vastavalt art. 9.65 - kohtunik lisab 3 minutit taotleja vastasmängija mõtlemisajale. Seetõttu pole sel juhul vaja ei 0 : 0 ega F : F.
Lembit

pühapäev, 21. märts 2010

Ajaületusest

Tavapäraselt on viimases Chesscafes käsitletud ka mitmeid ajaületusega seotud juhtumeid. Uut siin ilmselt midagi pole, aga väike meeldetuletus ehk siiski.
Tavakontrolliga partii Belgiast (40 käiku 2 tunniga + 1 tund lõpuni). Must laseb 40. käigul aja üle, väidetavalt olevat ta paar sekundit liiga hilja kella vajutanud. Valge seda ei märka ja mõtleb oma järgmist käiku. Kohtunik oli kohal ja kirjutas isegi käike. 10 sekundit hiljem ütles ta valjusti, et must ületas aja ja on seega kaotanud. Küsimuse esitajat selline sekkumine üllatab. Kuidas võis kohtunik mängija taotluseta seda teha?


Selleks ju kohtunik ongi, et partiisid jälgida ja vajadusel sekkuda. Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks ... (art. 6.8). Küllap oli see, et ta reageeris väikese ajanihkega, tingitud asjaolust, et ta tahtis oma üleskirjutuse järgi käikude arvus päris kindel olla. Kiir- ja välkmales (kui puudub küllaldane järelevalve) on lood teisiti, seal küll kohtunik taotluseta ei sekku (art. A4d1).


Ikka pole rahule jäänud see inglane, kes eelmises veerus (ka meie 21. II Kaks lihtsat seisu) polnud nõus sellega, et talle pandi ajaületamise korral kaotus seisus, kus temal laual kolm etturit ja vastasel ainult ratsu. Eks siis tuli Geurtil nüüd uuesti üle seletada, et kui ikka mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga õnnestub kooperatiivkorras lauale matt konstrueerida, siis toob ajaületus paratamatult kaotuse.


Küll aga selgub, et Ameerikas oleks kohtunik pidanud teisiti toimima. Nimelt sealsete reeglite art. 14E järgi loetakse nii kuningat ja oda kui ka kuningat ja ratsut ajavõiduks ebapiisavaks materjaliks, välja arvatud juhul, kui on võimalik demonstreerida forsseeritud võitu. Niisiis oleks seal fikseeritud viik, niisama nagu Geurti poolt seekord toodud elementaarses seisus: valged Kd6 ja Rd7, mustad Kf4 ja Re3. Nii ebaloomulik kui see ka ei tundu olevat, peame FIDE reeglite järgi aga ajaületajale kaotuse fikseerima.

Uuesti käsitlemist leiab teinegi eelmise kuu juhtum (meie 24. II Aeg sai otsa). Kohtunik märkas välkpartiis, et üks nooleke oli langenud (vastane seda ilmselt ei märganud), aga siis olid äkki kõik näidud kellaekraanilt kadunud. Kuivõrd välgus ju kohtunik aja otsasaamisel sekkuda ei või, pakkus Geurt tookord lahenduseks kummalegi näiteks 5 minutit aega juurde ja partii jätkugu.

Üks sakslane leiab nüüd, et sellisel juhul tuleks kellale ikkagi panna need ajad, mis seal tegelikult olid - ajaületajale seega 0. Mis sellest, et nüüd vaatavad ilmselt mõlemad mängijad kella ja ajaületus saab kohe selgeks. Aga see olevat ju paratamatu.
Geurt jääb oma kuu aega tagasi väljaöeldud arvamuse juurde. Nõustun temaga ilmselt isegi: mängija ei tohiks kasu saada sellest, et kell rivist välja langeb. Muidu ta arvatavasti poleks kohe kella vaadanud. Aga 5 minutit lisaaega välgus tundub mulle küll palju olevat.
Lembit

kolmapäev, 17. märts 2010

Käikude kirjutamisest

Mitmed tänases Chesscafes tõstatatud küsimused on ühel või teisel moel seotud partiide üleskirjutamisega.

Mida ikkagi teha, kui vastane ei kirjuta? Juhtum ühelt Belgia meeskonnavõistluselt: 40 käiku tuleb teha 2 tunniga, siis lisandub veel 1 tund. Elektroonilised kellad, kohtunik on partii juures. Valgel on jäänud terve tund, mustal vähem kui minut. Must ütleb valgele, et see peab käike kirjutama. Kui kohtunik asjasse sekkub, saavad käigud paberile, hiljem jätab valge jälle asja sinnapaika.

Kui mustal jääb veel 7 sekundit ja valge jälle ei kirjuta, taotleb must endale 2 lisaminutit. Kohtunik ei anna. Laual on nüüd seis: valged Kc6, Ea2 ja b3, mustad Kb2 ja Eb4. Must lööb Kxa2 ja ongi ta aeg üle. Järgmine käik oleks ilmselt olnud Kxb3. Oleks partii viiki läinud, oleks valgete pool matśi võitnud. Kas mängija oleks pidanud kohtunikule ütlema, et see koodeksist järele vaataks, kuidas toimida. On vastase ja kohtuniku vigadele osutamise korral veel mingeid teisi võimalusi? Ja kas oleks pärast partii lõppu veel midagi teha saanud?


Ega seegi juhtum teistest analoogilistest erine. Kui midagi korrast ära on, pane kellad seisma, ära pöördu vastase poole ja otsi abi kohtunikult. Muidugi peaks kohtuniku poole pöörduma veidi diplomaatilisemalt. Sel juhul jääb kohtuniku tegevus küll mõneti arusaamatuks. Art. 12.8 ütleb, et mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega. Vaevalt siin küll nii karmiks oleks pidanud minema, aga küsitud 2 minutit oleks võinud anda küll. Mis puutub partiijärgsesse tegutsemisse, siis on ju igal võistlusel ette nähtud mingi aeg protestide esitamiseks, Geurti arvates tavaliselt 1 - 2 tundi.


Ühel USA turniiril hakkas mängija paberile kirjutama partiis ettetulevaid võimalikke variante. Kui vastane asjaga päri polnud, ütles ta, et keelavat reeglit ju pole. Ta ei kasutavat käike mingist varasemast analüüsist, vaid püüab ainult oma analüüsi hõlbustada.
Nii küll ei saa. Art. 12.3 ütleb ju, et mängu ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual. Küllap mahub ka see juhtum selle artikli alla. Partii ajal ei tohi kasutada mingeid märkmeid, ka mitte neid, mida mängija ise partii ajal teeb.


Saksamaalt kirjutatakse, et pealtvaatajad seisavad sageli üsna mängijate juures, kui need oma avangukäike kirjutavad. Samuti võivad käike üles kirjutada sealsamas seisvad teised mängijad. Kas peaks sellise käikude kirjutamise keelama?
Pealtvaatajaist kõneleb koodeks üldse vähe. Õieti vaid art. 13.7a, kus öeldakse, et pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi partii läheduses kõnelda ega muul viisil sellesse sekkuda. Art. 12.5 järgi loetakse pealtvaatajateks ka oma partii lõpetanud mängijad.
Küllap püüab iga kohtunik võimalikult vähendada mängijate häirimist pealtvaatajate poolt. Tippturniiridel niikuinii pealtvaatajad tavaliselt mängukohta ei pääse, aga ka väiksematel võistlustel tuleks neid mängulaudadest võimalikult eemal hoida. Mis puutub käikude kirjutamisse, siis pole probleeme, kui seda teevad pealtvaatajad või näiteks ajakirjanikud. Halvem on, kui seda teevad teised mängijad, kelle jaoks võib see tähendada märkmete tegemist nende poolt parajasti mängitavaks partiiks. See aga on ju keelatud.
Lembit

pühapäev, 14. märts 2010

Subjektiivselt Narvast

Nädala teine pool läks Narvas. Eesti 16-aastased. Vanuseklassi mõiste on meil muutunud küll üsna tinglikuks. Suur osa seal mänginutest tegi kuu aega tagasi kaasa Tallinnas 18-aastastel (võitjadki said samad, poistel koguni kaks esimest) ja osa saab mängida ka kuu aja pärast Jõgevalgi, kuhu kogunevad 14-aastased. Lihtsalt nooremad kipuvad Eesti males domineerima.

Kohtunikul on tavaliselt lihtsam kui mängijaid on vähem. Ega mullegi eriti meeldinud meie kunagised noorte meistrivõistlused, kus mängida sai peaaegu igaüks, kes tahtis. Praegune 20 mängijaga on kindlasti parem variant. Aga nüüd kipume juba teisele poole kalduma. Poiste nimekirjas toodud 10 parimat olid kindlalt kohal, neil ju lootusi medalitele ja diplomitele. Teisest poolest olid aga pooled puudu. Nii mängiski Narvas vaid 16 tüdrukut ja 15 poissi. Paaritu arv on teadagi paha. Nimekirjas oli küll üks nimi, kes pidi pääsema mängima ainult paaritu arvu korral, aga sellest polnud mingit kasu, sest seda poissi seal polnud.

Ehk peaks klubisid paluma, et nad ei teataks kindlaks ajaks mitte ainult osalejatest, vaid ka loobujatest. Siis oleks võimalik puudujate asendamine. Seekord oli mängijaid küll veidi liiga vähe. Liiati tekivad viimastes voorudes sel moel üsna ebavõrdsed paarid ja śveitsi süsteemi peamine põhimõte - mängigu võimalikult võrdsed - kipub kaduma. Oleks kohtunikul õigus võistlusjuhendit muuta, oleksin ehk kaalunud 7 vooru vähendamist 5-le.
Ajasin veidi juttu treeneritega. Lätis pidid kõik vanuseklassid mängima samaaegselt, mis sest et näiteks neidude vanimas klassis oli olnud vaid kolm mängijat. Ma ei tea, kas see oleks parem. Pakuti ka välja moodus vähendada osavõtjate arv ainult 10-le ja mängida siis ringsüsteemis. MIngi tõetera näib siin olevat: minu arvates jagunesid sel aastal mõlemad turniirid selgelt kaheks pooleks - tugevamad ja nõrgemad.

Muidugi pole olukord nii drastiline kui kabes. Olin hiljuti kohtunikuks sama vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel. Sealgi kirjutas juhend kindlalt ette, et mängida tuleb 7 vooru śveitsi süsteemis. Aga poisse oli seal 9 (kellest üks pealegi paari kaotuse järgi tulemata jäi) ja tüdrukuid 3. Juhendist poleks seal vist kõige osavam kohtunik suutnud kinni pidada. Nii olin tõepoolest sunnitud nii võistlussüsteeemi kui ka ühel turniiril ajakontrolli muutma. Mida kohtunik loomulikult ei tohiks.

Tingimused Narvas turniiri mängimiseks olid head: laste loomemaja ruumid head ja personal vastutulelik. Partiide analüüsimiseks avar saal. Treenerid ja lapsevanemad lubasime mängusaalidesse, kuid mitte laudade vahele. Ka inventari kohta pole midagi kriitilist öelda. Ainult üks DGT XL kell üllatas mind, nimelt otsustas ta ühel kellapoolel kümneid minuteid mitte näidata. Õnneks oli kohalik kolleeg selle kella tembutamistega varasemast kursis ja nii sai kellavahetus kiiresti ära tehtud.

Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Ainult ühes tüdrukute partiis juhtusin nägema, kuidas üks teisele tuld andis ja oma kuninga ise tulle jättis. Aga nemadki tulid ise olukorraga toime, nii et hoidusin sekkumast, jättes isegi 2 minutit kellal keeramata, sest mõtlemisaegade vahe oli selline, et ajalisal poleks vähimatki tähtsust olnud. Miks mängurütmi segada?
Hilineda oli lubatud 15 minutit, aga isegi 5 minutist oleks küllalt olnud. Olid mõned voorud, kus me kummalgi turniiril isegi mõni minut ajakavast varem alustasime, sest lihtsalt kõik mängijad olid ilma kohtunikupoolse märguandeta juba kõik oma kohad sisse võtnud.

Olen noortevõistlustel üsna palju tegutsenud, praegu on neil aga mu suurimaks probleemiks esikoha võimalik jagamine. Juhend näeb ette kohe pärast võistlust 2 kiirpartiid ja siis veel võimaliku armageddoni. Aega läheb selleks umbes poolteist tundi (omaette küsimus on, kas tavamale meistrit kiirmalega või millegi veel kiiremaga on õige selgitada või mitte). Kas peaks igaks juhuks siis mängupäeva alguse võimalikult varasele hommikule viima või alustama enam-vähem normaalsel ajal ja loota, et järelmängudeks vajadust pole.
Tallinnas on muidugi asi lihtsam, kui järelvõistlusega seotutel pole vaja kuhugi sõita või on tegemist koguni kahe õe perekondliku kohtumisega. Aga Narvas, kust veidi hiljem pole õhtul enam mingit võimalust ära pääseda? Mõlemal turniiril oli konkurents tihe ja kuigi lõpptabelis näeme nagu selgeid vahesid, siis nendeni jõudmine oli keeruline.

Poiste esikohtki polnud viimases voorus veel päris selge, aga tüdrukud? Olin ise põhiliselt poiste partiide juures ja tegin tüdrukute ruumi vaid regulaarseid külaskäike. Kui turniiri lõpuni jäi veel umbes pool tundi, "rõõmustasid" spetsialistid mind infoga, et täna jagame esikohta koguni 5 mängija vahel. Nii seisud laudadel näitasidki. Mida siis teha? See oleks umbes 3 tundi täiendavat tegevust (sellist ajavaru poleks võimaldanud mistahes ajakava). Pealegi olid mängijatega seotud nii treenerid kui lapsevanemad. Kõik siis ööseks Narva? Pakuti välja variant, et lisavõistluse võiks pidada järgmisel päeval Tallinnas. Nelja tallinlanna kõrval oli aga pretendentide seas ka üks Narva neiu.
Lõpuks lahenes kõik siiski ära. Üks liidritest jättis viguri ette, ka teine pretendent ei suutnud ülekaalukat seisu võita. Mul on neist tüdrukutest siiralt kahju, aga vähemalt turniir õnnestus õigel ajal lõpetada. Aga kui järgmine kord peaksin sellisele võistlusele juhtuma, närvitsen kindlasti jälle: kas esikoht selgub või mitte?
Turniir ise aga minu arvates õnnestus täiesti. Aitäh kõigile osalistele.
Lembit

kolmapäev, 10. märts 2010

Kiirmale küsimusi

Prantslaste kohtunikueksami UV1 teine pool on pühendatud kiirmalele. Ühest tunnist peaks neile küsimustele vastamiseks küll kindlasti piisama. Niisis olete kohtunikuks turniiril, kus mõtlemisajaks 20 minutit partiile.

1. Mis on niisuguse ajakontrolli ekvivalendiks Fischeri kontrolli kasutamisel?
15 minutit partiile ja 5 sekundit igale käigule. 60 käiguga lisandub ju ajale 60x5=300 sek.= 5 min.

2. Valge on teinud 5 käiku. Nüüd öeldakse, et algseisus olid ta kuningas ja lipp oma kohad vahetanud.
Partii jätkub, sest tehtud on üle 3 käigu (A4a).

3. Märkate, et mängija puudutab vankrit ja käib siis odaga. Keegi midagi ei ütle.
Ka teie ei tohiks midagi öelda. Puudutamisest kõnelevat artiklit 4 rakendatakse vaid ühe mängija taotlusel (A4b).

4. Kas kohtunikuna teatate noolekese langemisest?
Ainult ühe noolekese langemisel kindlasti mitte (A4d1).

5. Etturit muundatakse. Mängija võtab kätte lipu, aga enne selle lauale asetamist asendab selle hoopis vankriga.
Toimimine sõltub sellest, kas lipp puudutas muundamisvälja või mitte. Kui puudutas, tuleb lauale panna lipp (4.4d).

6. Ühel mängijal on lauale jäänud ainult kuningas, teisel kuningas ja oda. Mäng jätkub.
Laual on surnud seis. Seega on partii lõppenud viigiga (5.2b, 9.6).

7. Ühe mängija mobiiltelefon heliseb.
Kui vastasmängijal on partii võitmiseks piisavalt materjali, saab mängija kaotuse (12.3b). Kuivõrd turniir FIDE reitinguarvestusse ei lähe, oleksid Eestis sel juhul kohtunikul otsustamiseks vabamad käed, kuigi ka kaotuse fikseerimine pole välistatud.

8. Mõlema mängija kellal on noolekesed kukkunud.
Fikseerite viigi (A4d3).

9. Üks mängija taotleb võitu, sest vastane on oma kuninga tulle pannud.
Välkmales tuleks selline taotlus küll rahuldada. Kiirmales aga kehtivad sel juhul tavamale reeglid: 2 korral 2 minutit aega juurde, 3. kord kaotus (7.4).

10. Ühel mängijal on jäänud vaid mõned sekundid mõtlemisaega. Ta jätab ühe käe kella kohale ja teeb käike teise käega.
Nõuate, et mängija vajutaks kella sama käega, millega teeb käike (6.7b).
Lembit

pühapäev, 7. märts 2010

Tavaline turniir

Võtame täna vaatluse alla Prantsuse kohtunike viimase põhieksami UV1 küsimused. Nende eelmise analoogilise eksami küsimusi vaatlesime 1. ja 3. XI Prantslaste eksamilt. Eksami 1. osa küsimused käsitlevad tavamalet, 2. osa küsimused kiirmalet.
Niisiis eksami esimene pool. Olete kohtunikuks turniiril, kus ajakontrolliks meilgi üsna levinud poolteist tundi partiile, millele iga käik lisab 30 sekundit.

1. küsimus käsitleb seal kasutatavat mängijate jaotamist vanuseastmete järgi.
2. Üks mängija hilineb mängulaua juurde 35 minutit. Kas ta saab kohe kaotuse?
Saab küll, kuigi Prantsuse reeglid on meie omadest liberaalsemad. Kui juhend midagi muud ei ütle, on individuaalvõistlustel lubatud hilineda 30 minutit, võistkonnavõistlustel koguni terve tund (6.6a).

3. Ühes partiis on tehtud juba 10 käiku. Siis tuleb üks mängija ütlema, et tema kuningas ja lipp olid algseisus oma kohad vahetanud.
See partii tuleb tühistada ja selle asemel mängida uus (7.1a).

4. Partii algab nii: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d3 Oe7. Nüüd tõstab valge vankri f1 ja paneb siis kuninga g1. Must ütleb selle peale, et tegemist on määrustevastase käiguga.
Vangerdust tuleb alustada kuningakäiguga. Kui alustada vankrikäiguga, tuleb käia vankriga ja vangerdada ei saa (4.3a, 4.4b).

5. Üks mängija tuleb teilt küsima, kuidas peaks vastasele viiki pakkuma.
Viiki pakutagu pärast oma käigu tegemist malelaual ja enne kellavajutust. Viigipakkumise peavad mõlemad ka partiiprotokolli kandma.

6. Märkate, et valge protokolli järgi on tehtud 36 käiku, musta järgi ainult 32. Parajasti on musta käik. Tal jääb aega vaid 4.38.
Tuleb nõuda, et must kirjutaks puuduvad käigud oma protokolli (8.1, 8.4).

7. Must teeb laual oma 24. käigu ja tema kell näitab 0.00. Mängija väidab, et tal oli kella vajutamise hetkel olnud veel 3 sekundit aega.
Must on kaotanud. Ainult siis, kui kellal on tegemist ilmse defektiga, võib kohtunik toimida teisiti (6.9, 6.10a).

8. Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab siis kella.
Kohtuniku tegevust reglementeerivad artiklid 4.3, 4.6, 6.13, 7.4. Kui on tegemist 1. või 2. juhtumiga, saab vastane 2 minutit täiendavat aega. 3. korral lõpeb partii kaotusega.

9. Ühel laual märkate musta kellal noolekese langemist.
Fikseerite kaotuse (või viigi, kui vastasel pole matistamismaterjali) (6.8, 6.9).

10. Partii lõpul ei taha üks mängija teile anda oma partiiprotokolli 1. eksemplari, koopia on aga halvasti loetav.
Teete talle selgeks, et partiiprotokoll kuulub korraldajatele ja see tuleb ära anda (8.3).
Esialgu siis nii palju. Probleeme ei tohiks selliste küsimustegqa olla.
Lembit



kolmapäev, 3. märts 2010

Noor kohtunik teadku

Viimati vaatlesime Prantsuse noortele malekohtunikele esitatavaid küsimusi 5. XI Noorkohtuniku eksam. Tookord oli tegemist mullusuvistel eksamitel kasutatud küsimustega. Bulletin des Arbitres Federaux värske number toob ära küsimused, mis olid kasutusel novembrikuistel eksamitel. Vaatleme neidki. Noorkohtuniku vanuseks võib seal olla 12 - 16 aastat. Aga ega niisama lihtsalt selleks saa. Vastamiseks oli aega 2 tundi.
Eksamitöö I osas peate ette kujutama, et tegutsete turniiril, kus 40 käigu tegemiseks antakse 2 tundi ja seejärel lisandub veel 1 tund. Reageerida tuleb mitmetele turniiril juhtunud intsidentidele.

1. Kaks mängijat pöörduvad teie poole. Nad on teinud juba 4 käiku ja alles siis märganud, et malelaud seisab valesti, kuna parempoolne nurgaväli on must.
Panete malelaual oleva seisu õigesti asetatud lauale ja lasete partiil jätkuda, malendite algseis oli ju õige (7.1b).

2. Üks mängija kirjutab süstemaatiliselt oma käigu partiiprotokolli enne selle tegemist laual.
Alates Calvia kongressist käike ennakult üles kirjutada ei tohi (8.1). Kohtunik peab kindlalt, aga viisakalt nõudma sellest reeglist kinnipidamist. Sellele lauale tuleb kindlasti regulaarselt pilk peale visata.

3. Partii analüüsimiseks ettenähtud ruumis satute mängijale, kes seal parajasti analüüsib veel mängitavat partiid.
Tegemist on ilmse pettusega. 12.3 ütleb selgelt, et teisel malelaual partiisid analüüsida ei tohi. Kindlasti on see märksa raskem süütegu kui eelmises punktis toodu. 13.4d järgi võib kohtunik lugeda partii mängijale kaotatuks.

4. Mängija teeb partii jooksul 3. korda määrustevastase käigu.
Partii loetakse mängijale kaotatuks (7.4b).

5. Ajapuuduses langeb mängija kellal nooleke kella vajutamise momendil. Selgub, et tegemist oli 40. käiguga.
Käik pole veel sooritatud. Partii loetakse mängijale kaotatuks (6.7a, 6.9).

6. Ühel laual teeb valgetega mängiv algaja lühikese vangerduse, siis aga märkab, et väljal g1 seisaks kuningas tules. Seepärast teeb ta pika vangerduse, mis on võimalik. Vastane, kes on samuti algaja, pöördub teie poole ja taotleb endale võitu.
Kohtunik kaotust ei fikseeri. Puudutatud malendiga tuleb käia. Kuna vangerdus loetakse kuningakäiguks (3.8), tuleb käia kuningaga. Kui pikk vangerdus on võimalik, pole põhjust seda keelata (4.4c).

7. Partii viimasel etapil kukub valge kellal nooleke. Mustal on lauale jäänud ainult kuningas.
Partii lõpeb viigiga, sest matistamisvõimalust ju pole (6.9).

8. Ettur jõuab muundumisväljale. Mängija paneb etturi asemele lipu, aga siis märkab, et ratsu pealepanek oleks kasulikum, sest see paneks kahvli. Kell on veel vajutamata. Nii asendab mängija lipu ratsuga ja vajutab siis kella, vastane aga seiskab kella ja nõuab lipu pealepanemist.
Etturi muundamisel on uue malendi valik lõplik, kui see on muundumisvälja puudutanud (4.4d). Nii tuleb ettur asendada lipuga.
Küsimused 3 ja 6 annavad 2 punkti, teised igaüks 1 punkti.

Eksami teises osas tuleb seletada, mida tähendavad järgmised mõisted: vabaettur, igavene tuli, muundamine, kerge vigur ja käigupuudus. Kõigil juhtudel pakutakse 3 varianti. Iga õige vastus annab siin 1 punkti.
Töö viimases osas on küsimused Prantsuse klubide noorte meistrivõistluste kohta. Tuleb näiteks teada, kuidas määratakse malendite värvi, missugune roll on võistkonna kaptenil, milline on nende võistluste struktuur ja kellel on neist osavõtmise õigus. Ka selle osa eest võib saada 5 punkti.
Lembit