kolmapäev, 28. aprill 2010

Käikude kirjutamisest

Paaril korral on viimases Chesscafes tehtud juttu käikude korrektsest üleskirjutamisest. Millal ikkagi peaks käik protokolli saama?
Koodeksi art. 8.1 ütleb muuseas: Mängija võib soovi korral vastata oma vastasmängija käigule enne, kui ta selle üles kirjutab. Oma eelmise käigu peab ta üles kirjutama enne, kui teeb järgmise.

Coruse turniiril on üks kohtunik jälginud, kuidas suurmeistrid partiisid üles kirjutavad. Kui ajapuudust polnud, olevat 13 meest kirjutanud viivitamatult üles nii oma kui ka vastase käigu. Ainult üks olevat iga kord pärast oma käigu tegemist kirjutanud üheskoos üles nii oma kui ka vastase käigu. Ajapuuduses hakanud nii toimima juba suurem osa mängijatest. Neli mängijat hakanud määrustevastaselt välgutama, arvestamata seda, et kui kasutatakse igale käigule antavaid lisasekundeid (vähemalt 30), tuleb partii lõpuni üles kirjutada.

Too Hollandi Antillidelt pärit kohtunik teeb ettepaneku nõuda mängijatelt nii oma kui ka vastase käigu üleskirjutamist kohe pärast nende tegemist ja seda juba alates 1. käigust. Kui nii on kogu partii jooksul harjutud kirjutama, siis oleks ka ajapuuduses sellega probleeme vähem ja mängija ei püüaks vastase käigule kohe viivitamatult vastata, nagu seda praegu sageli tehakse. Positiivne olevat sel juhul veel see, et kui mängija ajab mingi malendi ümber, aga ikkagi vajutab kella, siis parandataks viga sel ajal, kui vastane käiku kirjutab, ning kohtuniku sekkumist poleks vaja.
Oma tõetera sel ettepanekul kindlasti on, aga vaevalt ta läbi läheb. Igatahes meie Geurtiga kahtleme ettepaneku headuses. Kõike ei tarvitse liiga rangelt reglementeerida. Teatud vabadus peaks mängijal ikkagi olema, et otsustada, millal käiku kirjutada.

Aga mida teha siis, kui ollakse ajapuuduses ja mitu käiku on jäänud juba kirjutamata? Kas vastasmängija peab mulle andma oma partiiprotokolli, et saaksin enda oma korda seada?

Koodeks nõuab teatavasti, et pärast ühe noolekese langemist seataks protokollid korda. Seejuures võib tõepoolest arvestada teise mängija protokolli kasutamise võimalusega.
8.5: Kui kumbki mängija polnud kohustatud partiiprotokolli pidama, seiskab kohtunik pärast ühe noolekese langemist kellad ning mõlemad mängijad teevad oma partiiprotokollid korda, kasutades kohtuniku või vastasmängija protokolle.
8.6: Kui ainult üks mängija polnud kohustatud partiiprotokolli pidama, peab ta selle korda tegema enne mingi malendiga käimist niipea, kui üks nooleke on langenud. Kui mängija on käigul, võib ta seejuures kasutada oma vastasmängija partiiprotokolli, kuid peab selle tagasi andma enne oma käigu tegemist.

Koodeks ei ütle, kuidas seada partiiprotokoll korda enne ajakontrolli ja kas selleks saab ka vastase protokolli kasutada.
Kui mängitakse vähemalt 30-sekundilise lisandiga, peab mängija protokolli korda seadma iseseisvalt ja kui on tema käik, jääb ta kell käima.
Kui lisand on alla 30 sekundi käigule, siis pole vaja käike üles kirjutada, kui on jäänud alla 5 minuti. Kui aega on jäänud rohkem, peab mängija ise leidma, kuidas ta mängis ja vastasel pole kohustust talle oma protokolli anda. Tema kell jääb protokolli korrastamise ajaks käima. Kui tal jääb selle toimingu jooksul aega juba alla 5 minuti, siis kirjutamiskohustus lõpeb.
Muidugi võib ka nendel juhtudel teine pool oma protokolli abiks anda.
Lembit

pühapäev, 25. aprill 2010

Veel üks ajaületus

Vaatleme tänagi viimasest Chesscafest üht ajaületuse kohta käinud vaidlust. Sedapuhku on tegemist meeskonnavõistlustega Austrias. Tingimused erinevad meie omadest selle poolest, et nii nagu Lääne-Euroopas mitmel pool mujalgi, aetakse seal läbi matśi juures viibiva kohtunikuta.

Mees, kellele olevat liiga tehtud, esitab ligikaudu järgmise kirjelduse. Ajakontrolliks on 100 minutit 40 käigule, seejärel 50 minutit lõpuni. Iga käik toob 30 lisasekundit juurde. Mängija teeb oma 41. käigu ja läheb siis endale kohvi tooma. Kui ta tagasi vaatab, näeb ta vastase kella vilkuval numbrilaual näitu -o.oo. Loomulikult taotleb ta ajaületust. Üks vastasmeeskonna mängija ütleb aga, et pärast 40. käiku ollakse taotlusega juba hiljaks jäädud. Alanud on ju ajakontrolli teine osa, mis toob vastasele 50 minutit juurde. Mängija väidab, et tema kell näidanud 1:27, nii et vastane peaks olema ikkagi aja ületanud. Mängija ei olevat kohe taibanud, et DGT kell lõpetab ajaarvestuse, kui ühel poolel on nagu siingi -0.00.

Teine meeskond esitas hiljem protesti ajaületuse aktsepteerimise vastu. Põhjused olid seejuures mõneti kummalised (vähemalt siit eemalt vaadatuna): 1) ajaületust taotleti liiga hilja, 2) võib-olla ei töötanud kell korralikult (kuigi selle kohta ei leitud mingeid tõendeid ja 3) võib-olla tehti üldse alla 40 käigu. Nädalaid hiljem tehti lõplik otsus. Selleks oli punkt võimalikule ajaületanule. Nimelt seepärast, et teine pool oli keeldunud mängu jätkamast.

Koodeksi art. 6.8 ütleb: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.
Aga mis see põhjendatud taotlus on? - kas selles partiis siis seda polnud? Ja kas ajaületust peaks taotlema kohe pärast 40. käiku ning kas igal käigul peaks vastase malekella vaatama, et saaks kohe ajaületuse kohta taotluse esitada?

Geurt väidab, et temale on asi täiesti selge. Küsimuse tõstatanud mees tegi oma 40. käigu ja vajutas kella. Tema ajale lisandus 50 minutit ja käima hakkas vastase kell, vastane hakkas aga mõtlema 0ma 40. käiku. Enne temapoolset kellavajutust tema aeg kukkus. Polegi oluline, kas nooleke kukkus enne või pärast käigu tegemist, aeg oli ikkagi üle. Mängija, kes ei soorita ettenähtud ajaga ettenähtud arvu (siin siis 40) käike, peab saama kaotuse. DGT kellade hea omadus on ju see, et nad näitavad, kes ületas esimesena aja. Taotluse põhjendatuseks on vaja, et vastasmängija kellal oleks nooleke olnud kukkunud, käikude arv ei oleks täis ja et kell ise oleks korras. Geurti arvates vastas siin ajaületuse taotlus kõigile neile nõuetele.

Mis aga kella jälgimisse puutub, siis pole muidugi igal käigul vaja vastase kella vaadata. Küll aga oleks see kindlasti tark tegu siis, kui on tegemist ajapuudusega ja käike kusagil 40 lähedal.
DGT kellade puhul on ajaületuse taotlus võimalik ka sealpool 40. käiku, kuigi sellega seoses võib vahel probleemegi tekkida. Analoogkellade pihul pole see mõni käik hiljem enam võimalik, sest pole ju mingit tõendust, et nooleke langes enne 40. käigu tegemist.
Lembit

kolmapäev, 21. aprill 2010

Oli see ajaületus?

Arvan, et mitmedki tänases Chesscafes vaadeldavatest juhtudest võivad pakkuda meile huvi ja mõtlemisainet, võttes arvesse kasvõi juhtumeid meie viimase aja turniiridelt.

Kasvõi näide ühelt Prantsuse turniirilt. Mõtlemisajaks on 90 minutit 40 käigule, seejärel lisandub 30 minutit. Kogu partii jooksul saab iga käiguga 30 sekundit juurde. Ühes partiis on aeg üle. Partiiprotokollide järgi on kummalgi 40 käiku täis, kell aga väidab, et käike on ainult 39.

Ilmselt oli kord unustatud kell vajutamata, mis tolle turniiri kohtuniku arvates annaks mängijale õiguse küsida endale 30 sekundit juurde. Kuivõrd aga märk ühe mängija kellal näitas ajaületust, siis luges kohtunik partii mängijale siiski kaotatuks, kontrollinud enne, et kellad toimisid korralikult. Seda, kas mängija tegi oma 40. käigu enne või pärast noolekese langemist ning seda, kas nooleke oleks langenud ka sel juhul, kui mängija oleks need 30 lisamata sekundit juurde saanud, polnud võimalik kindlaks teha.
Mängija taotles, et kohtunik lisaks tema ajale 30 sekundit ja laseks mängul jätkuda. Kohtunik keeldus, öeldes, et mängija vastutab selle eest, et pärast iga käiku kella vajutataks, mida aga nähtavasti polnud korralikult tehtud. Võimalik, et asi oli kasvõi selles, et kella vajutati liiga nõrgalt.

Enne oma seisukoha väljaütlemist meenutab Geurt kõigepealt oma tegutsemist EM-l Ohridis 2001. Ka seal olevat teda noolekese langemise pärast korduvalt laudade juurde kutsutud, kuigi alati oli esimesel perioodil 40 käiku ära tehtud. Protokollid näidanud ikka 40 käiku ja käiguloendurid ainult 39. Protokollide kontrollimisel selgunud, et õige käikude arv oli ikkagi 40.

Tegevusaluse leiab kohtunik koodeksi art. 6.7, kus öeldakse, et mängija käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole seda teinud. Käigu sooritamiseks on vaja teha käik malelaual ja käigustada siis vastase kell. Viimane käik enne ajakontrolli (40.) loetakse sooritatuks siis, kui kell on seisatud.
Geurt ei jää kohtuniku tegevusega vaadeldud partiis rahule. Kui mõlemad kellad näitasid ühtviisi 39. käigu sooritamist, siis pidid ju viimase käigu tegema ja sooritama mustad. Sel juhul võis langeda vaid valgetega mängija nooleke, kui ta mõtles juba oma 41. käiku. Geurt eeldab, et mõlemad olid teinud 40 käiku, nii nagu mõlema partiiprotokollidki näitasid. Seepärast pidi partii jätkuma ja kohtunik kellanäite korrigeerima.
Veel kord näide sellest, kui oluline on kohtuniku õige tegutsemine ajapuuduses.

Aga Faik Gasanovilt sain oma ingliskeelsele sünnipäevaõnnitlusele venekeelse (muidugi ladina tähtedega) vastuse. Olevat olnud väga meeldiv vanalt sõbralt kirja saada. Nojah, 11 aastat on vahepeal möödas.
Lembit

pühapäev, 18. aprill 2010

Veel sakslaste pisiasju

Üheks sakslaste arutlusaineks on olnud küsimus, millal õieti partii peale hakkab. Lähtutakse järgmisest näitest: Mingi turniiri avavoor. Kohtunik meenutab mõningaid reegleid, viitab ka mobiilikeelule ja laseb siis mängudel alata. Üht mustadega mängijat laua taga pole, ta räägib parajasti mobiiliga eesruumis, mis ikkagi loetakse mängualasse kuuluvaks. Kohtunik käivitab kellad, valge teeb oma avakäigu ja vajutab kella.
Kohtunik näeb kõnelust. Kui mängija kohtunikku märkab, lõpetab ta kohe kõne. Ometi loetakse partii talle kaotatuks ja tabelisse märgitakse 1 : o. Mängija väidab, et kuivõrd ta laua taga polnud, siis polnud partii veel alanud. Hilinemisajaks oli sel turniiril 30 minutit. Mängija püüab algul küll kohtunikule vastu vaielda, väites, et partii polnud veel alanud, siis hakkab ta aga taotlema, et partii tulemus märgitaks + : -, siis ei läheks see reitinguarvestusse.

Tundub, et sõnavõtjate enamus jäi seisukohale, et kaotuse panek oli õige, sest mobiiliga kõnelemine võis segada teisi mängijaid, pealegi võis mees ju kelleltki nõu küsida, kuidas peaks valge avakäigule vastama. Aga küllap on põhjendatud ka nende arutlejate arvamused, kes leidsid, et karistus sai liiga karm ja hoiatusest oleks küll olnud. Kaldun isegi arvama, et tegemist on ikkagi piiripealse juhtumiga, kus kohtunikul võiks otsuse langetamisel asjaoludest olenevalt mänguruumi olla.

Mõnedele arutlejatele on meeldinud tsiteerida koodeksi art. 1.1 Partiid alustab mängija, kellel on valged malendid ja teha siit järeldus, et partii juba käib. Seda küll, aga partiiks on ikkagi vaja kaht osapoolt ja vähemalt FIDE reitinguarvestusse see partii ei lähe. Seepärast võiks kaotuse fikseerimise korral olla põhjendatud sissekanne tabelisse + : -. Saksa reitinguarvestusega näivad asjad olevat teistmoodi, sinna selline (peaaegu) mängimata partii läheb.

Veel on sakslaste leheküljel juttu sellest, mida peaks kohtunik tegema, kui märkab, et mängija on protokolli mingi käigu valesti kirjutanud. Näiteks märkate, et protokollis seisab 1. d4 Rf6 2. Rf3 g6 3. g3 g6. Pilk lauale näitab, et ühel juhul peaks musta käiguks olema d6, pilk vastase protokolli näitab, mitmendal käigul nimelt.

Art. 8.1 kohustab mängijaid käike kirjutama korrektsel viisil, art. 13.1 aga teeb kohtunikule ülesandeks jälgida, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Eelkõige jälgib kohtunik kirjutamisel, kas mõlemas protokollis on ühesugune arv käike, et näha, kas üks mängija pole kirjutamist hooletusse jätnud. Seda, kas protokollis olevad käigud on samad, mis laual tehtud, märkab kohtunik harvem, kui ta seda just endale omaette eesmärgiks ei sea, või siis juhuslikult protokollile pilku heites nagu selles näites. Küllap ütleb kohtunikule, siis tema sisetunne, millal peaks kirjutuse korrigeerimiseks sekkuma.
Igatahes peaks kohtunik leidma sekkumiseks niisuguse momendi, kui ta partiid võimalikult vähe häirib. Kindlasti ei maksaks seda teha siis, kui käigukord parajasti vastase käes on. Ideaalis võiks see olla näiteks siis, kui mängija parajasti laua tagant tõuseb.

FIDE presidendi kulddiplomi sai sel nädalal seoses 70. sünnipäevaga Aserbaidźaani maletegelane ja -kohtunik Faik Gasanov (IA 1980). Omal ajal tegutsesime korduvalt üheskoos NL võistlustel, kord oli ta mu asetäitjaks üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil.
Faikiga seostub ka mu kohtunikutegevuse lõpp. 1998 olime koos Elista olümpial. Faik rääkis mulle ja Vladimir Dvorkovitśile, et just FIDE asepresidendiks valitud türklane Halici olevat tema nimetanud järgmise, 2000 Istanbulis toimuva olümpia peakohtunikuks ja palus meid oma asetäitjateks. Olümpia korraldamist arutasime veel 1999 FIDE kongressi ajal Dohas, aga see jäi mu viimaseks kontaktiks Faikiga üldse ja Istanbuli ma ei jõudnud.
Hilisemast jutuajamisest Geurt Gijsseniga selgus, et Iljumźinov oli peakohtunikuks määranud hoopis tema ja loomulikult jäi presidendi tahtmine peale. Geurt oli pakkunud küll Faikile ühise kohtunikekogu paikapanekut, kuid Faik olnud järeleandmatu - kui ta ei saa peakohtunikuks, siis ei kasutata seal ka kedagi tema meeskonnast. Kahjuks Faik mind asjade käigust eu informeerinud. Jäin tookord kõrvale ja kuivõrd meie maleliit järgnenud aastatel ühtki taotlust minu tegutsemise kohta ei saatnud, jäigi Elista olümpia minu viimaseks arvestuslikuks turniiriks. Faik ja Geurt jätkavad tänaseni ning Faik püsib endiselt Aserbaidźaani MF asepresidendi kohal. Faiki ja Iljumźinovi suhted näivad aga viimase läkitust lugedes olevat väga head.
Lembit

kolmapäev, 14. aprill 2010

Kas tunnistajaid arvestada?

Saksa kolleegid on viimasel nädalal arutanud, kuivõrd peaksid kohtunikud oma otsuste langetamisel arvestama tunnistajate ütlusi.
Lähtuti sellisest juhtumist: Mingi madalama taseme meeskonnavõistlus. Mõlemad mängijad on ajapuuduses, aga kirjutavad siiski käike. Kohtunikku laua juures pole, see on parajasti tualetti läinud. Kui kummagi kellale on jäänud veel minut, algab välgutamine. 36. käigul lõpeb kirjutamine. Musta nooleke kukub, valge hüüab: "Aeg!" Kontrollimisel selgub, et valgel peaks olema tehtud 40 käiku, mustal ainult 39.
Partii lõppu on pealt vaadanud hulk oma partii lõpetanud mängijaid - üks valge ja viis musta võistkonnast. Need väidavad, et vähemalt kaks käiku olevat veel tehtud ja seega peaksid ka mustal käigud täis olema. Valge taotleb loomulikult võitu, must aga partii jätkamist. Kas peaks kohtunik tunnistajate arvamust arvestama?


Ega jällegi ühest vastust pole. Kohtunikud isegi suhtuvad tunnistajatesse erinevalt. Taas on tegemist olukorraga, kus kohtuniku mängulaua juures olemine kõige otsustavamal momendil oleks olnud äärmiselt tähtis. Ka sel juhul, kui ta oleks endale asendaja määranud, oleks tüli ilmselt ära jäänud. Küllap on tunnistajate puhul oluline eelkõige see, kas neid võib pidada piisavalt usaldatavateks.
Kui kohtunikku ennast laua juures polnud, ei saa tunnistajaid ilmselt ignoreerida. Millelegi peab ju tuginema. Kohe pärast partii lõppu tuleb püüda kirjutamata partiiosa taastada. Tolles partiis lõpetasid mehed kirjutamise vaid mõni käik enne ajakontrolli. Nii oleks pidanud ju taastamise käigus ka käikude arvus selgusele jõutama - või oli tegemist käikude kordamisega.


Põhimõtteliselt (aga ainult) ütleb koodeks ju ära, kuidas toimida.
6.8 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.
6.9 ... partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike.
8.5a ... kohtunik või tema abi peab püüdma olla kohal ja kirjutama käike. (Teame, et seda polnud.)
Järelikult 8.5c: Kui pole olemas ühtki täielikku partiiprotokolli, peavad mängijad taastama partii teisel malelaual kohtuniku või tema abi kontrolli all. (Nagu näitab aga meiegi hiljutine praktika, on tegelikkuses asi keerukam.)
8.6 Kui partiiprotokolle pole võimalik korda teha nii, et need näitaksid, et mängija on aja ületanud, loetakse järgmisena tehtav käik järgmise ajakontrolli esimeseks käiguks, kui ei saa tõendada, et tehtud on rohkem käike.
Enamasti on pealtvaatajad partii taastamise ajal selle juures. Oluline pole aga see, kas tunnistajad on asja näinud või mitte, vaid see, kas 40 käiku on tehtud või ei.


Sellelt veerult sattusin sakslaste alalise apellatsioonikomitee Verbandsschiedsgerichti materjalidele. Siin pole siis enam tegemist vabas vormis omavahelise jutuajamisega, vaid juba ametlike dokumentidega. Üks jaanuarikuine otsus on tavapäraselt pikk ja põhjalik, isegi pedantne nagu sealmail kombeks.
Ebersbachi (E) ja Bebenhauseni (B) meeskonnad mängivad kõrgliigat. 3. laual ütleb kohtunik: "Aeg läbi!", lisamata kas käigud on täis või mitte. Mehed teevad siis inertsist veel ühe käigu ja kui kelli vaadatakse, siis on ka teise poole aeg läbi. Tavaliselt ilmub elektronkelladele lipuke, mis näitab kelle aeg varem üle läks. Häda oli aga selles, et ilmselt oli see kell defektiga, igatahes lipuke jäi ilmumata. Nii otsustas kohtunik oma tähelepaneku järgi, punkt B-le. Kohtunik ja mõlemad kaptenid kirjutasid protokollile alla.

E meeskond andis sisse protesti, kaheldes, kas kohtunik tõepoolest ajaületust märkas. Üks E meeskonna mängija olevat näinud, et just vastaspoole aeg olevat enne üle olnud. Partii tulemuse öelnud kohtunik alles 10 minutit hiljem (vahepeal oli ta ametis teiste partiidega). Defektne kell olevat partiile sattunud kohaliku meeskonna (B) süül. Taotleti otsuse tühistamist ja uue partii mängimist või äärmisel juhul partii viigiks tunnistamist,
Protest lükati tagasi, kulud peab kandma selle esitaja. Juba tsiteeritud artikli 6.8 järgi on partii tulemuse kohta midagi öelda vaid kohtunikul ja selle partii mängijatel. Teiste partiide mängijate seisukohad ei tarvitse olla erapooletud. Neid peaks arvestama vaid sel juhul, kui mingit muud tõestusmaterjali pole. Siin on aga kohtuniku otsus olemas ja apellatsioonikomitee peab sellest lähtuma.

Niisiis üldiselt sama mõte, mida seoses meiegi viimaste partiidega on väljendatud. Päris võrdusmärki ka selles kommentaaris toodud kahe näite vahele siiski panna ei saa. Ilmselt nüüd polnud 40 käiku tõepoolest täis, esimesel juhul aga kohtuniku otsus puudus ja partii tegeliku käigu taastamiseks oli igasugune abi kasulik.
Lembit

pühapäev, 11. aprill 2010

Protestida või mitte?

Sattusin lugema Hollandi GM Dimitri Rindermani artiklit, millel sama pealkiri. Selles räägib ta kahest episoodist oma partiides hiljutisel EM-il Rijekas. Kuivõrd tekstile oli juba lisatud ligi 6o kommentaari, siis võttis see mult peaaegu terve päeva.


Juhtumid ise on küllalt lihtsad ja tavalised. 9. voorus oli Rindermani vastaseks Iisraeli GM Emil Sutovsky. Viimane oli rünnaku saamiseks kahinud etturi, siis taibanud, et kompensatsioon pole küllaldane, ja viiki pakkunud, teinud seda aga momendil, kui parajasti vastase käigukord olnud. Selge, et niimoodi rikuti reegleid.
Art. 9.1b1: Mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist.


Oli siis tegemist kavala trikiga vastase tähelepanu kõrvalejuhtimiseks või lihtsalt tähelepanematusega? R. mõtles kutsuda kohtuniku, aga jättis selle tegemata, tegi vea ja kaotas partii. Kohtunikule oleks tulnud olukorda selgitada ja kui sellest poleleks kasu olnud, siis ehk ka peakohtunik kutsuda. See oleks vast ikkagi asjast aru saanud ja R-le mingid lisaminutid andnud. Nende minutite pärast oleks kannatanud keskendumisvõime ja vaevalt, et naaberlaudade mängijad oleksid oma häirimise pärast õnnelikud olnud. Vaevalt võib öelda, et vastase ebaõige viigipakkumine oli otseselt kaotuse põhjuseks, küll aga S-le kindlasti kasulik. Lõppjärjestuses sai R. muide 52., S. aga 19. koha.


Järgmises voorus oli R. vastaseks noor Vene IM Levin. Siin meenutab asi väga lugu partiist Radźabov - Smeets (meie 1. II 2009 Saalomonlik otsus, 17. X Veel kord ühest partiist). 31. käigul lükkas L. kogemata mõned nupud laual ümber. Tegi küll katse neid korda seada, aga märkas siis, et mõtlemisaega oli tal jäänud vaid paar sekundit. Siis vajutas ta kella ja sai endale 30 sekundit juurde. Oli ju valik, kas järgida reegleid ja partii kaotada või rikkuda reegleid ja nii ehk kaotusest pääseda.
Art. 7.3 ütleb: Kui mängija nihutab käike tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel.
R. kutsus kohtuniku ja püüdis sellele juhtunut selgitada, aga mingit karistust vastasele ei antud. Peakohtunikku ei õnnestunud kutsuda. R. loobus sellest ja suutiski parema seisu võita. Tehniliste raskustega võideldes mõtles ta aga ometi, kas ta poleks võinud punkti juba niisama kätte saada.

R. jõuab järeldusele, et reegleid on kasulik rikkuda. Esimesel juhul häiris vastane tema keskendumist, teisel juhul aga õnnestus tal otsest kaotust vältida. R. ei söanda küll väita, et reeglitega otseselt midagi viltu oleks, küll aga rakendatavat artiklit 13.4 (kus kõik karistused ridamisi kirjas) liiga tagasihoidlikult. Tavaliselt valitakse ju a) hoiatus või b) vastasmängija kulutamata aja suurendamine.
Sest mis on ikkagi halvem, kas unustada oma mobiiltelefon välja lülitamata või vastast sihilikult häirida? Kas hilineda 10 sekundit partiile või tänu reeglite rikkumisele hoiduda ajaga kaotamisest? Jutt on antud juhul muidugi mitte tavalistest klubivõistlustest, vaid professionaalide kohtumistest.
R. jõuab järeldusele, et kui ajapuuduses on valida, kas kohtunik kutsuda või mitte, siis on parem jätta see tegemata ja keskenduda ainult partiile. Kuigi ehk on paremad need mängud (nagu mulle tundmatu Magic - the Gathering), kus kohtuniku kutsumine kõigi reeglirikkumiste korral on kohustuslik.


Tõstatatud küsimused on kindlasti olulised, arvamused ja lugejate ettepanekud aga täiesti erinevad nagu tavaliselt. Vaevalt on neid siinkohal mõtet üksikasjalikult refereerida. Sutovsky vabandas muide tagantjärele Rindermani ees tema häirimise pärast, ta olevat vastastikuses ajapuuduses olukorra üle kontrolli kaotanud. Vabandus võetigi vastu.
Küllalt üldine näib olevat halb arvamus kohtunikest. Nii leiab M.Cebalo, et vähemalt 90 % kohtunikest olevat ebapädevad ega teadvat malest kuigi palju. Ka Rindermani arvates on lauakohtunikud vaid kellade seadmiseks ja tulemuste kirjapanekuks, neid ei valitavat reeglite tundmise alusel. Muidugi on mängijal küll alati õigus pöörduda peakohtuniku poole, kes tõenäoliselt on targem. Võrreldes teiste aladega pole ju malereeglid keerulised, kuigi kohati on reeglid ise naeruväärseks muudetud. Tõsisel turniiril olgu tõsised kohtunikud, kes tunnevad reegleid ja oskavad neid enamikul juhtudel rakendadagi.

Tehti ettepanekuid muuta korduvatel rikkumistel karistused suuremaks. Võtta maleski kasutusele kollased kaardid: kui sul on mingi arv rikkumisi, siis sind järgmisele turniirile lihtsalt ei kutsuta. Suurendada karistusena lisatavate (või ka lahutatavate) minutite arvu, kasvõi 15-le. Leida mingid vahepealsed karistused art. 13.4a/b/c /(mõneminutilised korrektiivid) ja 13.4d (kaotus) vahele. Panna üldiselt kehtima Sofia reeglid.

Tehti ettepanek verbaalsetest viigipakkumistest üldse loobuda ja selle asemel võtta kasutusele viigipakkumise kaart, mille enne kellavajutust asetad malekella kõrvale. Vastasmängija võib viigiga nõustuda või siis võtta kaardi enda kätte ja hoida seda seni, kuni ise viiki pakub. Nii saab vältida ka korduvaid viigipakkumisi.
Soovitati võtta kasutusele kell, mida ei saa vajutada, kui kõik nupud korralikult laual pole.
Väga erinevaid arvamusi oli käiguloenduri kasutamise suhtes - kas need vähendavad vaidlusi või hoopis suurendavad vigade arvu ja tekitavad kohtunikele täiendavaid probleeme loendurite korrigeerimise vajadusega. Oli neid, kes leidsid, et kui kasutada FIDE kontrolli 30 lisasekundiga, siis ei tekkivatki vaidlust, kas kontrollini on jõutud või mitte. Meie äsjane kogemus näitab midagi muud.
Ideesid on, nende vormistamine ja kehtestamine on keerukam. Ja siis võib selguda, et neil polegi positiivset toimet.

Sel nädalal lahkus Vitali Sevastjanov (74), minu arust ainus kosmonaut, kellel males IA olemas (1985). 1970. a. mängis ta kosmosest Maaga esimest malepartiid, hiljem oli ta kümmekond aastat NSVL maleföderatsiooni eesotsas. Igapäevaselt puutusin temaga kokku Malta maleolümpial 1980, järgmisel kevadel käis ta Tallinnas Kerese mälestusturniiri vaatamas. Üsna sümpaatne lihtne asjalik mees.
Eile aga matsime kunagist Tallinna spordijuhti Hermann Mikku (84). 50-60-ndatel aastatel püüdis ta igati kaasa aidata ka maleelu hoogustamisele siin.
Lembit

teisipäev, 6. aprill 2010

Ühest Tartu partiist

Kommentaaris minu eelmise teksti juurde käsitleb Gert Elmaste Triinu ja Leili partiid äsjastelt Eesti meistrivõistlustelt. Vist ükski selle turniiri partii pole tagantjärele nii suurt tähelepanu pälvinud. Kuivõrd asi ei puuduta sakslasi ega nende reeglite tõlgendamise nüansse, tooksin mõned omapoolsed märkused ära siinkohal. Kõigepealt niipalju, et Tartus ma ei käinud, ametlikult kuidagi selle partiiga seoses polnud ning pole ma põrmugi kindel, kelle pool on õigus. Aga siiski.

Peamine probleem on, kas ikkagi mõtlemisaeg lasti üle või mitte. Teatavasti ei piisa vajaliku käikude arvu täissaamiseks malendite tõstmisest malelaual (käikude tegemisest), vaid see eeldab ka kellavajutust (käikude sooritamist). Tehtud, kuid sooritamata käigust kasu pole. Ma ei tea, kuidas olid sellega lood konkreetsel juhul.
Kindlasti olid võimalikud malekellast tingitud vead, aga siingi võis olla erinevaid põhjusi. Üks võimalus võis olla kasvõi see, et valge avakäigu tegemise momendiks polnud kell veel käima pandud. Seepärast võis kell anda täiendavad lisaminutid mitte pärast 40., vaid alles pärast 41. käiku. Kusagil võis aga ka kell lihtsalt vajutamata jääda. Koodeksi artikkel 6.14 hoiatab meid, et malekella poolt antavast infost võib mitte jätkuda.

Väga suur on niisugustel otsustavatel momentidel kohtuniku roll. Kohtunikku on vahel võrreldud tuletõrjujaga teatris - pikka aega pole (peaaegu) midagi teha, kui aga midagi juhtub, siis tuleb väga kiiresti otsustavalt reageerida. Võimalik, et olemegi harjunud sellega, et males midagi ei juhtu. Ajaületus on asi, mille kohtunik peab kindlaks tegema kohe pärast selle võimalikku toimumist.

Nagu ma aru sain, lõppes partii tulemuse kirjutamisega partiiprotokollidesse ja mõlema poole allkirjadega. Nii see pidigi normaalselt olema.
Art. 8.7: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Kohtunikul kahtlusi polnud. Ta aktsepteeris tulemust. Partii sai läbi.

Ma ei tea, millal Leili protesti esitas. Meil polegi vist protestide esitamiseks kehtestatud kindlat tähtaega. RC esimehe arvates peaks protesti esitama 1-2 tunni jooksul pärast partii lõppu. Kui asi puudutab mõtlemisaegu, peaks minu arust seda kindlasti tegema samal mängupäeval. Usun, et protest esitati ikkagi vastuvõetava aja jooksul.
Arvan, et mistahes protesti võib (ja peab) rahuldada ja kohtuniku otsust muuta vaid siis, kui on täiesti kindel, mis tegelikult toimus ja et esialgne otsus oli ebaõiglane. Antud juhul oli aga tegemist mitme erineva võimaliku variandiga, millest ühegi suhtes ei saanud olla 100 %-liselt kindel. Võimaliku õige otsuse muutmine võimaliku ebaõige otsuse kasuks oleks veel halvem variant. Seepärast tuleks tagasi lükata kõik protestid, mille õigustatuses täielikku kindlust pole. Nii toimiti selgi korral. Olen lugenud Marek Kolgi vastust esitatud protestile ja nõustun selle põhiseisukohtadega.

Mida võiks edasiseks arvesse võtta? Kõigepealt peaksime kohtunikuna ajaületust fikseerides iga kord esitama endale küsimuse, kas aeg ikka tõesti üle läks. Hiljem on selles juba peaaegu võimatu selgusele jõuda. Muidugi peavad ka mängijad ise olema tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad: ärge kirjutage tulemust liigselt kiirustades protokolli ja ärge kinnitage seda veel kaheldes oma allkirjaga. Või lisage oma allkirjale märkus selle kohta, et kavatsete esitada protesti.
Arvan, et paar Tartu episoodi peaksid meie kohtunike valvsust suurendama. Gert teeb oma kommentaaris ettepaneku hakata üldse mõtlemisaegu kellale käsitsi seadma. Kui oleme piisavalt tähelepanelikud, siis pole seda ehk siiski vaja. Kohtunik peab ju igal juhul selgusele jõudma, kas käigud said täis või mitte, kasutagu me siis millist meetodit tahes.
Lembit

pühapäev, 4. aprill 2010

Sakslaste pisiasju

Vaatasin, millest on viimastel nädalatel huvitunud Saksa kolleegid. Nende maleliidu leheküljelt leidsin lühikese, kuid asjaliku kirjutuse partiile lubatud hilinemisaegadest. Kummaline tundus ainult väide, et kuni 1953 olevat FIDE lubanud partiile hilineda kaks tundi, alles siis viidud asi ühele tunnile. Polnud sellest kusagil kuulnud, kuigi tõepoolest tegin ju oma kohtunikueksami alles aasta hiljem. Asi lahenes siiski lihtsalt: parajasti juhtus olema 1. aprill ja järgmisel päeval teatatigi, et tegemist olnud vaid aprillinaljaga. Küllap püsis 1 tund päris esimestest FIDE reeglitest peale.

Näib, et põhiasjad on sakslastel selged, nüüd tegeldakse mitmesuguste pisiasjadega. Millal ikkagi tohib viiki leppida, kui juhendi järgi ei tohi seda teha enne 20. käiku? Näib, et enamus jäi seisukohale: lähtuda tuleb põhimõttest, et mingi käik on vaid siis sooritatud, kui seda on teinud mõlemad mängijad. Valge võiks pärast oma 20. käiku küll viiki pakkuda, aga must ei tohtivat seda veel vastu võtta. Niisiis tehku ka must oma 20. käik ära, siis pole kellelgi enam võimalik vastu vaielda.

Mingil meeskonnavõistlusel pahandanud mängija oma vastasega, et see enda käigul olles toolilt püsti tõuseb. Ega ta kaugele läinud, vaatas lihtsalt oma seisu püsti seistes. Sellega seoses tõstatati küsimus, kas seda peab lugema mängukohast lahkumiseks, mis on ju koodeksi art. ´12.2 järgi käigul oleval mängijal kohtuniku loata keelatud.
Oleme mängukoha ja mänguala mõistetel oma tekstides korduvalt peatunud (viimati 7. II Väike segadus terminitega). Tavaliselt peetakse mängukohaks turniirisaali. Kui sealt ei lahku, võid ka oma käigul teha peaaegu kõike, vaata kasvõi oma seisu partneri selja tagant. Mingi otsuse vastuvõtmine (kasvõi viikileppimine) võib sõltuda sellestki, mida parajasti konkurendid teevad. Kuivõrd tegemist oli pealegi meeskonnavõistlusega, siis võib ju kapteni käest näiteks küsida, kas ise viiki pakkuda võib (muidugi võib seda teha vaid kohtuniku juuresolekul).

Eriti täpne küll koodeks mängukoha määratlemisel pole. Nii et kui kohtunik peab vajalikuks mingil määral mängijate ringiliikumist piirata või lihtsalt liikumise piire täpsustada, siis tuleb seda teha enne turniiri algust. Ilmselt pole seda aga mõtet teha igal pool, kus ruumid niigi liikumisele loomulikud piirid seavad. Aga igal juhul pole mängukoht mitte ainult see tool, millel istutakse.
Mis puutub aga mängija asendisse laua taga, siis meenutati sakslaste arutelus ka Tony Milesi, kes seljahäda tõttu pidi kunagi käike tegema lamades. Kui on arstitõend ja turniirisaalis selleks vastavad võimalused, siis pole seegi välistatud.
Lembit