Elektroonilisi kelli kasutatakse ikka rohkem. Kõige muu kõrval võimaldavad nad kasutada selliseid ajakontrolle, kus iga käiguga lisandub mingi arv sekundeid. Sel juhul pole mängijail õigust taotleda viiki art. 10.2 järgi. Ometi pole probleemid seoses selle artikliga veel kadunud. Peamine on ilmselt see, et kohtunik võib rakendada artiklit üsnagi oma suva järgi, kuidas ta peaks toimima, selle kohta aga artiklist selget juhist ei leia. Seepärast võetakse artikli parandamine ikka uuesti päevakorda.
Sedapuhku on püüdnud oma panuse anda mehhiklane Sanceda (IA 1995). Õieti on ta lähtunud juhtumist, kuidas GM Kornejevile liiga tehti (ka meie 20. VI Veel kiir- ja välkmalest). Mehel oli vankrite lõppmängus 2 enametturit ja ilmselt ka võiduseis, aga viigitaotlusel polnud sellest kasu, sest alles oli jäänud vaid viimane sekund. Ei aidanud ka tagantjärele RC-le esitatud protest.
Sanceda arvates on põhiprobleeme kaks:
1) see, et pole selget viigitaotlemise protseduuri ja
2) see, et pole rusikareeglit, mis aitaks kohtunikul lõpplahendusele jõuda.
On kohtunikke, kes peavad taotluseks vaid mängija poolt öeldud sõna "viik" ja neid, kes tahavad, et taotlus oleks sõnastatud täpselt art. 10.2 järgi. Ilmselge peaks olema, et kohtunik hakkab tegelema taotlusega alles siis, kui mängija otseselt tema poole pöördub. Kui mängija pole seejuures kelli seisanud (koodeks lubab seda teha, aga ei nõua seda), peaks kohtunik laskma seda teha ja küsima siis taotluse põhjust. Öelgu mängija siis "see on surnud viik", "ma ei saa seda kaotada", "vastane proovib vaid ajaga võita" või midagi taolist, peab siis kohtunik ise tegema täpsustuse "niisiis taotlete viiki, sest vastane ei saa (ei püüa) võita normaalsete vahenditega".
Kui mängija formuleeringuga nõustub, võibki lugeda taotluse esitatuks.
Keerukam on teise mainitud põhiprobleemiga. On kohtunikke, kellel viigi andmiseks piisab märksa väiksemast ülekaalust, kui oli Kornejevil mainitud seisus, teistele on vaja hoopis äärmuslikke seise. Ega praeguse koodeksi tekstiga kumbki otseses vastuolus pole. Vaevalt saakski koodeksis kõik juhud üles lugeda, millal kohtunik viigi fikseerib, aga mingid soovitused võiksid ju väljaspool koodeksit olla.
USA-s kehtivat põhimõte, et kohtunik peaks fikseerima viigi, kui tema arvates mängija reitinguga 1500 suudaks selles seisus viiki hoida GM vastu mängides. Nii et ei saa võita normaalsete vahenditega tähendaks sama kui GM ei saa võita sellise nõrga mängija vastu. Sanceda ise paigutaks ka Kornejevi seisu sellesse kategooriasse ja oleks fikseerinud tolles partiis viigi.
Sancedale vastates meenutab Gijssen, et art. 10.2 näeb peale viigi fikseerimise ja taotluse tagasilükkamise ette veel kolmanda olulise võimaluse - kohtuniku otsuse edasilükkamise (10.2b). Kohtunik peab võimaluse korral jälgima, kuidas partii jätkub ja kas võiduks tehakse küllaldasi jõupingutusi. See, kuidas mängitakse, on tähtsam kui seis ise. Viigi võib sel juhul kirja panna ka pärast noolekese langemist. Aga muidu on kell malepartii oluline element, mis kuulub normaalsete vahendite hulka, ja viimasest allesjäänud sekundist ei piisa tõestamaks, et suudad seisus viiki hoida.
Mis puutub Kornejevi seisu, siis peab Geurt seda väga heaks ja isegi võidetavaks, mis ometi ei tähenda seda, et vastane seda võita ei saaks. Muidugi juhul, kui selle seisu kohta ei saa rakendada art. 6.9 (vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga) või 9.6 (matini ei saa (kumbki) jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga).
Nii ei vii ka Sanceda arvamused mingite täiendavate reegliteni. Aga kohtunikutöös võib neid ikkagi arvestada.
Lembit
pühapäev, 29. august 2010
kolmapäev, 25. august 2010
Chesscafe veergudelt
Meie eelmises kommentaaris toodud arutlusega määrustevastastest käikudest seostub ka vaidlus ühel Prantsuse turniiril. Niisiis kiirturniir, üks kohtunik terve saali jaoks. Algul oli kõigil aega 20 minutit. Selles partiis on valgel veel alles 1, mustal 2 minutit.
Laual on seis:
Valged: Kg1, Lb2, Vd1, Ea3, f2, g3 ja h2 (7).
Mustad: Kh7, La7, Vc8, Og2 ja g5, Ea5, f7, g6 ja h5 (9).
Käiakse 1. f4 Vc2 ja kumbki vajutab oma käigu järel kella. Nüüd kutsub valge kohtuniku ja ütleb, et on teinud määrustevastase käigu, sest on kuninga tulle jätnud. Millest siis nüüd lähtuda?
Valge arvates võiks aluseks võtta art. A4b, mille järgi kohtunik peab langetama otsuse vastavalt art. 4 (Käigu tegemine), kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha. Art. 7.4 järgi taastataks seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust ehk siis 1. f4 ja eksinu vastasmängija peaks saama 2 minutit täiendavat aega.
Musta arvates tuleb aga lähtuda art. A4c, mis otseselt kõneleb määrustevastastest käikudest kiirmales Ning kuivõrd must ei öelnud enne oma käiku valge määrustevastase käigu kohta midagi, siis seda enam tagasi võtta ei saa. Nii peaks partii jätkuma viimasest seisust.
Küllap oli õigus mustal. Kui meil on tegemist kiirmalega ja koodeksis on olemas artikkel, mis otse kiirmalest kõneleb, siis tuleb seda ka rakendada. Art. 4 räägib üldistest asjadest, näiteks vajadusest mängida ühe käega või malendite kohendamisest. Niisiis jääb aluseks art. A4c. Musta taotlusõigus kadus tema poolt tehtud käiguga. Kui vaadata laual tekkinud seisu, siis on valge kuningas ikka veel tules. Seepärast tuleb ta tulest ära viia, aga tule kõrvaldamiseks sobib ka näiteks 2. Ld4. Nii et sel juhul vankri lipu kõrvale asetamine ei tähendanud veel lipuvõitu.
Mingeid suuri tarkusi viimasest Chesscafest ei leia. Aga jälgida tasub seda ikka, kasvõi selleks, et endale millekski kinnitust saada. Ise leidsin esmakordselt põhjenduse, miks kohtade jagamisel otsustati voorujärgsete punktide summast loobuda. Geurt leiab, et kaks mängijat võivad mängida täiesti ühesuguste vastastega, aga ometi on selle süsteemi järgi tulemus erinev. Otsustab see, missuguses järjekorras mängiti. Nõus, aga vastaste täielik kokkulangemine on siiski harukordne. Ja kindlasti on viimaste voorude partiid olulisemad esimeste voorude omadest. Reitinguturniiridel pole selle süsteemi kasutamine tõepoolest otstarbekas, järguta mängijate omadel sobib ta süsteemi lihtsuse ja selguse poolest ehk siiski.
Kas kohtunik peaks lubama partiil jätkuda, kui kellegi mobiil on helisenud, aga vastaspool punktist ei hooli ja on valmis partiid jätkama? Ei. Art. 12.3, mis mobiilidest kõneleb, ei sea partii tulemust mingil moel sõltuvusse vastase tahtmisest ja soovidest. Kui seda artiklit rakendatakse, siis on kaotus.
Kas käigul olles võib kohendada nii oma kui ka vastase malendeid? Võib küll, art. 4.2 ei tee oma ja vastase malendite vahel vahet. Päris selge aga, et vastase malendite kallale tuleks minna vaid äärmise vajaduse korral. Pigem otsige abi kohtunikult.
Mida teha mängijaga, kes välkturniiril etturi lipustamiseks seiskab kellad ja läheb kohtunikult lippu nõudma, kuigi käeulatuses on lipud laual olemas? Art. 6.12d järgi otsustab kohtunik, kas mängijal oli kellade seiskamiseks küllaldane põhjus. Kui polnud, tuleks teda karistada. Geurti arvates peaks ühelt mõned sekundid ära võtma ja teisele juurde panema. Kena küll, aga arvestagem ka sellele operatsioonile kuluvat aega.
Lembit
Laual on seis:
Valged: Kg1, Lb2, Vd1, Ea3, f2, g3 ja h2 (7).
Mustad: Kh7, La7, Vc8, Og2 ja g5, Ea5, f7, g6 ja h5 (9).
Käiakse 1. f4 Vc2 ja kumbki vajutab oma käigu järel kella. Nüüd kutsub valge kohtuniku ja ütleb, et on teinud määrustevastase käigu, sest on kuninga tulle jätnud. Millest siis nüüd lähtuda?
Valge arvates võiks aluseks võtta art. A4b, mille järgi kohtunik peab langetama otsuse vastavalt art. 4 (Käigu tegemine), kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha. Art. 7.4 järgi taastataks seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust ehk siis 1. f4 ja eksinu vastasmängija peaks saama 2 minutit täiendavat aega.
Musta arvates tuleb aga lähtuda art. A4c, mis otseselt kõneleb määrustevastastest käikudest kiirmales Ning kuivõrd must ei öelnud enne oma käiku valge määrustevastase käigu kohta midagi, siis seda enam tagasi võtta ei saa. Nii peaks partii jätkuma viimasest seisust.
Küllap oli õigus mustal. Kui meil on tegemist kiirmalega ja koodeksis on olemas artikkel, mis otse kiirmalest kõneleb, siis tuleb seda ka rakendada. Art. 4 räägib üldistest asjadest, näiteks vajadusest mängida ühe käega või malendite kohendamisest. Niisiis jääb aluseks art. A4c. Musta taotlusõigus kadus tema poolt tehtud käiguga. Kui vaadata laual tekkinud seisu, siis on valge kuningas ikka veel tules. Seepärast tuleb ta tulest ära viia, aga tule kõrvaldamiseks sobib ka näiteks 2. Ld4. Nii et sel juhul vankri lipu kõrvale asetamine ei tähendanud veel lipuvõitu.
Mingeid suuri tarkusi viimasest Chesscafest ei leia. Aga jälgida tasub seda ikka, kasvõi selleks, et endale millekski kinnitust saada. Ise leidsin esmakordselt põhjenduse, miks kohtade jagamisel otsustati voorujärgsete punktide summast loobuda. Geurt leiab, et kaks mängijat võivad mängida täiesti ühesuguste vastastega, aga ometi on selle süsteemi järgi tulemus erinev. Otsustab see, missuguses järjekorras mängiti. Nõus, aga vastaste täielik kokkulangemine on siiski harukordne. Ja kindlasti on viimaste voorude partiid olulisemad esimeste voorude omadest. Reitinguturniiridel pole selle süsteemi kasutamine tõepoolest otstarbekas, järguta mängijate omadel sobib ta süsteemi lihtsuse ja selguse poolest ehk siiski.
Kas kohtunik peaks lubama partiil jätkuda, kui kellegi mobiil on helisenud, aga vastaspool punktist ei hooli ja on valmis partiid jätkama? Ei. Art. 12.3, mis mobiilidest kõneleb, ei sea partii tulemust mingil moel sõltuvusse vastase tahtmisest ja soovidest. Kui seda artiklit rakendatakse, siis on kaotus.
Kas käigul olles võib kohendada nii oma kui ka vastase malendeid? Võib küll, art. 4.2 ei tee oma ja vastase malendite vahel vahet. Päris selge aga, et vastase malendite kallale tuleks minna vaid äärmise vajaduse korral. Pigem otsige abi kohtunikult.
Mida teha mängijaga, kes välkturniiril etturi lipustamiseks seiskab kellad ja läheb kohtunikult lippu nõudma, kuigi käeulatuses on lipud laual olemas? Art. 6.12d järgi otsustab kohtunik, kas mängijal oli kellade seiskamiseks küllaldane põhjus. Kui polnud, tuleks teda karistada. Geurti arvates peaks ühelt mõned sekundid ära võtma ja teisele juurde panema. Kena küll, aga arvestagem ka sellele operatsioonile kuluvat aega.
Lembit
pühapäev, 22. august 2010
On pettus tuvastatav?
Kui mängija märkab, et partiis on midagi korrast ära, peab ta sellest otsekohe teatama. Kõige sagedamini on selleks vastase või ka enda määrustevastane käik. Aga ka malekellale võisid olla seatud valed ajad või käib kell lihtsalt valesti või jätab ta pärast kontrollkäiku lisamata täiendavad minutid. Tavaliselt juhivadki mängijad nendele asjadele kohtuniku tähelepanu, aga kahjuks mitte alati. Võib tekkida tahtmine tekkinud olukorda enda kasuks ära kasutada ja seda eriti kiirmales.
Tavamales tuleb ka palju käike hiljem tagasi pöörduda veaeelse seisu juurde ja viga korrigeerida, kiirmales mitte. Tavamales sekkub määrustevastasuse puhul kohtunik, kiir- ja välkmales teeb ta seda vaid küllaldase järelevalve olemasolul. Muidu tuleb oodata mängija taotlust. Viimati kirjutasime sel teemal 4. VII Suvistelt internetilehtedelt. Nüüd püüab Kanada IA Denommee RC esimehe abil asjasse selgust tuua.
Vaadeldud juhud on järgmised:
1) Üks mängija teab, et kell ei lisanud kontrollaja lõppemisel õigesti aega. Kui vastane peaks nüüd esimesena aja ületama, siis jääbki ta sellest vaikima. Taotluse esitab ta vaid sel juhul, kui ta ületab aja esimesena või ajaületus on jõudnud kurjakuulutavalt lähedale.
2) Üks mängija teab, et ta on teinud määrustevastase käigu, aga ei tee sellest välja, vaid kahib viguri vastase vangerdusseisu ründamiseks. Kui rünnak on edukas, jääbki ta vait. Kui mitte, teatab ta omaenda veast ja tavapartii viiakse tagasi kahimisele eelnenud seisu. Taotluse esitamist edasi lükates oli võimalus igasuguse riskita võidule mängida.
3) Siin on tegemist küllaldase järelevalveta kiirpartiiga.Laual on seis:
Valged: Kg1, La4, Ob2, Ea2, b3, f2, g2 ja h3 (8).
Mustad: Kg7, Lc8, Ob6, Ea6, c5, f7, g6 ja h7 (8).
Käigul on valge, järelikult on seis määrustevastane, sest must kuningas on valge oda tules. Valge mõtleb ja otsustab taotlust määrustevastasuse kohta mitte esitada. Teeb absurdse aga kavala käigu Le8!? otse vastase lipule ette (üsna analoogiline vankri asetamisega lipu kõrvale 4. VII seisus). Nagu eeldatud lööb must nüüd Lxe8. Ja nüüd teatab valge eelnenud määrustevastasest käigust.
Ükskõik missuguse määrustepärase käigu nüüd must ka ei teeks, ikka läheb ta lipp kaotsi. Isegi siis, kui must oleks tuld märganud ja hoidunud määrustevastase käigu tegemisest, poleks see tema lippu päästnud. Ilusasti valge kindlasti ei toiminud, aga ometi pole ta mingit reeglit rikkunud. Koodeksi art. A4c järgi ei olnud midagi valesti, kuna varasemaid määrustevastaseid käike korrigeerida ei saa. Näib, et hea lahendus oleks viimase määrustepärase käigu taastamine laual, aga kiirmales seda ei tehta.
Denommee arvates oleks ainsaks hädavariandiks art. 12.1 rakendamine Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Küllap tõrjuks valge süüdistused tagasi, sest formaalselt on ta ju jäänud reeglite raamidesse ja kuidas saaks ta siis male mainet kahjustada?
Lahendusena sellistes olukordades teeb kanadalane ettepaneku täiendada sedasama art. A4c sellise lausega: Kohtunik võib partiisse sekkuda ja isegi taastada selles varasema seisu, kui mängija püüab kasu saada taotluse meelega esitamata jätmisest vastasmängija määrustevastase käigu kohta.
Esmapilgul tundus see mulle võimaliku lahendusena. Kohtunik peaks ju tegema kõik selleks, et partiid võimalikult õigetele (õiglastele) tulemustele jõuaksid. See lause annaks teatud juhtudel sellisele tegevusele õigusliku aluse. Siis jäin mõtlema, et selline otsustamine paneks kohtunikule liiga suure vastutuse. Kuidas otsustada, millisel juhul seda lauset rakendada, millisel mitte?
Geurt Gijssen tegi asja lihtsamaks. Tema seisukoht selle lause suhtes oli täiesti eitav. Kuigi kohtunik arvab (või on isegi täiesti veendunud), et mängija petab oma vastast, ei saa ta kuidagi selgeks teha, et pettus tõepoolest toimus. Karistada pole kohtunikul sel juhul võimalik ja seetõttu see reegel lihtsalt ei toimiks. Nii et uut ettepanekut ei võeta arutuselegi.
Lembit
Tavamales tuleb ka palju käike hiljem tagasi pöörduda veaeelse seisu juurde ja viga korrigeerida, kiirmales mitte. Tavamales sekkub määrustevastasuse puhul kohtunik, kiir- ja välkmales teeb ta seda vaid küllaldase järelevalve olemasolul. Muidu tuleb oodata mängija taotlust. Viimati kirjutasime sel teemal 4. VII Suvistelt internetilehtedelt. Nüüd püüab Kanada IA Denommee RC esimehe abil asjasse selgust tuua.
Vaadeldud juhud on järgmised:
1) Üks mängija teab, et kell ei lisanud kontrollaja lõppemisel õigesti aega. Kui vastane peaks nüüd esimesena aja ületama, siis jääbki ta sellest vaikima. Taotluse esitab ta vaid sel juhul, kui ta ületab aja esimesena või ajaületus on jõudnud kurjakuulutavalt lähedale.
2) Üks mängija teab, et ta on teinud määrustevastase käigu, aga ei tee sellest välja, vaid kahib viguri vastase vangerdusseisu ründamiseks. Kui rünnak on edukas, jääbki ta vait. Kui mitte, teatab ta omaenda veast ja tavapartii viiakse tagasi kahimisele eelnenud seisu. Taotluse esitamist edasi lükates oli võimalus igasuguse riskita võidule mängida.
3) Siin on tegemist küllaldase järelevalveta kiirpartiiga.Laual on seis:
Valged: Kg1, La4, Ob2, Ea2, b3, f2, g2 ja h3 (8).
Mustad: Kg7, Lc8, Ob6, Ea6, c5, f7, g6 ja h7 (8).
Käigul on valge, järelikult on seis määrustevastane, sest must kuningas on valge oda tules. Valge mõtleb ja otsustab taotlust määrustevastasuse kohta mitte esitada. Teeb absurdse aga kavala käigu Le8!? otse vastase lipule ette (üsna analoogiline vankri asetamisega lipu kõrvale 4. VII seisus). Nagu eeldatud lööb must nüüd Lxe8. Ja nüüd teatab valge eelnenud määrustevastasest käigust.
Ükskõik missuguse määrustepärase käigu nüüd must ka ei teeks, ikka läheb ta lipp kaotsi. Isegi siis, kui must oleks tuld märganud ja hoidunud määrustevastase käigu tegemisest, poleks see tema lippu päästnud. Ilusasti valge kindlasti ei toiminud, aga ometi pole ta mingit reeglit rikkunud. Koodeksi art. A4c järgi ei olnud midagi valesti, kuna varasemaid määrustevastaseid käike korrigeerida ei saa. Näib, et hea lahendus oleks viimase määrustepärase käigu taastamine laual, aga kiirmales seda ei tehta.
Denommee arvates oleks ainsaks hädavariandiks art. 12.1 rakendamine Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Küllap tõrjuks valge süüdistused tagasi, sest formaalselt on ta ju jäänud reeglite raamidesse ja kuidas saaks ta siis male mainet kahjustada?
Lahendusena sellistes olukordades teeb kanadalane ettepaneku täiendada sedasama art. A4c sellise lausega: Kohtunik võib partiisse sekkuda ja isegi taastada selles varasema seisu, kui mängija püüab kasu saada taotluse meelega esitamata jätmisest vastasmängija määrustevastase käigu kohta.
Esmapilgul tundus see mulle võimaliku lahendusena. Kohtunik peaks ju tegema kõik selleks, et partiid võimalikult õigetele (õiglastele) tulemustele jõuaksid. See lause annaks teatud juhtudel sellisele tegevusele õigusliku aluse. Siis jäin mõtlema, et selline otsustamine paneks kohtunikule liiga suure vastutuse. Kuidas otsustada, millisel juhul seda lauset rakendada, millisel mitte?
Geurt Gijssen tegi asja lihtsamaks. Tema seisukoht selle lause suhtes oli täiesti eitav. Kuigi kohtunik arvab (või on isegi täiesti veendunud), et mängija petab oma vastast, ei saa ta kuidagi selgeks teha, et pettus tõepoolest toimus. Karistada pole kohtunikul sel juhul võimalik ja seetõttu see reegel lihtsalt ei toimiks. Nii et uut ettepanekut ei võeta arutuselegi.
Lembit
kolmapäev, 18. august 2010
Lõppenud partii on läbi
Sellistest partiidest, mille lõpul selgub alistumise või viikileppimise juures, et tegelik tulemus oleks pidanud teistsugune olema, on meie kommentaarides varemgi juttu olnud. Viimati vist Mis loeb? 23.VI.
Tänases Chesscafes tuleb sama teema juurde tagasi kanadalane Denommee (IA 2002). Küllap võivad sellised juhud esineda vaid algajate või üsna noorte mängijate partiides. Aga ikkagi:
Üks mängija paneb teisele määrustepärase käiguga mati, ei taipa aga seda ja hiljem annab selle partii hoopis alla.
Teises partiis pannakse teine mängija määrustepärase käiguga patti, ilma et patistaja seda jälle mõistaks. Ega vastanegi mõista, kardab hoopis, et saab järgmise käiguga mati ja annab partii alla.
Juba kusagil 70-ndatel jõudsid sellised näited RC-sse. Seal leiti, et kuivõrd matt ja patt lõpetavad kohe partii, siis polnudki neil juhtudel enam midagi alla anda.
Üks näide on aga Kanada kohtunike seminarilt. Laual on seis:
valged - Kb5, Lc5, Eh3 (3), mustad - Kb7, Eh4 (2).
Valge on saanud uue lipu lauale ja püüab nüüd musta kuningat nurka ajada. Sel hetkel läheb aga valge aeg üle. Mängijate arvates peaks tulemus olema viik, sest vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Vale muidugi.
Kohtunik sekkub ja loeb partii valgele kaotatuks, kuigi mängijad arvasid, et siin normaalsete vahenditega võita ei saa. Aga viigitaotlust kasvõi art. 10.2 järgi saab ju esitada ainult enne noolekese langemist.
Must leiab nüüd, et tema mängiti ju lihtsalt üle, tema võit oleks ebasportlik ja kahjustaks malemängu mainet. Seepärast annab ta partii alla. Kohtunik musta alistumist ei aktsepteeri. Tema oli noolekese langemist näinud ja partii valgele kaotatuks lugenud. Mis sest, et ta ilmselt tajus musta piinlikkust võidu saamisel. Aga kohtuniku jaoks pole niisugust mõistet nagu kaotatud seis vaja.
Denommee tuleb välja ettepanekuga täiendada koodeksi art. 5.1b nii, et see hõlmaks kõiki juhtumeid:
Välja arvatud juhul, kui partii on juba lõppenud mingil muul viisil, on partii võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Ka RC esimees näib selle täiendusega nõustuvat.
Kuhugi tulevat koodeksisse kanadalase arvates lisada ka selline selgitus:
Artikleid 5.1b ja 9.1b1 rakendades loetakse partii lõppenuks:
a) art. 6.9 puhul momendil, kui kohtunik märkab noolekese langemist, või momendil, kui mingi mängija esitab selle kohta põhjendatud taotluse (vt. art. 6.8), ükskõik kumb neist juhtub varem,
b) kõigil teistel juhtudel partii lõppemise täpsel momendil vastavalt malekoodeksile. Kas mängijad mõistavad partii lõppemist või mitte, pole oluline.
Ilmselt ei vaidle keegi vastu sellele, et pärast matti või patti juhtuv pole enam oluline. Küll aga võidakse see matt või patt avastada märksa hiljem. Geurt kaldub küll ilmselt liialdustesse, kui küsib, mida teha siis, kui see juhtub alles pärast turniiri lõppu ja auhindade jagamist. Ka sel juhul leiab ta, et turniiritabelis pole partii tulemust muuta vaja, küll aga peaks vajalikud korrektiivid tegema reitinguarvestuseks. Või mida teha mingite normide täitmisega, mis põhinesid valedel tulemustel ning vead avastati alles kuid või aastaid pärast turniiri?
Nii hull vast see asi ikka pole, neid juhtumeid pole ju nii palju. Küll on aga oodata reeglite ja kvalifikatsioonikomitee esimehe omavahelisi arutlusi. Ja pole põrmugi halb, kui reegleid täpsustatakse. Kui keegi aga tahab alistuda pärast vastase ajaületust, jääb tulemus püsima, kui kohtunik on ajaületuse juba fikseerinud.
Lembit
Tänases Chesscafes tuleb sama teema juurde tagasi kanadalane Denommee (IA 2002). Küllap võivad sellised juhud esineda vaid algajate või üsna noorte mängijate partiides. Aga ikkagi:
Üks mängija paneb teisele määrustepärase käiguga mati, ei taipa aga seda ja hiljem annab selle partii hoopis alla.
Teises partiis pannakse teine mängija määrustepärase käiguga patti, ilma et patistaja seda jälle mõistaks. Ega vastanegi mõista, kardab hoopis, et saab järgmise käiguga mati ja annab partii alla.
Juba kusagil 70-ndatel jõudsid sellised näited RC-sse. Seal leiti, et kuivõrd matt ja patt lõpetavad kohe partii, siis polnudki neil juhtudel enam midagi alla anda.
Üks näide on aga Kanada kohtunike seminarilt. Laual on seis:
valged - Kb5, Lc5, Eh3 (3), mustad - Kb7, Eh4 (2).
Valge on saanud uue lipu lauale ja püüab nüüd musta kuningat nurka ajada. Sel hetkel läheb aga valge aeg üle. Mängijate arvates peaks tulemus olema viik, sest vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Vale muidugi.
Kohtunik sekkub ja loeb partii valgele kaotatuks, kuigi mängijad arvasid, et siin normaalsete vahenditega võita ei saa. Aga viigitaotlust kasvõi art. 10.2 järgi saab ju esitada ainult enne noolekese langemist.
Must leiab nüüd, et tema mängiti ju lihtsalt üle, tema võit oleks ebasportlik ja kahjustaks malemängu mainet. Seepärast annab ta partii alla. Kohtunik musta alistumist ei aktsepteeri. Tema oli noolekese langemist näinud ja partii valgele kaotatuks lugenud. Mis sest, et ta ilmselt tajus musta piinlikkust võidu saamisel. Aga kohtuniku jaoks pole niisugust mõistet nagu kaotatud seis vaja.
Denommee tuleb välja ettepanekuga täiendada koodeksi art. 5.1b nii, et see hõlmaks kõiki juhtumeid:
Välja arvatud juhul, kui partii on juba lõppenud mingil muul viisil, on partii võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Ka RC esimees näib selle täiendusega nõustuvat.
Kuhugi tulevat koodeksisse kanadalase arvates lisada ka selline selgitus:
Artikleid 5.1b ja 9.1b1 rakendades loetakse partii lõppenuks:
a) art. 6.9 puhul momendil, kui kohtunik märkab noolekese langemist, või momendil, kui mingi mängija esitab selle kohta põhjendatud taotluse (vt. art. 6.8), ükskõik kumb neist juhtub varem,
b) kõigil teistel juhtudel partii lõppemise täpsel momendil vastavalt malekoodeksile. Kas mängijad mõistavad partii lõppemist või mitte, pole oluline.
Ilmselt ei vaidle keegi vastu sellele, et pärast matti või patti juhtuv pole enam oluline. Küll aga võidakse see matt või patt avastada märksa hiljem. Geurt kaldub küll ilmselt liialdustesse, kui küsib, mida teha siis, kui see juhtub alles pärast turniiri lõppu ja auhindade jagamist. Ka sel juhul leiab ta, et turniiritabelis pole partii tulemust muuta vaja, küll aga peaks vajalikud korrektiivid tegema reitinguarvestuseks. Või mida teha mingite normide täitmisega, mis põhinesid valedel tulemustel ning vead avastati alles kuid või aastaid pärast turniiri?
Nii hull vast see asi ikka pole, neid juhtumeid pole ju nii palju. Küll on aga oodata reeglite ja kvalifikatsioonikomitee esimehe omavahelisi arutlusi. Ja pole põrmugi halb, kui reegleid täpsustatakse. Kui keegi aga tahab alistuda pärast vastase ajaületust, jääb tulemus püsima, kui kohtunik on ajaületuse juba fikseerinud.
Lembit
pühapäev, 15. august 2010
Inglaste arutlustest
Inglise malefoorumis oli viimaste päevade arutlusteemaks mobiiltelefonide helisemine ja turniirile hilinemine. Sealt jõuti küll ka muude asjade juurde.
Mobiiltelefonide kohta näib inglaste üldine arvamus olevat, et nendega ollakse aja jooksul harjutud ja reeglitest peetakse enam-vähem kinni, kuid kindlasti on asju, mis partii ajal mängijaid rohkem häirivad kui mobiili helisemine. Ühtlasi letakse, et hirm mobiilihelina ees takistab malele kasulike tehnoloogiate arenemist.
Tuuakse mitmeid näiteid. Nii võiks partiile mõni minut hilineda ja sel ajal helistada vastase mobiilinumbrile. Ehk on see sisse lülitatud ja nii võiks tänu mobiilihelinale punkti laua taha jõudmatagi kätte saada? Küsitud on aga, mis saab siis, kui kannatanud mängija näitab kohtunikule ekraani teise poole numbriga. Leitakse, et asi väärib siis topeltkaotust. Liiati ei pahandaks ükski mängija, et keegi teenimatult punkte saab.
Ühes näites oli kusagil üks mängija hilinenud ja selle üle muret tundnud kapten läinud talle pärast oma avakäigu tegemist meeldetuletuseks helistama. Vahepeal oli mängija kohale tulnud, kaotus pandi aga kohusetundlikule kaptenile.
Või veel. Mängija hilineb veidi. Vastane on hakanud vahepeal oma telefoni välja lülitama. See on aga seejuures helisenud ning selleks ajaks, kui mängija kohale jõuab, on tal punkt käes.
Leitakse, et sisseunustatud telefoni väljalülitamiseks peaks kohtunikult nõusoleku saama, siis ei võtaks see kõiki võimalikke helisid arvesse. Muidu tuleb null vastu võtta. Võrreldakse, et see sarnaneb mingi malendi puudutamisega ajal, kui vastast kohal pole, ja teise malendiga käimisega (mis ju nii suurt karistust endaga küll kaasa ei too).
Moodsa tehnika tulekust malesse oli arutlusel korduvalt juttu. Kõige rohkem ilmselt Monroi-kelladest, mis vabastavad mängijad partiide üleskirjutamise kohustusest. Aga kuigi RC sekretär Reuben Stuart ennustab nendele seadmetele suurt tulevikku, siis esialgu polevat asi veel põrmugi kiirem, on rohkem võimalusi untsuminekuks ja rohkem petmiskahtlusi ning liiati maksab too Monroi esialgu 100 naela. Ja esialgu kehtib ju veel koodeksi art. 8.1, mis kohustab mängijaid nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult, võimalikult selgelt ja loetavalt algebralises notatsioonis võistluseks ettenähtud partiiprotokollile üles kirjutama.
Stewart käis jälle välja vist esmakordselt juba 1993 esitatud idee hakata rahvusvahelisi reitinguturniire korraldama ka interneti teel. Vaesematele föderatsioonidele võib nende korraldamine osutuda muidu üle jõu käivaks. Katseliselt olevat FIDE juba nõusoleku andnud turniiriks Lõuna-Aafrika mängijate ja kolme austraallase osavõtul. Küllap võib kokku puutuda võimalike pettustega, seepärast on vaja igasse mängupaika usaldatavat kohtunikku. Kindlasti võib kasu olla veebikaameratest. Pokkerit ja god sel moel ju mängitakse. Kindlasti tuleb arvestada, et käikude edastamiseks kulub parajalt aega. Nii et kuigi mõtlemisaega tuleb arvatavasti vähendada, tuleb käike tublisti oodata. Meenub kasvõi 1967 mängitud Tallinn - Ljubljana raadiomatś. Ja seniste reeglite järgi tuleks reitingupartiisid mängida ikkagi laua taga vastamisi.
Lembit
Mobiiltelefonide kohta näib inglaste üldine arvamus olevat, et nendega ollakse aja jooksul harjutud ja reeglitest peetakse enam-vähem kinni, kuid kindlasti on asju, mis partii ajal mängijaid rohkem häirivad kui mobiili helisemine. Ühtlasi letakse, et hirm mobiilihelina ees takistab malele kasulike tehnoloogiate arenemist.
Tuuakse mitmeid näiteid. Nii võiks partiile mõni minut hilineda ja sel ajal helistada vastase mobiilinumbrile. Ehk on see sisse lülitatud ja nii võiks tänu mobiilihelinale punkti laua taha jõudmatagi kätte saada? Küsitud on aga, mis saab siis, kui kannatanud mängija näitab kohtunikule ekraani teise poole numbriga. Leitakse, et asi väärib siis topeltkaotust. Liiati ei pahandaks ükski mängija, et keegi teenimatult punkte saab.
Ühes näites oli kusagil üks mängija hilinenud ja selle üle muret tundnud kapten läinud talle pärast oma avakäigu tegemist meeldetuletuseks helistama. Vahepeal oli mängija kohale tulnud, kaotus pandi aga kohusetundlikule kaptenile.
Või veel. Mängija hilineb veidi. Vastane on hakanud vahepeal oma telefoni välja lülitama. See on aga seejuures helisenud ning selleks ajaks, kui mängija kohale jõuab, on tal punkt käes.
Leitakse, et sisseunustatud telefoni väljalülitamiseks peaks kohtunikult nõusoleku saama, siis ei võtaks see kõiki võimalikke helisid arvesse. Muidu tuleb null vastu võtta. Võrreldakse, et see sarnaneb mingi malendi puudutamisega ajal, kui vastast kohal pole, ja teise malendiga käimisega (mis ju nii suurt karistust endaga küll kaasa ei too).
Moodsa tehnika tulekust malesse oli arutlusel korduvalt juttu. Kõige rohkem ilmselt Monroi-kelladest, mis vabastavad mängijad partiide üleskirjutamise kohustusest. Aga kuigi RC sekretär Reuben Stuart ennustab nendele seadmetele suurt tulevikku, siis esialgu polevat asi veel põrmugi kiirem, on rohkem võimalusi untsuminekuks ja rohkem petmiskahtlusi ning liiati maksab too Monroi esialgu 100 naela. Ja esialgu kehtib ju veel koodeksi art. 8.1, mis kohustab mängijaid nii oma kui ka vastasmängija käigud korrektsel viisil käik-käigult, võimalikult selgelt ja loetavalt algebralises notatsioonis võistluseks ettenähtud partiiprotokollile üles kirjutama.
Stewart käis jälle välja vist esmakordselt juba 1993 esitatud idee hakata rahvusvahelisi reitinguturniire korraldama ka interneti teel. Vaesematele föderatsioonidele võib nende korraldamine osutuda muidu üle jõu käivaks. Katseliselt olevat FIDE juba nõusoleku andnud turniiriks Lõuna-Aafrika mängijate ja kolme austraallase osavõtul. Küllap võib kokku puutuda võimalike pettustega, seepärast on vaja igasse mängupaika usaldatavat kohtunikku. Kindlasti võib kasu olla veebikaameratest. Pokkerit ja god sel moel ju mängitakse. Kindlasti tuleb arvestada, et käikude edastamiseks kulub parajalt aega. Nii et kuigi mõtlemisaega tuleb arvatavasti vähendada, tuleb käike tublisti oodata. Meenub kasvõi 1967 mängitud Tallinn - Ljubljana raadiomatś. Ja seniste reeglite järgi tuleks reitingupartiisid mängida ikkagi laua taga vastamisi.
Lembit
kolmapäev, 11. august 2010
Veidi absurdseid arutlusi
Austraalia lehel on sel nädalal olnud arutusel juhtum välkpartiist. Valgel oli laual ratsu ja 2 etturit, mustal ainult oda. Kui valgel oli jäänud vaid 6 minutit, lükkab ta ühe etturi viimasele reale ja asendab selle musta(!) lipuga. Must seiskab kella ja taotleb võitu, kohtunik aga loeb partii viigiks. Kas selline lahendus oli õige?
Kõigepealt tõstatati küsimus, et kui kellelgi on mingis seisus vaid oda, kas võib siis vastane taotleda viiki ebapiisava materjali tõttu. Leiti, et niisugusel juhul (surnud seis) pole viiki taotleda vaja, vaid partii lõpeb automaatselt, muidugi kui matistamisvõimalust pole. Kui vähemalt teoreetiline võiduvõimalus on, siis viiki taotleda ei saa ja partii jätkub. Võimalik on küll viigitaotlus art. 10.2 järgi, kui vastavad nõuded on täidetud.
Partii jätkamine K+O - K+O on võimalik, kui odad on vastasvärvi väljadel. Partii jätkub, kuni lepitakse viiki või lõpeb see mingil muul viisil. Kui laual on ainult samaväljalised odad, loeb kohtunik selle otsekohe viigiks.
Seisus K+L - K+O pole alust viigitaotluseks ebapiisava materjali tõttu. Valge võiks selle seisu kaotada vaid siis, kui tema mobiil heliseb. Kui aga valgel oleks veel malendeid, oleks kaotusvõimalus ajaga olemas.
Üks arutlejatest tõi näiteks enda poolt mängitud partii. Valgel olid laual kuningas ja ettur, mustal ainult kuningas. Valge püüdis võita noolekese langemiseni. Muutis oma etturi mustaks lipuks ja vajutas kella. Mustal olevat nüüd olnud kolm võimalust. Ta võis:
1) jätkata mängu, kasutades lippu ja püüdes valget matistada,
2) taotleda vastase määrustevastase käigu fikseerimist ja kuna tal olevat nüüd olnud matistamismaterjal, siis oleks pidanud ta saama võidu,
3) taotleda määrustevastase käigu fikseerimist ja ühtlasi viiki.
Kaht esimest võimalust pidas must ebasportlikuks, seepärast toimis ta 3. variandi järgi.
Aga tagasi juhtumi juurde, millest alustasime. Mustadega mänginu arvates peaks valge etturi mustaks lipuks muundamine olema määrustepärane juhul, kui must seda selliseks peab või kui must ei märka, et see oli määrustevastane. Kindlasti on käik igal juhul määrustevastane, ükskõik, milleks must seda peab. Kui mängija tahab esitada taotlust käigu määrustevastasuse kohta, siis peab ta seda tegema enne oma käiku. Muidu jääb määrustevastane käik püsima (meenutan, et tegemist on välguga) ja seda ei saa korrigeerida.
Kui valge oleks etturi lipustanud ja must löönud selle odaga, poleks must saanud enam ajaga kaotada. Ajakaotus võib leida aset siis, kui vastane saab su kuningat mistahes moel matistada, aga ainult kuningaga seda teha ei saa. Mustad avaldasid kahtlust, et valged poleks jõudnud allesjäänud 6 sekundiga matti panna. Seda ilmselt arvesse võtma ei pea, liiati ei tarvitse igale käigule sekunditki kulutada. Kohtuniku otsust vaevalt võib õigeks pidada.
Mis siis, kui must oleks käinud talle juurde tekkinud lipuga ja valge taotlenud võitu määrustevastase käigu tõttu? Ilmselt tuleks selline taotlus tagasi lükata. Määrustevastaselt tekkinud seisus on võimalik teha ka määrustepärane käik.
Mis siis, kui valge oleks etturi muundanud kuningaks? Kui sellest oleks saanud valge kuningas, siis arvati, et must peaks kohe võitma, sest valge kuningas on tules ja parajasti on musta käik. Tõepoolest: matiga on tegemist siis, kui käigul oleva mängija kuningas on tules ja määrustepärast käiku pole. Kui on mängija käik ja vastase kuningas on tules, siis ei tarvitse see siiski veel tingimata matt olla, sest seis võib olla tekkinud määrustevastase käiguga.
Nii et kui valge muundab etturi emba-kumba värvi kuningaks, võib must kohe taotleda määrustevastase käigu fikseerimist (nagu partiis tehtigi) ja võita partii. Kui must määrustevastasuse fikseerimist ei taotle, vaid teeb vastukäigu, reageerivad kohtunikud arvatavasti erinevalt. On ehk neidki, kes laseksid partiil jätkuda kolme kuningaga. See on aga seis, mida males olla ei saa. Ja kuigi muundamine kuningaks või mingiks vastasvärvi malendiks on mõneti sarnased, siis viimase järel võib lauale siiski tekkida võimalik seis.
Koodeksi järgi peab kohtunik sekkuma, kui mõlemad kuningad on tules või etturi muundamine pole lõpetatud. Ehk võime siia lisada ka seisu, kus ettur muudetakse kuningaks. Niisiis peaks kohtunik sekkuma, sundima kuningaks muundamisest loobuma ja selle asemel muundama, millekski selliseks, mis ei jätaks lauale kaht sama värvi kunigat. Ja teine mängija võiks saada lisaminuteid.
Lembit
Kõigepealt tõstatati küsimus, et kui kellelgi on mingis seisus vaid oda, kas võib siis vastane taotleda viiki ebapiisava materjali tõttu. Leiti, et niisugusel juhul (surnud seis) pole viiki taotleda vaja, vaid partii lõpeb automaatselt, muidugi kui matistamisvõimalust pole. Kui vähemalt teoreetiline võiduvõimalus on, siis viiki taotleda ei saa ja partii jätkub. Võimalik on küll viigitaotlus art. 10.2 järgi, kui vastavad nõuded on täidetud.
Partii jätkamine K+O - K+O on võimalik, kui odad on vastasvärvi väljadel. Partii jätkub, kuni lepitakse viiki või lõpeb see mingil muul viisil. Kui laual on ainult samaväljalised odad, loeb kohtunik selle otsekohe viigiks.
Seisus K+L - K+O pole alust viigitaotluseks ebapiisava materjali tõttu. Valge võiks selle seisu kaotada vaid siis, kui tema mobiil heliseb. Kui aga valgel oleks veel malendeid, oleks kaotusvõimalus ajaga olemas.
Üks arutlejatest tõi näiteks enda poolt mängitud partii. Valgel olid laual kuningas ja ettur, mustal ainult kuningas. Valge püüdis võita noolekese langemiseni. Muutis oma etturi mustaks lipuks ja vajutas kella. Mustal olevat nüüd olnud kolm võimalust. Ta võis:
1) jätkata mängu, kasutades lippu ja püüdes valget matistada,
2) taotleda vastase määrustevastase käigu fikseerimist ja kuna tal olevat nüüd olnud matistamismaterjal, siis oleks pidanud ta saama võidu,
3) taotleda määrustevastase käigu fikseerimist ja ühtlasi viiki.
Kaht esimest võimalust pidas must ebasportlikuks, seepärast toimis ta 3. variandi järgi.
Aga tagasi juhtumi juurde, millest alustasime. Mustadega mänginu arvates peaks valge etturi mustaks lipuks muundamine olema määrustepärane juhul, kui must seda selliseks peab või kui must ei märka, et see oli määrustevastane. Kindlasti on käik igal juhul määrustevastane, ükskõik, milleks must seda peab. Kui mängija tahab esitada taotlust käigu määrustevastasuse kohta, siis peab ta seda tegema enne oma käiku. Muidu jääb määrustevastane käik püsima (meenutan, et tegemist on välguga) ja seda ei saa korrigeerida.
Kui valge oleks etturi lipustanud ja must löönud selle odaga, poleks must saanud enam ajaga kaotada. Ajakaotus võib leida aset siis, kui vastane saab su kuningat mistahes moel matistada, aga ainult kuningaga seda teha ei saa. Mustad avaldasid kahtlust, et valged poleks jõudnud allesjäänud 6 sekundiga matti panna. Seda ilmselt arvesse võtma ei pea, liiati ei tarvitse igale käigule sekunditki kulutada. Kohtuniku otsust vaevalt võib õigeks pidada.
Mis siis, kui must oleks käinud talle juurde tekkinud lipuga ja valge taotlenud võitu määrustevastase käigu tõttu? Ilmselt tuleks selline taotlus tagasi lükata. Määrustevastaselt tekkinud seisus on võimalik teha ka määrustepärane käik.
Mis siis, kui valge oleks etturi muundanud kuningaks? Kui sellest oleks saanud valge kuningas, siis arvati, et must peaks kohe võitma, sest valge kuningas on tules ja parajasti on musta käik. Tõepoolest: matiga on tegemist siis, kui käigul oleva mängija kuningas on tules ja määrustepärast käiku pole. Kui on mängija käik ja vastase kuningas on tules, siis ei tarvitse see siiski veel tingimata matt olla, sest seis võib olla tekkinud määrustevastase käiguga.
Nii et kui valge muundab etturi emba-kumba värvi kuningaks, võib must kohe taotleda määrustevastase käigu fikseerimist (nagu partiis tehtigi) ja võita partii. Kui must määrustevastasuse fikseerimist ei taotle, vaid teeb vastukäigu, reageerivad kohtunikud arvatavasti erinevalt. On ehk neidki, kes laseksid partiil jätkuda kolme kuningaga. See on aga seis, mida males olla ei saa. Ja kuigi muundamine kuningaks või mingiks vastasvärvi malendiks on mõneti sarnased, siis viimase järel võib lauale siiski tekkida võimalik seis.
Koodeksi järgi peab kohtunik sekkuma, kui mõlemad kuningad on tules või etturi muundamine pole lõpetatud. Ehk võime siia lisada ka seisu, kus ettur muudetakse kuningaks. Niisiis peaks kohtunik sekkuma, sundima kuningaks muundamisest loobuma ja selle asemel muundama, millekski selliseks, mis ei jätaks lauale kaht sama värvi kunigat. Ja teine mängija võiks saada lisaminuteid.
Lembit
pühapäev, 8. august 2010
Eelmise jätkuks
Kõigepealt mõned märkmed arutelude juurde meie eelmises kommentaaris puudutatud teemadel.
Juhtumist, kus mobiil helises sel ajal, kui mees oli minemas oma autot maja eest ära viima. Selgub, et selles partiis polnud kelli veel uuesti käima pandud. Küll aga polnud kohtunik andnud luba, et mobiil võiks sees olla.
Austraallased leiavad, et kui mängija pole veel oma partiid lõpetanud, siis pole ta ka muutunud pealtvaatajaks ja võib mobiilihelina tõttu kaotada partii isegi siis, kui mäng on ajutiselt peatatud. Koodeksis (näit. art. 12.3) sisalduv mõiste mängu ajal peaks tähendama mängu kui sellist üldse, mitte üht konkreetset partiid. Muidu võiks mängija seisata kellad kohtuniku poole pöördumiseks ja öelda, et nüüd mobiili helisemine ei loe.
Paarkümmend reageeringut on vahepeal kutsunud esile kiir (või välk-)partii, kus valge laskis aja üle, mõlemad mängijad (ja ilmselt ka parajasti laua juures olnud kohtunik) märkasid seda ja ulatasid teineteisele käe, hiljem aga fikseeriti viik, sest valge oma ajaületust ei tunnistanud ja kukkuda jõudis ka teine nooleke.
Kõigepealt pole ma nõus nendega, kes leiavad, et kohtuniku laua juures olemine tähendas, et partiid mängiti küllaldase järelevalve all. See koodeksisse viimase redaktsiooniga viidud mõiste (1 kohtunik kiirmales 3 lauale, välgus igale lauale) tähendab kohtunike arvu terve vooru jooksul kogu mängusaalis ega sõltu sellest, kus parajasti mingi kohtunik asub. Ei saa olla nii, et kord on küllaldane järelevalve, kord mitte.
Üldiselt aga olid sakslased seisukohal, et kuigi must ei toiminud reeglite järgi kõige täpsemalt ja jättis oma kella seiskamata, võis selles olukorras käeulatus pärast noolekese kukkumist tähendada vaid alistumist. Kohtunikku polnud ju vaja kutsuda. Seega toimis valge viiki taotledes väga ebasportlikult, kohtunik seda fikseerides aga ebaprofessionaalselt ning asja võiks lahendada apellatsioonikomitee. Partii ei lõppenud antud juhul noolekese langemisega, vaid valge reageeringuga musta taotlusele.
Kohtuniku ebaprofessionaalsusega on tegemist ka ühes sakslaste uues juhtumis. Mängitakse tavamalet. Laual on palju malendeid, olulised on aga musta ettur c5 ja vanker d5. Selles seisus tõstab must etturi c5-lt c8-le, siis aga käib hoopis Vd5-d8. Valge protestib ja nõuab käiku c5-c4, kohtunik aga ütleb, et must sellist käiku teha ei kavatsenud ja laseb tal käia vankriga.
Ilmselt oli algne kavatsus tõepoolest selline, aga male raudne reegel on puudutatud - käidud (art. 4.3) ning kui must eelnevalt vastast ei hoiatanud, et kavatseb vaid etturit kohendada, siis tuleb esimesena puudutatud malendiga käia.
Samal veebilehel käib pikem arutlus halbadest harjumustest välkmales. Need harjumused ise aga on sellised:
1) malendeid tõstetakse ühe käega, kella aga vajutatakse teisega,
2) sama, aga seejuures hoitakse veel kogu aeg kätt kellanupul,
3) malendite löömisel toimitakse kahe käega:
ühega eemaldatakse vastase malend, teisega pannakse asemele enda oma,
4) kella vajutatakse laualt löödud nupuga.
Osa neist asjadest on koodeksiga otseselt keelatud, osa mitte. Üllatusena tundub mulle, et sakslased näivad sellistesse tegevustesse küllalt leplikult suhtuvat. Nii võivat malendiga malekella vajutada siis, kui seda tehakse enam-vähem vaikselt, 3. juhtum aga ei segavat üldse. Kõige ebameeldivamaks peetakse teist juhtumit, mille esinemisel peaks kohe kutsuma kohtuniku. Küllap on vahe ka selles, kas parajasti on tegemist ametliku turniiri või kerge partiiga.
Lembit
Juhtumist, kus mobiil helises sel ajal, kui mees oli minemas oma autot maja eest ära viima. Selgub, et selles partiis polnud kelli veel uuesti käima pandud. Küll aga polnud kohtunik andnud luba, et mobiil võiks sees olla.
Austraallased leiavad, et kui mängija pole veel oma partiid lõpetanud, siis pole ta ka muutunud pealtvaatajaks ja võib mobiilihelina tõttu kaotada partii isegi siis, kui mäng on ajutiselt peatatud. Koodeksis (näit. art. 12.3) sisalduv mõiste mängu ajal peaks tähendama mängu kui sellist üldse, mitte üht konkreetset partiid. Muidu võiks mängija seisata kellad kohtuniku poole pöördumiseks ja öelda, et nüüd mobiili helisemine ei loe.
Paarkümmend reageeringut on vahepeal kutsunud esile kiir (või välk-)partii, kus valge laskis aja üle, mõlemad mängijad (ja ilmselt ka parajasti laua juures olnud kohtunik) märkasid seda ja ulatasid teineteisele käe, hiljem aga fikseeriti viik, sest valge oma ajaületust ei tunnistanud ja kukkuda jõudis ka teine nooleke.
Kõigepealt pole ma nõus nendega, kes leiavad, et kohtuniku laua juures olemine tähendas, et partiid mängiti küllaldase järelevalve all. See koodeksisse viimase redaktsiooniga viidud mõiste (1 kohtunik kiirmales 3 lauale, välgus igale lauale) tähendab kohtunike arvu terve vooru jooksul kogu mängusaalis ega sõltu sellest, kus parajasti mingi kohtunik asub. Ei saa olla nii, et kord on küllaldane järelevalve, kord mitte.
Üldiselt aga olid sakslased seisukohal, et kuigi must ei toiminud reeglite järgi kõige täpsemalt ja jättis oma kella seiskamata, võis selles olukorras käeulatus pärast noolekese kukkumist tähendada vaid alistumist. Kohtunikku polnud ju vaja kutsuda. Seega toimis valge viiki taotledes väga ebasportlikult, kohtunik seda fikseerides aga ebaprofessionaalselt ning asja võiks lahendada apellatsioonikomitee. Partii ei lõppenud antud juhul noolekese langemisega, vaid valge reageeringuga musta taotlusele.
Kohtuniku ebaprofessionaalsusega on tegemist ka ühes sakslaste uues juhtumis. Mängitakse tavamalet. Laual on palju malendeid, olulised on aga musta ettur c5 ja vanker d5. Selles seisus tõstab must etturi c5-lt c8-le, siis aga käib hoopis Vd5-d8. Valge protestib ja nõuab käiku c5-c4, kohtunik aga ütleb, et must sellist käiku teha ei kavatsenud ja laseb tal käia vankriga.
Ilmselt oli algne kavatsus tõepoolest selline, aga male raudne reegel on puudutatud - käidud (art. 4.3) ning kui must eelnevalt vastast ei hoiatanud, et kavatseb vaid etturit kohendada, siis tuleb esimesena puudutatud malendiga käia.
Samal veebilehel käib pikem arutlus halbadest harjumustest välkmales. Need harjumused ise aga on sellised:
1) malendeid tõstetakse ühe käega, kella aga vajutatakse teisega,
2) sama, aga seejuures hoitakse veel kogu aeg kätt kellanupul,
3) malendite löömisel toimitakse kahe käega:
ühega eemaldatakse vastase malend, teisega pannakse asemele enda oma,
4) kella vajutatakse laualt löödud nupuga.
Osa neist asjadest on koodeksiga otseselt keelatud, osa mitte. Üllatusena tundub mulle, et sakslased näivad sellistesse tegevustesse küllalt leplikult suhtuvat. Nii võivat malendiga malekella vajutada siis, kui seda tehakse enam-vähem vaikselt, 3. juhtum aga ei segavat üldse. Kõige ebameeldivamaks peetakse teist juhtumit, mille esinemisel peaks kohe kutsuma kohtuniku. Küllap on vahe ka selles, kas parajasti on tegemist ametliku turniiri või kerge partiiga.
Lembit
kolmapäev, 4. august 2010
Suviseid pudemeid
Suvistele internetilehtedele ei näi midagi eriti huvitavat ilmunud olevat.
Austraalia lehel tuuakse seis valged: Kg8, Lg6 (2), mustad: Ke7, Rf6 (2).
Kui kummalgi vaid 30 sekundit jäänud (mängitakse küll 10-sekundilise lisandiga), jätab valge oma kuninga tulle ja käib Lf7. Mis siis nüüd?
Asi peaks päris selge olema. Puudutatud lipuga tuleb käia, aga kuningat saab seejuures tulest päästa vaid käiguga Lxf6. Muud teha pole.
Samal turniiril on kohtunik korraks lasknud kõik kellad seisma panna kuulutamaks, et üks auto tuleb maja eest ära viia. Üks mängija taipab, et see on tema auto, ja tõuseb. Kohtunik laseb kellad uuesti käima panna. Too mängija on veel mängualal ja siis heliseb tema mobiil. Mis nüüd?
Koodeksi art. 12.3b järgi toob selline mobiil üldjuhul kaotuse. Juhul muidugi, kui seal ei kehtinud midagi analoogilist kui meie FIDE malekoodeksi rakendamisest Eestis, mis võimaldab kohtunikul toimida paindlikumalt.
Ühel Saksa lehel tõstatab ilmselt üks vähekogenud mängija küsimuse, kas ta ei võiks variantide arvestamise hõlbustamiseks neid partiiprotokolli teisele küljele kirjutada ja siis jälle ära kustutada.
Muidugi mitte. Ei või ju tehtavat käikugi art. 8.1 järgi eelnevalt üles kirjutada (pisierand vaid see, et seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendamisel peaksime üles kirjutama reegli rakendamist võimaldava käigu). Art. 12.4 ütleb selgelt, milleks partiiprotokoll kasutatav on (käikude, kellaaegade, viigipakkumiste, mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks). Keegi on märkinud, et isegi mingit emaili- ega telefoninumbrit ei tohi partii ajal üles kirjutada.
Teisele Saksa lehele on keegi täna hommikul üles kirjutanud juhtumi äsjasest kiirpartiist: Kaks meest mängivad. Kohtunik seisab juures ja jälgib. Valge nooleke langeb. Must osutab sellele, kuid ei seiska kella. Valge teeb mingi ebamäärase źesti ega ütle, et ta alistub või on partii kaotanud. Mehed ulatavad teineteisele käed. Just sel hetkel läheb kohtunik korraks teist lauda vaatama, tulles sealt kohe tagasi. Malendid on juba algseisus ja kukkunud on mõlemad noolekesed. Kohtunik küsib mängijailt partii tulemust. Valge oma kaotust ei tunnista. Kohtunik fikseerib rahulikult viigi.
Kui vaatasin, polnud ühtki kommentaari veel jõutud kirjutada. Kohtunik lahkus partii juurest kõige otsustavamal momendil. Kohtunik noolekese langemisel ei sekku, aga kätesurumisel peaks küll. Pidi kohe selgitama, mis juhtus. Noolekese kukkumine ja kätesurumine kokku peaks küllalt piisav tõendusmaterjal olema.
Inglise lehel on ettepanek muuta nulltolerants (täielik hilinemiskeeld) kõigil tasemetel üldiseks. Üksmeelt ei paistnud selles suhtes küll olevat ja vaevalt see kohalikel võistlustel otstarbekaski on. Inglased lubavad seal hilineda terve tunni.
On juttu noortekohtunike ettevalmistamisest ja sellest, et esimene 14-aastane poiss olevat seal kohtunikueksamid teinud.
Veidi varem arenes diskussioon selle üle, kas mängija ikka võiks käia enne vastaspoole kellavajutust. Teatavasti lubab koodeks praegu käia kohe, kui seda on teinud teine pool. Kui niimoodi toimida regulaarselt, võib seda tõlgendada vastaspoole häirimisena. Teatavasti arutati asja Dresdenis 2008, kus aga midagi ei muudetud. Nüüd leiavad inglased, et asja peaks uuesti arutusele võtma. Sel seisukohal näib olevat ka RC sekretär Stewart Reuben.
Lembit
Austraalia lehel tuuakse seis valged: Kg8, Lg6 (2), mustad: Ke7, Rf6 (2).
Kui kummalgi vaid 30 sekundit jäänud (mängitakse küll 10-sekundilise lisandiga), jätab valge oma kuninga tulle ja käib Lf7. Mis siis nüüd?
Asi peaks päris selge olema. Puudutatud lipuga tuleb käia, aga kuningat saab seejuures tulest päästa vaid käiguga Lxf6. Muud teha pole.
Samal turniiril on kohtunik korraks lasknud kõik kellad seisma panna kuulutamaks, et üks auto tuleb maja eest ära viia. Üks mängija taipab, et see on tema auto, ja tõuseb. Kohtunik laseb kellad uuesti käima panna. Too mängija on veel mängualal ja siis heliseb tema mobiil. Mis nüüd?
Koodeksi art. 12.3b järgi toob selline mobiil üldjuhul kaotuse. Juhul muidugi, kui seal ei kehtinud midagi analoogilist kui meie FIDE malekoodeksi rakendamisest Eestis, mis võimaldab kohtunikul toimida paindlikumalt.
Ühel Saksa lehel tõstatab ilmselt üks vähekogenud mängija küsimuse, kas ta ei võiks variantide arvestamise hõlbustamiseks neid partiiprotokolli teisele küljele kirjutada ja siis jälle ära kustutada.
Muidugi mitte. Ei või ju tehtavat käikugi art. 8.1 järgi eelnevalt üles kirjutada (pisierand vaid see, et seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendamisel peaksime üles kirjutama reegli rakendamist võimaldava käigu). Art. 12.4 ütleb selgelt, milleks partiiprotokoll kasutatav on (käikude, kellaaegade, viigipakkumiste, mingi taotlusega seotud asjaolude ja muude asjakohaste andmete ülesmärkimiseks). Keegi on märkinud, et isegi mingit emaili- ega telefoninumbrit ei tohi partii ajal üles kirjutada.
Teisele Saksa lehele on keegi täna hommikul üles kirjutanud juhtumi äsjasest kiirpartiist: Kaks meest mängivad. Kohtunik seisab juures ja jälgib. Valge nooleke langeb. Must osutab sellele, kuid ei seiska kella. Valge teeb mingi ebamäärase źesti ega ütle, et ta alistub või on partii kaotanud. Mehed ulatavad teineteisele käed. Just sel hetkel läheb kohtunik korraks teist lauda vaatama, tulles sealt kohe tagasi. Malendid on juba algseisus ja kukkunud on mõlemad noolekesed. Kohtunik küsib mängijailt partii tulemust. Valge oma kaotust ei tunnista. Kohtunik fikseerib rahulikult viigi.
Kui vaatasin, polnud ühtki kommentaari veel jõutud kirjutada. Kohtunik lahkus partii juurest kõige otsustavamal momendil. Kohtunik noolekese langemisel ei sekku, aga kätesurumisel peaks küll. Pidi kohe selgitama, mis juhtus. Noolekese kukkumine ja kätesurumine kokku peaks küllalt piisav tõendusmaterjal olema.
Inglise lehel on ettepanek muuta nulltolerants (täielik hilinemiskeeld) kõigil tasemetel üldiseks. Üksmeelt ei paistnud selles suhtes küll olevat ja vaevalt see kohalikel võistlustel otstarbekaski on. Inglased lubavad seal hilineda terve tunni.
On juttu noortekohtunike ettevalmistamisest ja sellest, et esimene 14-aastane poiss olevat seal kohtunikueksamid teinud.
Veidi varem arenes diskussioon selle üle, kas mängija ikka võiks käia enne vastaspoole kellavajutust. Teatavasti lubab koodeks praegu käia kohe, kui seda on teinud teine pool. Kui niimoodi toimida regulaarselt, võib seda tõlgendada vastaspoole häirimisena. Teatavasti arutati asja Dresdenis 2008, kus aga midagi ei muudetud. Nüüd leiavad inglased, et asja peaks uuesti arutusele võtma. Sel seisukohal näib olevat ka RC sekretär Stewart Reuben.
Lembit
pühapäev, 1. august 2010
Ettevaatust śveitsiga
Olin sel nädalal abikohtunikuks ühes väikeses maakonnalinnas korraldatud kabeturniiril. Ei kavatse siinkohal teise mängu iseärasustest rääkima hakata, pealegi oli turniir hästi korraldatud ja veel paremini kavandatud. Seepärast vaid ühest momendist, millega võime niisama hästi ka maleturniiril kokku puutuda. Liiati näitas internetilehtede sirvimine, et nädala jooksul polnud kuhugi midagi huvitavat lisandunud. Tõsi küll, ka śveitsi süsteemi optimaalsest voorude arvust oleme varem juttu teinud.
Osavõtjaid loodeti algul tulevat ilmselt rohkem ja võistlussüsteemiks nägi juhend ette 7 vooru śveitsi. Paarimine arvutiga. Lõpuks sai mängijaid vaid 12, süsteem aga jäeti nii, nagu juhendis seisis. Nii on ka malevõistlusi mängitud ja ikka on tõstatunud küsimus, kas śveits sellise väikese osavõtjate arvuga üldse see kõige parem lahendus on, teisalt aga on küsimus voorude arvus.
Üks śveitsi süsteemi reegel ütleb, et omavahel paaritakse mängijad, kellel on sama või võimalikult lähedane punktide arv. Mingil hetkel kohtuvad aga juba kaks liidrit omavahel ja pärast seda kipuvad paarid üpris juhuslikuks minema. Kui mängijad on enam-vähem võrdse mängutugevusega, pole asi veel nii hull, kui aga osa on mänguklassilt selgelt nõrgemad, siis kipub vahepeal juba enam-vähem loogiliseks kujunenud paremusjärjestus kaduma. Tol kabeturniiril olid 12-st 3 sellised, kes ei saanud kõigi ülejäänute vastu ainsatki viiki, võitudest rääkimata. Aga lõpuvoorudes tähendas kokkusattumine nendega olulist tõusu üsna vähese vaevaga.
Olen jäänud seisukohale, et kui voorude arv on suurem kui 1/3 voorude arvust, siis ei tarvitse tulemused mängutugevusele vastata. Kabekoodeks muide ütleb: Mängitavate voorude arv ei peaks olema vähem kui 1/3 ega suurem kui pool osavõtjate arvust. (Nii ei tohiks küll kabes suure osavõtjate arvuga turniire üldse korraldada, aga selleks ju śveits mõeldud on).
Kui vähegi võimalik, olen püüdnud paralleelselt arvutipaarimisega kontrolliks ja võrdluseks ka käsitsi paarida. Nii seekordki. Turniiri esimesel poolel toimisime enam-vähem ühtviisi, kahes viimases voorus suutsin kummaski ära aimata vaid ühe arvutipaari. Ju siis on mu kvalifikatsioon üpris madalale langenud. Aga kuidas sa mõistatad, kui eelviimases voorus paneb Swiss Perfect liidrile vastu kõige viimase poisi. Sellist äärmust ei mäletagi olevat juhtunud. Ega käsitsi paariminegi lihtne olnud, sest eriti tabelilõpp oli juba enam-vähem läbi mänginud. Aga siiski: VI voorus oli arvutipaarimisel kõigi paaride punktierinevuste summa 21, käsitsi 12, VII voorus arvutil 20, käsitsi 14. Kuivõrd leiti, et kui on arvutiga paarima hakatud, siis tuleb arvutit ka lõpuni usaldada. Ei hakanud oma seisukohti peale suruma.
Mida oleksin teinud, kui oleksin juhtunud peakohtunik olema? Arvatavasti oleksin sekkunud ja paarimise muutnud, olgu selline võimalus siis võistlusjuhendisse kirjutatud või mitte. Muide ka kabekoodeks ütleb: Arvutiga sooritatud paarimised ei pruugi 100 % olla identsed käsitsi sooritatutega nende vastuvõetavuse suhtes, lõplik otsus jääb alati paarimiskomisjoni esimehele. Ja muidugi peaks see olema võimeline seletama, miks arvuti või tema ise just sellised paarid tegi.
Kui lõpptabelit uurida, siis on see mõneti kummaline. Kuigi partiisid oli rohkem kui palju, pole omavahel mänginud 2., 3. ja 4. kohale tulnud. Esimesest 8-st on 7 võitnud kaht nõrka viimasest kolmikust, ainult 5. kohale tulnud Peterburi meister ei saanud endale ainsatki nõrka vastu. Ja kuivõrd võitjatest jäi ta maha vaid 2 punkti (male punktiarvestuse järgi vaid 1 punkti), siis ehk oli just tema tegelikult(peaaegu) parim.
See turniir näitas veel kord seda, mis oli juba varem teada: Śveitsis ei tähenda suurem voorude arv veel õigemat lõpptulemust. Vajadusel peab kohtunik paarimisse sekkuma ja seda korrigeerima. Kui ta muidugi kahtleb, siis jätku asjad nii, nagu arvuti näitas. Arvuti kasutamine vähemalt abivahendina on alati hea. Muide mängiti sel turniiril igas kohtumises kaks partiid (valged ja mustad). Vaevalt et eriti oluline oli, kummaga neist varem. Nii peaks vist paarimisel jätma värvid arvestamata (programmides vist küll seda igal pool arvestatakse).
Lembit
Osavõtjaid loodeti algul tulevat ilmselt rohkem ja võistlussüsteemiks nägi juhend ette 7 vooru śveitsi. Paarimine arvutiga. Lõpuks sai mängijaid vaid 12, süsteem aga jäeti nii, nagu juhendis seisis. Nii on ka malevõistlusi mängitud ja ikka on tõstatunud küsimus, kas śveits sellise väikese osavõtjate arvuga üldse see kõige parem lahendus on, teisalt aga on küsimus voorude arvus.
Üks śveitsi süsteemi reegel ütleb, et omavahel paaritakse mängijad, kellel on sama või võimalikult lähedane punktide arv. Mingil hetkel kohtuvad aga juba kaks liidrit omavahel ja pärast seda kipuvad paarid üpris juhuslikuks minema. Kui mängijad on enam-vähem võrdse mängutugevusega, pole asi veel nii hull, kui aga osa on mänguklassilt selgelt nõrgemad, siis kipub vahepeal juba enam-vähem loogiliseks kujunenud paremusjärjestus kaduma. Tol kabeturniiril olid 12-st 3 sellised, kes ei saanud kõigi ülejäänute vastu ainsatki viiki, võitudest rääkimata. Aga lõpuvoorudes tähendas kokkusattumine nendega olulist tõusu üsna vähese vaevaga.
Olen jäänud seisukohale, et kui voorude arv on suurem kui 1/3 voorude arvust, siis ei tarvitse tulemused mängutugevusele vastata. Kabekoodeks muide ütleb: Mängitavate voorude arv ei peaks olema vähem kui 1/3 ega suurem kui pool osavõtjate arvust. (Nii ei tohiks küll kabes suure osavõtjate arvuga turniire üldse korraldada, aga selleks ju śveits mõeldud on).
Kui vähegi võimalik, olen püüdnud paralleelselt arvutipaarimisega kontrolliks ja võrdluseks ka käsitsi paarida. Nii seekordki. Turniiri esimesel poolel toimisime enam-vähem ühtviisi, kahes viimases voorus suutsin kummaski ära aimata vaid ühe arvutipaari. Ju siis on mu kvalifikatsioon üpris madalale langenud. Aga kuidas sa mõistatad, kui eelviimases voorus paneb Swiss Perfect liidrile vastu kõige viimase poisi. Sellist äärmust ei mäletagi olevat juhtunud. Ega käsitsi paariminegi lihtne olnud, sest eriti tabelilõpp oli juba enam-vähem läbi mänginud. Aga siiski: VI voorus oli arvutipaarimisel kõigi paaride punktierinevuste summa 21, käsitsi 12, VII voorus arvutil 20, käsitsi 14. Kuivõrd leiti, et kui on arvutiga paarima hakatud, siis tuleb arvutit ka lõpuni usaldada. Ei hakanud oma seisukohti peale suruma.
Mida oleksin teinud, kui oleksin juhtunud peakohtunik olema? Arvatavasti oleksin sekkunud ja paarimise muutnud, olgu selline võimalus siis võistlusjuhendisse kirjutatud või mitte. Muide ka kabekoodeks ütleb: Arvutiga sooritatud paarimised ei pruugi 100 % olla identsed käsitsi sooritatutega nende vastuvõetavuse suhtes, lõplik otsus jääb alati paarimiskomisjoni esimehele. Ja muidugi peaks see olema võimeline seletama, miks arvuti või tema ise just sellised paarid tegi.
Kui lõpptabelit uurida, siis on see mõneti kummaline. Kuigi partiisid oli rohkem kui palju, pole omavahel mänginud 2., 3. ja 4. kohale tulnud. Esimesest 8-st on 7 võitnud kaht nõrka viimasest kolmikust, ainult 5. kohale tulnud Peterburi meister ei saanud endale ainsatki nõrka vastu. Ja kuivõrd võitjatest jäi ta maha vaid 2 punkti (male punktiarvestuse järgi vaid 1 punkti), siis ehk oli just tema tegelikult(peaaegu) parim.
See turniir näitas veel kord seda, mis oli juba varem teada: Śveitsis ei tähenda suurem voorude arv veel õigemat lõpptulemust. Vajadusel peab kohtunik paarimisse sekkuma ja seda korrigeerima. Kui ta muidugi kahtleb, siis jätku asjad nii, nagu arvuti näitas. Arvuti kasutamine vähemalt abivahendina on alati hea. Muide mängiti sel turniiril igas kohtumises kaks partiid (valged ja mustad). Vaevalt et eriti oluline oli, kummaga neist varem. Nii peaks vist paarimisel jätma värvid arvestamata (programmides vist küll seda igal pool arvestatakse).
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)