Viimases Chesscafes kõige põhjalikumalt vaadeldud artikli 10.2 rakendamise juhud pärinevad Saksamaalt. Esimene neist on mingitelt koolide meeskonnavõistlustelt, kus aega 1 tund partiile, mängija reiting aga kusagil 1600 ja 1800 vahel.
Laual on seis: Valged: Ke1, Og7, Rf4, Ef2, g2 ja h3 (6).
Mustad: Kd7, Ob5, Eb6, b7, c5, f5 ja g6 (7). Käigul must.
Aega on mustal jäänud 20 minutit, valgel ainult 6 sekundit. Valge seiskab kellad, kutsub kohtuniku ja taotleb viiki, sest mustad ei saavat seisu normaalsete vahenditega võita. (Minu arust tuleks küll kõik taotlused esitada siis, kui oled käigul.) Kohtunik taotlust ei rahulda, sest tänu vabaetturitele olevat mustal võiduvõimalus olemas. Ehk ongi, aga küsimuse tõstataja ei saanud aru, kas kohtuniku selline ütlus tähendas otsustamise edasilükkamist või taotluse selget tagasilükkamist
Arvab, et tegemist oli tagasilükkamisega, kuna kõneldi ju võiduvõimalustest. Edasi jätkus partii kohtuniku järelevalve all. Mängiti:
41. ... c4 42. Rxg6 Oc6 43. g3 b5 44. Of8 b6 45. Kd2 Ke6 46. Rf4+ Ke5 47. Og7+ Ke4
48. h4 b4 49. Of8 b3 50. Kc3 Od5 51. Rxd5 Kxd5 52. h5 b5
Nüüd ollakse seisus: Valged: Kc3, Of8, Ef2, g3 ja h5(5).
Mustad: Kd5, Eb3, b5, c4 ja f5 (5). Käigul valge.
Must tegi võidukatse, lükates ettureid edasi ja püüdes neid kuningaga toetada. Kuivõrd aga g-ettur kaotsi läks, on valgel nüüd ilmselt võiduseis. Mustal on jäänud 15 minutit, ülikiirelt mänginud valgel aga 2 sekundit. Kuigi uut viigitaotlust polnud, seiskab kohtunik mängu ja loeb partii viigiks. Nüüd on ka tema nõus, et must normaalsete vahenditega võita ei saa. Mingisse lõksu on valgel ometi võimalus kukkuda (näiteks 1. h6 b4+ ja nüüd Oxb4 asemel Kxb4?). Kohtunikuga samale arvamusele jäi ka apellatsioonikomitee.
Ilmselt tuleb arvestada, et kohtunik partiiga esmakordsel tegelemisel oma otsuse edasi lükkas. Ainult siis on tal õigus viik fikseerida kasvõi kümmekond käiku hiljem. Taotluse tagasilükkamisel ta selle taotluse alusel enam viiki fikseerida ei saa. Siis oleks ta pidanud mustale ka 2 minutit aega juurde panema. Pole muidugi teada, kui täpselt too kohtunik ise reegleid tundis. Küsimärke tekitab ju kasvõi asja arutamine apellatsioonikomitees. Art. 10.2 alusel tehtud kohtuniku otsus on ju lõplik.
Enamikul juhtudest ongi kohtunikul kõige targem oma otsus edasi lükata, eriti siis kui ta seda partiid lähemalt jälginud pole. Ta ei tea ju, kas mängija on teinud ponnistusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või mitte. Geurt ise arvab, et tema poleks sellesse partiisse hiljem sekkunud ega viiki fikseerinud. Tegemist oli ju üsna normaalse mänguga. Aga süüdistada kohtunikku viigi fikseerimise pärast ka ei saa. See oli ju tema õigus.
Lembit
pühapäev, 31. juuli 2011
esmaspäev, 25. juuli 2011
Meistreid selgitamas
Kõige tähtsamad Eesti meistrivõistlused - meeste ja naiste omad - on peetud. Kõigil oli parasjagu mängukogemusi ning nii polegi midagi kirjutada koodeksi tõlgendamisest ja rakendamisest. Kõik läks, nagu minema pidi. Turniiri komplekteerimine pole kohtuniku probleem, tema hoolitsegu, et turniirile tulnud või sinna pääsenud vastavalt reeglitele mängiksid.
Kui mulle oleks küll enne turniiri näidatud selle koosseisu või finaalpaari mängijate nimesid, siis vaevalt oleksin ma osanud öelda, mis turniiriga just tegemist on. Aga peaaegu kõik mängisid oma võimete järgi. Eriti põnev oli lõpp. Kaks meest edestasid ülejäänuid 2 punktiga, aga nende omavahelist paremust ei suutnud selgitada ei kiir- ega välkmale. Pärast armageddoni enam muidugi midagi olla ei saa. Umbes nii (mitte küll täpselt) peaks asi tulevikus Kassimdźanovi variandis (vt. eelmine kommentaar) kõigil turniiridel olema.
Ega mul erilisi probleeme lahendada polnudki. Ajakontroll oli sama, mida kasutati võistkondlikelgi ja kus igas partiis pärast 40 käiku lisandub 15 minutit. Selle kelladele seadmisel tuleb olla ettevaatlik. Oma arust seadsin küll kõigi kellade näidud ühtmoodi, aga I voorus lisandus ühel kellal siiski 15 minuti asemel 30 ja teine partii ei andnud pärast 40 käiku enam lisasekundeid. Parandusi oli muidugi lihtne teha ja hiljem käisid kõik häireteta. Ei teagi, kas viga oli minus või kellades. Iga vooru algul meenutasin, et pandagu kõigepealt enne käikude tegemist ikka valgete kell käima. Siis on oodata, et aeg lisandub õigeaegselt.
Ühes partiis oli vist tegu seisu kolmekordse kordumisega. Olin juba valmis seda kontrollima hakkama, kui mängijad leppisid ise viiki. Ühel mängijal vibreeris telefon. Heli oli küll sedavõrd väike, et minuni see ei kostnud. Kaotust ei pannud, aga aparaadi võtsin vooru lõpuni oma hoole alla.
Võitluslike mängude kõrval oli naiste turniiril ka omajagu kiirviike. Meeste turniirile ilmus aga üks mängija eelviimases voorus siis, kui lubatud hilinemisajast vaid üks minut alles, viimasele voorule jättis ta aga üldse tulemata. Tema sai selle eest tabelisse muidugi miinuse ja kokkuvõttes viimase koha, veidi probleeme tekkis siit aga mullegi. Kõigile mängijaile väljajagatud brośüürides on ka turniirimääruste praegune tekst. Seal öeldakse, et mängimata partiides loetakse kohtade jagamise eesmärgil tulemus viigiks mängija enda vastu. Reegel on suhteliselt uus. Selge, et loobumisvõidu saaja eest arvestatakse vastastele pool punkti tegelikust vähem, loobumisvõidu saaja eest aga pool punkti rohkem. Aga kas tuleks muuta ka loobumisvõidu saaja enda punktide arvu? Konsulteerimine kõrgema litsentsiga kolleegidega näitas, et punktid jäävad püsima, muutuvad vaid koefitsiendid.
Pealtvaatajaid oleks küll võinud rohkem olla. Kuigi korraks isegi Jaan Ehlvest mängusaali põikas, oli aegu, kus seal peale osavõtjate kedagi polnud.
Esmakordselt pääsesin Eesti meistrivõistlustele abikohtunikuna 1958, peakohtunikuna 1963. Siis mängis mehi kaks korda rohkem, aega kulus 23 päeva. (Samal aastal olin muide ka 100-ruudulise kabe peakohtunik, seal mängiti 18 päeva.) Tol ajal oli tava, et peale Kerese tegid peaaegu kõik tipud kaasa. Pealvaatajaid jagus ja järgmisel päeval olid partiide tulemused kõigis lehtedes. Kuigi jah, tänagi teatas ju AK esikoha võitnute nimed. Vahepeal on males palju muutunud, käigud välja arvatud. Teistsugused on ajakontrollid, mehaaniliste kellade asemel elektroonilised, katkestatud partiid ja salakäigud hoopis unustatud, erinev turniiride pikkus. Kaht vooru päevas kunagi ei mängitud ja kohtunike arvu nägid ette normid. Aga muutub ju kõik. Järgmise kuu aga tegelen peamiselt kabega.
Lembit
Kui mulle oleks küll enne turniiri näidatud selle koosseisu või finaalpaari mängijate nimesid, siis vaevalt oleksin ma osanud öelda, mis turniiriga just tegemist on. Aga peaaegu kõik mängisid oma võimete järgi. Eriti põnev oli lõpp. Kaks meest edestasid ülejäänuid 2 punktiga, aga nende omavahelist paremust ei suutnud selgitada ei kiir- ega välkmale. Pärast armageddoni enam muidugi midagi olla ei saa. Umbes nii (mitte küll täpselt) peaks asi tulevikus Kassimdźanovi variandis (vt. eelmine kommentaar) kõigil turniiridel olema.
Ega mul erilisi probleeme lahendada polnudki. Ajakontroll oli sama, mida kasutati võistkondlikelgi ja kus igas partiis pärast 40 käiku lisandub 15 minutit. Selle kelladele seadmisel tuleb olla ettevaatlik. Oma arust seadsin küll kõigi kellade näidud ühtmoodi, aga I voorus lisandus ühel kellal siiski 15 minuti asemel 30 ja teine partii ei andnud pärast 40 käiku enam lisasekundeid. Parandusi oli muidugi lihtne teha ja hiljem käisid kõik häireteta. Ei teagi, kas viga oli minus või kellades. Iga vooru algul meenutasin, et pandagu kõigepealt enne käikude tegemist ikka valgete kell käima. Siis on oodata, et aeg lisandub õigeaegselt.
Ühes partiis oli vist tegu seisu kolmekordse kordumisega. Olin juba valmis seda kontrollima hakkama, kui mängijad leppisid ise viiki. Ühel mängijal vibreeris telefon. Heli oli küll sedavõrd väike, et minuni see ei kostnud. Kaotust ei pannud, aga aparaadi võtsin vooru lõpuni oma hoole alla.
Võitluslike mängude kõrval oli naiste turniiril ka omajagu kiirviike. Meeste turniirile ilmus aga üks mängija eelviimases voorus siis, kui lubatud hilinemisajast vaid üks minut alles, viimasele voorule jättis ta aga üldse tulemata. Tema sai selle eest tabelisse muidugi miinuse ja kokkuvõttes viimase koha, veidi probleeme tekkis siit aga mullegi. Kõigile mängijaile väljajagatud brośüürides on ka turniirimääruste praegune tekst. Seal öeldakse, et mängimata partiides loetakse kohtade jagamise eesmärgil tulemus viigiks mängija enda vastu. Reegel on suhteliselt uus. Selge, et loobumisvõidu saaja eest arvestatakse vastastele pool punkti tegelikust vähem, loobumisvõidu saaja eest aga pool punkti rohkem. Aga kas tuleks muuta ka loobumisvõidu saaja enda punktide arvu? Konsulteerimine kõrgema litsentsiga kolleegidega näitas, et punktid jäävad püsima, muutuvad vaid koefitsiendid.
Pealtvaatajaid oleks küll võinud rohkem olla. Kuigi korraks isegi Jaan Ehlvest mängusaali põikas, oli aegu, kus seal peale osavõtjate kedagi polnud.
Esmakordselt pääsesin Eesti meistrivõistlustele abikohtunikuna 1958, peakohtunikuna 1963. Siis mängis mehi kaks korda rohkem, aega kulus 23 päeva. (Samal aastal olin muide ka 100-ruudulise kabe peakohtunik, seal mängiti 18 päeva.) Tol ajal oli tava, et peale Kerese tegid peaaegu kõik tipud kaasa. Pealvaatajaid jagus ja järgmisel päeval olid partiide tulemused kõigis lehtedes. Kuigi jah, tänagi teatas ju AK esikoha võitnute nimed. Vahepeal on males palju muutunud, käigud välja arvatud. Teistsugused on ajakontrollid, mehaaniliste kellade asemel elektroonilised, katkestatud partiid ja salakäigud hoopis unustatud, erinev turniiride pikkus. Kaht vooru päevas kunagi ei mängitud ja kohtunike arvu nägid ette normid. Aga muutub ju kõik. Järgmise kuu aga tegelen peamiselt kabega.
Lembit
pühapäev, 24. juuli 2011
Kas viikideta saaks?
Lugesin huviga GM Rustam Kassimdźanovi avalikku kirja FIDE-le. Tähelepanu malele näib jätkuvalt langevat nii meil kui ka kogu maailmas. Tippturniiride arv kahaneb. Tennises on aga alati tegemist ühele poolele võidukate mängudega ja ehk seetõttu teatakse ka praeguste tipptennisistide nimesid paremini kui maletajate omi. Suurmeistri arvates jääb profispordis male tennisest valgusaastate kaugusele.
Väljapääs? Muuta male tõeliseks spordiks ja lõpetada ka siin kõik mängud resultatiivselt. Sofia reeglitest või 30 käigu viigi reeglitest pole kasu. Ettepanek on, et kui 4-5 tunnises klassikalises males peaks mäng viiki jääma, vahetage värvid ja mängige 20-minutiline kiirpartii. Kui nüüdki tuleb viik, siis jälle värvide vahetus ja nüüd on järg 10-minutilise välkmale käes. Nii lõpuni, kuni see, kes esimesena partii võidab, saab turniiritabelisse 1 punkti (vastasele muidugi 0). Ka reitinguarvesse minekul ei tehtaks vahet, mis liiki partii see viimane just oli. Ja malest saabki tõeline sport.
Ei söanda suurmeistri seisukohti hinnata, aga turniiride korraldajatele ja kohtunikele tooks nende realiseerimine küll parasjagu uusi probleeme.
Chesscafest aga paar Puertoriiko juhtumit partiile hilinemisest. Voor on just alanud. A jõuab kohale 3-minutilise hilinemisega (hilinemisajaks oli 30 minutit). Oma laua juurde ta veel jõudnud pole, kuid tema mobiil heliseb. Kas see tähendab tema partii kaotust?
Geurt on leidnud veidi omapärase lähenemisnurga. Hilinevat mängijat võiks antud juhul pidada ka pealtvaatajaks. Koodeksi art. 13.7 ütleb, et keegi ei või mängualal mingit sidevahendit kasutada, süüdlased aga võib kohtunik sealt eemaldada. Niisiis saadetaks mängija ära pealtvaatajana, kes ju niigi mängida ei saaks. Geurti arvates tuleks partii tulemus mängijate puhul märkida 1:0 või 0:1, kui aga helisenud mobiili omanud mängija eemaldataks pealtvaatajana, siis oleks partii tulemus +:- või -:+ (mis vist tähendab seda, et partii ei lähe reitinguarvestusse). Aga kas ei võiks nüüd "pealtvaataja" asemel mängulaua taha ilmuda lõpuks ikkagi mängija?
Kui teist keegi Chesscafe kohtunikeveergu jälgib, siis soovitaksin teha põige ka Austraalia maleleheküljele. Üsna sageli on seal sama veergu käsitletud ja sageli on kriitika Geurti arvamuste kohta küllaltki terav. Nii seekordki.
Austraallased leiavad, et väljaspool mänguala mobiilireeglid mängija kohta ei kehti. Mängualal on ta aga mängija, sõltumata sellest, mitme meetri kaugusel ta parajasti oma mängulauast on. Partii algab sellest hetkest, kui kohtunik kellad käigustab, nii et on täiesti väär karistada teda pealtvaatajana. Minu arust on selline arusaam täiesti loogiline.
Ühel suure osavõtjate arvuga turniiril on hilinemisajaks vanamoodi terve tund. A ootab oma vastast B-d 7. laual, C aga D-d 17. laual. B hilineb 15 minutit ja istub siis kogemata 17. lauale. D hilineb tervelt 45 minutit, näeb, et keegi istub tema kohal ja läheb kohtunikku otsima. Mida peaks see ette võtma?
Geurti soovitus kohtunikule oleks selline: Kui B-C ja A-D pole omavahel mänginud ja turniir alles algusjärgus, siis pole kohtunikul mõtet asju parandama hakata. Nii et las mängivad pealegi. Kui aga asi juhtub turniiri lõpupoole ja vastamisi istunud meeste punktierinevused on suured (ehk üle 1 punkti), siis tuleks küll B ja C partii katkestada ja mängu panna õiged paarid. B peab siis partiid alustama 15 ja D 45 vähemmminutiga.
Austraallaste arvates tuleks igal juhul taastada õiged paarid (eriti kui turniiril on vähe voore), sest erineva reitinguga vastased võivad turniiri lõpul mõjuda Buchholzi arvestamisele. A ja C pole midagi valesti teinud, neid ei saa karistada. Miks karistada A-d tema mängu venimisega? B istus tema oma süül vale laua taha ja peaks siis alustama uut partiid samuti 15+30=45 minutilise hilinemisega. Oma loogika tundub olevat nendeski mõtetes.
Lembit
Väljapääs? Muuta male tõeliseks spordiks ja lõpetada ka siin kõik mängud resultatiivselt. Sofia reeglitest või 30 käigu viigi reeglitest pole kasu. Ettepanek on, et kui 4-5 tunnises klassikalises males peaks mäng viiki jääma, vahetage värvid ja mängige 20-minutiline kiirpartii. Kui nüüdki tuleb viik, siis jälle värvide vahetus ja nüüd on järg 10-minutilise välkmale käes. Nii lõpuni, kuni see, kes esimesena partii võidab, saab turniiritabelisse 1 punkti (vastasele muidugi 0). Ka reitinguarvesse minekul ei tehtaks vahet, mis liiki partii see viimane just oli. Ja malest saabki tõeline sport.
Ei söanda suurmeistri seisukohti hinnata, aga turniiride korraldajatele ja kohtunikele tooks nende realiseerimine küll parasjagu uusi probleeme.
Chesscafest aga paar Puertoriiko juhtumit partiile hilinemisest. Voor on just alanud. A jõuab kohale 3-minutilise hilinemisega (hilinemisajaks oli 30 minutit). Oma laua juurde ta veel jõudnud pole, kuid tema mobiil heliseb. Kas see tähendab tema partii kaotust?
Geurt on leidnud veidi omapärase lähenemisnurga. Hilinevat mängijat võiks antud juhul pidada ka pealtvaatajaks. Koodeksi art. 13.7 ütleb, et keegi ei või mängualal mingit sidevahendit kasutada, süüdlased aga võib kohtunik sealt eemaldada. Niisiis saadetaks mängija ära pealtvaatajana, kes ju niigi mängida ei saaks. Geurti arvates tuleks partii tulemus mängijate puhul märkida 1:0 või 0:1, kui aga helisenud mobiili omanud mängija eemaldataks pealtvaatajana, siis oleks partii tulemus +:- või -:+ (mis vist tähendab seda, et partii ei lähe reitinguarvestusse). Aga kas ei võiks nüüd "pealtvaataja" asemel mängulaua taha ilmuda lõpuks ikkagi mängija?
Kui teist keegi Chesscafe kohtunikeveergu jälgib, siis soovitaksin teha põige ka Austraalia maleleheküljele. Üsna sageli on seal sama veergu käsitletud ja sageli on kriitika Geurti arvamuste kohta küllaltki terav. Nii seekordki.
Austraallased leiavad, et väljaspool mänguala mobiilireeglid mängija kohta ei kehti. Mängualal on ta aga mängija, sõltumata sellest, mitme meetri kaugusel ta parajasti oma mängulauast on. Partii algab sellest hetkest, kui kohtunik kellad käigustab, nii et on täiesti väär karistada teda pealtvaatajana. Minu arust on selline arusaam täiesti loogiline.
Ühel suure osavõtjate arvuga turniiril on hilinemisajaks vanamoodi terve tund. A ootab oma vastast B-d 7. laual, C aga D-d 17. laual. B hilineb 15 minutit ja istub siis kogemata 17. lauale. D hilineb tervelt 45 minutit, näeb, et keegi istub tema kohal ja läheb kohtunikku otsima. Mida peaks see ette võtma?
Geurti soovitus kohtunikule oleks selline: Kui B-C ja A-D pole omavahel mänginud ja turniir alles algusjärgus, siis pole kohtunikul mõtet asju parandama hakata. Nii et las mängivad pealegi. Kui aga asi juhtub turniiri lõpupoole ja vastamisi istunud meeste punktierinevused on suured (ehk üle 1 punkti), siis tuleks küll B ja C partii katkestada ja mängu panna õiged paarid. B peab siis partiid alustama 15 ja D 45 vähemmminutiga.
Austraallaste arvates tuleks igal juhul taastada õiged paarid (eriti kui turniiril on vähe voore), sest erineva reitinguga vastased võivad turniiri lõpul mõjuda Buchholzi arvestamisele. A ja C pole midagi valesti teinud, neid ei saa karistada. Miks karistada A-d tema mängu venimisega? B istus tema oma süül vale laua taha ja peaks siis alustama uut partiid samuti 15+30=45 minutilise hilinemisega. Oma loogika tundub olevat nendeski mõtetes.
Lembit
kolmapäev, 20. juuli 2011
Malepäev
Tänase päeva kulutasin küll tervenisti malele. Oli kuu kolmas kolmapäev ja seega Geurti järjekordne kohtunikeveerg Chesscafes. Hädapärast jõudsin selle läbilugemise ja tõlkimisega hakkama saada, kui oli aeg minna malemajja tänavuste Eesti meistrivõistluste avamisele. Muide anti loosimisel igale mängijale Eesti malekohtuniku käsiraamat. Meie tippude reeglitundmisele aitab see kindlasti kaasaJuba esimeses voorus oli mitmeid ägedaid ja pikki partiisid. Ja alles seejärel võisin hakata tegelema oma veeruga nagu igal kolmapäeval, seda üsna keskööni välja.
Chesscafe tänane veerg on jälle pühendatud peamiselt artiklile 10.2. See nõuaks rohkem süvenemist, liiati pole see teema meil eriti aktuaalne, sest enamik kasutatavaid ajakontrolle on sellised, mis igal käigul teatud hulga sekundeid juurde lisavad ja siis ju artikkel 10.2 ei kehti.
Võtame siis kasvõi need materjalid, mis on pühendatud määrustevastastele käikudele.
Neist oli Chesscafes lähemalt juttu aprillis (ka meie 21.IV Uuest Chesscafest). Üldine mõte seal oli, et määrustevastase käigu tegemise eest tegelikult karistust ette nähtud pole, karistatakse selle sooritamise eest (s.t. käigule peab järgnema veel kellavajutus). Nüüd on mõned Itaalia kohtunikud (IA-d nende hulgas)leidnud, et praegused reeglid olevat kahetähenduslikud ja ebaselged. Asja parandamiseks on siis pakutud vastavatest artiklitest mõnede lausete ärajätmist ja teiste sõnade lisamist, üldine mõte aga näib olevat, et kui kiir- ja välkmales jääks kehtima praegune kord (kuigi ettepanekute autorite arvates mõnevõrra selgemas sõnastuses), siis tavamales võiks määrustevastase käigu eest karistuse määrata juba siis, kui kell on veel vajutamata.
Geurt igatahes parandajaid mingil moel ei toeta. Milleks muuta? Artikkel 7.4a ütleb selgelt, et seis tuleb taastada siis, kui määrustevastane käik on sooritatud ning ka 7.4b, mis vahetus seoses a-alapunktiga, ei vaja enam oma teksti sõna "sooritatud". See on endastmõistetav. Nii nagu seegi, et mängija saab esitada mingi taotluse vaid siis, kui tema kell käib, s.t. käigul olles. Nii pole oodata, et praegu kehtiva korraga võrreldes määrustevastaste käikudega toimimisel midagi muutuda võiks.
Aga päris igapäevane võimalik olukord, antud juhul pärinevad näide ja küsimus küll Hollandi regionaalliigast. Valge lööb Kxf3, mis on aga määrustevastane, sest must ettur asub e4. Mõlemad on ajapuuduses, mustal aga võiduseis. Vastase määrustevastasust ta ometi ei märganud, vaid jätkas mängu. Määrustevastane olukord püsis laual paar-kolm käiku, siis tehti selline käik, et lauale saadi jälle määrustepärane seis.
Kohtunik oli parajasti teisi partiisid jälgimas, üks pealtvaataja aga tuli talle määrustevastasusest teatama. Kohtuniku laua juurde jõudes polnud määrustevastasest olukorrast enam jälgegi. Ta laseb partiil jätkuda ega sekku. Kas nii oli õige? Või pidi ta partii katkestama ja määrustevastase käigu üles otsima? Partiiprotokolli enam kumbki pool ei pidanud (ajakontroll oli 1:40 partiile ja 10 sekundit igale käigule) - kas see mõjutas midagi?
Geurt tunnistab, et küsimus on raske. Kas kohtunik peab kõigile pealtvaatajate ütlustele reageerima ja neid tõsiselt võtma? Ta ise poleks igatahes kelli seisanud, vaid oodanud, et ajapuudus läbi saaks või partii mingi teistsuguse pöörde võtaks. Seejärel informeeriks ta mängijaid ja taastaks nende abil partii. Kui tõesti oli tegemist määrustevastasusega, siis näeb edasised toimingud ette artikkel 7. See, kas sel ajal partiiprotokolli peeti või mitte, pole oluline.
Geurt meenutab oma praktikast juhtumit, kus partiisid demonstreeriti elektroonilisel laual. Seal oli asi märksa lihtsam. Arvuti jättis pärast määrustevastasust oma tegevuse pooleli, kohtunikul oli asjast kohe selge pilt ja ta hakkas koodeksi järgi tegutsema.
Olin täiesti ära unustanud, et tegemist oli 20. juuliga - rahvusvahelise malepäevaga. Sellel päeval 87 aastat tagasi loodi FIDE. Mõnda aega oli see päev isegi meie kalendrites ära märgitud. Nüüd pidi Hendrik mulle seda enne kellade käigustamist meelde tuletama, et ma mängijaile ikka õnne sooviksin. Õnne siis ka kõigile meile.
Aga minu arvuti otsustas terve ööpäeva mitte toimida. Nii on selle kommentaari algus ja lõpp kirjutatud erinevatel päevadel.
Lembit
Chesscafe tänane veerg on jälle pühendatud peamiselt artiklile 10.2. See nõuaks rohkem süvenemist, liiati pole see teema meil eriti aktuaalne, sest enamik kasutatavaid ajakontrolle on sellised, mis igal käigul teatud hulga sekundeid juurde lisavad ja siis ju artikkel 10.2 ei kehti.
Võtame siis kasvõi need materjalid, mis on pühendatud määrustevastastele käikudele.
Neist oli Chesscafes lähemalt juttu aprillis (ka meie 21.IV Uuest Chesscafest). Üldine mõte seal oli, et määrustevastase käigu tegemise eest tegelikult karistust ette nähtud pole, karistatakse selle sooritamise eest (s.t. käigule peab järgnema veel kellavajutus). Nüüd on mõned Itaalia kohtunikud (IA-d nende hulgas)leidnud, et praegused reeglid olevat kahetähenduslikud ja ebaselged. Asja parandamiseks on siis pakutud vastavatest artiklitest mõnede lausete ärajätmist ja teiste sõnade lisamist, üldine mõte aga näib olevat, et kui kiir- ja välkmales jääks kehtima praegune kord (kuigi ettepanekute autorite arvates mõnevõrra selgemas sõnastuses), siis tavamales võiks määrustevastase käigu eest karistuse määrata juba siis, kui kell on veel vajutamata.
Geurt igatahes parandajaid mingil moel ei toeta. Milleks muuta? Artikkel 7.4a ütleb selgelt, et seis tuleb taastada siis, kui määrustevastane käik on sooritatud ning ka 7.4b, mis vahetus seoses a-alapunktiga, ei vaja enam oma teksti sõna "sooritatud". See on endastmõistetav. Nii nagu seegi, et mängija saab esitada mingi taotluse vaid siis, kui tema kell käib, s.t. käigul olles. Nii pole oodata, et praegu kehtiva korraga võrreldes määrustevastaste käikudega toimimisel midagi muutuda võiks.
Aga päris igapäevane võimalik olukord, antud juhul pärinevad näide ja küsimus küll Hollandi regionaalliigast. Valge lööb Kxf3, mis on aga määrustevastane, sest must ettur asub e4. Mõlemad on ajapuuduses, mustal aga võiduseis. Vastase määrustevastasust ta ometi ei märganud, vaid jätkas mängu. Määrustevastane olukord püsis laual paar-kolm käiku, siis tehti selline käik, et lauale saadi jälle määrustepärane seis.
Kohtunik oli parajasti teisi partiisid jälgimas, üks pealtvaataja aga tuli talle määrustevastasusest teatama. Kohtuniku laua juurde jõudes polnud määrustevastasest olukorrast enam jälgegi. Ta laseb partiil jätkuda ega sekku. Kas nii oli õige? Või pidi ta partii katkestama ja määrustevastase käigu üles otsima? Partiiprotokolli enam kumbki pool ei pidanud (ajakontroll oli 1:40 partiile ja 10 sekundit igale käigule) - kas see mõjutas midagi?
Geurt tunnistab, et küsimus on raske. Kas kohtunik peab kõigile pealtvaatajate ütlustele reageerima ja neid tõsiselt võtma? Ta ise poleks igatahes kelli seisanud, vaid oodanud, et ajapuudus läbi saaks või partii mingi teistsuguse pöörde võtaks. Seejärel informeeriks ta mängijaid ja taastaks nende abil partii. Kui tõesti oli tegemist määrustevastasusega, siis näeb edasised toimingud ette artikkel 7. See, kas sel ajal partiiprotokolli peeti või mitte, pole oluline.
Geurt meenutab oma praktikast juhtumit, kus partiisid demonstreeriti elektroonilisel laual. Seal oli asi märksa lihtsam. Arvuti jättis pärast määrustevastasust oma tegevuse pooleli, kohtunikul oli asjast kohe selge pilt ja ta hakkas koodeksi järgi tegutsema.
Olin täiesti ära unustanud, et tegemist oli 20. juuliga - rahvusvahelise malepäevaga. Sellel päeval 87 aastat tagasi loodi FIDE. Mõnda aega oli see päev isegi meie kalendrites ära märgitud. Nüüd pidi Hendrik mulle seda enne kellade käigustamist meelde tuletama, et ma mängijaile ikka õnne sooviksin. Õnne siis ka kõigile meile.
Aga minu arvuti otsustas terve ööpäeva mitte toimida. Nii on selle kommentaari algus ja lõpp kirjutatud erinevatel päevadel.
Lembit
pühapäev, 17. juuli 2011
Eesti välk
Eesti välkmale meistrivõistlustele oli mul viimati asja aastal 2005 (välkkabele küll hiljemgi). Eks noorematele kohtunikele sobigi need vast paremini. Kui otsustada vaid selle võistluse järgi, siis ei näi huvi välgu vastu vahepeal küll kasvanud olevat, pigem vastupidi.
Võib kohe öelda, et kohtunikutöö seisukohalt mingeid üllatusi ei olnud, mis muidugi ei tähenda, nagu poleks peale tulemuste märkimise midagi muud teha olnud. Aga üldine põhimõte on, et kui mängijailt endilt mingeid taotlusi ei tule, siis kohtunik partiisse oma nina vahele ei topi, vaid laseb partiil jätkuda, kuni see veel vähegi võimalik on. Välkpartiisid on tavaliselt korraga nii palju, et kohtunik ei saa neist vaid ühele pühenduda. Laiem on kohtuniku sekkumisvõimalus esikohale mängitavates järelpartiides, sest siis on tegemist küllaldase järelevalvega. Aga välkpartiideks jäävad need mängud ikkagi.
Ühes partiis kutsuti mind laua juurde, kus oda ja ratsuga üritati panna matti üksikule kuningale. Tüüpiline seis, mille kohta käib 50 käigu reegel. Oluline aga see, et kohtuniku kutsujaks polnud selle partii mängijad ise, vaid pealtvaatajad või ka teised mängijad. Seepärast sai minustki seal vaid asjast huvitatud pealtvaataja. Partii lõppeski matiga, aga tõenäoliselt oli seal tehtud üle 50 käigu.
Arvan, et kõige lihtsam oleks olnud üksiku kuningaga jäänud mehel hakata valjusti käike lugema. Vaevalt on see vastase häirimine, liiati on ka temal oluline käikude arvu teada. Kui mängija kohtuniku kohale kutsub, peab see leidma mingi väljapääsu. Kõige parem oleks, kui kohtunik ise käikude arvestuse enda hooleks võtab, mis muidugi eeldab, et tal on võimalik end ühele partiile pühendada. Muidugi võiks ta käikude lugemise (mitte mingite otsuste langetamise) usaldada ka kellelegi teisele, soovitavalt muidugi kohtunikulitsentsi omajale. Üks meie kõrgema litsentsiga kohtunik leidis, et käikude arvu kindlakstegemiseks võiks abivahendina kasutada ka malekella, mis iga käiguga 2 sekundit juurde lisas. Ise ei söandaks küll seda võimalust pruukida, sest peame siin olema väga täpsed. Aga ikkagi - kõik peab algama mängijast enesest.
Malekell on muidugi välgus ülimalt tähtis. Ühel laual tehti määrustevastane käik, aga kella veel ei vajutatud. Kutsuti kohtunik. Seletasin, et veel on aeg määrustevastase käigu parandamiseks, kusjuures kehtib puudutamise reegel. Kui puudutatud malendiga ühtegi määrustepärast käiku pole, siis võib teha mistahes käigu. Niipea aga kui kell vajutatud, pole enam teha midagi. Määrustevastane käik toob kaotuse. Üsnagi mitmes juhtumisi nähtud partiis unustati kuningas tulle, vajutati kella ja punkt oligi läinud. Niisamuti olin sunnitud fikseerima vastasmängija (kõrge litsentsiga kohtuniku) taotlusel kaotuse mängijale, kes viis oma etturi viimasele reale, seejärel kella vajutas ja alles siis etturit lipuga asendama hakkas. Kellad ise töötasid üsna korralikud, oli ju suurelt osalt tegemist uut tüüpi DGT-kelladega, mille seadmisega vähemalt seeniorid turniiri lõpupoole juba probleemideta hakkama said. Paaril korral tuli kell siiski vahetada.
Kohtade jagamisel oli ringsüsteemi puhul seekord punktide arvu kõrval otsustajaks Koya süsteem (punktid 50 % ja enam saavutanute vastu, seejärel ka järgmistele kohtadele tulnute vastu). Eriti palju seda ei kasutata ja eriti seenioridele tundus see segane olevat. 4. ja 5. koha jagamist me selgeks ei saanudki. Ehk on tavaline Berger parem? Aga seletada tuli muudki. Ühele kaptenile vähemalt kolmel korral, kuhu see varumängija ikka tuleb panna (varumängijaid ei pandud sedapuhku viimasele lauale, vaid sinna, kust mängija parajasti ära jäi).
Üldiselt oli siiski tegemist üsna tavalise väheste probleemidega turniiriga. Ja aitäh Sten Kaselale, kelle hooleks oli ka arvutiga õiendamine.
Lembit
Võib kohe öelda, et kohtunikutöö seisukohalt mingeid üllatusi ei olnud, mis muidugi ei tähenda, nagu poleks peale tulemuste märkimise midagi muud teha olnud. Aga üldine põhimõte on, et kui mängijailt endilt mingeid taotlusi ei tule, siis kohtunik partiisse oma nina vahele ei topi, vaid laseb partiil jätkuda, kuni see veel vähegi võimalik on. Välkpartiisid on tavaliselt korraga nii palju, et kohtunik ei saa neist vaid ühele pühenduda. Laiem on kohtuniku sekkumisvõimalus esikohale mängitavates järelpartiides, sest siis on tegemist küllaldase järelevalvega. Aga välkpartiideks jäävad need mängud ikkagi.
Ühes partiis kutsuti mind laua juurde, kus oda ja ratsuga üritati panna matti üksikule kuningale. Tüüpiline seis, mille kohta käib 50 käigu reegel. Oluline aga see, et kohtuniku kutsujaks polnud selle partii mängijad ise, vaid pealtvaatajad või ka teised mängijad. Seepärast sai minustki seal vaid asjast huvitatud pealtvaataja. Partii lõppeski matiga, aga tõenäoliselt oli seal tehtud üle 50 käigu.
Arvan, et kõige lihtsam oleks olnud üksiku kuningaga jäänud mehel hakata valjusti käike lugema. Vaevalt on see vastase häirimine, liiati on ka temal oluline käikude arvu teada. Kui mängija kohtuniku kohale kutsub, peab see leidma mingi väljapääsu. Kõige parem oleks, kui kohtunik ise käikude arvestuse enda hooleks võtab, mis muidugi eeldab, et tal on võimalik end ühele partiile pühendada. Muidugi võiks ta käikude lugemise (mitte mingite otsuste langetamise) usaldada ka kellelegi teisele, soovitavalt muidugi kohtunikulitsentsi omajale. Üks meie kõrgema litsentsiga kohtunik leidis, et käikude arvu kindlakstegemiseks võiks abivahendina kasutada ka malekella, mis iga käiguga 2 sekundit juurde lisas. Ise ei söandaks küll seda võimalust pruukida, sest peame siin olema väga täpsed. Aga ikkagi - kõik peab algama mängijast enesest.
Malekell on muidugi välgus ülimalt tähtis. Ühel laual tehti määrustevastane käik, aga kella veel ei vajutatud. Kutsuti kohtunik. Seletasin, et veel on aeg määrustevastase käigu parandamiseks, kusjuures kehtib puudutamise reegel. Kui puudutatud malendiga ühtegi määrustepärast käiku pole, siis võib teha mistahes käigu. Niipea aga kui kell vajutatud, pole enam teha midagi. Määrustevastane käik toob kaotuse. Üsnagi mitmes juhtumisi nähtud partiis unustati kuningas tulle, vajutati kella ja punkt oligi läinud. Niisamuti olin sunnitud fikseerima vastasmängija (kõrge litsentsiga kohtuniku) taotlusel kaotuse mängijale, kes viis oma etturi viimasele reale, seejärel kella vajutas ja alles siis etturit lipuga asendama hakkas. Kellad ise töötasid üsna korralikud, oli ju suurelt osalt tegemist uut tüüpi DGT-kelladega, mille seadmisega vähemalt seeniorid turniiri lõpupoole juba probleemideta hakkama said. Paaril korral tuli kell siiski vahetada.
Kohtade jagamisel oli ringsüsteemi puhul seekord punktide arvu kõrval otsustajaks Koya süsteem (punktid 50 % ja enam saavutanute vastu, seejärel ka järgmistele kohtadele tulnute vastu). Eriti palju seda ei kasutata ja eriti seenioridele tundus see segane olevat. 4. ja 5. koha jagamist me selgeks ei saanudki. Ehk on tavaline Berger parem? Aga seletada tuli muudki. Ühele kaptenile vähemalt kolmel korral, kuhu see varumängija ikka tuleb panna (varumängijaid ei pandud sedapuhku viimasele lauale, vaid sinna, kust mängija parajasti ära jäi).
Üldiselt oli siiski tegemist üsna tavalise väheste probleemidega turniiriga. Ja aitäh Sten Kaselale, kelle hooleks oli ka arvutiga õiendamine.
Lembit
kolmapäev, 13. juuli 2011
Reitingunõuetest
Üks Dominikaani maletaja on viimases Chesscafes tõstatanud küsimuse, kui palju voore peaks olema turniiril, et see läheks FIDE reitinguarvestusse. Seda pole küll kusagil kindlaks määratud, küsimus ise annab aga ajendi kõnelda sellest, millised on üldse reitinguarvestusse minekuks vajalikud nõuded. Kuivõrd need on reitingumäärustes mitmel pool laiali, siis jälgime seda meiegi. Niisiis tähtsamad nõuded:
1. Reitiguturniirid tuleb vastava föderatsiooni poolt eelregistreerida hiljemalt üks kuu enne turniiri algust (erandid on võimalikud ka hiljem). Sellega võtab föderatsioon endale kohustuse turniiri tulemuste saatmiseks ja reitingutasude maksmiseks. Automaatset registreerimist siiski pole, kvalifikatsioonikomisjon võib mingil põhjusel jätta ka asja arvestamata. (RM 0.4)
2. Turniiril peab partii kõigi käikude tegemiseks olema teatud minimaalne ajahulk. Kui vähemalt ühe mängija reiting on 2200 või kõrgem, siis peab aega olema minimaalselt 2 tundi. Kui vähemalt ühel on reiting 1600 või kõrgem, olgu aega vähemalt 1,5 tundi ning kui kõigi reiting on alla 1600, peab aega olema vähemalt 1 tund. (RM 1.1)
3. Mängimisel peetagu kinni FIDE koodeksist. Väikseid kõrvalekaldeid võib föderatsioon teha, kui tal on tehnilise komisjoni heakskiit. (RM 2.1)
4. Ringsüsteemis turniiril peab vähemalt 1/3 mängijaist omama reitingut. Kui mängijaid on alla 10, peab reiting olema vähemalt 4 mängijal. (RM 6.3)
5. Ringsüsteemis rahvuslikel meistrivõistlustel peavad vähemalt 3 meest (või naiste turniiril 2 naist) olema enne turniiri algust ametliku FIDE reitinguga. (RM 6.33)
6. Śveitsi süsteemis peetud turniiridel ja võistkonnavõistlustel lähevad arvesse ainult need partiid, mis mängitud reitinguga vastastega. Et reitinguta mängija tulemused arvesse läheksid, peab ta reitinguga mängijate vastu mängima vähemalt 3 partiid ja saama neist vähemalt 1 punkti. Turniiri tulemusel põhinev lõppreiting peab ületama seejuures alumise reitingupiiri. (RM 6.41)
7. Kui mängitakse kindlaksmääratud partiide arvuga matśi, siis ei võeta arvesse pärast matśi võitja selgumist mängitavaid partiisid. (RM 6.5)
8. Reitinguarvestusse ei lähe matśid, kus üks või mõlemad mängijad on ilma reitinguta. (RM 6.6)
Aprillikuises Chesscafes (vt. ka meie 21.IV) jäi päris lahtiseks küsimus, kas ja kuidas peaks ikkagi karistama mängijaid, kes jätavad tunduvalt nõrgemate vastu laua taha tulemata seepärast, et nad ei taha sel moel reitingupunkte kaotada. Kui partiid pole, siis ei muutu ju ka reiting.
Viimases Chesscafes on sama teema juurde tagasi pöördunud inglane Lion Hill. Tema arust on selliseid riske kartvaid mängijaid lihtne karistada. Korraldajad peaksid sel moel mängimata jäänud partiid lugema tavalisteks kaotusteks sellega kaasneva reitingupunktide minetamisega. Kui siiski partiile mitteilmumiseks on mõjuv põhjus olemas, siis võivad korraldajad seda arvestada ja toimida oma äranägemise järgi. Mingit kohustust mängida ju pole, aga kui on turniiri lülitutud, siis tuleb ka mängida. Paljudele keskmistele mängijatele, kes pole tugevatest klubidest, oleks see ju ainus võimalus tugevamate vastastega mängimiseks. Nad kulutavad selleks aega, raha ja jõudu ning malemäng häbistab end, kui nad ei saa seda, mille eest on maksnud.
On väär, et Elo punktid põhinevad vaid reaalselt mängitud partiidel ja loobumisi ei arvestata. Teise mängija reitingusse pole siiski mõtet loobumisvõite arvestada. Tulemustega manipuleerimist ei saa lubada. See, kes kardab kaotust, ei vääri kaitset. Proffidele on reitingud olulised. Kui need aga ei suuda tagada võitu teise mängija vastu, ei vääri nad ka oma reitingu säilitamist.
Geurt Gijssenile näib see argumentatsioon meeldivat. Igatahes on ta selle edasi saatnud kvalifikatsioonikomisjoni esimehele Mikko Markkulale. Ta leiab, et mängija, kes partiile ei ilmu, peaks kaotama selle eest maksimaalselt reitingupunkte.
Lembit
1. Reitiguturniirid tuleb vastava föderatsiooni poolt eelregistreerida hiljemalt üks kuu enne turniiri algust (erandid on võimalikud ka hiljem). Sellega võtab föderatsioon endale kohustuse turniiri tulemuste saatmiseks ja reitingutasude maksmiseks. Automaatset registreerimist siiski pole, kvalifikatsioonikomisjon võib mingil põhjusel jätta ka asja arvestamata. (RM 0.4)
2. Turniiril peab partii kõigi käikude tegemiseks olema teatud minimaalne ajahulk. Kui vähemalt ühe mängija reiting on 2200 või kõrgem, siis peab aega olema minimaalselt 2 tundi. Kui vähemalt ühel on reiting 1600 või kõrgem, olgu aega vähemalt 1,5 tundi ning kui kõigi reiting on alla 1600, peab aega olema vähemalt 1 tund. (RM 1.1)
3. Mängimisel peetagu kinni FIDE koodeksist. Väikseid kõrvalekaldeid võib föderatsioon teha, kui tal on tehnilise komisjoni heakskiit. (RM 2.1)
4. Ringsüsteemis turniiril peab vähemalt 1/3 mängijaist omama reitingut. Kui mängijaid on alla 10, peab reiting olema vähemalt 4 mängijal. (RM 6.3)
5. Ringsüsteemis rahvuslikel meistrivõistlustel peavad vähemalt 3 meest (või naiste turniiril 2 naist) olema enne turniiri algust ametliku FIDE reitinguga. (RM 6.33)
6. Śveitsi süsteemis peetud turniiridel ja võistkonnavõistlustel lähevad arvesse ainult need partiid, mis mängitud reitinguga vastastega. Et reitinguta mängija tulemused arvesse läheksid, peab ta reitinguga mängijate vastu mängima vähemalt 3 partiid ja saama neist vähemalt 1 punkti. Turniiri tulemusel põhinev lõppreiting peab ületama seejuures alumise reitingupiiri. (RM 6.41)
7. Kui mängitakse kindlaksmääratud partiide arvuga matśi, siis ei võeta arvesse pärast matśi võitja selgumist mängitavaid partiisid. (RM 6.5)
8. Reitinguarvestusse ei lähe matśid, kus üks või mõlemad mängijad on ilma reitinguta. (RM 6.6)
Aprillikuises Chesscafes (vt. ka meie 21.IV) jäi päris lahtiseks küsimus, kas ja kuidas peaks ikkagi karistama mängijaid, kes jätavad tunduvalt nõrgemate vastu laua taha tulemata seepärast, et nad ei taha sel moel reitingupunkte kaotada. Kui partiid pole, siis ei muutu ju ka reiting.
Viimases Chesscafes on sama teema juurde tagasi pöördunud inglane Lion Hill. Tema arust on selliseid riske kartvaid mängijaid lihtne karistada. Korraldajad peaksid sel moel mängimata jäänud partiid lugema tavalisteks kaotusteks sellega kaasneva reitingupunktide minetamisega. Kui siiski partiile mitteilmumiseks on mõjuv põhjus olemas, siis võivad korraldajad seda arvestada ja toimida oma äranägemise järgi. Mingit kohustust mängida ju pole, aga kui on turniiri lülitutud, siis tuleb ka mängida. Paljudele keskmistele mängijatele, kes pole tugevatest klubidest, oleks see ju ainus võimalus tugevamate vastastega mängimiseks. Nad kulutavad selleks aega, raha ja jõudu ning malemäng häbistab end, kui nad ei saa seda, mille eest on maksnud.
On väär, et Elo punktid põhinevad vaid reaalselt mängitud partiidel ja loobumisi ei arvestata. Teise mängija reitingusse pole siiski mõtet loobumisvõite arvestada. Tulemustega manipuleerimist ei saa lubada. See, kes kardab kaotust, ei vääri kaitset. Proffidele on reitingud olulised. Kui need aga ei suuda tagada võitu teise mängija vastu, ei vääri nad ka oma reitingu säilitamist.
Geurt Gijssenile näib see argumentatsioon meeldivat. Igatahes on ta selle edasi saatnud kvalifikatsioonikomisjoni esimehele Mikko Markkulale. Ta leiab, et mängija, kes partiile ei ilmu, peaks kaotama selle eest maksimaalselt reitingupunkte.
Lembit
pühapäev, 10. juuli 2011
Üsna keskmine turniir
Tänavuse Hiiumaa suve maleturniiri võib ilmselt nii osavõtjate arvu kui ka nende mängutugevuse järgi keskmiste hulka paigutada. Võib seda isegi rahvusvaheliseks nimetada, sest neli mängijat olid pärit Soomest ja üks koguni Ukrainast. Kahjuks tuli soomlastel kodus teine turniir peale ja viimast vooru nad mängida ei saanud. Kokkuleppel korraldajatega said nad selle vooru eest omavahelistes partiides viigid.
Juhend nägi ette, et I voorus mängitakse kiirmalet, ülejäänud neli vooru on tavamale. Hiiumaa poole sõites selgus, et oli tehtud ettepanek voorude arvu suurendamiseks ja ajakontrolli muutmiseks. Oma mõte sellel oli, aga päris üksmeelset toetust polnud. Nii jäi algne juhend täielikult püsima. Õige ka, kuigi see, milline juhend just on, kuulub korraldajate, mitte kohtuniku pädevusse. Kohtuniku ülesanne on hoolitseda selle eest, et juhendist kinni peetaks.
Seekord oli juhend jätnud ütlemata, kui palju partiile hilineda tohib. Nii et oli kaks põhivõimalust - koodeksi nulltolerants ja Eestis üldiselt kasutatav 15 minutit. Küllap sobib viimane suveturniiridele rohkem. Kohtuniku ütlemisest (mis küll korraldajatega kooskõlastatud)selle kehtestamiseks piisas. Peaaegu kõik olid niigi täiesti täpselt kohal.
Inventariga probleeme polnud. Kellad on Hiiumaal aastati erinenud. Easy´d asendusid Saitekitega, need nüüd DGT-dega. Käisid korralikult. Ainult ühe pidin partii algul välja vahetama: millegipärast tahtis vajutustele vaatamata käia vaid üks kellapool. Nii palju kui ma seda kella hiljem proovisin, oli kõik jälle täiesti korras. Pariiprotokollidki olid seekord jälle kopeerpaberiga, mis kohtuniku tööd parasjagu hõlbustab. 1. voorus, kus partiile aega 45 minutit, ametlikult muidugi kirjutama ei pidanud. Enamus siiski seda tegi ja oli nõus ka pärast oma protokolli loovutama.
Esmatähtis on, et mängijad täpselt teaksid juhendit. Sel turniiril sai iga mängija tavapartiis käiguga 30 sekundit juurde, kiirmales lisasekundeid polnud. Nii seisis ka seinal rippunud juhendis (kuigi see punkt oleks seal võinud veidi selgemalt kirjas olla), nii meenutasid turniiri avamisel nii korraldaja kui kohtunik. Aga ikkagi leidus keegi, kes kiirpartii lõpuni oli oodanud, millal küll need sekundid tulema hakkavad. Kohtunik oli siin oma arust küll kõik teinud.
Reeglitega probleeme peaaegu polnudki, õigemini oli kõige lihtsamas asjas - malendite puudutamises. Ühes pariis võttis mängija oda kätte, tegi sellega laua kohal mitmeid liigutusi ja pani selle lõpuks vist väljale d2. Vastasmängija kinnitas, et vahepeal olevat see juba g5-l käest lahti lastud ja nõudis, et see sinna ka jääks. Mängija eitas seda kindlalt. Ise ma parajasti asja päris lähedalt ei näinud, kuigi kaldun arvama, et taotlus võis olla põhjendatud. Sellisest arvamusest on aga vähe kasu. Kui on ühe mängija ütlus teise vastu, siis tuleb lähtuda sellest, et määruseid pole rikutud.
Ühe teise partii mängija tuli minuga konsulteerima aga alles siis, kui mäng juba läbi. Tema võtnud ka nupu kätte ja asetanud selle teisele väljale, ise seda veel käes hoides. Vastane oli aga kohe nõudnud, et sinna peab see ka jääma. Tema oli jäänud uskuma ja lasknudki siis nupu käest lahti. Oli väga imestunud, kui kuulis, et vastane oli ta lihtsalt eksiteele viinud. Loeb ikkagi vaid käest vabastamine.
Ühes partiis selgus alles pärast selle lõppu, et vastased olid mänginud vahetatud värvidega. Lasksin siis tagantjärele vooruprotokolli paranduse teha, et seda arvestada. Muidu oleks värvide bilanss päris korrast ära.
Aga muidu oli korraldamiseks küllalt lihtne turniir. Ah jaa, mõned pastapliiatsid peavad kohtunikul igaks juhuks alati varus olema.
Lembit
Juhend nägi ette, et I voorus mängitakse kiirmalet, ülejäänud neli vooru on tavamale. Hiiumaa poole sõites selgus, et oli tehtud ettepanek voorude arvu suurendamiseks ja ajakontrolli muutmiseks. Oma mõte sellel oli, aga päris üksmeelset toetust polnud. Nii jäi algne juhend täielikult püsima. Õige ka, kuigi see, milline juhend just on, kuulub korraldajate, mitte kohtuniku pädevusse. Kohtuniku ülesanne on hoolitseda selle eest, et juhendist kinni peetaks.
Seekord oli juhend jätnud ütlemata, kui palju partiile hilineda tohib. Nii et oli kaks põhivõimalust - koodeksi nulltolerants ja Eestis üldiselt kasutatav 15 minutit. Küllap sobib viimane suveturniiridele rohkem. Kohtuniku ütlemisest (mis küll korraldajatega kooskõlastatud)selle kehtestamiseks piisas. Peaaegu kõik olid niigi täiesti täpselt kohal.
Inventariga probleeme polnud. Kellad on Hiiumaal aastati erinenud. Easy´d asendusid Saitekitega, need nüüd DGT-dega. Käisid korralikult. Ainult ühe pidin partii algul välja vahetama: millegipärast tahtis vajutustele vaatamata käia vaid üks kellapool. Nii palju kui ma seda kella hiljem proovisin, oli kõik jälle täiesti korras. Pariiprotokollidki olid seekord jälle kopeerpaberiga, mis kohtuniku tööd parasjagu hõlbustab. 1. voorus, kus partiile aega 45 minutit, ametlikult muidugi kirjutama ei pidanud. Enamus siiski seda tegi ja oli nõus ka pärast oma protokolli loovutama.
Esmatähtis on, et mängijad täpselt teaksid juhendit. Sel turniiril sai iga mängija tavapartiis käiguga 30 sekundit juurde, kiirmales lisasekundeid polnud. Nii seisis ka seinal rippunud juhendis (kuigi see punkt oleks seal võinud veidi selgemalt kirjas olla), nii meenutasid turniiri avamisel nii korraldaja kui kohtunik. Aga ikkagi leidus keegi, kes kiirpartii lõpuni oli oodanud, millal küll need sekundid tulema hakkavad. Kohtunik oli siin oma arust küll kõik teinud.
Reeglitega probleeme peaaegu polnudki, õigemini oli kõige lihtsamas asjas - malendite puudutamises. Ühes pariis võttis mängija oda kätte, tegi sellega laua kohal mitmeid liigutusi ja pani selle lõpuks vist väljale d2. Vastasmängija kinnitas, et vahepeal olevat see juba g5-l käest lahti lastud ja nõudis, et see sinna ka jääks. Mängija eitas seda kindlalt. Ise ma parajasti asja päris lähedalt ei näinud, kuigi kaldun arvama, et taotlus võis olla põhjendatud. Sellisest arvamusest on aga vähe kasu. Kui on ühe mängija ütlus teise vastu, siis tuleb lähtuda sellest, et määruseid pole rikutud.
Ühe teise partii mängija tuli minuga konsulteerima aga alles siis, kui mäng juba läbi. Tema võtnud ka nupu kätte ja asetanud selle teisele väljale, ise seda veel käes hoides. Vastane oli aga kohe nõudnud, et sinna peab see ka jääma. Tema oli jäänud uskuma ja lasknudki siis nupu käest lahti. Oli väga imestunud, kui kuulis, et vastane oli ta lihtsalt eksiteele viinud. Loeb ikkagi vaid käest vabastamine.
Ühes partiis selgus alles pärast selle lõppu, et vastased olid mänginud vahetatud värvidega. Lasksin siis tagantjärele vooruprotokolli paranduse teha, et seda arvestada. Muidu oleks värvide bilanss päris korrast ära.
Aga muidu oli korraldamiseks küllalt lihtne turniir. Ah jaa, mõned pastapliiatsid peavad kohtunikul igaks juhuks alati varus olema.
Lembit
kolmapäev, 6. juuli 2011
Käik ja kellavajutus
Juhtum Hollandist, kus põhiteemaks jälle käigu tegemine enne vastase kellavajutust. Valgel oli aega järel veel 10 minutit (oli tavapartii 2 tudi kogu mängule), mustal vaid 30 sekundit.
Valge teeb oma 38. käigu. Enne kui ta jõuab kella vajutada, teeb ka must oma 38. käigu ja vajutab oma kella (kuigi see ju ei käinudki). Kuivõrd valge enne kella vajutada ei saanud, teeb ta seda nüüd. Seejärel oleks mustki võinud omakorda kella vajutada, aga ilmselt ei pannud ta tähele, et tema kell käis. Pärast paarikümne-sekundilist mõtlemist teeb valge käigu. Peagi on musta aeg otsas ja valge saab võidu endale. Must pahandab pärast partiid, et valge oli kaks korda järjest kella vajutanud. Kes siis toimis õigesti ja kes valesti?
Sama probleemiga on olnud tegemist ka Indias, kuigi seal mängiti kiirpartiid. Kas kohtunik oleks pidanud sekkuma ja midagi ette võtma?
Vastuseks küsimusele tsiteeritakse Chesscafes koodeksi art. 6.7a: ... kumbki mängija seiskab pärast oma käigu tegemist malelaual oma kella ja käivitab ühtlasi vastasmängija kella. Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata.
Nii et ka siis, kui vastane on juba oma käigu teinud, on mängijal ikkagi õigus oma käigu lõpetamiseks (selle sooritamiseks).
Seega võib toimingute järjekord olla ka selline: 1) A teeb käigu, 2) B teeb käigu, 3) A vajutab kella, 4) B vajutab kella. Ja nüüd peab A tegema oma järgmise käigu. Asi on lihtsalt selles, et kiir- ja välkpartiides, aga ka suures ajapuuduses tavamales võib olla üsna raske sündmuste täpset järjekorda näha ja sellest kinnipidamist kontrollida.
Itaalias on tekkinud probleeme mobiile käsitlevate reeglite tõlgendamisega. Mitmeid neist tõstatab IA Cardelli.
Art. 12.3 ütleb teatavasti, et kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Aga mis juhtub siis, kui keelatud seade on küll olemas, aga häält ei tee? Isegi siis, kui mängija saab partii ajal oma mobiilile kõne, mis tuleb küll vaikselt ja misjärel mobiil kohe välja lülitatakse, on mängija koodeksit rikkunud. Kui mängija lahkub seejärel ilma kohtuniku loata mängukohast ja vastab kõnele, paneb ta toime juba teise rikkumise, kõnelemata sellest, et sel moel võidi saada mingeid soovitusi parajasti käsil oleva partii mängimiseks. Ehk piisab sellest, et partii vastavalt art. 13.4d kaotatuks lugeda. Igatahes on itaallastel reeglite komiteele tõsiseid pretensioone, sest see pole piisavalt selgitanud, kuidas distsiplinaar-karistusi rakendada, ning nii võidakse toimida erinevalt.
Geurt nõustub etteheidetega, et art. 12.3b ei kata tõepoolest kõiki rikkumisi. Aga on ju olemas veel sama artikli a osa: Mängu ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, infoallikaid ja nõuandeid... Mobiili ei saa sisse lülitada juba seepärast, et partii ajal on telefonikõned täielikult keelatud. Geurt meenutab, et ühel Aerofloti turniiril pannud ta helistanud mängijale kaotuse, sest kuigi mõnede arvates olevat see olnud äärmuslik meede, siis tema arust valikut polnud.
Lembit
Valge teeb oma 38. käigu. Enne kui ta jõuab kella vajutada, teeb ka must oma 38. käigu ja vajutab oma kella (kuigi see ju ei käinudki). Kuivõrd valge enne kella vajutada ei saanud, teeb ta seda nüüd. Seejärel oleks mustki võinud omakorda kella vajutada, aga ilmselt ei pannud ta tähele, et tema kell käis. Pärast paarikümne-sekundilist mõtlemist teeb valge käigu. Peagi on musta aeg otsas ja valge saab võidu endale. Must pahandab pärast partiid, et valge oli kaks korda järjest kella vajutanud. Kes siis toimis õigesti ja kes valesti?
Sama probleemiga on olnud tegemist ka Indias, kuigi seal mängiti kiirpartiid. Kas kohtunik oleks pidanud sekkuma ja midagi ette võtma?
Vastuseks küsimusele tsiteeritakse Chesscafes koodeksi art. 6.7a: ... kumbki mängija seiskab pärast oma käigu tegemist malelaual oma kella ja käivitab ühtlasi vastasmängija kella. Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata.
Nii et ka siis, kui vastane on juba oma käigu teinud, on mängijal ikkagi õigus oma käigu lõpetamiseks (selle sooritamiseks).
Seega võib toimingute järjekord olla ka selline: 1) A teeb käigu, 2) B teeb käigu, 3) A vajutab kella, 4) B vajutab kella. Ja nüüd peab A tegema oma järgmise käigu. Asi on lihtsalt selles, et kiir- ja välkpartiides, aga ka suures ajapuuduses tavamales võib olla üsna raske sündmuste täpset järjekorda näha ja sellest kinnipidamist kontrollida.
Itaalias on tekkinud probleeme mobiile käsitlevate reeglite tõlgendamisega. Mitmeid neist tõstatab IA Cardelli.
Art. 12.3 ütleb teatavasti, et kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Aga mis juhtub siis, kui keelatud seade on küll olemas, aga häält ei tee? Isegi siis, kui mängija saab partii ajal oma mobiilile kõne, mis tuleb küll vaikselt ja misjärel mobiil kohe välja lülitatakse, on mängija koodeksit rikkunud. Kui mängija lahkub seejärel ilma kohtuniku loata mängukohast ja vastab kõnele, paneb ta toime juba teise rikkumise, kõnelemata sellest, et sel moel võidi saada mingeid soovitusi parajasti käsil oleva partii mängimiseks. Ehk piisab sellest, et partii vastavalt art. 13.4d kaotatuks lugeda. Igatahes on itaallastel reeglite komiteele tõsiseid pretensioone, sest see pole piisavalt selgitanud, kuidas distsiplinaar-karistusi rakendada, ning nii võidakse toimida erinevalt.
Geurt nõustub etteheidetega, et art. 12.3b ei kata tõepoolest kõiki rikkumisi. Aga on ju olemas veel sama artikli a osa: Mängu ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, infoallikaid ja nõuandeid... Mobiili ei saa sisse lülitada juba seepärast, et partii ajal on telefonikõned täielikult keelatud. Geurt meenutab, et ühel Aerofloti turniiril pannud ta helistanud mängijale kaotuse, sest kuigi mõnede arvates olevat see olnud äärmuslik meede, siis tema arust valikut polnud.
Lembit
pühapäev, 3. juuli 2011
Kuidas tõkestada pettusi?
Ikka ja jälle vilksatab teateid mitmesugustest pettusejuhtudest turniiridel. Üks mõttetumaist tuli Saksamaa meistrivõistluste viimasest voorust. 23-aastane juuratudeng Natsidis oli selleks ajaks 8 vooruga rahvusvahelise meistri normi juba täitnud. Viimases voorus GM Siebrechtiga mängides kippus ta aga korduvalt teiste mängijate vaateväljast kaduma. Vastase tegid need eemalviibimised üsna närviliseks. Seepärast lõpetas ta partii võimalikult kiiresti viigiga. Kui kohtunik asja uurima hakkas, tunnistas noormees üles, et tema mobiilis oli tugev maleprogramm, mida ta seisu analüüsimiseks oli kasutanud. Milleks küll? Nüüd kõrvaldati mees turniirilt, tühistati täidetud IM norm ja kaheks aastaks peab ta ilmselt sunnitud võistluspausi tegema.
"Petmine" on ka Venemaa kohtunikekogu esimehe Igor Bolotinski artikli pealkiri ühes sealses uues kodulehes. Selles toodud näited pärinevad küll juba varasemast ajast ja on enamasti üldtuntud. Kõigepealt on näiteks Morozevitśi partii Zeljanoviga ühelt MM-eelturniirilt Moskvas, kus viimane I partiis tegi jõupositsioonilt viigi, kui aga M. nõudel teisel päeval ilmusid välja metallidetektorid ja kõrvalistel isikutel kadus juurdepääs tualettidele, kaotas Z. kiiresti.
2003 olevat Venemaa noortevõistlustel Dagomõssis üks papa pääsenud vaevu lintśimisest, kui ta läbi rõduakna poja mängu jälgis, talle aeg-ajalt mingeid märke tegi ja tualetis seletas, kuidas ikkagi mängida tuleb.
2007 MK ajal Hantõ-Mansiiskis olevat Tkatśov- Tśeparinovi partiis teine veel avangustaadiumi ajal 12 korda partii juurest lahkunud ja korrus allpool asunud tualetti läinud. Peakohtunik Gassanov palunud küll oma abilistel asja kontrollida, aga keegi ei saanud ju kabiini minna. Tkatśov avaldanud imestust, aga ei protestinud.
Meenutanud veel Topalovi-Kramniku tualetiskandaali Elistas, jõuabki Bolotinski järeldusele, kus kurja juur peitub. Ühelgi teisel alal ei võivat ju mänguväljakult mängu ajal lahkuda, et suitsetada või käsi pesta. Siit siis Venemaa kohtunikejuhi ettepanek: mängijatel tuleks keelata partii esimese 3 tunni jooksul mänguruumist lahkuda. Selle ajaga peaks partii jõudma juba kesk- või isegi lõppmängu ja probleem poleks enam nii pakiline. On see lahendus? Esimene kommenteerija muide leidis, et pole ju ka ühtki teist ala, kus mängitaks 5 - 8 tundi.
On ilmunud aga ka märksa ulatuslikumaid ettepanekuid. Eelkõige peab märkima chessbase´is avaldatud ettepanekuid FIDE-le:
1. FIDE peab teatama, et võtab meetmeid mistahes pettusekahtluste vältimiseks ja kõigile, kes leitakse partii abil kasutavat välisabi, määratakse karmid karistused.
2. Mängijail soovitatakse keelata tuua mängualale mistahes elektrooilisi seadmeid. Kui mängijal on vaja mingisugust spetsiifilist elektroonilist seadet, näiteks kuulmishäirete puhul, tuleb see kohtuniku ja korraldaja juures eelnevalt registreerida.
3. Kui mängija tabatakse mistahes elektrooniliste seadmete toimetamiselt mängualale, kaotab ta otsekohe partii, vaatamata sellele, kas neid seadmeid saab kasutada käikude edastamiseks või mitte.
4. Mängijate sekundantidel ja saatjatel ei lubata mängusaali siseneda. Seda meedet kasutatakse iga liiki turniiridel.
5. Pealtvaatajaile teatatakse, et nad ei või elektroonilisi seadmeid mängusaali tuua. Mobiilid tuleb välja lülitada ja kui keegi pealtvaatajatest tabatakse mängusaalis mobiiliga tegutsemas, saadetakse ta välja ja talle määratakse suur trahv.
6. Tipptasemel klassikalistes malepartiides ei tohi käigud mängusaalist välja jõuda teatud ajaperioodi jooksul, milleks tavaliselt on 15 minutit nende tegemisest. Eetrisse saadetavatel kiirpartiidel võib seda aega vähendada 5 minutile.
7. Mängusaali kujundades tuleb arvestada, et kaoks visuaalne kontakt mängijate ja pealtvaatajate vahel. See saavutatakse siis, kui lava valgustatakse eredalt ja pealtvaatajate ala hoitakse pimedas (nagu teatris). Vajalik võib olla ka klaassein.
8. Matśide mängijatel võivad privaatsed puhkeruumid olla vaid siis, kui mõlemad mängijad sellega eelnevalt nõustuvad. Tualetid olgu mõlemale mängijale ühised.
9. FIDE peab määratlema pettuses paljastatud mängijatele standardsed karistused, näiteks esimest korda eksinutele 3-aastane turniirimängu keeld ja teisel korral eluaegne keeld.
10. FIDE peab taotlema niisuguse olukorrani jõudmist, kus kõigil tippturniiridel (hiljem aga kõigil turniiridel) oleks kasutusel pettusevastaste meetmete põhiloetelu, et FIDE-lt antud turiirile tunnustust saada.
Milliseid meetmeid rakendada ja milliseid neist efektiivseks pidada, selles suhtes arvamused erinevad. Poleemika näib arenevat näiteks Chessbase´i ja New in Chess´i vahel. Teine neist peab näiteks 15-minutilist ülekannetega viivitamist mõttetuks (see kahjustavat pealtvaatajate ja eriti ajakirjanike huve) ning paneb kõik lootused mobiilide täielikule keelamisele. Kohtunikke oleks vaja aga spetsiaalselt treenida selleks, et nad oskaksid märgata mistahes auditooriumist tulevaid signaale.
Aga kui asi enam-vähem selge ja karistuski määratud, ei või asjale ikkagi punkti panna. Vahepeal oli palju juttu mõne Prantsuse meeskonna mängija poolt kõrvalise abi kasutamisest viimasel maleolümpial (ka meie 27.III Viimati arutletust). Nüüdseks pole kohtunikekogu määratud karmidest karistustest kahe mehe jaoks kolmest enam midagi järele jäänud. Mehed andsid asja Versailles´i I astme kohtusse. See leidis, et Felleri ja Hauchardi kohta langetatud otsuses ei peetud kinni protsessireeglitest ja seetõttu otsus tühistati (kolmas osaline apellatsiooni ei esitanud. Niisiis mängivad mehed tõenäoliselt juba augustis Cannes´is Prantsuse esivõistlustel. Seepärast ei piisa otsuste tegemisel vaid malekoodeksi teadmisest, vaid tuleb ka arvestada, kuidas need sobivad kokku üldkehtivate normidega.
Lembit
"Petmine" on ka Venemaa kohtunikekogu esimehe Igor Bolotinski artikli pealkiri ühes sealses uues kodulehes. Selles toodud näited pärinevad küll juba varasemast ajast ja on enamasti üldtuntud. Kõigepealt on näiteks Morozevitśi partii Zeljanoviga ühelt MM-eelturniirilt Moskvas, kus viimane I partiis tegi jõupositsioonilt viigi, kui aga M. nõudel teisel päeval ilmusid välja metallidetektorid ja kõrvalistel isikutel kadus juurdepääs tualettidele, kaotas Z. kiiresti.
2003 olevat Venemaa noortevõistlustel Dagomõssis üks papa pääsenud vaevu lintśimisest, kui ta läbi rõduakna poja mängu jälgis, talle aeg-ajalt mingeid märke tegi ja tualetis seletas, kuidas ikkagi mängida tuleb.
2007 MK ajal Hantõ-Mansiiskis olevat Tkatśov- Tśeparinovi partiis teine veel avangustaadiumi ajal 12 korda partii juurest lahkunud ja korrus allpool asunud tualetti läinud. Peakohtunik Gassanov palunud küll oma abilistel asja kontrollida, aga keegi ei saanud ju kabiini minna. Tkatśov avaldanud imestust, aga ei protestinud.
Meenutanud veel Topalovi-Kramniku tualetiskandaali Elistas, jõuabki Bolotinski järeldusele, kus kurja juur peitub. Ühelgi teisel alal ei võivat ju mänguväljakult mängu ajal lahkuda, et suitsetada või käsi pesta. Siit siis Venemaa kohtunikejuhi ettepanek: mängijatel tuleks keelata partii esimese 3 tunni jooksul mänguruumist lahkuda. Selle ajaga peaks partii jõudma juba kesk- või isegi lõppmängu ja probleem poleks enam nii pakiline. On see lahendus? Esimene kommenteerija muide leidis, et pole ju ka ühtki teist ala, kus mängitaks 5 - 8 tundi.
On ilmunud aga ka märksa ulatuslikumaid ettepanekuid. Eelkõige peab märkima chessbase´is avaldatud ettepanekuid FIDE-le:
1. FIDE peab teatama, et võtab meetmeid mistahes pettusekahtluste vältimiseks ja kõigile, kes leitakse partii abil kasutavat välisabi, määratakse karmid karistused.
2. Mängijail soovitatakse keelata tuua mängualale mistahes elektrooilisi seadmeid. Kui mängijal on vaja mingisugust spetsiifilist elektroonilist seadet, näiteks kuulmishäirete puhul, tuleb see kohtuniku ja korraldaja juures eelnevalt registreerida.
3. Kui mängija tabatakse mistahes elektrooniliste seadmete toimetamiselt mängualale, kaotab ta otsekohe partii, vaatamata sellele, kas neid seadmeid saab kasutada käikude edastamiseks või mitte.
4. Mängijate sekundantidel ja saatjatel ei lubata mängusaali siseneda. Seda meedet kasutatakse iga liiki turniiridel.
5. Pealtvaatajaile teatatakse, et nad ei või elektroonilisi seadmeid mängusaali tuua. Mobiilid tuleb välja lülitada ja kui keegi pealtvaatajatest tabatakse mängusaalis mobiiliga tegutsemas, saadetakse ta välja ja talle määratakse suur trahv.
6. Tipptasemel klassikalistes malepartiides ei tohi käigud mängusaalist välja jõuda teatud ajaperioodi jooksul, milleks tavaliselt on 15 minutit nende tegemisest. Eetrisse saadetavatel kiirpartiidel võib seda aega vähendada 5 minutile.
7. Mängusaali kujundades tuleb arvestada, et kaoks visuaalne kontakt mängijate ja pealtvaatajate vahel. See saavutatakse siis, kui lava valgustatakse eredalt ja pealtvaatajate ala hoitakse pimedas (nagu teatris). Vajalik võib olla ka klaassein.
8. Matśide mängijatel võivad privaatsed puhkeruumid olla vaid siis, kui mõlemad mängijad sellega eelnevalt nõustuvad. Tualetid olgu mõlemale mängijale ühised.
9. FIDE peab määratlema pettuses paljastatud mängijatele standardsed karistused, näiteks esimest korda eksinutele 3-aastane turniirimängu keeld ja teisel korral eluaegne keeld.
10. FIDE peab taotlema niisuguse olukorrani jõudmist, kus kõigil tippturniiridel (hiljem aga kõigil turniiridel) oleks kasutusel pettusevastaste meetmete põhiloetelu, et FIDE-lt antud turiirile tunnustust saada.
Milliseid meetmeid rakendada ja milliseid neist efektiivseks pidada, selles suhtes arvamused erinevad. Poleemika näib arenevat näiteks Chessbase´i ja New in Chess´i vahel. Teine neist peab näiteks 15-minutilist ülekannetega viivitamist mõttetuks (see kahjustavat pealtvaatajate ja eriti ajakirjanike huve) ning paneb kõik lootused mobiilide täielikule keelamisele. Kohtunikke oleks vaja aga spetsiaalselt treenida selleks, et nad oskaksid märgata mistahes auditooriumist tulevaid signaale.
Aga kui asi enam-vähem selge ja karistuski määratud, ei või asjale ikkagi punkti panna. Vahepeal oli palju juttu mõne Prantsuse meeskonna mängija poolt kõrvalise abi kasutamisest viimasel maleolümpial (ka meie 27.III Viimati arutletust). Nüüdseks pole kohtunikekogu määratud karmidest karistustest kahe mehe jaoks kolmest enam midagi järele jäänud. Mehed andsid asja Versailles´i I astme kohtusse. See leidis, et Felleri ja Hauchardi kohta langetatud otsuses ei peetud kinni protsessireeglitest ja seetõttu otsus tühistati (kolmas osaline apellatsiooni ei esitanud. Niisiis mängivad mehed tõenäoliselt juba augustis Cannes´is Prantsuse esivõistlustel. Seepärast ei piisa otsuste tegemisel vaid malekoodeksi teadmisest, vaid tuleb ka arvestada, kuidas need sobivad kokku üldkehtivate normidega.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)