Mingi pisiturniir USA-s. Aega 25 minutit partiile ja iga käik lisab veel 5 sekundit. Laual viigiline vankrilõppmäng. Valgel jäänud 10, mustal ainult 4 minutit. Must pakub viiki. Valge ütleb, et mõtleb, aga teeb käigu. Lõpuks tekib seis, kus must ähvardab matistada, valgel aga pole kadunud igavese tule võimalus, mille tõrjumine näib riskantsena. Sel hetkel seiskab valge midagi ütlemata kellad ja ulatab vastasele käe. Seejärel hakkavad mehed lõppenud partiid arutama ja kui must kümmekond minutit hiljem ütleb valgele, et selle alistumine oli siiski veider, vastab valge, et ega ta polegi alla andnud, vaid ainult musta varasema viigipakkumise vastu võtnud. Mustal oli jäänud vaid poolteist minutit, mida oli liiga vähe seisupeensustesse süvenemiseks. Kuna partiil polnud ka erilist tähtsust, siis fikseeritigi viik. Aga mis siis, kui partii olekski lõppenud kummagi mängija arvates erineva tulemusega?
Vähemalt valge tundis reegleid halvasti või siis teeskles, et ta neid ei tea. Viigipakkumise mõju kaob ju kohe pärast seda, kui vastane mingit malendit puudutab (art. 9.1b). Käesurumine ei tarvitse alati alistumist tähendada. On loomulik, et mängijad selle tähenduses selgusele jõuaksid. Muidugi tooksid selguse partiiprotokollid nendesse kantud tulemustega. Kui mängijad ise probleemi lahendada ei suuda, peaksid nad pöörduma kohtuniku poole. Lõppseis lauale ja las siis mängijad seletavad oma mõtteid. Geurt leiab, et kui kohtuniku teadmistest ja kogemustest jääb väheks, siis võiks ta küsida nõu eksperdilt. Vaevalt aga sellist tarka ühel väikesel turniiril käepärast on.
Rootsi liiga madalam divisjon. 40 käiku 2 tunniga ja 1 tund lõpuni. Viimasele kahele käigule on valgel jäänud poolteist minutit. Kui ta teeb oma 39. käigu, unustab ta kella vajutada. Paar sekundit enne valge noolekese langemist teeb must oma käigu ja võidab kohe ajaga. Ilmselt polnud valgel digitaalkellaga mängimise kogemusi, meeskonnakaaslased aga ütlesid talle, et aeg oli tõepoolest läbi. Must tunneb nüüd huvi, kas ta ikkagi toimis korrektselt või poleks ta pidanud käiku tegema.
Muidugi ei saa siin mustale midagi ette heita. Teine võimalus oleks olnud lasta valge kellal aeg täis saada käiku tegemata. Geurt on lisanud, et oleks ta ise sellises olukorras mänginud meeskonnavõistluste otsustavat partiid, poleks ta midagi öelnud. Muidu oleks ta aga vastast hoiatanud, et see unustas kella vajutamata.
Muide on üks Dominikaani mängija viimases Chesscafes Geurtilt küsinud, kas tegevusvälisel ajal peaks kohtunik ka ise malet mängima või mitte. Geurti vastus on jaatav, sest nii mõistab kohtunik paremini, mida mängija laua taga tunneb. Ise jätsin küll mängimise peaaegu kohe maha, kui kohtunikuks hakkasin. Kõike lihtsalt korraga ei jõudnud. Kirimalekäike saatsin küll tervelt 40 aastat.
Lembit
kolmapäev, 28. märts 2012
pühapäev, 25. märts 2012
Ikka elementaarsest
On küsimusi, mis Chesscafes korduvad ühes või teises variandis ühest veerust teise. Kas pole ikka jõutud endale selgeks teha, kuidas toimida, või on tõepoolest tegemist eriti tähtsate asjadega.
Tśiilis käib tavapartii. Valge teeb käigu, aga pole veel kella vajutanud. Must teeb nüüd vangerduse, aga mõistab siis, et sel moel saaks ta paari käiguga mati ja võtab käigu tagasi. Valge kutsub nüüd kohtuniku, viidates musta tehtud käigule. Must ütleb, et kuna valge polnud veel kella vajutanud, siis ei saanud ta ju käia. Mida võtaksite ette kohtunikuna?
Art. 1.1 ütleb, et mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Oli ju tehtud, nii et vangerdus loeb ja kuivõrd tegemist on määrustepärase käiguga, pole mingit alust selle tagasivõtmiseks ja mingi muu käigu tegemiseks.
Kohalik võistlus kusagil Brasiilias. Mängija teeb käigu, pakub viiki ja vajutab siis kella. Vastane võtab viigi vastu, seejärel aga mõistab, et viimane käik oli tegelikult matikäik. Pärast väikest segadust jäi turniiritabelisse siiski viik. Kas aga ka õigesti?
Art. 5.1a järgi on vastasmängija kuningale mati andnud mängija partii võitnud. Sellega oli partii kohe lõppenud, nii et edasine ei omanud enam tähtsust. Polnudki vist enam mõtet süveneda viike käsitlevasse art. 9.1b, nagu tehti seda Chesscafe vastuses.
Üks kanadalane pole mängides märganud, et tema kuningas on tulle jäänud. Vastane ka sellele tähelepanu ei juhtinud. Võtsid siis mehed need käigud tagasi, mis olid laual tehtud sellest peale, kui kuningas oli esmakordselt tules. Kas toimiti õigesti?
Kindlasti. Kunagi oli koodeksis omaette artikkel, et tuld pole vaja öelda (mul on praegu laual Ranneforthi 1922. a. kalender, mille järgi on tuleütlemine tavapärane, mitte aga tingimata vajalik). Artikkel kadus, aga ega sellega tule ütlemise kohustust tekkinud. Kuninga tulle jätmine on lihtsalt määrustevastane käik koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Taastatakse sellele eelnenud seis ja õige käigu otsingul arvestatakse puudutamise kohta käivaid reegleid..
Sellised elementaarsed asjad siis viimases Chesscafes.
Üks IA Ameerikast on otsinud tõlgendust reeglitele, mis puudutavad pimeda kaasamängimist nägijate võistlusel. 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni. Esimese kontrolli lõpul on mõlemad ajapuuduses ega pea enam partiiprotokolli pidama, kohtunik kirjutab. Art. 13.6 järgi ei või ta aga anda mingit infot tehtud käikude arvu kohta, kui kumbki nooleke pole veel kukkunud.
Art. 9.2(9d)järgi võib aga vaegnägijast mängijal olla abiline, kes tema palvel ütleb talle tehtud käikude arvu ja kasutatud ajad. Kusagil pole öeldud, et see artikkel ajapuuduses ei kehti. Nii saab mängija ka ajapuuduses oma abiliselt vajalikku infot. Kahtlen Geurti seisukoha reaalsuses, et seda infot peaks edastama selliselt, et vastasmängija ei kuuleks. Kui vaegnägijal abilist pole, võib kohtunik talle ajutise abilise määrata ainult kohtuniku poolt määratud ülesannete täitmiseks.
Lembit
Tśiilis käib tavapartii. Valge teeb käigu, aga pole veel kella vajutanud. Must teeb nüüd vangerduse, aga mõistab siis, et sel moel saaks ta paari käiguga mati ja võtab käigu tagasi. Valge kutsub nüüd kohtuniku, viidates musta tehtud käigule. Must ütleb, et kuna valge polnud veel kella vajutanud, siis ei saanud ta ju käia. Mida võtaksite ette kohtunikuna?
Art. 1.1 ütleb, et mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Oli ju tehtud, nii et vangerdus loeb ja kuivõrd tegemist on määrustepärase käiguga, pole mingit alust selle tagasivõtmiseks ja mingi muu käigu tegemiseks.
Kohalik võistlus kusagil Brasiilias. Mängija teeb käigu, pakub viiki ja vajutab siis kella. Vastane võtab viigi vastu, seejärel aga mõistab, et viimane käik oli tegelikult matikäik. Pärast väikest segadust jäi turniiritabelisse siiski viik. Kas aga ka õigesti?
Art. 5.1a järgi on vastasmängija kuningale mati andnud mängija partii võitnud. Sellega oli partii kohe lõppenud, nii et edasine ei omanud enam tähtsust. Polnudki vist enam mõtet süveneda viike käsitlevasse art. 9.1b, nagu tehti seda Chesscafe vastuses.
Üks kanadalane pole mängides märganud, et tema kuningas on tulle jäänud. Vastane ka sellele tähelepanu ei juhtinud. Võtsid siis mehed need käigud tagasi, mis olid laual tehtud sellest peale, kui kuningas oli esmakordselt tules. Kas toimiti õigesti?
Kindlasti. Kunagi oli koodeksis omaette artikkel, et tuld pole vaja öelda (mul on praegu laual Ranneforthi 1922. a. kalender, mille järgi on tuleütlemine tavapärane, mitte aga tingimata vajalik). Artikkel kadus, aga ega sellega tule ütlemise kohustust tekkinud. Kuninga tulle jätmine on lihtsalt määrustevastane käik koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Taastatakse sellele eelnenud seis ja õige käigu otsingul arvestatakse puudutamise kohta käivaid reegleid..
Sellised elementaarsed asjad siis viimases Chesscafes.
Üks IA Ameerikast on otsinud tõlgendust reeglitele, mis puudutavad pimeda kaasamängimist nägijate võistlusel. 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni. Esimese kontrolli lõpul on mõlemad ajapuuduses ega pea enam partiiprotokolli pidama, kohtunik kirjutab. Art. 13.6 järgi ei või ta aga anda mingit infot tehtud käikude arvu kohta, kui kumbki nooleke pole veel kukkunud.
Art. 9.2(9d)järgi võib aga vaegnägijast mängijal olla abiline, kes tema palvel ütleb talle tehtud käikude arvu ja kasutatud ajad. Kusagil pole öeldud, et see artikkel ajapuuduses ei kehti. Nii saab mängija ka ajapuuduses oma abiliselt vajalikku infot. Kahtlen Geurti seisukoha reaalsuses, et seda infot peaks edastama selliselt, et vastasmängija ei kuuleks. Kui vaegnägijal abilist pole, võib kohtunik talle ajutise abilise määrata ainult kohtuniku poolt määratud ülesannete täitmiseks.
Lembit
kolmapäev, 21. märts 2012
Ühest vanast juhtumist
Tänases Chesscafes on tagasi tuldud üsna vana juhtumi juurde. Niisiis USA meistrivõistlused 1978 (ajalisandeid igal käigul siis ilmselt veel polnud), mängivad `Samkovitś ja Mednis. Must on ajapuuduses, 34. käigu järel hakkab tema seis järsult halvenema ja pärast valge 41. käiku annabki ta alla. Pärast partiid avastab aga must, et sellel kellal on mõtlemisaega kulunud selgelt rohkem kui teistel, võib-olla 5 minutit, ehk isegi enam. Järgnenud kontroll näitas tõepoolest, et tema kellapool käis kiiremini. Veel partii mängimise ajal olevat üks pealtvaataja abikohtunikule öelnud, et kellaga on midagi korrast ära. See aga asjale tähelepanu ei pööranud.
Asi läks apellatsioonikomiteesse. Oleks Mednis aja üle lasknud, oleks partii tulnud taastada ja talle aega juurde anda. Siin oli aga mängija alistunud. Mis sest, et Mednis kinnitas, et ta poleks kunagi nii nõrgalt mänginud, kui talt poleks vähemalt 5 minutit ära võetud. Kindlaks teha siiski midagi ei saanud.
Mednis oleks tahtnud saada lisaaega ja partiid mingist momendist, kasvõi 34. käigust alates uuesti mängida. See lahendus näis komitee liikmetele liiga meelevaldsena. Tugineda oleks võinud koodeksi art. 6.13 (praeguses redaktsioonis): Kui tekib määrustevastasus ja/või malendeid tuleb oma varasematele kohtadele tagasi asetada, peab kohtunik toimima kellanäitude määramisel oma parima äranägemise järgi.
Apellatsioonikomitee mingit targemat lahendust ka ei leidnud ja nii jäi kaotus jõusse. Partii alustamine päris otsast peale poleks olnud õiglane vastaspoole suhtes. Mõlemad mehed aga jagasid lõpuks kolmandat kohta ja mängisid järelmatśi tsoonidevahelisele turniirile pääsemiseks.
Mitukümmend aastat oli tookord tehtud otsus üht apellatsioonikomitee liiget vaevanud, kuni ta tänases Chesscafes toona langetatud otsuse uuesti üles tõstis. Aga ega sinna nüüdki enam midagi radikaalselt uut lisada pole.
Kõigepealt on muidugi selge, et kohtunikud oma tööd päris korralikult ei teinud. Kui oleks kellanäite omavahel võrreldud, siis oleks pidanud silma jääma, et üks kell on käinud kiiremini kui teised. Kuigi jah, kas meiegi tavaliselt sellist võrdlust vaevume teha. Näeme, et kõik kellad käivad ja piirdume sellega. Miks aga küll ei püüdnud abikohtunik asjasse selgust tuua, kui pealtvaataja tema poole pöördus?
Mis puudutab tsiteeritud artiklit 6.13, siis seda siinkohal rakendada ei saa. See toimib ainult partii ajal, selleks ajaks kui Mednis probleemi tõstatas, oli ta aga juba partii alla andnud ja mäng seega läbi.
Geurt leiab samuti, et uue partii mängimine või partii mingist momendist taaasalustamine poleks olnud aus vastase suhtes. Nii oleks ta ka ise apellatsioonikomiteesse kuuludes arvatavasti hääletanud otsuse poolt. Tagantjärele pole muidugi enam midagi teha, aga ilmselt ei saanud midagi muuta ka tollane apellatsioonikomitee.
Lembit
Asi läks apellatsioonikomiteesse. Oleks Mednis aja üle lasknud, oleks partii tulnud taastada ja talle aega juurde anda. Siin oli aga mängija alistunud. Mis sest, et Mednis kinnitas, et ta poleks kunagi nii nõrgalt mänginud, kui talt poleks vähemalt 5 minutit ära võetud. Kindlaks teha siiski midagi ei saanud.
Mednis oleks tahtnud saada lisaaega ja partiid mingist momendist, kasvõi 34. käigust alates uuesti mängida. See lahendus näis komitee liikmetele liiga meelevaldsena. Tugineda oleks võinud koodeksi art. 6.13 (praeguses redaktsioonis): Kui tekib määrustevastasus ja/või malendeid tuleb oma varasematele kohtadele tagasi asetada, peab kohtunik toimima kellanäitude määramisel oma parima äranägemise järgi.
Apellatsioonikomitee mingit targemat lahendust ka ei leidnud ja nii jäi kaotus jõusse. Partii alustamine päris otsast peale poleks olnud õiglane vastaspoole suhtes. Mõlemad mehed aga jagasid lõpuks kolmandat kohta ja mängisid järelmatśi tsoonidevahelisele turniirile pääsemiseks.
Mitukümmend aastat oli tookord tehtud otsus üht apellatsioonikomitee liiget vaevanud, kuni ta tänases Chesscafes toona langetatud otsuse uuesti üles tõstis. Aga ega sinna nüüdki enam midagi radikaalselt uut lisada pole.
Kõigepealt on muidugi selge, et kohtunikud oma tööd päris korralikult ei teinud. Kui oleks kellanäite omavahel võrreldud, siis oleks pidanud silma jääma, et üks kell on käinud kiiremini kui teised. Kuigi jah, kas meiegi tavaliselt sellist võrdlust vaevume teha. Näeme, et kõik kellad käivad ja piirdume sellega. Miks aga küll ei püüdnud abikohtunik asjasse selgust tuua, kui pealtvaataja tema poole pöördus?
Mis puudutab tsiteeritud artiklit 6.13, siis seda siinkohal rakendada ei saa. See toimib ainult partii ajal, selleks ajaks kui Mednis probleemi tõstatas, oli ta aga juba partii alla andnud ja mäng seega läbi.
Geurt leiab samuti, et uue partii mängimine või partii mingist momendist taaasalustamine poleks olnud aus vastase suhtes. Nii oleks ta ka ise apellatsioonikomiteesse kuuludes arvatavasti hääletanud otsuse poolt. Tagantjärele pole muidugi enam midagi teha, aga ilmselt ei saanud midagi muuta ka tollane apellatsioonikomitee.
Lembit
pühapäev, 18. märts 2012
Keda arvestada?
Eelmisel nädalal käis Venemaa ametlikul internetilehel väike diskussioon selle üle, millest peaks kohtunik oma otsuste langetamisel lähtuma. Keda kohtunik võib usaldada ja keda mitte? Kas konflikti lahendamiseks võiks kasutada tunnistajate abi?
Igapäevane juhtum: Mängija kutsub kohtuniku ja ütleb, et tema vastane on rikkunud mingit reeglit. Kohtunik pole millegipärast sellel laual juhtunut näinud. Kas kohtunik võib nüüd langetada kellegi kasuks otsuse, tuginedes vaid iseenda olukorrahinnangutele?
On loomulik, et kohtunik peab aluseks võtma kehtivad reeglid ja lugema sealt välja nii palju kui võimalik. Siinkohal arvestagem sedagi, et Venemaa spordiala male reeglid ei kattu täielikult FIDE omadega ja siinkohal pean seetõttu viimaseid primaarseks lugema. Aga ega põhimõttelisi vastuolusid pole.
Alati tuleb meeles pidada seda, et malepartiid mängivad kaks mängijat (art. 1.1). Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (eessõna). Kohtunik jälgib, et koodeksist rangelt kinni peetaks (art. 13.1). Tema juhib võistluste kulgu (art. 13.2), jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, viib ellu otsused, mis ta ise on teinud ja vajaduse korral karistab mängijaid (art. 13.3). Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku (art. 13.7a).
Nii on otsustamisel keskne kohtuniku roll, kuigi mõnede arutlejate arvates see erineb paljuski näiteks jalgpalli- või võrkpallikohtuniku omast. On asju, mille puhul koodeks näeb ette konkreetse karistuse, aga ka teisi, kus karistus tuleb langetada kohtuniku enda äranägemise järgi.
Aga ikkagi: millele peaks kohtunik otsustamisel tuginema?
Venemaa juhtivate kohtunike seas tehtud küsitlusel on vastajad rõhutanud, et mingit dokumenti, mis kõneleks tunnistajate kasutamisest, pole olemas ega saa ilmselt ka kunagi olema. Pole kusagil öeldud, et kohtunik peaks pöörduma pealtvaatajate poole (nendeks tuleb lugeda ka parajasti mittemängivad osavõtjad). Nii nagu üks vastaja kirjutas: nii saaks rooduülem turniiril kergesti esikoha, sest sõdurid tema vastu midagi öelda ei julge.
Erinevad tunnistajad võivad kohtunikule anda täiesti erinevaid andmeid, pealegi võib osa neist asjast isiklikult huvitatud olla. Küsida tulevat vaid ametimeestelt: turniiri direktorilt, teistelt kohtunikelt, korraldajatelt ja (vahel ka) föderatsiooni esindajatelt. Erandi võivat teha vaid siis, kui kedagi juba aastaid tuntakse ja temast on jäänud positiivne arvamus. Sel juhul kipub aga subjektiivne momet liiga esile tõusma. Aeg, kus turniirisaalides on kõikvõimalikud audiovisuaalsed seadmed, mis kohtunikule asja kohe selgeks teevad, on veel kaugel.
Nii näivad Vene kohtunikud tunnistajate kasutamise osas üsna skeptilised olevat. Aga muidugi ei keela kohtunikul keegi kasutamast mistahes infot, mis aitaks tal tõeni jõuda. Kui asi kipub ikkagi jääma lahtiseks, on parem järeldada, et rikkumist pole olnud ja lihtsalt partiid jätkata.
Lembit
Igapäevane juhtum: Mängija kutsub kohtuniku ja ütleb, et tema vastane on rikkunud mingit reeglit. Kohtunik pole millegipärast sellel laual juhtunut näinud. Kas kohtunik võib nüüd langetada kellegi kasuks otsuse, tuginedes vaid iseenda olukorrahinnangutele?
On loomulik, et kohtunik peab aluseks võtma kehtivad reeglid ja lugema sealt välja nii palju kui võimalik. Siinkohal arvestagem sedagi, et Venemaa spordiala male reeglid ei kattu täielikult FIDE omadega ja siinkohal pean seetõttu viimaseid primaarseks lugema. Aga ega põhimõttelisi vastuolusid pole.
Alati tuleb meeles pidada seda, et malepartiid mängivad kaks mängijat (art. 1.1). Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (eessõna). Kohtunik jälgib, et koodeksist rangelt kinni peetaks (art. 13.1). Tema juhib võistluste kulgu (art. 13.2), jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, viib ellu otsused, mis ta ise on teinud ja vajaduse korral karistab mängijaid (art. 13.3). Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku (art. 13.7a).
Nii on otsustamisel keskne kohtuniku roll, kuigi mõnede arutlejate arvates see erineb paljuski näiteks jalgpalli- või võrkpallikohtuniku omast. On asju, mille puhul koodeks näeb ette konkreetse karistuse, aga ka teisi, kus karistus tuleb langetada kohtuniku enda äranägemise järgi.
Aga ikkagi: millele peaks kohtunik otsustamisel tuginema?
Venemaa juhtivate kohtunike seas tehtud küsitlusel on vastajad rõhutanud, et mingit dokumenti, mis kõneleks tunnistajate kasutamisest, pole olemas ega saa ilmselt ka kunagi olema. Pole kusagil öeldud, et kohtunik peaks pöörduma pealtvaatajate poole (nendeks tuleb lugeda ka parajasti mittemängivad osavõtjad). Nii nagu üks vastaja kirjutas: nii saaks rooduülem turniiril kergesti esikoha, sest sõdurid tema vastu midagi öelda ei julge.
Erinevad tunnistajad võivad kohtunikule anda täiesti erinevaid andmeid, pealegi võib osa neist asjast isiklikult huvitatud olla. Küsida tulevat vaid ametimeestelt: turniiri direktorilt, teistelt kohtunikelt, korraldajatelt ja (vahel ka) föderatsiooni esindajatelt. Erandi võivat teha vaid siis, kui kedagi juba aastaid tuntakse ja temast on jäänud positiivne arvamus. Sel juhul kipub aga subjektiivne momet liiga esile tõusma. Aeg, kus turniirisaalides on kõikvõimalikud audiovisuaalsed seadmed, mis kohtunikule asja kohe selgeks teevad, on veel kaugel.
Nii näivad Vene kohtunikud tunnistajate kasutamise osas üsna skeptilised olevat. Aga muidugi ei keela kohtunikul keegi kasutamast mistahes infot, mis aitaks tal tõeni jõuda. Kui asi kipub ikkagi jääma lahtiseks, on parem järeldada, et rikkumist pole olnud ja lihtsalt partiid jätkata.
Lembit
kolmapäev, 14. märts 2012
Vaidlusi välgu üle
Oleme oma kommentaarides korduvalt nentinud, et meie idanaabrite juures kasutatakse meie omadest erinevaid reegleid, aga samuti seda, et seal näib puuduvat ühtsus ka reeglite Vereśtśagin, esimesel neist sealses ametlikus hierarhias juhtiv positsioon (vt. meie 18.I Ühtsus oleks hea). 1.II (Mängime välku) refereerisin lähemalt üht sealset välkmalele pühendatud materjali, nüüd on Tkatśovi välguartiklile reageerinud Vereśtśagin "Välgust kiirustamata. Kui veel ka õigesti". Kuigi Igor otsib asjatult teravusi, näib tema lähenemine välkmalele meile paremini sobivat.
Tkatśov on toonud näite, kus mängijale arvestatakse kaotus selle eest, et ta pani lipu 8. reale nii, et ettur seal ära ei käinudki. Ometi möönab temagi, et oleks vastasele võinud anda ühe minuti juurde (kuidas küll need 1 minuti seadmised aga aega võtaksid!).
Kas võiks ikkagi ka välgus fikseerida viigi, kui seis kolmas kord kordub? USA reeglid ütlevad kindlalt ära, et seal küll ei saa. Selline taotlus tulevat automaatselt tagasi lükata. Aga mujal? Igor toob näite:
Valged: Kg1, Lb7, Ve1, Re6 (4). Mustad: Kg8, Vf2 ja h2, Eg7 ja g6 (5).
Pärast seda, kui teisel real on juba 6. kord vankriga tuld antud, võtab kohtunik ühe mängija taotlusel otsustamise enda peale ja fikseerib viigi. Välk ei erine siin millegi poolest kahetunnise kontrolliga mängitavast tavapartiist, kui kummalgi jääb nii vähe aega, et partiiprotokolli enam ei peeta.
Igori arvates pole praktilist mõtet reeglil, mille järgi must valib, kummale poole lauda ta istub. Massilise osavõtuga śveitsi süsteemis turniiridel, kus on ka hilinejaid, võib see asjatult segadust tekitada. Must võiks pärast valge esimest käiku kella seisma panna ja kohtunik peaks siis muutma kellanäite.
Ka tema on üldkehtival seisukohal, et loeb käigu tegemine, mitte selle sooritamine, nii et käigu võib teha enne, kui kellad on ümber lülitatud.
Igor juhib tähelepanu teatud ebamäärasusele, mis momendini võib vastase poolt määrustevastase käigu tegemisel partiivõitu taotleda: kas oma malendi puudutamiseni või selle küljest käe lahtilaskmiseni.
Igori arvates võiks Tkatśovi seletusi aktsepteerida siis, kui mängija teeb määrustevastase käigu, vajutab kella ja seejärel vastase nooleke kukub. Kui aga määrustevastane käik tehakse siis, kui vastase kell käib, ületab vastane lihtsalt aja.
Muidugi ironiseerib ta pidevalt üheminutiliste kellaparanduste üle - kasvõi siis, kui üks pool on mingit malendit puudutanud. Ikka kogu aeg see üks minut. Ei mäleta,, et välgus oleks käiguloendureid kasutatud. Ei mäleta Igorgi. Aga seda, miks ei või kelli ende mittetoimimisel edasi-tagasi vajutada, põhjendab Tkatśov just sellega, et käiguloendur minevat rikki.
Ei jää Igor rahule ka kellade tugeva löömise eest ettenähtud karistustega. Tõepoolest võiks ju juba esimene löök tuua märksa karmima karistuse kui hoiatuse ja ajalisandid ei tarvitse põrmugi just üheminutised olla. Ja muidugi on mängijad vastutavad ikka ainult nende enda, mitte aga pealtvaatajate tegevuse eest.
Lembit
Tkatśov on toonud näite, kus mängijale arvestatakse kaotus selle eest, et ta pani lipu 8. reale nii, et ettur seal ära ei käinudki. Ometi möönab temagi, et oleks vastasele võinud anda ühe minuti juurde (kuidas küll need 1 minuti seadmised aga aega võtaksid!).
Kas võiks ikkagi ka välgus fikseerida viigi, kui seis kolmas kord kordub? USA reeglid ütlevad kindlalt ära, et seal küll ei saa. Selline taotlus tulevat automaatselt tagasi lükata. Aga mujal? Igor toob näite:
Valged: Kg1, Lb7, Ve1, Re6 (4). Mustad: Kg8, Vf2 ja h2, Eg7 ja g6 (5).
Pärast seda, kui teisel real on juba 6. kord vankriga tuld antud, võtab kohtunik ühe mängija taotlusel otsustamise enda peale ja fikseerib viigi. Välk ei erine siin millegi poolest kahetunnise kontrolliga mängitavast tavapartiist, kui kummalgi jääb nii vähe aega, et partiiprotokolli enam ei peeta.
Igori arvates pole praktilist mõtet reeglil, mille järgi must valib, kummale poole lauda ta istub. Massilise osavõtuga śveitsi süsteemis turniiridel, kus on ka hilinejaid, võib see asjatult segadust tekitada. Must võiks pärast valge esimest käiku kella seisma panna ja kohtunik peaks siis muutma kellanäite.
Ka tema on üldkehtival seisukohal, et loeb käigu tegemine, mitte selle sooritamine, nii et käigu võib teha enne, kui kellad on ümber lülitatud.
Igor juhib tähelepanu teatud ebamäärasusele, mis momendini võib vastase poolt määrustevastase käigu tegemisel partiivõitu taotleda: kas oma malendi puudutamiseni või selle küljest käe lahtilaskmiseni.
Igori arvates võiks Tkatśovi seletusi aktsepteerida siis, kui mängija teeb määrustevastase käigu, vajutab kella ja seejärel vastase nooleke kukub. Kui aga määrustevastane käik tehakse siis, kui vastase kell käib, ületab vastane lihtsalt aja.
Muidugi ironiseerib ta pidevalt üheminutiliste kellaparanduste üle - kasvõi siis, kui üks pool on mingit malendit puudutanud. Ikka kogu aeg see üks minut. Ei mäleta,, et välgus oleks käiguloendureid kasutatud. Ei mäleta Igorgi. Aga seda, miks ei või kelli ende mittetoimimisel edasi-tagasi vajutada, põhjendab Tkatśov just sellega, et käiguloendur minevat rikki.
Ei jää Igor rahule ka kellade tugeva löömise eest ettenähtud karistustega. Tõepoolest võiks ju juba esimene löök tuua märksa karmima karistuse kui hoiatuse ja ajalisandid ei tarvitse põrmugi just üheminutised olla. Ja muidugi on mängijad vastutavad ikka ainult nende enda, mitte aga pealtvaatajate tegevuse eest.
Lembit
pühapäev, 11. märts 2012
Kiirturniir Jüris
Olen veel veidi oma tegutsemispaikade geograafiat laiendanud. Rae valda pole vist varem turniire korraldama sattunud. Sedapuhku siis Jüri gümnaasium, jällegi nii üldmuljelt kui korralduselt üsna sümpaatne paik. Mängijaid sai seekord siiski selle kiirturniiride sarja jaoks tavapäratult vähe - ainult 45. Mitmed võistlused olid samale ajale kokku langeud. Aga eks kohtunikel pidi seetõttu kergem olema ja oligi.
Sellele vaatamata ei suutnud me ettenähtud ajaplaanist täiesti kinni pidada. Kui oleks pidanud turniiri lõpetamine hakkama, jäi viimasest voorust veel pool tundi mängida. Kui mõtlemisaeg on lisasekunditega, on üsna võimatu ette näha, millal voor võiks lõppeda. Kohtuniku võimalused asjade käiku mõjutada on ju minimaalsed.
Peaaegu igas voorus mängiti üks, vahel ka mitu partiid, kus asi ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ühes partiis oli ratsu tõrjunud edukalt kõik vankri võidukatsed. Nüüd hakkas ratsu omanik taotlema viiki, ei saanudki aru, kas vastase või kohtuniku poole pöördudes. Ühtki reeglit, mis oleks seda lubanud fikseerida, aga polnud, kohtunik ei saa toimida oma subjektiivse arusaama järgi.
Ise olin endamisi tehtud käike loendanud sellest hetkest peale, kui laua juurde tulin. Soovitasin seda teha ka mängijal. Muidugi poleks ma öelnud, kui minu lugemise järgi oleks 50 käiku täis saanud ega vastanud küsimusele, mitu käiku tehtud on. Küll aga oleksin võinud öelda, kas 50 käiku on tehtud või mitte. Nii kaugele asi siiski ei läinud. Viiki lepiti märksa varem. Ei läinud ka teistes partiides, kus tegemist teist tüüpi seisudega. Lahendused tulid, aga aega see võttis.
Määrustevastaseid käike mulle teadaolevalt ei tehtud, igatahes keegi minu poole ei pöördunud. Olin turniiri algul teatanud, et lisaminuteid saab vaid siis, kui aega on jäänud alla 5 minuti. Selle taotlejaid õnneks siiski ei tekkinudki.
Vist ei juhtunudki midagi erilist. Turniiri algupoole läks küll ühe partii tulemus arvutisse valesti sisse ja seetõttu tekkisid ka valed paarid. Aga selle jõudsime parandada veel enne, kui keegi oleks avakäiku teinud. Veidi segaduses olin pärast seda, kui mulle öeldi, et nii- ja niisugusel laual valge võitis. Kui vaatasin protokolli, siis nägin, et ühe mängija nimi oli tõepoolest Valge, aga tema mängis mustadega. Kumb siis ikkagi võitis?
Alles paar kommentaari tagasi oli juttu sellest, mida teha auhindadega, kui nende võitjaid lõpetamisel pole. Üsna palju selliseid oli ka Jüri turniiril. Seal otsustati ka need auhinnad saajatele kätte toimetada, välja arvatud need, mis määratud loosi teel. Siis otsustas loos uue võitja.
Turniir läks minu arust üsna normaalselt. Aitäh korraldajatele ja põhitöö ära teinud Askoldile.
Lembit
Sellele vaatamata ei suutnud me ettenähtud ajaplaanist täiesti kinni pidada. Kui oleks pidanud turniiri lõpetamine hakkama, jäi viimasest voorust veel pool tundi mängida. Kui mõtlemisaeg on lisasekunditega, on üsna võimatu ette näha, millal voor võiks lõppeda. Kohtuniku võimalused asjade käiku mõjutada on ju minimaalsed.
Peaaegu igas voorus mängiti üks, vahel ka mitu partiid, kus asi ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ühes partiis oli ratsu tõrjunud edukalt kõik vankri võidukatsed. Nüüd hakkas ratsu omanik taotlema viiki, ei saanudki aru, kas vastase või kohtuniku poole pöördudes. Ühtki reeglit, mis oleks seda lubanud fikseerida, aga polnud, kohtunik ei saa toimida oma subjektiivse arusaama järgi.
Ise olin endamisi tehtud käike loendanud sellest hetkest peale, kui laua juurde tulin. Soovitasin seda teha ka mängijal. Muidugi poleks ma öelnud, kui minu lugemise järgi oleks 50 käiku täis saanud ega vastanud küsimusele, mitu käiku tehtud on. Küll aga oleksin võinud öelda, kas 50 käiku on tehtud või mitte. Nii kaugele asi siiski ei läinud. Viiki lepiti märksa varem. Ei läinud ka teistes partiides, kus tegemist teist tüüpi seisudega. Lahendused tulid, aga aega see võttis.
Määrustevastaseid käike mulle teadaolevalt ei tehtud, igatahes keegi minu poole ei pöördunud. Olin turniiri algul teatanud, et lisaminuteid saab vaid siis, kui aega on jäänud alla 5 minuti. Selle taotlejaid õnneks siiski ei tekkinudki.
Vist ei juhtunudki midagi erilist. Turniiri algupoole läks küll ühe partii tulemus arvutisse valesti sisse ja seetõttu tekkisid ka valed paarid. Aga selle jõudsime parandada veel enne, kui keegi oleks avakäiku teinud. Veidi segaduses olin pärast seda, kui mulle öeldi, et nii- ja niisugusel laual valge võitis. Kui vaatasin protokolli, siis nägin, et ühe mängija nimi oli tõepoolest Valge, aga tema mängis mustadega. Kumb siis ikkagi võitis?
Alles paar kommentaari tagasi oli juttu sellest, mida teha auhindadega, kui nende võitjaid lõpetamisel pole. Üsna palju selliseid oli ka Jüri turniiril. Seal otsustati ka need auhinnad saajatele kätte toimetada, välja arvatud need, mis määratud loosi teel. Siis otsustas loos uue võitja.
Turniir läks minu arust üsna normaalselt. Aitäh korraldajatele ja põhitöö ära teinud Askoldile.
Lembit
kolmapäev, 7. märts 2012
Sõpra meenutades
Mikko Markkulat ei ole enam.
Ei mäletagi, millal temaga esmakordselt kohtusin. Kui 70-date aastate algul Soome turniire juhtima sõitsin, polnud teda veel näha. Sel ajal tegutses ta veel kohalikul tasemel, aga 80-ndatel sai temast pikkamööda Soome tähtsamaid maletegelasi. Kohtunikutööga on ta kogu aja tegelnud kuni elu viimasel nädalavahetusel ühe sealse turniiri juhtimiseni ja kaks päeva enne lahkumist kohtunikekogu koosolekul osalemiseni. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta 1986, nii kaugele oli Soomes selle ajani jõudnud juba tosin meest.
Oli perioode, kus sain Mikkoga kokku üsna sageli ning seda mitte ainult Eestis ja Soomes, vaid küllalt erinevates maailma paikades. Praegu on mu ees laual kogumiku "Shakin säännöt ja määräykset" teine väljaanne ning selle avalehel pühendus "Lembitille Berliinissä 4.12.91. Shakkiterveisin Mikko Markkula, Markku Kosonen". Käimas oli FIDE järjekordne kongress, kus taastati ka Eesti liikmesõigused. Need mehed esindasid seal parajasti Soomet ja olid ka tolle raamatu koostajad. Too raamat ise sarnaneb Eesti malekohtuniku käsiraamatuga ja sisaldab kohtunike jaoks väga vajalikku infomaterjali. Loomulikult on mul olemas ka raamatu teine ja kolmas väljaanne.
Meie koostöö algas kongressil ja jätkus hiljemgi nii FIDE kongressidel kui ka maleolümpiatel. 1994. aastast olime mõlemad reeglite komisjoni liikmed. Esialgu oli meid seal vaid kuus. Kuigi oli vahel ägedaid vaidlusi, jõuti ikkagi alati kokkuleppele ja järjekordne malekoodeksi tekst valmis.
Mikko jaoks kõige olulisem oli loomulikult tegevus FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimehena alates 1998. See amet ilmselt kerge pole, nõudes täpsust, rangust ja tähelepanelikkust. Väidetavalt on küllalt palju taotlusi tagasi lükatud, aga see pole otsustajate, vaid materjalide esitajate süü. Imestan, kuidas Mikko nii palju jõudis. Reeglite komisjonist ta ju ei kadunud, aga osaleda jõudis ta ka śveitsi paarimise komisjonis ja kohtunikekogus. Lisama peaks aga veel Euroopa ja Põhjamaade maleliidud ning juba aastakümneid kestnud hoolitsemine soomlaste reitinguarvestuse eest. Aga toime ta tuli ja kindlasti hästi.
Mikko allkirjaga on dokumenteeritud ka minu viimane osalemine FIDE tegevuses. See on pilt 1999.a. Dohas peetud reeglite komisjoni koosolekust, mille tagaküljel kõigi osalejate allkirjad. Mikko osalemine FIDE-s aga jätkus ja seda kuni lõpuni. Jätkusid ka meie kontaktid, kuigi mitte nii intensiivselt kui varem. Tema allkirja (koos Eesti malejuhi omaga) kannab aga veel ka 2005. aastal Tallinnas väljaantud paber, mis näitab, et olen midagi õppinud ka.
Mikko eestvõttel sai samal aastal teoks ka minu viimane sõit välisvõistlustele - peakohtunikuks Põhjamaade meistrivõistlustel. Mikko sõidutas mind oma autoga Helsingist Vammalasse ja tagasi muidugi ka. Tema korraldas seal paarimist ja partiide demontreerimist, ka mulle tööd jätkus. Probleeme polnud.
2008 oli Mikko Kerese turniiril Tallinnas. Ka siin hoolitses ta tehnika eest. See oli esmakordne juhtum, kus finaalturniiril iga tehtud käik kohe ekraanile ilmus. Varem kasutati selleks tosinat demonstraatorit. Turniiri korraldusse ta end vahele ei seganud, küll oli aga hea vajadusel mingeid asju omavahel arutada.
Turniiri algul tõstatus reitingute probleem. Välismaalastel ju Eesti kiirmale reitinguid polnud. Marko seadis siis algul kõik välismaalased meie meestest ülespoole. Nii tekkisid väga kummalised paarid. Pakkusin siis, et loeme FIDE ja kiirmalereitingud omavahel võrdseks. Päris õige see vaevalt oli, aga ka Mikko nõustus. Paarid said igatahes märksa normaalsemad.
Või küsimus viigitaotlustega - praktilist tähtsust sel parajasti polnud, aga püüdsime kõigeks valmis olla. Mikko ütles kõigepealt resoluutselt, et mingit viigitaotlust 50 käigu reegli alusel olla ei saa, sest partiiprotokolle ju pole. Õnneks oli mul kaasas koodeksi ingliskeelne originaaltekst, kus art. 9.3 ei sisalda mingit vihjet protokollidele ning kiirmale lisaski ei öelda, et see artikkel seal ei kehti. Lõpuks jäi Marko ka siin nõusse. Aga loomulikult on see võimalik vaid siis, kui kohtunikul on aega ja võimalust partiid korralikult jälgida. Muidu jääb asi paratamatult fikseerimata.
Ka 2011.a. turniiri eel oli tollane Kalevi juht saanud Mikko Hantõ-Mansiiski olümpialt kätte ja kutsunud teda Tallinna turniiri tegema. Kalevis aga juhtkond vahetus ja uutel meestel olid teised plaanid. Mikkole ei vaevunud keegi mingit infot andma. Kui ta ise enne turniiri järele kuulama hakkas, polnud mul muud teha kui tema ees vabandada, kuigi ma selle kutsumisega kuidagiviisi seotud polnud. Kahju vaid, et nii jäi meie viimane võimalik koostöö ära.
Lembit
Ei mäletagi, millal temaga esmakordselt kohtusin. Kui 70-date aastate algul Soome turniire juhtima sõitsin, polnud teda veel näha. Sel ajal tegutses ta veel kohalikul tasemel, aga 80-ndatel sai temast pikkamööda Soome tähtsamaid maletegelasi. Kohtunikutööga on ta kogu aja tegelnud kuni elu viimasel nädalavahetusel ühe sealse turniiri juhtimiseni ja kaks päeva enne lahkumist kohtunikekogu koosolekul osalemiseni. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta 1986, nii kaugele oli Soomes selle ajani jõudnud juba tosin meest.
Oli perioode, kus sain Mikkoga kokku üsna sageli ning seda mitte ainult Eestis ja Soomes, vaid küllalt erinevates maailma paikades. Praegu on mu ees laual kogumiku "Shakin säännöt ja määräykset" teine väljaanne ning selle avalehel pühendus "Lembitille Berliinissä 4.12.91. Shakkiterveisin Mikko Markkula, Markku Kosonen". Käimas oli FIDE järjekordne kongress, kus taastati ka Eesti liikmesõigused. Need mehed esindasid seal parajasti Soomet ja olid ka tolle raamatu koostajad. Too raamat ise sarnaneb Eesti malekohtuniku käsiraamatuga ja sisaldab kohtunike jaoks väga vajalikku infomaterjali. Loomulikult on mul olemas ka raamatu teine ja kolmas väljaanne.
Meie koostöö algas kongressil ja jätkus hiljemgi nii FIDE kongressidel kui ka maleolümpiatel. 1994. aastast olime mõlemad reeglite komisjoni liikmed. Esialgu oli meid seal vaid kuus. Kuigi oli vahel ägedaid vaidlusi, jõuti ikkagi alati kokkuleppele ja järjekordne malekoodeksi tekst valmis.
Mikko jaoks kõige olulisem oli loomulikult tegevus FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimehena alates 1998. See amet ilmselt kerge pole, nõudes täpsust, rangust ja tähelepanelikkust. Väidetavalt on küllalt palju taotlusi tagasi lükatud, aga see pole otsustajate, vaid materjalide esitajate süü. Imestan, kuidas Mikko nii palju jõudis. Reeglite komisjonist ta ju ei kadunud, aga osaleda jõudis ta ka śveitsi paarimise komisjonis ja kohtunikekogus. Lisama peaks aga veel Euroopa ja Põhjamaade maleliidud ning juba aastakümneid kestnud hoolitsemine soomlaste reitinguarvestuse eest. Aga toime ta tuli ja kindlasti hästi.
Mikko allkirjaga on dokumenteeritud ka minu viimane osalemine FIDE tegevuses. See on pilt 1999.a. Dohas peetud reeglite komisjoni koosolekust, mille tagaküljel kõigi osalejate allkirjad. Mikko osalemine FIDE-s aga jätkus ja seda kuni lõpuni. Jätkusid ka meie kontaktid, kuigi mitte nii intensiivselt kui varem. Tema allkirja (koos Eesti malejuhi omaga) kannab aga veel ka 2005. aastal Tallinnas väljaantud paber, mis näitab, et olen midagi õppinud ka.
Mikko eestvõttel sai samal aastal teoks ka minu viimane sõit välisvõistlustele - peakohtunikuks Põhjamaade meistrivõistlustel. Mikko sõidutas mind oma autoga Helsingist Vammalasse ja tagasi muidugi ka. Tema korraldas seal paarimist ja partiide demontreerimist, ka mulle tööd jätkus. Probleeme polnud.
2008 oli Mikko Kerese turniiril Tallinnas. Ka siin hoolitses ta tehnika eest. See oli esmakordne juhtum, kus finaalturniiril iga tehtud käik kohe ekraanile ilmus. Varem kasutati selleks tosinat demonstraatorit. Turniiri korraldusse ta end vahele ei seganud, küll oli aga hea vajadusel mingeid asju omavahel arutada.
Turniiri algul tõstatus reitingute probleem. Välismaalastel ju Eesti kiirmale reitinguid polnud. Marko seadis siis algul kõik välismaalased meie meestest ülespoole. Nii tekkisid väga kummalised paarid. Pakkusin siis, et loeme FIDE ja kiirmalereitingud omavahel võrdseks. Päris õige see vaevalt oli, aga ka Mikko nõustus. Paarid said igatahes märksa normaalsemad.
Või küsimus viigitaotlustega - praktilist tähtsust sel parajasti polnud, aga püüdsime kõigeks valmis olla. Mikko ütles kõigepealt resoluutselt, et mingit viigitaotlust 50 käigu reegli alusel olla ei saa, sest partiiprotokolle ju pole. Õnneks oli mul kaasas koodeksi ingliskeelne originaaltekst, kus art. 9.3 ei sisalda mingit vihjet protokollidele ning kiirmale lisaski ei öelda, et see artikkel seal ei kehti. Lõpuks jäi Marko ka siin nõusse. Aga loomulikult on see võimalik vaid siis, kui kohtunikul on aega ja võimalust partiid korralikult jälgida. Muidu jääb asi paratamatult fikseerimata.
Ka 2011.a. turniiri eel oli tollane Kalevi juht saanud Mikko Hantõ-Mansiiski olümpialt kätte ja kutsunud teda Tallinna turniiri tegema. Kalevis aga juhtkond vahetus ja uutel meestel olid teised plaanid. Mikkole ei vaevunud keegi mingit infot andma. Kui ta ise enne turniiri järele kuulama hakkas, polnud mul muud teha kui tema ees vabandada, kuigi ma selle kutsumisega kuidagiviisi seotud polnud. Kahju vaid, et nii jäi meie viimane võimalik koostöö ära.
Lembit
pühapäev, 4. märts 2012
Kohtade jagamisest
Schach-Zeitungi viimases numbris on FA Jürgen Kehr oma materjali "Igaühel on loodetavasti oma hind" pühendanud kohtade jagamisele, aluseks pärast üht sealset turniiri asetleidnud diskussioon.
Selle juhendis nähti ette, et kui mängijad saavad võrdselt punkte, siis loeb Buchholz, kahte auhinda kellelegi ei anta ning üldse saavad auhindu vaid need, kes lõputseremoonial kohal on. Ehk siis pole toolide read autasustamise ajal tühjad. Kui seda klauslit poleks, tegevat seal liidrid viimases voorus kiireid viike (mainitud turniiril kolmel esimesel laual), sõidavad ära ja lasevad auhinnad siis endale järele saata. Kui selline klausel juba juhendisse võetakse, siis tuleb sellest ka rangelt kinni pidada.
Lihtne on olukord siis, kui võitjatel on erinev punktide arv: mida rohkem on punkte, seda suurem on auhind. Kui aga punkte on võrdselt, jääb korraldajatele kaks võimalust: kas panna kõik samale pulgale või kasutada mingit kohtade jagamise süsteemi. Sageli ongi selleks Buchholz (= kõigi vastasmängijate punktide summa), millega hinnatakse rohkem tugevamate mängijate vastu saadud punkte. Aga sellest tuleneb ka selle süsteemi nõrkus: mängija ise seda näitajat mõjutada ei saa, ta võib vaid loota, et tema vastased teistes partiides võimalikult tugevalt mängiiksid.
Aga kui kohad lihtsalt jagada? Ka see on muidugi täiesti võimalik. Seejuures võib aga tekkida kaks probleemi. Ei sobi see mingitel valikturniiridel, kui edasipääsu võimaldavate kohtade arv on kindlaks määratud. Samuti esemeliste auhindade puhul: poolik maleraamat poleks ju kuigi atraktiivne. Jagamine on raske ka siis, kui voore on vähe ja mängijaid palju. Ühel sealsel turniiril olnud pärast 5 vooru tabelitipus 82 mängijast tervelt 10, kõigil 4 punkti. Kas siis nad kõik turniirivõitjateks lugeda?
Kui otsustatakse täpsemat kohtade jaotust kasutada, tuleks kohe otsustada, mida teha siis, kui sellest ikkagi ei piisa, ning see tuleks juba võimalikult enne turniiri algust teatavaks teha. Enamasti kasutatavat Saksamaal selleks vastaste Buchholzi-punktide summat. Muidu võib tekkida suuri vaidlusi: erinevad süsteemid annavad ju erinevaid tulemusi. Mõnede turniiride reglemendid näevad lõpuks ette loosimise. Seda peaks küll vältima.
Kui pärast mingi jagamissüsteemi kasutamist jääb jagamine ikkagi püsima, on korraldajail kaks võimalust: kas jaotada auhinnasumma võrdselt või kasutada GM Horti süsteemi. Selle järgi jagatakse pool auhinnarahast kõigi vahel võrdselt, teise poole jagamisel aga kasutatakse Buchholzit. See vähendab summade erinevusi võrdsete punktide saajate vahel, suurendab aga erinevusi vähem punkte saanutega võrreldes.
Enamasti on peaauhindade andmine siiski vähem problemaatiline võrreldes naistele, veteranidele ja noortele antavate eriauhindade ning reitinguauhindadega.
Śveitsi süsteem järjestab küll õigesti tulemused tabelitipus (1. ja 2. koht) ning ka selle lõpus (viimane ja eelviimane koht), tabeli keskpaik näeb aga välja küllaltki juhuslikuna. Samuti on üsna ebamäärane toimimine kõrgematele kohtadele tõusjatega siis, kui topeltauhindu ei anta, näiteks siis, kui parim noor võidab ka oma reitingugrupi. Samaga on tegemist juhul, kui kedagi auhinnasaajatest kohal pole, kohalolek on aga nõutav.
Lähem analüüs näitavat, et see, kes millise auhinna saab või kas üldse saab, sõltub sellestki, millises järjekorras andmeid läbi töötatakse. Sageli ei võimalda lähemat analüüsi ajaline surve. Vea korral on kord antud auhindu raske tagasi võtta. Nii on probleemid peaaegu juba ette programmeeritud. Otsustab tavaliselt turniiri korraldaja. Artikli autori arvates oleks ehk veel parem vaieldavad küsimused otsustada loosi teel veel autasustamisele jäänute vahel.
Lembit
Selle juhendis nähti ette, et kui mängijad saavad võrdselt punkte, siis loeb Buchholz, kahte auhinda kellelegi ei anta ning üldse saavad auhindu vaid need, kes lõputseremoonial kohal on. Ehk siis pole toolide read autasustamise ajal tühjad. Kui seda klauslit poleks, tegevat seal liidrid viimases voorus kiireid viike (mainitud turniiril kolmel esimesel laual), sõidavad ära ja lasevad auhinnad siis endale järele saata. Kui selline klausel juba juhendisse võetakse, siis tuleb sellest ka rangelt kinni pidada.
Lihtne on olukord siis, kui võitjatel on erinev punktide arv: mida rohkem on punkte, seda suurem on auhind. Kui aga punkte on võrdselt, jääb korraldajatele kaks võimalust: kas panna kõik samale pulgale või kasutada mingit kohtade jagamise süsteemi. Sageli ongi selleks Buchholz (= kõigi vastasmängijate punktide summa), millega hinnatakse rohkem tugevamate mängijate vastu saadud punkte. Aga sellest tuleneb ka selle süsteemi nõrkus: mängija ise seda näitajat mõjutada ei saa, ta võib vaid loota, et tema vastased teistes partiides võimalikult tugevalt mängiiksid.
Aga kui kohad lihtsalt jagada? Ka see on muidugi täiesti võimalik. Seejuures võib aga tekkida kaks probleemi. Ei sobi see mingitel valikturniiridel, kui edasipääsu võimaldavate kohtade arv on kindlaks määratud. Samuti esemeliste auhindade puhul: poolik maleraamat poleks ju kuigi atraktiivne. Jagamine on raske ka siis, kui voore on vähe ja mängijaid palju. Ühel sealsel turniiril olnud pärast 5 vooru tabelitipus 82 mängijast tervelt 10, kõigil 4 punkti. Kas siis nad kõik turniirivõitjateks lugeda?
Kui otsustatakse täpsemat kohtade jaotust kasutada, tuleks kohe otsustada, mida teha siis, kui sellest ikkagi ei piisa, ning see tuleks juba võimalikult enne turniiri algust teatavaks teha. Enamasti kasutatavat Saksamaal selleks vastaste Buchholzi-punktide summat. Muidu võib tekkida suuri vaidlusi: erinevad süsteemid annavad ju erinevaid tulemusi. Mõnede turniiride reglemendid näevad lõpuks ette loosimise. Seda peaks küll vältima.
Kui pärast mingi jagamissüsteemi kasutamist jääb jagamine ikkagi püsima, on korraldajail kaks võimalust: kas jaotada auhinnasumma võrdselt või kasutada GM Horti süsteemi. Selle järgi jagatakse pool auhinnarahast kõigi vahel võrdselt, teise poole jagamisel aga kasutatakse Buchholzit. See vähendab summade erinevusi võrdsete punktide saajate vahel, suurendab aga erinevusi vähem punkte saanutega võrreldes.
Enamasti on peaauhindade andmine siiski vähem problemaatiline võrreldes naistele, veteranidele ja noortele antavate eriauhindade ning reitinguauhindadega.
Śveitsi süsteem järjestab küll õigesti tulemused tabelitipus (1. ja 2. koht) ning ka selle lõpus (viimane ja eelviimane koht), tabeli keskpaik näeb aga välja küllaltki juhuslikuna. Samuti on üsna ebamäärane toimimine kõrgematele kohtadele tõusjatega siis, kui topeltauhindu ei anta, näiteks siis, kui parim noor võidab ka oma reitingugrupi. Samaga on tegemist juhul, kui kedagi auhinnasaajatest kohal pole, kohalolek on aga nõutav.
Lähem analüüs näitavat, et see, kes millise auhinna saab või kas üldse saab, sõltub sellestki, millises järjekorras andmeid läbi töötatakse. Sageli ei võimalda lähemat analüüsi ajaline surve. Vea korral on kord antud auhindu raske tagasi võtta. Nii on probleemid peaaegu juba ette programmeeritud. Otsustab tavaliselt turniiri korraldaja. Artikli autori arvates oleks ehk veel parem vaieldavad küsimused otsustada loosi teel veel autasustamisele jäänute vahel.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)