Vaatame reeglite komisjoni nõunike materjalidest lähtudes edasi malekoodeksi teksti kavandatavaid muudatusi. 6. artikliga jõutakse võistlusmäärusteni, konkreetselt on selle pealkirjaks Malekell. Ega koodeks otse ütle, millistel võistlustel peab neid määruseid rakendama, see jääb endiselt turniirimääruste ülesandeks.
Kavas on paigutada teksti umbes selline malekella definitsioon: Malekell tähendab kella kahe ajakuvariga, mis on omavahel ühendatud sellisel moel, et korraga saab neist käia vaid üks. Kell tähendab malekoodeksis kahest kuvarist ühte. Kummalgi ajakuvaril on nooleke. Noolekese langemine tähendab mängijale ettenähtud aja lõppemist.
Mõningaid asju on üritatud veidi täpsemalt sõnastada. Vajutama (press) tähendab teie kella vajutamist, et vastaspool käima hakkaks. Seiskamine (stop) tähendab mõlema kellapoole (=malekella) seismapanekut, et kohtunikult abi otsida.
Kuigi termineid on pisut muudetud,jääb art. 6.2 endiseks ja nõuab, et mängijad teeksid enne ajakontrolli teatud arvu käike.
Art. 6.3 järgi peab kohtunik pärast noolekese langemist seda kohe kontrollima. Aga kas ta peab sellest ka teatama? USA-s ei pea ja ka mujal olevat kohtunikel seda ajuti ebamugav teha (?)
Kui järgida art. 6.2 ja 6.3, tuleb otsus langetada momendil, kui kohtunik märkab noolekese langemist või üks mängija sellele tähelepanu juhib. See pole veel kaotuse fikseerimine, vaid ainult art. 6.2 nõuete täitmise kontrollimine. Kui need nõuded täidetud pole, rakendub art. 6.9. Noolekese langemine on samasugune partii rutiinne osa, millega tuleb tegelda, nagu seda on näiteks malendi puudutamine või patt.
Muutmata jääb ka art. 6.4, mille järgi malekella asendi otsustab kohtunik. Kohati levinud arvamust, et otsustajaks peaks olema mustadega mängija, ei peeta korrektseks. Tavaliselt paneb ju kohtunik kellad ühtpidi, et neid oleks kergem jälgida. See ei välista võimalust, et kohtunik ei võiks lubada kelli ümber paigutada või lasta mustal otsustada, kuhu ta istub. Vasakukäelisi ei maksvat malest eemaldada.
Kõige rohkem probleeme oli kindlasti artikliga 6.6, mis on ju üldse viimaste aastate vastuolulisemaid reegleid. FIDE ja reeglite komisjon on sattunud kriitikatule alla, kuigi koodeksist ilmneb, et lõplikult oleneb asi ikkagi konkreetse võistluse reeglitest ja korraldajatest. Nii kasutab Euroopa Maleliit oma võistlustel tavaliselt 0-hilinemisaega ja kritiseerib FIDE-t, kuigi võiks ju reeglitesse kirjutada teistsuguse hilinemisaja. S.Press kirjutab, et tuli koosolekule ettepanekuga kasutada 0-hilinemisaja asemel 30 või 15 minutit hilinemisaega, aga ühisarvamusele ei jõutud.
Jäädi püsima kahe võimaluse juurde: 1) jätta art. 6.6 püsima praegusel kujul, aga lisada selle lõppu kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Ehk pakub see praegusega võrreldes veidi rohkem manööverdusvõimalusi, aga seda on raske rakendada, sest mängijatele meeldib ühtsus ning kui jätta üks karistamata või karistada teda kergemini, peaks teistega samamoodi toimima;
2) Võistluse reeglid määravad eelnevalt hilinemisaja kindlaks. Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast seda aega, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Selles variandis ei näeks koodeks midagi konkreetset ette, kogu vastutus lasub korraldajatel.
Art. 6.7 jääks samaks. Ainult alapunkti c lõppu lisataks keelatud tegevuste loetellu kella vajutamine enne käigu tegemist. Võimalik, et ära jäetakse puuetega inimeste kellanäitude korrigeerimine.
Samaks jäävad ka artikli viimased osad. Kui kusagil esineb aga sõna kellad, siis pannakse asemele malekell. Art. 6.10 on üks koodeksi väheseid vihjeid käiguloendurile. Nõunike arvates tähendab see selle abivahendi ametlikku sanktsioneerimist.
Art. 6.13, kus juttu sellest, mida teha kellanäitudega määrusevastasuste avastamisel, peaks kolima artiklisse 7, kus ju üldse kõneldakse määrusevastasustest. Seega muutuks art. 6.14 nüüd 6.13-ks.
Niisiis pole ka artiklisse 6 oodata midagi oluliselt uut.
Lembit
kolmapäev, 30. mai 2012
pühapäev, 27. mai 2012
Kas midagi muutub?
Tänavu on jälle aasta, kus FIDE kongressil tuleb taas arutusele võtta malekoodeksi tekst. Sellega tegeleb reeglite komitee, kelle koosseisu kuuluvad nüüd ka nõunikud. Neid on kolm: Franca Dapiran (Itaalia, IA 1986), Aśot Vardapetjan (Armeenia, IA 1993) ja Shaun Press (Paapua Uus-Guinea, IA 2010). Nemad peavad tegema ära eeltöö. Hiljuti olid nad koos Lausannes ja üht-teist ettepanekutest on ka avalikustatud. Käsitlevad need koodeksi I osa Põhilised mängumäärused (artiklid 1-5). Neid jälgides tundub, et sisulisi muudatusi kavas pole, asi näib puudutavat eelkõige sõnastust.
Kõigepealt kavatsetakse ära jätta neis artiklites viited hilisematele artiklitele 6-14, mis kehtivad ju ainult võistlusmales. Koodeksisse on kavas paigutada ka terminite sõnastik (glossary), kus seletataks mõnede koodeksis kasutatavate väljendite ja definitsioonide tähendust. See aga muutuks ju ühtlasi koodeksi osaks ja tema muutmisprotseduur oleks samasugune kui kogu koodeksil.
Art. 1.1 ei ütleks enam, et partiid alustab mängija, kel on valged malendid, vaid et esimesena käib mängija, kel on valged malendid.
Art. 2.2 ei kavatseta enam piirduda diagrammidel kasutatavate malendite kujutustega, vaid lisada ka pildid sellest, kuidas nad peaksid laual välja nägema, ilmselt siis Staunton-tüüpi nupud. Probleeemi olevat tõstatanud iirlased. Nimelt olevat seal tavaks malendid kodust kaasa võtta. Esimesena kohalejõudnu paneb nupud lauale ega lase teisel midagi muuta, olgu siis sellel kasvõi korralikud stauntonid.
Olevat vaieldud ratsu käigu sõnastuse üle (inglaste ettepanek näiteks, et selle käik meenutab L-tähte), aga muutmiseni ei jõutud.
Möödaminnes löömisest kõneldes (art. 3.7d) ei öelda enam, et ettur ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, vaid et see ettur asub väljale, mis asub samal real ja naaberliinil.
Etturi muundamise suhtes esialgu ühisele sõnastusele ei jõutud, kuigi leiti, et pigem ütleb koodeks praegu (art. 3.7e), mis muundamine on, mitte aga kuidas seda peaks teostama. Kui kehtivast sõnastusest võib välja lugeda, et kõigepealt tuleb ettur viia viimasele reale ja alles siis asendada see uue malendiga, siis nõunike arvates võiks uue nupu kohe peale panna, sest välgus olevat selline toimimine ju niikuinii tavaline. S.Pressi arvates tuleks see omaette alapunktina kirjutada ka järgneva artikli 4.4 teksti: muundada kavatsedes võib mängija eemaldada oma etturi 7. realt ja seejärel asetada muundatud malendi muundamisväljale.
Art. 4.3 ei kõneleks selguse mõttes enam malendite meelega puudutamisest, vaid puudutamisest kavatsusega käia või lüüa. Puudutamist käsitlevad art. 4.3 ja 4.7 vajavad kordamiste vältimiseks ühtlustamist.
Art. 5.2 kaotab partii viigiga lõppemise kohta käivad viited artiklile 9, millel polevat tähtsust inimesele, kes kogu koodeksit läbi ei loe.
Arutasid nõunikud sedagi, mida teha siis, kui mõlemad peaksid partii üheaegselt alla andma. Kas sel juhul peaks siis art. 5.1b järgi mõlemale punkti andma. Dapirani arvates tuleks vaadata, kumma kell käib ja kelle käik on - küllap see siis alistuski esimesena.
Nii pole esialgu näha, mis peaks pärast koodeksi järjekordset redigeerimist praktiliselt muutuma hakkama. Aga muidugi oli praegu vaatluse all vaid see osa koodeksist, mis räägib ainult, kuidas malet mängitakse. Muust on teada vaid see, et välkpartii aeg tahakse piirata 10 minutiga. Eesti kohtunikud pole vist sel sajandil FIDE reeglite kokkupanekul osalenud.
Lembit
Kõigepealt kavatsetakse ära jätta neis artiklites viited hilisematele artiklitele 6-14, mis kehtivad ju ainult võistlusmales. Koodeksisse on kavas paigutada ka terminite sõnastik (glossary), kus seletataks mõnede koodeksis kasutatavate väljendite ja definitsioonide tähendust. See aga muutuks ju ühtlasi koodeksi osaks ja tema muutmisprotseduur oleks samasugune kui kogu koodeksil.
Art. 1.1 ei ütleks enam, et partiid alustab mängija, kel on valged malendid, vaid et esimesena käib mängija, kel on valged malendid.
Art. 2.2 ei kavatseta enam piirduda diagrammidel kasutatavate malendite kujutustega, vaid lisada ka pildid sellest, kuidas nad peaksid laual välja nägema, ilmselt siis Staunton-tüüpi nupud. Probleeemi olevat tõstatanud iirlased. Nimelt olevat seal tavaks malendid kodust kaasa võtta. Esimesena kohalejõudnu paneb nupud lauale ega lase teisel midagi muuta, olgu siis sellel kasvõi korralikud stauntonid.
Olevat vaieldud ratsu käigu sõnastuse üle (inglaste ettepanek näiteks, et selle käik meenutab L-tähte), aga muutmiseni ei jõutud.
Möödaminnes löömisest kõneldes (art. 3.7d) ei öelda enam, et ettur ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, vaid et see ettur asub väljale, mis asub samal real ja naaberliinil.
Etturi muundamise suhtes esialgu ühisele sõnastusele ei jõutud, kuigi leiti, et pigem ütleb koodeks praegu (art. 3.7e), mis muundamine on, mitte aga kuidas seda peaks teostama. Kui kehtivast sõnastusest võib välja lugeda, et kõigepealt tuleb ettur viia viimasele reale ja alles siis asendada see uue malendiga, siis nõunike arvates võiks uue nupu kohe peale panna, sest välgus olevat selline toimimine ju niikuinii tavaline. S.Pressi arvates tuleks see omaette alapunktina kirjutada ka järgneva artikli 4.4 teksti: muundada kavatsedes võib mängija eemaldada oma etturi 7. realt ja seejärel asetada muundatud malendi muundamisväljale.
Art. 4.3 ei kõneleks selguse mõttes enam malendite meelega puudutamisest, vaid puudutamisest kavatsusega käia või lüüa. Puudutamist käsitlevad art. 4.3 ja 4.7 vajavad kordamiste vältimiseks ühtlustamist.
Art. 5.2 kaotab partii viigiga lõppemise kohta käivad viited artiklile 9, millel polevat tähtsust inimesele, kes kogu koodeksit läbi ei loe.
Arutasid nõunikud sedagi, mida teha siis, kui mõlemad peaksid partii üheaegselt alla andma. Kas sel juhul peaks siis art. 5.1b järgi mõlemale punkti andma. Dapirani arvates tuleks vaadata, kumma kell käib ja kelle käik on - küllap see siis alistuski esimesena.
Nii pole esialgu näha, mis peaks pärast koodeksi järjekordset redigeerimist praktiliselt muutuma hakkama. Aga muidugi oli praegu vaatluse all vaid see osa koodeksist, mis räägib ainult, kuidas malet mängitakse. Muust on teada vaid see, et välkpartii aeg tahakse piirata 10 minutiga. Eesti kohtunikud pole vist sel sajandil FIDE reeglite kokkupanekul osalenud.
Lembit
kolmapäev, 23. mai 2012
Reeglid või viisakus
Olen tavaliselt iga kuu keskel mõned kommentaarid pühendanud Chesscafes käsitletud teemadele. Kahjuks seekord aga Geurti veerg päevavalgust näinud pole. Üks teemadering oleks võinud seostuda koodeksi teksti sõnastusega. Nimelt on RC nõunikud hakanud hoolikalt läbi lugema kõiki koodeksis kirjapandud lauseid ja ühtteist parandamist vajavat leidnudki, mis siis loomulikult järgmisel kongressil peaks kinnitatama. Ehk kunagi edaspidi jõuame sellel leheküljel sinnagi. Aga see nõuaks süvenemist ja esialgu see praktiliselt midagi ei muudaks. Võimalus oli ühineda ka Venemaa kiirmalekarikalt pärit kaebustega Phileoni kellade üle, millega minulgi üksjagu kogemusi olemas (kuigi Kohtla-Järvel näisid nad üsna korrektselt toimivat, ainult aega nõudsid nad tublisti).
Jäin lõpuks siiski pidama Venemaa Maleföderatsiooni kodulehe peatoimetaja Dmitri Krjavkini tekstil "Femida mõõk või rüütlikoodeks?", kus kinnitatakse, et sealsetel võistkondlikel meistrivõistlustel on juba kaks aastat domineerinud fair-play.
Mullustelt võistlustelt tuuakse näiteks partii Karuana - Makarov. Enne partiid hakanud Makarovil halb, nii et ta pidi arsti poole pöörduma. Lubatud hilinemisajaks oli seal 15 minutit. Selle ajaga teda saali ei ilmunud ja seetõttu oleks ta pidanud saama kaotuse. Pärast konsulteerimist kohtunike ja oma võistkonna kapteniga ootas Karuana siiski edasi. Konkurents kahe meeskonna vahel oli üsna pingeline, üks oli teisest vaid poole partiipunktiga ees. Hilinemine kestis ligi poolteist tundi, nii et Makarovi kellale jäi veel 40 minutit. Partii, kus ülekaal läks mustale, lõppes viigiga.
Tänavuselt turniirilt vaadeldakse partiid Tomaśevski - Saśikiran, mis meeskondade konkurentsi seisukohalt küll erilist rolli ei mänginud. Seda on nimetatud rüütliseriaali teiseks osaks. Esimene olevat olnud Moissejenko - Navara mullustelt maailma karikavõistlustelt (vt. ka meie 7.IX Aus mäng). Seal oli Navaral võiduseis. Siis puudutas ta kuningat ja oda, arvatavasti kuningat esimesena. Odakäik oleks võitnud, kuningakäik kaotanud. Vastased leppisid viiki.
Seekord mängis Saśikiran ilmselt vastasest paremini. Saadud ülekaalust poleks võiduks siiski piisanud. Tegi käigu, vajutas hooletult kella, nii et oma pool käima jäi ja ületas aja. Saśikiran oli śokis, Tomaśevski tundis talle kaasa. Siis pakkus Tomaśevski viiki, kuigi tema meeskonna kapten sellele vastu vaidles. Pärast mõningast jutuajamist fikseeritigi viik.
Vastamisi olid mõlemas partiis kahtlemata dźentelmenid. Kohtunikud tulid siin vastu nendele, kes ei tahtnud jumalamuidu punkti saada. Malevõistlustel peaksid aga kehtima koodeks ja reglement. Mis on siis tähtsam - FIDE reeglid või meie õiglustunne?
Art. 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks.
Art. 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Või kuidas?
Lembit
Jäin lõpuks siiski pidama Venemaa Maleföderatsiooni kodulehe peatoimetaja Dmitri Krjavkini tekstil "Femida mõõk või rüütlikoodeks?", kus kinnitatakse, et sealsetel võistkondlikel meistrivõistlustel on juba kaks aastat domineerinud fair-play.
Mullustelt võistlustelt tuuakse näiteks partii Karuana - Makarov. Enne partiid hakanud Makarovil halb, nii et ta pidi arsti poole pöörduma. Lubatud hilinemisajaks oli seal 15 minutit. Selle ajaga teda saali ei ilmunud ja seetõttu oleks ta pidanud saama kaotuse. Pärast konsulteerimist kohtunike ja oma võistkonna kapteniga ootas Karuana siiski edasi. Konkurents kahe meeskonna vahel oli üsna pingeline, üks oli teisest vaid poole partiipunktiga ees. Hilinemine kestis ligi poolteist tundi, nii et Makarovi kellale jäi veel 40 minutit. Partii, kus ülekaal läks mustale, lõppes viigiga.
Tänavuselt turniirilt vaadeldakse partiid Tomaśevski - Saśikiran, mis meeskondade konkurentsi seisukohalt küll erilist rolli ei mänginud. Seda on nimetatud rüütliseriaali teiseks osaks. Esimene olevat olnud Moissejenko - Navara mullustelt maailma karikavõistlustelt (vt. ka meie 7.IX Aus mäng). Seal oli Navaral võiduseis. Siis puudutas ta kuningat ja oda, arvatavasti kuningat esimesena. Odakäik oleks võitnud, kuningakäik kaotanud. Vastased leppisid viiki.
Seekord mängis Saśikiran ilmselt vastasest paremini. Saadud ülekaalust poleks võiduks siiski piisanud. Tegi käigu, vajutas hooletult kella, nii et oma pool käima jäi ja ületas aja. Saśikiran oli śokis, Tomaśevski tundis talle kaasa. Siis pakkus Tomaśevski viiki, kuigi tema meeskonna kapten sellele vastu vaidles. Pärast mõningast jutuajamist fikseeritigi viik.
Vastamisi olid mõlemas partiis kahtlemata dźentelmenid. Kohtunikud tulid siin vastu nendele, kes ei tahtnud jumalamuidu punkti saada. Malevõistlustel peaksid aga kehtima koodeks ja reglement. Mis on siis tähtsam - FIDE reeglid või meie õiglustunne?
Art. 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks.
Art. 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Või kuidas?
Lembit
pühapäev, 20. mai 2012
Mõtteduubel
Kui eelmisel aastal avaldasime oma 500. kommentaari, siis oli selle teemaks Eesti meistrivõistlused males-kabes. Täna peaks olema meie 600. kommentaar ja täiesti juhusliku kokkulangemisena kõneleme Nõmmel peetud III analoogilistest võistlustest (mõtteduublist?).
Iga võistluse põhidokumendiks on koodeksi ja muude tähtsate paberite kõrval kindlasti võistlusjuhend, mille koostavad võistlust korraldavad organisatsioonid. Neid oli sellel võistlusel tervelt neli. Arvan, et kui juhendis midagi muuta, peaks selleks olema kõigi allakirjutanute nõusolek. Mängijad on ju kohale tulnud selleks, et osaleda just selle juhendi järgi korraldatavatel võistlustel.
Sedapuhku oli juhendis punkte, millest ma päris hästi aru ei saanud (näiteks, et paremusjärjestus selgitatakse küll kogutud punktide arvu järgi, aga kui see on võrdne, läheb arvesse punktide arv ilma halvima tulemuseta).
Voorude arvuks nägi juhend ette 11. Ka minu arvates oli seda liiga palju. Ometi poleks minu arust olnud rahvakoosoleku pädevuses, kas neid oleks pidanud olema 9 või isegi 7. Ja veel üks resoluutne konstateering juhendist: loosimine tehakse arvutiga. Kahjuks korraldajatel seda teostada ei õnnestunud ja loomulikult pidin ma asja ette võtma käsitsi.
Kunagi meeldis mulle väga śveitsi süsteemi käsitsi paarida ja olen kindel, et käsitsi paarimine pole arvutipaarimisest põrmugi halvem, muidugi kui põhimõtted teada ning paarimiseks piisavalt aega ja see muid toiminguid ei sega. Nende võistluste ajakontroll oli väga kiire: males 5, kabes ainult 3 minutit partiile (lisasekundeid polnud). Mitmekümne aasta jooksul oli vist esmakordselt vaja välku käsitsi paarida. Nii ei jõudnud ma veel kõiki paare osavõtjakaartidele kirjutada, kui juba esimesi tulemusi teatama tuldi. Kuivõrd igaüks püüab asjad kiiremini selgeks saada, siis pidi ka ainus kohtunik ennast täiel määral paaride määramisele pühendama. Tõsi küll, üks mullustest mängijatest ütles, et on ju hea, et ma ei pea pärast igat vooru tulemustega korrus kõrgemale ronima.
Üle midagi kontrollida ei jõudnud ja tahaks loota, et mingile kaardile ei sattunud midagi valesti (lõpuks olid küll favoriidid Heinar Jahu, Andres Kuusk ja Eino Vaher taas medalitel). Igatahes millegi muuga tegelda turniiri ajal peaaegu ei jõudnud. Vähe on meil ju neid mängijaid, kellele male ja kabe ühtviisi hingelähedased. Teise ala reegleid teatakse vähem. Avamisel selgitasin veidi, kuidas välkmales toimitakse määrustevastaste käikudega, kuigi tundsin, et vajadust oli mõlemal alal rohkem. Kui eelmisel aastal kurtsin, et kabes pole ametlikke välgureegleid, siis seekord oli mul kotis mullu suvel kehtima hakanud FMJD määruste venekeelne originaaltekst, kasutada seda aga ei saanud.
Turniirid said peetud, aga ega ma enda tegutsemisega päeva jooksul põrmugi rahule jäänud. Ootasin lihtsalt, millal voorudega lõpuni jõuame.
Aga loodetavasti kirjutavad järgmised 100 kommentaari juba teised ametlikud kaasaaitajad.
Lembit
Iga võistluse põhidokumendiks on koodeksi ja muude tähtsate paberite kõrval kindlasti võistlusjuhend, mille koostavad võistlust korraldavad organisatsioonid. Neid oli sellel võistlusel tervelt neli. Arvan, et kui juhendis midagi muuta, peaks selleks olema kõigi allakirjutanute nõusolek. Mängijad on ju kohale tulnud selleks, et osaleda just selle juhendi järgi korraldatavatel võistlustel.
Sedapuhku oli juhendis punkte, millest ma päris hästi aru ei saanud (näiteks, et paremusjärjestus selgitatakse küll kogutud punktide arvu järgi, aga kui see on võrdne, läheb arvesse punktide arv ilma halvima tulemuseta).
Voorude arvuks nägi juhend ette 11. Ka minu arvates oli seda liiga palju. Ometi poleks minu arust olnud rahvakoosoleku pädevuses, kas neid oleks pidanud olema 9 või isegi 7. Ja veel üks resoluutne konstateering juhendist: loosimine tehakse arvutiga. Kahjuks korraldajatel seda teostada ei õnnestunud ja loomulikult pidin ma asja ette võtma käsitsi.
Kunagi meeldis mulle väga śveitsi süsteemi käsitsi paarida ja olen kindel, et käsitsi paarimine pole arvutipaarimisest põrmugi halvem, muidugi kui põhimõtted teada ning paarimiseks piisavalt aega ja see muid toiminguid ei sega. Nende võistluste ajakontroll oli väga kiire: males 5, kabes ainult 3 minutit partiile (lisasekundeid polnud). Mitmekümne aasta jooksul oli vist esmakordselt vaja välku käsitsi paarida. Nii ei jõudnud ma veel kõiki paare osavõtjakaartidele kirjutada, kui juba esimesi tulemusi teatama tuldi. Kuivõrd igaüks püüab asjad kiiremini selgeks saada, siis pidi ka ainus kohtunik ennast täiel määral paaride määramisele pühendama. Tõsi küll, üks mullustest mängijatest ütles, et on ju hea, et ma ei pea pärast igat vooru tulemustega korrus kõrgemale ronima.
Üle midagi kontrollida ei jõudnud ja tahaks loota, et mingile kaardile ei sattunud midagi valesti (lõpuks olid küll favoriidid Heinar Jahu, Andres Kuusk ja Eino Vaher taas medalitel). Igatahes millegi muuga tegelda turniiri ajal peaaegu ei jõudnud. Vähe on meil ju neid mängijaid, kellele male ja kabe ühtviisi hingelähedased. Teise ala reegleid teatakse vähem. Avamisel selgitasin veidi, kuidas välkmales toimitakse määrustevastaste käikudega, kuigi tundsin, et vajadust oli mõlemal alal rohkem. Kui eelmisel aastal kurtsin, et kabes pole ametlikke välgureegleid, siis seekord oli mul kotis mullu suvel kehtima hakanud FMJD määruste venekeelne originaaltekst, kasutada seda aga ei saanud.
Turniirid said peetud, aga ega ma enda tegutsemisega päeva jooksul põrmugi rahule jäänud. Ootasin lihtsalt, millal voorudega lõpuni jõuame.
Aga loodetavasti kirjutavad järgmised 100 kommentaari juba teised ametlikud kaasaaitajad.
Lembit
kolmapäev, 16. mai 2012
Öeldi: aeg!
Schach-Zeitungi mainumbris on FA Jürgen Kehr võtnud arutlusele üsna võimaliku juhtumi lasteturniiridelt. Kusagil Põhja-Saksamaal käib turniir koolide algklasside võistkondadele. Selle algul öeldakse, et kehtivad FIDE kiirmale reeglid ja mingit mängijate mõjutust väljastpoolt olla ei tohi. Pealtvaatajad päris laudade juurde ei pääsenud. Mängu oli jäänud vaid viimane laud. Ühel poisil oli materiaalne ülekaal, aega kellal ka rohkem alles. Kui võidetakse see partii, võidetakse ka kogu matś. Kui nõrgem maletaja on käigul, langeb tal nooleke. Barjääri taga ütleb üks pealtvaataja teisele: "Aeg!". Vastasmängija taotleb kohe võitu. Pealtvaatajate vahel algab vaidlus. Kutsutakse kohtunik. Seda informeeritakse, et üks pealtvaataja on teatanud ajaületusest. Selgub, et tegemist oli ühe mängija isaga. Võit tühistatakse ning nii partii kui matśi võidab hoopis teine pool. Null olevat ainus karistusviis.
Nüüd siis diskuteeritakse selle üle, kas kohtuniku otsus oli ikkagi õige või oleks olnud ka teisi karistusi. Ja kas laps peab oma vanemate käitumise eest vastutama. Küllap on selliseid vanemaid teisigi, kes sel moel mängu sekkuvad.
Püüame abi otsida koodeksist. Autor on esmalt viidanud kiirmalet käsitlevale artiklile A4d, mille järgi nooleke loetakse langenuks, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse, kohtunik võib aga märku anda alles siis, kui langenud on mõlemad noolekesed (tavamales on see teatavasti teistmoodi). Art. 13.4 järgi võib üks kohtuniku poolt rakendatav karistus tõepoolest olla partii kaotatuks tunnistamine, samas aga ütleb järgmine artikkel, et kohtunik võib anda ühele või mõlemale mängijale täiendavat aega, kui partiid väljastpoolt segatakse. Laste jaoks ju eraldi reegleid pole, nii et tuleb lähtuda tavalistest FIDE omadest.
Kindlasti oli langetatud otsus võimalik, aga kindlasti mitte saalomonlik. Art. 13.4 käib ikkagi eelkõige mängija enda või tema meeskonna väärkäitumise kohta, isa paigutamine selle artikli kehtivussfääri on küsitav. Partii tegelikku tulemust vahelehüüe mõjutada ei saanud, ajaületus oli ju fakt.
Vaevalt saab kohtunik selliste olukordade vältimiseks suuremat ette võtta. Süüdlase võib ju mängusaalist eemaldada, aga kui tegemist on viimase partii lõpuga, pole sellel ju enam tähtsust. Vaevalt, et võistluse ajakava oleks lubanud seda partiid tühistada ja selle asemel uut mängu panna. Ehk oleks siiski tulnud arvesse ajaga kaotanule mõnede lisaminutite andmine. Tema vastasel tegelikult ju süüd polnud, häda oli tema liigagaras isas. Muidugi ei tahaks, et poisi mänguind niimoodi raugeks.
Ega koodeksist ühest lahendust ei leia. Otsustama peab ikkagi kohtunik, kõiki asjaolusid arvestades. FA Kehr näib pooldavat kõikvõimalikke kompromisse. Näiteks tõi ta näite ühelt teiselt meeskonnavõistluselt, kus samuti vaidlus tekkis ja kus ta siis otsustas mõlemad võistkonnad edasi lasta. Aga seegi pole ju (hea) lahendus.
Lembit
Nüüd siis diskuteeritakse selle üle, kas kohtuniku otsus oli ikkagi õige või oleks olnud ka teisi karistusi. Ja kas laps peab oma vanemate käitumise eest vastutama. Küllap on selliseid vanemaid teisigi, kes sel moel mängu sekkuvad.
Püüame abi otsida koodeksist. Autor on esmalt viidanud kiirmalet käsitlevale artiklile A4d, mille järgi nooleke loetakse langenuks, kui mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse, kohtunik võib aga märku anda alles siis, kui langenud on mõlemad noolekesed (tavamales on see teatavasti teistmoodi). Art. 13.4 järgi võib üks kohtuniku poolt rakendatav karistus tõepoolest olla partii kaotatuks tunnistamine, samas aga ütleb järgmine artikkel, et kohtunik võib anda ühele või mõlemale mängijale täiendavat aega, kui partiid väljastpoolt segatakse. Laste jaoks ju eraldi reegleid pole, nii et tuleb lähtuda tavalistest FIDE omadest.
Kindlasti oli langetatud otsus võimalik, aga kindlasti mitte saalomonlik. Art. 13.4 käib ikkagi eelkõige mängija enda või tema meeskonna väärkäitumise kohta, isa paigutamine selle artikli kehtivussfääri on küsitav. Partii tegelikku tulemust vahelehüüe mõjutada ei saanud, ajaületus oli ju fakt.
Vaevalt saab kohtunik selliste olukordade vältimiseks suuremat ette võtta. Süüdlase võib ju mängusaalist eemaldada, aga kui tegemist on viimase partii lõpuga, pole sellel ju enam tähtsust. Vaevalt, et võistluse ajakava oleks lubanud seda partiid tühistada ja selle asemel uut mängu panna. Ehk oleks siiski tulnud arvesse ajaga kaotanule mõnede lisaminutite andmine. Tema vastasel tegelikult ju süüd polnud, häda oli tema liigagaras isas. Muidugi ei tahaks, et poisi mänguind niimoodi raugeks.
Ega koodeksist ühest lahendust ei leia. Otsustama peab ikkagi kohtunik, kõiki asjaolusid arvestades. FA Kehr näib pooldavat kõikvõimalikke kompromisse. Näiteks tõi ta näite ühelt teiselt meeskonnavõistluselt, kus samuti vaidlus tekkis ja kus ta siis otsustas mõlemad võistkonnad edasi lasta. Aga seegi pole ju (hea) lahendus.
Lembit
pühapäev, 13. mai 2012
Mängisid klubid
Nagu tavaliselt järgnesid tänavugi vähem kui nädalase vahega Eesti individuaalsetele meistrivõistlustele võistkondlikud. Võistkondade arv on järk-järgult vähenenud, viimastel aastatel on see siiski stabiliseerunud ja jäänud püsima seitsmele. Arv, mis pole kuigi sobiv mingi optimaalse võistlussüsteemi leidmiseks. Oleme jäänud püsima ühel nelja ja ühel kolme võistkonnnaga alagrupil. Positiivne oli tänavu kindlasti kahe favoriidist uustulnuka - Võru ja Laagri klubi - kaasamängimine ning see, et laudade taga oli võimalik näha ka kolme suurmeistrit.
Kindlasti oli seda ka pingeline võistlus ise. Täna kestis hommikupoolse vooru pikim partii 111 käiku, nii et ei saanud enne järgmise vooru algust lubada isegi mõneminutilist puhkust. Viimases voorus oli aga väga suur tõenäosus, et asi tavamalega ei piirdu ja neljast finalistist tuleb kolm veel omavahel kiirmalet mängima. Juhend nägi nii ette, kui vaid matśipunktid võrdsed on. Hakkasin juba targemate meestega nõu pidama, mida teha siis, kui ka see asju paika ei pane ning kas juhend mõtleb partiipunktide all põhi- või lisaturniiri omi. Ilmselt siiski esimesi. Lõpuks siiski vennad Kanepid võitsid ning Võru ja Maletähe matśi seis viigistus.
Tegelesin selle klubide turniiriga juba viies aasta järjest. Tänavu jälle koos Aarega, kelle käes oli paberitöö. Tagantjärele imestan, kuidas mullu üksi hakkama sain. Tänavu näis mõlemale tööd jätkuvat. Kui asjad laabuvad, pole selles turniiris midagi erilist. Tänavu näiski nii minevat. Mõneti keeruline kaheosaline ajakontroll probleeme ei tekitanud. Lisasekundid lisandusid korralikult ja ka 15 minuti lisa pärast 40. käiku tuli igas partiis õigel momendil.
Muidugi peab kohtunik enne turniiri juhendi korralikult läbi lugema. Seda ma märkasin, et erinevalt individuaalvõistlustest ei olnud seekord kohtunikul mobiilihelinale reageerimisel mingit manööverdusruumi, aga kui tahtsin võistkondadelt nõuda, et libisemise põhimõttel tehtud ülesandmised ei luba, et ükski mängija, kes juba kellestki võistkonnakaaslasest allpool laual mänginud on, ei tohi kunagi temast ülalpool mängida, siis tehti mulle kohe selgeks, et juhend võtab aluseks mitte tegelikud mängud, vaid äraantud ülesandmise. Nii nagu seal seisab, nii see ka jääma peab.
Ja kogu info tuleb mängijaile enne turniiri algust teatavaks teha. 15-minutilise hilinemisaja kuulutasin välja alles enne teist vooru. Hilinemisi oli vähe, needki paariminutilised. Ühel võistkonnal polnud naismängijat, teine pidi sellel laual loobumisvõite andma.
Reeglite rakendamisega seekord probleeme polnud, igatahes ei mäleta ma ühtki juhtu. Õppinud ja kogenud mängijad. Vist sujus kõik päris normaalselt.
Lembit
Kindlasti oli seda ka pingeline võistlus ise. Täna kestis hommikupoolse vooru pikim partii 111 käiku, nii et ei saanud enne järgmise vooru algust lubada isegi mõneminutilist puhkust. Viimases voorus oli aga väga suur tõenäosus, et asi tavamalega ei piirdu ja neljast finalistist tuleb kolm veel omavahel kiirmalet mängima. Juhend nägi nii ette, kui vaid matśipunktid võrdsed on. Hakkasin juba targemate meestega nõu pidama, mida teha siis, kui ka see asju paika ei pane ning kas juhend mõtleb partiipunktide all põhi- või lisaturniiri omi. Ilmselt siiski esimesi. Lõpuks siiski vennad Kanepid võitsid ning Võru ja Maletähe matśi seis viigistus.
Tegelesin selle klubide turniiriga juba viies aasta järjest. Tänavu jälle koos Aarega, kelle käes oli paberitöö. Tagantjärele imestan, kuidas mullu üksi hakkama sain. Tänavu näis mõlemale tööd jätkuvat. Kui asjad laabuvad, pole selles turniiris midagi erilist. Tänavu näiski nii minevat. Mõneti keeruline kaheosaline ajakontroll probleeme ei tekitanud. Lisasekundid lisandusid korralikult ja ka 15 minuti lisa pärast 40. käiku tuli igas partiis õigel momendil.
Muidugi peab kohtunik enne turniiri juhendi korralikult läbi lugema. Seda ma märkasin, et erinevalt individuaalvõistlustest ei olnud seekord kohtunikul mobiilihelinale reageerimisel mingit manööverdusruumi, aga kui tahtsin võistkondadelt nõuda, et libisemise põhimõttel tehtud ülesandmised ei luba, et ükski mängija, kes juba kellestki võistkonnakaaslasest allpool laual mänginud on, ei tohi kunagi temast ülalpool mängida, siis tehti mulle kohe selgeks, et juhend võtab aluseks mitte tegelikud mängud, vaid äraantud ülesandmise. Nii nagu seal seisab, nii see ka jääma peab.
Ja kogu info tuleb mängijaile enne turniiri algust teatavaks teha. 15-minutilise hilinemisaja kuulutasin välja alles enne teist vooru. Hilinemisi oli vähe, needki paariminutilised. Ühel võistkonnal polnud naismängijat, teine pidi sellel laual loobumisvõite andma.
Reeglite rakendamisega seekord probleeme polnud, igatahes ei mäleta ma ühtki juhtu. Õppinud ja kogenud mängijad. Vist sujus kõik päris normaalselt.
Lembit
kolmapäev, 9. mai 2012
Meistrivõistlustelt
Eesti meistrivõistlused on selleks korraks jälle läbi. Võrrelda saab neid eelkõige mullustega. Suhteliselt napilt mängijaid, vähevõitu pealtvaatajaid, peaaegu olematu teabevahendite tähelepanu. Kui viimasel päeval oli isegi televisioon oma filmimehe kohale saatnud, siis õhtuses kommentaaris näisid neile rohkem huvi pakkuvat maleliidu siseprobleemid kui võistluse enda kulg. Isegi viit suurmeistrit oli neil päevil malemajas näha (peale ühe ka mängusaaliski), aga mängimas neid polnud.
Turniirid ise aga olid põnevad ja mistahes partii tulemust oli võimatu ette ära ennustada. Kes oleks võinud prognoosida, et kaks kõige madalama reitinguga mängijat võtavad ära kaks esikohta või et mulluse turniiri võitja jäetakse seekord eelviimaseks (naiste turniiri võitja sai 50 % punktidest). Hõbe- ja pronksmedalid läksid siiski uuesti mullustele saajatele (mehed küll vastupidises järjekorras).
Enne turniiri arutasime, kas ja kui palju lubada voorule hilineda, sest juhendiga see määratletud polnud. Jäime Eesti reeglitega lubatud 15 minuti juurde nagu mullugi. Tegelikult oli hilinemisi vaid üksikuid, mis kõik mahtusid 5 minuti piiresse. Vast olekski 5-minutiline lubatav hilinemisaeg optimaalne, aga liiga palju erinevaid reegleid ja võimalusi ei tohiks siiski olla. Reeglid vajavad ühtsust.
Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Avamisel tõstatati küsimus, kuidas toimida mobiilihelinatega. Loomulik, et kui selline helin häirib kasvõi vastasmängijat või on nii võimalik mingit infot saada, tuleb fikseerida kaotus. Ometi võib ehk miski muu turniirisaalis veel rohkem häirida kui mingi tasane mobiilihäälitsus. Seepärast võtsin vastutuse karistuste määramise eest endale ja meenutasin iga vooru eel mobiilide väljalülitamise vajadust. Nii nagu sedagi, et enne avakäiku pandagu valge kellapool käima - siis peaks pärast 40. käiku saadav lisaaeg tulema õigel momendil. Tegelikult kuulsin ühe mobiili ebamäärast häälitsust vaid kord eelviimase vooru algul. Ju siis polnud jõutud seda veel välja lülitada. Piirdusin karmi pilguga sinnapoole ja jätsin muud meetmed võtmata.
Sama vooru algul ilmnes, et ka täiesti töökorras kelladest ja korrapärasest nupulevajutusest nende käimiseks ei piisa. Kõigepealt tuleb ikkagi vajutada käivitusnupule. Ühes partiis märgati seda alles siis, kui kummaltki poolt juba 5 käiku tehtud. Nii jäid aga saamata esimeseks 5 käiguks ettenähtud ajalisandid ja ka täiendav aeg tekkis neil nüüd mitte pärast 40., vaid alles 45. käiku. Kui emb-kumb mängijaist oleks vastava taotluse teinud, siis oleksin ilmselt need ajakorrektiivid kohe ette võtnud. Seda aga polnud ja tegemist oli ju mängijate endi eksimusega.
Ja veel samast voorust. Ei möödu vist ainsatki turniiri, kus DGT-kellade näidud vähemalt kord ekraanilt ei kaoks. Nii seekordki. Kahjuks ei osanud ka arvuti öelda, millised kellanäidud tol hetkel olid. Mängijate kokkuleppel saime näidud paika. Ja ettevaatust samale lauale kellanäitude seadmisega järgmises voorus, mis sellest et kell sai vahetatud!
Juhendid aga peavad täpsed olema, isegi siis, kui see võib esmapilgul näida ülepingutatuna. Esikohad selgusid punktide arvuga. Muud kohad pidi paika panema Bergeri süsteem (võidetute punktid ja pooled viigistatute omadest). Kui sellest ei piisanud, tuli appi võtta Koya (punktid vähemalt 50 % saanud vastaste vastu). Juhend sellega piirduski. Aga ka Koya oli võrdne. Ilmselt tuli nüüd kasutada laiendatud Koyat. Sellel on kahjuks kaks varianti: laiendamine, mis tähendaks esimese alla 50 % jäänud punktigrupi lisamist, või kärpimine, millega jäetakse punktid 50 % saanute vastu ära. Tulemused on aga erinevad. Otsustasin esimese variandi kasuks, mis mulle näis loogilisem ja oli turniirimäärustes ka kõigepealt ära toodud. Aga hea muidugi, kui juhend kohtuniku ebavajalikust vastutusest vabastaks.
Muidu oli aga üsna normaalne turniir.
Lembit
Turniirid ise aga olid põnevad ja mistahes partii tulemust oli võimatu ette ära ennustada. Kes oleks võinud prognoosida, et kaks kõige madalama reitinguga mängijat võtavad ära kaks esikohta või et mulluse turniiri võitja jäetakse seekord eelviimaseks (naiste turniiri võitja sai 50 % punktidest). Hõbe- ja pronksmedalid läksid siiski uuesti mullustele saajatele (mehed küll vastupidises järjekorras).
Enne turniiri arutasime, kas ja kui palju lubada voorule hilineda, sest juhendiga see määratletud polnud. Jäime Eesti reeglitega lubatud 15 minuti juurde nagu mullugi. Tegelikult oli hilinemisi vaid üksikuid, mis kõik mahtusid 5 minuti piiresse. Vast olekski 5-minutiline lubatav hilinemisaeg optimaalne, aga liiga palju erinevaid reegleid ja võimalusi ei tohiks siiski olla. Reeglid vajavad ühtsust.
Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Avamisel tõstatati küsimus, kuidas toimida mobiilihelinatega. Loomulik, et kui selline helin häirib kasvõi vastasmängijat või on nii võimalik mingit infot saada, tuleb fikseerida kaotus. Ometi võib ehk miski muu turniirisaalis veel rohkem häirida kui mingi tasane mobiilihäälitsus. Seepärast võtsin vastutuse karistuste määramise eest endale ja meenutasin iga vooru eel mobiilide väljalülitamise vajadust. Nii nagu sedagi, et enne avakäiku pandagu valge kellapool käima - siis peaks pärast 40. käiku saadav lisaaeg tulema õigel momendil. Tegelikult kuulsin ühe mobiili ebamäärast häälitsust vaid kord eelviimase vooru algul. Ju siis polnud jõutud seda veel välja lülitada. Piirdusin karmi pilguga sinnapoole ja jätsin muud meetmed võtmata.
Sama vooru algul ilmnes, et ka täiesti töökorras kelladest ja korrapärasest nupulevajutusest nende käimiseks ei piisa. Kõigepealt tuleb ikkagi vajutada käivitusnupule. Ühes partiis märgati seda alles siis, kui kummaltki poolt juba 5 käiku tehtud. Nii jäid aga saamata esimeseks 5 käiguks ettenähtud ajalisandid ja ka täiendav aeg tekkis neil nüüd mitte pärast 40., vaid alles 45. käiku. Kui emb-kumb mängijaist oleks vastava taotluse teinud, siis oleksin ilmselt need ajakorrektiivid kohe ette võtnud. Seda aga polnud ja tegemist oli ju mängijate endi eksimusega.
Ja veel samast voorust. Ei möödu vist ainsatki turniiri, kus DGT-kellade näidud vähemalt kord ekraanilt ei kaoks. Nii seekordki. Kahjuks ei osanud ka arvuti öelda, millised kellanäidud tol hetkel olid. Mängijate kokkuleppel saime näidud paika. Ja ettevaatust samale lauale kellanäitude seadmisega järgmises voorus, mis sellest et kell sai vahetatud!
Juhendid aga peavad täpsed olema, isegi siis, kui see võib esmapilgul näida ülepingutatuna. Esikohad selgusid punktide arvuga. Muud kohad pidi paika panema Bergeri süsteem (võidetute punktid ja pooled viigistatute omadest). Kui sellest ei piisanud, tuli appi võtta Koya (punktid vähemalt 50 % saanud vastaste vastu). Juhend sellega piirduski. Aga ka Koya oli võrdne. Ilmselt tuli nüüd kasutada laiendatud Koyat. Sellel on kahjuks kaks varianti: laiendamine, mis tähendaks esimese alla 50 % jäänud punktigrupi lisamist, või kärpimine, millega jäetakse punktid 50 % saanute vastu ära. Tulemused on aga erinevad. Otsustasin esimese variandi kasuks, mis mulle näis loogilisem ja oli turniirimäärustes ka kõigepealt ära toodud. Aga hea muidugi, kui juhend kohtuniku ebavajalikust vastutusest vabastaks.
Muidu oli aga üsna normaalne turniir.
Lembit
pühapäev, 6. mai 2012
Käigud saagu kirja
Täna mõnedest veidi varem seoses käikude üleskirjutamisega tõstatatud küsimustest. Koodeksi art. 8.1 nõuab, et mõlemad mängijad kirjutaksid oma käigud korrektselt ning võimalikult selgelt ja loetavalt algebralises notatsioonis. Aga kui seda ei tehta, näiteks vastase ajapuuduses?
Esimene kord piisab ilmselt hoiatusest. Teine kord eeldab nähtavasti ajalise kompensatsiooni andmist. Tavaliselt lisatakse vastasmängijale aega juurde, aga olenevalt olukorrast võib ka mängijalt aega ära võtta. Kui asi kordub samas partiis juba kolmandat korda, siis võib mõelda ka kaotuse fikseerimisele. Samamoodi karistusi võib kasutada ka käigu ennakult kirjutamise eest.
Vahel juhtub, et mingi käik pannakse kirja topelt. Ühes partiis vastane märkas seda ja kirjutas nimelt samamoodi. Kui valgel oli jäänud alla 5 minuti aega, lõpetas ta kirjutamise. Must jätkas kirjutamist. Mingil momendil oli kirjas 40 käiku, tehtud aga ainult 39. Valge ootas nüüd oma noolekese langemist, olles kindel, et käigud on täis. Must nõudis seejärel ajavõitu ja kohtunik lugeski partii valgele kaotatuks. Valge pöördus nüüd apellatsioonikomisjoni, kes aga kinnitas kohtuniku otsuse. Küll tehti mustale hoiatus ebasportliku käitumise eest.
Arvestagem aga, et kui kellale on jäänud alla 5 minuti, sõltub üleskirjutamise nõue sellest, kas selle ajakontrolliga antakse lisasekundeid või mitte. Kui mängija ei saa käike kirjutada, vähendatakse tema mõtlemisaega tavaliselt 10 minuti võrra.
Poola GM Macieja leiab, et on vastuolu selles, et käiku ei tohi enne selle tegemist üles kirjutada (art. 8.1) ning art. 9.2 ja 9.3, mis kohustavad tegemata käigu üles kirjutama kolmekordse seisukorduse või 50 käigu reegli alusel viigi nõudmisel.
Kunagi kirjutati partii katkestamiseks (laual tegemata) salakäik üles ja seisati siis kellad. Nii oli käik sooritatud, mitte aga tehtud. Art. 9.4 järgi tuleb viiki taotleda enne oma käigu tegemist laual. Art. 9.5 järgi jääb kirjutatud käik püsima ka siis, kui taotlus pole õige. Käigu kirjutamine viigitaotluse puhul ja kella seiskamine on sama tähendusega käigu sooritamisega.
Üldiselt on käigu eelnev üleskirjutamine siiski võrdsustatav märkmete tegemisega. Kohtunik ei pea ootama mängija taotlust selle reegli (art. 8.1) rikkumise kohta, vaid reeglirikkujale ütlema, et see lõpetaks. Kui see ei kuuletu, teeb kohtunik 1-2 hoiatust ja võib siis rakendada art. 12.8 (kaotus koodeksi pideva rikkumise eest).
Lembit
Esimene kord piisab ilmselt hoiatusest. Teine kord eeldab nähtavasti ajalise kompensatsiooni andmist. Tavaliselt lisatakse vastasmängijale aega juurde, aga olenevalt olukorrast võib ka mängijalt aega ära võtta. Kui asi kordub samas partiis juba kolmandat korda, siis võib mõelda ka kaotuse fikseerimisele. Samamoodi karistusi võib kasutada ka käigu ennakult kirjutamise eest.
Vahel juhtub, et mingi käik pannakse kirja topelt. Ühes partiis vastane märkas seda ja kirjutas nimelt samamoodi. Kui valgel oli jäänud alla 5 minuti aega, lõpetas ta kirjutamise. Must jätkas kirjutamist. Mingil momendil oli kirjas 40 käiku, tehtud aga ainult 39. Valge ootas nüüd oma noolekese langemist, olles kindel, et käigud on täis. Must nõudis seejärel ajavõitu ja kohtunik lugeski partii valgele kaotatuks. Valge pöördus nüüd apellatsioonikomisjoni, kes aga kinnitas kohtuniku otsuse. Küll tehti mustale hoiatus ebasportliku käitumise eest.
Arvestagem aga, et kui kellale on jäänud alla 5 minuti, sõltub üleskirjutamise nõue sellest, kas selle ajakontrolliga antakse lisasekundeid või mitte. Kui mängija ei saa käike kirjutada, vähendatakse tema mõtlemisaega tavaliselt 10 minuti võrra.
Poola GM Macieja leiab, et on vastuolu selles, et käiku ei tohi enne selle tegemist üles kirjutada (art. 8.1) ning art. 9.2 ja 9.3, mis kohustavad tegemata käigu üles kirjutama kolmekordse seisukorduse või 50 käigu reegli alusel viigi nõudmisel.
Kunagi kirjutati partii katkestamiseks (laual tegemata) salakäik üles ja seisati siis kellad. Nii oli käik sooritatud, mitte aga tehtud. Art. 9.4 järgi tuleb viiki taotleda enne oma käigu tegemist laual. Art. 9.5 järgi jääb kirjutatud käik püsima ka siis, kui taotlus pole õige. Käigu kirjutamine viigitaotluse puhul ja kella seiskamine on sama tähendusega käigu sooritamisega.
Üldiselt on käigu eelnev üleskirjutamine siiski võrdsustatav märkmete tegemisega. Kohtunik ei pea ootama mängija taotlust selle reegli (art. 8.1) rikkumise kohta, vaid reeglirikkujale ütlema, et see lõpetaks. Kui see ei kuuletu, teeb kohtunik 1-2 hoiatust ja võib siis rakendada art. 12.8 (kaotus koodeksi pideva rikkumise eest).
Lembit
kolmapäev, 2. mai 2012
Kas lepin viiki?
Pikk päev oli. Kaks 5-tunnist vooru Eesti meistrivõistlustel jätsid selle kommentaari päris viimastele tundidele. Varem ilmus interneti lehekülgedele märksa rohkem malereegleid ja kohtunikutööd puudutavaid materjale kui viimasel ajal. Mitmetel tuntud lehekülgedel pole kuude kaupa enam midagi avaldatud. Ei tea, kas on põhjuseks see, et kõik vähegi olulised asjad on pikapeale juba selgeks vaieldud, või on tegemist hoopis mingite organisatsioooniliste probleemidega.
Vahel siiski kusagil midagi ilmub. Nii arenes paaril viimasel päeval ühel Saksa lehel elav vaidlus selle üle, kuidas võib meeskonna kapten (esindaja) võistkonnavõistlustel toimida ja millist nõu võib ta oma mängijaile anda. Kui vaatasin, oli seal juba 53 arvamuseavaldust.
Konkreetne juhtum oli selline. Turniir toimus ilmselt üksikute matśidena väljasõitudega ühe osapoole juurde. Võistkondade kaptenid (ilmselt mittemängivad) täitsid ka kohtuniku ülesandeid. Üks mängija tuli kapteni käest küsima, kas ta võib talle pakutud viigi vastu võtta (või peab ta seda kindlasti tegema). Ajapuudusteni polnud veel jõutud, niisiis vaatas kapten kõigepealt kõigi laudade seisud üle, jõudes lõpuks ka tolle konkreetse partiini. Aga siis tormas kohale vastasvõistkonna kapten, kes leidis, et nii ei tohi teha ja vastus oleks tulnud mängijale anda ilma igasuguse analüüsita. Teine kapten oli aga veendunud, et ta võib seise uurida nii kaua, kui tahab. Ainult mingeid konkreetseid käike ei tohi ta hakata välja pakkuma.
Oli arvamus, et mingi partii viigist ei peaks rääkima mitte ainult ühe konkreetse mängijaga, vaid see võiks kutsuda esile arvamustevahetuse kogu võistkonnaga. Arvati aga ka, et oma arvamuse selle partii tuleviku suhtes peaks endale kujundama ainult teiste partiide seisude põhjal, ilma seda partiid üldse vaatamata (ometi on ju kõik partiid kogu aeg nähtaval ja seega jälgimisvõimalus pidevalt olemas). Toodi isegi näide, kus üks mängija olevat seisnud malelaua ette sel moel, et seda lauda polnud kaptenil üldse võimalust näha. Teise äärmusena võiks tuua arvamuse, et kapten võiks mängijate käest küsida, kuidas nad oma seise hindavad, et selle järgi oma arvamus kujundada. Leiti, et kapten peaks mängijale ütlema vaid matśiseisu ja sellel tuleks siis partii jaoks endal otsus langetada.
Millest siis ikkagi lähtuda? Malekoodeks on dokument, millest tuleks juhinduda igal pool, kus malet mängitakse. Tõsi küll, ka sellest kehtib teine pool ainult võistlusmales ning juba koodeksi algul on nähtud ette võimalus detailsemate reeglite kehtestamiseks. Aga selles dokumendis võistkondadest ja nende kaptenitest ei kõnelda. Need leiame turniirimäärustest. Selle viimast, Peaassambleel 2010 kinnitatud teksti eesti keeles minu teada avaldatud pole, aga põhilises erineb see vähe meie malekohtuniku käsiraamatus olevast veidi varasemast variandist. Tõsi küll, see pole universaalse kehtivusega, vaid on piiratud ametlike FIDE võistlustega. Aga seda soovitatakse rakendada kõigil reitinguarvestusse minevatel võistlustel, kuigi seejuures võib neid vajadusel muuta ja kohandada. Küllap võime neid võtta tegevusjuhisena ka muudel võistlustel, kui nende konkreetsed reeglid just midagi muud ette ei näe, ning miks mitte siis ka sellel konkreetsel turniiril, millest Saksa internetilehel juttu oli.
Turniirimääruste uue väljaande art. 16 ütleb nüüd muide üsna selgelt, et võistkonna kapten ei tohi anda mängijale mingit infot malelaual oleva seisu ega kellaaegade kohta. Ta ei tohi partii suhtes konsulteerida mingite teiste isikute ega arvutitega. Muidu aga leiame kõik olulise ka vana väljaande artiklist 15. Jah,, kaptenil on õigus anda oma võistkonna mängijatele nõu, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Seejuures peab ta piirduma vaid lühikese infoga, mis põhineb üksnes matśi käiku puudutavatel asjaoludel. Otsustav sõnaõigus oma partii suhtes jääb aga ikkagi mängijale, kes pole tingimata kohustatud kapteni nõuandeid järgima.
Lembit
Vahel siiski kusagil midagi ilmub. Nii arenes paaril viimasel päeval ühel Saksa lehel elav vaidlus selle üle, kuidas võib meeskonna kapten (esindaja) võistkonnavõistlustel toimida ja millist nõu võib ta oma mängijaile anda. Kui vaatasin, oli seal juba 53 arvamuseavaldust.
Konkreetne juhtum oli selline. Turniir toimus ilmselt üksikute matśidena väljasõitudega ühe osapoole juurde. Võistkondade kaptenid (ilmselt mittemängivad) täitsid ka kohtuniku ülesandeid. Üks mängija tuli kapteni käest küsima, kas ta võib talle pakutud viigi vastu võtta (või peab ta seda kindlasti tegema). Ajapuudusteni polnud veel jõutud, niisiis vaatas kapten kõigepealt kõigi laudade seisud üle, jõudes lõpuks ka tolle konkreetse partiini. Aga siis tormas kohale vastasvõistkonna kapten, kes leidis, et nii ei tohi teha ja vastus oleks tulnud mängijale anda ilma igasuguse analüüsita. Teine kapten oli aga veendunud, et ta võib seise uurida nii kaua, kui tahab. Ainult mingeid konkreetseid käike ei tohi ta hakata välja pakkuma.
Oli arvamus, et mingi partii viigist ei peaks rääkima mitte ainult ühe konkreetse mängijaga, vaid see võiks kutsuda esile arvamustevahetuse kogu võistkonnaga. Arvati aga ka, et oma arvamuse selle partii tuleviku suhtes peaks endale kujundama ainult teiste partiide seisude põhjal, ilma seda partiid üldse vaatamata (ometi on ju kõik partiid kogu aeg nähtaval ja seega jälgimisvõimalus pidevalt olemas). Toodi isegi näide, kus üks mängija olevat seisnud malelaua ette sel moel, et seda lauda polnud kaptenil üldse võimalust näha. Teise äärmusena võiks tuua arvamuse, et kapten võiks mängijate käest küsida, kuidas nad oma seise hindavad, et selle järgi oma arvamus kujundada. Leiti, et kapten peaks mängijale ütlema vaid matśiseisu ja sellel tuleks siis partii jaoks endal otsus langetada.
Millest siis ikkagi lähtuda? Malekoodeks on dokument, millest tuleks juhinduda igal pool, kus malet mängitakse. Tõsi küll, ka sellest kehtib teine pool ainult võistlusmales ning juba koodeksi algul on nähtud ette võimalus detailsemate reeglite kehtestamiseks. Aga selles dokumendis võistkondadest ja nende kaptenitest ei kõnelda. Need leiame turniirimäärustest. Selle viimast, Peaassambleel 2010 kinnitatud teksti eesti keeles minu teada avaldatud pole, aga põhilises erineb see vähe meie malekohtuniku käsiraamatus olevast veidi varasemast variandist. Tõsi küll, see pole universaalse kehtivusega, vaid on piiratud ametlike FIDE võistlustega. Aga seda soovitatakse rakendada kõigil reitinguarvestusse minevatel võistlustel, kuigi seejuures võib neid vajadusel muuta ja kohandada. Küllap võime neid võtta tegevusjuhisena ka muudel võistlustel, kui nende konkreetsed reeglid just midagi muud ette ei näe, ning miks mitte siis ka sellel konkreetsel turniiril, millest Saksa internetilehel juttu oli.
Turniirimääruste uue väljaande art. 16 ütleb nüüd muide üsna selgelt, et võistkonna kapten ei tohi anda mängijale mingit infot malelaual oleva seisu ega kellaaegade kohta. Ta ei tohi partii suhtes konsulteerida mingite teiste isikute ega arvutitega. Muidu aga leiame kõik olulise ka vana väljaande artiklist 15. Jah,, kaptenil on õigus anda oma võistkonna mängijatele nõu, kas pakkuda viiki, viigipakkumine vastu võtta või partii alla anda. Seejuures peab ta piirduma vaid lühikese infoga, mis põhineb üksnes matśi käiku puudutavatel asjaoludel. Otsustav sõnaõigus oma partii suhtes jääb aga ikkagi mängijale, kes pole tingimata kohustatud kapteni nõuandeid järgima.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)