kolmapäev, 29. august 2012

Kohtade jagamisest

Austraalia lehel arutati viimasel nädalal jällegi, kuidas toimida kohtade jagamise korral. Niisiis mida teha, kui turniiril on 30-40 mängijat ja mängitakse 6 või 7 vooru? Turniirimäärused pakuvad küll välja mitmeid variante, kuid korraldajail pole mingeid kohustusi.
Näis, et austraallaste seas on levinud arvamus, et kui see on võimalik, tuleks kohad jagamata jättagi. Kui on tegemist mingi esemelise auhinna või kuhugi edasipääsuga, pole arvutamisest muidugi pääsu. Nädalalõputurniiride lõpuks on mängijad juba küllalt kurnatud. Hea oleks järelmängud pidada järgmisel päeval, aga selleks pole tavaliselt võimalust.

Vist peeti ookeani taga kõige targemaks kohajagajaks mediaan-Buchholzi (vastasmängijate punktid kõrgeima ja madalaima tulemuseta), seejärel tuli tavaline Buchholz ja siis voorujärgsete punktide summa.
Toetajaid oli ka omavaheliste kohtumiste arvestamisel. Kui 7 vooru järel on kolmel mängijal 5,5 punkti, teistel aga mitte üle 4, siis suure tõenäosusega on kolmik omavahel  kohtunud. Kui asi on päris selge, võib seda kasutada isegi siis, kui mingit partiid pole mängitud. Ometi leiti, et palju infot  jääb nii kasutamata, olukord on aga väga muutlik. Oletame, et kolmik jagab esikohta ja teeks omavahel mängitud partiidega asja selgeks. Äkki aga jõuab järele neljas, kes on kolmikust mänginud vaid ühega. Nüüd tuleb süsteemi muuta ja saadakse hoopis teistsugune tulemus.

Erinevaid arvamusi oli voorujärgsete punktide summa kohta. Reeglite komitee viimastes materjalides seda isegi ei mainita. Eelistab see neid, kes juhivad turniiri algusest peale. See võib anda erinevaid tulemusi, kui mängijate  vastased on olnud täpselt samad, aga mõni neist hiljem turniirilt välja langeb. See annab pildi nendest punktigruppidest, kuhu mängija turniiri jooksul kuulunud on. Ei vaadata vastaseid, vaid ainult tulemusi teatud voorudes. Śveitsi süsteemis võimaldab sageli I vooru viik ja üldiselt aeglane start vältida tugevaid vastaseid ja pääseda kõrgetele kohtadele. Voorujärgsed punktid aitavad sellistel mängijatel vahet teha. Enamasti asutakse voorujärgsete punktide kallale siis, kui teised moodused on juba ära proovitud. Siis teeb ta oma töö.

Suurem võitude arv pole hea, sest see tähendab ka suuremat arvu kaotusi. Algvoorude kaotajad saavad endale sootuks nõrgemad vastased.
Mustadega võidetud (mitte mängitud) partiide suurema arvu võrdlus sobib vaid tugevamatele turniiridele. Algajate jaoks pole värvidel erilist tähtsust. Mõned arutlejad seadsid kõrgele kohale kärbitud Buchholz-1 (Buchholz ilma nõrgima vastaseta). Halb on see aga siis, kui I voorus oli väga nõrk vastane. Sonneborn-Berger (võidetute punktid ja pooled viigistanute punktidest) olevat hea, kui seda kasutatakse vaid esikohtade selgitamiseks.
Kui ükski süsteem tulemusi ei anna, pannakse asjad paika loosiga.

FIDE viimaseks ametlikuks seisukohaks on mulluse kongressi ajal reeglite komitee poolt kehtestatud reeglistik. Ega seal suuri erinevusi võrreldes meie kohtunike käsiraamatus avaldatutega pole. Võrdlesin näiteks play-offe käsitlevaid osasid. Vist ainus vahe oli see, et vaidluste korral ei anta asja arutamiseks enam kolmest kohtunikust koosnevale komiteele, vaid otsustab peakohtunik. Muude asjadega on lood umbes samuti.
Lembit

pühapäev, 26. august 2012

Oli kohtunikul õigus?

Üks meie veeru lugejaist (selgub, et neidki on!) pööras mu tähelepanu poleemikale, mis ühel Vene internetiküljel arenes ühe välkpartii, õigemini selle lõpu ümber.
Niisiis Volgodonski festival "Mirnõi atom". Laua taga GM Galkin ja keegi Ivaśtśenko Rostovist. Meeste ajavarud on peaaegu otsakorral, vähemalt valgetel. Kohtunikku laua juures pole, küll aga rohkesti pealtvaatajaid. Keegi neist isegi filmib toimuvat.

Laual arenevad sündmused suurmeistri kasuks. Mäng pole eriti korrektne, taotakse kella, mõned käigud tehakse kahe käega, isegi ebatsensuurseid väljendeid olla kasutatud. Valge lükkab oma etturi viimasele reale, lippu, milleks seda muuta, pole aga näha ja nii vajutab ta teise kellapoole lihtsalt käima.
Siis tuleb kohtunik. Loeb valge viimase käigu (kellavajutus etturit millekski muundamata) määrustevastaseks. Selle eest on välgus teatavasti ette nähtud kaotus. Kuivõrd aga mustal polnud jäänud midagi, millega matiseisu konstrueerida, fikseerib kohtunik viigi. Nii partii lõpebki.

Kus aga oli valge lipp, mida laual näha polnud? Selgub, et must oli selle oma valdusse võtnud ja hoidis seda kõvasti peos. Isegi oma tooli olevat ta veidi tahapoole tõmmanud. Otsest reeglit, mis sellise teo eest karistuse ette näeks, koodeksis pole, päris selge aga, et malemängu eetikaga selline toimimine kooskõlas polnud.
Väga emotsionaalselt internetis kulgenud mõttevahetuse käigus küsiti, kas kohtunik peaks lähtuma eelkõige reeglite kirjatähest või nende vaimust. Kindlasti on olulised mõlemad, aga kui reegel midagi selgelt ära ütleb, siis tuleb sellest ka lähtuda.

Praegu kehtiva koodeksi art. 7.4a võrdsustab muundamisnõuete mittetäitmise määrustevastase käiguga. Välkmale osast art. B3c loeme: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu. Kui aga vastasmängija ei saa matistada mängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, on tal õigus enne oma käigu tegemist taotleda viiki. Nii toimuski.

Kohtunikul oli vähemalt formaalselt õigus. Küllap oleks  ka Ivaśtśenko väärinud vähemalt hoiatust. Koodeks siin täpselt ära ei ütle, otsustab kohtunik. Kasutusel olid mehaanilised kellad. Ei mäletagi enam, millal sellistega viimati turniiril kokku puutusin. Kui mõned arutlejad soovitasid mõnesekundilist ajakorrektiivi, oleks see keeruline olnud.

Kohtunik kõiki partiisid jälgida ei jõua. Küllap aga peaks püüdma vähemalt neil mängudel silma peal hoida, kus kired lõkkele puhkevad. Vajadusel võib kohtunik kasutada igasuguseid abivahendeid, olgu selleks siis kasvõi juhuslik amatöörvideo. Iseasi, kas sellest ka mingit kasu oleks olnud.
Kui Galkin lippu ei näinud, oleks ta pidanud lükkama etturi viimasele reale ja seiskama kellad, siis aga asuma lippu otsima või pöörduma vastava taotlusega kohtuniku poole.

FIDE kongressil arutusele tuleva uue koodeksiprojektiga on kavas asjad veidi liberaalsemaks muuta ja mitte nõuda etturi muundamisel toimingute järjekorrast täpset kinnipidamist (ka meie 12.VIII Etturi muundamisest). Kindlasti võib aga edaspidigi kella vajutada vaid siis, kui uus malend on juba laual ja seega käik tehtud.
Lembit

kolmapäev, 22. august 2012

Mõnda loetust

`Sveitsi süsteemiga turniiridel juhtub vahel ikka, et kõik mängijad avavooruks kohale ei jõua. Kas need tuleks siis mängima lasta ja mis tulemused peaks mänguta tabelisse kirjutama? Nii oli ka ühel Chesscafes mainitud turniiril (kus, see ei selgu). Pärast teist vooru lisas kohtunik veel ühe mängija juurde ja märkis talle tabelisse kaks viiki. Kas nii tohtis? Keegi igatahes protestis.

Geurti arvates on mängijate lisamine alati ohtlik, veel ohtlikum aga neile punktide andmine. Kohustuslik eeltingimus peaks olema, et mängijate hilinemine oleks tingitud mingitest nendest endist mitteolenevatest asjaoludest. Nii ei pääsenud Anand õigeaegselt Sofiasse matśile Topaloviga, sest Islandil purskas vulkaan. Seal lükati matśi algus lihtsalt edasi. Turniiri aga ju ei lükka. Küllap sõltubki asi võistluse iseloomust. Hea oleks muidugi, kui ühe mängija juurdetulekuga saaks nüüd mängijaid tabelisse paarisarv.

Millised kohtade jagamise süsteemid on parimad? Eks iga korraldaja kasutab endale meelepärast, kuigi ka siin peaks asi sõltuma turniiri iseloomust. Nii eelistab Geurt sellistel śveitsi süsteemis turniiridel, kus tegemist vaid aktiivsete reitingumängijatega, vastaste keskmist reitingut. See aga ei sobi, kui paljudel pole reitingut või on tegemist rohkete noormängijatega, kelle reitingud pole püsivad ega usaldatavad. Tõsiseid uuringuid tehtud pole.

Kunagi polnud 50 käigu reegel absoluutne. See koodeks näiteks, mille järgi mina reegleid õppisin (1950), ütles näiteks: kui kontrollimisel tõestatakse, et antud lähteseisu juures on võit võimalik, kuid enam kui 50 käiguga, võib partii lõpetamist nõuda alles pärast järgmise 50 käigu sooritamist.
Aga see oli ammu. Nüüd tuleb kindlalt 50-ga hakkama saada. Kui see käikude arv on löömiste ja etturikäikudeta täis, lõpeb partii viigiga. Ometi pidi reeglite komitee esimees seda uuesti kordama.

Ja kui aja üle lased, oled partii kaotanud, kui vastasel peale kuninga veel midagi matistamisvõimelist laual on. Aga seda sai nädal tagasi kommentaaris lähemalt käsitletud.

Üks inglane peab vajalikuks art. 12.3 karmistamist, sest selle praegusel kujul võib mängija kohtuniku loal omada mängualal ka sisselülitatud mobiili ja kasutada mängu ajal mingeid vaikselt toimivaid seadmeid.
Koodeks defineerib küll, mis on mänguala ja et selle hulka kuulub ka mängukoht, aga mängukoha definitsiooni pole. Geurti järgi on mängukoht selline paik, kus mängitakse võistluspartiisid. Kohtuniku loata ei tohi sinna siseneda need, kes pole ei mängijad ega kohtunikud. Mänguala määratlusse aga mahuvad koodeksis nüüd ka tualetid.
Art. 12.3b ütleb edaspidi, et kui seade pole täielikult välja lülitatud, kaotab mängija partii. Võistlusjuhend võib aga ette näha ka leebema karistuse.
Lembit

pühapäev, 19. august 2012

Juhtum välkpartiis

Üks hollandlane on viimasesse Chesscafesse andnud arutamiseks juhtumi ühest välkpartiist, mis võib tõenäoliselt mujalgi korduda. Õieti oli tegemist etteandepartiiga, kus mängu alustades oli mustal küll 5 minutit, aga valgel ainult 1. Ollakse jõutud seisuni:
Valged: Kg1, Ob2 ja d5, Rf6, Ea4, b5, f2, g2 ja h3 (9).
Mustad: Kh6, Od6, Ea7, f4, g5 ja h5 (6).

Niisiis on valgel  suur materiaalne ülekaal, aga matini läheb veel natuke aega. Mäng jätkub nii: 1. a5 (valgel jääb kellale vaid 2 sekundit) Oc5 2. Kh1 h4 3. g4 (jääb viimane sekund) Kg6. Seda käiku tehes ajab aga must oma etturi g5 ümber, nii et see satub g3-le. Nüüd vajutab must kella ja valge nooleke langeb. Mis siis nüüd?
Kas võiks valge taotleda võitu musta tekitatud määrustevastase seisu tõttu, võidab must ajaületusega või peaks hoopis seisu taastama?

Määrustevastast käiku ju must ei teinud, nihutas ainult ühe malendi oma kohalt. Kui mingeid erandeid märgitud pole, siis kehtib koodeksi põhiosa ka välkmale kohta. Artiklist 7.3 loeme:
Kui mängija nihutab käiku tehes kohalt ühe või mitu malendit, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kellad ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada malendeid paigast nihutanud mängijat.

Seega võitu taotleda valge ei saa. Kui tegemist oli küllaldase järelevalvega (partii jaoks oli omaette kohtunik), siis peab see sekkuma omal algatusel ja etturi tagasi panema. Kui küllaldast järelevalvet polnud, siis on kohtuniku sekkumise eelduseks mängija taotlus.
Vaieldav võib olla see, kui palju aega valge kellale lisada. Kui vaid 1 sekund, kaotaks ta ajaga, kui aga 10, peaks sellest partii võitmiseks piisama. Geurt annaks igal juhul analoogilistel juhtudel 10 ning seda sõltumata seisust ja aegadest kellal. Jätkem see reeglite komitee esimehe seisukoht siis meelde. Ta ei leia, et ka tavapartiis peaks teisiti toimima, kui seal on näiteks kontrollini jäänud 5 minutit ja lisasekundeid pole.
Lembit

kolmapäev, 15. august 2012

Kuidas lõpeb mäng?

Jürgen Kehri veerg viimases Schach-Zeitungis kannab pealkirja "Kui vastane aitab" ja on inspireeritud ühest lugejakirjast. Lauale on peale kuningate jäänud vaid ühe poole kaks ratsut. Üks pooltest taotleb viiki. Matiseis on võimalik, kasvõi diagrammil toodud seisus Kg6, Rf6 ja f7 - Kh8.
Ilmselt on viigitaotlejaks must, teistpidi poleks ju asjal mõtet. Kuigi kooperatiivmatt oleks võimalik, poleks Kehri arvates siin siiski tegemist normaalsete vahenditega, millest kõneldakse art. 10.2 ning seepärast fikseeriks Kehr sellel  juhul viigi.

Edasi on aga artiklis juttu sellest, milline tulemus tuleks tabelisse kanda, kui üks pooltest on juba aja ületanud. Küllap oleneb kõik sellest, kas teine pool võiks veel lauale jäänud jõududega matti anda. Ega siin midagi uut ole, selliseid arutlusi on ilmunud varemgi. Ise tõin 28.VIII 2011 Aeg on üle   
siinsamas ära India kohtuniku Saharasbudbe koostatud tabeli.

Aga ikkagi. Kehr eeldab, et valge ületab aja. Mis tuleks tabelisse kanda?
1) Valgel on jäänud kuningas ja veel mingi malend, mustal ainult kuningas. - Viik.
2) Valgel on jäänud vähemalt oda, ratsu või ettur, mustal oda. Odad on lahkvärvilised. - Matt on konstrueeritav. 0:1.
3) Valgel on üks või mitu lippu, vankrit või oda, mustal on vähemalt oda. Odad on samavärvilised. - Matti konstrueerida ei saa. Kuningal jääb ikka väli põgenemiseks, oda on võimalik vahele käia  või tulistav malend lüüa. Viik.
4) Valgel on veel mingi malend, kõik ülejäänud malendid laual on aga lipud. Mustal on ratsu. - Kooperatiivmatt on võimalik. 0:1.
Siin tuuakse ka näide kohtuniku valeotsusest. Seisus K + O - K + R oli valge nooleke lagenud, kohtunik aga luges partii viigiks.
5) Valgel on üks või mitu lippu (muud pole), nii et tegemist on eelmisega lähedase juhtumiga. Mustal on ratsu. - Matti konstrueerida ei saa, lipp saab alati ratsut lüüa või on kuningal põgenemisvõimalus. Viik.
6) Valgel on ainult kuningas või ka muid malendeid, mustal peale juhtudes 2, 4 ja 5 toodute veel mingid malendid. - Matt on alati võimalik. 0:1.

Kõigil juhtudel on tähtsusetu, kas matt oleks forsseeritud või mitte.
Põhilise ütleb ära ju art. 6.9 - kaotab see, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Kui aga matistamisvõimalus täielikult puudub, lõpeb partii viigiga. Tähtis on vaid see, et matiseisuni saaks jõuda reeglitele vastavate (mitte tingimata mõttekate) käikudega.

Lõpuks toob Kehr näite ühelt sealselt kiirturniirilt, mis näitab, et ka kohtuniku roll on oluline.
Valge aeg on läbi, mustal veel mõni sekund jäänud. Kohtunik sekkub ja fikseerib ajaületuse. Must polnud noolekese langemist märganud, aga nõuab nüüd loomulikult võitu. Saabki siis selle, sest fakt jääb faktiks (ajaületus) ja musta taotlus õige.
Ainsaks vea tegelejaks oli siin kohtunik (vt. art. A4d1), kes oleks pidanud ära ootama teise noolekese võimaliku kukkumise.

Siit siis järeldus: kohtunike kvalifikatsioon vajab tõstmist. Kindlasti käib see ka meie kohta, kui taotleme 2016. a. maleolümpia korraldamist. Ainult 14 litsentsiga kohtunikku on kindlasti vähe ja kas neistki võib kõigile kindel olla.

Lahkunud on pikka aega maailma tippude seas püsinud Svjatozar Gligorić. Mõne kuu pärast oleks ta saanud 90 (juhtumisi on meil sama sünnikuupäev). Kohtasin teda mitmetel võistlustel. Praegugi on mul ees 1977.a. EM-i programm, kus tema autogramm Euwe, Tali, Petrosjani, Gelleri ja O´Kelly vahel. Hiljem oli ta mitmete suurte võistluste peakohtunik. Nende seas on ka kõige pikem ja palju vaidlusi tekitanud Karpovi - Kasparovi  MM-matś. Järgmistele matśidele teda enam ei kutsutud, nii et kolleegidena me pole tegutsenud. Nõukogude maleentsüklopeedia väidab, et IA-ks sai ta juba 1972, aga ilmselt pole see õige, sest kõigist teistest allikatest leidsin 1989. Sageli pole tippmaletajatelt tegutsemiseks kohtunikutiitlit nõutud.
Lembit
    

pühapäev, 12. august 2012

Etturi muundamisest

Paljude maade kohtunike seas näib praegu olevat käimas FIDE kongressil arutusele tulevate  koodeksiparanduste elav arutelu, kuigi eriti põhimõttelisi asju on nende seas ju vähe. Ise kulutasin üsna mitu tundi sellele, et jälgida Austraalia interetiküljel etturi muundamist käsitlevat arvamustevahetust. Minu arust oli seal asjalikke mõtteid, kuigi ka peaaegu et mõttetusi. Arutluse umbes 40 sõnavõttu saab igaüks ise vaadata, aga kuhu siis välja jõuti?

Senisele suhteliselt kindlale muundamiskorrale, mille rikkumisele kohtunikud siianigi sageli läbi sõrmede vaatasid, peaks asemele tulema märksa liberaalsem moodus. Art. 3.7a lõppu peaks lisanduma: Mängijal on valik: eemaldada ettur eelviimaselt realt ja siis asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend või viia ettur viimasele reale, siis eemaldada ettur malelaualt ja seejärel asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend. Järelikult võib eemaldada etturi malelaualt ja asetada uue malendi vastavale väljale mistahes järjekorras.

Paistab, et põhimõtteliselt ollakse Austraalias asjaga päri, sõnastuse suhtes on aga mitmesuguseid arvamusi. Jesper Norgaardi ja Kevin Bonhami parandusettepanekus näiteks seisab: Ettur tuleb eemaldada, uus malend tuleb asetada muundumisväljale ning kui seejuures lüüakse mingi malend, tuleb seegi eemaldada laualt mistahes järjekorras. Etturi käimine muundumisväljale pole kohustuslik.

Puudutamist käsitleva art. 4.4d lõppu tuleks lisada: Muundumisvälja valik on lõplik, kui ettur või uus malend on muundumisvälja puudutanud (võis ju olla võimalik kõrvalväljalt midagi lüüa).
Seda asjaolu peaks arvestama ka  art. 4.6c, lisades sealgi malelaualt eemaldatud etturile ka võimalikult löödud malendi.

Rincewordi arvates tuleks aga art. 6.12b (kellade seiskamine kohtunikult abiotsimiseks) ära märkida, et kui mängija seiskab kellad, et kohtunikult abi otsida muundamiseks, peab ta enne seda viima oma etturi kavatsetud muundumisväljale.

Keegi oli oma kommentaaris märganud, et 1.VIII Veel  Chesscafest teksti lõpus olin viidanud neljale FIDE kohtuniku elutöö auhinna saajale, aga ära toonud vaid kolm nime. Üks väljavalitu olin millegipärast mina ise.
Lembit

kolmapäev, 8. august 2012

Viimastest artiklitest

Eile kulutasin suurema osa päevast, et Soome (male)ajakirjanikule Erik Rosendahlile rääkida episoode oma kohtunikutegevusest. Mullu ta sealses malelehes ühe loo juba avaldas. Ei tea, kas ta kavatseb sellele lisa. Malemajja tegime ka põike. Ega me tänavust FIDE kongressigi mainimata jätnud, sellel arutusele tulevad koodeksimuutused  kaasa arvatud.

Siinkohal vaataksimegi koodeksi viimastesse artiklitesse kavandatavaid muudatusi. Järjest enam kasutame digitaalkelli ja lisame igal käigul mingi arvu sekundeid. Seepärast on tähelepanu alt peaaegu kadunud art. 10 (Kiire lõppmäng), mis kümmekond aastat tagasi ägedaid vaidlusi tekitas, kuigi apelleerida selle vastu ei saanud.
Nüüd pakutakse välja teistsugune toimimismoodus. Kui käigul oleval mängijal jääb kellale vähem kui 2 minutit, siis võib ta taotleda, et kummalegi antaks igaks käiguks 5 sekundit, vastane aga saab endale täiendavalt 2 minutit ja partii läheb edasi. Ka 10.2 poleks edaspidi selline artikkel, mille rakendamisel on kohtunikul alati õigus, ja ka selle peale saaks protestida.

Reageeringud pole olnud üheselt positiivsed. Austraallased leiavad, et seda võiks kasutada lihtsalt  kaotusseisuga venitamiseks. Ja mis siis, kui lisandi rakendamine on küll tehniliselt võimalik, võistluse korraldamise seisukohalt aga mitte? Ehk peaks siis possible asemel kasutama hoopis practical? Võistlusjuhendisse võiks aga lisada, et antud turniiril art. 10.2 ei rakendata. Kohtunikust ei tohiks mingi artikli rakendamine sõltuda. Malelaual olgu rohkem võimu kui kellal.

Artiklisse 12 (Mängijate käitumine) on kavas selgelt kirjutada, et ainult kohtuniku loal võivad: a) mängijad lahkuda mängualalt,
                                     b) käigul olev mängija lahkuda mängukohast,
            c) need, kes pole mängijad ega kohtunikud, siseneda mängukohta.
Art. 12.3a täpsustab, et jutt on partii analüüsist.

Uus on punkt, mille järgi on mängijal õigus nõuda kohtunikult selgitusi koodeksi artiklite kohta.
Mobiili helisemisel võiks korraldajate äranägemisel määrata ka kaotusest leebema karistuse. Sakslased soovitavad üldse märkida, et helin ei kaota. On arvatud aga, et see võiks veel rohkem segadust tekitada.

Artiklisse 13 (Kohtuniku roll) tahetakse lisada, et kohtunik peaks rakendama erilisi meetmeid puuetega mängijate huvides, samuti nendele, kes vajavad arstlikku tähelepanu.
Karistuste loetelusse lisatakse trahv, mille suurus on eelnevalt teatatud. Võistlustelt kõrvaldamist ei saaks aga kohtunik otsustada ainuisikuliselt, vaid ainult koos korraldajatega.

Kiir- ja välkmale artiklites on veidi täpsustatud küsimust küllaldasest järelevalvest. Kui välkmales on igal laual kohtunik või kiirmales vähemalt kolme laua kohta, kehtivad tavamale reeglid. Loomulikult ei saa toimida nii, et kui jääb vooru viimane partii, siis läheme teistele reeglitele üle. Asi peab varem selge olema. Nüüd nähtub projektist, et küllaldase järelevalve reegleid on võimalik rakendada mitte kogu turniiril, vaid ainult üksikutes voorudes, loomulikult siis aga vooru algusest peale ja kõigis partiides.
Lembit

pühapäev, 5. august 2012

Artiklid 8 ja 9

FIDE kongressil arutusele tulevatest ettepanekutest malekoodeksi teksti muutmiseks on meil juba mitmel korral juttu olnud (21.V Kas midagi muutub?, 30. V Ajast ja kelladest, 20.VI Määrustevastasuse artiklist, 23.VII Tegemisest ja sooritamisest). Nüüd on siis kättesaadav ka kongressil arutusele tulev tekst. Muidugi pole veel midagi otsustatud ja kohati on tegemist ka alternatiivvariantidega. Loodetavasti on meie esindaja kongressil piisavalt pädev arutluses osalema. Siinkohal siis veidi järgnevatest artiklitest.

Artikkel 8 käsitleb teatavasti käikude üleskirjutamist. Arusaamatuste vältimiseks on siia kavas lisada punkt, mis ütleks, milleks üldse partiiprotokolli kasutada võib: ainult käikude,  kellaaegade ja viigipakkumiste ülesmärkimiseks ning mingite taotlustega seotud asjaolude ning muude oluliste andmete kirjapanekuks.
Kui mängijatel on igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, siis tuleb  protokolli pidada lõpuni.

Kui üks pool on ajapuuduses kirjutamise lõpetanud, vastasel on aga piisavalt aega, siis olen sellelt ikka kirjutamist nõudnud. See võib nüüd muutuda, sest projektis öeldakse: Kui mängijal on jäänud vähem kui 5 minutit aega, pole ta kohustatud partiiprotokolli pidama. Kui ta seda ei tee, siis pole tema vastasmängija, isegi siis kui tal on jäänud üle 5 minuti, samuti kohustatud partiiprotokolli pidama. Kohe pärast ühe noolekese langemist peavad mõlemad mängijad oma partiiprotokolli täielikult korda tegema, enne kui malelaual mingi malendiga käivad.

Täielikku ühisarvamust pole ka viigistatud partiidest kõneleva artikli 9 kõigi punktide suhtes.
Art. 9.2 uus sõnastus oleks umbes selline: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib ning sama seis on tekkinud lauale vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata käikude kordamisega).
Alternatiivvariandis öeldakse aga, et taotluse esitanud mängija ei pea oma käiku eelnevalt üles kirjutama ning võib isegi käigu laual teha, ilma et taotlusõigust kaotaks.

Veidi on kavas täiendada ka järgmist punkti: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib (see on uus), kui kumbki mängija on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäigu ja löömiseta.
Kui mängija teatab, et tema vastane on just teinud käigu, mis lubab esitada taotluse art. 9.2 või 9.3 järgi, aga puudutab mingit malendit, siis kaotab ta sellel käigul õiguse taotluse esitamiseks.

Praegu ütleb art. 9.5, et kui mängija taotleb viiki art. 9.2 või 9.3 alusel, võib ta seisata (may stop) mõlemad kellad. Nüüd arutatakse, kas ei peaks kirjutama hoopis shall või should stop (peab seiskama).
Lembit

kolmapäev, 1. august 2012

Veel Chesscafest

Pilguheit igakuistele Chesscafe veergudele on kohtunikele kindlasti kasulik. Midagi sealt ikka leiab, olgu siis tegemist vastusega konkreetsele küsimusele või mõttetööle teatud suuniste andmisega. Ega juulikuu veerg küll eriti targaks tee. Mida sealt veel vaadata võiks?
Ühe küsimuse esitaja jääb ka peale vastuse  ilmumist täielikult tundmatuks. Me ei tea, mis turniiriga oli tegemist ega kus maal seda mängiti. Jutt on aga ühest noorest mängijast, kes seal olevat igat moodi veiderdanud turniiri algusest lõpuni: lobisenud, naernud, teinud mingeid kurguhääli. Mida niisugusel juhul teha? Minu arust piisab tavaliselt juba vastasmängija etteheitvast pilgust. Ja kui asi ei muutu, siis tuleb pöörduda kohtuniku poole. Loogiline oleks muidugi, et kohtunik omal algatusel asjale tähelepanu pööraks. Tagantjärele on siin asja tõstatamisel vaevalt mõtet.

Segada võib  vastast muidugi mitmeti. Üks Hollandi maletaja küsib, kas vastasele võib tema käigukorra ajal pidevalt otsa vaadata ja mida teeks kohtunik, kui selle tähelepanu asjale juhtida.
Siin on tõepoolest raske määrata, mis võib vastasmängijat häirida. Kui siiski on vaja kohtuniku poole pörduda, küllap see siis ka mõned sõnad ütleb ja loodetavasti on neist ka kasu.
Kohtuniku poole võiks juba enne vooru pöörduda ka näiteks siis, kui mõnel mängijal kipub nina vahel verd jooksma. Koodeksi eessõna ja  artikkel 13.2 annavad ju kohtunikule teatud vabaduse tegutsemiseks ootamatutes olukordades. Vajaduse korral võib ta üheaegselt seisata mõlemad kellapooled.

Ühest vastase segamise moodusest kirjutab ka üks USA maletaja. Tema rünnanud vastase lippu oma kaitstud etturiga. Sel olnud võimalik lipp ära viia mistahes 14 tühjast väljast. Paneb siis ta neist esimesele, hoiab seal 10 sekundit, siis järgnevale jne.  Nii võib ta kõik 14 välja läbi käia, takistades vastaspoolel tegeliku seisupildi nägemist. Nii kaua, kui nupp pole käest lahti lastud, olevat tal õigus nii teha. Kuivõrd ta analüüsib partiid tegelikult samal laual (art. 12.3a keelab vaid teise laua kasutamise), siis otseselt ta nagu koodeksiga pahuksis pole.
Seda küll, aga juba koodeksi eessõnas öeldakse, et kõiki mängu käigus esiletulevaid juhtumeid koodeks katta ei suuda. Sellisel juhul tuleks arvesse võtta analoogilised olukorrad ja toimida nii nagu nende puhul. Ka oma ajast ei või mängija teha kõike, mida tahab. Antud juhul on vastase segamine ilmne, nii et vähemalt hoiatuse on mängija küll  ära teeninud. Ja kui hoiatus ei mõju, võiks Geurti arvates isegi kaotuse panna.

Või partiide korralik üleskirjutamine, mille jälgimine ka loomulikult kohtunike asi on. Ühel India turniiril lisandunud igale käigule 30 sekundit, mis tähendas, et selles partiis ajapuuduse mõistet koos käikude kirjutamisest vabastamisega ei ole. Ajapuuduses jättis valge kirjutamise pooleli, korralikult jätkanud must märganud seda alles 20-30 käigu pärast (!?). Mida peaks tegema kohtunik, kui ta nüüd protesti saaks?
Kummaline küll, et kohtunik seda ise ei märganud. Eks ta peab siis nüüd kirjutamist nõudma. Kella seisma panna käikude taastamiseks ei tohi. Küll võib ta aga ilmselt lubada valgel paluda vastaselt abiks selle partiiprotokolli.

Eeloleval FIDE kongressil on kavas esmakordselt välja  anda teenekatele kohtunikele elutöö auhinnad (Long Service Meritorious Awards). Eeltingimuseks oli, et pretendendid oleksid saanud rahvusvaheliseks arbitriks enne  1975.a. ning tegutsenud kohtunikuna vähemalt kolmel tippvõistlusel. Nelja esimese laureaadi seas on GM Juri Averbahh (Venemaa, 1922, IA 1969), Philip Haley (Kanada, 1924, IA 1973) ja Svi Bar-Shira (Iisrael, 1932, IA 1974). Palju õnne, kolleegid!
Lembit