Malekoodeksis tehakse midagi ümber iga 4 aasta tagant, aga kunagi pole asi vähemalt laiema üldsuse jaoks kuu pärast FIDE kongressi olnud nii ebaselge kui praegu. Kas ikka võib kõnelda uuest koodeksist või mitte? Kas ja mida üldse muudeti? Seepärast ootasin põnevusega RC (õigemini küll RTRC - reeglite ja turniirimääruste komitee) esimehe Geurt Gijsseni tänast Chesscafe veergu. Veidi asi selgemaks sai, aga ainult veidi.
RC-le saadetud esialgsed ettepanekud (üldse sai neid lõpuks 120) avaldati juba varakult. Need olid väga erinevatelt autoritelt ja ühist oli neis vähe. Kohati olid need üksteisele päris vasturääkivad. Tõlkisin neist kättesaadavad ära ja mingil määral sai neid kasutatud ka suvisel Kilingi-Nõmme seminaril. Siis hakkas tööle erikomisjon, kes ettepanekutest ühe terviku tegi. Nagu Geurt kinnitab, olevat tekst septembris saadetud kõigile maleliitudele. Ta loodab, et neid ka igal pool kohtunikekogudes arutati. Kahjuks pole ma seda dokumenti tänaseni näinud ega oska seepärast selle kohta midagi öelda. Loomulik, et Eesti Maleliidu juhatusel tähtsamaidki probleeme on ja ainult minutaoline mittemaletaja võib koodeksiküsimust pidada kongressi tähtsaimaks.
Dresdenis planeeriti RC koosolekuks 4 tundi mänguvabal päeval, tegelikult oli arutlus kestnud tervelt 7. Loodan, et 70 (!, ilmselt rekord) osalenu ja oma sõna öelnu hulgas oli ka Eesti esindaja. Seekord vaatleb Geurt ainult artikli 6.7 üle arenenud vaidlusi. Praegune tekst on selline:
Mängija, kes ilmub malelaua juurde rohkem kui üks tund pärast mängukorra ettenähtud algust, kaotab partii, kui võistluse reeglid ei näe ette või kohtunikud ei otsusta teisiti.
Laual oli aga olnud selline uus tekst: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mängukorra algust (after the start of the session), kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Seega on puudumisaeg (default time) O minutit. Võistluse reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja.
Kaks sõnastust on küll erinevad, tegelikult ei muudaks see muudatus aga midagi. Turniiri korraldajad võiksid selle järgi ikkagi lubada 1 tunni hilineda ja senise reegli järgi võisid nad lubatud hilinemisaja samuti kasvõi nullini viia, nagu olümpial tehtigi.
Uus tekst läkski RC-s läbi. Täitevkomitees olevat olnud vaidlusi, oli pakutud hilinemisajaks 15-30 minutit, lõplikule seisukohale ei jõutud. Peaassambleel olevat aga radikaalse ettepanekuga välja tulnud Iljumźinov ise: Iga mängija, kes ilmub mängukorra juurde pärast mängukorra algust, kaotab partii. Ei mingeid erandeid, isegi mingite erakorraliste asjaolude (force majeur) puhul mitte.
Põhjenduseks 10 aasta tagune juhtum, mis nii Iljumźinovi kui ka Gijsseni tõepoolest narri olukorda pani ja millest tookord palju juttu tehti: Karpovi - Anandi MM-matś Lausanne´is, ROK-i asupaigas. Male oli tookord vist olümpiaalaks saamisele lähemal kui praegu. 1. partii pidi algama piduliku tseremooniaga ROK-i presidendi Samaranchi osavõtul. Väljakuulutatud ajaks olid kohal kõik peale Karpovi. Gijssen ei julgenud kelli käivitada, et mitte rikkuda avatseremooniat. Karpov hilines 10 minutit, seni ei toimunud midagi. Igatahes oli Samaranch äärmiselt üllatunud. Ühelgi teisel spordialal nii ei toimuvat.
Nüüd jäi asi tegelikult lahtiseks. Presidendinõukogu peaks lõpliku otsuse tegema alles märtsis 2009. Geurt olevat vahepeal saanud rohkesti kirju, et Iljumźinovi ettepaneku vastuvõtmine oleks katastroof. Niisiis uut ametlikku koodeksiteksti lähikuudel oodata pole, kehtima hakkab see tavapäraselt 1. juulist.
Lembit
kolmapäev, 17. detsember 2008
pühapäev, 14. detsember 2008
Ühest kiirturniirist
Laste kiirturniir, ajakontroll minimaalne, mida veel kiirmaleks loetakse. Mängijaid 90, seega päris palju. Mängijate vanus algas juba 5 aastast, vanimad olid 16. Üks kohtunik registreeris laua taga tulemusi, teine paaris arvutiga. Üks vanake püüdis toime tulla kõige sellega, mis toimus malelaudade taga ja nende vahetus ümbruses. Kõrvus veel Malekohtuniku õpetlikud sõnad, et silmad ja kõrvad tuleb hästi lahti hoida. Kohtunikekogu oli hiljuti saanud pretensiooni selle kohta, et ühel taolisel turniiril olevat olnud tegemist kokkumänguga ja partiide meelega kaotamisega. Ehk siingi? Loodan, et mitte. Kahjuks ei tea, igatahes polnud mahti märgata.
Seda turniiri on juba aastaid korraldatud ja vast eelkõige väljajagatavate rohkete ilusate karikate tõttu on see saanud küllalt populaarseks. Aga kitsas oli - nii mängijatel, treeneritel, isadel-emadel, kohtunikul muidugi ka. Ei osanud midagi teha, et ruumi rohkem oleks. Oleks ju võinud keelata kõigil peale mängijate turniirisaali pääsemise, aga ega seegi poleks lauaridade vahesid laiemaks teinud ja igaüks on ju huvitatud oma võsukeste mängu jälgimisest.
Probleemid samad nagu lastevõistlustel ikka. Kui üks treener nägi, kuidas ma kirjutasin teadet Määrustevastane käik: 1.kord - hoiatus, 2. kord - kaotus, küsis ta irooniliselt, kas ma FIDE reegleid ei tunne ja nende järgi ei mängi. Eks siis tuli püüda seletada, et kui turniir ei lähe FIDE reitinguarvestusse, siis võivad korraldajad kehtestada oma reegleid (vt. koodeksi eessõna). Ei kujuta ette, mis oleks toimunud, kui oleksime korrektselt kinni pidanud koodeksi artiklist 7.4b (2 määrustevastast käiku ´a 2 minutit korrektiivi, 3. kord kaotus). Sest kahjuks oli määrustevastaseid käike massiliselt. Isegi liidrite laudadel ei märgatud vahel, et kuningas on jäänud üsna tema läheduses olevate malendite tule alla, kaugemal olevatest kõnelemata. Nii et võimatud käigud oligi peamine, millega selle päeva tegelesin. Kui päris aus olla, siis tüütas veidi ära. Teine kummaliselt sage eksimus oli ühe poole kaks käiku järjest: kui keegi jäi veidi kauemaks oma käiku mõtlema, siis tõstis vastane veel mingit oma malendit. Vahel ei suutnud aga poisid seejuures kokku leppida, milline see esimene käik ikkagi oli.
Võimatuid käike lapsed tavaliselt märkasid, vahel ei märganud ka. Ja kui ma siis mõne sellise partii juures juhtusin olema ja asjast välja ei teinud, siis olin ma mõnede treenerite arvates päris pime. Eks siis tuli enda tegevusetuse õigustamiseks ikka ja jälle tsiteerida artiklit B5: Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt artiklile 4 (käigu tegemine) ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha.
Osa mängijaid ja treenereidki oli millegi pärast omaks võtnud arusaama, et määrustevastane käik tuleks vaid siis tehtuks lugeda, kui ka kell vajutatud on. Eks siis tuli tagasi tulla siingi korduvalt toodud juttude juurde käigu tegemisest ja sooritamisest.
Õnneks keerukamate asjadega tegemist polnud. Ka esikohad selgusid punktide arvuga, välja arvatud ühes nooremas klassis, kus parim poiss ja parim tüdruk said võrdselt punkte. Juhend nägi sel juhul ette üheringilise (?) matśi välkmales. Tõlgendasin, et see tähendab üht välkpartiid. Aga ajakontroll? Ja kas nii nagu välgus tavaliselt või mingit tüüpi armageddon? Oleks hea, kui sellised asjad juhendiga paika pandaks. Otsustasin tavalise 5-minutilise välgu kasuks, värv loosiga. Ütlesin, et kui see on viik, mängime teise vahetatud värvidega. Kui seegi on viik, siis armageddon. Vastu ei vaieldud. Tüdruk oli selles partiis selgelt parem. Siis hakkas treener nõudma talle ka poiste turniiri karikat, aga see polnud enam minu asi.
Kõige tähtsam on kohtunikul selliste turniiride puhul jääda maksimaalselt rahulikuks. Küll kõike jõuab teha ja asjad saavad korda. Täielikult ma seda ei suutnud ja üle "3" ei söanda oma tegevust hinnata. Aga kuuldavaid proteste polnud ning lapsed said oma karikad ja auhinnad kätte. Aga kui Malekohtunik pidas vajalikuks eelolevat Kalevi-turniiri arvestades vajalikuks mõtelda kiirmale reeglite ulatuslikumale fikseerimisele (praegune koodeksitekst on selles osas hästi napp), siis selleks turniiriks seda küll vaja polnud. Kõige elementaarsemat peaksime ometi väga hästi tundma.
See kommentaar peaks muide kandma järjekorranumbrit 200. Oleme vist juba kõik ära kirjutanud.
Lembit
Seda turniiri on juba aastaid korraldatud ja vast eelkõige väljajagatavate rohkete ilusate karikate tõttu on see saanud küllalt populaarseks. Aga kitsas oli - nii mängijatel, treeneritel, isadel-emadel, kohtunikul muidugi ka. Ei osanud midagi teha, et ruumi rohkem oleks. Oleks ju võinud keelata kõigil peale mängijate turniirisaali pääsemise, aga ega seegi poleks lauaridade vahesid laiemaks teinud ja igaüks on ju huvitatud oma võsukeste mängu jälgimisest.
Probleemid samad nagu lastevõistlustel ikka. Kui üks treener nägi, kuidas ma kirjutasin teadet Määrustevastane käik: 1.kord - hoiatus, 2. kord - kaotus, küsis ta irooniliselt, kas ma FIDE reegleid ei tunne ja nende järgi ei mängi. Eks siis tuli püüda seletada, et kui turniir ei lähe FIDE reitinguarvestusse, siis võivad korraldajad kehtestada oma reegleid (vt. koodeksi eessõna). Ei kujuta ette, mis oleks toimunud, kui oleksime korrektselt kinni pidanud koodeksi artiklist 7.4b (2 määrustevastast käiku ´a 2 minutit korrektiivi, 3. kord kaotus). Sest kahjuks oli määrustevastaseid käike massiliselt. Isegi liidrite laudadel ei märgatud vahel, et kuningas on jäänud üsna tema läheduses olevate malendite tule alla, kaugemal olevatest kõnelemata. Nii et võimatud käigud oligi peamine, millega selle päeva tegelesin. Kui päris aus olla, siis tüütas veidi ära. Teine kummaliselt sage eksimus oli ühe poole kaks käiku järjest: kui keegi jäi veidi kauemaks oma käiku mõtlema, siis tõstis vastane veel mingit oma malendit. Vahel ei suutnud aga poisid seejuures kokku leppida, milline see esimene käik ikkagi oli.
Võimatuid käike lapsed tavaliselt märkasid, vahel ei märganud ka. Ja kui ma siis mõne sellise partii juures juhtusin olema ja asjast välja ei teinud, siis olin ma mõnede treenerite arvates päris pime. Eks siis tuli enda tegevusetuse õigustamiseks ikka ja jälle tsiteerida artiklit B5: Kohtunik peab langetama otsuse vastavalt artiklile 4 (käigu tegemine) ainult siis, kui üks või mõlemad mängijad paluvad tal seda teha.
Osa mängijaid ja treenereidki oli millegi pärast omaks võtnud arusaama, et määrustevastane käik tuleks vaid siis tehtuks lugeda, kui ka kell vajutatud on. Eks siis tuli tagasi tulla siingi korduvalt toodud juttude juurde käigu tegemisest ja sooritamisest.
Õnneks keerukamate asjadega tegemist polnud. Ka esikohad selgusid punktide arvuga, välja arvatud ühes nooremas klassis, kus parim poiss ja parim tüdruk said võrdselt punkte. Juhend nägi sel juhul ette üheringilise (?) matśi välkmales. Tõlgendasin, et see tähendab üht välkpartiid. Aga ajakontroll? Ja kas nii nagu välgus tavaliselt või mingit tüüpi armageddon? Oleks hea, kui sellised asjad juhendiga paika pandaks. Otsustasin tavalise 5-minutilise välgu kasuks, värv loosiga. Ütlesin, et kui see on viik, mängime teise vahetatud värvidega. Kui seegi on viik, siis armageddon. Vastu ei vaieldud. Tüdruk oli selles partiis selgelt parem. Siis hakkas treener nõudma talle ka poiste turniiri karikat, aga see polnud enam minu asi.
Kõige tähtsam on kohtunikul selliste turniiride puhul jääda maksimaalselt rahulikuks. Küll kõike jõuab teha ja asjad saavad korda. Täielikult ma seda ei suutnud ja üle "3" ei söanda oma tegevust hinnata. Aga kuuldavaid proteste polnud ning lapsed said oma karikad ja auhinnad kätte. Aga kui Malekohtunik pidas vajalikuks eelolevat Kalevi-turniiri arvestades vajalikuks mõtelda kiirmale reeglite ulatuslikumale fikseerimisele (praegune koodeksitekst on selles osas hästi napp), siis selleks turniiriks seda küll vaja polnud. Kõige elementaarsemat peaksime ometi väga hästi tundma.
See kommentaar peaks muide kandma järjekorranumbrit 200. Oleme vist juba kõik ära kirjutanud.
Lembit
neljapäev, 11. detsember 2008
Mängime matini?
Ühel populaarsemal ja vist ka autoriteetsemal veebilehel tekkis arutlus selle üle, kuidas ja millal võiks malepartii lugeda lõppenuks. Alguse sellele pani Mehrdad Pahlevanzadeh, iraani arhitekt, kes malemänguski pole ilmselt võhik. Tiitlitest on tal IA ja IO, ta esindab oma maad FIDE-s ning on peale selle Aasia Maleföderatsiooni laekuriks. Aga seisukoht, millega mees välja tuli, tundus vähemalt esialgu veidi kummalisena: malepartiides tuleb keelata alistumine, mängida tuleb matini välja.
Põhjendus? Maailmas olevat 100 miljonit malet oskavat inimest, reitinguga ainult 100 000 ehk 0,1 %. Seega 99,9 % suurt mängu ei mõistvat. Ei mõisteta kasvõi MM-matśidel, miks seal keegi alla annab. Kui male oleks mõistetavam, toetataks seda rohkem ja ka mängijate sissetulekud suureneksid. Kui mängitaks matini, mõistaks üldsus vähemalt partii lõpuosa. Näeksime huvitavaid lõpukombinatsioone ja noored õpiksid? Näiteks seda, kuidas GM lipuga mati paneb. Viimased käigud on lihtsad, neid tehtaks kiiremini ja nii muutuvat mäng dünaamilisemaks (võtmata arvesse, et neid käike hakatakse tegema siis, kui tavaline mäng oleks juba ära lõppenud). Olevat ju naljakas, kui veendutakse, et vastasest pole võimalik jagu saada.
Esialgu võiks lõpuni mängimise reegleid kasutada mingitel eriturniiridel või näidispartiides, hiljem üldiselt. Siis kaoks ka koodeksist art. 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Jääks vaid art. 5.1a Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati.
Too iraanlane on varemgi ekstravagantsete ettepanekutega püüdnud tähelepanu võita. Pigem üllatas see, et Chessbase´i veergudel nii palju reageerijaid oli ning et nende hinnangutes esinesid väljendid täielikust rumalusest briljantsete ideedeni. Ei teinud küll statistilist analüüsi, aga mulle tundus, et neid oli umbes võrdselt.
Esialgu näib õnneks siiski, et iraanlase idee realiseerimiseks lootust pole. Male ja jalgpalli vahel tõmmatud paralleelid pole eriti õnnestunud. Jalgpallimatś on kindla ajaga piiratud, malepartii mitte. Males võib üks suur viga tulemust diametraalselt muuta, üks värav jalgpallis suure vahe korral enam mitte. Jalgpallis võib ka täielikus kaotusseisus ilusasti mängida, males enne matti millegagi silma paista on märksa raskem.
Turniirid on mängijate, mitte korraldajate, sponsorite ja pealtvaatajate jaoks. Arvati, et lõpuni mäng väsitab mängijaid ja paneb need järgmistes voorudes veel halvemini mängima. Ei usu, et viimase nupuni mängimine kummalegi poolele huvi pakub. Vaevalt on eriti palju neid, kes tahavad lasta endale kõigi nähes matti panna. Arvati, et kui alistuda ei lubata, paneks mängija järjekorras kõik malendid ette või kuninga tulle. Võib ju ka kaotusseisus lihtsalt ära minna ja kellal aja üle lasta (või teeniks nii kaotuse kõigis ülejäänud mängudes?). Võib ju ka lasta sõbral oma mobiilile helistada ja nii partii kaotada.
Mulle küll tundub, et ka alistuda tuleb õigel ajal osata, kasvõi seepärast, et austada vastasmängijat ja tema oskusi. Tean, et kõik treenerid pole minuga ühel nõul ja kõnelevad kõigi võimaluste ärakasutamise vajadusest. On loomulik, et kohtunik ei või partiisse sekkuda. Aga usun, et ma ei toimi kohtunikueetika vastu, kui pärast partiid mõnelt noormehelt küsin, kas varem ei võinud alla anda. Nii et vastupidiselt Pahlevanzadehile.
Ja pärast diskussioonimaterjalide lugemist ühineksin sellega, kes ütles: Jätke male nii, nagu see on!
Lembit
Põhjendus? Maailmas olevat 100 miljonit malet oskavat inimest, reitinguga ainult 100 000 ehk 0,1 %. Seega 99,9 % suurt mängu ei mõistvat. Ei mõisteta kasvõi MM-matśidel, miks seal keegi alla annab. Kui male oleks mõistetavam, toetataks seda rohkem ja ka mängijate sissetulekud suureneksid. Kui mängitaks matini, mõistaks üldsus vähemalt partii lõpuosa. Näeksime huvitavaid lõpukombinatsioone ja noored õpiksid? Näiteks seda, kuidas GM lipuga mati paneb. Viimased käigud on lihtsad, neid tehtaks kiiremini ja nii muutuvat mäng dünaamilisemaks (võtmata arvesse, et neid käike hakatakse tegema siis, kui tavaline mäng oleks juba ära lõppenud). Olevat ju naljakas, kui veendutakse, et vastasest pole võimalik jagu saada.
Esialgu võiks lõpuni mängimise reegleid kasutada mingitel eriturniiridel või näidispartiides, hiljem üldiselt. Siis kaoks ka koodeksist art. 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Jääks vaid art. 5.1a Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati.
Too iraanlane on varemgi ekstravagantsete ettepanekutega püüdnud tähelepanu võita. Pigem üllatas see, et Chessbase´i veergudel nii palju reageerijaid oli ning et nende hinnangutes esinesid väljendid täielikust rumalusest briljantsete ideedeni. Ei teinud küll statistilist analüüsi, aga mulle tundus, et neid oli umbes võrdselt.
Esialgu näib õnneks siiski, et iraanlase idee realiseerimiseks lootust pole. Male ja jalgpalli vahel tõmmatud paralleelid pole eriti õnnestunud. Jalgpallimatś on kindla ajaga piiratud, malepartii mitte. Males võib üks suur viga tulemust diametraalselt muuta, üks värav jalgpallis suure vahe korral enam mitte. Jalgpallis võib ka täielikus kaotusseisus ilusasti mängida, males enne matti millegagi silma paista on märksa raskem.
Turniirid on mängijate, mitte korraldajate, sponsorite ja pealtvaatajate jaoks. Arvati, et lõpuni mäng väsitab mängijaid ja paneb need järgmistes voorudes veel halvemini mängima. Ei usu, et viimase nupuni mängimine kummalegi poolele huvi pakub. Vaevalt on eriti palju neid, kes tahavad lasta endale kõigi nähes matti panna. Arvati, et kui alistuda ei lubata, paneks mängija järjekorras kõik malendid ette või kuninga tulle. Võib ju ka kaotusseisus lihtsalt ära minna ja kellal aja üle lasta (või teeniks nii kaotuse kõigis ülejäänud mängudes?). Võib ju ka lasta sõbral oma mobiilile helistada ja nii partii kaotada.
Mulle küll tundub, et ka alistuda tuleb õigel ajal osata, kasvõi seepärast, et austada vastasmängijat ja tema oskusi. Tean, et kõik treenerid pole minuga ühel nõul ja kõnelevad kõigi võimaluste ärakasutamise vajadusest. On loomulik, et kohtunik ei või partiisse sekkuda. Aga usun, et ma ei toimi kohtunikueetika vastu, kui pärast partiid mõnelt noormehelt küsin, kas varem ei võinud alla anda. Nii et vastupidiselt Pahlevanzadehile.
Ja pärast diskussioonimaterjalide lugemist ühineksin sellega, kes ütles: Jätke male nii, nagu see on!
Lembit
teisipäev, 9. detsember 2008
Milleks kohtunikke vaja
Iga kord, kui Michel uue 64 numbri toob, teen kõigepealt selgeks, kas selles midagi ka reeglitest ja kohtunikutööst on. Tavaliselt pole, sest kunagine kohtunikerubriigi tegija Vladimir Dvorkovitś on juba aastaid siitilmast läinud, samuti ka peatoimetaja Aleksandr Rośal, kes Kerese juubelipäevadel Tallinnas käies mult poolnaljatades küsis, kas ma ei tahaks seda tööd jätkata. Aga ajakirja detsembrinumbris on millestki siiski juttu. Teemaks Venemaa esivõistluste superfinaal, autoriks Mihhail Savinov. Püüan tõlkida:
Meie õnn, et males on olemas arbiitri elukutse. Varem ma ei mõistnud, miks on vaja neid inimesi hallides ülikondades, kes tundide kaupa istuvad liikumatult malesaalides, korjavad usinalt blankette ja eksivad ilma tagajärgedeta nendel juhtudel, kui neilt nõutakse pädevuse ilmutamist (Umbes sama võib öelda ka irratsionaalse vahimeeste-valvurite maailma kohta endise NSVL maades). Välgus on küll kohtunikku vaja. Aga milleks klassikalises males ajalisandite ja automaatse käikude kirjutamisega? Nüüd hakkan mõistma. Pole tõepoolest mingit seost kohtuniku otsuste õigsuse ja kohtunike järele oleva nõudluse vahel. Tähendab, et neid ei kutsuta turniiridele selleks. Ilmselt on siin ainult üks eesmärk - luua maksimum ebamugavusi pealtvaatajatele ja segada ajakirjanike tööd.
Antud juhul oli ajakirjanik solvunud seepärast, et kohtunik oli tõrjunud eemale tema kolleegi ühest tähtsast spordiajakirjast, kelle tegevus mängijaid häiris. Savinov jätkab:
Mulle tundub, et kohtunikud peaksid jälgima turniiri reeglitest ja reglemendist kinnipidamist, tegelikult aga kahvatub nende see funktsioon tungiva tarviduse ees nii palju kui süda kutsub irvitada inimeste üle, esitades mõttetuid ja ebaloomulikke nõudeid. Igatahes on see viimase aja tendents - algul Naltśik, siis superfinaal, seejärel olümpia. Või on asi siiski ikkagi inimestes?
Pildistamise takistamine näibki olevat kõige suurem süü, mida kohtunikele tol konkreetsel juhul ette heideti. Kui mitte arvestada seda, et kohtunikud ei suutnud ette näha pealtvaatajate suurt huvi võistluste vastu ega olnud seetõttu ruume vajalikul määral ette valmistanud.
Vaatasin, mida selles numbris on öeldud teiste võistluste kohta. Euroopa klubide tśempionaadi kohta Halkidikis oli kirjas Seekord kohtunikele pretensioone polnud. Aga kirjutajaks oli võitnud klubi president. Võitjad on tavaliselt ikka rahul.
Tõsi küll, mõnes materjalis oli häid sõnu öeldud võistluse korralduse kohta. Aga korraldaja ja kohtuniku töö on kaks eri asja.
Arvan, et nii hullud need asjad ikka pole. Ilma kohtunikuta siiski läbi ei saa. Muidugi on malekohtunik kunagise tśehhi meistri ja kohtuniku Karel Opoćensky järgi midagi sarnast teatris valvava tuletõrjujaga. Teatripõlenguid juhtub harva, nii nagu malelaua taga tülisidki. Siis aga mängib kohtunik peaosa.
Kohtunik peab eelkõige tagama mängijatele soodsad mängutingimused ja reeglitest kinnipidamise. Küllap kuulub selle hulka ka see, et fotograafid ei segaks. Aga muidugi on Savinovil õigus selles, et kohtunik ei saa end ilmeksimatuks pidada. Ta peab oma käitumist ja tegutsemist pidevalt jälgima. Pole mõtet siin detailideni minna. Võib kasvõi veidi lugeda minu vana artiklit Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest.
Lembit
Meie õnn, et males on olemas arbiitri elukutse. Varem ma ei mõistnud, miks on vaja neid inimesi hallides ülikondades, kes tundide kaupa istuvad liikumatult malesaalides, korjavad usinalt blankette ja eksivad ilma tagajärgedeta nendel juhtudel, kui neilt nõutakse pädevuse ilmutamist (Umbes sama võib öelda ka irratsionaalse vahimeeste-valvurite maailma kohta endise NSVL maades). Välgus on küll kohtunikku vaja. Aga milleks klassikalises males ajalisandite ja automaatse käikude kirjutamisega? Nüüd hakkan mõistma. Pole tõepoolest mingit seost kohtuniku otsuste õigsuse ja kohtunike järele oleva nõudluse vahel. Tähendab, et neid ei kutsuta turniiridele selleks. Ilmselt on siin ainult üks eesmärk - luua maksimum ebamugavusi pealtvaatajatele ja segada ajakirjanike tööd.
Antud juhul oli ajakirjanik solvunud seepärast, et kohtunik oli tõrjunud eemale tema kolleegi ühest tähtsast spordiajakirjast, kelle tegevus mängijaid häiris. Savinov jätkab:
Mulle tundub, et kohtunikud peaksid jälgima turniiri reeglitest ja reglemendist kinnipidamist, tegelikult aga kahvatub nende see funktsioon tungiva tarviduse ees nii palju kui süda kutsub irvitada inimeste üle, esitades mõttetuid ja ebaloomulikke nõudeid. Igatahes on see viimase aja tendents - algul Naltśik, siis superfinaal, seejärel olümpia. Või on asi siiski ikkagi inimestes?
Pildistamise takistamine näibki olevat kõige suurem süü, mida kohtunikele tol konkreetsel juhul ette heideti. Kui mitte arvestada seda, et kohtunikud ei suutnud ette näha pealtvaatajate suurt huvi võistluste vastu ega olnud seetõttu ruume vajalikul määral ette valmistanud.
Vaatasin, mida selles numbris on öeldud teiste võistluste kohta. Euroopa klubide tśempionaadi kohta Halkidikis oli kirjas Seekord kohtunikele pretensioone polnud. Aga kirjutajaks oli võitnud klubi president. Võitjad on tavaliselt ikka rahul.
Tõsi küll, mõnes materjalis oli häid sõnu öeldud võistluse korralduse kohta. Aga korraldaja ja kohtuniku töö on kaks eri asja.
Arvan, et nii hullud need asjad ikka pole. Ilma kohtunikuta siiski läbi ei saa. Muidugi on malekohtunik kunagise tśehhi meistri ja kohtuniku Karel Opoćensky järgi midagi sarnast teatris valvava tuletõrjujaga. Teatripõlenguid juhtub harva, nii nagu malelaua taga tülisidki. Siis aga mängib kohtunik peaosa.
Kohtunik peab eelkõige tagama mängijatele soodsad mängutingimused ja reeglitest kinnipidamise. Küllap kuulub selle hulka ka see, et fotograafid ei segaks. Aga muidugi on Savinovil õigus selles, et kohtunik ei saa end ilmeksimatuks pidada. Ta peab oma käitumist ja tegutsemist pidevalt jälgima. Pole mõtet siin detailideni minna. Võib kasvõi veidi lugeda minu vana artiklit Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest.
Lembit
pühapäev, 7. detsember 2008
Viik või võit?
Ühes Saksamaal mängitud partiis püüdis valge võita lipu ja ratsuga lipu vastu. Tagajärjetult. Lõpuks andis valge lipuga tuld nii, et see oleks järgmisel käigul viinud lippude vahetusele. Must tegi kuningakäigu, valge lõi kaitstud lipu ja vajutas kella. Must nägi, et asi on selge ja lükkas malendid kokku. Viik. Aga mis siis, kui valge oleks nüüd võitu taotlenud? Malendite kokkulükkamine on ju kaotuse märk.
Kõigepealt on oluline, mida mängijad partiiprotokolli märkisid. Kui "viik", siis nii see ka muidugi jääb. Koodeks ei näe ette, mismoodi peaks partiid alla andma. Ka malendite kokkulükkamisest selle ühe võimalusena pole midagi öeldud. Tegelikult seda siiski niimoodi tõlgendatakse. Aga kunagi oli ka malekella seiskamine peaaegu surmkindel märk alistumisest, enam mitte. Kui pärast viigiettepanekut nupud kokku lükata, pole see ju alistumine, vaid viigiga nõustumine.
Ka sellel konkreetsel juhul polnud mingit alust malendite kokkulükkamist alistumiseks pidada.
Ikka tuleb põhjustes selgusele jõuda. Kohtunik oleks muidugi võinud nõuda seisu taastamist ja viik oleks selgeks saanud. Juhul, kui lipu löömine oleks olnud ainus võimalus, oleks partii juba musta lipu löömisega ja surnud seisu tekkimisega viigiga lõppenud.
Siin-seal on ka viimastel päevadel arutusele võetud Ivantśuki juhtum (dopinguproovi andmata jätmine). Vt. ka minu 30.XI Oodates kongressi otsuseid.
Kõigepealt vast niipalju, et olümpia lõpp ei tähendanud selle probleemi lõppu. Kuivõrd FIDE 5-liikmelist meditsiinikomisjoni (Doping Hearing Panel) ei õnnestunud Dresdenis kokku saada (aga võimalik, et ei tahetudki, et aega võita), peetakse selle koosolek lähema 3 kuu jooksul. Seni ei mingeid otsuseid.
FIDE dopingureeglite artikkel 6 näeb ette, et mängija kõik individuaalsed tulemused sellel võistlusel tuleksid tühistada ning esmakordne dopingureeglite rikkumine peaks viima ka kaheaastasele võistluskeelule (2. korral oleks tegemist juba eluaegse diskvalifitseerimisega).
Võistkonna tulemustega toimimise suhtes pole asi nii üheselt selge. See võiks tähendada olümpia pronksmedalite minekut Ungarile. Igatahes on seda nõudnud näiteks üks Calvia olümpial 2004 dopinguproovi andmisest hoidunud Papua - Uus-Guinea maletaja: kõigisse tulevat suhtuda ühtmoodi (aga tookord jäi ju nende meeskond ikkagi tabelisse, kuigi punkte kärbiti).
Päästjaks peaks olema dopingureeglite artikkel 6.1a: Kui mängija tõestab, et tal pole seoses rikkumisega süüd ega lohakust, ei tühistata tema individuaalseid tulemusi teisel võistlusel. Kas Ivantśuk ja FIDE aga suudavad seda tõestada?
Olin ise Dohas, kui 1999 otsustas FIDE erakorralisel Peaassambleel dopingureeglitega ühineda. Eesmärk muidugi olümpiamängudele pääsemine. 9 aastaga pole selles suunas vist põrmugi edasi liigutud. Ja taas vaieldakse pärast Ivantśuki lugu, kas male on üldse sport ja kas siin mingist dopingust võiks kasu olla. Maleolümpia ametlik arst Stefan Hehm igatahes ütles: Amfetamiin ei tee kedagi targemaks, ärksamaks aga küll.
Lembit
Kõigepealt on oluline, mida mängijad partiiprotokolli märkisid. Kui "viik", siis nii see ka muidugi jääb. Koodeks ei näe ette, mismoodi peaks partiid alla andma. Ka malendite kokkulükkamisest selle ühe võimalusena pole midagi öeldud. Tegelikult seda siiski niimoodi tõlgendatakse. Aga kunagi oli ka malekella seiskamine peaaegu surmkindel märk alistumisest, enam mitte. Kui pärast viigiettepanekut nupud kokku lükata, pole see ju alistumine, vaid viigiga nõustumine.
Ka sellel konkreetsel juhul polnud mingit alust malendite kokkulükkamist alistumiseks pidada.
Ikka tuleb põhjustes selgusele jõuda. Kohtunik oleks muidugi võinud nõuda seisu taastamist ja viik oleks selgeks saanud. Juhul, kui lipu löömine oleks olnud ainus võimalus, oleks partii juba musta lipu löömisega ja surnud seisu tekkimisega viigiga lõppenud.
Siin-seal on ka viimastel päevadel arutusele võetud Ivantśuki juhtum (dopinguproovi andmata jätmine). Vt. ka minu 30.XI Oodates kongressi otsuseid.
Kõigepealt vast niipalju, et olümpia lõpp ei tähendanud selle probleemi lõppu. Kuivõrd FIDE 5-liikmelist meditsiinikomisjoni (Doping Hearing Panel) ei õnnestunud Dresdenis kokku saada (aga võimalik, et ei tahetudki, et aega võita), peetakse selle koosolek lähema 3 kuu jooksul. Seni ei mingeid otsuseid.
FIDE dopingureeglite artikkel 6 näeb ette, et mängija kõik individuaalsed tulemused sellel võistlusel tuleksid tühistada ning esmakordne dopingureeglite rikkumine peaks viima ka kaheaastasele võistluskeelule (2. korral oleks tegemist juba eluaegse diskvalifitseerimisega).
Võistkonna tulemustega toimimise suhtes pole asi nii üheselt selge. See võiks tähendada olümpia pronksmedalite minekut Ungarile. Igatahes on seda nõudnud näiteks üks Calvia olümpial 2004 dopinguproovi andmisest hoidunud Papua - Uus-Guinea maletaja: kõigisse tulevat suhtuda ühtmoodi (aga tookord jäi ju nende meeskond ikkagi tabelisse, kuigi punkte kärbiti).
Päästjaks peaks olema dopingureeglite artikkel 6.1a: Kui mängija tõestab, et tal pole seoses rikkumisega süüd ega lohakust, ei tühistata tema individuaalseid tulemusi teisel võistlusel. Kas Ivantśuk ja FIDE aga suudavad seda tõestada?
Olin ise Dohas, kui 1999 otsustas FIDE erakorralisel Peaassambleel dopingureeglitega ühineda. Eesmärk muidugi olümpiamängudele pääsemine. 9 aastaga pole selles suunas vist põrmugi edasi liigutud. Ja taas vaieldakse pärast Ivantśuki lugu, kas male on üldse sport ja kas siin mingist dopingust võiks kasu olla. Maleolümpia ametlik arst Stefan Hehm igatahes ütles: Amfetamiin ei tee kedagi targemaks, ärksamaks aga küll.
Lembit
neljapäev, 4. detsember 2008
Probleeme etturi muundamisel
Ühes partiis nõudis mängija kohtunikult etturi muundamiseks lippu ja seda oodates seiskas kella. Kui ta lipu aga kätte sai, siis mõtles ta ümber (ehk oleks lipustamine viinud patile?) ja pani lauale hoopis vankri, mis tal laua kõrval juba olemas oli. Mida peaks nüüd tegema kohtunik?
Analoogiline olukord oleks tekkinud ka siis, kui mängija oleks pärast kella seiskamist läinud ise lippu otsima. Tagasitulnult käivitab ta kella ja näeb, et lipustamise korral saaks ta mati. Siis loobub ta üldse etturi muundamisest ja teeb hoopis mingi muu käigu. Hiljem lõpeb partii tema võiduga.
Lipu pealepanekut siin nõuda ei saa (muidugi kui mängija või kohtuniku poolt toodud lipp korraks ka muundumisvälja ei puudutanud ja alles seejärel näiteks vankriga ei asendatud). Mängija võib puudutada mistahes malendit väljaspool malelauda, aga niipea, kui see puudutab malelauda, ei või seda enam teha ja ettur tuleb muuta selleks malendiks. Nii kaua, kui uus malend pole muundumisvälja puudutanud, võib selle asemele panna mistahes muu malendi, pärast seda aga mitte.
Kohtunik peab sellistel juhtudel kasutama oma otsustusvõimet ja intuitsiooni. Lippu ei saa käsitleda puudutatud malendina, aga ka kella seiskamisel etturi muundamiseta (või lipuks muundamiseta) pole õigustust. Vastasmängija on igal juhul häiritud ja peaks saama ajalist kompensatsiooni. Õigupoolest polegi see ju karistus. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtiski vastast eksiteele viia, siis võtab ta mängijalt aega ära ja lisab vastasele (3 minutit?). Kui eksiteele viimist polnud, võib ainult vastasele aega juurde anda. Kui selle käiguga oleks antud matt, siis muidugi ajaga karistada ei saa ja tuleb piirduda hoiatusega.
Selle üle, mida teha siis, kui mängija võtab lipu ja paneb selle muundumisväljale, siis aga paneb selle vahepeal käest lahti laskmata laua kõrvale ning teeb teise käigu, on varem vaieldud. Kas on tegemist etturi muundamisega (etturit ju ei puudutatud) ja kui on, kas tuleks siis ettur muuta just nimelt lipuks?
Selle kohta on isegi RC esimehe Geurt Gijssseni seisukohad aja jooksul diametraalselt muutunud. Võtke ja võrrelge näiteks tema Chesscafe 2002. ja 2004. aasta veerge. Praegu on igatahes üldine veendumus, et lipu lauale asetamine on osa legaalsest käigust ja ta võib muundumisväljale sattuda ainult etturi muundamise teel. Nii et pole näha põhjust, miks muundamine poleks kehtiv. Niisiis kui lipustamine on võimalik, peab mängija selle sel juhul ka tegema.
Lembit
Analoogiline olukord oleks tekkinud ka siis, kui mängija oleks pärast kella seiskamist läinud ise lippu otsima. Tagasitulnult käivitab ta kella ja näeb, et lipustamise korral saaks ta mati. Siis loobub ta üldse etturi muundamisest ja teeb hoopis mingi muu käigu. Hiljem lõpeb partii tema võiduga.
Lipu pealepanekut siin nõuda ei saa (muidugi kui mängija või kohtuniku poolt toodud lipp korraks ka muundumisvälja ei puudutanud ja alles seejärel näiteks vankriga ei asendatud). Mängija võib puudutada mistahes malendit väljaspool malelauda, aga niipea, kui see puudutab malelauda, ei või seda enam teha ja ettur tuleb muuta selleks malendiks. Nii kaua, kui uus malend pole muundumisvälja puudutanud, võib selle asemele panna mistahes muu malendi, pärast seda aga mitte.
Kohtunik peab sellistel juhtudel kasutama oma otsustusvõimet ja intuitsiooni. Lippu ei saa käsitleda puudutatud malendina, aga ka kella seiskamisel etturi muundamiseta (või lipuks muundamiseta) pole õigustust. Vastasmängija on igal juhul häiritud ja peaks saama ajalist kompensatsiooni. Õigupoolest polegi see ju karistus. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtiski vastast eksiteele viia, siis võtab ta mängijalt aega ära ja lisab vastasele (3 minutit?). Kui eksiteele viimist polnud, võib ainult vastasele aega juurde anda. Kui selle käiguga oleks antud matt, siis muidugi ajaga karistada ei saa ja tuleb piirduda hoiatusega.
Selle üle, mida teha siis, kui mängija võtab lipu ja paneb selle muundumisväljale, siis aga paneb selle vahepeal käest lahti laskmata laua kõrvale ning teeb teise käigu, on varem vaieldud. Kas on tegemist etturi muundamisega (etturit ju ei puudutatud) ja kui on, kas tuleks siis ettur muuta just nimelt lipuks?
Selle kohta on isegi RC esimehe Geurt Gijssseni seisukohad aja jooksul diametraalselt muutunud. Võtke ja võrrelge näiteks tema Chesscafe 2002. ja 2004. aasta veerge. Praegu on igatahes üldine veendumus, et lipu lauale asetamine on osa legaalsest käigust ja ta võib muundumisväljale sattuda ainult etturi muundamise teel. Nii et pole näha põhjust, miks muundamine poleks kehtiv. Niisiis kui lipustamine on võimalik, peab mängija selle sel juhul ka tegema.
Lembit
teisipäev, 2. detsember 2008
Vigurid kukuvad ümber
Põhja-Rein-Vestfaali kohtunikelehel toodi mõned päevad tagasi ära järgmine juhtum: Sealses regionaalliigas laseb käigul olev mängija ühel malendil kukkuda. Kui ta on selle üles tõstnud ja õigele väljale asetanud, nõuab vastasmängija sellega käimist. Mängija keeldub. Juuresviibinud kohtunik lubabki käia teise malendiga, kuna malendi puudutajal polnud käimiskavatsust. Kuna partii lõpeb vastase võiduga, siis protesti ei järgne. Küll aga uuritakse nüüd tagantjärele, kas ikka kohtunikul oli õigus niimoodi toimida.
Kindlasti oli. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju, et käimis- või löömiskohustusega on tegemist juhul, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual ... Ümberkukkunud malend ilmselt selle artikli alla ei käi. Siin tuleb rakendada artiklit 7.3: Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Otsustab kohtunik. Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (koodeksi sissejuhatus).
Saksa Maleliidu koduleheküljel on aga viimasel nädalal arutatud, mida teha ümberkukkunud malendiga välkmales. Kaido Külaots kirjutas Sporditähes, kui karmilt sel juhul Pekingis mõttemängudel mängijatega ümber käidi: kui seda tehti pärast käigu sooritamist (s. t. ka kella vajutamist), oli kaotus kohe käes. Üldises kasutuses see toimimist lihtsustav reegel veel pole, nii et arutleda võib.
Ega art. 7.3 päris selgelt formuleeritud pole. Oletame, et valge teeb käigu, vajutab kella ja ajab siis malendi ümber. Must vajutab valge kella uuesti käima, valge seab oma malendi korda ja vajutab uuesti kella. Kas oleks kohtunik pidanud siin mingil hetkel sekkuma? Välk on rohkem kui ükski muu maleliik kahe mehe omavaheline mäng ja kohtunik hoiab end seal võimalikult tagasi. Sekkumine võib olukorra veel keerukamaks muuta, aga kohtuniku eesmärk on ju vastupidine. Kohtunik sekkub mängijate lahkarvamuste korral, muidu mitte.
Probleem tuleb sellest, et FIDE on püüdnud viia reeglite arvu miinimumini ja katta samade reeglitega igasuguse ajakontrolliga partiisid.
Kella tagasivajutamisest koodeks juttu ei tee, küll aga soovitavad seda näiteks Soomes kehtivad reeglid. Kindlasti ei või kella tagasi vajutada neil juhtudel, kui iga käik toob Fischeri süsteemis lisasekundeid. Välgus ei kasutata küll seda moodust rohkesti, kuid Saksamaal mängitavat näiteks 4 minutit partiile ja 2 sekundit käigule.
Kohtuniku kutsumine koos kella seiskamisega viidab asjatult aega ja katkestab teatud ajaks mängu. Nii võiks vaatamata selle mainimise puudumisele välkmales kella tagasivajutamine minu arust toimida. Probleem võib tekkida siis, kui üks mängijaist tõlgendab artiklit 7.3 nii, et tagasivajutus pole lubatud ja vastane teeb seda keelatud moel, tema ise aga tahab toimida reeglite järgi.
Kui kohtuńik kutsutakse, siis peaks see ilmselt kõigepealt vaatama, kas malendid seisavad juba korralikult või mitte. Kui jah, siis manitseb ta mõlemaid: üht kella tagasivajutamise eest, teist selle eest, et see ei seadnud malendeid oma ajast korda. Kui malend ikka veel paigal pole, siis võib kellal teha ajalise korrektiivi vastasmängija kasuks.
Oma tekstis "Mõnda välkmale reeglitest" (2004) kirjutasin: Kui malendid on laual pikali, siis otsustagu kohtunik ise oma mõistusega, mida ta teeb. Koodeks alati ette ei ütle ... Viimasel paarikümnel sekundil kella seiskamine võib anda kellelegi olulise eelise. Küllap on see praegugi nii.
Lembit
Kindlasti oli. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju, et käimis- või löömiskohustusega on tegemist juhul, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual ... Ümberkukkunud malend ilmselt selle artikli alla ei käi. Siin tuleb rakendada artiklit 7.3: Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Otsustab kohtunik. Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (koodeksi sissejuhatus).
Saksa Maleliidu koduleheküljel on aga viimasel nädalal arutatud, mida teha ümberkukkunud malendiga välkmales. Kaido Külaots kirjutas Sporditähes, kui karmilt sel juhul Pekingis mõttemängudel mängijatega ümber käidi: kui seda tehti pärast käigu sooritamist (s. t. ka kella vajutamist), oli kaotus kohe käes. Üldises kasutuses see toimimist lihtsustav reegel veel pole, nii et arutleda võib.
Ega art. 7.3 päris selgelt formuleeritud pole. Oletame, et valge teeb käigu, vajutab kella ja ajab siis malendi ümber. Must vajutab valge kella uuesti käima, valge seab oma malendi korda ja vajutab uuesti kella. Kas oleks kohtunik pidanud siin mingil hetkel sekkuma? Välk on rohkem kui ükski muu maleliik kahe mehe omavaheline mäng ja kohtunik hoiab end seal võimalikult tagasi. Sekkumine võib olukorra veel keerukamaks muuta, aga kohtuniku eesmärk on ju vastupidine. Kohtunik sekkub mängijate lahkarvamuste korral, muidu mitte.
Probleem tuleb sellest, et FIDE on püüdnud viia reeglite arvu miinimumini ja katta samade reeglitega igasuguse ajakontrolliga partiisid.
Kella tagasivajutamisest koodeks juttu ei tee, küll aga soovitavad seda näiteks Soomes kehtivad reeglid. Kindlasti ei või kella tagasi vajutada neil juhtudel, kui iga käik toob Fischeri süsteemis lisasekundeid. Välgus ei kasutata küll seda moodust rohkesti, kuid Saksamaal mängitavat näiteks 4 minutit partiile ja 2 sekundit käigule.
Kohtuniku kutsumine koos kella seiskamisega viidab asjatult aega ja katkestab teatud ajaks mängu. Nii võiks vaatamata selle mainimise puudumisele välkmales kella tagasivajutamine minu arust toimida. Probleem võib tekkida siis, kui üks mängijaist tõlgendab artiklit 7.3 nii, et tagasivajutus pole lubatud ja vastane teeb seda keelatud moel, tema ise aga tahab toimida reeglite järgi.
Kui kohtuńik kutsutakse, siis peaks see ilmselt kõigepealt vaatama, kas malendid seisavad juba korralikult või mitte. Kui jah, siis manitseb ta mõlemaid: üht kella tagasivajutamise eest, teist selle eest, et see ei seadnud malendeid oma ajast korda. Kui malend ikka veel paigal pole, siis võib kellal teha ajalise korrektiivi vastasmängija kasuks.
Oma tekstis "Mõnda välkmale reeglitest" (2004) kirjutasin: Kui malendid on laual pikali, siis otsustagu kohtunik ise oma mõistusega, mida ta teeb. Koodeks alati ette ei ütle ... Viimasel paarikümnel sekundil kella seiskamine võib anda kellelegi olulise eelise. Küllap on see praegugi nii.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)