Kui käike ei kirjuta

Vaevalt me Chesscafe kohtunikeveerge lugedes märksa targemaks saame, aga vähem kogenud kohtunikud võivad sealt oma arvamustele kinnitust saada küll. Samuti võime sealt saada aimu reeglite komitee seisukohtade edasistest võimalikest arengutest.
Viimases veerus tuuakse näiteks juhtum Indiast. Üks mängija muundab parajasti etturit. 8. reale ta oma etturit lükkama ei hakka, vaid paneb sinna korrapealt lipu. Kohtunik teatab, et tegemist on määrustevastase käiguga. Tõepoolest, koodeksi art. 3.7 kõneleb ju oma algasendist kõige kaugemale reale jõudnud etturist, mis siis selsamal väljal millegagi asendatakse. Mis siis nüüd?

Reeglid on sellised, aga ega neil vist antud juhul suuremat praktilist tähtsust pole. Igatahes Geurt Gijssen väidab, et esitab järgmisel FIDE kongressil arutamiseks ettepaneku jätta mängijaile vabalt valida, kumbamoodi ta toimida tahab. Muidugi ei saa antud partii kohtunikule midagi ette heita: tema toimis nii, nagu praegu reeglites kirjas.

Teine hindu kirjutab mängijate A ja B partiist, kus B teeb määrustevastase käigu, kui tal on jäänud alla 2 minuti aega, vastasel aga on veel 5 minutit. Kohtunik ei oska aja korrigeerimist ette võtta.
Eks siis tuleb seletada, et aega korrigeeritakse mitmel moel. Kui tegemist on määrustevastaste käikudega, aga ka näiteks mingi viigitaotlusega, lisatakse vaid vastasmängija kulutamata ajale minuteid juurde, antud juhul siis kahel esimesel korral à 2 minutit (vale viigitaotluse puhul 3 minutit). Teistes olukordades on võimalik ka eksinud mängija allesjäänud minutite vähendamine (art. 13.4c). Kui meil oleks aga tegemist küllaldase järelevalvega välkmalega (igal laual omaette kohtunik), siis tuleks ka ajakaristusi määrates toimida samuti kui tavamales.

Lääne-Indias tuli aga lahendada käikude üleskirjutamise üle tekkinud vaidlust. Mängija A kaebab, et mängija B ei kirjuta. Tuleb kohtunik ja nõuab, et B teeks protokolli korda. Sedapuhku tegigi, aga A pidi niimoodi vastase poole pöörduma tervelt kolmel korral. A sattus pealegi kaotusseisu ja muutus niimoodi väga vihaseks, öeldes, et tegemist on koodeksi rikkumisega ja ta nõuab kohtunikult nüüd vastase karistamist, kasvõi partii lõpetamisega. Läks siis mängukohast minema ja laskis aja üle. B nõudis muidugi endale võitu, ilmselt sai ka. Enne järgmist vooru nõudis A apellatsioonikomiteelt selle punkti äravõtmist. Komitee otsustas hoopis karistada B-d selle eest, et see oli koodeksit rikkunud ja kohtunik oleks pidanud teda juba partii ajal karistama.

Küsimuse tõstataja uuris, kas B-d saab tagantjärele karistada, sest kohtunik polnud ju teda ametlikult hoiatanud. Muidugi polnud ka A kuigi korrektne olnud. Kui ta nägi, et B ei kirjuta, pöördus ta lihtsalt vastase poole ega kutsunud kohtunikku. Sel moel segas ta ju vastast. A-l oli protestimiseks küll täielik õigus, aga ta tegi seda valesti.
Geurt kirjutab, et on liik mängijaid, kes koodeksit üldiselt tunnevad, aga protestivad väga valjusti. Olevat selline mängija Hollandiski. Aga talle on Geurt öelnud, et valjuhäälseid proteste ta ei aktsepteeri. Nii et kui vastane rikub reegleid, siis seisaku lihtsalt kellad, tõstku käsi ja seletagu normaalselt, mis juhtus. Ja see õpetus toimivatki.

Tugineda saab siin koodeksi art. 12.8: "Mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega. Kohtunik otsustab vastasmängija tulemuse."
Mitu korda kirjutamise pooleli jätnud mängijale oleks kohtunik pidanud kõigepealt tegema hoiatuse. Kuna kohtunik B-d ei karistanud, siis oli A-l loomulikult õigus pöörduda AC poole. Ometi pole AC otsust võimalik üheselt hinnata, sest A lahkus ju ikkagi mängualalt, jättis protokolli alla kirjutamata ja hakkas protestima alles järgmisel päeval. Konkreetse võistlusjuhendi sisu pole teada ega seegi, kas seal oli juttu protestide esitamise tähtaegadest, aga protesteerimine järgmisel päeval enne vooru algust tundub küll olevat hilja.

Pahandamise on kutsunud esile ka see, et kui näiteks koodeksi artikkel 7 näeb määrustevastaste käikude eest ette konkreetsed karistused, siis partiide üleskirjutamisele pühendatud artiklis 8 me sellist täpsust ei näe. Võiks ju tõepoolest olla, aga hakkama saab niigi. Kui kaugele kohtunik minna saab, ütleb ära juba ülaltoodud artikkel 12.8. Aga üldse on ju kõik võimalikud karistused loendatud artiklis 13.4.
Lembit

Uuest Chesscafest

Täna on jälle Chesscafe päev. Taas arutatakse seda, kuidas olemasolevaid reegleid praktikas rakendatakse, aga samuti seda, kas koodeksis kirjapandu on ikka ideaalselt sõnastatud ning kas ei tekita nii male kui ka meid ümbritseva maailma tehnika areng selliseid probleeme, millele konkreetset vastust ei leia. Mõtlen isegi nagu Geurt nostalgiliselt tagasi aegadele, kui arvuteid veel polnud, turniirid peeti valdavalt ringsüsteemis, selleks ettenähtud päevadel mängiti katkestatud partiisid, MM-eelvõistlustena olid tsooni-, tsoonidevahelised ja pretendentide turniirid kindlalt paigas ning poisid tõstsid nuppe suurtel demonstratsioonlaudadel. Nüüd tuleb pärast iga arengusammu küsida, kas ei tuleks ka malekoodeksisse midagi lisada või kohandada seda nii, et ta kataks kõiki nähtusi.

Aga konkreetselt mõnest täna käsitletud asjast. Üks itaallane juhib tähelepanu sellele, et välkmale reeglite art. A4a ütleb: "Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Aga kui kuningas on sattunud hoopis oda kohale, siis selle variandi kohta ei ütle koodeks midagi, kuigi küllap vist kõik kohtunikud rakendaksid siin oma tervet mõistust. Ilmselt oleks aga tõepoolest õigem asendada ülalpool tsiteeritud lause esimene pool nii: "Kuninga ebaõige asendi korral ..."

Üks poolakas on tõstatanud küsimuse seoses e-raamatu lugejatega (Kindle, Sony PRS, Kobo), mille kohta täpsed reeglid puuduvad. Kuidas suhtuda sellesse, kui kellelgi on need partii ajal mängusaalis kaasas või hakkab keegi koguni neid partii ajal kasutama? Mees oli jõudnud turniirile ja kuulnud seal vastase hilinemisest. Siis oli ta võtnud oma riistapuu ja hakanud sealt lugema, muidugi mittemalelist teksti. Kohtunik oli tal palunud lõpetada. Aga miks?
Geurt annab siin kohtunikule õiguse. Tegemist on ju ikkagi elektroonilise seadmega, kust võib leida ka malega seotut.

Ja siis üldse millegi lugemine partii ajal. Täpseid reegleid, kas partii ajal võiks malelaua taga istudes raamatuid või ajakirju lugeda, pole olemas. Päris selge, et ka siin on igasuguste malega seostuvate materjalide lugemine või vaatamine keelatud. Mis puutub mittemalelistesse tekstidesse, siis koodeks ju otsest keeldu ei kehtesta. Aga viisakaks käitumiseks ei saa seda igal juhul pidada. Kindlasti segab see sinu vastas istuvat partnerit ja tõmbab tema tähelepanu kõrvale. Nii et kui vastane seepärast kohtuniku poole pöördub, peaks see asjale lõpu tegema.
Lembit

Kui kelli ei jätku

Käisin täna Paunkülas. Maletreenerite seminari viimaseks punktiks oli planeeritud jutuajamine malekoodeksist. Arvan, et see kulges asjalikult, mis sest et vaevalt küll tänu sellele keegi märgatavalt targemaks sai, aga kindlasti ei juhtunud ka vastupidist. Arutlus kulges seal küll üsna elementaarsete küsimuste ümber, nii et kahjuks ei leidnud sealt midagi, mis oleks võinud tänasele kommentaarile aluseks olla. Pidin niisiis jälle heitma pilgu teistele internetikülgedele.

Ühel Saksa leheküljel oli juttu probleemidest seoses ühe meeskondliku matśi korraldamisega. See pidi toimuma 8 laual, kasutusel digitaalkellad, mõtlemisajaks 2 tundi mingite lisasekunditega igale käigule. Lubatud hilinemisaeg pool tundi. Kui matś oli algamas, selgus, et korralikult toimivaid kelli on ainult 6, varukelli polnud. Päris selge, et vastuvõttev võistkond vastutab võistlusteks vajaliku inventari eest, aga ega ka turniirimäärused täpselt ütle, mida nüüd teha tuleks.

Arutuseks väljapakutud variante oli rohkesti. Võibolla oleks tulnud alustada matśi 6 laual. Kui siis ka ülejäänud kellad korda saavad (ehk oli vaja vaid uusi patareisid), siis panna ka need käima. Aga kas tuleks siis kõigil kelladel alustada algnäitudega või peaksid kaks kodumeeskonna mängijat minetama kaotsiläinud aja. Või peaksid kõik mängijad ootama probleemi lahenduseni? Võibolla tuleks sel juhul kõigilt kodumeeskonna mängijatelt aega vähemaks võtta? Või tuleks siis, kui kõiki kelli korda ei saada, fikseerida pärast pooletunnist ootamist matśi tulemuseks 0:8? Või peaks niisuguse kaotuse fikseerimiseks ootama mitte pool tundi, vaid tervelt 2? Nii et võimalusi kui palju ja ega saagi vist täie kindlusega öelda, mis neist see ainuõige võis olla.

Ning kui üks pooltest poleks kohtuniku poolt langetatud otsusega nõus, kas tuleks siis protest esitada kohe või mängida kõigepealt matś ära ja hakata alles pärast seda õiendama? Või teha seda hoopis kusagil matśi keskel, kui ollakse algul tekkinud segadusest juba mõnevõrra rahunenud? Kui protestida enne matśi, siis ei saaks mängudega alustada.

Oli küllalt palju arutlejaid, kes leidsid, et kuivõrd puudu oli kaks kella, siis peaksid kannatajaks olema kaks kohalikku mängijat, kellele pooletunnise hilinemisaja lõppedes fikseeritaks kaotus. Aga kes määrab, millised partiid need just olema peaksid? Küllap see ikka kodumeeskond ise on. Ehk peaks poole tunni asemel lubada neile ootamisajaks 2 tundi, sest kui mängija saabuks lubatud hilinemisajal, siis võiks ta laua taga ikkagi oodata 2 tundi, kuni ta aeg kellal täis saab? Mis puutub protestide esitamise tähtaega, siis oleks loogiline, et see võistlusjuhendis kirjas oleks.

Kohtunik valis variandi, kus üksikutel konkreetsetel laudadel tähtsust polnud: matśiga peale ei hakatud. Aga kui poole tunni pärast poleks ikka kellad töökorras olnud, oleks fikseeritud 8:0. Veerand tundi hiljem oli kellaprobleem lahendatud ja mäng võis alata. Nii oli variante kaalumisel palju. Vaevalt see ainuõige lahendus oli. Pakuti isegi, et õigem oleks olnud kasutada oma kohustused hooletusse jätnud klubi suhtes hoopis rahatrahvi.
Arvatavasti meil sellist olukorda ei juhtu. Küllap on igal klubil nii palju kelli, kui ettenähtud võistlusteks vaja.
Lembit

Saksa lehte vaadates

Sakslaste ajakirja Schach-Zeitung igas numbris ilmub ka midagi kohtunikele. Matérjalide autoriks on FA Jürgen Kehr. Erilisi peensusi ei tasu nendest otsida, aga saksa keelt oskajatele sobib lugemismaterjaliks küll. Viimasel poolteisel aastal avaldatu on internetis näha.
Siinkohal mõned üsna juhuslikud silmahakanud näited. Ilmselt on Saksamaal kasutusel veel parasjagu mehaanilisi kelli, sest mitmed kirjutused on pühendatud art. 10.2 rakendamisele. Autor juhib tähelepanu sellele, et kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual oma kohtunik, kiirmales üks kolme laua kohta) kehtib see ka välkmales. Kehri arvates ei vii ka välkmales määrustevastane käik sel juhul partii kaotusele, vaid toob vastasele kaks minutit lisaaega.

Vaadeldakse sellist juhtumit. Valgel on lauale jäänud kuningas ja ratsu, mustal kuningas ja 2 etturit. Musta nooleke langeb. Kohtunik peab otsustama partii tulemuse. Milline see peaks olema? Kohtunik nägi, et valge matistada ei saa, ja luges partii viigiks. Ta oleks pidanud aga lähtuma mitte sellest, kas võit normaalselt võimalik oleks, vaid kas see ikka ka teoreetiliselt on. Kaks etturit võib nii (eba)osavalt muundada, et teoreetiliselt on matt võimalik. Niisiis oleks tulnud partii mustale kaotatuks lugeda.
Milline oleks aga pidanud olema kohtuniku otsus, kui must oleks 2 minutit enne noolekese langemist viiki taotlenud? Siis oleks partii tulnud ilmselt viigiks lugeda, sest kui artiklis kõneldakse partii võitmisest normaalsete vahenditega, siis vaevalt saab küll musta sellist kaasabi enda matistamiseks nomaalseks lugeda.

Mille eest võib kaotuse panna. Kehr ise toob näite oma praktikast. Valge lükkab lõppmängus oma etturi viimasele reale ja sirutab siis käe üle laua, et sealt oma varem löödud lippu kätte saada. Lipuni ta ei jõua, sest vastane ütleb, et otsigu ta endale saalist mõni teine lipp. See olevat nüüd tema oma, sest selle ta lõi. Kohtunik oli parajasti laua juures. Arvas, et must teeb lihtsalt nalja, ja nõudis, et lipp antaks. Must oli aga väga tõsine ja jäi oma väidetavale otsusele kindlaks. Nii panigi kohtunik talle kaotuse. Parajasti olnud 1.aprill.

Või näide Buchholzi süsteemi rakendamisest. Esmakordselt olevat seda kasutanud keegi Bruno Buchholz Magdeburgis 1932. Teatavasti on see śveitsi süsteemis kohtade jagamisel kõigi vastasmängijate punktide summa. Kui aga mingid partiid mängimata jäävad, tuleb toimida veidi teisiti.
On 9-vooruline turniir, aga üks mängija (A) ilmselt kokkuleppel kohtunikuga kahes esimeses voorus ei mängi ja saab neis kaotused, lülitudes turniiri alles 3. voorust. Ülejäänud voorudest kogub ta 5 punkti. Kuidas siis Buchholzi arvutada?

I voorus on A kaotanud virtuaalsele vastasele ja ülejäänud 8 partii eest arvestatakse talle viigid, nii et saab sellest voorust 1+4=5 Buchholzi punkti. II voorus kaotab ta jälle virtuaalsele vastasele ja allesjäänud 7 partii eest saab ta viigid, nii et siit siis 1+3,5=4,5 punkti. Mis puutub A vastastesse, siis nendele loetakse A mängimata partiid viikideks. Seega saavad nemad A vastu mitte 5, vaid 6 punkti.
Eelkõige aga tuleb reegleid tunda ja neid täpselt rakendada. Seda rõhutab ka Schach-Zeitung kõigis materjalides.
Lembit

Veel puudutamisest

Ka viimasel nädalal ei paista internetiveergudel huvitavaid reegliprobleeme arutusel olevat. Tegemist oli jällegi üsna elementaarsete asjadega, mis haakuvad eelmisel nädalal kasutusel olnutega.
Austraalia lehel on taas probleemiks malendite puudutamine. Valge hakanud vangerdama ja puudutanud päris reeglipäraselt algul kuningat, siis vankrit. Alles seejärel märkas ta, et vangerduseks tuleb tal kuningaga tulest läbi minna. Kuninga teisedki võimalikud käigud oleksid tulle viinud. Kas peaks siis nüüd käima vankriga?

Koodeksi art. 4.4c ütleb siin küll selgelt, et kui kuningal määrustepäraseid käike pole, võib mängija teha ükskõik millise määrustepärase käigu. Järelikult vankriga käimise kohustust pole.
Aga mis siis, kui ta oleks puudutanud vankrit ilma vangerduskavatsuseta? Tõstis kuninga, pani selle g-liinile, aga siis märkas, et see väli on tules. Pani kuninga tagasi, nägi, et selega käia ei saa ja alles siis puudutas h-vankrit. Enam tal ju kavatsust vangerdada polnud. Nüüd peab ta vankriga käima, mis sellest et malendeid puudutati samas järjekorras kui vangerdusel.
Kui aga eksiti vangerdamisel, siis peaks karistus olema samasugune kui iga määrustevastase käigu puhul - seega vastasele 2 minutit täiendavat aega.

Üks Saksa veebileht tõstatas aga küsimuse, millal ikkagi peaks välkmales taotlema vastase määrustevastase käigu fikseerimist.
Valge teeb nimelt määrustevastase käigu ja must esitab selle kohta kohe vastava taotluse. Selleks hetkeks polnud aga valge veel kella vajutanud ja käik polnud seega sooritatud.
Ilmselt oleks must pidanud ootama kellavajutuseni. Muidu oleks valge võinud oma käiku veel korrigeerida, säilinud oleks muidugi nõue käia sama malendiga.

Jälle vaidlused selle üle, mis siis kui puudutatud malendil pole määrustepäraseid käike, küll aga saaks vastase malendit lüüa teise nupuga. Arvasin isegi algul, et küllap peaks seda tegema igal juhul ja vaevalt on esmatähtis, kas algul puudutati oma või vastase malendit.
Hoidke aga alati koodeks käepärast. Asja selgitab art. 4.3c. Me ei leia sealt, et kui vastasmängija malendit puudutati teisena ja oma malendil käiguvõimalusi pole, peaks seda lööma. Ka siis, kui pole selge, mida esimesena puudutati, võib vastase malendi löömata jätta. Vaevalt kohtunikki juhtub parajal hetkel laua juures olema.
Lembit

Puudutamisest ja käimisest

Austraalia veebilehel on sel nädalal peamiseks arutlusteemaks mida teha, kui malendit puudutatakse või sellega isegi käiakse enne vastaspoole kellavajutust.
Koodeksist peaks ju kõik selge olema: Käik on tehtud siis, kui malend on mingil väljal käest vabastatud. Siis seda enam sellel käigul teisele väljale asetada ei saa (art. 4.6). On määrustevastane alustada käigu tegemist siis, kui vastase käik pole veel tehtud ja seda isegi siis, kui see oleks mängija ainus määrustepärane käik.

Sooritatud on käik siis, kui mängija on pärast käigu tegemist seisanud oma kella ja käivitanud vastasmängija oma (art. 6.7). Ei tähenda, kas tegemist oli määrustepärase käiguga või mitte. Ainsaks erandiks on see, kui tehtud käik lõpetab partii. Siis pole enam vaja kella vajutada. Kui vastaspool on käigu teinud, pole määrustevastane kohe oma käigu tegemist alustada, mis sest et vastane pole veel kella vajutanud. Muidugi säilib vastasel kellavajutusõigus. Kas ei lähe aga sel juhul kaotsi taotluse võimalus vastase tehtud määrustevastase käigu kohta, sest selline taotlus tuleb esitada pärast vastase kellavajutust, aga enne kui mängija puudutab oma malendit?

Kui on tegemist tavapartiiga või on kiir- või välkmales küllaldane järelevalve, siis pole taotlust vajagi. Kohtunik peab siis olema väga tähelepanelik ning võib ise sekkuda ja määrata karistuse. Mitteküllaldase järelevalvega partiides võib taotluse esitada enne oma käigu tegemist (art. A4c, B3c), mitte enne malendi puudutamist: Antud konkreetsetel artiklitel on ilmselt prioriteet artikli 4 ees, mille järgi taotlust ei saa esitada siis, kui oled ise juba mingit malendit puudutanud.

Kes on Austraalia veebilehte jälginud, see on märganud, et peamisteks vaidlejateks on seal sageli Bonham ja Norgaard. Seda ka sellel korral.
Konkreetse näitena vaadeldakse järgmist: A teeb määrustevastase käigu, võtab malendi küljest käe ära, aga kella ei vajuta. B tõstab malendit, et vastata, aga käest lahti ta seda ei lase. Sel hetkel vajutab A kella ja B võib nüüd taotleda määrustevastase käigu fikseerimist. A võib aga ikka veel oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja teha enne kellavajutust teise käigu. Sel juhul pole B kohustatud puudutatud malendiga käima, sest siis kui ta malendit tõstis, polnud veel tema käik.

Kui A midagi ette ei võta, on B-l valida, kas ta ootab, et A vajutaks kella, mis lubaks tal võitu taotleda, või teeb ta vastuskäigu, võtab käe ära ja teeb nagu vajutaks ta kella, lootes, et A vastab nüüd käiguga. Kuni A pole kella vajutanud, võib ta alati oma määrustevastase käigu tagasi võtta ja sundida oma uue käigu järel ka B-d oma vastukäiku tagasi võtma. Muidugi siis, kui see pole uues olukorras määrustepärane ja mängija jaoks rahuldav, nii et ta võiks lihtsalt kella tagasi vajutada.
Kes arutluse vastu lähemat huvi tunneb, vaadaku austraallaste veebilehte.
Lembit

Veidrad partiilõpud

Juhtum mingilt Hollandi turniirilt. Valgel on laual vanker, mustal ratsu. Valge surub musta kuninga äärele, siis aga hüüab must: "Patt!" Ajapuuduses suruvad mehed käsi, seejärel aga märgatakse, et patti ei olnud. Kolm käiku hiljem valge võidab. Seejärel aga algasid arutelud: mis ikkagi oli selle partii tulemus ja mis üldse määratleb viigi vastuvõtmise? Käesurumine on väga ebamäärase tähendusega toiming ja ega suuline nõustumine viigiga tarvitse ka päris selge olla. Oma osa võivad ju siin mängida kasvõi keelebarjäärid. Leiti, et viigitaotlust ei esitatud selles partiis nii, nagu koodeksi art. 9.1 ette näeb.

Geurt Gijssen on leidnud, et patti kuulutanud mängijat oleks selles partiis tulnud karistada vastase häirimise eest. Patti pole vaja taotleda. Kui see on laual, on partii lihtsalt läbi. Art. 9.1 kõneleb ainult viigipakkumisest. Käesurumine mängija alistumist veel ei tähenda. Partii korrektse tulemuse fikseerimiseks näeb ainsa õige võimaluse ette art. 8.7: partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla partiiprotokollidele, kuhu kantakse ju ka partii tulemus.

Susan Polgar on kusagil toonud näite mingitelt noortevõistlustelt. Ühel mängijal olnud laual kaotusseis. Tõusnud ja ulatanud vastasele käe. Vastane arvas, et tegemist on alistumisega ja ulatanud seepärast samuti käe. Äkki hüüdis kaotaja: "Viik!" Kui teine vastu vaidles, ütles kaotav mängija, et nad on ju juba käsi surunud.
Geurt aga kirjutab, et kord tahtnud mängija samuti vastase kätt suruda. See olnud segaduses. Mida see tähendab? Oli ta siis vastu võtnud viigi, mida talle polnud pakutud, või oli vastane talle alistunud? Selgus aga, et nad polnud partii alguses käsi surunud ja niimoodi taheti siis viga parandada.
Niisiis ega peale korrektselt vormistatud partiiprotokolli mingit muud kindlat vahendit olegi. Kiir- ja välkmales võivad protokolli aset täita meilgi ajuti kasutatud tulemustelehed.
Lembit