Taas on ilmunud Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Federaux järjekordne number, sedapuhku siis juba 130. Muude asjade kõrval on ära toodud ka novembris toimunud eksamitel kohtunikele esitatud küsimused. Arvatavasti tuleksime kõik UV1 põhieksamil kasutatud küsimustega kenasti toime. Aega oli nagu ikka 2 tundi. Esialgu siis selle viiest osast kolm esimest.
I. Ajakontrollid
1. Iga kontrolli puhul tuleb märkida, kas tegemist on kiirmale või välkmalega:
a) 5 minutit partiile ja 3 sekundit igale käigule,
b) 15 minutit kogu partiile,
c) 10 minutit partiile ja 3 sekundit igale käigule,
d) 10 minutit partiile ja 10 sekundit igale käigule. -
Välkmale/ kiirmale/ välkmale/ kiirmale.
2. Turniiril on ajakontrolliks 60 minutit kummalegi mängijale (lisasekunditeta). Kas sellel turniiril rakendatakse kiirmalereegleid? - Ei
II. Mitmesugust
1. Kas mängija võib laual oma malendeid kohendada, kui ta on öelnud "kohendan", aga käigul on vastasmängija? - Ei (art. 4.2)
2. Kes otsustab, kuhu asetada malekell? - Kohtunik (art. 6.4)
3. Kuidas märgitakse viigipakkumine partiiprotokolli? - = (art. C13)
4. Kas mängija saab viiki taotleda, kui kummaltki poolt on tehtud 50 käiku ilma etturiga käimata ja ühtki malendit löömata, kui käigul on parajasti vastaspool? -
Ei (art. 9.3)
III. Olete kohtunik regioonivõistluste matśil. Ajakontrolliks on 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule.
1. Märkate, et üks mängija kirjutab partiiprotokolli käike enne nende tegemist malelaual. Kas sekkute? - Jah (art. 8.1, 13.1)
2. Samal ajal, kui malelauale tekib patiseis, langeb ühe mängija kellal nooleke. Mis on partii tulemus? - Viik, sest patt lõpetas partii (art. 5.2a)
3. Ühe mängija telefon heliseb. Vastane ütleb, et see teda ei häiri. Mida teeb kohtunik? - Fikseerib kaotuse (art. 12.3b). Meil oleks võimalik ka teistsugune otsus, kui see on juhendis kirjas.
4. Partii lõpp läheneb, olukord on pingeline. Käiku tehes ajab valge mitu malendit laual ümber. Ta vajutab kella ja vabandab. Must vajutab pausinupule ja kutsub kohtuniku. Ta nõuab, et valge seaks nupud korda oma ajast. Kas see taotlus on põhjendatud? - Jah on (art. 7.3)
Lembit
pühapäev, 12. veebruar 2012
kolmapäev, 8. veebruar 2012
Kolmekordne kordumine
Ühel Saksa internetilehel käis nädalavahetusel elav arutlus - sõnavõtukordi kogunes lõpuks tervelt 54. Asi ise oli aga üpris lihtne.
Tähtis partii mingitel klubivõistlustel. Mustadega mänginu oli ilmselt tugevam. Tal oligi enamettur ja parem seis, aega aga jäänud alla 2 minuti. Oli 33. käik. Must pani oma vankri d5, valge käis Vc2. Sama seis oli nüüd kolmandat korda laual ja valge taotles viiki. Must sellega nõus polnud, seiskas kellad ja kutsus kohtuniku. Kohtunik kontrollis ja leidis, et seis on tõepoolest kordunud. Niisiis viik. Ometi lisas kohtunik juurde, et õigupoolest ta viiki fikseerida ei tohiks, kuna viigi taotlemise reegleid on rikutud.
Kuidas siis nii? Piisab vaid pilguheitmisest koodeksi art. 9.2, kus asi üsna selgelt kirja pandud. Kui kolmekordne kordumine tekib lauale alles mängija käiguga, siis peab mängija oma käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (see on erandjuhtum, kus käigu võib protokolli kirjutada enne selle malelaual tegemist) ja seejärel teatama kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Kui käik laual ära teha, siis läheb taotlusõigus juba vastasele, sõltumata sellest, kas oled vastase kella käigustanud või mitte. Igasuguse taotluse saab esitada ainult oma käigul. Muidu oleks ju tegemist vastase häirimisega. Nii lihtne see tarkus ongi.
Antud juhul oleks kohtunik seega pidanud piirduma reeglite selgitamisega, aga jätma viigi fikseerimata. Oluline ei tohiks olla seegi, kui tähtsa turniiriga tegemist on. Vastavalt art. 9.4 piisab isegi mingi malendi puudutamisest, et taotlusõigus sellel käigul kaotsi läheks. Juhul, kui protokolli kantud käik seisukordusele ei viiks, tuleks see ikkagi ka laual teha. Mis puutub kella seiskamisse kohtuniku poole pöördumiseks, siis võib seda teha, aga kohustuslik see pole.
Kordumiste kontrollimisel on oluline, et käigul oleks sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuksid samadel väljadel (mis ei tähenda näiteks, et ühe mängija kaks vankrit ei võiks olla vahepeal oma asukohta vahetanud) ning et mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud oleksid samasugused (esimese seisus võib ju olla möödaminnes löömise võimalus, mis selle kasutamata jätmisel kaotsi läheb). Viigitaotlus on ühtlasi ka viigipakkumine. Nii et ka sel juhul, kui kohtunik leiab, et nõutavat arvu kordusi polnud, võib vastane öelda, et partii on lõppenud viigiga.
Ega tippmängijadki tarvitse alati reeglitega päris kursis olla. Sevilla MM-matśil pani mind imestama Kasparov, kes tuli kohtunikelauast küsima, kas kordumiste tõttu viigi taotlemiseks on tõepoolest vaja, et iga kord oleks käigul sama pool. Tema vastasel Karpovil oli aga aasta varem Interpolise turniiril juhtum, kus ta Milesi vastu taotles viiki nii, et esimene kord oli vangerdusõigus olemas, hiljem mitte.
Eksivad aga tippkohtunikudki. Üldtuntud on juhtum Tali memoriaalilt 2006, kus peakohtunikuks toosama Gijssen, kes oli tegev ka eelnevalt mainitud partiides. Morozevitśi ja Carlseni partiis fikseeris ta viigi nii, et esimene kord oli käigul must, teistel kordadel valge. Prantslaste kommentaaris kirjutati tookord: "Üks maailma parimaid kohtunikke (kes RC esimehena ka ise seaduste tegija) teeb algaja vea ühel maailma suurimatest turniiridest"
Nii et teadke reegleid, aga olgem ka tähelepanelikud nende rakendamisel.
Täna peaks aga suurt sünnipäeva peetama Moskvas. 90-aastaseks saab Juri Averbahh, suurmeister, kunagi ka NSVL tśempioniks tulnud, pikka aega nõukogude maleelus juhtivatel kohtadel olnud, rohkesti raamatuid kirjutanud ja maleajakirju peatoimetanud mees. Kunagi saime temaga üheaegselt rahvusvaheliseks arbitriks, hiljem aga tegutsesime koos rahvaste spartakiaadidel ja Moskva maleolümpialgi. Kokkupuuteid oli mul temaga üldse rohkesti. Palju õnne!
Lembit
Tähtis partii mingitel klubivõistlustel. Mustadega mänginu oli ilmselt tugevam. Tal oligi enamettur ja parem seis, aega aga jäänud alla 2 minuti. Oli 33. käik. Must pani oma vankri d5, valge käis Vc2. Sama seis oli nüüd kolmandat korda laual ja valge taotles viiki. Must sellega nõus polnud, seiskas kellad ja kutsus kohtuniku. Kohtunik kontrollis ja leidis, et seis on tõepoolest kordunud. Niisiis viik. Ometi lisas kohtunik juurde, et õigupoolest ta viiki fikseerida ei tohiks, kuna viigi taotlemise reegleid on rikutud.
Kuidas siis nii? Piisab vaid pilguheitmisest koodeksi art. 9.2, kus asi üsna selgelt kirja pandud. Kui kolmekordne kordumine tekib lauale alles mängija käiguga, siis peab mängija oma käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (see on erandjuhtum, kus käigu võib protokolli kirjutada enne selle malelaual tegemist) ja seejärel teatama kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Kui käik laual ära teha, siis läheb taotlusõigus juba vastasele, sõltumata sellest, kas oled vastase kella käigustanud või mitte. Igasuguse taotluse saab esitada ainult oma käigul. Muidu oleks ju tegemist vastase häirimisega. Nii lihtne see tarkus ongi.
Antud juhul oleks kohtunik seega pidanud piirduma reeglite selgitamisega, aga jätma viigi fikseerimata. Oluline ei tohiks olla seegi, kui tähtsa turniiriga tegemist on. Vastavalt art. 9.4 piisab isegi mingi malendi puudutamisest, et taotlusõigus sellel käigul kaotsi läheks. Juhul, kui protokolli kantud käik seisukordusele ei viiks, tuleks see ikkagi ka laual teha. Mis puutub kella seiskamisse kohtuniku poole pöördumiseks, siis võib seda teha, aga kohustuslik see pole.
Kordumiste kontrollimisel on oluline, et käigul oleks sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuksid samadel väljadel (mis ei tähenda näiteks, et ühe mängija kaks vankrit ei võiks olla vahepeal oma asukohta vahetanud) ning et mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud oleksid samasugused (esimese seisus võib ju olla möödaminnes löömise võimalus, mis selle kasutamata jätmisel kaotsi läheb). Viigitaotlus on ühtlasi ka viigipakkumine. Nii et ka sel juhul, kui kohtunik leiab, et nõutavat arvu kordusi polnud, võib vastane öelda, et partii on lõppenud viigiga.
Ega tippmängijadki tarvitse alati reeglitega päris kursis olla. Sevilla MM-matśil pani mind imestama Kasparov, kes tuli kohtunikelauast küsima, kas kordumiste tõttu viigi taotlemiseks on tõepoolest vaja, et iga kord oleks käigul sama pool. Tema vastasel Karpovil oli aga aasta varem Interpolise turniiril juhtum, kus ta Milesi vastu taotles viiki nii, et esimene kord oli vangerdusõigus olemas, hiljem mitte.
Eksivad aga tippkohtunikudki. Üldtuntud on juhtum Tali memoriaalilt 2006, kus peakohtunikuks toosama Gijssen, kes oli tegev ka eelnevalt mainitud partiides. Morozevitśi ja Carlseni partiis fikseeris ta viigi nii, et esimene kord oli käigul must, teistel kordadel valge. Prantslaste kommentaaris kirjutati tookord: "Üks maailma parimaid kohtunikke (kes RC esimehena ka ise seaduste tegija) teeb algaja vea ühel maailma suurimatest turniiridest"
Nii et teadke reegleid, aga olgem ka tähelepanelikud nende rakendamisel.
Täna peaks aga suurt sünnipäeva peetama Moskvas. 90-aastaseks saab Juri Averbahh, suurmeister, kunagi ka NSVL tśempioniks tulnud, pikka aega nõukogude maleelus juhtivatel kohtadel olnud, rohkesti raamatuid kirjutanud ja maleajakirju peatoimetanud mees. Kunagi saime temaga üheaegselt rahvusvaheliseks arbitriks, hiljem aga tegutsesime koos rahvaste spartakiaadidel ja Moskva maleolümpialgi. Kokkupuuteid oli mul temaga üldse rohkesti. Palju õnne!
Lembit
pühapäev, 5. veebruar 2012
Laagri turniiridelt
Nädalavahetuse veetsin Laagris. Üks päev kiir- ja teine välkmalele. Kuigi ehk külma ilma tõttu oli mängijaid mõnevõrra vähem kui mullu, oli ka 88 küllalt suur arv (välgutajaid oli täpselt 2 korda vähem). Turniiri esinduslikkuse tagasid aga 5 kaasamänginud suurmeistrit. Kui neile päevadele tagasi vaadata, siis võib öelda, et kohtunikutöö seisukohalt mingeid erilisi probleeme polnud. Määrustevastaseid käike oli mõlemal päeval vähe ja needki juhtumid nii selged, et mingeid vaidlusi ei tekkinud.
Kõigepealt pisut juhendist. See nägi ette, et kui mängija kellal on jäänud alla 10 sekundi, siis võib ta taotleda viiki, enne kui nooleke ta kellal langeb. Aga millal ja missugustes seisudes? Iga käiguga tulid mõned sekundid juurde, järelikult art. 10.2 rakendada ei saanud. Ühelt mängijalt tuli täpsustav küsimus: kas taotluse esitamiseks võib kella seisma panna? Vastasin jaatavalt, sest muidu poleks ju selge seegi, kas kohtunik viimaste sekundite otsasaamiseni üldse laua juurde jõuab. Vaevalt, et viiki hakkaks nõudma ülekaaluka seisu ja ülinappide ajavarudega mängija, sest lisasekunditest peaks paremuse realiseerimiseks piisama. Aga mis siis veel? Võib-olla vaid päris surnud seisud või mingi tõrjumatu igavene tuli. Ka siis oleks minu arvates asi võimalik vaid siis, kui tegemist on küllaldase järelevalvega (kiirmales üks kohtunik 3 lauale, välgus igal laual oma kohtunik). Õnneks ühegi viigitaotlusega mind proovile ei pandud.
Siis öeldi juhendis, et vastase põhjendamatu korduv segamine (sealhulgas mobiiltelefoniga) võib kaasa tuua kaotuse. Kas tõesti peab seda mitut korda ootama? Ma ei poolda kaotuse fikseerimist peaaegu mittekuuldava mobiilihelina eest, aga kui see tõepoolest on üle saali kuulda, siis peaks ka karistus vastav olema.
Malekelli oli palju ja lisasekunditega kontrolli seadmine nõudis tähelepanu, liiati kui neil kelladel olid varem seisnud väga erinevad ajad. Ühe vea vähemalt avastasime. Kuigi algseisus näitasid kõik kellad 15.05, otsustas üks kell pärast 40. käiku hakata igale käigule lisama mitte 5 sekundit, vaid tervelt 30. Veidi aega jälgisime seda, siis vahetasime kella ja korrigeerisime näite.
Oli veel üks mängija, kes kahel korral pärast ajaületust tuli välja väitega, et tema kellale polevat üldse mingeid sekundeid lisandunud. Pärast ajaületust polnud kahjuks enam midagi teha. Ilmselt olid need kaebused alusetud. Selle mängija partiiaegset tegevust jälgides paistis, et kellale ta peaaegu pilku ei heitnudki, ka siis mitte kui kukkunud oli vastase nooleke. Ei kiir- ega välkmales ei tohi ju ka kohtunik ühe noolekese langemisele tähelepanu juhtida, vaid peab rahulikult jälgima, mis edasi toimub.
Aga muidu olid päris normaalsed turniirid. Aitäh Gertile ja Antsule, kes suure osa tööst ära tegid. Esimesel päeval ei suutnud me küll ettenähtud ajagraafikust täiel määral kinni pidada, seevastu teisel päeval jõudsime ajast ettegi. Väike segadus tekkis vaid veteranide auhinna väljaandmisega ning mitmesuguste reitingute arv jätkab kasvamist, nii et raske on korrapealt otsustada, mida kellegi puhul arvestama peab.
Lembit
Kõigepealt pisut juhendist. See nägi ette, et kui mängija kellal on jäänud alla 10 sekundi, siis võib ta taotleda viiki, enne kui nooleke ta kellal langeb. Aga millal ja missugustes seisudes? Iga käiguga tulid mõned sekundid juurde, järelikult art. 10.2 rakendada ei saanud. Ühelt mängijalt tuli täpsustav küsimus: kas taotluse esitamiseks võib kella seisma panna? Vastasin jaatavalt, sest muidu poleks ju selge seegi, kas kohtunik viimaste sekundite otsasaamiseni üldse laua juurde jõuab. Vaevalt, et viiki hakkaks nõudma ülekaaluka seisu ja ülinappide ajavarudega mängija, sest lisasekunditest peaks paremuse realiseerimiseks piisama. Aga mis siis veel? Võib-olla vaid päris surnud seisud või mingi tõrjumatu igavene tuli. Ka siis oleks minu arvates asi võimalik vaid siis, kui tegemist on küllaldase järelevalvega (kiirmales üks kohtunik 3 lauale, välgus igal laual oma kohtunik). Õnneks ühegi viigitaotlusega mind proovile ei pandud.
Siis öeldi juhendis, et vastase põhjendamatu korduv segamine (sealhulgas mobiiltelefoniga) võib kaasa tuua kaotuse. Kas tõesti peab seda mitut korda ootama? Ma ei poolda kaotuse fikseerimist peaaegu mittekuuldava mobiilihelina eest, aga kui see tõepoolest on üle saali kuulda, siis peaks ka karistus vastav olema.
Malekelli oli palju ja lisasekunditega kontrolli seadmine nõudis tähelepanu, liiati kui neil kelladel olid varem seisnud väga erinevad ajad. Ühe vea vähemalt avastasime. Kuigi algseisus näitasid kõik kellad 15.05, otsustas üks kell pärast 40. käiku hakata igale käigule lisama mitte 5 sekundit, vaid tervelt 30. Veidi aega jälgisime seda, siis vahetasime kella ja korrigeerisime näite.
Oli veel üks mängija, kes kahel korral pärast ajaületust tuli välja väitega, et tema kellale polevat üldse mingeid sekundeid lisandunud. Pärast ajaületust polnud kahjuks enam midagi teha. Ilmselt olid need kaebused alusetud. Selle mängija partiiaegset tegevust jälgides paistis, et kellale ta peaaegu pilku ei heitnudki, ka siis mitte kui kukkunud oli vastase nooleke. Ei kiir- ega välkmales ei tohi ju ka kohtunik ühe noolekese langemisele tähelepanu juhtida, vaid peab rahulikult jälgima, mis edasi toimub.
Aga muidu olid päris normaalsed turniirid. Aitäh Gertile ja Antsule, kes suure osa tööst ära tegid. Esimesel päeval ei suutnud me küll ettenähtud ajagraafikust täiel määral kinni pidada, seevastu teisel päeval jõudsime ajast ettegi. Väike segadus tekkis vaid veteranide auhinna väljaandmisega ning mitmesuguste reitingute arv jätkab kasvamist, nii et raske on korrapealt otsustada, mida kellegi puhul arvestama peab.
Lembit
kolmapäev, 1. veebruar 2012
Mängime välku
8 aastat järjest tegelesin veebruari algul Eesti kabe meistrivõistlustega. Tänavu jõudsid Laagri maletajad kutsumisega ette ja nii olen eeloleva nädalavahetuse hoopis Laagris (et täpne olla, siis olin seal mullugi, kuna osavõtjate vähese arvu tõttu sai kabe rutem läbi). Kiirturniirile lisaks peetakse tänavu ka välkturniir. Välku ju eriti palju ei mängita (kuigi mullu õnnestus tegutseda Eesti meistrivõistlustel ja kabes koguni Euroopa MV-l), nii et kohtunikul tuleb enne turniiri algust selgeks teha, kuidas toimida. Võtsin kõigepealt läbilugemiseks IA Tkatśovi nädal tagasi ilmunud materjali "Välgust kiirustamata", arvestades ühtlasi, et kõike ei saa me teha täpselt nii, nagu tehakse idanaabrite juures.
Eelkõige on ka välk ikkagi male ja siin kehtivad tavalised reeglid. Kui me ülimalt nappideks muutunud välgu reeglitest midagi ei leia, siis peaksime seda otsima kõigepealt kiirmale ja siis ehk isegi tavamale reeglitest.
Puudutatud - käidud. Tehtud käiku enam muuta ei saa, ka siis mitte, kui sul on kell veel vajutamata. Seisu kolmekordse kordumise ja 50 käigu reeglit me ilmselt kasutada ei saa. Tõsi küll, kui partiisid transleeritakse ja see juhendis kirjas on, siis võib ka nende alusel viigi fikseerida. Ei kehti ka viigi taotlemise võimalus art. 10.2 alusel. Venelased leiavad siin, et küll võib viigi fikseerida, kui laual on igavene tuli või surnud seis. Aga see peab siis ka täiesti selge olema.
Kella asendi määrab tavaliselt kõigis mänguliikides kohtunik. Välgus on Vene reeglid veidi paindlikumad: kohtunik määrab selle, kuhupoole vaatavad kellade numbrilauad, seejärel aga otsustab mustadega mängija, kuhupoole ta istub. Ta võib ju kasvõi vasakukäeline olla.
Üks asi, kus Venemaa reeglid üldkasutatavatest erinevad, on see, et seal ei lubata käia enne, kui mängija kell pole veel käigustatud. FIDE reeglite järgi on mängija käigul niipea, kui vastase käik on laual tehtud.
Mängida tuleb ühe käega. Loomulikult kontrollib kohtunik enne vooru algust kõigis partiides nii algseise kui ka kellanäite. Määrustevastase käigu tegemisel võib vastane kohe partiivõitu taotleda, aga seda saab teha vaid oma käigu tegemiseni (mulle endale näib siin venelaste variant "oma malendi puudutamiseni" loogilisem olevat - lihtsalt seda on parem kontrollida).
Enne kellavajutust on määrustevastase käigu tegijal õigus oma käigu parandamiseks (muidugi arvestades puudutatud-käidud reeglit). Kui vastane on juba oma käigu teinud, siis jääbki määrustevastasus parandamata. Hilisem märkamine ei loe midagi.
Kelli käikude vahepeal puudutada ei tohi. Ka sõrme ei tohi hoida kellanupul ega selle kohal.
Kellade löömise eest on venelastel ette nähtud kindlad karistused: esimene kord hoiatus, aga kui vastase nooleke peaks seejuures langema, siis antakse talle üks minut juurde, teine rikkumine lisab igal juhul vastasele minuti, kolmas aga toob kaotuse. Küllap võiksime meiegi art. 13.4 tuginedes selliseid karistusi rakendada, küll kipub aga elektronkellade reguleerimine liiga palju aega võtma. Edasised rikkumised võivad viia turniirilt kõrvaldamisele.
Paigast nihutatud nupp tuleb korda seada oma ajast. Kui mängija on enne seda kellad ümber lülitanud, seiskab vastane kellad ja kutsub kohtuniku. Seis seatakse korda ja vastane saab endale ühe lisaminuti.
Partii võiduks on vaja matti või vastase alistumist nagu ikka. Kui nooleke vastase kellal kukub enne, kui partii on teisiti lõppenud, on vaja, et mängija märkaks seda ja seiskaks oma kella, enne kui sellelgi on nooleke kukkunud, samuti et oleks piisav matistamismaterjal, mis tähendab, et on võimalik jõuda seisuni, kus tegemist oleks ühekäigulise matiga (olgu siis kasvõi seis, kus ajaületajal on kuningas ja lipp, vastasel aga kuningas ja ettur).
Viigile viib patt, partiiaegne kokkulepe, mõlemate noolekeste kukkumine, kui ajaületusest õigel ajal ei teatatud, igavene tuli, surnud seis või ajaületus vastasmängija matistamismaterjali puudumisel. Surnud seisu kohta tuuakse näide:
valged: Kg2, Eb5, d5, e4, g4 ja h4 (6), mustad: Ke7, Og7; Eb6, d6, e5, g5 ja h6 (7).
Valge mängib siin 1.h5. Oluline, et etturid oleksid teist värvi väljadel kui vastase oda.
Kohtunik ilma kutsumata partiisse ei sekku. Ta ei fikeeri määrustevastaseid käike ega ajaületusi, kui juhend seda ette ei näe. Küll sekkub ta mõlemapoolse ajaületuse korral. Ka kellade kallale läheb kohtunik ainult vaidluse korral, siis, kui mõlemad paluvad tal seda teha või selleks, et rikkis kella asendada.
Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi partiisse sekkuda ega selle juures rääkida. Kui pealtvaataja juhib tähelepanu langenud noolekesele, võib kohtunik lasta mängida uue partii (?). Võimalusel võib ta ka partii teise ruumi üle viia, sekkunud pealtvaataja aga alatiseks (?) turniirisaalist eemaldada.
Kohtuniku otsused on lõplikud, kellelegi kaebusi esitada ei saa. Karistusi peaks tema käsutuses olema piisavalt.
Lembit
Eelkõige on ka välk ikkagi male ja siin kehtivad tavalised reeglid. Kui me ülimalt nappideks muutunud välgu reeglitest midagi ei leia, siis peaksime seda otsima kõigepealt kiirmale ja siis ehk isegi tavamale reeglitest.
Puudutatud - käidud. Tehtud käiku enam muuta ei saa, ka siis mitte, kui sul on kell veel vajutamata. Seisu kolmekordse kordumise ja 50 käigu reeglit me ilmselt kasutada ei saa. Tõsi küll, kui partiisid transleeritakse ja see juhendis kirjas on, siis võib ka nende alusel viigi fikseerida. Ei kehti ka viigi taotlemise võimalus art. 10.2 alusel. Venelased leiavad siin, et küll võib viigi fikseerida, kui laual on igavene tuli või surnud seis. Aga see peab siis ka täiesti selge olema.
Kella asendi määrab tavaliselt kõigis mänguliikides kohtunik. Välgus on Vene reeglid veidi paindlikumad: kohtunik määrab selle, kuhupoole vaatavad kellade numbrilauad, seejärel aga otsustab mustadega mängija, kuhupoole ta istub. Ta võib ju kasvõi vasakukäeline olla.
Üks asi, kus Venemaa reeglid üldkasutatavatest erinevad, on see, et seal ei lubata käia enne, kui mängija kell pole veel käigustatud. FIDE reeglite järgi on mängija käigul niipea, kui vastase käik on laual tehtud.
Mängida tuleb ühe käega. Loomulikult kontrollib kohtunik enne vooru algust kõigis partiides nii algseise kui ka kellanäite. Määrustevastase käigu tegemisel võib vastane kohe partiivõitu taotleda, aga seda saab teha vaid oma käigu tegemiseni (mulle endale näib siin venelaste variant "oma malendi puudutamiseni" loogilisem olevat - lihtsalt seda on parem kontrollida).
Enne kellavajutust on määrustevastase käigu tegijal õigus oma käigu parandamiseks (muidugi arvestades puudutatud-käidud reeglit). Kui vastane on juba oma käigu teinud, siis jääbki määrustevastasus parandamata. Hilisem märkamine ei loe midagi.
Kelli käikude vahepeal puudutada ei tohi. Ka sõrme ei tohi hoida kellanupul ega selle kohal.
Kellade löömise eest on venelastel ette nähtud kindlad karistused: esimene kord hoiatus, aga kui vastase nooleke peaks seejuures langema, siis antakse talle üks minut juurde, teine rikkumine lisab igal juhul vastasele minuti, kolmas aga toob kaotuse. Küllap võiksime meiegi art. 13.4 tuginedes selliseid karistusi rakendada, küll kipub aga elektronkellade reguleerimine liiga palju aega võtma. Edasised rikkumised võivad viia turniirilt kõrvaldamisele.
Paigast nihutatud nupp tuleb korda seada oma ajast. Kui mängija on enne seda kellad ümber lülitanud, seiskab vastane kellad ja kutsub kohtuniku. Seis seatakse korda ja vastane saab endale ühe lisaminuti.
Partii võiduks on vaja matti või vastase alistumist nagu ikka. Kui nooleke vastase kellal kukub enne, kui partii on teisiti lõppenud, on vaja, et mängija märkaks seda ja seiskaks oma kella, enne kui sellelgi on nooleke kukkunud, samuti et oleks piisav matistamismaterjal, mis tähendab, et on võimalik jõuda seisuni, kus tegemist oleks ühekäigulise matiga (olgu siis kasvõi seis, kus ajaületajal on kuningas ja lipp, vastasel aga kuningas ja ettur).
Viigile viib patt, partiiaegne kokkulepe, mõlemate noolekeste kukkumine, kui ajaületusest õigel ajal ei teatatud, igavene tuli, surnud seis või ajaületus vastasmängija matistamismaterjali puudumisel. Surnud seisu kohta tuuakse näide:
valged: Kg2, Eb5, d5, e4, g4 ja h4 (6), mustad: Ke7, Og7; Eb6, d6, e5, g5 ja h6 (7).
Valge mängib siin 1.h5. Oluline, et etturid oleksid teist värvi väljadel kui vastase oda.
Kohtunik ilma kutsumata partiisse ei sekku. Ta ei fikeeri määrustevastaseid käike ega ajaületusi, kui juhend seda ette ei näe. Küll sekkub ta mõlemapoolse ajaületuse korral. Ka kellade kallale läheb kohtunik ainult vaidluse korral, siis, kui mõlemad paluvad tal seda teha või selleks, et rikkis kella asendada.
Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi partiisse sekkuda ega selle juures rääkida. Kui pealtvaataja juhib tähelepanu langenud noolekesele, võib kohtunik lasta mängida uue partii (?). Võimalusel võib ta ka partii teise ruumi üle viia, sekkunud pealtvaataja aga alatiseks (?) turniirisaalist eemaldada.
Kohtuniku otsused on lõplikud, kellelegi kaebusi esitada ei saa. Karistusi peaks tema käsutuses olema piisavalt.
Lembit
pühapäev, 29. jaanuar 2012
Mis loeb?
Just sellise pealkirja panin oma kommentaarile ka täpselt 7 kuud tagasi. Tookord oli juttu matistamisele järgnenud viigilepingust. See, mis ikkagi peaks lugema, kui sündmused malelaual toimuvad ühes järjekorras, märgatakse neid aga hoopis teistpidi, jääb kohtunike jaoks alaliseks küsimuseks. Kahes viimases Schach-Zeitungi numbris on sellega tegelnud ka FA Jürgen Kehr.
Aluseks on juhtum mingitelt Saksimaa meeskonnavõistlustelt. Ühes partiis on suur vastastikune ajapuudus, kohtunikku laua juures pole. Kui ajapuudus on läbi, näeb must, et tal on terve vanker vähem ja loomulikult annab ta partii alla. Valge märkab nüüd, et oli oma viimase käiguga vastase patti pannud, ja paneb nupud kähku algseisu. Veidi hiljem ütleb üks meeskonnakaaslane mustale, et oli patt, ning see nõuab nüüd partii viigiks tunnistamist.
Koodeksi art. 5.1 järgi lõpetab partii alistumine, art. 5.2 järgi patt. Kummalegi prioriteeti ei anta. Saksimaa kohtunike arvamused partii tulemuse kohta jagunesid
5:5. Kaotuse fikseerimine oleks edasiste probleemide vältimiseks olnud lihtsam. Ja mis siis, kui patt oleks alles hiljem kodus avastatud? Ja kas võis pealtvaataja üldse asjale tähelepanu juhtida? Male on indiviidide mäng, siin otsustavad kõike eelkõige mägijad ise. Tolle partii luges peakohtunik siiski viigiks. Valge protesteerima ei hakanud, sest matśi tulemus oli niigi selge.
Mis puutub kõrvalisse sekkumisse, siis seda keelata ei saanud. Patiga sai partii otsa, nii et sekkumine ei toimunud partii ajal, vaid alles pärast seda. Isegi alistumine oli selleks hetkeks juba möödas. Alistumine sündis siin küll pärast partii faktiliselt teistsugust lõppu ja oleks pidanud seetõttu olema tähtsusetu. Sellel hetkel seda aga veel keegi ei teadnud.
Koodeksi eessõna ütleb, et kui koodeksi mingi artikkel asja täpselt ei reguleeri, peaks jõudma õige lahenduseni samas dokumendis analoogiliste olukordade uurimisega. Kehr valib selleks langenud noolekesest kõneleva art. 6.8, kus on vaja, et selle teeks kindlaks kohtunik või emb-kumb mängijatest. Talle ei meeldi ajuti rakendatav põhimõte "matt (patt) loeb enne", millega matti tuleks ajaületusele eelistada. Tema arust oleks antud juhul patt lugenud vaid siis, kui seda oleks ka märgatud. Art. 5.1 ja 5.2 olukorrad erinevad art. 6.8 omadest. Esimesel juhul ei saa vastu vaielda, kui mängija kohe pärast alistumist võitjat õnnitleb, teisel juhul aga peaksid pealtvaatajad ootama, kuni artiklites märgitud asjaosalistest keegi asja märkab.
Selles partiis oli Kehri arvates otsustavaks alistumine, patti märgati liiga hilja ja pärast partiid enam viiki leppida ei saa. Oleks kohtunik paigal olnud ja kohe pärast patti viigi fikseerinud, oleks see lugenud. Toob veel näite, kus ta oli keeldunud kahe sõbranna partiis viigi fikseerimisest pärast seda, kui üks oli teisele ilusa mati pannud.
Reageeringud Kehri artiklile näitavad, et päris 100% toetajaid tema seisukohad siiski ei kogunud. Oli neidki, kes ikka uskusid, et loeb see, mis tegelikult enne juhtus.
Toodi veel paar sellist näidet. Mustadega mängija lööb lipuga etturi ja ütleb "matt".
Vastane annab alla, malendid pannakse algseisu. Siis märgatakse, et matti polnud, lipu võis maha lüüa. Arvesse läks aga kätesurumine ja 0:1. Kuni alistumiseni siin keegi sekkuda ei tohtinud, ka mitte kohtunik.
Välkmale. Valge teeb määrustevastase käigu, jätab kuninga tulle ja vajutab kella. Must taotleb võitu, valge ka, sest näeb, et musta nooleke on langenud. Punkt läks mustale kui esimesena taotlenule. Välgus viib ju määrustevastane käik kaotusele.
Sirvin oma väljakirjutuste kausta. Śotlaste Arbiter Guide´st leian: Mängijal, kes on alistunud ja märkab siis, et on patis või pannud mati, pääseteed pole. Kui oled nõustunud ebakorrektse matitaotlusega, oled kaotanud.
Muidugi on partii korrektse tulemuse fikseerimiseks kõige kindlam see, kui mängijad kirjutavad alla partiiprotokollile, kuhu kantakse ju ka partii tulemus. Siis on selge, et partii on läbi.
Aga ega täit kindlust tõstatatud küsimustes ikka ole.
Lembit
Aluseks on juhtum mingitelt Saksimaa meeskonnavõistlustelt. Ühes partiis on suur vastastikune ajapuudus, kohtunikku laua juures pole. Kui ajapuudus on läbi, näeb must, et tal on terve vanker vähem ja loomulikult annab ta partii alla. Valge märkab nüüd, et oli oma viimase käiguga vastase patti pannud, ja paneb nupud kähku algseisu. Veidi hiljem ütleb üks meeskonnakaaslane mustale, et oli patt, ning see nõuab nüüd partii viigiks tunnistamist.
Koodeksi art. 5.1 järgi lõpetab partii alistumine, art. 5.2 järgi patt. Kummalegi prioriteeti ei anta. Saksimaa kohtunike arvamused partii tulemuse kohta jagunesid
5:5. Kaotuse fikseerimine oleks edasiste probleemide vältimiseks olnud lihtsam. Ja mis siis, kui patt oleks alles hiljem kodus avastatud? Ja kas võis pealtvaataja üldse asjale tähelepanu juhtida? Male on indiviidide mäng, siin otsustavad kõike eelkõige mägijad ise. Tolle partii luges peakohtunik siiski viigiks. Valge protesteerima ei hakanud, sest matśi tulemus oli niigi selge.
Mis puutub kõrvalisse sekkumisse, siis seda keelata ei saanud. Patiga sai partii otsa, nii et sekkumine ei toimunud partii ajal, vaid alles pärast seda. Isegi alistumine oli selleks hetkeks juba möödas. Alistumine sündis siin küll pärast partii faktiliselt teistsugust lõppu ja oleks pidanud seetõttu olema tähtsusetu. Sellel hetkel seda aga veel keegi ei teadnud.
Koodeksi eessõna ütleb, et kui koodeksi mingi artikkel asja täpselt ei reguleeri, peaks jõudma õige lahenduseni samas dokumendis analoogiliste olukordade uurimisega. Kehr valib selleks langenud noolekesest kõneleva art. 6.8, kus on vaja, et selle teeks kindlaks kohtunik või emb-kumb mängijatest. Talle ei meeldi ajuti rakendatav põhimõte "matt (patt) loeb enne", millega matti tuleks ajaületusele eelistada. Tema arust oleks antud juhul patt lugenud vaid siis, kui seda oleks ka märgatud. Art. 5.1 ja 5.2 olukorrad erinevad art. 6.8 omadest. Esimesel juhul ei saa vastu vaielda, kui mängija kohe pärast alistumist võitjat õnnitleb, teisel juhul aga peaksid pealtvaatajad ootama, kuni artiklites märgitud asjaosalistest keegi asja märkab.
Selles partiis oli Kehri arvates otsustavaks alistumine, patti märgati liiga hilja ja pärast partiid enam viiki leppida ei saa. Oleks kohtunik paigal olnud ja kohe pärast patti viigi fikseerinud, oleks see lugenud. Toob veel näite, kus ta oli keeldunud kahe sõbranna partiis viigi fikseerimisest pärast seda, kui üks oli teisele ilusa mati pannud.
Reageeringud Kehri artiklile näitavad, et päris 100% toetajaid tema seisukohad siiski ei kogunud. Oli neidki, kes ikka uskusid, et loeb see, mis tegelikult enne juhtus.
Toodi veel paar sellist näidet. Mustadega mängija lööb lipuga etturi ja ütleb "matt".
Vastane annab alla, malendid pannakse algseisu. Siis märgatakse, et matti polnud, lipu võis maha lüüa. Arvesse läks aga kätesurumine ja 0:1. Kuni alistumiseni siin keegi sekkuda ei tohtinud, ka mitte kohtunik.
Välkmale. Valge teeb määrustevastase käigu, jätab kuninga tulle ja vajutab kella. Must taotleb võitu, valge ka, sest näeb, et musta nooleke on langenud. Punkt läks mustale kui esimesena taotlenule. Välgus viib ju määrustevastane käik kaotusele.
Sirvin oma väljakirjutuste kausta. Śotlaste Arbiter Guide´st leian: Mängijal, kes on alistunud ja märkab siis, et on patis või pannud mati, pääseteed pole. Kui oled nõustunud ebakorrektse matitaotlusega, oled kaotanud.
Muidugi on partii korrektse tulemuse fikseerimiseks kõige kindlam see, kui mängijad kirjutavad alla partiiprotokollile, kuhu kantakse ju ka partii tulemus. Siis on selge, et partii on läbi.
Aga ega täit kindlust tõstatatud küsimustes ikka ole.
Lembit
kolmapäev, 25. jaanuar 2012
Veel Chesscafest
Veel mõnest viimases Chesscafes käsitletud küsimusest.
Tśehhi ekstraliiga võistlused. Ajakontrolliks 1 tund 30 min. 40 käigule, seejärel 30 minutit lõpuni. Iga käiguga lisandub 30 sekundit. Kui valge on teinud 49 käiku, näitavad numbrid tema kellatablool 0:00. Mõni minut hiljem esitab ta protesti, kuna teisel perioodil pole iga käiguga aega lisandunud. Arvutused näitavad, et protest oligi põhjendatud. 9 käiguga oleks pidanud talle lisanduma 4 minutit 30 sekundit. Kas aga pärast ajaületust enam protestida saab?
Ega saagi. Protestid kellade ebaõige töötamise kohta tuleb esitada partii ajal, ajaületusega partii lõppes. Art. 6.10b ütleb: "Kui partii ajal leitakse, et ühe või mõlema kella algnäidud polnud õiged, seiskab emb-kumb mängijaist või kohtunik otsekohe kellad. Kohtunik seab õiged algnäidud ning korrigeerib aegu ja käiguloendurit. Õigete näitude määramisel tegutseb ta oma parema äranägemise järgi." Selliste keeruliste ajakontrollide puhul peaksid ka kohtunikud tähelepanelikult kelli jälgima. Analoogiline kontroll oli näiteks ka viimasel Eesti-Soome matśil. Seal oli teiseks perioodiks ette nähtud küll vaid 15 minutit. Kui iga käiguga peab lisanduma 30 sekundit, peaksid ju kõik rehkendused üsna lihtsad olema.
LAV-ist tuli küsimus, kas taotluse esitamine määrustevastase käigu kohta hõlmab ka taotlust oma või vastase malendi puudutamise kohta või tuleb see taotlus eraldi esitada.
Asja reguleerib teatavasti koodeksi art. 7.4a. Samas artiklis on toodud ka viited artiklitele 4.3 ja 4.6, mis käsitlevad malendite puudutamist. Kui mängija teeb määrustevastase käigu, peab ta selle malendiga käima, kui see on võimalik. Kui esimesena puudutati vastase malendit, tuleb see lüüa. Kui on ebaselge, kumba malendit puudutati esimesena, loetakse olulisemaks oma malendi puudutamine.
Kui näiteks valge teeb pika vangerduse ja väli d1 on mingi musta malendi tules, siis tuleb käia kuningaga. Võimalik on ka lühike vangerdus. Kui kuningal käiguvõimalust pole, siis võib teha mistahes käigu. Kuivõrd vangerdus loetakse kuningakäiguks, siis ei saa nõuda käiku a1 vankriga.
Kõik see on koodeksiga reguleeritud. Nii et kui tegemist on määrustevastase käiguga, siis pole vaja mingit eraldi taotlust selle kohta, et seejuures on mingeid malendeid puudutatud.
Ega see reeglite sõnastamine nii lihtne olegi. Kiirmale reeglite art. A4 ütleb praegu: "Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Kuu aega tagasi leidis üks itaallane (ka meie 21.XII Uuest Chesscafest), et kuivõrd ka kuningas ja oda võivad olla ära vahetatud, siis võiks see lause kõlada hoopis "Kuninga ebaõige asendi korral pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Geurt nõustus. Nüüd aga juhitakse tähelepanu sellele, et ka vanker võib paigast ära olla. Nii et veel õigem oleks ilmselt "Kuninga või vankri ebaõige asendi korral pole vangerdus lubatud."
Ja veel üks Dominikaanis tõstatatud probleem. Mängitakse 5-minutilist välkpartiid. Kummalgi on lauale jäänud vaid kuningas ja vanker. Aega on valgel jäänud vaid 4 sekundit, mustal tervelt 30. Valge taotleb viiki, kuna must võidukatseid ei tee.
Siin oleneb tulemus mitte ainult malendite, vaid ka kohtunike arvust. Kui on tegemist küllaldase järelevalvega (igal laual on omaette kohtunik), siis võib kohtunik art. 10.2 järgi viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähem, siis pole midagi teha, sest art. 10.2 ei kehti ja must võib rahumeeli mängida, kuni valge aja üle laseb.
Lembit
Tśehhi ekstraliiga võistlused. Ajakontrolliks 1 tund 30 min. 40 käigule, seejärel 30 minutit lõpuni. Iga käiguga lisandub 30 sekundit. Kui valge on teinud 49 käiku, näitavad numbrid tema kellatablool 0:00. Mõni minut hiljem esitab ta protesti, kuna teisel perioodil pole iga käiguga aega lisandunud. Arvutused näitavad, et protest oligi põhjendatud. 9 käiguga oleks pidanud talle lisanduma 4 minutit 30 sekundit. Kas aga pärast ajaületust enam protestida saab?
Ega saagi. Protestid kellade ebaõige töötamise kohta tuleb esitada partii ajal, ajaületusega partii lõppes. Art. 6.10b ütleb: "Kui partii ajal leitakse, et ühe või mõlema kella algnäidud polnud õiged, seiskab emb-kumb mängijaist või kohtunik otsekohe kellad. Kohtunik seab õiged algnäidud ning korrigeerib aegu ja käiguloendurit. Õigete näitude määramisel tegutseb ta oma parema äranägemise järgi." Selliste keeruliste ajakontrollide puhul peaksid ka kohtunikud tähelepanelikult kelli jälgima. Analoogiline kontroll oli näiteks ka viimasel Eesti-Soome matśil. Seal oli teiseks perioodiks ette nähtud küll vaid 15 minutit. Kui iga käiguga peab lisanduma 30 sekundit, peaksid ju kõik rehkendused üsna lihtsad olema.
LAV-ist tuli küsimus, kas taotluse esitamine määrustevastase käigu kohta hõlmab ka taotlust oma või vastase malendi puudutamise kohta või tuleb see taotlus eraldi esitada.
Asja reguleerib teatavasti koodeksi art. 7.4a. Samas artiklis on toodud ka viited artiklitele 4.3 ja 4.6, mis käsitlevad malendite puudutamist. Kui mängija teeb määrustevastase käigu, peab ta selle malendiga käima, kui see on võimalik. Kui esimesena puudutati vastase malendit, tuleb see lüüa. Kui on ebaselge, kumba malendit puudutati esimesena, loetakse olulisemaks oma malendi puudutamine.
Kui näiteks valge teeb pika vangerduse ja väli d1 on mingi musta malendi tules, siis tuleb käia kuningaga. Võimalik on ka lühike vangerdus. Kui kuningal käiguvõimalust pole, siis võib teha mistahes käigu. Kuivõrd vangerdus loetakse kuningakäiguks, siis ei saa nõuda käiku a1 vankriga.
Kõik see on koodeksiga reguleeritud. Nii et kui tegemist on määrustevastase käiguga, siis pole vaja mingit eraldi taotlust selle kohta, et seejuures on mingeid malendeid puudutatud.
Ega see reeglite sõnastamine nii lihtne olegi. Kiirmale reeglite art. A4 ütleb praegu: "Kui kuninga ja lipu asend on ära vahetatud, pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Kuu aega tagasi leidis üks itaallane (ka meie 21.XII Uuest Chesscafest), et kuivõrd ka kuningas ja oda võivad olla ära vahetatud, siis võiks see lause kõlada hoopis "Kuninga ebaõige asendi korral pole vangerdus sellise kuningaga lubatud." Geurt nõustus. Nüüd aga juhitakse tähelepanu sellele, et ka vanker võib paigast ära olla. Nii et veel õigem oleks ilmselt "Kuninga või vankri ebaõige asendi korral pole vangerdus lubatud."
Ja veel üks Dominikaanis tõstatatud probleem. Mängitakse 5-minutilist välkpartiid. Kummalgi on lauale jäänud vaid kuningas ja vanker. Aega on valgel jäänud vaid 4 sekundit, mustal tervelt 30. Valge taotleb viiki, kuna must võidukatseid ei tee.
Siin oleneb tulemus mitte ainult malendite, vaid ka kohtunike arvust. Kui on tegemist küllaldase järelevalvega (igal laual on omaette kohtunik), siis võib kohtunik art. 10.2 järgi viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähem, siis pole midagi teha, sest art. 10.2 ei kehti ja must võib rahumeeli mängida, kuni valge aja üle laseb.
Lembit
pühapäev, 22. jaanuar 2012
Ameerika reeglitest
Eelmises kommentaaris pöörasime peamise tähelepanu Venemaa reeglite erinevusele FIDE omadest, täna siis USA-s kehtivatele. Nii nagu viimane Chesscafegi. Seal oli algatajaks üks ameeriklane, kes polnud rahul reeglite komitee (RC) esimehe vastusega talle esitatud küsimusele. Jutt oli nimelt sellest, kas mängija peab andma vastasele oma partiiprotokolli, kui see seda näha tahab. Geurti vastus oli eitav, veel enam: mängija võib oma protokolli vastase eest isegi varjata.
FIDE reeglid siin tõepoolest mängijat millekski ei kohusta, ameeriklane leiab aga, et oleks tulnud tingimata ära öelda see, kuidas USA reeglites asja tõlgendatakse. Nimelt võib nende järgi vastane partiiprotokolli laenata siis, kui kummalgi jääb järgmise ajakontrollini vähemalt 5 minutit ning protokolli laenaja kell peab käima senikaua, kuni ta protokolli tagasi annab. Palve täitmine pole küll kohustuslik, aga kui mängija seda ei tee, võib mängija pöörduda turniiri direktori (kohtuniku) poole ja ikkagi protokolli saada. Tuleb lähtuda põhimõttest, et mõlemal mängijal oleksid partiiprotokollid iga hetk korras.
Üks asi on sisuline lähenemine küsimusele. Minu arust on partiiprotokollid tüli põhjustajaks olnud vaid haruharva ja tavaliselt on vaid üksikuil kordadel keeldutud oma protokolli vajadusel vastasele ulatamast. Koodeksi sissejuhatus lubab igal föderatsioonil rakendada detailsemaid erireegleid, aga vaevalt tasub igas vastuses öelda, kuidas mingil maal toimitakse. See võib tekitada vaid asjatut segadust ja vaevalt on meiegi maleliit saatnud RC esimehele oma erireegleid.
USA reeglite viimane täisversioon pärineb aastast 2003. Sealse maleliidu veebilehel seisab veel tervelt 34 lehekülge muudatusi. Täielikku kehtivat teksti alla laadida pole võimalik.
Olgu siinkohal vaid mõned näited, kuidas USA reeglid FIDE omadest erinevad.
Määrustevastaste käikude korrigeerimiseks ei anna FIDE reeglid mingit tähtaega. Kui aga kunagi partii ajal leitakse, et kusagil on määrustevastane käik tehtud, tuleb selle seisu juurde tagasi pöörduda ja teha reeglitele vastav käik. Kuna mul tervikteksti kasutada polnud, ei saanudki ma täpselt aru, kui kaua ameeriklased käike korrigeerivad. Nende artikli 11.a järgi taastatavat määrustevastase käigu eelne seis siis, kui selle käigu tegemisest pole möödunud rohkem kui 10 käiku, artikli 16D järgi jäävat aga määrustevastane käik püsima juba siis, kui vastaspool on pärast seda teinud ainult 2 käiku.
Välkmales, kus kehtivad kiirmale reeglid, võivad meil noolekese langemise kindlaks teha nii mängijad kui ka kohtunik (art. 6.8), USA-s aga kohtunik omal algatusel oma nina vahele pista ei tohi.
Kui algseisus on kuningas ja lipp oma asendi vahetanud, siis mingit vangerdust teha ei saa (art. A4), USA-s aga võib sel juhul toimuda lühike vangerdus liputiivale ja pikk vangerdus kuningatiivale.
Meil võib enne 3 käigu sooritamist esitada kaebusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega, USA-s piisab vaid mõlemalt poolt ühe käigu tegemisest, et partii jätkuks.
Partii üleskirjutamiseks kehtib meil ametlikult vaid algebraline notatsioon, USA-s pole välistatud ka kirjeldava notatsiooni kasutamine (mis muidu juba 80-ndatest aastatest keelatud) või isegi märkimise usaldamine arvutile. Kui aga käigud kirjutatakse paberile, pole tähtis, kas seda tehakse enne käigu tegemist või pärast seda. Meil võib art. 8.1 järgi käigu üles kirjutada alles pärast selle tegemist malelaual.
Loomulikult olid need vaid mõned näited erinevustest.
Nii et tänavu septembris FIDE kongressi ajal toimuvat RC koosolekut võib huviga oodata. Kõigepealt seda, kas koodeksit üldse revideerima hakatakse, nagu seda tavaliselt iga 4 aasta järel tehtud on, või püütakse teksti mittemuutmisega teha koodeksist võimalikult stabiilne dokument, nii et praegused reeglid jääksid kehtima ka pärast 1.juulit 2013. Teiseks on aga oodata hinnangu andmist USA ja teiste selliste rikide malemäärustele, mis rahvusvahelistest tunduvalt erinevad.
Mis puutub aga USA-s peetavatesse võistlustesse, siis küllap on neid sealgi igasuguseid. Selles Chesscafes ei jää näiteks IM Taylor põrmugi rahule novembris Los Angeleses peetud Metropolitan-12 rahvusvahelise turniiri korraldusega.
Mõned näited kaebustest: Peakohtunikku polevat turniiri jooksul kordagi mängusaalis näha olnud. Enamasti panid mängijad ise oma kellad käima ja mängisid järelevalveta. Viimases voorus jäänud korraldaja magama ja hakanud kõvasti norskama. Paar ühe poole ilmumatajäämise tõttu toimumata partiid olevat hiljem salapäraselt viigiga lõppenud. Üks mängija kuulanud kõrvaklappide kaudu nii valjusti muusikat, et see olevat vastast seganud. Viimase vooru algus ajakavas ei langenud kokku tegeliku algusega. Lisaks veel suured probleemid tualetiga, mis sundis lõpuks 9.korruselt esimesele laskuma. Igatahes lubab kirja autor kohe mängimisest loobuda, kui ta jälle kohtunikuta turniirile satub.
Ei taha teise riigi tegemisi kommenteerida, ka Geurt hoidub sellest. Kindlasti on sealgi igasuguse korraldustasemega võistlusi ja hinnangud võivad ka subjektiivsed olla. Loodetavasti meie kohtunikud taolisi olukordi väldivad.
Lembit
FIDE reeglid siin tõepoolest mängijat millekski ei kohusta, ameeriklane leiab aga, et oleks tulnud tingimata ära öelda see, kuidas USA reeglites asja tõlgendatakse. Nimelt võib nende järgi vastane partiiprotokolli laenata siis, kui kummalgi jääb järgmise ajakontrollini vähemalt 5 minutit ning protokolli laenaja kell peab käima senikaua, kuni ta protokolli tagasi annab. Palve täitmine pole küll kohustuslik, aga kui mängija seda ei tee, võib mängija pöörduda turniiri direktori (kohtuniku) poole ja ikkagi protokolli saada. Tuleb lähtuda põhimõttest, et mõlemal mängijal oleksid partiiprotokollid iga hetk korras.
Üks asi on sisuline lähenemine küsimusele. Minu arust on partiiprotokollid tüli põhjustajaks olnud vaid haruharva ja tavaliselt on vaid üksikuil kordadel keeldutud oma protokolli vajadusel vastasele ulatamast. Koodeksi sissejuhatus lubab igal föderatsioonil rakendada detailsemaid erireegleid, aga vaevalt tasub igas vastuses öelda, kuidas mingil maal toimitakse. See võib tekitada vaid asjatut segadust ja vaevalt on meiegi maleliit saatnud RC esimehele oma erireegleid.
USA reeglite viimane täisversioon pärineb aastast 2003. Sealse maleliidu veebilehel seisab veel tervelt 34 lehekülge muudatusi. Täielikku kehtivat teksti alla laadida pole võimalik.
Olgu siinkohal vaid mõned näited, kuidas USA reeglid FIDE omadest erinevad.
Määrustevastaste käikude korrigeerimiseks ei anna FIDE reeglid mingit tähtaega. Kui aga kunagi partii ajal leitakse, et kusagil on määrustevastane käik tehtud, tuleb selle seisu juurde tagasi pöörduda ja teha reeglitele vastav käik. Kuna mul tervikteksti kasutada polnud, ei saanudki ma täpselt aru, kui kaua ameeriklased käike korrigeerivad. Nende artikli 11.a järgi taastatavat määrustevastase käigu eelne seis siis, kui selle käigu tegemisest pole möödunud rohkem kui 10 käiku, artikli 16D järgi jäävat aga määrustevastane käik püsima juba siis, kui vastaspool on pärast seda teinud ainult 2 käiku.
Välkmales, kus kehtivad kiirmale reeglid, võivad meil noolekese langemise kindlaks teha nii mängijad kui ka kohtunik (art. 6.8), USA-s aga kohtunik omal algatusel oma nina vahele pista ei tohi.
Kui algseisus on kuningas ja lipp oma asendi vahetanud, siis mingit vangerdust teha ei saa (art. A4), USA-s aga võib sel juhul toimuda lühike vangerdus liputiivale ja pikk vangerdus kuningatiivale.
Meil võib enne 3 käigu sooritamist esitada kaebusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega, USA-s piisab vaid mõlemalt poolt ühe käigu tegemisest, et partii jätkuks.
Partii üleskirjutamiseks kehtib meil ametlikult vaid algebraline notatsioon, USA-s pole välistatud ka kirjeldava notatsiooni kasutamine (mis muidu juba 80-ndatest aastatest keelatud) või isegi märkimise usaldamine arvutile. Kui aga käigud kirjutatakse paberile, pole tähtis, kas seda tehakse enne käigu tegemist või pärast seda. Meil võib art. 8.1 järgi käigu üles kirjutada alles pärast selle tegemist malelaual.
Loomulikult olid need vaid mõned näited erinevustest.
Nii et tänavu septembris FIDE kongressi ajal toimuvat RC koosolekut võib huviga oodata. Kõigepealt seda, kas koodeksit üldse revideerima hakatakse, nagu seda tavaliselt iga 4 aasta järel tehtud on, või püütakse teksti mittemuutmisega teha koodeksist võimalikult stabiilne dokument, nii et praegused reeglid jääksid kehtima ka pärast 1.juulit 2013. Teiseks on aga oodata hinnangu andmist USA ja teiste selliste rikide malemäärustele, mis rahvusvahelistest tunduvalt erinevad.
Mis puutub aga USA-s peetavatesse võistlustesse, siis küllap on neid sealgi igasuguseid. Selles Chesscafes ei jää näiteks IM Taylor põrmugi rahule novembris Los Angeleses peetud Metropolitan-12 rahvusvahelise turniiri korraldusega.
Mõned näited kaebustest: Peakohtunikku polevat turniiri jooksul kordagi mängusaalis näha olnud. Enamasti panid mängijad ise oma kellad käima ja mängisid järelevalveta. Viimases voorus jäänud korraldaja magama ja hakanud kõvasti norskama. Paar ühe poole ilmumatajäämise tõttu toimumata partiid olevat hiljem salapäraselt viigiga lõppenud. Üks mängija kuulanud kõrvaklappide kaudu nii valjusti muusikat, et see olevat vastast seganud. Viimase vooru algus ajakavas ei langenud kokku tegeliku algusega. Lisaks veel suured probleemid tualetiga, mis sundis lõpuks 9.korruselt esimesele laskuma. Igatahes lubab kirja autor kohe mängimisest loobuda, kui ta jälle kohtunikuta turniirile satub.
Ei taha teise riigi tegemisi kommenteerida, ka Geurt hoidub sellest. Kindlasti on sealgi igasuguse korraldustasemega võistlusi ja hinnangud võivad ka subjektiivsed olla. Loodetavasti meie kohtunikud taolisi olukordi väldivad.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)