Prantsuse kohtunikeleht on avaldanud artikli kapteni rollist klubidevahelistel võistlustel.
Kõigepealt on selles ära toodud sealsete föderaalvõistluste üldreeglite artikkel 8, mis vastab FIDE turniirimääruste artiklile 15 kapteni rollist. Sisulisi erinevusi pole, mõned täpsustused on prantslased siiski lisanud:
Kapteniks võib olla nii mängija kui ka mittemängija, kohtunik aga kindlasti mitte. Kapten võib tulla ainult mängijatele ettenähtud alale, samal ajal aga hoidma sealt eemal need mängijad, kes antud matśis kaasa ei tee. Kaptenil on õigus teatada mängijatele ka, milline parajasti matśiseis on, ometi hoidudes igasugustest kommentaaridest laudadel olevate seisude kohta. Kapten vastutab selle eest, et kohtunik saaks matśi lõpul kõigi partiide loetavad protokollid. Ainult kapten võib matśi ajal formuleerida ja esitada mingisuguseid proteste. Kohtuniku nõusolekul võib ta oma ülesanded edasi anda oma asendajale.
Loomulik, et oma ülesannete täitmiseks peab kaptenil olema ülevaade matśi käigust ja sellest, mis toimub igal üksikul laual. Sageli peab kapten vastama mängija küsimustele, kas ta võib parajasti laual olevas seisus viiki leppida või peaks ta alla andma. See tähendab muidugi laual oleva seisu vaatamist, ometi ei tohi see aga kesta ülearu kaua. Artiklis tuuakse näide, et kapteni liiga kauaks jäämist eriti nooremate vanuseklasside mängijate laua juurde võidakse tõlgendada kui abistamiskatset. Kapteni poolt kasutatavad fraasid peavad olema lühikesed ega tohi sisaldada hinnangut. Ei või näiteks öelda mängija küsimuse peale: "Ei, selles seisus sa kindlasti võidad!"
Kohtunikud aga peavad olema tähelepanelikud ning jälgima võimaluse korral kõiki kaptenite ja mängijate vahelise suhtlemise juhtumeid. Ja miks mitte ka enne mängude algust igaühele tema rolli meenutada.
Aga põhiliselt ütleb turniirimääruste artikkel 15 ju kõik ära.
Lembit
kolmapäev, 14. september 2011
pühapäev, 11. september 2011
Prantslased kohtunikest
Prantsuse kohtunikelehe Bulletin des Arbitres Fédéraux viimases numbris on artikkel "Väärikas arbitraaź". Juttu tehakse kohtunike tegevusest ja neile vajalikest omadustest. Ehk mõni artikli seisukohtadest võiks meilegi huvi pakkuda.
Koodeks peab kohtuniku tähtsamateks omadusteks pädevust, otsustusvõimet ja täielikku objektiivsust. Selle eessõna ütleb aga, et reeglid ei saa kõiki juhtumeid katta ja kohtunik peab neid rakendama õiglasel moel. Kohtunikele vajalikud pädevused võib paigutada järgmistesse rubriikidesse:
Oskus. Hea kohtunik peab suutma inimestega hästi läbi saada. Olukorrad tuleb lahendada või võtta kindlad meetmed, et need ei halveneks.
Halduslik pädevus. Võistluse edukaks kulgemiseks tuleb teha ohtralt paberitööd. Administratiivseid ülesandeid tuleb täita efektiivselt.
Koodeksi tundmine. Reegleid tuleb tunda põhjalikult. Samuti on tähtis, et kohtunikud teaksid nende järjekordse revideerimise aega (FIDE teeb seda iga 4 aasta tagant).
Paarimisreeglite tundmine. Alati pole kohtunike kõrval olemas eraldi paarijaid. Ka siis, kui kasutatakse paarijaid, peab kohtunik tundma paarimisprotseduuri, et suuta küsimustele vastata.
Pädevus. Mängijad austavad kohtunikku, kui nad on veendunud tema võimetes. See kõlab küll veidi kliśeelikult, aga austus tuleb võita. See saavutatakse kõigi ülesannete korraliku ja efektiivse täitmisega. Mängijad peavad uskuma turniiri normaalsesse kulgemisse.
Objektiivsus. Kohtunik peab olema kõigis oma sekkumistes erapooletu ja vältima, et teda mõjutaksid mingid "isiksused". Reegleid tuleb rakendada nii, nagu need on, mitte nii, nagu kohtunik tahab, et need oleksid. Kohtunik peaks alati olema sümpaatne ja ligipääsetav. Mängijad kipuvad sageli vaidlema. Kohtunik peab kõigepealt selgitama oma otsuse motiive. Kui mängija jätkab vaidlust, pole mõtet paljusid variante selgitada. Küll oleks sellisel juhul hea leida mõne teise kohtuniku toetust. Kui protestimine jätkub, võib mängijale öelda, et ta peab teie otsust aktsepteerima või lahkuma turniirilt.
Kohtunik püüdku langetada õige otsus, mitte aga püüdma tüütut mängijat leebelt rahustada. Tema suhe mängijatega ei tohi otsuseid mõjutada. Ta ei tohi oma klubikaaslast eelistada tema vastasele, aga ei tohi ka mängijale liiga teha seepärast, et see on tema tuttav. Kohtuniku olukorda võib oma otsustega parandada apellatsioonikomitee.
Otsuse vaim. Tavaliselt oodatakse kohtunikult kiireid ja otsustavaid samme, kui on karta, et tegevus võib eskaleeruda. Ometi on olukordi, kus on eelistatavam taganeda, kogu olukorda hästi analüüsida ja lasta mängijail endil asi lahendada. Teadmine, milline on õige lahendus, tuleb kogemustega.
Kui teate, et reegleid on rikutud, aga ei tea, milliseid meetmeid võtta, otsige abi kogenumatelt kohtunikelt. On teatud hulk juhtumeid, kus halva otsuse vastuvõtmine on parem kui üldse mitte otsustada. Sel juhul tuleb vabandada kõigi kannatanute ees.
Kindel arvamus. Kuivõrd koodeks ei suuda kõiki olukordi katta, tuleb kohtunikul otsustamiseks kasutada oma kainet mõistust. Kõigepealt tuleb uurida analoogilisi olukordi, mida koodeks katab. Hea tahtega kohtunik hoidub liigselt autoritaarsetest otsustest ja püüab samal ajal edendada head käitumist. Vastavad meetmed võivad sõltuda turniiri iseloomust.
Mingil tśempionaadil võib kirjeldava notatsiooni kasutamine ühe suurmeistri poolt kaasa tuua hoiatuse ja nõude algebralise notatsiooni kasutamiseks, samal ajal kui eakal mängijal võib väikesel amatööride turniiril lubada kirjeldavat notatsiooni kasutada. Mängija lahkumine śveitsi süsteemis turniirilt pole suur probleem, küll on aga seda lahkumine FIDE ringsüsteemis turniirilt.
Erinevad lähenemised. Kõik kohtunikud on indiviidid, kellel on erinevad viisid oma kohustustele lähenemiseks. Mõned püüavad vältida otsuste langetamisel igasugust riski, teised sekkuvad mingit olukorda märgates kiiresti. Mõned tõlgendavad reegleid karmimalt kui teised. Iga kohtunik peab leidma oma stiili, aga kui saab, peab ta olema võimalikult efektiivne ega tohi normidest liigselt kõrvale kalduda. Algajad kohtunikud eelistavad sageli kindlaid norme sisaldavaid meetodeid, aga kogemuste kogunedes muutuvad paindlikumaks ja isikupärasemaks.
Lembit
Koodeks peab kohtuniku tähtsamateks omadusteks pädevust, otsustusvõimet ja täielikku objektiivsust. Selle eessõna ütleb aga, et reeglid ei saa kõiki juhtumeid katta ja kohtunik peab neid rakendama õiglasel moel. Kohtunikele vajalikud pädevused võib paigutada järgmistesse rubriikidesse:
Oskus. Hea kohtunik peab suutma inimestega hästi läbi saada. Olukorrad tuleb lahendada või võtta kindlad meetmed, et need ei halveneks.
Halduslik pädevus. Võistluse edukaks kulgemiseks tuleb teha ohtralt paberitööd. Administratiivseid ülesandeid tuleb täita efektiivselt.
Koodeksi tundmine. Reegleid tuleb tunda põhjalikult. Samuti on tähtis, et kohtunikud teaksid nende järjekordse revideerimise aega (FIDE teeb seda iga 4 aasta tagant).
Paarimisreeglite tundmine. Alati pole kohtunike kõrval olemas eraldi paarijaid. Ka siis, kui kasutatakse paarijaid, peab kohtunik tundma paarimisprotseduuri, et suuta küsimustele vastata.
Pädevus. Mängijad austavad kohtunikku, kui nad on veendunud tema võimetes. See kõlab küll veidi kliśeelikult, aga austus tuleb võita. See saavutatakse kõigi ülesannete korraliku ja efektiivse täitmisega. Mängijad peavad uskuma turniiri normaalsesse kulgemisse.
Objektiivsus. Kohtunik peab olema kõigis oma sekkumistes erapooletu ja vältima, et teda mõjutaksid mingid "isiksused". Reegleid tuleb rakendada nii, nagu need on, mitte nii, nagu kohtunik tahab, et need oleksid. Kohtunik peaks alati olema sümpaatne ja ligipääsetav. Mängijad kipuvad sageli vaidlema. Kohtunik peab kõigepealt selgitama oma otsuse motiive. Kui mängija jätkab vaidlust, pole mõtet paljusid variante selgitada. Küll oleks sellisel juhul hea leida mõne teise kohtuniku toetust. Kui protestimine jätkub, võib mängijale öelda, et ta peab teie otsust aktsepteerima või lahkuma turniirilt.
Kohtunik püüdku langetada õige otsus, mitte aga püüdma tüütut mängijat leebelt rahustada. Tema suhe mängijatega ei tohi otsuseid mõjutada. Ta ei tohi oma klubikaaslast eelistada tema vastasele, aga ei tohi ka mängijale liiga teha seepärast, et see on tema tuttav. Kohtuniku olukorda võib oma otsustega parandada apellatsioonikomitee.
Otsuse vaim. Tavaliselt oodatakse kohtunikult kiireid ja otsustavaid samme, kui on karta, et tegevus võib eskaleeruda. Ometi on olukordi, kus on eelistatavam taganeda, kogu olukorda hästi analüüsida ja lasta mängijail endil asi lahendada. Teadmine, milline on õige lahendus, tuleb kogemustega.
Kui teate, et reegleid on rikutud, aga ei tea, milliseid meetmeid võtta, otsige abi kogenumatelt kohtunikelt. On teatud hulk juhtumeid, kus halva otsuse vastuvõtmine on parem kui üldse mitte otsustada. Sel juhul tuleb vabandada kõigi kannatanute ees.
Kindel arvamus. Kuivõrd koodeks ei suuda kõiki olukordi katta, tuleb kohtunikul otsustamiseks kasutada oma kainet mõistust. Kõigepealt tuleb uurida analoogilisi olukordi, mida koodeks katab. Hea tahtega kohtunik hoidub liigselt autoritaarsetest otsustest ja püüab samal ajal edendada head käitumist. Vastavad meetmed võivad sõltuda turniiri iseloomust.
Mingil tśempionaadil võib kirjeldava notatsiooni kasutamine ühe suurmeistri poolt kaasa tuua hoiatuse ja nõude algebralise notatsiooni kasutamiseks, samal ajal kui eakal mängijal võib väikesel amatööride turniiril lubada kirjeldavat notatsiooni kasutada. Mängija lahkumine śveitsi süsteemis turniirilt pole suur probleem, küll on aga seda lahkumine FIDE ringsüsteemis turniirilt.
Erinevad lähenemised. Kõik kohtunikud on indiviidid, kellel on erinevad viisid oma kohustustele lähenemiseks. Mõned püüavad vältida otsuste langetamisel igasugust riski, teised sekkuvad mingit olukorda märgates kiiresti. Mõned tõlgendavad reegleid karmimalt kui teised. Iga kohtunik peab leidma oma stiili, aga kui saab, peab ta olema võimalikult efektiivne ega tohi normidest liigselt kõrvale kalduda. Algajad kohtunikud eelistavad sageli kindlaid norme sisaldavaid meetodeid, aga kogemuste kogunedes muutuvad paindlikumaks ja isikupärasemaks.
Lembit
kolmapäev, 7. september 2011
Aus mäng
Ajuti ilmub ikka internetti näiteid mängijatest, kes pole partii ajal korralikult käitunud. Vastupidistest juhtumitest võib lugeda märksa harvem. Nüüd on hakatud kirjutama maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis mängitud partiist David Navara ja Aleksandr Moissejenko vahel.
Mäng käis Navara ülekaalu tähe all, laual lipp vankri vastu. Ja äkki, kui paratamatu oli matt või vankri kaotus, pakkus ta ootamatult viiki ja nii see partii lõppeski.
Lugu oli aga selline. 35. käigul kavatses Navara ilmselt võidukat odakäiku teha, aga puudutas seejuures ka kuningat. Navara ütles, et ei tea, kas puudutas esimesena oda või kuningat, aga ilmselt oli see siiski kuningas, nagu kinnitab Moissejenko. Iga kuningakäik oleks viinud vigurikaotusele. M. ütles küll, et kuningat puudutati, aga ei nõudnud ometi sellega käiku. Põhjendus: mõistsin, et ta tegi seda juhuslikult, sest pole võimalik, et ta nii kergelt viguri kaotaks. Partii jätkus, aga kui jõuti kriitilise seisuni, kus võit praktiliselt käes, ei tahtnud N., et teda võidaks pidada ebaeetiliseks mängijaks. Siit siis ka viik.
GM Śipov märkis partiid kommenteerides, et mõlemad toimisid äärmiselt ausalt. Riskisid järgmisse vooru pääsemise ja suurte rahasummadega (3. vooru väljalangejad said 12800 dollarit, järgmisse vooru pääs oleks aga toonud vähemalt 20000 dollarit ja võitlus MM-ile pääsu eest oleks jätkunud), aga hoidsid oma väärikust, kõigepealt M., siis N. Selliste mängijate olemasolul polevat meie maailm põrmugi lootusetu. Oma uhkust mängijate üle avaldas ka president Iljumźinov, kohalik kuberner aga seadis sisse fair play-auhinna. Lõpuks sai 4:2 edasi Navara.
Positiivsed olid ka enamik vastukajasid. Oli aga neidki, kes meenutasid, et art. 4.3 kohustab mingi malendiga käima vaid siis, kui seda on meelega puudutatud ja M.-l polnud vaja midagi öelda.
Muide piltidel selle partii juures seisev kohtunik on Faik Gassanov Bakuust. Kunagi tegutsesin koos temaga paljudel turniiridel. Minu tegevus lõppes juba üle aastakümne tagasi, Faik jätkab aga tublilt edasi ja sai juubeliks FIDE kulddiplomi.
Ühel Saksa internetilehel võeti üleeile arutusele tavaline juhtum mingilt välkturniirilt. Nüüdseks on seal juba üle 30 arvamuseavalduse. Asi selline:
Valgetega mängijal oli üks ettur jõudnud eelviimasele reale. Mees paneb kella seisma ja läheb naaberlaualt lippu otsima. Tagasi tulnult paneb ta jälle kella käima, kuid teeb lipustamise asemel hoopis mingi muu käigu. Mis siis nüüd? Kell pandi ju seisma põhjendamatult.
Ega me koodeksist vist täpset vastust leia. Etturi lipustumisel peaks õige toimingute järjekord olema selline:
1) mängija paneb etturi 8. reale ja kui soovitud malendit pole, seiskab kella,
2) kutsub kohtuniku ja ütleb, mida tal vaja on,
3) kohtunik annab malendi ja mängija paneb selle ise lauale,
4) kohtunik käivitab kella, see on ainult tema võimuses.
Nüüd pidi aga kohtuniku kutsuma vastane ja see otsustama, kas kellade seiskamiseks oli põhjust. Igal juhul on vastane häiritud ja peab saama ajalist kompensatsiooni. Siin oli aga tegemist välguga, kus igal sekundil lausa kulla hind. Kella seiskamine kohtunikku kutsumata oli kindlasti väär. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtis vastast eksiteele viia, siis võtab talt aega ära ja paneb vastasele juurde. Kui eksiteele viimist polnud, võib vaid vastasele aega juurde panna.
Lipustama muidugi sundida ei saa. Oli neidki arutlejaid, kes leidsid, et kella seiskamine tähendas siin sama mis etturi puudutamine ja näitas, et mängija kavatseb etturit muundada.
Suurtel võistlustel on lisalipud laudadel juba vooru algusest peale. Kui kohtunik märkab 7. real olevat etturit, seisab ta laua juures, lipp taskus. Lauale ta seda ei pane, vaid ootab mängija pöördumist.
Muide sai meie ajaveeb täna nelja-aastaseks.
Lembit
Mäng käis Navara ülekaalu tähe all, laual lipp vankri vastu. Ja äkki, kui paratamatu oli matt või vankri kaotus, pakkus ta ootamatult viiki ja nii see partii lõppeski.
Lugu oli aga selline. 35. käigul kavatses Navara ilmselt võidukat odakäiku teha, aga puudutas seejuures ka kuningat. Navara ütles, et ei tea, kas puudutas esimesena oda või kuningat, aga ilmselt oli see siiski kuningas, nagu kinnitab Moissejenko. Iga kuningakäik oleks viinud vigurikaotusele. M. ütles küll, et kuningat puudutati, aga ei nõudnud ometi sellega käiku. Põhjendus: mõistsin, et ta tegi seda juhuslikult, sest pole võimalik, et ta nii kergelt viguri kaotaks. Partii jätkus, aga kui jõuti kriitilise seisuni, kus võit praktiliselt käes, ei tahtnud N., et teda võidaks pidada ebaeetiliseks mängijaks. Siit siis ka viik.
GM Śipov märkis partiid kommenteerides, et mõlemad toimisid äärmiselt ausalt. Riskisid järgmisse vooru pääsemise ja suurte rahasummadega (3. vooru väljalangejad said 12800 dollarit, järgmisse vooru pääs oleks aga toonud vähemalt 20000 dollarit ja võitlus MM-ile pääsu eest oleks jätkunud), aga hoidsid oma väärikust, kõigepealt M., siis N. Selliste mängijate olemasolul polevat meie maailm põrmugi lootusetu. Oma uhkust mängijate üle avaldas ka president Iljumźinov, kohalik kuberner aga seadis sisse fair play-auhinna. Lõpuks sai 4:2 edasi Navara.
Positiivsed olid ka enamik vastukajasid. Oli aga neidki, kes meenutasid, et art. 4.3 kohustab mingi malendiga käima vaid siis, kui seda on meelega puudutatud ja M.-l polnud vaja midagi öelda.
Muide piltidel selle partii juures seisev kohtunik on Faik Gassanov Bakuust. Kunagi tegutsesin koos temaga paljudel turniiridel. Minu tegevus lõppes juba üle aastakümne tagasi, Faik jätkab aga tublilt edasi ja sai juubeliks FIDE kulddiplomi.
Ühel Saksa internetilehel võeti üleeile arutusele tavaline juhtum mingilt välkturniirilt. Nüüdseks on seal juba üle 30 arvamuseavalduse. Asi selline:
Valgetega mängijal oli üks ettur jõudnud eelviimasele reale. Mees paneb kella seisma ja läheb naaberlaualt lippu otsima. Tagasi tulnult paneb ta jälle kella käima, kuid teeb lipustamise asemel hoopis mingi muu käigu. Mis siis nüüd? Kell pandi ju seisma põhjendamatult.
Ega me koodeksist vist täpset vastust leia. Etturi lipustumisel peaks õige toimingute järjekord olema selline:
1) mängija paneb etturi 8. reale ja kui soovitud malendit pole, seiskab kella,
2) kutsub kohtuniku ja ütleb, mida tal vaja on,
3) kohtunik annab malendi ja mängija paneb selle ise lauale,
4) kohtunik käivitab kella, see on ainult tema võimuses.
Nüüd pidi aga kohtuniku kutsuma vastane ja see otsustama, kas kellade seiskamiseks oli põhjust. Igal juhul on vastane häiritud ja peab saama ajalist kompensatsiooni. Siin oli aga tegemist välguga, kus igal sekundil lausa kulla hind. Kella seiskamine kohtunikku kutsumata oli kindlasti väär. Kui kohtunik leiab, et mängija tahtis vastast eksiteele viia, siis võtab talt aega ära ja paneb vastasele juurde. Kui eksiteele viimist polnud, võib vaid vastasele aega juurde panna.
Lipustama muidugi sundida ei saa. Oli neidki arutlejaid, kes leidsid, et kella seiskamine tähendas siin sama mis etturi puudutamine ja näitas, et mängija kavatseb etturit muundada.
Suurtel võistlustel on lisalipud laudadel juba vooru algusest peale. Kui kohtunik märkab 7. real olevat etturit, seisab ta laua juures, lipp taskus. Lauale ta seda ei pane, vaid ootab mängija pöördumist.
Muide sai meie ajaveeb täna nelja-aastaseks.
Lembit
pühapäev, 4. september 2011
Veel ideesid
Jätkub variantide otsimine, kuidas ikkagi males viikidest vabaneda ja sellega mäng atraktiivsemaks muuta. GM Kassimdźanovi ideesid (ka meie 24.VII Kas viikideta saaks?, 10.VIII Palju erinevaid arvamusi) on peetud liiga radikaalseteks, aga nende kõrvale tekib järjest uusi. Silme ette jäi IM Greg Shahade (USA) artikkel "Peatage viik!"
Selleski kurdetakse, et professionaalses males läheb viiki 50 % partiidest, millega paljud meediaväljaanded on kaotanud huvi male vastu. Meenutatakse ka Kasparovi viikileppimist dramaatilises finaalpartiis arvuti vastu. Selle teistsugune tulemus oleks malele märksa kasulikum olnud.
Ettepanekuid on sel mehel suisa kolm. Esiteks. Kui partii läheb viiki, vahetataks värvid ja jätkataks mängu eelmisest partiist jäänud aegadega. Sel moel mängitakse nii kaua, kuni selgub võitja.
Kui näiteks mängitakse ajakontrolliga 40 käiku 2 tunniga + 20 käiku tunnis + 30 minutit lõpuni ning esimene kontroll pole viiki leppides veel läbi, säiltavad mõlemad teiseks partiiks kogu ettenähtud aja ja saavad poolteist tundi lisaks. Nii tuleb ka teine partii suhteliselt aeglase kontrolliga. Kui viikide tulek jätkub, läheb mäng üha kiiremaks, aga ometi pole see veel välk.
Ehk hakataks nüüd esimeses partiis aja kokkuhoidmiseks mängima veidi kiiremini kui tavaliselt. Pealegi võiks anda iga käiguga 5 lisasekundit. Nii oleks ka sel juhul, kui alustad mängu vaid 1 minutiga, võimalik teha poolmõistlikke käike. Nii võivat sündida palju suuri partiisid, lisandub pinget, dramaatikat ja erutust. Valgetega viiki teha pole kasulik, sest järgmises partiis pead mängima mustadega.
Puudusteks peab ettepaneku esitaja seda, et partiid lähevad keskmiselt pikemaks ja mängijad väsivad rohkem. Kui kipud liiga väsima, siis puhka pisut partii ajal, paranda oma füüsilist vormi või vali male asemel uus tegevus.
Teiseks. Alusta partiid normaalselt ja kui see peaks enne 40. käiku viiki minema, siis vaheta värvid ja jätka eelmise partii aegadega.
Kompromisslahendus: nagu näha, on erinevus selles, et aktsepteeritakse neid viike, mis sõlmitakse pärast 40. käiku. Mustadele kiirviik meeldiks, et järgmises partiis valgeid saada, aga valged ilmselt ei taha. Lühikesed ja mõttetud viigid jäävad ära, võiluslikud viigid on seaduslikud ja jäävad jõusse.
Võrreldes Sofia reeglitega või reegliga, mis keelab viikileppimise enne 30. käiku, on eelis selles, et siin ei otsusta partii tulemust enam kohtunikud. Suurmeistritest kohtunikke on ülivähe, teistel on aga väga raske tippmängijate viigitaotluste suhtes seisukohta võtta. Kui kaks mängijat hakkavad 30. käigul käike kordama, kuidas siis otsustada, kas tegemist on sunnitud kordustega või lihtsalt reeglitest möödahiilimisega? Ja ega suurmeistri(te)l lihtsam ole. Kui ta võtab abiks arvuti, võib ta olla liiga karm, muidu aga vastuolusid vältida tahtes liiga liberaalne. Selgeid reegleid toimimiseks ju pole.
Kolmandaks. Kui mängija pakub vastasele viiki, on sellel mitte kaks, vaid kolm võimalust: a) viik vastu võtta, b) viik tagasi lükata, c) vahetada pooled ja partiid jätkata.
See meeldib esitajale endale kõige rohkem (kuigi kirjutab, et on seda ammu kusagilt kuulnud). Partiide kvaliteet sel juhul ei halveneks, mängijad jätkaksid mängu, kuni on veel mingi võimalus. Ei tuleks selliseid kiirviike, mida Griśtśuk pretendentide turniiril valgetega pakkus, sest Kramnikule oleks väga meeldinud neid seise valgetega mängida. Ainus negatiivne moment olevat see, et kui mõlemale on viiki vaja, siis nad selle ka vormistavad.
Ameeriklase ettepanekud on põhjalikku kommenteerimist leidnud sakslaste schachschiri leheküljel. Esimene variant heidetakse seal kõrvale, sest see annab mõtlemisajale liiga suure tähtsuse, kell aga polevat malepartii integreeritud osa. Teine variant vajavat katsetamist, aga esmaeelistuseks on siingi kolmas. See ergutavat mängijaid mängima ja absoluutselt kõik saavat sellest kasu. Kui keegi viiki pakub, mõtleb mängija ju kõigepealt, miks vastane arvab, et tema seis halvem on.
Ettepaneku tegemisel polnud juttu sellest, mis saab mõtlemisaegadest. Sakslaste arvates peaks siin igaüks säilitama temal olnud aja.
Ehk leitakse pikapeale mingi optimaalne lahendus.
Lembit
Selleski kurdetakse, et professionaalses males läheb viiki 50 % partiidest, millega paljud meediaväljaanded on kaotanud huvi male vastu. Meenutatakse ka Kasparovi viikileppimist dramaatilises finaalpartiis arvuti vastu. Selle teistsugune tulemus oleks malele märksa kasulikum olnud.
Ettepanekuid on sel mehel suisa kolm. Esiteks. Kui partii läheb viiki, vahetataks värvid ja jätkataks mängu eelmisest partiist jäänud aegadega. Sel moel mängitakse nii kaua, kuni selgub võitja.
Kui näiteks mängitakse ajakontrolliga 40 käiku 2 tunniga + 20 käiku tunnis + 30 minutit lõpuni ning esimene kontroll pole viiki leppides veel läbi, säiltavad mõlemad teiseks partiiks kogu ettenähtud aja ja saavad poolteist tundi lisaks. Nii tuleb ka teine partii suhteliselt aeglase kontrolliga. Kui viikide tulek jätkub, läheb mäng üha kiiremaks, aga ometi pole see veel välk.
Ehk hakataks nüüd esimeses partiis aja kokkuhoidmiseks mängima veidi kiiremini kui tavaliselt. Pealegi võiks anda iga käiguga 5 lisasekundit. Nii oleks ka sel juhul, kui alustad mängu vaid 1 minutiga, võimalik teha poolmõistlikke käike. Nii võivat sündida palju suuri partiisid, lisandub pinget, dramaatikat ja erutust. Valgetega viiki teha pole kasulik, sest järgmises partiis pead mängima mustadega.
Puudusteks peab ettepaneku esitaja seda, et partiid lähevad keskmiselt pikemaks ja mängijad väsivad rohkem. Kui kipud liiga väsima, siis puhka pisut partii ajal, paranda oma füüsilist vormi või vali male asemel uus tegevus.
Teiseks. Alusta partiid normaalselt ja kui see peaks enne 40. käiku viiki minema, siis vaheta värvid ja jätka eelmise partii aegadega.
Kompromisslahendus: nagu näha, on erinevus selles, et aktsepteeritakse neid viike, mis sõlmitakse pärast 40. käiku. Mustadele kiirviik meeldiks, et järgmises partiis valgeid saada, aga valged ilmselt ei taha. Lühikesed ja mõttetud viigid jäävad ära, võiluslikud viigid on seaduslikud ja jäävad jõusse.
Võrreldes Sofia reeglitega või reegliga, mis keelab viikileppimise enne 30. käiku, on eelis selles, et siin ei otsusta partii tulemust enam kohtunikud. Suurmeistritest kohtunikke on ülivähe, teistel on aga väga raske tippmängijate viigitaotluste suhtes seisukohta võtta. Kui kaks mängijat hakkavad 30. käigul käike kordama, kuidas siis otsustada, kas tegemist on sunnitud kordustega või lihtsalt reeglitest möödahiilimisega? Ja ega suurmeistri(te)l lihtsam ole. Kui ta võtab abiks arvuti, võib ta olla liiga karm, muidu aga vastuolusid vältida tahtes liiga liberaalne. Selgeid reegleid toimimiseks ju pole.
Kolmandaks. Kui mängija pakub vastasele viiki, on sellel mitte kaks, vaid kolm võimalust: a) viik vastu võtta, b) viik tagasi lükata, c) vahetada pooled ja partiid jätkata.
See meeldib esitajale endale kõige rohkem (kuigi kirjutab, et on seda ammu kusagilt kuulnud). Partiide kvaliteet sel juhul ei halveneks, mängijad jätkaksid mängu, kuni on veel mingi võimalus. Ei tuleks selliseid kiirviike, mida Griśtśuk pretendentide turniiril valgetega pakkus, sest Kramnikule oleks väga meeldinud neid seise valgetega mängida. Ainus negatiivne moment olevat see, et kui mõlemale on viiki vaja, siis nad selle ka vormistavad.
Ameeriklase ettepanekud on põhjalikku kommenteerimist leidnud sakslaste schachschiri leheküljel. Esimene variant heidetakse seal kõrvale, sest see annab mõtlemisajale liiga suure tähtsuse, kell aga polevat malepartii integreeritud osa. Teine variant vajavat katsetamist, aga esmaeelistuseks on siingi kolmas. See ergutavat mängijaid mängima ja absoluutselt kõik saavat sellest kasu. Kui keegi viiki pakub, mõtleb mängija ju kõigepealt, miks vastane arvab, et tema seis halvem on.
Ettepaneku tegemisel polnud juttu sellest, mis saab mõtlemisaegadest. Sakslaste arvates peaks siin igaüks säilitama temal olnud aja.
Ehk leitakse pikapeale mingi optimaalne lahendus.
Lembit
kolmapäev, 31. august 2011
Kõike täpselt ei öelda
Mängija viib oma etturi viimasele reale, vajutab kella ja asendab siis oma etturi mingi sama värvi malendiga. Kas ta kaotab partii, kui selgub, et tegemist oli määrustevastase käiguga?
Vastuse leiame koodeksi artiklitest 6.1 ja 7.4. Karistused sõltuvad sellest, millise ajakontrolliga on tegemist. Kui käib tavapartii, saab vastasmängija kahel esimesel korral 2 minutit lisaaega, kolmas määrustevastane käik toob kaotuse. Sama juhtub ka kiir- ja välkmales, kui tegemist on küllaldase järelevalvega. Kuivõrd tegemist on etturi muundamisega, võib kohtunik omal algatusel analoogiliselt sekkuda ka kiirmales. Küllaldase järelevalveta välkmales toob selline käik kaotuse. Kui partii loetakse mängijale kaotatuks, peab vastasel olema piisavalt matistamismaterjali. Muidu saab ta ainult viigi.
Analoogiline peaks vastus olema teisele küsimusele: kas mängija võib taotleda võitu, kui vastane ründab oma kuningaga tema kuningat, ilma seda ise märkamata.
Valge teeb käigu, andes mustale kuningale tuld. Must jällegi ei märka seda ja annab ise tuld valge kuningale, mis on loomulikult määrustevastane käik. Nüüd näeb aga must, et valge nooleke on langenud. Sri Lankast pärit küsija arvates tuleks partiis taastada korrektne seis ning anda valgele 2 minutit aega juurde. Valge oleks muidu partii ajaga kaotanud, aga kui need täiendavad minutid arvesse võtta, muutuks kõik.
Ilmselt ei leia me koodeksist artiklit, mis täpselt ära ütleks, kuidas toimida. Otsime siis analoogiat. Geurt pakub selleks art. 5.1: "Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane." Kuivõrd ka antud juhul polnud otsustav käik määrustepärane, ei tohiks ka see otsekohe partiid lõpetada.
Hispaaniast on juhtum ühelt kiirturniirilt. Üks mees käib vankriga ja laseb nupu käest lahti, aga kella ei vajuta. Siis haarab uuesti vankri, aga paneb selle nüüd teisele väljale. Esmalt tehtud käik oli määrustepärane, aga suur viga. Kohale kutsutud kohtunik ütles, et kuna kella ei vajutatud, võib vankriga teha mistahes määrustepärase käigu. Oli see korrektne toimimine?
Loomulikult mitte. Art. 4.6 ütleb: "Kui määrustepärase käiguna või selle käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda sellel käigul asetada teisele väljale." Kellavajutusel pole seejuures tähtsust.
Küllap on neid juhtumeid rohkemgi, kus koodeks täpselt ei ütle, kuidas tomida. Nii on mult viimasel ajal küsitud, kuidas oleksin toiminud Karksi-Nuia kiirturniiril, kus üks mängija oma etturi hoopis teist värvi lipuks muutis.
Reeglite komisjoni esimees on ühes 2002. a. pärit kirjatöös kirjutanud, et etturi muundamine tähendab vaid tema muutmist sama värvi malendiks (art. 3.7c). Muutmine teist värvi malendiks pole määrustevastane käik, vaid määrustevastane tegevus. Vahe on selles, et kui määrustevastase käigu puhul näeb koodeks täpselt ette, kuidas kohtunik peaks toimima, siis määrustevastase tegevuse puhul ta seda ei tee ja jätab kohtuniku käed suhteliselt vabaks. Nii et siin ei saa 100 %-lise kindlusega öelda, kuidas kohtunik peaks toimima. Ise arvan, et sel juhul peaks segaduse tekitaja saama karistuse ja arvatavasti ajalise, lauale ilmunud teist värvi malendit ei tohiks aga kohtunik lubada vastasmängijal liigutada lubada. Male pole kabe, kus analoogilisel juhul kõik oleneb vastasmängija suvast.
Veel üks pisiasi. Kohtade jagamise reeglites (ka Eesti malekohtuniku käsiraamat lk. 41) on ühe võimaliku näitajana toodud mustade malenditega mängitud partiide suurem arv. Nüüd selgub, et õige on mustade malenditega võidetud partiide suurem arv.
Lembit
Vastuse leiame koodeksi artiklitest 6.1 ja 7.4. Karistused sõltuvad sellest, millise ajakontrolliga on tegemist. Kui käib tavapartii, saab vastasmängija kahel esimesel korral 2 minutit lisaaega, kolmas määrustevastane käik toob kaotuse. Sama juhtub ka kiir- ja välkmales, kui tegemist on küllaldase järelevalvega. Kuivõrd tegemist on etturi muundamisega, võib kohtunik omal algatusel analoogiliselt sekkuda ka kiirmales. Küllaldase järelevalveta välkmales toob selline käik kaotuse. Kui partii loetakse mängijale kaotatuks, peab vastasel olema piisavalt matistamismaterjali. Muidu saab ta ainult viigi.
Analoogiline peaks vastus olema teisele küsimusele: kas mängija võib taotleda võitu, kui vastane ründab oma kuningaga tema kuningat, ilma seda ise märkamata.
Valge teeb käigu, andes mustale kuningale tuld. Must jällegi ei märka seda ja annab ise tuld valge kuningale, mis on loomulikult määrustevastane käik. Nüüd näeb aga must, et valge nooleke on langenud. Sri Lankast pärit küsija arvates tuleks partiis taastada korrektne seis ning anda valgele 2 minutit aega juurde. Valge oleks muidu partii ajaga kaotanud, aga kui need täiendavad minutid arvesse võtta, muutuks kõik.
Ilmselt ei leia me koodeksist artiklit, mis täpselt ära ütleks, kuidas toimida. Otsime siis analoogiat. Geurt pakub selleks art. 5.1: "Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane." Kuivõrd ka antud juhul polnud otsustav käik määrustepärane, ei tohiks ka see otsekohe partiid lõpetada.
Hispaaniast on juhtum ühelt kiirturniirilt. Üks mees käib vankriga ja laseb nupu käest lahti, aga kella ei vajuta. Siis haarab uuesti vankri, aga paneb selle nüüd teisele väljale. Esmalt tehtud käik oli määrustepärane, aga suur viga. Kohale kutsutud kohtunik ütles, et kuna kella ei vajutatud, võib vankriga teha mistahes määrustepärase käigu. Oli see korrektne toimimine?
Loomulikult mitte. Art. 4.6 ütleb: "Kui määrustepärase käiguna või selle käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda sellel käigul asetada teisele väljale." Kellavajutusel pole seejuures tähtsust.
Küllap on neid juhtumeid rohkemgi, kus koodeks täpselt ei ütle, kuidas tomida. Nii on mult viimasel ajal küsitud, kuidas oleksin toiminud Karksi-Nuia kiirturniiril, kus üks mängija oma etturi hoopis teist värvi lipuks muutis.
Reeglite komisjoni esimees on ühes 2002. a. pärit kirjatöös kirjutanud, et etturi muundamine tähendab vaid tema muutmist sama värvi malendiks (art. 3.7c). Muutmine teist värvi malendiks pole määrustevastane käik, vaid määrustevastane tegevus. Vahe on selles, et kui määrustevastase käigu puhul näeb koodeks täpselt ette, kuidas kohtunik peaks toimima, siis määrustevastase tegevuse puhul ta seda ei tee ja jätab kohtuniku käed suhteliselt vabaks. Nii et siin ei saa 100 %-lise kindlusega öelda, kuidas kohtunik peaks toimima. Ise arvan, et sel juhul peaks segaduse tekitaja saama karistuse ja arvatavasti ajalise, lauale ilmunud teist värvi malendit ei tohiks aga kohtunik lubada vastasmängijal liigutada lubada. Male pole kabe, kus analoogilisel juhul kõik oleneb vastasmängija suvast.
Veel üks pisiasi. Kohtade jagamise reeglites (ka Eesti malekohtuniku käsiraamat lk. 41) on ühe võimaliku näitajana toodud mustade malenditega mängitud partiide suurem arv. Nüüd selgub, et õige on mustade malenditega võidetud partiide suurem arv.
Lembit
pühapäev, 28. august 2011
Aeg on üle
Nüüd küsimusi - vastuseid ajaületusjuhtude kohta.
Valgel on kuningas ja oda, mustal kuningas, lipp ja vanker. Musta nooleke langeb. - Sõltumata ajakontrollist on seis viik, sest valgel matistamisvõimalus puudub. Kui aga mustal oleks lisaks veel ettur, loetaks seis valge võiduks. Must võiks etturi ratsuks muundada ja siis oleks musta kuninga matistamine võimalik.
Partii tulemus ei sõltu sellisel juhul vastasele jäänud mõtlemisajast. Kui valgel oleks musta noolekese langedes veel vaid paar sekundit aega, tuleks otsustada samamoodi. Otsustajaks on vaid seis.
Taas on päevavalgust näinud India kohtuniku Saharasbudbe poolt juba 9 aastat tagasi koostatud tabel, mis näitab, kuidas kohtunik peaks toimima, kui üks pool ületab mingi materjali vahekorra juures aja. Tinglikult on ajaületajaks kõigil juhtudel valged. Laual on:
Valgel Mustal
1) K + mistahes malendid - üksik K viik
2) K + erivärvil. O / R / E - K + O 0 : 1
3) K + L / V / samavärvil. O - K + O viik
4) K + erivärvil. O / R / E +
mistahes, näit. K + L + R - K + O 0 : 1
5) K + V / O / R / E - K + R 0 : 1
6) K + L - K + R viik
7) K + V / O / R / E +
mistahes, näit. K + L + R - K + R 0 : 1
8) K + mistahes jõud - K+L/ V / 2O / O+R / E / 2R 0 : 1
Küsimus digitaalkelladest. Mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0.00, aga ühel poolel on ka nooleke, mis näitab, et just see pool ületas aja esimesena. On siin partii tulemuseks viik või mitte?
Kui on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sellele arvestada kaotus. Kui lõppseisu aga määrustepäraste käikudega võita ei saaks, fikseeritakse viik. Samuti lõpeb asi viigiga ka küllaldase järelevalveta mängitavates kiir- ja välkpartiides.
Ühele Sri Lanka mehele on Geurt püüdnud seekord selgitada koodeksi artiklit 6.11. Selles öeldakse: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis
a) partii jätkub, kui see juhtub mistahes mänguperioodil peale viimase; b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud.
Partiides võib ju kasutada väga erinevaid ajakontrolle. Näiteks:
1) 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni (2 perioodi),
2) 1 tund 40 min. 40 käigule + 50 min. 20 käigule ja 15 min. ülejäänud käikudele, kusjuures alates avakäigust lisandub iga käiguga 30 sekundit (3 perioodi),
3) 2 tundi kogu partiile (1 periood).
On võimalik, et iga perioodi lõpul on mõlemad noolekesed langenud ning pole selge, kumb neist langes esimesena. Kui nii juhtub 1. näites 1. perioodi lõpul või 2. näites 1. või 2. perioodi lõpul, siis partii jätkub. Kui aga on teada, kumb nooleke langes esimesena, on olukord erinev. Kui tegemist on viimase perioodiga, loetakse mäng viigiks.
Kalju Kajaku ärasaatmisel jäi kahjuks käimata. Olin juba varem end kirja pannud Dovlatovi sümpoosionile. Muide kõigepealt kõneldi sellel üritusel malest. Trivimi Velliste andis sümpoosioni juhtinud Ülo Tuulikule kätte Muinsuskaitse Seltsi tänumedali Paul Kerese mälestuse jäädvustamise ja populariseerimise eest.
Lembit
Valgel on kuningas ja oda, mustal kuningas, lipp ja vanker. Musta nooleke langeb. - Sõltumata ajakontrollist on seis viik, sest valgel matistamisvõimalus puudub. Kui aga mustal oleks lisaks veel ettur, loetaks seis valge võiduks. Must võiks etturi ratsuks muundada ja siis oleks musta kuninga matistamine võimalik.
Partii tulemus ei sõltu sellisel juhul vastasele jäänud mõtlemisajast. Kui valgel oleks musta noolekese langedes veel vaid paar sekundit aega, tuleks otsustada samamoodi. Otsustajaks on vaid seis.
Taas on päevavalgust näinud India kohtuniku Saharasbudbe poolt juba 9 aastat tagasi koostatud tabel, mis näitab, kuidas kohtunik peaks toimima, kui üks pool ületab mingi materjali vahekorra juures aja. Tinglikult on ajaületajaks kõigil juhtudel valged. Laual on:
Valgel Mustal
1) K + mistahes malendid - üksik K viik
2) K + erivärvil. O / R / E - K + O 0 : 1
3) K + L / V / samavärvil. O - K + O viik
4) K + erivärvil. O / R / E +
mistahes, näit. K + L + R - K + O 0 : 1
5) K + V / O / R / E - K + R 0 : 1
6) K + L - K + R viik
7) K + V / O / R / E +
mistahes, näit. K + L + R - K + R 0 : 1
8) K + mistahes jõud - K+L/ V / 2O / O+R / E / 2R 0 : 1
Küsimus digitaalkelladest. Mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0.00, aga ühel poolel on ka nooleke, mis näitab, et just see pool ületas aja esimesena. On siin partii tulemuseks viik või mitte?
Kui on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sellele arvestada kaotus. Kui lõppseisu aga määrustepäraste käikudega võita ei saaks, fikseeritakse viik. Samuti lõpeb asi viigiga ka küllaldase järelevalveta mängitavates kiir- ja välkpartiides.
Ühele Sri Lanka mehele on Geurt püüdnud seekord selgitada koodeksi artiklit 6.11. Selles öeldakse: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis
a) partii jätkub, kui see juhtub mistahes mänguperioodil peale viimase; b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud.
Partiides võib ju kasutada väga erinevaid ajakontrolle. Näiteks:
1) 2 tundi 40 käigule ja 1 tund partii lõpuni (2 perioodi),
2) 1 tund 40 min. 40 käigule + 50 min. 20 käigule ja 15 min. ülejäänud käikudele, kusjuures alates avakäigust lisandub iga käiguga 30 sekundit (3 perioodi),
3) 2 tundi kogu partiile (1 periood).
On võimalik, et iga perioodi lõpul on mõlemad noolekesed langenud ning pole selge, kumb neist langes esimesena. Kui nii juhtub 1. näites 1. perioodi lõpul või 2. näites 1. või 2. perioodi lõpul, siis partii jätkub. Kui aga on teada, kumb nooleke langes esimesena, on olukord erinev. Kui tegemist on viimase perioodiga, loetakse mäng viigiks.
Kalju Kajaku ärasaatmisel jäi kahjuks käimata. Olin juba varem end kirja pannud Dovlatovi sümpoosionile. Muide kõigepealt kõneldi sellel üritusel malest. Trivimi Velliste andis sümpoosioni juhtinud Ülo Tuulikule kätte Muinsuskaitse Seltsi tänumedali Paul Kerese mälestuse jäädvustamise ja populariseerimise eest.
Lembit
kolmapäev, 24. august 2011
Üsna elementaarsest
Viimases Chesscafes on tõstatatud mõningaid küsimusi malendite puudutamise kohta. Üks neist käsitleb mõne aasta tagust juhtumit seenioride MM-võistlustelt. Valged vankrid seisid c1 ja d1, must vanker d5. Valge tõstab vankri c1-lt ja lööb sellega musta vakri, siis parandab oma vea, paneb vankri c1 tagasi ja lööb d1 olnud vankriga. Must nõuab reeglite rakendamist. Kohtunik lubab valgel lüüa Vd1xd5.
Põhjenduseks väitis ta, et tegemist oli löömiskäiguga, muidu oleks ta lasknud teha käigu c1 olnud vankriga. Oli ilmne, et c1 vankrit ei puudutatud meelega (art. 4.3), vaid eksikombel, kuna kaks vankrit olid kõrvuti. Kohapeal oli enamus mängijaist ja kohtunikest jäänud teistsugusele seisukohale. Geurt siiski leiab, et ilmselt polnud mainitud artikli mõttes tegemist meelega puudutamisega ja nõustub küsimuse tõstataja arvamusega.
Ka India noortevõistlustel ollakse hädas malendite puudutamisega. Üks ütleb, et vastane puudutas mingit nuppu, teine aga eitab seda. Küllalt tavaline asi. Ise pidin alles äsja samasuguse olukorraga kokku puutuma noorte kabe MM-il.
Kui kohtunik pealt ei näinud, mis tegelikult juhtus, on tal peaaegu võimatu teha mõlemale poolele meelepärast otsust. On muidugi võimalik küsitleda laua juures olnud pealtvaatajaid, kui neid leidub. Kui aga selgust pole, kas nuppu puudutati või mitte, tuleb arvestada, et puudutamist pole olnud. Niisama ka näiteks viigipakkumise puhul: kui üks mängija väidab, et tema poolt pakutud viik olevat vastu võetud, aga mõlemasse partiiprotokolli seda märgitud pole, kohtunik seda ei kuulnud ja vastane eitab, siis pole viiki lepitud. Partii jätkub mõlemal juhul laual olnud seisust.
Üks Inglismaalt tulnud kiri kurdab, et ajuti tõstavad mängijad malendeid väga hooletult ega pane neid väljade keskele. Vastase nuppude kohendamine häirib, viib mõtted partiist eemale. Küsitakse, missuguse reegli alusel peaks vastaselt nõudma korralikumat toimimist ja mille alusel eksijaid karistada.
Aga ega koodeksis tõepoolest pole artikleid malendite paigutamise kohta. Kohtunikule muidugi öelda võib ja loota, et see siis ka vastase korrale kutsub. Geurt leiab, et rakendada saab art. 12.6, mis keelab vastasmängijat ükskõik mis moel häirida või segada. Järelikult võib minna ka hooletute mängijate karistamisele (art. 12.7, 13.4).
Täna jätame hüvasti Leo Tivasega, homme Jevgeni Kaljundiga.
Lembit
Põhjenduseks väitis ta, et tegemist oli löömiskäiguga, muidu oleks ta lasknud teha käigu c1 olnud vankriga. Oli ilmne, et c1 vankrit ei puudutatud meelega (art. 4.3), vaid eksikombel, kuna kaks vankrit olid kõrvuti. Kohapeal oli enamus mängijaist ja kohtunikest jäänud teistsugusele seisukohale. Geurt siiski leiab, et ilmselt polnud mainitud artikli mõttes tegemist meelega puudutamisega ja nõustub küsimuse tõstataja arvamusega.
Ka India noortevõistlustel ollakse hädas malendite puudutamisega. Üks ütleb, et vastane puudutas mingit nuppu, teine aga eitab seda. Küllalt tavaline asi. Ise pidin alles äsja samasuguse olukorraga kokku puutuma noorte kabe MM-il.
Kui kohtunik pealt ei näinud, mis tegelikult juhtus, on tal peaaegu võimatu teha mõlemale poolele meelepärast otsust. On muidugi võimalik küsitleda laua juures olnud pealtvaatajaid, kui neid leidub. Kui aga selgust pole, kas nuppu puudutati või mitte, tuleb arvestada, et puudutamist pole olnud. Niisama ka näiteks viigipakkumise puhul: kui üks mängija väidab, et tema poolt pakutud viik olevat vastu võetud, aga mõlemasse partiiprotokolli seda märgitud pole, kohtunik seda ei kuulnud ja vastane eitab, siis pole viiki lepitud. Partii jätkub mõlemal juhul laual olnud seisust.
Üks Inglismaalt tulnud kiri kurdab, et ajuti tõstavad mängijad malendeid väga hooletult ega pane neid väljade keskele. Vastase nuppude kohendamine häirib, viib mõtted partiist eemale. Küsitakse, missuguse reegli alusel peaks vastaselt nõudma korralikumat toimimist ja mille alusel eksijaid karistada.
Aga ega koodeksis tõepoolest pole artikleid malendite paigutamise kohta. Kohtunikule muidugi öelda võib ja loota, et see siis ka vastase korrale kutsub. Geurt leiab, et rakendada saab art. 12.6, mis keelab vastasmängijat ükskõik mis moel häirida või segada. Järelikult võib minna ka hooletute mängijate karistamisele (art. 12.7, 13.4).
Täna jätame hüvasti Leo Tivasega, homme Jevgeni Kaljundiga.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)