Võistlusreeglitest

Tänases Chesscafes tuleb üks Slovakkia maletaja välja ettepanekuga kehtestada asjaarmastajate võistlustel mobiiltelefonide helisemise tagajärgede kohta teistsugused reeglid kui elukutselistele. Neil pole ju mõtet üritada pettuse abil hankida täiendavat abi, vaid esikohal on perekonna- ja argieluprobleemid.
Midagi uut siin ju pole. Eestiski kehtib ju reegel, et eksinud mängijale määratava kaotuse otsustab kohtunik ja selleks karistuseks ei tarvitse olla (kuigi võib olla) tingimata kaotus. Aga nii nagu muudegi reeglite kehtestamisel peame arvesse võtma koodeksi eessõnas toodud ja kasvõi minu poolt 27. I Oma reeglid? korratud tingimusi, see aga tähendab, et tiitli ja reitingu saamiseks helisevate mobiilidega turniirid arvesse ei lähe. Vaadata võiks ka 8. XI Mobiilid helisevad ikka. Aga seda, et reeglites tehtaks vahet asjaarmastajate ja elukutseliste vahel, Geurt ei poolda.

Ka partiidele lubatud hilinemisaeg on praegu turniiriti erinev. Üldiselt on tegemist nulltolerantsiga, Eestis lubame paljudel võistlustel hilineda 15 minutit, Aerofloti turniiril võis hiljuti hilineda koguni 30 minutit. Selle reegli varieerumine ei ole samasuguste tagajärgedega kui mobiiltelefoni mõju erinevused. On ju juba art. 6.6 tekstis ära öeldud mitte ainult see, et puudumisaeg on 0 minutit, vaid ka see, et võistluste reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja. Nii et sõltumata sellest, kui palju me lubame partiile hilineda, ei kaota see turniiri tiitli- ja reitinguõigusi.

Ühele kanadalasele on Bronsteini ja Voronkovi raamatust silma jäänud episood, kus suurmeistri kell on seisma jäänud ja viimane voor võib temast mängimata jääda (mudugi oli see paarkümmend aastat tagasi, kui tunnise hilinemisaja vähendamisele veel ei mõeldudki). Aga siis helistab kohtunik ja küsib, kas ta voorule ka tuleb. Kas kohtunik võis nii toimida?
Reeglid ei ütle tõepoolest otseselt ära, kas kohtunik peaks üldse hoolitsema mängijate kohaletulemise eest või kuidas ta peaks seda tegema. Muidugi on aga kõigi mängijate huvides, et partiidest kõrvalejäämine oleks nii väike kui võimalik. Ka vastase jaoks ei tähendaks mitteilmumine mitte ainult plussi turniiritabelis, vaid ka negatiivset mõju reitingu tõstmise lootustele või tiitlinormile. Nii et kohtuniku selline toimumine peaks olema täiesti normaalne. Geurtki meenutab, kui paljudele mängijatele ta on pärast vooru algust helistanud või lasknud teistel seda teha. Nulltolerantsi kehtides nii enam toimida ei saa.

Lõpuks juhtum Saksa II liigast. Seal antakse võistkondade koosseisud antud matśiks kohtunikule 15 minutit enne vooru. Seejärel näeb igaüks, kes kellega mängib, matśi algul aga loeb kohtunik tavaliselt koosseisud valjusti ette.
Ühes matśis läksidki mängud lahti. 7 laual olid mõlemad pooled kohal, 4. laual ainult külalismängija puudu. Oma mängija tegi 1. käigu sealgi. Kui 5 minutit hiljem tuli külaliste 3. laud (hilineda võis 30 min.), ledis ta, et 4. laua mängija oli lauad segi ajanud ja istub tema kohal.

Kohtunik lahendas asja nii, et laskis 3. laual uuesti algseisust alustada (aga seal võis juba mitu käiku tehtud olla!) ja laskis 4. laual teha nüüd oma käigu õigel laual. Vastuväiteid polnud ja mäng läks normaalselt lahti. Alles tagantjärele tekkisid kahtlused kohtuniku tegevuse õiguspärasuse suhtes. Ehk oleks kodumeeskond võinud siiski kahel laual võitu taotleda? Ja kas uute partiide alustamine muutis protesti õiguse olematuks?

Saksa liigades mängivad võistlejad kindlas laudade järjestuses, mis teatatakse peakohtunikule juba enne võistluste algust. Kui kedagi pole, tõuseb madalama laua mängija kõrgemale (nagu olümpialgi). Nii ei saa 3. lauale ülesantud mängija kunagi madalamal mängida. Antud juhul istusid mängijad valesti. Geurt kiidab kohtuniku toimimise täielikult heaks, sest lahendus oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi (koodeksi eessõna). Ju siis tähtsustatakse matśiks antud ülesandmist. 3. laud ei saa ju küll 4. laual mängida, aga 4. laud võib ju mängida 3. laual ja jätta 4. laua tühjaks.
Lembit