Siinkohal ei mõtle ma hea mängija all seda, kes teistest paremini malet mängib, vaid lihtsalt seda, kellega on ühel turniiril hea mängida ning kellega ka kohtunikul on meeldiv kokku puutuda. Eelmises kommentaaris oli juttu nõuetest, mida esitatakse maletajatele Prantsusmaal. Selleks aga, et end malelaua taga korralikult ülal pidada, pole muidugi tingimata vaja juriidilisi norme ja dokumente. Paar nädalat tagasi püüdis sakslaste internetilehel www.schachfeld.de olulisemad asjad punktiviisi kokku võtta Boris Laurent. Järgnes üsna elav diskussioon.
Sakslaste arvates tunneb hea mängija ära sellest, et ta:
- ilmub malelaua juurde õigeks ajaks, et aidata ka laud mängukorda seada;
- tervitab oma vastast või vastasvõistkonda;
- tal on alati valmis pliiats partii üleskirjutamiseks;
- soovib partii algul vastasele head mängu;
- püüab ise vältida segamist vestluse, paberitega sahistamise, jalgadega lohistamise jm. moel;
- hoolitseb selle eest, et sellised häired kõrvaldataks ka siis, kui ta ise pole käigul;
- ei lahku oma käigul olles mängusaalist;
- paneb vaieldavatel juhtudel malekella seisma ja laseb neid kohtuniku abiga selgitada, alustamata ise häälekalt diskussiooni;
- pakub viiki ainult reeglite järgi (korrektselt, pärast oma käiku, märkides pakkumise partiiprotokolli ja enne oma kella vajutamist);
-lükkab viigipakkumise vajaduse korral tagasi, tehes oma järgmise käigu ja öeldes "ei tänan" või "tahaksin veel mängida";
- jätab kõrvale igasugused psühhomängud, nagu vastasele otsajõllitamine ja grimasside tegemine;
- on valmis pärast partiid selle analüüsimiseks kõrvalruumis;
- õnnitleb vastast ka võistkonnavõistlusel võidetud partii puhul;
- kannab sobivat riietust, igatahes mitte spordisärki ja dressipükse;
- seab pärast partiid malendid jälle algseisu, olenemata sellest, mis laadi võistlusega on tegemist.
Ühtekokku piisab aga normaalsest käitumisest, pole vaja mingeid rituaale, sõnakõlksutamist ega liialdatud viisakust.
Nii siis sakslaste arvates. Kas on veel midagi vaja?
Lembit
kolmapäev, 31. oktoober 2007
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Mis on Maletaja harta?
Kui jälgida Prantsuse malekohtunike ajakirjast sealseile mängijaile langetatud karistusi, siis võib sageli kohata viiteid Maletaja hartale. See on dokument, mille sealne maleliit võttis vastu 2003.a. Iga mängija, kes lülitub mingisse liidu egiidi all toimuvasse võistlusesse, kohustub tunnustama nii hartat kui ka FIDE eetikakoodeksit ja Prantsuse spordikoodeksit. Nende rikkumisele aga järgnevad santsioonid. Mida siis harta maletajalt eeldab?
Austada reegleid
- Partiisid mängitakse vastavalt reeglitele, mis on kindlaks määratud FIDE ja rahvusliku maleliidu poolt. Neid tuleb rakendada siiralt.
- Partii või matśi tulemus tuleb saavutada ausalt, ilma spordieetikat rikkumata ning see ei tohi tuleneda mingitest läbirääkimistest. Käitumine, mis võib kahjustada teist mängijat või malemängu mainet, on täiesti keelatud.
- Viigipakkumine ei või kunagi olla seotud mingite tingimustega. Punkti jaotamine vastastikusel kokkuleppel ei tohi arvesse võtta väljaspool spordikonteksti olevaid kaalutlusi ning selleni võib viia vaid tõeline vastasseis malelaual.
Austada vastasmängijat
- See tähendab keelduda mängides abi otsimisest keelatud vahenditest, välistest infoallikatest, pettustest.
- See tähendab vältida vastasmängija segamist või häirimist mistahes viisil.
- See tähendab vastasmängija poole pöördumist ainult viisakate sõnade ja väljenditega.
Austada kohtunikku
- Turniirist osa võttes aktsepteerib mängija mängimist kohtuniku kontrolli all, kellel on kogu vajalik võim mängureeglite rakendamiseks.
- Vastutades spordivaimu põhimõtetest ja maleliidu eeskirjadest kinnipidamise eest on kohtunik maleliidu ametlikuks esindajaks võistluspaigas.
- Kui mängija seisab partii jooksul vastamisi kohtuniku otsustega, siis peab ta neile alluma. Ta võib neile kohe suuliselt protestida, aga niipea kui võimalik, esitab ta protesti kirjalikult vastavalt formaalsustele, mida talle peavad seletama kohtunikud.
Austada korraldajat
- Iga mängija peab soodustama võistluse korralikku läbiviimist.
- Lülitumine võistlusse tähendab nende eeskirjade tunnustamist, mis on võetud turniirisaalis teatavaks tehtud reglementi.
- Turniiri korralduse kohta esitatud kaebusi arvestatakse vaid siis, kui need on vormistatud korrektselt.
Nagu näha, pole toodus midagi prantslastele ainuomast. On loomulik, et nii toimitaks kõikjal.
Lembit
Austada reegleid
- Partiisid mängitakse vastavalt reeglitele, mis on kindlaks määratud FIDE ja rahvusliku maleliidu poolt. Neid tuleb rakendada siiralt.
- Partii või matśi tulemus tuleb saavutada ausalt, ilma spordieetikat rikkumata ning see ei tohi tuleneda mingitest läbirääkimistest. Käitumine, mis võib kahjustada teist mängijat või malemängu mainet, on täiesti keelatud.
- Viigipakkumine ei või kunagi olla seotud mingite tingimustega. Punkti jaotamine vastastikusel kokkuleppel ei tohi arvesse võtta väljaspool spordikonteksti olevaid kaalutlusi ning selleni võib viia vaid tõeline vastasseis malelaual.
Austada vastasmängijat
- See tähendab keelduda mängides abi otsimisest keelatud vahenditest, välistest infoallikatest, pettustest.
- See tähendab vältida vastasmängija segamist või häirimist mistahes viisil.
- See tähendab vastasmängija poole pöördumist ainult viisakate sõnade ja väljenditega.
Austada kohtunikku
- Turniirist osa võttes aktsepteerib mängija mängimist kohtuniku kontrolli all, kellel on kogu vajalik võim mängureeglite rakendamiseks.
- Vastutades spordivaimu põhimõtetest ja maleliidu eeskirjadest kinnipidamise eest on kohtunik maleliidu ametlikuks esindajaks võistluspaigas.
- Kui mängija seisab partii jooksul vastamisi kohtuniku otsustega, siis peab ta neile alluma. Ta võib neile kohe suuliselt protestida, aga niipea kui võimalik, esitab ta protesti kirjalikult vastavalt formaalsustele, mida talle peavad seletama kohtunikud.
Austada korraldajat
- Iga mängija peab soodustama võistluse korralikku läbiviimist.
- Lülitumine võistlusse tähendab nende eeskirjade tunnustamist, mis on võetud turniirisaalis teatavaks tehtud reglementi.
- Turniiri korralduse kohta esitatud kaebusi arvestatakse vaid siis, kui need on vormistatud korrektselt.
Nagu näha, pole toodus midagi prantslastele ainuomast. On loomulik, et nii toimitaks kõikjal.
Lembit
pühapäev, 28. oktoober 2007
Malenuppudest ja muustki
Peaaegu kõigil spordialadel on kasutatavate vahendite kuju ja mõõtmed rangelt määratletud. Oleks mõeldamatu, kui kergejõustikus kasutataks erinevatel võistlustel eri pikkusega odasid või eri kaaluga kettaid või joostaks üle eri kõrgusega tõketest. Males võime aga erinevatel võistlustel kasutada mitmesuguse väljanägemisega malendeid ja mitut tüüpi kelli. Ometi on ka FIDE korduvalt üritanud kindlaks määrata kasutatava inventari ja võistluspaikade standardeid ning sellised normid kehtivad praegugi. Täpsemat kirjeldust need vaevalt vajavad, aga mõned näited võivad pakkuda huvi.
Üldiselt peavad kasutatavad malelauad, malendid ja kellad saama heakskiidu peakohtunikult, matśide puhul aga ka mõlemalt mängijalt. On väga soovitav, et võistlustel kasutatav inventar oleks sama kõigis partiides.
Malendid peaksid olema puust või mingist puu imitatsioonist. Kuninga kõrgus peaks olema 9,5 cm (mullune FIDE kongress lisas selle numbri ette circa). Kuninga aluse diameeter olgu 35-40 % tema kõrgusest. Malendite kaal olgu selline, et neid oleks kerge liigutada, aga et nad oleksid stabiilsed. FIDE võistlustel on soovitav kasutada Staunton-tüüpi malendeid. Malendid olgu üksteisest selgelt eristatavad, eriti aga kuninga tipp selgelt erinema lipu omast. Tumedad malendid olgu mustad või pruunid, heledad valged või kreemjad. Ei malendid, lauad ega malekellad tohi läikida.
FIDEs registreeritud turniirideks soovitatakse puust malelaudu., võimalikud on aga ka kivist või marmorist malelauad, kui peakohtunik neid vastuvõetavaks peab. Malelaua väljad võivad olla pruunid, rohelised, kollakaspruunid, valged, tuhmkollased , kreemjad jne. Hoolitseda tuleb värvipimedate inimeste eest. Väli olgu 2 korda suurem etturi aluse diameetrist. Soovitav on, et välja külg oleks 5-6 cm.
Laud, mille peale (või sisse) malelaud paigutada, peaks pikkuselt olema vähemalt 2 korda suurem malelaua laiusest, selle laius olgu aga 15-20 cm suurem kui malelaual. Laua maksimaalne laius võib olla 83 cm. Tippturniiridel on soovitav kasutada vähemalt 120x80 cm suurust lauda. Laua eelistatav kõrgus võiks olla 74 cm. Toolide kõrgus olgu mugav. Nende
liigutamisel ei tohiks tekkida mingit müra.
Mehaanilistel malekelladel olgu nooleke, mis näitab täpselt täistunde ning on kinnitatud nii, et selle langemist saab selgelt jälgida. Elektrooniliste kellade ekraanidelt olgu kummagi mängija allesjäänud aeg loetav vähemalt 3 meetri kauguselt. Vähemalt 10 meetri kauguselt olgu näha, kumb kellapool käib. Ajakontrolli möödumisel peaks vähemalt 5 minuti jooksul säilima ekraanil info selle kohta, kes ületas mõtlemisaja esimesena. Kellad ei või tekitada mingit heli. Patareiga töötavad kellad peavad näitama, kui patarei hakkab nõrgenema, seejärel aga siiski veel töötama vähemalt 10 tundi. FIDE üritustel kasutatavad elektroonilised malekellad peab heaks kiitma FIDE tehniline komisjon.
Tippturniiridel on igale malelauale vaja vähemalt 9 ruutmeetrit ruumi, arvestamata ruumi kohtunikele ja pealtvaatajatele. Teistel turniiridel piisab 5 ruutmeetrist. Vahemaa malelaudade ja pealtvaatajate vahel peaks tippturniiridel olema vähemalt poolteist, teistel turniiridel aga üks meeter. Valgus olgu selline, mis ei heida malelaudadele varje ega tekitaks müra. Valgus ei tohi mängijaid häirida. Eelistada tuleks kõigi voorude alustamist kunstliku valgusega.
Ühtlusest mängijad ainult võidavad. On aga loomulik, et toodud ja muudest normidest saab kõnelda vaid FIDE enda võistlustel. Mujale standardiseerimine ilmselt ei jõua.
Lembit
Üldiselt peavad kasutatavad malelauad, malendid ja kellad saama heakskiidu peakohtunikult, matśide puhul aga ka mõlemalt mängijalt. On väga soovitav, et võistlustel kasutatav inventar oleks sama kõigis partiides.
Malendid peaksid olema puust või mingist puu imitatsioonist. Kuninga kõrgus peaks olema 9,5 cm (mullune FIDE kongress lisas selle numbri ette circa). Kuninga aluse diameeter olgu 35-40 % tema kõrgusest. Malendite kaal olgu selline, et neid oleks kerge liigutada, aga et nad oleksid stabiilsed. FIDE võistlustel on soovitav kasutada Staunton-tüüpi malendeid. Malendid olgu üksteisest selgelt eristatavad, eriti aga kuninga tipp selgelt erinema lipu omast. Tumedad malendid olgu mustad või pruunid, heledad valged või kreemjad. Ei malendid, lauad ega malekellad tohi läikida.
FIDEs registreeritud turniirideks soovitatakse puust malelaudu., võimalikud on aga ka kivist või marmorist malelauad, kui peakohtunik neid vastuvõetavaks peab. Malelaua väljad võivad olla pruunid, rohelised, kollakaspruunid, valged, tuhmkollased , kreemjad jne. Hoolitseda tuleb värvipimedate inimeste eest. Väli olgu 2 korda suurem etturi aluse diameetrist. Soovitav on, et välja külg oleks 5-6 cm.
Laud, mille peale (või sisse) malelaud paigutada, peaks pikkuselt olema vähemalt 2 korda suurem malelaua laiusest, selle laius olgu aga 15-20 cm suurem kui malelaual. Laua maksimaalne laius võib olla 83 cm. Tippturniiridel on soovitav kasutada vähemalt 120x80 cm suurust lauda. Laua eelistatav kõrgus võiks olla 74 cm. Toolide kõrgus olgu mugav. Nende
liigutamisel ei tohiks tekkida mingit müra.
Mehaanilistel malekelladel olgu nooleke, mis näitab täpselt täistunde ning on kinnitatud nii, et selle langemist saab selgelt jälgida. Elektrooniliste kellade ekraanidelt olgu kummagi mängija allesjäänud aeg loetav vähemalt 3 meetri kauguselt. Vähemalt 10 meetri kauguselt olgu näha, kumb kellapool käib. Ajakontrolli möödumisel peaks vähemalt 5 minuti jooksul säilima ekraanil info selle kohta, kes ületas mõtlemisaja esimesena. Kellad ei või tekitada mingit heli. Patareiga töötavad kellad peavad näitama, kui patarei hakkab nõrgenema, seejärel aga siiski veel töötama vähemalt 10 tundi. FIDE üritustel kasutatavad elektroonilised malekellad peab heaks kiitma FIDE tehniline komisjon.
Tippturniiridel on igale malelauale vaja vähemalt 9 ruutmeetrit ruumi, arvestamata ruumi kohtunikele ja pealtvaatajatele. Teistel turniiridel piisab 5 ruutmeetrist. Vahemaa malelaudade ja pealtvaatajate vahel peaks tippturniiridel olema vähemalt poolteist, teistel turniiridel aga üks meeter. Valgus olgu selline, mis ei heida malelaudadele varje ega tekitaks müra. Valgus ei tohi mängijaid häirida. Eelistada tuleks kõigi voorude alustamist kunstliku valgusega.
Ühtlusest mängijad ainult võidavad. On aga loomulik, et toodud ja muudest normidest saab kõnelda vaid FIDE enda võistlustel. Mujale standardiseerimine ilmselt ei jõua.
Lembit
laupäev, 27. oktoober 2007
Kes fikseerib ajaületuse?
Arvan, et Eesti maleüldsuse teadmistega reeglitest ja meie kohtunike tegevusega võib üldiselt rahule jääda. See arvamus süvenes mus veelgi, kui jälgisin viimasel nädalal Saksa kohtunikekogu leheküljel diskussiooni ajaületuste fikseerimise üle. Kõigepealt näis esimestena mõttevahetusse lülitunutel olevat arusaam, et kohtunike ülesandeks on see vaid mingitel kõrgetasemelistel võistlustel, seejärel aga koondus tähelepanu asjadele, mis peaksid niigi olema selged.
Partiide jälgimine, eriti ajapuuduses on ju kohtuniku peamine ülesanne (art. 13.3). Tavamales püüab kohtunik ise näha kõiki langeda ähvardavaid noolekesi või nullile lähenevaid elektronkellade näite. Aga ka kohtunik ei saa üheaegselt jõuda kõigi laudade juurde. Seepärast ütlebki art. 6.9 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Ja küsimus pole põrmugi selles, et kohtunik püüaks mingit noolelangemist ignoreerida, nagu leidis üks arutlusest osavõtja.
Sakslaste diskussioonil oli palju juttu ka pealtvaatajate rollist. Arvati, et noolekese langemisega on partii niikuinii juba läbi ja seetõttu pole midagi halba, kui mõni kõrvalseisja asjale tähelepanu juhib. Partii on küll otsas, aga ometi seab ju juba tsiteeritud 6.9 täiendava tingimuse, mida täitmata ei saa aega ületatuks lugeda. Pealegi ei tarvitse ajaületus tingimata tähendada partii kaotust, vaid asi võib ka viigiga lõppeda (art. 6.10) ja selle saab kindlaks teha vaid kohtunik. Nii et pealtvaatajatel (kelle hulka kuuluvad ka teiste partiide mängijad, olgu nad siis oma mängud juba lõpetanud või mitte) ei tohiks noolekesega midagi tegemist olla. See muidugi ei tähenda, et ajaületust ei fikseeritaks, kui selle kohta laua kõrvalt märku antakse. Aga kindlasti toimivad kõige paremini need pealtvaatajad, kes kohtunikule laual toimunust või toimuvast vaikselt märku annavad.
Teisiti on lood kiir- ja välkmalega. Seal hoidub kohtunik teadlikult oma nina vaheletoppimisest. See ei tähenda muidugi, et ta samal ajal ka seal ei püüaks tähelepanelikult jälgida saalis toimuvat. Aga seal vastutavad kõige malelaual juhtuva eest ainult mängijad ise. Kohtunik ei sekku seal sellegi pärast, et seal peab olema võimalik mõlema noolekese langemine, kui ühe poole aja lõppemine jääb fikseerimata. Võib vaielda selle üle, kas pärast mõlema poole aegade lõppemist peab kohtunik sekkuma või mitte. Teoreetiliselt võiks ju asi veel lõppeda kasvõi matiga ja sel juhul loeb matt. Aga samal ajal ei saa ju välgu voor lõpmatult venida ja seetõttu olen ise tavaliselt pärast teise noolekese langemist partii siiski lõpetanud.
Sakslased pöörasid oma arutlustes rohket tähelepanu kiiretele lõppmängudele (artikkel 10). Kas peaks nendes toimima tava- või kiirmale reeglite järgi? Õige on ilmselt lähtuda tavamalest, sest kiir- ja välkmale on eraldatud koodeksi lisasse, kiire lõppmängu artikkel aga on keset koodeksi põhiosa. Aga selle artikli rakendamisel on oma spetsiifika, viigi fikseerimine pärast ühe noolekese langemist on üsna igapäevane nähtus.
Põhiline, mis sakslaste arutluses esiplaanile jäi, oli siiski see, et iga turniir vajab neutraalset kohtunikku ning mida kogenum ja teadlikum see kohtunik on, seda parem.
Lembit
Partiide jälgimine, eriti ajapuuduses on ju kohtuniku peamine ülesanne (art. 13.3). Tavamales püüab kohtunik ise näha kõiki langeda ähvardavaid noolekesi või nullile lähenevaid elektronkellade näite. Aga ka kohtunik ei saa üheaegselt jõuda kõigi laudade juurde. Seepärast ütlebki art. 6.9 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Ja küsimus pole põrmugi selles, et kohtunik püüaks mingit noolelangemist ignoreerida, nagu leidis üks arutlusest osavõtja.
Sakslaste diskussioonil oli palju juttu ka pealtvaatajate rollist. Arvati, et noolekese langemisega on partii niikuinii juba läbi ja seetõttu pole midagi halba, kui mõni kõrvalseisja asjale tähelepanu juhib. Partii on küll otsas, aga ometi seab ju juba tsiteeritud 6.9 täiendava tingimuse, mida täitmata ei saa aega ületatuks lugeda. Pealegi ei tarvitse ajaületus tingimata tähendada partii kaotust, vaid asi võib ka viigiga lõppeda (art. 6.10) ja selle saab kindlaks teha vaid kohtunik. Nii et pealtvaatajatel (kelle hulka kuuluvad ka teiste partiide mängijad, olgu nad siis oma mängud juba lõpetanud või mitte) ei tohiks noolekesega midagi tegemist olla. See muidugi ei tähenda, et ajaületust ei fikseeritaks, kui selle kohta laua kõrvalt märku antakse. Aga kindlasti toimivad kõige paremini need pealtvaatajad, kes kohtunikule laual toimunust või toimuvast vaikselt märku annavad.
Teisiti on lood kiir- ja välkmalega. Seal hoidub kohtunik teadlikult oma nina vaheletoppimisest. See ei tähenda muidugi, et ta samal ajal ka seal ei püüaks tähelepanelikult jälgida saalis toimuvat. Aga seal vastutavad kõige malelaual juhtuva eest ainult mängijad ise. Kohtunik ei sekku seal sellegi pärast, et seal peab olema võimalik mõlema noolekese langemine, kui ühe poole aja lõppemine jääb fikseerimata. Võib vaielda selle üle, kas pärast mõlema poole aegade lõppemist peab kohtunik sekkuma või mitte. Teoreetiliselt võiks ju asi veel lõppeda kasvõi matiga ja sel juhul loeb matt. Aga samal ajal ei saa ju välgu voor lõpmatult venida ja seetõttu olen ise tavaliselt pärast teise noolekese langemist partii siiski lõpetanud.
Sakslased pöörasid oma arutlustes rohket tähelepanu kiiretele lõppmängudele (artikkel 10). Kas peaks nendes toimima tava- või kiirmale reeglite järgi? Õige on ilmselt lähtuda tavamalest, sest kiir- ja välkmale on eraldatud koodeksi lisasse, kiire lõppmängu artikkel aga on keset koodeksi põhiosa. Aga selle artikli rakendamisel on oma spetsiifika, viigi fikseerimine pärast ühe noolekese langemist on üsna igapäevane nähtus.
Põhiline, mis sakslaste arutluses esiplaanile jäi, oli siiski see, et iga turniir vajab neutraalset kohtunikku ning mida kogenum ja teadlikum see kohtunik on, seda parem.
Lembit
reede, 26. oktoober 2007
Kas matti oli?
Paari päeva eest võeti sakslaste internetilehel arutusele järgmine juhtum. Malelaual oli olnud tegemist elementaarse seisuga.
Valged: Kg6, Ec7 (2). Mustad: Kg8 (1).
Ajakontrollist (2 tundi 40 käigule ja 1 tund lõpuni) oli parajasti jooksnud kuuenda mängutunni viimane minut.
Valge võttis oma etturi laualt, haaras laua kõrvalt valge lipu ja pani selle c8, seda ometi käest lahti laskmata. Sel hetkel nooleke tema malekellal langes. Must osutas kellale ja ütles: "Aeg!" Alles siis vabastas valge lipu käest. Kohtunikku parajasti laua juures polnud. Mis on partii tulemus?
Kõigepealt tekib küsimus, kus siis kohtunik oli. Ütleb ju artikkel 13.3: Kohtunik jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, ... Vaevalt võis sel hetkel tal olla midagi tähtsamat teha. Aga küllap ta seejärel laua juurde jõudis, keegi sündmuste esitatud käiku ei vaidlustanud ja küsimus oli vaid selles, kuidas neid tõlgendada.
Loomulikult viitas valge artiklile 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Ja muidugi artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Kas aga matt peaks olema just enne noolekese langemist, seda siin ju öeldud pole. Aga ei peagi ju olema, sest koodeksi esimene, mängumääruste osa ei kõnele kelladest mitte midagi. Selleks on ju koodeksi teine pool.
Valgete toetajad viitasid ka sellele, et must ei seisanud kelli. Aga vist ei pidanudki seda tegema, kuigi muidugi oleks võinud. Aga piisab artiklist 6.9: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii see ju oli. Muide on sakslased otsinud koodeksist artikleid, millal kellad peab tingimata seiskama. Nii on see art. 6.13b kohtunikult abi otsides, 7.3 määrustevastastaste käikude puhul, 8.5a partiiprotokollide kordaseadmisel, 9.5 või 10.2 viigitaotlustel, B8 kiir- ja välkmale ajaületuse taotlustel.
Mustade peamiseks trumbiks oli muidugi artikkel 6.10: ... on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Artikkel 4.6c aga ütleb, et käik loetakse tehtuks, etturi muundumise korral , kui ettur on malelaualt eemaldatud ja mängija käsi vabastanud uue malendi pärast selle muundumisväljale asetamist.
Oli neidki diskuteerijaid, kes leidsid, et valged peaksid olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Ilmselt olid need üsna väheste kogemustega mängijad, sest mustadel oli ju lauale jäänud üksik kuningas. Artikli 6.10 järgi aga lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängijat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Nii jõudsidki vaidlejad lõpuks ühisele arvamusele, et kohtunik peaks takkajärele fikseerima ajaületuse ja partiitulemuseks viigi.
Üks veidi filosofeerima kaldunud osaleja leidis, et maletajad jagunevad malesportlasteks ja malemängijateks. Esimesed oleksid selle seisu mustadega juba ammu alla andnud, teised aga püüavad ära kasutada iga õlekõrrekest.
Lembit
Valged: Kg6, Ec7 (2). Mustad: Kg8 (1).
Ajakontrollist (2 tundi 40 käigule ja 1 tund lõpuni) oli parajasti jooksnud kuuenda mängutunni viimane minut.
Valge võttis oma etturi laualt, haaras laua kõrvalt valge lipu ja pani selle c8, seda ometi käest lahti laskmata. Sel hetkel nooleke tema malekellal langes. Must osutas kellale ja ütles: "Aeg!" Alles siis vabastas valge lipu käest. Kohtunikku parajasti laua juures polnud. Mis on partii tulemus?
Kõigepealt tekib küsimus, kus siis kohtunik oli. Ütleb ju artikkel 13.3: Kohtunik jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, ... Vaevalt võis sel hetkel tal olla midagi tähtsamat teha. Aga küllap ta seejärel laua juurde jõudis, keegi sündmuste esitatud käiku ei vaidlustanud ja küsimus oli vaid selles, kuidas neid tõlgendada.
Loomulikult viitas valge artiklile 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Ja muidugi artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Kas aga matt peaks olema just enne noolekese langemist, seda siin ju öeldud pole. Aga ei peagi ju olema, sest koodeksi esimene, mängumääruste osa ei kõnele kelladest mitte midagi. Selleks on ju koodeksi teine pool.
Valgete toetajad viitasid ka sellele, et must ei seisanud kelli. Aga vist ei pidanudki seda tegema, kuigi muidugi oleks võinud. Aga piisab artiklist 6.9: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii see ju oli. Muide on sakslased otsinud koodeksist artikleid, millal kellad peab tingimata seiskama. Nii on see art. 6.13b kohtunikult abi otsides, 7.3 määrustevastastaste käikude puhul, 8.5a partiiprotokollide kordaseadmisel, 9.5 või 10.2 viigitaotlustel, B8 kiir- ja välkmale ajaületuse taotlustel.
Mustade peamiseks trumbiks oli muidugi artikkel 6.10: ... on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Artikkel 4.6c aga ütleb, et käik loetakse tehtuks, etturi muundumise korral , kui ettur on malelaualt eemaldatud ja mängija käsi vabastanud uue malendi pärast selle muundumisväljale asetamist.
Oli neidki diskuteerijaid, kes leidsid, et valged peaksid olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Ilmselt olid need üsna väheste kogemustega mängijad, sest mustadel oli ju lauale jäänud üksik kuningas. Artikli 6.10 järgi aga lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängijat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Nii jõudsidki vaidlejad lõpuks ühisele arvamusele, et kohtunik peaks takkajärele fikseerima ajaületuse ja partiitulemuseks viigi.
Üks veidi filosofeerima kaldunud osaleja leidis, et maletajad jagunevad malesportlasteks ja malemängijateks. Esimesed oleksid selle seisu mustadega juba ammu alla andnud, teised aga püüavad ära kasutada iga õlekõrrekest.
Lembit
neljapäev, 25. oktoober 2007
Hea kohtuniku 10 käsku
On kirjutatud palju sellest, milline peaks malekohtunik olema. Pole minagi saanud kirjutamata jätta. Üheks näiteks kasvõi EML internetilehel olev tekst "Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest". Alljärgnevad kümme käsku ilmusid aga Hispaania kohtunike praegu kahjuks mitteilmuvale kodulehele "Arbitros de Ajedrez" 29. märtsil 2005, nende autoriks on Manuel Navarra. Loodan, et mu tõlge on enam-vähem täpne.
1. Terve mõistus. Malekohtunik peab tundma reegleid ja oskama neid rakendada. Ta peab arvestama, et kõik pole must ega valge, värve on palju. Ta teab, kuidas õppida enda ja teiste vigadest.
2. Eetika. Malekohtunik teab, kuidas olla õiglane, ta oskab enne otsuse langetamist arvesse võtta kõiki osapooli ega otsusta midagi ülepeakaela.
3. Enesevalitsus. Malekohtunik pole üleliia range ega ka üleliia järeleandlik, iga juhtum nõuab erinevat otsustamist. Näiteks kommenteerivad mängijad partii järel lühidalt kohtuniku otsust: "Ta peab silmas, et ta kedagi ei pahandaks. ", "Kui saalis on ajapuudus, ei luba ta lärmata ega lase teistel mängijatel laua ümber koguneda."
4. Asend. Kohtuniku hea paiknemine mängusaalis on väga oluline, et jälgida normaalselt partiisid, kus võib tekkida probleeme või mängijail võib teda vaja olla.
5. Peategelased. Ei mängijad ega kohtunikud tohi olla silmatorkavad, pigem olgu nad nagu olemata, ilma et neid märgataks.
6. Efektiivsus. On vaja hoolikust, et paarimine teostataks õigeaegselt, et kontrollitaks mängusaali korrasolekut, et protokollid oleksid laudadel, et kellad oleksid korralikult asetatud jne. ...
7. Kannatlikkus. Seda nii lapsevanemate kui esindajate, mängijate ja kogu publiku suhtes.
8. Seltsimehelikkus. Seda oma kaaskohtunike suhtes, ilma et me ometi moodustaksime mingit suletud ringi. Kui sinu grupis on mängud läbi, mine abiks teistele gruppidele.
9. Tagasihoidlikkus. Ära püüa olla kohtunikekogu täheks, selles on palju häid kohtunikke.
10. Gens una sumus. Vahel kipub ununema, et me kõik oleme sama malepere osad.
Aga me kõik oleme niisugused, eks? Või vähemalt püüame olla, kas jah?
Lembit (tõlge)
1. Terve mõistus. Malekohtunik peab tundma reegleid ja oskama neid rakendada. Ta peab arvestama, et kõik pole must ega valge, värve on palju. Ta teab, kuidas õppida enda ja teiste vigadest.
2. Eetika. Malekohtunik teab, kuidas olla õiglane, ta oskab enne otsuse langetamist arvesse võtta kõiki osapooli ega otsusta midagi ülepeakaela.
3. Enesevalitsus. Malekohtunik pole üleliia range ega ka üleliia järeleandlik, iga juhtum nõuab erinevat otsustamist. Näiteks kommenteerivad mängijad partii järel lühidalt kohtuniku otsust: "Ta peab silmas, et ta kedagi ei pahandaks. ", "Kui saalis on ajapuudus, ei luba ta lärmata ega lase teistel mängijatel laua ümber koguneda."
4. Asend. Kohtuniku hea paiknemine mängusaalis on väga oluline, et jälgida normaalselt partiisid, kus võib tekkida probleeme või mängijail võib teda vaja olla.
5. Peategelased. Ei mängijad ega kohtunikud tohi olla silmatorkavad, pigem olgu nad nagu olemata, ilma et neid märgataks.
6. Efektiivsus. On vaja hoolikust, et paarimine teostataks õigeaegselt, et kontrollitaks mängusaali korrasolekut, et protokollid oleksid laudadel, et kellad oleksid korralikult asetatud jne. ...
7. Kannatlikkus. Seda nii lapsevanemate kui esindajate, mängijate ja kogu publiku suhtes.
8. Seltsimehelikkus. Seda oma kaaskohtunike suhtes, ilma et me ometi moodustaksime mingit suletud ringi. Kui sinu grupis on mängud läbi, mine abiks teistele gruppidele.
9. Tagasihoidlikkus. Ära püüa olla kohtunikekogu täheks, selles on palju häid kohtunikke.
10. Gens una sumus. Vahel kipub ununema, et me kõik oleme sama malepere osad.
Aga me kõik oleme niisugused, eks? Või vähemalt püüame olla, kas jah?
Lembit (tõlge)
kolmapäev, 24. oktoober 2007
Millal kaob vangerdusõigus?
Üks seis viimases Chesscafes tundus tuttavana. See, mille abil Geurt püüdis ühele kanadalasele selgeks teha, mida tähendavad seoses seisu kordumisega ajutised vangerdusõigused, õigemini küll nende kadumine.
Seis oli järgmine: Valged: Ke1, Ld1, Vh1 (3). Mustad: Ke8, Lc7 (2)
Ja leidsingi selle oma märkmeid sirvides. Esmakordselt oli see avaldatud juba detsembris 2004. Käigul on must. Valge pole selles partiis veel ei kuningat ega vankrit liigutanud, seega on tal vangerdusõigus alles.
Ühes variandis võiks mäng jätkuda: 1. ... Le5+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Le5+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja must taotleb viiki, sest pärast 5. ... Le5+ (3) kordub seis juba 3. korda ja iga kord on valge käik. Kohtunik peaks aga taotluse tagasi lükkama, sest seisu esmaesinemisel oli valgel vangerdusõigus. See läks kaotsi mitte käiguga 1. ... Le5+, vaid siis kui valge oma käiguga 2. Kf1 kuningat liigutas. Numbrid sulgudes tähendavad seisukordusi.
Teises variandis läheb mäng nii: 1. ... Lg3+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Lg3+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja
must taotleb siingi viiki, sest pärast 5. ... Lg3+ (3) on jälle kolmekordne kordumine ja valged taas käigul. Ka siin peaks kohtunik taotluse sama põhjendusega tagasi lükkama.
Tookord leidus äge võitleja, kes püüdis selgeks teha, et need olukorrad on erinevad - reeglite komitee sekretär Stewart Reuben. Nimelt võib I variandis valge vangerdusõiguse käiguga 2.Le2 veel säilitada, II variandis aga läheb see õigus kohe kaotsi, sest valge peab tingimata käima kuningaga. Nii arvas Stewart, et tagasi tuleb neist taotlustest lükata vaid esimene, teises variandis aga fikseerida viik.
Kuna üksmeelt ei olnud, hakkas Geurt koguma reeglite komitee liikmete arvamusi. 14.1 Liikmesföderatsioonid võivad paluda FIDE-t anda ametlik otsus malekoodeksit puudutavate probleemide kohta.
Augustis 2005 oli reeglite komitee koos Dresdenis ning leidis, et ka II juhul ei saanud viiki fikseerida, sest seisus 1 polnud valge veel vangerdusõigust kaotanud. See kadus alles käiguga 2. Kf1, mitte käiguga 1. ... Lg3+.
Siit siis üldine juhis kohtunikele: mängija kaotab vangerdusõiguse oma ja mitte vastase käiguga. Ning seisu kolmekordset kordumist on meil kindlasti meeles: 9.2 ... Seisud ei ole samasugused, ... kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada.
Veel näeme siit (nagu ka meie varasematest kommentaaridest), et kõigil juhtudel pole ka kogenud kohtunikul otsustamine põrmugi kerge ja seetõttu võiks igaüks julgelt välja pakkuda oma seisukohti, mitte püüdes kramplikult meelde tuletada, mida keegi on kunagi ja kusagil öelnud.
Lembit
Seis oli järgmine: Valged: Ke1, Ld1, Vh1 (3). Mustad: Ke8, Lc7 (2)
Ja leidsingi selle oma märkmeid sirvides. Esmakordselt oli see avaldatud juba detsembris 2004. Käigul on must. Valge pole selles partiis veel ei kuningat ega vankrit liigutanud, seega on tal vangerdusõigus alles.
Ühes variandis võiks mäng jätkuda: 1. ... Le5+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Le5+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja must taotleb viiki, sest pärast 5. ... Le5+ (3) kordub seis juba 3. korda ja iga kord on valge käik. Kohtunik peaks aga taotluse tagasi lükkama, sest seisu esmaesinemisel oli valgel vangerdusõigus. See läks kaotsi mitte käiguga 1. ... Le5+, vaid siis kui valge oma käiguga 2. Kf1 kuningat liigutas. Numbrid sulgudes tähendavad seisukordusi.
Teises variandis läheb mäng nii: 1. ... Lg3+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Lg3+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja
must taotleb siingi viiki, sest pärast 5. ... Lg3+ (3) on jälle kolmekordne kordumine ja valged taas käigul. Ka siin peaks kohtunik taotluse sama põhjendusega tagasi lükkama.
Tookord leidus äge võitleja, kes püüdis selgeks teha, et need olukorrad on erinevad - reeglite komitee sekretär Stewart Reuben. Nimelt võib I variandis valge vangerdusõiguse käiguga 2.Le2 veel säilitada, II variandis aga läheb see õigus kohe kaotsi, sest valge peab tingimata käima kuningaga. Nii arvas Stewart, et tagasi tuleb neist taotlustest lükata vaid esimene, teises variandis aga fikseerida viik.
Kuna üksmeelt ei olnud, hakkas Geurt koguma reeglite komitee liikmete arvamusi. 14.1 Liikmesföderatsioonid võivad paluda FIDE-t anda ametlik otsus malekoodeksit puudutavate probleemide kohta.
Augustis 2005 oli reeglite komitee koos Dresdenis ning leidis, et ka II juhul ei saanud viiki fikseerida, sest seisus 1 polnud valge veel vangerdusõigust kaotanud. See kadus alles käiguga 2. Kf1, mitte käiguga 1. ... Lg3+.
Siit siis üldine juhis kohtunikele: mängija kaotab vangerdusõiguse oma ja mitte vastase käiguga. Ning seisu kolmekordset kordumist on meil kindlasti meeles: 9.2 ... Seisud ei ole samasugused, ... kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada.
Veel näeme siit (nagu ka meie varasematest kommentaaridest), et kõigil juhtudel pole ka kogenud kohtunikul otsustamine põrmugi kerge ja seetõttu võiks igaüks julgelt välja pakkuda oma seisukohti, mitte püüdes kramplikult meelde tuletada, mida keegi on kunagi ja kusagil öelnud.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)