Millest tunda head mängijat?

Siinkohal ei mõtle ma hea mängija all seda, kes teistest paremini malet mängib, vaid lihtsalt seda, kellega on ühel turniiril hea mängida ning kellega ka kohtunikul on meeldiv kokku puutuda. Eelmises kommentaaris oli juttu nõuetest, mida esitatakse maletajatele Prantsusmaal. Selleks aga, et end malelaua taga korralikult ülal pidada, pole muidugi tingimata vaja juriidilisi norme ja dokumente. Paar nädalat tagasi püüdis sakslaste internetilehel www.schachfeld.de olulisemad asjad punktiviisi kokku võtta Boris Laurent. Järgnes üsna elav diskussioon.

Sakslaste arvates tunneb hea mängija ära sellest, et ta:
- ilmub malelaua juurde õigeks ajaks, et aidata ka laud mängukorda seada;
- tervitab oma vastast või vastasvõistkonda;
- tal on alati valmis pliiats partii üleskirjutamiseks;
- soovib partii algul vastasele head mängu;
- püüab ise vältida segamist vestluse, paberitega sahistamise, jalgadega lohistamise jm. moel;
- hoolitseb selle eest, et sellised häired kõrvaldataks ka siis, kui ta ise pole käigul;
- ei lahku oma käigul olles mängusaalist;
- paneb vaieldavatel juhtudel malekella seisma ja laseb neid kohtuniku abiga selgitada, alustamata ise häälekalt diskussiooni;
- pakub viiki ainult reeglite järgi (korrektselt, pärast oma käiku, märkides pakkumise partiiprotokolli ja enne oma kella vajutamist);
-lükkab viigipakkumise vajaduse korral tagasi, tehes oma järgmise käigu ja öeldes "ei tänan" või "tahaksin veel mängida";
- jätab kõrvale igasugused psühhomängud, nagu vastasele otsajõllitamine ja grimasside tegemine;
- on valmis pärast partiid selle analüüsimiseks kõrvalruumis;
- õnnitleb vastast ka võistkonnavõistlusel võidetud partii puhul;
- kannab sobivat riietust, igatahes mitte spordisärki ja dressipükse;
- seab pärast partiid malendid jälle algseisu, olenemata sellest, mis laadi võistlusega on tegemist.
Ühtekokku piisab aga normaalsest käitumisest, pole vaja mingeid rituaale, sõnakõlksutamist ega liialdatud viisakust.
Nii siis sakslaste arvates. Kas on veel midagi vaja?
Lembit