Ühel Saksa internetilehel on paaril viimasel nädalal jälle arutatud, kas peaks ikkagi punktide arvestamise süsteemi muutma. Võimalus selleks on ju endiselt olemas, sest koodeksi artikkel 11 muutis ju ainult pealkirja (Tulemuste arvestamisest said punktid), sisu jäi aga täielikult endiseks: Kui eelnevalt pole teisiti teatatud, saab partii võitnud või mänguta võitnud mängija ühe punkti (1), partii kaotanud või mänguta kaotanud mängija punkte ei saa (o) ja partii viigistanud mängija saab pool punkti (1/2).
Ootusepäraselt on arvamused erinevad. Kõige sagedasem alternatiivvariant on 3 - 1 - 0, mis suurendab resultatiivsete partiide osatähtsust ja muudab viigile mängimise ebasoodsamaks. Sellest on sõnavõtjad ka lähtunud. Teistel aladel viikilepppimist ei tunta. Aga males on viiki täiesti normaalseks tulemuseks peetud.
On muidugi turniire, kus viike on tavalisest rohkem. Ühel Schläfrig-Holsteini turniiril (9 vooru śveitsi, keskmine reiting 1950) olevat kaks mängijat teinud kõik viigid, enamikul ülejäänutest olnud vähemalt 6 viiki.
Diskussiooni käigus on välja tuldud mitmete uute ettepanekutega, millest osa ei saa küll päris tõsiselt võtta. Nii on noorteturniiridel soovitatud anda 1 punkt juba partii alustamise, 2 punkti viigi ja 3 võidu eest. Sel juhul oleks efekt aga ju sootuks vastupidine ja viikide tähtsus hoopis suureneks. Poolt punkti on pakutud ka korraliku kirjutamise eest.
Ühes kirjas on soovitatud järgmist hinneteskaalat: kaotus enne 30. käiku 0 punkti, kaotus vähemalt 30 käiguga ja viik enne 30. käiku 1 punkt, viik vähemalt 30 käiguga ja võit enne 30. käiku 2 punkti, võit vähemalt 30 käiguga 3 punkti. Veel kõrgemalt olevat vaja hinnata aga selliseid võite, kus vastane pole teinud ühtki ilmset viga.
Niisiis anna 29. käigul alla ja võtad vastaselt 1 punkti vähemaks? Või mida peaks mustadega mängiv suurmeister käima pärast käike 1. f4 e6 2. g4? Tahab ju temagi 3 punkti saada.
On mõtteid, et viigid valgete ja mustadega pole erineva väärtusega. Eriti tuleks hinnata viiki endast tunduvalt tugevama mängijaga.
On soovitatud śveitsi turniiri viimases voorus anda võidu eest 2 punkti, viigi eest 1.
Kui viiki on lepitud nii, et esimese ajakontrollini oli jäänud veel üle 40 minuti, siis tuleks mängida vahetatud värvidega kiirpartii ja võtta arvesse hoopis selle tulemus.
Aga on viikidega võitlemiseks teistsuguseidki meetodeid. Toodi näide 1100 osavõtjaga Prantsuse noorte meistrivõistlustest. Vastasele otseselt viiki pakkuda ei tohtinud, asi pidi käima peakohtuniku kaudu. Muidu võis saada 0 : 0. Kohtunik olevat lubanud viiki leppida vaid blokeeritud või tehniliselt selgetes seisudes. Nii lükanud ta ühes voorus 14 taotlusest pooled tagasi.
Viiki ei tohtinud leppida suurmeistrid ka Bilbaos. Aga kas Radjabov ja Topalov pidid vankrilõppmängus tõepoolest üksikute kuningateni mängima? Vaevalt seda huvitav vaadata oli?
Sakslased küsivad, kas viiki leppimise keelamine on FIDE reeglitega kooskõlas.
On küll, artikkel 9.1a ütleb ju nüüd: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
3 punkti reegelgi pole kindlasti ideaalne. Näiteks toodi 2-ringiline ringsüsteemis turniir, kus kaks meest selle asemel, et mõlemas partiis viiki leppida, lepivad kokku, et kumbki võidab korra ja seega saab kumbki mitte 2, vaid 3 punkti. See oleks ebaõiglane teiste mängijate suhtes.
3 punkti reeglit kasutati ka Berliini firmade turniiril. 9 vooru śveitsi järel tekkis aga olukord, et 3 esimest polnudki omavahel mänginud. Nii võib tekkida tulemuste moonutamine.
Sakslastel on käimas ringküsitlus, kas võidu eest peaks ikka 3 punkti andma. Praegune seis on selline: 27 % arvates tuleks seda teha nii śveitsi kui ringsüsteemis, 7 % arvates ainult ringsüsteemis, 4 % arvates ainult śveitsi süsteemis. Seevastu leiab tervelt 62 %, et pikka aega kasutatud praeguńe süsteem on parem.
Arvame seda meiegi, kuni pole tõestatud mingi teise süsteemi eeliseid.
Täna 90 aastat tagasi sündis Kira Zvorõkina. Kolmekordne NSVL tśempion, kaks korda võitnud olümpial, kord ka Bõkovaga MM-matśi mänginud. Rahvusvaheline arbiter aastast 1977. Viis aastat hiljem tegutsesime koos Minski rahvusvahelisel turniiril. Palju õnne!
Lembit
teisipäev, 29. september 2009
laupäev, 26. september 2009
Mänguta viiki ei saa
Hollandi meistrivõistlustel osalenud GM Tivjakov pidi juba enne nende lõppu sõitma varasema kokkuleppe täitmiseks teisele turniirile Horvaatiasse. Seetõttu leppis ta juba ette viimase vooru partii viiki. Ta väitis, et olevat Hollandi Maleliitu juba varakult olukorrast informeeritud ja seal olevat lubatud, et turniirid ajaliselt ei kattu. Täit selgust, kes kellele midagi lubas, ei ole. Korraldajate poolt viik aga aktsepteerimist ei leidnud.
Eriti oluliseks pidasid Hollandi maletegelased aga seda, et Tivjakov ei saaks mingil juhul mängida võimalikku esikohale peetavat järelvõistlust. Igatahes loobus ta edasiste partiide mängimisest ja teatas oma turniirilt lahkumisest. Nii ongi tema nime järel turniiritabelis ainult kriipsud.
Rahvusvahelisel turniiril Hiinas Lishuis tulid kaks noort malelootust vooru alguseks õigeaegselt kohale. Istusid mängulaua taha ja vormistasid partiiprotokollid viigilise tulemusega, ilma et partiis oleks ainsatki käiku tehtud. Seejärel jätsid nad protokollid lihtsalt lauale ja läksid ära. Peakohtunikuna tegutsenud FIDE peasekretär Leong fikseeris tulemuseks 0 : 0.
Kui talt küsiti, millise konkreetse reegli järgi tulemus fikseeriti, olevat ta öelnud, et on suurtel võistlustel tegutsenud juba 30 aastat ega ole selle aja jooksul teinud ainsatki viga. See peaks siis olema lausa fenomenaalne tulemus, aga ega muidu nii kõrgesse ametisse ka pääse. Omal ajal puutusin kokku üsna paljude maailma tippkohtunikega ja keegi ei lugenud ennast ilmeksimatuks.
Aga see selleks. Mainitud juhtudel pole mul kohtunike ja korraldajate tegevusele midagi ette heita. Võime ju üsna sageli kahtlustada, et partii tulemus oli eelnevalt kokku lepitud, kui seal kiiruga kümmekond käiku tehakse ja siis viigiprotokollidele alla kirjutatakse. Kabes nõutakse muide ametlikel võistlustel, et viigini tuleb teha vähemalt 40 käiku, aga praktika näitab, et selle arvuni on võimalik jõuda 10 minutiga. Aga mingit tõestusmaterjali ju kohtunikel tavaliselt pole ja oleme sunnitud paratamatult tulemuse kirja panema, kuigi teame, et koodeksis on ka artikkel 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Ega pikemadki partiid tarvitse paremad olla. Hiljutisel naiste võistkondlikul MM-l läksid kolm esikohta teatavasti matśipunktidega jagamisele, otsustavaks said partiipunktid. Võitjaks tuli teatavasti viimases voorus Vietnamiga viigistanud Hiina. Aga see viik on tekitanud parasjagu kahtlusi. Sest kui viiki lepiti, oli 1. laual vietnamlannal suur ülekaal, 4. laual aga 3 enametturiga päris võiduseis.
Aga partiid, kus pole tehtud ainsatki käiku, ei ole ju lihtsalt olemas. Ja selleks, et oleks tõepoolest tegemist partiiga, ei piisa ainult valgete käigust.
Mis sellest, et kunagi oli ka Geurt Gijssen seisukohal, et partiiga olevat tegemist juba siis, kui kaks mängijat on jõudnud laua juurde ning polevat üldse oluline, kas nad seal käike teevad või mitte. Pikkamööda näivad ka tema seisukohad olevat muutunud.
Lembit
Eriti oluliseks pidasid Hollandi maletegelased aga seda, et Tivjakov ei saaks mingil juhul mängida võimalikku esikohale peetavat järelvõistlust. Igatahes loobus ta edasiste partiide mängimisest ja teatas oma turniirilt lahkumisest. Nii ongi tema nime järel turniiritabelis ainult kriipsud.
Rahvusvahelisel turniiril Hiinas Lishuis tulid kaks noort malelootust vooru alguseks õigeaegselt kohale. Istusid mängulaua taha ja vormistasid partiiprotokollid viigilise tulemusega, ilma et partiis oleks ainsatki käiku tehtud. Seejärel jätsid nad protokollid lihtsalt lauale ja läksid ära. Peakohtunikuna tegutsenud FIDE peasekretär Leong fikseeris tulemuseks 0 : 0.
Kui talt küsiti, millise konkreetse reegli järgi tulemus fikseeriti, olevat ta öelnud, et on suurtel võistlustel tegutsenud juba 30 aastat ega ole selle aja jooksul teinud ainsatki viga. See peaks siis olema lausa fenomenaalne tulemus, aga ega muidu nii kõrgesse ametisse ka pääse. Omal ajal puutusin kokku üsna paljude maailma tippkohtunikega ja keegi ei lugenud ennast ilmeksimatuks.
Aga see selleks. Mainitud juhtudel pole mul kohtunike ja korraldajate tegevusele midagi ette heita. Võime ju üsna sageli kahtlustada, et partii tulemus oli eelnevalt kokku lepitud, kui seal kiiruga kümmekond käiku tehakse ja siis viigiprotokollidele alla kirjutatakse. Kabes nõutakse muide ametlikel võistlustel, et viigini tuleb teha vähemalt 40 käiku, aga praktika näitab, et selle arvuni on võimalik jõuda 10 minutiga. Aga mingit tõestusmaterjali ju kohtunikel tavaliselt pole ja oleme sunnitud paratamatult tulemuse kirja panema, kuigi teame, et koodeksis on ka artikkel 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Ega pikemadki partiid tarvitse paremad olla. Hiljutisel naiste võistkondlikul MM-l läksid kolm esikohta teatavasti matśipunktidega jagamisele, otsustavaks said partiipunktid. Võitjaks tuli teatavasti viimases voorus Vietnamiga viigistanud Hiina. Aga see viik on tekitanud parasjagu kahtlusi. Sest kui viiki lepiti, oli 1. laual vietnamlannal suur ülekaal, 4. laual aga 3 enametturiga päris võiduseis.
Aga partiid, kus pole tehtud ainsatki käiku, ei ole ju lihtsalt olemas. Ja selleks, et oleks tõepoolest tegemist partiiga, ei piisa ainult valgete käigust.
Mis sellest, et kunagi oli ka Geurt Gijssen seisukohal, et partiiga olevat tegemist juba siis, kui kaks mängijat on jõudnud laua juurde ning polevat üldse oluline, kas nad seal käike teevad või mitte. Pikkamööda näivad ka tema seisukohad olevat muutunud.
Lembit
neljapäev, 24. september 2009
Sündmused ja taotlused
Chesscafe teine välkpartii mängiti Belgias. A tegi määrustevastase käigu ja vajutas kella. B nooleke oli selleks ajaks juba kukkunud. Kui A määrustevastase käigu on juba sooritanud, esitavad mõlemad taotluse: A noolekese langemise, B aga määrustevastase käigu kohta. Pärast mõningast vaidlust kuulutati võitjaks A. Nüüd siis uuriti selle otsuse õiguspärasust.
Noolekese langemist reglementeerib koodeksi artikkel 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.
Kui välkmales pole küllaldast järelevalvet (s. t. igal laual pole omaette kohtunikku), siis pole kohtunikul noolekese langemisega asja. See loetakse langenuks alles siis, kui vastasmängija selle kohta taotluse esitab.
Ega kerge pole öelda, kellel õigus on. Geurti arvates võib olla tegemist 3 võimaliku variandiga.
I võimalus: B ütleb, et taotleb võitu, kuna A on sooritanud määrustevastase käigu. A vaatab siis kella ja ütleb: "Ei, võitu taotlen mina, sest sinu aeg on üle." - Sel juhul tuleks B võitjaks lugeda.
II võimalus: A vaatab pärast määrustevastase käigu sooritamist kella ja ütleb: "Taotlen võitu, sest sinu aeg on üle." B avastab alles nüüd, et A on sooritanud määrustevastase käigu ja ütleb: "Taotlen võitu, sest oled sooritanud määrustevastase käigu" - Nüüd tuleks A võitjaks lugeda.
III võimalus: Mõlemad esitavad taotluse üheaegselt. Igatahes ei tea kohtunik, kumb seda enne tegi. Ilmselt on siin kahesuguseid arvamusi. A-le võitu anda poleks õige, kuna B nooleke loetakse langenuks alles A poolt taotluse esitamise momendist. - Sündmuste järjekord pole määrav, üht mängijat teisele eelistada ei saa ja kohtunik võiks aktsepteerida mõlemaid taotlusi. Gert suhtuks mõlemasse mängijasse ühtviisi ning kuna partii tulemusena poleks 0 : 0 ilmselt õiglane, siis fikseeriks ta viigi (!).
Muide ütleb Soome kiir(välk)male reeglite p. 15: Kohtuniku otsus sõltub sündmuste järjekorrast. Kui seda ei õnnestu selgitada, loeb see, missuguses järjekorras sündmustest teatati. - Eks ta põhimõtteliselt peaks niimoodi olema, aga loomulikult on taotluste järjekorda tavaliselt märksa kergem määrata kui sündmuste oma.
Eile õhtul mängisime Lasnamäel Armeenia diasporaa karikale. Väikesel 12 osavõtjaga üsna kirju koosseisuga kiirturniiril midagi märkimisväärset ei juhtunud. Aga kuigi määrustevastaseid käike oli üpris vähe, tajusin veel kord, kuivõrd tähelepanelik peab kohtunik nende juhtumitega tegeldes olema ning hoolitsema, et mõlemad osapooled tema seisukohtadest ja otsustest aru saaksid.
Lembit
Noolekese langemist reglementeerib koodeksi artikkel 6.8: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.
Kui välkmales pole küllaldast järelevalvet (s. t. igal laual pole omaette kohtunikku), siis pole kohtunikul noolekese langemisega asja. See loetakse langenuks alles siis, kui vastasmängija selle kohta taotluse esitab.
Ega kerge pole öelda, kellel õigus on. Geurti arvates võib olla tegemist 3 võimaliku variandiga.
I võimalus: B ütleb, et taotleb võitu, kuna A on sooritanud määrustevastase käigu. A vaatab siis kella ja ütleb: "Ei, võitu taotlen mina, sest sinu aeg on üle." - Sel juhul tuleks B võitjaks lugeda.
II võimalus: A vaatab pärast määrustevastase käigu sooritamist kella ja ütleb: "Taotlen võitu, sest sinu aeg on üle." B avastab alles nüüd, et A on sooritanud määrustevastase käigu ja ütleb: "Taotlen võitu, sest oled sooritanud määrustevastase käigu" - Nüüd tuleks A võitjaks lugeda.
III võimalus: Mõlemad esitavad taotluse üheaegselt. Igatahes ei tea kohtunik, kumb seda enne tegi. Ilmselt on siin kahesuguseid arvamusi. A-le võitu anda poleks õige, kuna B nooleke loetakse langenuks alles A poolt taotluse esitamise momendist. - Sündmuste järjekord pole määrav, üht mängijat teisele eelistada ei saa ja kohtunik võiks aktsepteerida mõlemaid taotlusi. Gert suhtuks mõlemasse mängijasse ühtviisi ning kuna partii tulemusena poleks 0 : 0 ilmselt õiglane, siis fikseeriks ta viigi (!).
Muide ütleb Soome kiir(välk)male reeglite p. 15: Kohtuniku otsus sõltub sündmuste järjekorrast. Kui seda ei õnnestu selgitada, loeb see, missuguses järjekorras sündmustest teatati. - Eks ta põhimõtteliselt peaks niimoodi olema, aga loomulikult on taotluste järjekorda tavaliselt märksa kergem määrata kui sündmuste oma.
Eile õhtul mängisime Lasnamäel Armeenia diasporaa karikale. Väikesel 12 osavõtjaga üsna kirju koosseisuga kiirturniiril midagi märkimisväärset ei juhtunud. Aga kuigi määrustevastaseid käike oli üpris vähe, tajusin veel kord, kuivõrd tähelepanelik peab kohtunik nende juhtumitega tegeldes olema ning hoolitsema, et mõlemad osapooled tema seisukohtadest ja otsustest aru saaksid.
Lembit
teisipäev, 22. september 2009
Kuidas käia?
Kahel korral on viimases Chesscafes tõstatatud probleeme seoses välkpartiides juhtunuga.
Üks Kolumbia maletaja väidab, et neil on kohtunikud erineval seisukohal, kuidas ikkagi peaks etturi muundamist teostama. Õige on kindlasti moodus, kus ettur viiakse 8. reale, asendatakse seal mingi malendiga ja vajutatakse siis kella. Aga kas võib ka nii, et etturit 8. reale ei viidagi, vaid võetakse see lihtsalt 7. realt ära ja siis pannakse uus malend 8. reale? Või tuleb see lugeda määrustevastaseks käiguks?
Mitmetes mullustes kommentaarides (3. VIII Kui alustada teistpidi?, 19. X Juba kirjutatule kinnituseks, 27. X Kas muuta reegleid) käsitlesime meiegi seda teemat.
Koodeksi art. 3.7e ütleb: Kui ettur jõuab oma algseisust kõige kaugemale reale, tuleb see sama käigu osana samal väljal asendada... Ka art. 4.6c kõneleb muundumisväljale jõudnud etturist. Ometi pole tavaliselt peetud tingimata kohustuslikuks, et ettur sinna tõepoolest pandaks. Chesscafe oktoobriveerus kirjutas Geurt, et üldiselt on aktsepteeritud, et kõigepealt pannakse lipp e8 ja alles siis võetakse ettur e7-lt ära.
Umbes samal ajal tuli mehhiklane Walen välja ettepanekuga täiendada art. 3.7 lausega: Muundamise võib teha etturiga käimata, kui seisud enne ja pärast muundamist on korrektsed. Ilmselt jäi see ettepanek aga hiljaks, sest kongress mainitud artiklites midagi ei muutnud. Nii pole endiselt täit juriidilist selgust.
Oleme koos Geurtiga omal ajal isegi MM-matśil etturi lipustumisega hädas olnud. Nähtavasti ei teadnud reeglite peensusi Karpovgi. Igatahes võttis ta 1987 Sevillas ühes partiis oma 7. reale jõudnud etturi ja asendas selle korrapealt naaberväljal lipuga. Elektronseadmed leidsid, et tegemist oli võimatu käiguga. Demonstratsioonilaual küll partii näitamine jätkus, käikude väljatrükkimisest aga keeldus masin sellest peale partii lõpuni kategooriliselt. Nii tekkis rohkesti segadust, muidugi mitte ainult Sevillas. Seepärast programmeeriti hiljem sisse ka etturi eemaldamine 7. realt ja uue malendi panek 8. reale, ilma et ettur oleks pidanud 8. real käima.
Mis on aga pika jutu kokkuvõte? RC esimees kinnitab vaadeldavas veerus, et praegu on mõlemad muundamisviisid aktsepteeritavad. See pole küll koodeks, aga kaalukas sõna siiski.
Ja loomulikult pole nii mitte ainult välgus, vaid kõigis mänguliikides.
Lembit
Üks Kolumbia maletaja väidab, et neil on kohtunikud erineval seisukohal, kuidas ikkagi peaks etturi muundamist teostama. Õige on kindlasti moodus, kus ettur viiakse 8. reale, asendatakse seal mingi malendiga ja vajutatakse siis kella. Aga kas võib ka nii, et etturit 8. reale ei viidagi, vaid võetakse see lihtsalt 7. realt ära ja siis pannakse uus malend 8. reale? Või tuleb see lugeda määrustevastaseks käiguks?
Mitmetes mullustes kommentaarides (3. VIII Kui alustada teistpidi?, 19. X Juba kirjutatule kinnituseks, 27. X Kas muuta reegleid) käsitlesime meiegi seda teemat.
Koodeksi art. 3.7e ütleb: Kui ettur jõuab oma algseisust kõige kaugemale reale, tuleb see sama käigu osana samal väljal asendada... Ka art. 4.6c kõneleb muundumisväljale jõudnud etturist. Ometi pole tavaliselt peetud tingimata kohustuslikuks, et ettur sinna tõepoolest pandaks. Chesscafe oktoobriveerus kirjutas Geurt, et üldiselt on aktsepteeritud, et kõigepealt pannakse lipp e8 ja alles siis võetakse ettur e7-lt ära.
Umbes samal ajal tuli mehhiklane Walen välja ettepanekuga täiendada art. 3.7 lausega: Muundamise võib teha etturiga käimata, kui seisud enne ja pärast muundamist on korrektsed. Ilmselt jäi see ettepanek aga hiljaks, sest kongress mainitud artiklites midagi ei muutnud. Nii pole endiselt täit juriidilist selgust.
Oleme koos Geurtiga omal ajal isegi MM-matśil etturi lipustumisega hädas olnud. Nähtavasti ei teadnud reeglite peensusi Karpovgi. Igatahes võttis ta 1987 Sevillas ühes partiis oma 7. reale jõudnud etturi ja asendas selle korrapealt naaberväljal lipuga. Elektronseadmed leidsid, et tegemist oli võimatu käiguga. Demonstratsioonilaual küll partii näitamine jätkus, käikude väljatrükkimisest aga keeldus masin sellest peale partii lõpuni kategooriliselt. Nii tekkis rohkesti segadust, muidugi mitte ainult Sevillas. Seepärast programmeeriti hiljem sisse ka etturi eemaldamine 7. realt ja uue malendi panek 8. reale, ilma et ettur oleks pidanud 8. real käima.
Mis on aga pika jutu kokkuvõte? RC esimees kinnitab vaadeldavas veerus, et praegu on mõlemad muundamisviisid aktsepteeritavad. See pole küll koodeks, aga kaalukas sõna siiski.
Ja loomulikult pole nii mitte ainult välgus, vaid kõigis mänguliikides.
Lembit
laupäev, 19. september 2009
Viigitaotlustest
Eelmisel nädalal kutsus väikese arutluse esile partii Leko - Jakovenko.
Leko seiskas kella ja kutsus kohtuniku, et see fikseeriks viigi seisu kolmekordse kordumise tõttu. Seis oli küll üsnagi viigiline, aga Leko teadis väga hästi, et mingit kolmekordset kordumist pole olnud. Jättis kohtunikud seisu kontrollima, ise aga läks tualetti. Vajadus oli ilmselt suur. Kui ta tagasi jõudis, lõpetasid kohtunikud kontrollimist. Muidugi ei leidnud ka nemad kordusi. Vastavalt koodeksi art. 9.5b sai Jakovenko täiendavalt 3 minutit aega ja partii jätkus. Kas nii võis toimida?
Reeglite alusel pole Lekole midagi ette heita. Ebaõigete taotluste võimaluse näeb ju ka koodeks ette. Koodeksi uue redaktsiooni järgi ebaõige taotluse esitanud mängijal endal mõtlemisaega enam ei vähendata. Nii et Leko oli lihtsalt leidlik. Ise väitis, et oli sel moel teinud hea investeeringu.
Aga viigitaotlustest on juttu ka uues Chesscafes. Üks taanlane pole rahul 50 käigu reegliga. Nii olevat Ivantśukil Kamski vastu (Jermuk 2oo9) olnud materjali vähem. 50 käiku olevat ta küll suutnud vastu pidada, aga siis olnud seis ka täiesti läbi. Ometi fikseeriti art. 9.3 järgi viik. Pealegi olevat internetist näha olnud Ivantśuki viimane käik 114. Vd4+. Käiku aga teatavasti teha ei tohi ja taotluse saab esitada vaid käigul olles. Analoogiline olnud olukord partiis Nguyen - Legrave (Aeroflot 2008). Seal oleks prantslane lõppseisust 2 käiguga mati saanud, aga sealgi tõi sama reegel viigi.
Mis puutus mainitud vankrikäiku, siis järelepärimisel selgus, et käiku śiiski laual ei tehtud, vaid Ivantśuk oli ainult teatanud oma kavatsusest see käik teha. Aga kavatsust 50 käigu reeglit jälle kuidagiviisi muuta praegu FIDE-l küll ei olevat.
Meenutan, et veel FIDE koodeksi 1993. a. redaktsioonis oli öeldud: Seda 50 käigu arvu võib teatud seisudes suurendada, tingimusel, et korraldajad on enne võistluse algust selgelt teatanud suurendatud käikude arvu ja need seisud.
Liiga keeruline oli see asi. Ei juhtunud küll ühelgi turniiril tegutsema, kus turniiri algul oleks üles riputatud mingi seisude nimekiri, mida võiks näiteks üritada võita 75 käigu jooksul. NSVL koodeks ütles teatud perioodil, et 75 käigu reeglit tuleb rakendada seisudes kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu.
Maletajad on harjunud ka sellega, et igavene tuli peaks tähendama viiki. Ometi pole koodeksis igavesele tulele mingit vihjet. Üks kaasmaalane uurib Geurtilt, kas varem on see siiski koodeksis seisnud ja millal see sealt kaotati.
Siin jääb RC esimees vastuse võlgu. Ta ei olevat kindel, kas seda on kunagi reeglites olnud. Tema kohtunikukarjäär on ju olnudki suhteliselt lühike ja algas see alles pensionile jäämisega (nii nagu ta minul sellega lõppes). Tema teab vaid aega alates Kaźici 1980. a. käsiraamatust (mul on ka selle raamatu 1966 ilmunud väljaanne) - seal enam igavesest tulest juttu pole.
Kui FIDE-l oli tava lisada koodeksiartiklitele ametlikke tõlgendusi, siis oli seal ka 1958. a. pärit tõlgendus artiklile 12.4 (tol ajal oli selles 50 käigu reegel). Vastuseks küsimusele, kas mängija saab ajaületuse tõttu kaotuse seisus, kus matt pole võimalik, sõltumata sellest, millise jätku mängijad ka valiksid, teatab tollane RC, et vastu ühe mängija tahet ei saa viiki fikseerida enne, kui 50 käiku täis on ja seda ka igavese tule korral. Vahepeal võiks siiski ju ka seisu kolmekordne kordumine aset leida. Nii et 1958 FIDE koodeksis igavest tuld juba kindlasti polnud.
Ega minagi või 100 %-liselt öelda, et viik igavese tulega oleks kunagi FIDE koodeksis olnud, sest mul pole ühtki selle täisteksti ajast, kui esmane oli prantsuse keel. Ometi arvan, et see on seal kunagi olnud.
Keres toob oma Malekooli 1947. a. väljaandes ära Malemängu määrused. Sealne art. 5b ütleb: Malepartii loetakse lõppenuks viigiga, kui maletaja tõestab, et ta saab vastase kuningat kestvalt tulistada. Keres kirjutab, et tegemist on määrustega, mis on kehtivad samasugustena peaaegu kõigis maades.
Mul on FIDE koodeksi a. 1965 - 67 Bulgaarias, Jugoslaavias ja Ungaris avaldatud väljaanded. Nende põhitekstis küll igavesest tulest juttu pole. Kui aga Jugoslaavia omas tuuakse ära juba varem mainitud 1958. a. FIDE tõlgendus, siis on Bulgaaria ja Ungari tekstidesse lisatud vastavate föderatsioonide ametlikud tõlgendused, mille järgi ka igavene tuli toob viigi. Arvan, et need on jäljed võimalikust varasemast FIDE analoogilisest reeglist.
Päris kindel on aga, et igavene tuli oli meil kehtinud NSVL koodeksis.
Art. 21d: Partii loetakse lõppenuks viigiga, kui üks vastastest annab igavest tuld kuningale, s. o. annab pidevalt üksteisele järgnevate käikudega tuld, mille eest vastase kuningas end varjata ei saa (5. väljaanne, eesti k. 1950). Ja püsis see seal üsna kaua. Alles 1970 võisin Malekooli poolt avaldatud Malemärkmetes kirjutada: Koodeksis ei mainita enam viigijuhtumite seas igavest tuld. 9. väljaandest oli see kadunud.
Lembit
Leko seiskas kella ja kutsus kohtuniku, et see fikseeriks viigi seisu kolmekordse kordumise tõttu. Seis oli küll üsnagi viigiline, aga Leko teadis väga hästi, et mingit kolmekordset kordumist pole olnud. Jättis kohtunikud seisu kontrollima, ise aga läks tualetti. Vajadus oli ilmselt suur. Kui ta tagasi jõudis, lõpetasid kohtunikud kontrollimist. Muidugi ei leidnud ka nemad kordusi. Vastavalt koodeksi art. 9.5b sai Jakovenko täiendavalt 3 minutit aega ja partii jätkus. Kas nii võis toimida?
Reeglite alusel pole Lekole midagi ette heita. Ebaõigete taotluste võimaluse näeb ju ka koodeks ette. Koodeksi uue redaktsiooni järgi ebaõige taotluse esitanud mängijal endal mõtlemisaega enam ei vähendata. Nii et Leko oli lihtsalt leidlik. Ise väitis, et oli sel moel teinud hea investeeringu.
Aga viigitaotlustest on juttu ka uues Chesscafes. Üks taanlane pole rahul 50 käigu reegliga. Nii olevat Ivantśukil Kamski vastu (Jermuk 2oo9) olnud materjali vähem. 50 käiku olevat ta küll suutnud vastu pidada, aga siis olnud seis ka täiesti läbi. Ometi fikseeriti art. 9.3 järgi viik. Pealegi olevat internetist näha olnud Ivantśuki viimane käik 114. Vd4+. Käiku aga teatavasti teha ei tohi ja taotluse saab esitada vaid käigul olles. Analoogiline olnud olukord partiis Nguyen - Legrave (Aeroflot 2008). Seal oleks prantslane lõppseisust 2 käiguga mati saanud, aga sealgi tõi sama reegel viigi.
Mis puutus mainitud vankrikäiku, siis järelepärimisel selgus, et käiku śiiski laual ei tehtud, vaid Ivantśuk oli ainult teatanud oma kavatsusest see käik teha. Aga kavatsust 50 käigu reeglit jälle kuidagiviisi muuta praegu FIDE-l küll ei olevat.
Meenutan, et veel FIDE koodeksi 1993. a. redaktsioonis oli öeldud: Seda 50 käigu arvu võib teatud seisudes suurendada, tingimusel, et korraldajad on enne võistluse algust selgelt teatanud suurendatud käikude arvu ja need seisud.
Liiga keeruline oli see asi. Ei juhtunud küll ühelgi turniiril tegutsema, kus turniiri algul oleks üles riputatud mingi seisude nimekiri, mida võiks näiteks üritada võita 75 käigu jooksul. NSVL koodeks ütles teatud perioodil, et 75 käigu reeglit tuleb rakendada seisudes kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu.
Maletajad on harjunud ka sellega, et igavene tuli peaks tähendama viiki. Ometi pole koodeksis igavesele tulele mingit vihjet. Üks kaasmaalane uurib Geurtilt, kas varem on see siiski koodeksis seisnud ja millal see sealt kaotati.
Siin jääb RC esimees vastuse võlgu. Ta ei olevat kindel, kas seda on kunagi reeglites olnud. Tema kohtunikukarjäär on ju olnudki suhteliselt lühike ja algas see alles pensionile jäämisega (nii nagu ta minul sellega lõppes). Tema teab vaid aega alates Kaźici 1980. a. käsiraamatust (mul on ka selle raamatu 1966 ilmunud väljaanne) - seal enam igavesest tulest juttu pole.
Kui FIDE-l oli tava lisada koodeksiartiklitele ametlikke tõlgendusi, siis oli seal ka 1958. a. pärit tõlgendus artiklile 12.4 (tol ajal oli selles 50 käigu reegel). Vastuseks küsimusele, kas mängija saab ajaületuse tõttu kaotuse seisus, kus matt pole võimalik, sõltumata sellest, millise jätku mängijad ka valiksid, teatab tollane RC, et vastu ühe mängija tahet ei saa viiki fikseerida enne, kui 50 käiku täis on ja seda ka igavese tule korral. Vahepeal võiks siiski ju ka seisu kolmekordne kordumine aset leida. Nii et 1958 FIDE koodeksis igavest tuld juba kindlasti polnud.
Ega minagi või 100 %-liselt öelda, et viik igavese tulega oleks kunagi FIDE koodeksis olnud, sest mul pole ühtki selle täisteksti ajast, kui esmane oli prantsuse keel. Ometi arvan, et see on seal kunagi olnud.
Keres toob oma Malekooli 1947. a. väljaandes ära Malemängu määrused. Sealne art. 5b ütleb: Malepartii loetakse lõppenuks viigiga, kui maletaja tõestab, et ta saab vastase kuningat kestvalt tulistada. Keres kirjutab, et tegemist on määrustega, mis on kehtivad samasugustena peaaegu kõigis maades.
Mul on FIDE koodeksi a. 1965 - 67 Bulgaarias, Jugoslaavias ja Ungaris avaldatud väljaanded. Nende põhitekstis küll igavesest tulest juttu pole. Kui aga Jugoslaavia omas tuuakse ära juba varem mainitud 1958. a. FIDE tõlgendus, siis on Bulgaaria ja Ungari tekstidesse lisatud vastavate föderatsioonide ametlikud tõlgendused, mille järgi ka igavene tuli toob viigi. Arvan, et need on jäljed võimalikust varasemast FIDE analoogilisest reeglist.
Päris kindel on aga, et igavene tuli oli meil kehtinud NSVL koodeksis.
Art. 21d: Partii loetakse lõppenuks viigiga, kui üks vastastest annab igavest tuld kuningale, s. o. annab pidevalt üksteisele järgnevate käikudega tuld, mille eest vastase kuningas end varjata ei saa (5. väljaanne, eesti k. 1950). Ja püsis see seal üsna kaua. Alles 1970 võisin Malekooli poolt avaldatud Malemärkmetes kirjutada: Koodeksis ei mainita enam viigijuhtumite seas igavest tuld. 9. väljaandest oli see kadunud.
Lembit
kolmapäev, 16. september 2009
Mis ruume vaja?
Tänases Chesscafe veerus on üks Saksa maletaja esitanud küsimusi mitmesuguste ruumide kohta, mis kõik mahuvad mõistesse mänguala ja millest teeb juttu koodeksi artikkel 12.2. On neid kõiki tõepoolest vaja? Kus need peavad asuma ja millised nõuded neile on?
Võtame kõigepealt mainitud artikli:
Mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks, suitsetamiseks määratud paik ning teised kohtuniku poolt määratud kohad. Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda.
Vaatleme neid siis ükshaaval.
Mängukoht on muidugi ilmtingimata vajalik ega vaja seetõttu mingit arutamist.
Puhkeruumid on ilmselt termin, mida selles artiklis kasutatakse eufemismina. USA-s tähendavad restrooms eelkõige tualette ja arvatavasti on ka koodeksitegijad mõelnud sama. Muidugi on need kõigil turniiridel olemas. Geurt juhib aga tähelepanu sellele, et see peab olema vaid kohtuniku poolt määratud paik. Teiste tualettide (kõnelemata juba sõna laiemast tähendusest) kasutamine on mängijatele keelatud, kuni nende partiid veel käivad.
Paik kehakinnituseks. On turniire, kus mängijatele on eraldi koht joomiseks ja suupistete võtmiseks. Sel juhul peab kohtunik korraldama nende ruumide jälgimise nii, et mängijad ei saaks seal omavahel vestelda, telefoniga rääkida ega teha muud keelatut. Loomulikult on selle ülesande täitmine üsna raske.
Suitsetamiseks määratud paik. Sakslasest küsija kirjutab, et sageli korraldatakse turniire niisugustes hoonetes, kus suitsetamine pole üldse lubatud (meie malemaja ka). Kui mängijail lubatakse hoonest lahkuda, võib see viia pettustele, olgu siis mobiilide, kirjanduse või arvutite kasutamise näol. Tema arvates peaks kohtunikul olema seepärast õigus otsustada, et suitsetamiskohta üldse pole. Mängija võib siis valida, kas saab kaotuse selle eest, et suitsetab seal, kus see on keelatud, või selle eest, et lahkub loata mängualalt.
Olid ajad, kui suitsetada tohtis mängulaua taga. Need ajad lõppesid 80-ndate lõpul. Sellest peale muutusid suitsetamiskohad turniiridel kohustuslikuks. Teatavasti näeb selle ette ka turniirimääruste artikkel 10b (esmakordselt on uue redaktsiooniga suitsetamiskeeld toodud ka koodeksiśse - art. 12.3c). Kuni seda muudetud pole, tuleb suitsetamiseks koht leida ja ka selle järelevalve korraldada. Suvel on asi lihtsam, külma ilmaga märksa raskem. Geurt väidab, et ta on koos majavaldajatega siiski suutnud selle paiga alati leida.
Teised kohtuniku poolt määratud kohad. Geurt toob näiteks, et ta on vajanud ruumi, kus arst võiks diabeedihaiget süstida või emad oma lapsi imetada.
Lembit
Võtame kõigepealt mainitud artikli:
Mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks, suitsetamiseks määratud paik ning teised kohtuniku poolt määratud kohad. Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda.
Vaatleme neid siis ükshaaval.
Mängukoht on muidugi ilmtingimata vajalik ega vaja seetõttu mingit arutamist.
Puhkeruumid on ilmselt termin, mida selles artiklis kasutatakse eufemismina. USA-s tähendavad restrooms eelkõige tualette ja arvatavasti on ka koodeksitegijad mõelnud sama. Muidugi on need kõigil turniiridel olemas. Geurt juhib aga tähelepanu sellele, et see peab olema vaid kohtuniku poolt määratud paik. Teiste tualettide (kõnelemata juba sõna laiemast tähendusest) kasutamine on mängijatele keelatud, kuni nende partiid veel käivad.
Paik kehakinnituseks. On turniire, kus mängijatele on eraldi koht joomiseks ja suupistete võtmiseks. Sel juhul peab kohtunik korraldama nende ruumide jälgimise nii, et mängijad ei saaks seal omavahel vestelda, telefoniga rääkida ega teha muud keelatut. Loomulikult on selle ülesande täitmine üsna raske.
Suitsetamiseks määratud paik. Sakslasest küsija kirjutab, et sageli korraldatakse turniire niisugustes hoonetes, kus suitsetamine pole üldse lubatud (meie malemaja ka). Kui mängijail lubatakse hoonest lahkuda, võib see viia pettustele, olgu siis mobiilide, kirjanduse või arvutite kasutamise näol. Tema arvates peaks kohtunikul olema seepärast õigus otsustada, et suitsetamiskohta üldse pole. Mängija võib siis valida, kas saab kaotuse selle eest, et suitsetab seal, kus see on keelatud, või selle eest, et lahkub loata mängualalt.
Olid ajad, kui suitsetada tohtis mängulaua taga. Need ajad lõppesid 80-ndate lõpul. Sellest peale muutusid suitsetamiskohad turniiridel kohustuslikuks. Teatavasti näeb selle ette ka turniirimääruste artikkel 10b (esmakordselt on uue redaktsiooniga suitsetamiskeeld toodud ka koodeksiśse - art. 12.3c). Kuni seda muudetud pole, tuleb suitsetamiseks koht leida ja ka selle järelevalve korraldada. Suvel on asi lihtsam, külma ilmaga märksa raskem. Geurt väidab, et ta on koos majavaldajatega siiski suutnud selle paiga alati leida.
Teised kohtuniku poolt määratud kohad. Geurt toob näiteks, et ta on vajanud ruumi, kus arst võiks diabeedihaiget süstida või emad oma lapsi imetada.
Lembit
pühapäev, 13. september 2009
Korraks veel Calcuttasse
Muidugi ei vääri mingi 15-käiguline ja pealegi üsna ebamääraselt lõppenud partii sedavõrd tähelepanu, et selle juurde uuesti tagasi pöörduda. Vahepeal on Calcutta turniir otsa saanud, Le Quang Liem võitjaks tulnud, lõpuni vapralt vastu pidanud Tkatśov aga jäänud 42. kohale. Mis muidugi ei takista president Iljumźinovil talle oma äravalitute nimekirjas kohta säilitada.
Küll on aga omapoolse selgitusega välja tulnud keemiaprofessorist peakohtunik Anantharam, kes teatab, et mingisugust määrustevastast abi Tkatśovi äratamisel ei kasutatud. Tema vastane Kumar olevat öelnud, et ta saab väga harva nii kõrge reitinguga mängijaga kokku ja ei taha seda võimalust kasutamata jätta. Ja siis olevat apellatsioonikomiteesse kuuluv Mamedjarov ringi jalutanud ja ülesajamise enda hooleks võtnud.
Toiminud olevat ta vaid RC esimehe Gijsseni soovituste järgi. Nimelt on a. 2000 Chesscafes tõepoolest analüüsitud üht juhtumit Inglise meeskonnavõistlustelt, kus keegi hakanud keset vooru norskama ning siis üks meeskonnakaaslane olevat meest müksanud. See ärganud üles ja jätkanud mängu. Küsiti, kas see on sama, kui oleks viidatud määrustevastasele käigule või noolekese langemisele. Geurt tsiteeris tookord küll artikleid 13.6 ja 13.7, mille järgi kohtunik ega teised mängijad ei tohi partii käiku sekkuda, leidis aga, et norskamine võis häirida vastasmängijat ja selle vältimiseks oli äratamine ainus võimalus. Nii et tema ei karistaks ühtki äratajat.
India kohtunik leidis, et ka Calcuttas toimis ta täielikult artikli 13.2 järgi, tagades head mängutingimused.
Ilmselt peab kohtunik lähtuma eelkõige siiski koodeksis kirjapandust, mitte selle tõlgendustest, lähtugu need kasvõi RC esimehelt. Pealegi puudutas too vana kommentaar vaid üht erijuhtumit, kus tegu mängija norskamisega, mis tõepoolest mängukaaslasi võis segada.
Oma kartoteeki olen aga kirjutanud Chesscafest ka hilisema juhtumi (oktoober 2004) Kanada meistrivõistlustelt: Joobes mängija jäi rohkem kui tunniks magama. Naaber äratas ta, kui kellale oli jäänud alla 10 minuti. Mees käis tualetis ja jätkas mängu. Vahepeal olid mõned mängijad protesteerinud välise sekkumise vastu. Peakohtunik andis mängijale võidu, turniiri apellatsioonikomitee laskis aga samast seisust edasi mängida. Vastasmängija andis nüüd protestiks partii alla. Maleföderatsiooni apellatsioonikomitee muutis aga turniirikomitee otsuse ja kaotuse sai mängija.
Geurt kirjutas tookord, et koodeks ei anna küll vastust, aga kohtunik peab tagama, et kõiki partiisid mängitaks korrektselt ja tulemustele jõutaks normaalsete vahenditega. Ülesäratamise vastu võis aga igal juhul protestida.
Vahepeal on Calcutta juhtum ka internetis elavat arutlust leidnud. Ega kohtuniku (ja sellega kaudselt ka Tkatśovi) toetajaid palju pole. Ainult üks prantslane toob vabanduseks pika õhusõidu ja ajavahe ning eufooria, millesse Tkatśov sattus pärast Prantsusmaa meistrivõistlustel 18 punkti võrra tõusnud reitingut. Üks śotlane leiab, et terve mõistus on koodeksiartiklitest tähtsam ning äratada tuleks alati, sest ei tea ju kellegi tervislikku seisundit. Ainult IA Petrov Bulgaariast leiab, et peakohtunik olevat toiminud parimal võimalikul moel ning peab selle kinnituseks vajalikuks tsiteerida kogu koodeksi eessõna.
Enamus ülejäänutest on nii Tkatśovi kui ka peakohtuniku suhtes selgelt negatiivselt meelestatud. Kõige teravamalt on end väljendanud turniiril osalenud GM Short. Tema arvates ei saa juhtunut võrrelda Inglise 200. a. juhtumiga. Tkatśov ei jäänud lihtsalt magama, vaid oli sügavalt joobes - koomalähedases seisundis, metüülunisuses, nagu ta kirjutab. Selgemat artikli 12.1 rikkumist ei saa olla - Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Kõige sobivam karistus oleks olnud art. 13.4g järgi võistlustelt kõrvaldamine. See ongi ju sellisteks ekstravagantseteks olukordadeks. Asi mõjunud śokeerivalt rohketele kohalviibinud lastele. Short küsib, kas nii sabki malest sport.
Arutelu käigus leiti, et kuigi võistlused ja nende korraldajad on erinevad, tuleks eksimustele leida tasakaalustatud lähenemine. Võistlustele hilinemise suhtes oleme ju muutunud ülipedantseks. Huvitav, kui palju hilines naiste võistkondlikul MM-il viimase laua võitnud Valentina Gunina partiis INdia vastu. Chessdom.com kirjutas minutist, e3e5.com vaid sekundist. Kuivõrd lõpuks oli kolmel naiskonnal võrdselt matśipunkte, võis see otsustada MM-tiitli.
Lembit
Küll on aga omapoolse selgitusega välja tulnud keemiaprofessorist peakohtunik Anantharam, kes teatab, et mingisugust määrustevastast abi Tkatśovi äratamisel ei kasutatud. Tema vastane Kumar olevat öelnud, et ta saab väga harva nii kõrge reitinguga mängijaga kokku ja ei taha seda võimalust kasutamata jätta. Ja siis olevat apellatsioonikomiteesse kuuluv Mamedjarov ringi jalutanud ja ülesajamise enda hooleks võtnud.
Toiminud olevat ta vaid RC esimehe Gijsseni soovituste järgi. Nimelt on a. 2000 Chesscafes tõepoolest analüüsitud üht juhtumit Inglise meeskonnavõistlustelt, kus keegi hakanud keset vooru norskama ning siis üks meeskonnakaaslane olevat meest müksanud. See ärganud üles ja jätkanud mängu. Küsiti, kas see on sama, kui oleks viidatud määrustevastasele käigule või noolekese langemisele. Geurt tsiteeris tookord küll artikleid 13.6 ja 13.7, mille järgi kohtunik ega teised mängijad ei tohi partii käiku sekkuda, leidis aga, et norskamine võis häirida vastasmängijat ja selle vältimiseks oli äratamine ainus võimalus. Nii et tema ei karistaks ühtki äratajat.
India kohtunik leidis, et ka Calcuttas toimis ta täielikult artikli 13.2 järgi, tagades head mängutingimused.
Ilmselt peab kohtunik lähtuma eelkõige siiski koodeksis kirjapandust, mitte selle tõlgendustest, lähtugu need kasvõi RC esimehelt. Pealegi puudutas too vana kommentaar vaid üht erijuhtumit, kus tegu mängija norskamisega, mis tõepoolest mängukaaslasi võis segada.
Oma kartoteeki olen aga kirjutanud Chesscafest ka hilisema juhtumi (oktoober 2004) Kanada meistrivõistlustelt: Joobes mängija jäi rohkem kui tunniks magama. Naaber äratas ta, kui kellale oli jäänud alla 10 minuti. Mees käis tualetis ja jätkas mängu. Vahepeal olid mõned mängijad protesteerinud välise sekkumise vastu. Peakohtunik andis mängijale võidu, turniiri apellatsioonikomitee laskis aga samast seisust edasi mängida. Vastasmängija andis nüüd protestiks partii alla. Maleföderatsiooni apellatsioonikomitee muutis aga turniirikomitee otsuse ja kaotuse sai mängija.
Geurt kirjutas tookord, et koodeks ei anna küll vastust, aga kohtunik peab tagama, et kõiki partiisid mängitaks korrektselt ja tulemustele jõutaks normaalsete vahenditega. Ülesäratamise vastu võis aga igal juhul protestida.
Vahepeal on Calcutta juhtum ka internetis elavat arutlust leidnud. Ega kohtuniku (ja sellega kaudselt ka Tkatśovi) toetajaid palju pole. Ainult üks prantslane toob vabanduseks pika õhusõidu ja ajavahe ning eufooria, millesse Tkatśov sattus pärast Prantsusmaa meistrivõistlustel 18 punkti võrra tõusnud reitingut. Üks śotlane leiab, et terve mõistus on koodeksiartiklitest tähtsam ning äratada tuleks alati, sest ei tea ju kellegi tervislikku seisundit. Ainult IA Petrov Bulgaariast leiab, et peakohtunik olevat toiminud parimal võimalikul moel ning peab selle kinnituseks vajalikuks tsiteerida kogu koodeksi eessõna.
Enamus ülejäänutest on nii Tkatśovi kui ka peakohtuniku suhtes selgelt negatiivselt meelestatud. Kõige teravamalt on end väljendanud turniiril osalenud GM Short. Tema arvates ei saa juhtunut võrrelda Inglise 200. a. juhtumiga. Tkatśov ei jäänud lihtsalt magama, vaid oli sügavalt joobes - koomalähedases seisundis, metüülunisuses, nagu ta kirjutab. Selgemat artikli 12.1 rikkumist ei saa olla - Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Kõige sobivam karistus oleks olnud art. 13.4g järgi võistlustelt kõrvaldamine. See ongi ju sellisteks ekstravagantseteks olukordadeks. Asi mõjunud śokeerivalt rohketele kohalviibinud lastele. Short küsib, kas nii sabki malest sport.
Arutelu käigus leiti, et kuigi võistlused ja nende korraldajad on erinevad, tuleks eksimustele leida tasakaalustatud lähenemine. Võistlustele hilinemise suhtes oleme ju muutunud ülipedantseks. Huvitav, kui palju hilines naiste võistkondlikul MM-il viimase laua võitnud Valentina Gunina partiis INdia vastu. Chessdom.com kirjutas minutist, e3e5.com vaid sekundist. Kuivõrd lõpuks oli kolmel naiskonnal võrdselt matśipunkte, võis see otsustada MM-tiitli.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)