Siinkohal ei mõtle ma hea mängija all seda, kes teistest paremini malet mängib, vaid lihtsalt seda, kellega on ühel turniiril hea mängida ning kellega ka kohtunikul on meeldiv kokku puutuda. Eelmises kommentaaris oli juttu nõuetest, mida esitatakse maletajatele Prantsusmaal. Selleks aga, et end malelaua taga korralikult ülal pidada, pole muidugi tingimata vaja juriidilisi norme ja dokumente. Paar nädalat tagasi püüdis sakslaste internetilehel www.schachfeld.de olulisemad asjad punktiviisi kokku võtta Boris Laurent. Järgnes üsna elav diskussioon.
Sakslaste arvates tunneb hea mängija ära sellest, et ta:
- ilmub malelaua juurde õigeks ajaks, et aidata ka laud mängukorda seada;
- tervitab oma vastast või vastasvõistkonda;
- tal on alati valmis pliiats partii üleskirjutamiseks;
- soovib partii algul vastasele head mängu;
- püüab ise vältida segamist vestluse, paberitega sahistamise, jalgadega lohistamise jm. moel;
- hoolitseb selle eest, et sellised häired kõrvaldataks ka siis, kui ta ise pole käigul;
- ei lahku oma käigul olles mängusaalist;
- paneb vaieldavatel juhtudel malekella seisma ja laseb neid kohtuniku abiga selgitada, alustamata ise häälekalt diskussiooni;
- pakub viiki ainult reeglite järgi (korrektselt, pärast oma käiku, märkides pakkumise partiiprotokolli ja enne oma kella vajutamist);
-lükkab viigipakkumise vajaduse korral tagasi, tehes oma järgmise käigu ja öeldes "ei tänan" või "tahaksin veel mängida";
- jätab kõrvale igasugused psühhomängud, nagu vastasele otsajõllitamine ja grimasside tegemine;
- on valmis pärast partiid selle analüüsimiseks kõrvalruumis;
- õnnitleb vastast ka võistkonnavõistlusel võidetud partii puhul;
- kannab sobivat riietust, igatahes mitte spordisärki ja dressipükse;
- seab pärast partiid malendid jälle algseisu, olenemata sellest, mis laadi võistlusega on tegemist.
Ühtekokku piisab aga normaalsest käitumisest, pole vaja mingeid rituaale, sõnakõlksutamist ega liialdatud viisakust.
Nii siis sakslaste arvates. Kas on veel midagi vaja?
Lembit
kolmapäev, 31. oktoober 2007
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Mis on Maletaja harta?
Kui jälgida Prantsuse malekohtunike ajakirjast sealseile mängijaile langetatud karistusi, siis võib sageli kohata viiteid Maletaja hartale. See on dokument, mille sealne maleliit võttis vastu 2003.a. Iga mängija, kes lülitub mingisse liidu egiidi all toimuvasse võistlusesse, kohustub tunnustama nii hartat kui ka FIDE eetikakoodeksit ja Prantsuse spordikoodeksit. Nende rikkumisele aga järgnevad santsioonid. Mida siis harta maletajalt eeldab?
Austada reegleid
- Partiisid mängitakse vastavalt reeglitele, mis on kindlaks määratud FIDE ja rahvusliku maleliidu poolt. Neid tuleb rakendada siiralt.
- Partii või matśi tulemus tuleb saavutada ausalt, ilma spordieetikat rikkumata ning see ei tohi tuleneda mingitest läbirääkimistest. Käitumine, mis võib kahjustada teist mängijat või malemängu mainet, on täiesti keelatud.
- Viigipakkumine ei või kunagi olla seotud mingite tingimustega. Punkti jaotamine vastastikusel kokkuleppel ei tohi arvesse võtta väljaspool spordikonteksti olevaid kaalutlusi ning selleni võib viia vaid tõeline vastasseis malelaual.
Austada vastasmängijat
- See tähendab keelduda mängides abi otsimisest keelatud vahenditest, välistest infoallikatest, pettustest.
- See tähendab vältida vastasmängija segamist või häirimist mistahes viisil.
- See tähendab vastasmängija poole pöördumist ainult viisakate sõnade ja väljenditega.
Austada kohtunikku
- Turniirist osa võttes aktsepteerib mängija mängimist kohtuniku kontrolli all, kellel on kogu vajalik võim mängureeglite rakendamiseks.
- Vastutades spordivaimu põhimõtetest ja maleliidu eeskirjadest kinnipidamise eest on kohtunik maleliidu ametlikuks esindajaks võistluspaigas.
- Kui mängija seisab partii jooksul vastamisi kohtuniku otsustega, siis peab ta neile alluma. Ta võib neile kohe suuliselt protestida, aga niipea kui võimalik, esitab ta protesti kirjalikult vastavalt formaalsustele, mida talle peavad seletama kohtunikud.
Austada korraldajat
- Iga mängija peab soodustama võistluse korralikku läbiviimist.
- Lülitumine võistlusse tähendab nende eeskirjade tunnustamist, mis on võetud turniirisaalis teatavaks tehtud reglementi.
- Turniiri korralduse kohta esitatud kaebusi arvestatakse vaid siis, kui need on vormistatud korrektselt.
Nagu näha, pole toodus midagi prantslastele ainuomast. On loomulik, et nii toimitaks kõikjal.
Lembit
Austada reegleid
- Partiisid mängitakse vastavalt reeglitele, mis on kindlaks määratud FIDE ja rahvusliku maleliidu poolt. Neid tuleb rakendada siiralt.
- Partii või matśi tulemus tuleb saavutada ausalt, ilma spordieetikat rikkumata ning see ei tohi tuleneda mingitest läbirääkimistest. Käitumine, mis võib kahjustada teist mängijat või malemängu mainet, on täiesti keelatud.
- Viigipakkumine ei või kunagi olla seotud mingite tingimustega. Punkti jaotamine vastastikusel kokkuleppel ei tohi arvesse võtta väljaspool spordikonteksti olevaid kaalutlusi ning selleni võib viia vaid tõeline vastasseis malelaual.
Austada vastasmängijat
- See tähendab keelduda mängides abi otsimisest keelatud vahenditest, välistest infoallikatest, pettustest.
- See tähendab vältida vastasmängija segamist või häirimist mistahes viisil.
- See tähendab vastasmängija poole pöördumist ainult viisakate sõnade ja väljenditega.
Austada kohtunikku
- Turniirist osa võttes aktsepteerib mängija mängimist kohtuniku kontrolli all, kellel on kogu vajalik võim mängureeglite rakendamiseks.
- Vastutades spordivaimu põhimõtetest ja maleliidu eeskirjadest kinnipidamise eest on kohtunik maleliidu ametlikuks esindajaks võistluspaigas.
- Kui mängija seisab partii jooksul vastamisi kohtuniku otsustega, siis peab ta neile alluma. Ta võib neile kohe suuliselt protestida, aga niipea kui võimalik, esitab ta protesti kirjalikult vastavalt formaalsustele, mida talle peavad seletama kohtunikud.
Austada korraldajat
- Iga mängija peab soodustama võistluse korralikku läbiviimist.
- Lülitumine võistlusse tähendab nende eeskirjade tunnustamist, mis on võetud turniirisaalis teatavaks tehtud reglementi.
- Turniiri korralduse kohta esitatud kaebusi arvestatakse vaid siis, kui need on vormistatud korrektselt.
Nagu näha, pole toodus midagi prantslastele ainuomast. On loomulik, et nii toimitaks kõikjal.
Lembit
pühapäev, 28. oktoober 2007
Malenuppudest ja muustki
Peaaegu kõigil spordialadel on kasutatavate vahendite kuju ja mõõtmed rangelt määratletud. Oleks mõeldamatu, kui kergejõustikus kasutataks erinevatel võistlustel eri pikkusega odasid või eri kaaluga kettaid või joostaks üle eri kõrgusega tõketest. Males võime aga erinevatel võistlustel kasutada mitmesuguse väljanägemisega malendeid ja mitut tüüpi kelli. Ometi on ka FIDE korduvalt üritanud kindlaks määrata kasutatava inventari ja võistluspaikade standardeid ning sellised normid kehtivad praegugi. Täpsemat kirjeldust need vaevalt vajavad, aga mõned näited võivad pakkuda huvi.
Üldiselt peavad kasutatavad malelauad, malendid ja kellad saama heakskiidu peakohtunikult, matśide puhul aga ka mõlemalt mängijalt. On väga soovitav, et võistlustel kasutatav inventar oleks sama kõigis partiides.
Malendid peaksid olema puust või mingist puu imitatsioonist. Kuninga kõrgus peaks olema 9,5 cm (mullune FIDE kongress lisas selle numbri ette circa). Kuninga aluse diameeter olgu 35-40 % tema kõrgusest. Malendite kaal olgu selline, et neid oleks kerge liigutada, aga et nad oleksid stabiilsed. FIDE võistlustel on soovitav kasutada Staunton-tüüpi malendeid. Malendid olgu üksteisest selgelt eristatavad, eriti aga kuninga tipp selgelt erinema lipu omast. Tumedad malendid olgu mustad või pruunid, heledad valged või kreemjad. Ei malendid, lauad ega malekellad tohi läikida.
FIDEs registreeritud turniirideks soovitatakse puust malelaudu., võimalikud on aga ka kivist või marmorist malelauad, kui peakohtunik neid vastuvõetavaks peab. Malelaua väljad võivad olla pruunid, rohelised, kollakaspruunid, valged, tuhmkollased , kreemjad jne. Hoolitseda tuleb värvipimedate inimeste eest. Väli olgu 2 korda suurem etturi aluse diameetrist. Soovitav on, et välja külg oleks 5-6 cm.
Laud, mille peale (või sisse) malelaud paigutada, peaks pikkuselt olema vähemalt 2 korda suurem malelaua laiusest, selle laius olgu aga 15-20 cm suurem kui malelaual. Laua maksimaalne laius võib olla 83 cm. Tippturniiridel on soovitav kasutada vähemalt 120x80 cm suurust lauda. Laua eelistatav kõrgus võiks olla 74 cm. Toolide kõrgus olgu mugav. Nende
liigutamisel ei tohiks tekkida mingit müra.
Mehaanilistel malekelladel olgu nooleke, mis näitab täpselt täistunde ning on kinnitatud nii, et selle langemist saab selgelt jälgida. Elektrooniliste kellade ekraanidelt olgu kummagi mängija allesjäänud aeg loetav vähemalt 3 meetri kauguselt. Vähemalt 10 meetri kauguselt olgu näha, kumb kellapool käib. Ajakontrolli möödumisel peaks vähemalt 5 minuti jooksul säilima ekraanil info selle kohta, kes ületas mõtlemisaja esimesena. Kellad ei või tekitada mingit heli. Patareiga töötavad kellad peavad näitama, kui patarei hakkab nõrgenema, seejärel aga siiski veel töötama vähemalt 10 tundi. FIDE üritustel kasutatavad elektroonilised malekellad peab heaks kiitma FIDE tehniline komisjon.
Tippturniiridel on igale malelauale vaja vähemalt 9 ruutmeetrit ruumi, arvestamata ruumi kohtunikele ja pealtvaatajatele. Teistel turniiridel piisab 5 ruutmeetrist. Vahemaa malelaudade ja pealtvaatajate vahel peaks tippturniiridel olema vähemalt poolteist, teistel turniiridel aga üks meeter. Valgus olgu selline, mis ei heida malelaudadele varje ega tekitaks müra. Valgus ei tohi mängijaid häirida. Eelistada tuleks kõigi voorude alustamist kunstliku valgusega.
Ühtlusest mängijad ainult võidavad. On aga loomulik, et toodud ja muudest normidest saab kõnelda vaid FIDE enda võistlustel. Mujale standardiseerimine ilmselt ei jõua.
Lembit
Üldiselt peavad kasutatavad malelauad, malendid ja kellad saama heakskiidu peakohtunikult, matśide puhul aga ka mõlemalt mängijalt. On väga soovitav, et võistlustel kasutatav inventar oleks sama kõigis partiides.
Malendid peaksid olema puust või mingist puu imitatsioonist. Kuninga kõrgus peaks olema 9,5 cm (mullune FIDE kongress lisas selle numbri ette circa). Kuninga aluse diameeter olgu 35-40 % tema kõrgusest. Malendite kaal olgu selline, et neid oleks kerge liigutada, aga et nad oleksid stabiilsed. FIDE võistlustel on soovitav kasutada Staunton-tüüpi malendeid. Malendid olgu üksteisest selgelt eristatavad, eriti aga kuninga tipp selgelt erinema lipu omast. Tumedad malendid olgu mustad või pruunid, heledad valged või kreemjad. Ei malendid, lauad ega malekellad tohi läikida.
FIDEs registreeritud turniirideks soovitatakse puust malelaudu., võimalikud on aga ka kivist või marmorist malelauad, kui peakohtunik neid vastuvõetavaks peab. Malelaua väljad võivad olla pruunid, rohelised, kollakaspruunid, valged, tuhmkollased , kreemjad jne. Hoolitseda tuleb värvipimedate inimeste eest. Väli olgu 2 korda suurem etturi aluse diameetrist. Soovitav on, et välja külg oleks 5-6 cm.
Laud, mille peale (või sisse) malelaud paigutada, peaks pikkuselt olema vähemalt 2 korda suurem malelaua laiusest, selle laius olgu aga 15-20 cm suurem kui malelaual. Laua maksimaalne laius võib olla 83 cm. Tippturniiridel on soovitav kasutada vähemalt 120x80 cm suurust lauda. Laua eelistatav kõrgus võiks olla 74 cm. Toolide kõrgus olgu mugav. Nende
liigutamisel ei tohiks tekkida mingit müra.
Mehaanilistel malekelladel olgu nooleke, mis näitab täpselt täistunde ning on kinnitatud nii, et selle langemist saab selgelt jälgida. Elektrooniliste kellade ekraanidelt olgu kummagi mängija allesjäänud aeg loetav vähemalt 3 meetri kauguselt. Vähemalt 10 meetri kauguselt olgu näha, kumb kellapool käib. Ajakontrolli möödumisel peaks vähemalt 5 minuti jooksul säilima ekraanil info selle kohta, kes ületas mõtlemisaja esimesena. Kellad ei või tekitada mingit heli. Patareiga töötavad kellad peavad näitama, kui patarei hakkab nõrgenema, seejärel aga siiski veel töötama vähemalt 10 tundi. FIDE üritustel kasutatavad elektroonilised malekellad peab heaks kiitma FIDE tehniline komisjon.
Tippturniiridel on igale malelauale vaja vähemalt 9 ruutmeetrit ruumi, arvestamata ruumi kohtunikele ja pealtvaatajatele. Teistel turniiridel piisab 5 ruutmeetrist. Vahemaa malelaudade ja pealtvaatajate vahel peaks tippturniiridel olema vähemalt poolteist, teistel turniiridel aga üks meeter. Valgus olgu selline, mis ei heida malelaudadele varje ega tekitaks müra. Valgus ei tohi mängijaid häirida. Eelistada tuleks kõigi voorude alustamist kunstliku valgusega.
Ühtlusest mängijad ainult võidavad. On aga loomulik, et toodud ja muudest normidest saab kõnelda vaid FIDE enda võistlustel. Mujale standardiseerimine ilmselt ei jõua.
Lembit
laupäev, 27. oktoober 2007
Kes fikseerib ajaületuse?
Arvan, et Eesti maleüldsuse teadmistega reeglitest ja meie kohtunike tegevusega võib üldiselt rahule jääda. See arvamus süvenes mus veelgi, kui jälgisin viimasel nädalal Saksa kohtunikekogu leheküljel diskussiooni ajaületuste fikseerimise üle. Kõigepealt näis esimestena mõttevahetusse lülitunutel olevat arusaam, et kohtunike ülesandeks on see vaid mingitel kõrgetasemelistel võistlustel, seejärel aga koondus tähelepanu asjadele, mis peaksid niigi olema selged.
Partiide jälgimine, eriti ajapuuduses on ju kohtuniku peamine ülesanne (art. 13.3). Tavamales püüab kohtunik ise näha kõiki langeda ähvardavaid noolekesi või nullile lähenevaid elektronkellade näite. Aga ka kohtunik ei saa üheaegselt jõuda kõigi laudade juurde. Seepärast ütlebki art. 6.9 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Ja küsimus pole põrmugi selles, et kohtunik püüaks mingit noolelangemist ignoreerida, nagu leidis üks arutlusest osavõtja.
Sakslaste diskussioonil oli palju juttu ka pealtvaatajate rollist. Arvati, et noolekese langemisega on partii niikuinii juba läbi ja seetõttu pole midagi halba, kui mõni kõrvalseisja asjale tähelepanu juhib. Partii on küll otsas, aga ometi seab ju juba tsiteeritud 6.9 täiendava tingimuse, mida täitmata ei saa aega ületatuks lugeda. Pealegi ei tarvitse ajaületus tingimata tähendada partii kaotust, vaid asi võib ka viigiga lõppeda (art. 6.10) ja selle saab kindlaks teha vaid kohtunik. Nii et pealtvaatajatel (kelle hulka kuuluvad ka teiste partiide mängijad, olgu nad siis oma mängud juba lõpetanud või mitte) ei tohiks noolekesega midagi tegemist olla. See muidugi ei tähenda, et ajaületust ei fikseeritaks, kui selle kohta laua kõrvalt märku antakse. Aga kindlasti toimivad kõige paremini need pealtvaatajad, kes kohtunikule laual toimunust või toimuvast vaikselt märku annavad.
Teisiti on lood kiir- ja välkmalega. Seal hoidub kohtunik teadlikult oma nina vaheletoppimisest. See ei tähenda muidugi, et ta samal ajal ka seal ei püüaks tähelepanelikult jälgida saalis toimuvat. Aga seal vastutavad kõige malelaual juhtuva eest ainult mängijad ise. Kohtunik ei sekku seal sellegi pärast, et seal peab olema võimalik mõlema noolekese langemine, kui ühe poole aja lõppemine jääb fikseerimata. Võib vaielda selle üle, kas pärast mõlema poole aegade lõppemist peab kohtunik sekkuma või mitte. Teoreetiliselt võiks ju asi veel lõppeda kasvõi matiga ja sel juhul loeb matt. Aga samal ajal ei saa ju välgu voor lõpmatult venida ja seetõttu olen ise tavaliselt pärast teise noolekese langemist partii siiski lõpetanud.
Sakslased pöörasid oma arutlustes rohket tähelepanu kiiretele lõppmängudele (artikkel 10). Kas peaks nendes toimima tava- või kiirmale reeglite järgi? Õige on ilmselt lähtuda tavamalest, sest kiir- ja välkmale on eraldatud koodeksi lisasse, kiire lõppmängu artikkel aga on keset koodeksi põhiosa. Aga selle artikli rakendamisel on oma spetsiifika, viigi fikseerimine pärast ühe noolekese langemist on üsna igapäevane nähtus.
Põhiline, mis sakslaste arutluses esiplaanile jäi, oli siiski see, et iga turniir vajab neutraalset kohtunikku ning mida kogenum ja teadlikum see kohtunik on, seda parem.
Lembit
Partiide jälgimine, eriti ajapuuduses on ju kohtuniku peamine ülesanne (art. 13.3). Tavamales püüab kohtunik ise näha kõiki langeda ähvardavaid noolekesi või nullile lähenevaid elektronkellade näite. Aga ka kohtunik ei saa üheaegselt jõuda kõigi laudade juurde. Seepärast ütlebki art. 6.9 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Ja küsimus pole põrmugi selles, et kohtunik püüaks mingit noolelangemist ignoreerida, nagu leidis üks arutlusest osavõtja.
Sakslaste diskussioonil oli palju juttu ka pealtvaatajate rollist. Arvati, et noolekese langemisega on partii niikuinii juba läbi ja seetõttu pole midagi halba, kui mõni kõrvalseisja asjale tähelepanu juhib. Partii on küll otsas, aga ometi seab ju juba tsiteeritud 6.9 täiendava tingimuse, mida täitmata ei saa aega ületatuks lugeda. Pealegi ei tarvitse ajaületus tingimata tähendada partii kaotust, vaid asi võib ka viigiga lõppeda (art. 6.10) ja selle saab kindlaks teha vaid kohtunik. Nii et pealtvaatajatel (kelle hulka kuuluvad ka teiste partiide mängijad, olgu nad siis oma mängud juba lõpetanud või mitte) ei tohiks noolekesega midagi tegemist olla. See muidugi ei tähenda, et ajaületust ei fikseeritaks, kui selle kohta laua kõrvalt märku antakse. Aga kindlasti toimivad kõige paremini need pealtvaatajad, kes kohtunikule laual toimunust või toimuvast vaikselt märku annavad.
Teisiti on lood kiir- ja välkmalega. Seal hoidub kohtunik teadlikult oma nina vaheletoppimisest. See ei tähenda muidugi, et ta samal ajal ka seal ei püüaks tähelepanelikult jälgida saalis toimuvat. Aga seal vastutavad kõige malelaual juhtuva eest ainult mängijad ise. Kohtunik ei sekku seal sellegi pärast, et seal peab olema võimalik mõlema noolekese langemine, kui ühe poole aja lõppemine jääb fikseerimata. Võib vaielda selle üle, kas pärast mõlema poole aegade lõppemist peab kohtunik sekkuma või mitte. Teoreetiliselt võiks ju asi veel lõppeda kasvõi matiga ja sel juhul loeb matt. Aga samal ajal ei saa ju välgu voor lõpmatult venida ja seetõttu olen ise tavaliselt pärast teise noolekese langemist partii siiski lõpetanud.
Sakslased pöörasid oma arutlustes rohket tähelepanu kiiretele lõppmängudele (artikkel 10). Kas peaks nendes toimima tava- või kiirmale reeglite järgi? Õige on ilmselt lähtuda tavamalest, sest kiir- ja välkmale on eraldatud koodeksi lisasse, kiire lõppmängu artikkel aga on keset koodeksi põhiosa. Aga selle artikli rakendamisel on oma spetsiifika, viigi fikseerimine pärast ühe noolekese langemist on üsna igapäevane nähtus.
Põhiline, mis sakslaste arutluses esiplaanile jäi, oli siiski see, et iga turniir vajab neutraalset kohtunikku ning mida kogenum ja teadlikum see kohtunik on, seda parem.
Lembit
reede, 26. oktoober 2007
Kas matti oli?
Paari päeva eest võeti sakslaste internetilehel arutusele järgmine juhtum. Malelaual oli olnud tegemist elementaarse seisuga.
Valged: Kg6, Ec7 (2). Mustad: Kg8 (1).
Ajakontrollist (2 tundi 40 käigule ja 1 tund lõpuni) oli parajasti jooksnud kuuenda mängutunni viimane minut.
Valge võttis oma etturi laualt, haaras laua kõrvalt valge lipu ja pani selle c8, seda ometi käest lahti laskmata. Sel hetkel nooleke tema malekellal langes. Must osutas kellale ja ütles: "Aeg!" Alles siis vabastas valge lipu käest. Kohtunikku parajasti laua juures polnud. Mis on partii tulemus?
Kõigepealt tekib küsimus, kus siis kohtunik oli. Ütleb ju artikkel 13.3: Kohtunik jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, ... Vaevalt võis sel hetkel tal olla midagi tähtsamat teha. Aga küllap ta seejärel laua juurde jõudis, keegi sündmuste esitatud käiku ei vaidlustanud ja küsimus oli vaid selles, kuidas neid tõlgendada.
Loomulikult viitas valge artiklile 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Ja muidugi artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Kas aga matt peaks olema just enne noolekese langemist, seda siin ju öeldud pole. Aga ei peagi ju olema, sest koodeksi esimene, mängumääruste osa ei kõnele kelladest mitte midagi. Selleks on ju koodeksi teine pool.
Valgete toetajad viitasid ka sellele, et must ei seisanud kelli. Aga vist ei pidanudki seda tegema, kuigi muidugi oleks võinud. Aga piisab artiklist 6.9: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii see ju oli. Muide on sakslased otsinud koodeksist artikleid, millal kellad peab tingimata seiskama. Nii on see art. 6.13b kohtunikult abi otsides, 7.3 määrustevastastaste käikude puhul, 8.5a partiiprotokollide kordaseadmisel, 9.5 või 10.2 viigitaotlustel, B8 kiir- ja välkmale ajaületuse taotlustel.
Mustade peamiseks trumbiks oli muidugi artikkel 6.10: ... on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Artikkel 4.6c aga ütleb, et käik loetakse tehtuks, etturi muundumise korral , kui ettur on malelaualt eemaldatud ja mängija käsi vabastanud uue malendi pärast selle muundumisväljale asetamist.
Oli neidki diskuteerijaid, kes leidsid, et valged peaksid olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Ilmselt olid need üsna väheste kogemustega mängijad, sest mustadel oli ju lauale jäänud üksik kuningas. Artikli 6.10 järgi aga lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängijat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Nii jõudsidki vaidlejad lõpuks ühisele arvamusele, et kohtunik peaks takkajärele fikseerima ajaületuse ja partiitulemuseks viigi.
Üks veidi filosofeerima kaldunud osaleja leidis, et maletajad jagunevad malesportlasteks ja malemängijateks. Esimesed oleksid selle seisu mustadega juba ammu alla andnud, teised aga püüavad ära kasutada iga õlekõrrekest.
Lembit
Valged: Kg6, Ec7 (2). Mustad: Kg8 (1).
Ajakontrollist (2 tundi 40 käigule ja 1 tund lõpuni) oli parajasti jooksnud kuuenda mängutunni viimane minut.
Valge võttis oma etturi laualt, haaras laua kõrvalt valge lipu ja pani selle c8, seda ometi käest lahti laskmata. Sel hetkel nooleke tema malekellal langes. Must osutas kellale ja ütles: "Aeg!" Alles siis vabastas valge lipu käest. Kohtunikku parajasti laua juures polnud. Mis on partii tulemus?
Kõigepealt tekib küsimus, kus siis kohtunik oli. Ütleb ju artikkel 13.3: Kohtunik jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, ... Vaevalt võis sel hetkel tal olla midagi tähtsamat teha. Aga küllap ta seejärel laua juurde jõudis, keegi sündmuste esitatud käiku ei vaidlustanud ja küsimus oli vaid selles, kuidas neid tõlgendada.
Loomulikult viitas valge artiklile 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on malendi valik lõplik, kui see malend puudutab muundumisvälja. Ja muidugi artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Kas aga matt peaks olema just enne noolekese langemist, seda siin ju öeldud pole. Aga ei peagi ju olema, sest koodeksi esimene, mängumääruste osa ei kõnele kelladest mitte midagi. Selleks on ju koodeksi teine pool.
Valgete toetajad viitasid ka sellele, et must ei seisanud kelli. Aga vist ei pidanudki seda tegema, kuigi muidugi oleks võinud. Aga piisab artiklist 6.9: Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängija on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Nii see ju oli. Muide on sakslased otsinud koodeksist artikleid, millal kellad peab tingimata seiskama. Nii on see art. 6.13b kohtunikult abi otsides, 7.3 määrustevastastaste käikude puhul, 8.5a partiiprotokollide kordaseadmisel, 9.5 või 10.2 viigitaotlustel, B8 kiir- ja välkmale ajaületuse taotlustel.
Mustade peamiseks trumbiks oli muidugi artikkel 6.10: ... on partii kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Artikkel 4.6c aga ütleb, et käik loetakse tehtuks, etturi muundumise korral , kui ettur on malelaualt eemaldatud ja mängija käsi vabastanud uue malendi pärast selle muundumisväljale asetamist.
Oli neidki diskuteerijaid, kes leidsid, et valged peaksid olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Ilmselt olid need üsna väheste kogemustega mängijad, sest mustadel oli ju lauale jäänud üksik kuningas. Artikli 6.10 järgi aga lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängijat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul. Nii jõudsidki vaidlejad lõpuks ühisele arvamusele, et kohtunik peaks takkajärele fikseerima ajaületuse ja partiitulemuseks viigi.
Üks veidi filosofeerima kaldunud osaleja leidis, et maletajad jagunevad malesportlasteks ja malemängijateks. Esimesed oleksid selle seisu mustadega juba ammu alla andnud, teised aga püüavad ära kasutada iga õlekõrrekest.
Lembit
neljapäev, 25. oktoober 2007
Hea kohtuniku 10 käsku
On kirjutatud palju sellest, milline peaks malekohtunik olema. Pole minagi saanud kirjutamata jätta. Üheks näiteks kasvõi EML internetilehel olev tekst "Malekohtunikust, tema rollist ja ülesannetest". Alljärgnevad kümme käsku ilmusid aga Hispaania kohtunike praegu kahjuks mitteilmuvale kodulehele "Arbitros de Ajedrez" 29. märtsil 2005, nende autoriks on Manuel Navarra. Loodan, et mu tõlge on enam-vähem täpne.
1. Terve mõistus. Malekohtunik peab tundma reegleid ja oskama neid rakendada. Ta peab arvestama, et kõik pole must ega valge, värve on palju. Ta teab, kuidas õppida enda ja teiste vigadest.
2. Eetika. Malekohtunik teab, kuidas olla õiglane, ta oskab enne otsuse langetamist arvesse võtta kõiki osapooli ega otsusta midagi ülepeakaela.
3. Enesevalitsus. Malekohtunik pole üleliia range ega ka üleliia järeleandlik, iga juhtum nõuab erinevat otsustamist. Näiteks kommenteerivad mängijad partii järel lühidalt kohtuniku otsust: "Ta peab silmas, et ta kedagi ei pahandaks. ", "Kui saalis on ajapuudus, ei luba ta lärmata ega lase teistel mängijatel laua ümber koguneda."
4. Asend. Kohtuniku hea paiknemine mängusaalis on väga oluline, et jälgida normaalselt partiisid, kus võib tekkida probleeme või mängijail võib teda vaja olla.
5. Peategelased. Ei mängijad ega kohtunikud tohi olla silmatorkavad, pigem olgu nad nagu olemata, ilma et neid märgataks.
6. Efektiivsus. On vaja hoolikust, et paarimine teostataks õigeaegselt, et kontrollitaks mängusaali korrasolekut, et protokollid oleksid laudadel, et kellad oleksid korralikult asetatud jne. ...
7. Kannatlikkus. Seda nii lapsevanemate kui esindajate, mängijate ja kogu publiku suhtes.
8. Seltsimehelikkus. Seda oma kaaskohtunike suhtes, ilma et me ometi moodustaksime mingit suletud ringi. Kui sinu grupis on mängud läbi, mine abiks teistele gruppidele.
9. Tagasihoidlikkus. Ära püüa olla kohtunikekogu täheks, selles on palju häid kohtunikke.
10. Gens una sumus. Vahel kipub ununema, et me kõik oleme sama malepere osad.
Aga me kõik oleme niisugused, eks? Või vähemalt püüame olla, kas jah?
Lembit (tõlge)
1. Terve mõistus. Malekohtunik peab tundma reegleid ja oskama neid rakendada. Ta peab arvestama, et kõik pole must ega valge, värve on palju. Ta teab, kuidas õppida enda ja teiste vigadest.
2. Eetika. Malekohtunik teab, kuidas olla õiglane, ta oskab enne otsuse langetamist arvesse võtta kõiki osapooli ega otsusta midagi ülepeakaela.
3. Enesevalitsus. Malekohtunik pole üleliia range ega ka üleliia järeleandlik, iga juhtum nõuab erinevat otsustamist. Näiteks kommenteerivad mängijad partii järel lühidalt kohtuniku otsust: "Ta peab silmas, et ta kedagi ei pahandaks. ", "Kui saalis on ajapuudus, ei luba ta lärmata ega lase teistel mängijatel laua ümber koguneda."
4. Asend. Kohtuniku hea paiknemine mängusaalis on väga oluline, et jälgida normaalselt partiisid, kus võib tekkida probleeme või mängijail võib teda vaja olla.
5. Peategelased. Ei mängijad ega kohtunikud tohi olla silmatorkavad, pigem olgu nad nagu olemata, ilma et neid märgataks.
6. Efektiivsus. On vaja hoolikust, et paarimine teostataks õigeaegselt, et kontrollitaks mängusaali korrasolekut, et protokollid oleksid laudadel, et kellad oleksid korralikult asetatud jne. ...
7. Kannatlikkus. Seda nii lapsevanemate kui esindajate, mängijate ja kogu publiku suhtes.
8. Seltsimehelikkus. Seda oma kaaskohtunike suhtes, ilma et me ometi moodustaksime mingit suletud ringi. Kui sinu grupis on mängud läbi, mine abiks teistele gruppidele.
9. Tagasihoidlikkus. Ära püüa olla kohtunikekogu täheks, selles on palju häid kohtunikke.
10. Gens una sumus. Vahel kipub ununema, et me kõik oleme sama malepere osad.
Aga me kõik oleme niisugused, eks? Või vähemalt püüame olla, kas jah?
Lembit (tõlge)
kolmapäev, 24. oktoober 2007
Millal kaob vangerdusõigus?
Üks seis viimases Chesscafes tundus tuttavana. See, mille abil Geurt püüdis ühele kanadalasele selgeks teha, mida tähendavad seoses seisu kordumisega ajutised vangerdusõigused, õigemini küll nende kadumine.
Seis oli järgmine: Valged: Ke1, Ld1, Vh1 (3). Mustad: Ke8, Lc7 (2)
Ja leidsingi selle oma märkmeid sirvides. Esmakordselt oli see avaldatud juba detsembris 2004. Käigul on must. Valge pole selles partiis veel ei kuningat ega vankrit liigutanud, seega on tal vangerdusõigus alles.
Ühes variandis võiks mäng jätkuda: 1. ... Le5+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Le5+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja must taotleb viiki, sest pärast 5. ... Le5+ (3) kordub seis juba 3. korda ja iga kord on valge käik. Kohtunik peaks aga taotluse tagasi lükkama, sest seisu esmaesinemisel oli valgel vangerdusõigus. See läks kaotsi mitte käiguga 1. ... Le5+, vaid siis kui valge oma käiguga 2. Kf1 kuningat liigutas. Numbrid sulgudes tähendavad seisukordusi.
Teises variandis läheb mäng nii: 1. ... Lg3+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Lg3+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja
must taotleb siingi viiki, sest pärast 5. ... Lg3+ (3) on jälle kolmekordne kordumine ja valged taas käigul. Ka siin peaks kohtunik taotluse sama põhjendusega tagasi lükkama.
Tookord leidus äge võitleja, kes püüdis selgeks teha, et need olukorrad on erinevad - reeglite komitee sekretär Stewart Reuben. Nimelt võib I variandis valge vangerdusõiguse käiguga 2.Le2 veel säilitada, II variandis aga läheb see õigus kohe kaotsi, sest valge peab tingimata käima kuningaga. Nii arvas Stewart, et tagasi tuleb neist taotlustest lükata vaid esimene, teises variandis aga fikseerida viik.
Kuna üksmeelt ei olnud, hakkas Geurt koguma reeglite komitee liikmete arvamusi. 14.1 Liikmesföderatsioonid võivad paluda FIDE-t anda ametlik otsus malekoodeksit puudutavate probleemide kohta.
Augustis 2005 oli reeglite komitee koos Dresdenis ning leidis, et ka II juhul ei saanud viiki fikseerida, sest seisus 1 polnud valge veel vangerdusõigust kaotanud. See kadus alles käiguga 2. Kf1, mitte käiguga 1. ... Lg3+.
Siit siis üldine juhis kohtunikele: mängija kaotab vangerdusõiguse oma ja mitte vastase käiguga. Ning seisu kolmekordset kordumist on meil kindlasti meeles: 9.2 ... Seisud ei ole samasugused, ... kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada.
Veel näeme siit (nagu ka meie varasematest kommentaaridest), et kõigil juhtudel pole ka kogenud kohtunikul otsustamine põrmugi kerge ja seetõttu võiks igaüks julgelt välja pakkuda oma seisukohti, mitte püüdes kramplikult meelde tuletada, mida keegi on kunagi ja kusagil öelnud.
Lembit
Seis oli järgmine: Valged: Ke1, Ld1, Vh1 (3). Mustad: Ke8, Lc7 (2)
Ja leidsingi selle oma märkmeid sirvides. Esmakordselt oli see avaldatud juba detsembris 2004. Käigul on must. Valge pole selles partiis veel ei kuningat ega vankrit liigutanud, seega on tal vangerdusõigus alles.
Ühes variandis võiks mäng jätkuda: 1. ... Le5+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Le5+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja must taotleb viiki, sest pärast 5. ... Le5+ (3) kordub seis juba 3. korda ja iga kord on valge käik. Kohtunik peaks aga taotluse tagasi lükkama, sest seisu esmaesinemisel oli valgel vangerdusõigus. See läks kaotsi mitte käiguga 1. ... Le5+, vaid siis kui valge oma käiguga 2. Kf1 kuningat liigutas. Numbrid sulgudes tähendavad seisukordusi.
Teises variandis läheb mäng nii: 1. ... Lg3+ (1) 2. Kf1 Lf4+ 3. Ke1 Lg3+ (2) 4. Kf1 Lf4+ 5. Ke1 ja
must taotleb siingi viiki, sest pärast 5. ... Lg3+ (3) on jälle kolmekordne kordumine ja valged taas käigul. Ka siin peaks kohtunik taotluse sama põhjendusega tagasi lükkama.
Tookord leidus äge võitleja, kes püüdis selgeks teha, et need olukorrad on erinevad - reeglite komitee sekretär Stewart Reuben. Nimelt võib I variandis valge vangerdusõiguse käiguga 2.Le2 veel säilitada, II variandis aga läheb see õigus kohe kaotsi, sest valge peab tingimata käima kuningaga. Nii arvas Stewart, et tagasi tuleb neist taotlustest lükata vaid esimene, teises variandis aga fikseerida viik.
Kuna üksmeelt ei olnud, hakkas Geurt koguma reeglite komitee liikmete arvamusi. 14.1 Liikmesföderatsioonid võivad paluda FIDE-t anda ametlik otsus malekoodeksit puudutavate probleemide kohta.
Augustis 2005 oli reeglite komitee koos Dresdenis ning leidis, et ka II juhul ei saanud viiki fikseerida, sest seisus 1 polnud valge veel vangerdusõigust kaotanud. See kadus alles käiguga 2. Kf1, mitte käiguga 1. ... Lg3+.
Siit siis üldine juhis kohtunikele: mängija kaotab vangerdusõiguse oma ja mitte vastase käiguga. Ning seisu kolmekordset kordumist on meil kindlasti meeles: 9.2 ... Seisud ei ole samasugused, ... kui on ajutiselt või alaliselt muutunud õigus vangerdada.
Veel näeme siit (nagu ka meie varasematest kommentaaridest), et kõigil juhtudel pole ka kogenud kohtunikul otsustamine põrmugi kerge ja seetõttu võiks igaüks julgelt välja pakkuda oma seisukohti, mitte püüdes kramplikult meelde tuletada, mida keegi on kunagi ja kusagil öelnud.
Lembit
teisipäev, 23. oktoober 2007
Veel mõned tõlgendused
Toon siinkohal ära veel mõned malekoodeksi ametlikud tõlgendused, mis Saksamaa Maleliidu kohtunikekogu kinnitas tänavu 6.jaanuaril. Ikkagi järgmine olümpiamaa.
9.5 Viigitaotlus T, K, V
Kui käigul olev mängija pöördub kohtuniku poole selge viigitaotlusega, ilma et ta oleks enne seda
malekelli seisma pannud, juhib kohtunik mängija tähelepanu sellele vajadusele. Kui mängija pärast seda kellad seiskab, kontrollib kohtunik, kas korrektselt esitatud taotlus on põhjendatud.
9.5b Ebaõiged viigitaotlused T, K, V
Kui viigitaotlus on ebaõige, nii et kohtunik ei saa asja kontrollima hakata (näiteks kui taotlev mängija pole käigul), järgneb aegade korrigeerimine vastavalt artiklile 9.5b. Siiski võib kohtunik määrata karistuse vastavalt üldistele eeskirjadele (ka ajalise karistuse).
10.2 Viigitaotlus T, K
Kui käigul olev mängija pöördub kohtuniku poole selge viigitaotlusega enne kellade seiskamist, juhib kohtunik mängija tähelepanu sellele vajadusele. Kui mängija pärast seda kellad seiskab, kontrollib kohtunik, kas korrektselt esitatud taotlus on põhjendatud.
10.2 Taotluse üle otsustamine T, K
Kahtluse korral lükkab kohtunik oma otsuse korrektselt esitatud viigitaotluse kohta edasi. Kui hiljem kellal nooleke langeb, määrab kohtunik kahtluse korral ajaületuse tõttu kaotuse.
10.2b Edasilükatud otsus viigitaotluse kohta T, K
On soovitav, et kohtunik ei kasutaks talle antud õigust langetada oma otsus edasilükatud partiitulemuse kohta kogu partii edasise käigu jooksul. Reeglina peab ta ootama nii kaua, kui nooleke langeb.
10.2 Viigitaotluste üle otsustamine T, K
Taotlused on lubatud ka ühele poolele selgelt kasulikumates seisudes. Nendel juhtudel ei tee vastasmängija tavaliselt mingeid jõupingutusi, et partiid normaalsete vahenditega võita. Kui kohtunik jõuab sellisele veendumusele, siis peab ta taotluse rahuldama.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
Kui keelu rikkumine mobiiltelefoni turniirisaali kaasa võtta paneb kohtunikule otsustamise, millist karistust ta rakendab (artikkel 13.4), peab ta mobiiltelefoni helisemise korral tungivalt otsustama partiis kaotuse määramise kasuks.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
"Helisemise" all mõeldakse igasugust akustilist signaali (ka vibratsioonialarmi), mis lähtub mobiiltelefonist. Pole oluline, missugune mobiiltelefoni funktsioon on põhjustanud signaali.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
"Partii jooksul" hõlmab ajavahemikku laudade kasutada andmisest kohtuniku poolt partii lõpetamiseni.
B6 Määrustevastased seisud K
Kohtuniku kohustus teatud määrustevastastes seisudes (mõlemad kuningad tules, lõpetamata jäänud etturimuundamine) vahele sekkuda säilib nii kaua, kui need seisud püsivad laual. Sellistes seisudes tuleb toimida artikli 7.4 järgi.
C3 Kuninga löömine V
Välkmales ei viia vastasmängija tules seisva kuninga löömine ka siis partiikaotusele, kui kella vajutatakse ja pärast seda esitab vastasmängija taotluse. Kuninga löömine pole lubatud, välkmales on aga samaaegselt tegemist mõjusa taotlusega teise poole määrustevastase käigu kohta.
D Viigitaotlus artikli 10.2 järgi kohtuniku kohaloluta T
Kui viigitaotlust põhjendatakse sellega, et vastasmängija pole ette võtnud mingeid võidukatseid, piisab sellest, kui taotluse esitaja täiendab vahetult pärast partii lõpule viivat taotlust oma partiiprotokolli vastavalt artiklile 8.5.
Nii toimivad siis sakslased. Aga meie?
Lembit
9.5 Viigitaotlus T, K, V
Kui käigul olev mängija pöördub kohtuniku poole selge viigitaotlusega, ilma et ta oleks enne seda
malekelli seisma pannud, juhib kohtunik mängija tähelepanu sellele vajadusele. Kui mängija pärast seda kellad seiskab, kontrollib kohtunik, kas korrektselt esitatud taotlus on põhjendatud.
9.5b Ebaõiged viigitaotlused T, K, V
Kui viigitaotlus on ebaõige, nii et kohtunik ei saa asja kontrollima hakata (näiteks kui taotlev mängija pole käigul), järgneb aegade korrigeerimine vastavalt artiklile 9.5b. Siiski võib kohtunik määrata karistuse vastavalt üldistele eeskirjadele (ka ajalise karistuse).
10.2 Viigitaotlus T, K
Kui käigul olev mängija pöördub kohtuniku poole selge viigitaotlusega enne kellade seiskamist, juhib kohtunik mängija tähelepanu sellele vajadusele. Kui mängija pärast seda kellad seiskab, kontrollib kohtunik, kas korrektselt esitatud taotlus on põhjendatud.
10.2 Taotluse üle otsustamine T, K
Kahtluse korral lükkab kohtunik oma otsuse korrektselt esitatud viigitaotluse kohta edasi. Kui hiljem kellal nooleke langeb, määrab kohtunik kahtluse korral ajaületuse tõttu kaotuse.
10.2b Edasilükatud otsus viigitaotluse kohta T, K
On soovitav, et kohtunik ei kasutaks talle antud õigust langetada oma otsus edasilükatud partiitulemuse kohta kogu partii edasise käigu jooksul. Reeglina peab ta ootama nii kaua, kui nooleke langeb.
10.2 Viigitaotluste üle otsustamine T, K
Taotlused on lubatud ka ühele poolele selgelt kasulikumates seisudes. Nendel juhtudel ei tee vastasmängija tavaliselt mingeid jõupingutusi, et partiid normaalsete vahenditega võita. Kui kohtunik jõuab sellisele veendumusele, siis peab ta taotluse rahuldama.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
Kui keelu rikkumine mobiiltelefoni turniirisaali kaasa võtta paneb kohtunikule otsustamise, millist karistust ta rakendab (artikkel 13.4), peab ta mobiiltelefoni helisemise korral tungivalt otsustama partiis kaotuse määramise kasuks.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
"Helisemise" all mõeldakse igasugust akustilist signaali (ka vibratsioonialarmi), mis lähtub mobiiltelefonist. Pole oluline, missugune mobiiltelefoni funktsioon on põhjustanud signaali.
12.2b Mobiilihelin T, K, V
"Partii jooksul" hõlmab ajavahemikku laudade kasutada andmisest kohtuniku poolt partii lõpetamiseni.
B6 Määrustevastased seisud K
Kohtuniku kohustus teatud määrustevastastes seisudes (mõlemad kuningad tules, lõpetamata jäänud etturimuundamine) vahele sekkuda säilib nii kaua, kui need seisud püsivad laual. Sellistes seisudes tuleb toimida artikli 7.4 järgi.
C3 Kuninga löömine V
Välkmales ei viia vastasmängija tules seisva kuninga löömine ka siis partiikaotusele, kui kella vajutatakse ja pärast seda esitab vastasmängija taotluse. Kuninga löömine pole lubatud, välkmales on aga samaaegselt tegemist mõjusa taotlusega teise poole määrustevastase käigu kohta.
D Viigitaotlus artikli 10.2 järgi kohtuniku kohaloluta T
Kui viigitaotlust põhjendatakse sellega, et vastasmängija pole ette võtnud mingeid võidukatseid, piisab sellest, kui taotluse esitaja täiendab vahetult pärast partii lõpule viivat taotlust oma partiiprotokolli vastavalt artiklile 8.5.
Nii toimivad siis sakslased. Aga meie?
Lembit
esmaspäev, 22. oktoober 2007
Koodeks vajab tõlgendusi
Kuigi ametlikud reeglite tõlgendused võiksid olla kohtunikele kasulikud nii orienteerumiseks kui ka tegevuse ühtlustamiseks ning see küsimus on üles tõstetud, läheb asjaga ilmselt aega. Viimasest Chesscafest nähtub, et esialgu pole leitud ka seda, kus neid avaldama peaks hakkama. Erinevalt Kaźići kunagisest Competitor´s Handbookist ei tundu Reubeni Chess Organiser´s Handbook selleks hästi sobivat, sest avaldab ametlike dokumentide asemel autori subjektiivseid arvamusi.
Kuni ühiseid tekste pole, on mõnede maleliitude kohtunikekogud hakanud avaldama oma tõlgendusi, mis loomulikult kehtivad vaid nendes maades. Kuigi nende kasutegur pole ehk väga suur, on see siiski olemas, ka neil Saksamaa Maleliidu poolt 6.jaanuaril kinnitatud tõlgendusjuhistel, millega tänase õhtu tegelesin. Ametlikel turniiridel on seal neist kinnipidamine kohustuslik, kui neil pole vaid selgelt soovituslikku iseloomu. Teistel maleüritustel on nad vaid suunisteks, millest kohtunikel on soovitatud lähtuda.
Toon siinkohal ühe osa koodeksi juurde lisatust. Kui mu kolleegidel Eesti kohtunikekogust on sama arvamus, võiks nendest tõlgendusist ka meil lähtuda, kas nii või mõneti muudetud kujul. Alljärgnevas tähendab T turniirimalet, K kiir- ja V välkmalet. Vabandust tõlke viimistlematuse pärast.
Art. 4 Puudutatud-käidud T
Kui kohtunik näeb, et mängija ei käi puudutatud malendiga või ei löö puudutatud malendit, siis peab ta sekkuma. Tema tegevus ei või seejuures sõltuda vastasmängija tegevusest. Korduv eksimine võrdsustatakse ebasportliku tegevusega.
Art. 5.2c Viikileppimised T, K, V
Need on lubatud ainult "partii ajal". Enne ja pärast partii lõppu sõlmitavad kokkulepped pole kehtivad. Selliseid kokkuleppeid kohtunik ei aktsepteeri. Partii algab valgete esimese käiguga.
Art. 6.4 Malekellade asend T, K, V
Kohtunik asetab malekellad ühtmoodi malelaua ühele küljele ja nimelt nii, et ta saaks neid kogu aeg hästi näha.
Art. 6.6 Mõlema mängija puudumine T, K, V
Kohtunik ei võta arvesse temale suunatud ettepanekuid jaotada valgetega mängiva mängija saabumiseni kulutatud mõtlemisaeg kuidagi teisiti ümber.
Art. 6.7 Hilinenud saabumine T
Kohtunik ei võta arvesse temale suunatud ettepanekuid alustada partiid pärast seda, kui üks mängija on hilinenud rohkem kui tunni.
Art. 6.11 Aja korrigeerimine kella defekti puhul T
Kui kohtunik otsustab kellal olevat mõtlemisaega kärpida, peab sellele mängijale jääma veel vähemalt 5 minutit mõtlemisaega. Soovitav on jätta talle iga ajakontrollini jääva käigu tarbeks vähemalt 1 minut.
Art. 6.14 Aja korrigeerimine määruste rikkumise puhul T
Kui tegelikku aegade jaotumist enne määrusterikkumist ei saa kindlaks teha, tuleb toimida nii, et tegelikult sooritatud käikude arv ja kasutatud mõtlemisaeg oleks proportsionaalne käikude arvuga vahetult enne määrusterikkumist.
Art. 7.2 Vahetatud värvid T
On soovitav neid korrigeerida ainult esimesel 5 minutil pärast laudade käikuandmist.
Art. 8.1 Üleskirjutamise takistus T
Kui abilist pole rakendatud, võtab kohtunik partii algul ära 10 minutit antud mängija kogu mõtlemisajast.
Art. 8.5a Partiiprotokolli kordaseadmine T
Kohustus partiiprotokolli kordaseadmiseks kehtib ka pärast partiid. Kui mängija keeldub täieliku ja loetava protokolli andmisest, pöördub kohtunik võistkonnavõistlustel vastava võistkonna juhi poole. Kui ka sellel pole edu, märgib kohtunik juhtumi võistluse aruandesse.
Art. 8.7 Allkiri vale tulemuse all T
Võistkonnavõistlustel kasutab kohtunik oma paremat arusaamist ja märgib võistluse aruandesse tegelikult saavutatud partiitulemuse. Individuaalvõistlustel, eriti kui on tegemist śveitsi süsteemi paarimisega, on soovitav, et kõiki selle üksikjuhu asjaolusid arvesse võttes langetataks õiglane otsus. Siiski ei tohi mingit juba avaldatud paarimist seetõttu muuta.
Lembit
Kuni ühiseid tekste pole, on mõnede maleliitude kohtunikekogud hakanud avaldama oma tõlgendusi, mis loomulikult kehtivad vaid nendes maades. Kuigi nende kasutegur pole ehk väga suur, on see siiski olemas, ka neil Saksamaa Maleliidu poolt 6.jaanuaril kinnitatud tõlgendusjuhistel, millega tänase õhtu tegelesin. Ametlikel turniiridel on seal neist kinnipidamine kohustuslik, kui neil pole vaid selgelt soovituslikku iseloomu. Teistel maleüritustel on nad vaid suunisteks, millest kohtunikel on soovitatud lähtuda.
Toon siinkohal ühe osa koodeksi juurde lisatust. Kui mu kolleegidel Eesti kohtunikekogust on sama arvamus, võiks nendest tõlgendusist ka meil lähtuda, kas nii või mõneti muudetud kujul. Alljärgnevas tähendab T turniirimalet, K kiir- ja V välkmalet. Vabandust tõlke viimistlematuse pärast.
Art. 4 Puudutatud-käidud T
Kui kohtunik näeb, et mängija ei käi puudutatud malendiga või ei löö puudutatud malendit, siis peab ta sekkuma. Tema tegevus ei või seejuures sõltuda vastasmängija tegevusest. Korduv eksimine võrdsustatakse ebasportliku tegevusega.
Art. 5.2c Viikileppimised T, K, V
Need on lubatud ainult "partii ajal". Enne ja pärast partii lõppu sõlmitavad kokkulepped pole kehtivad. Selliseid kokkuleppeid kohtunik ei aktsepteeri. Partii algab valgete esimese käiguga.
Art. 6.4 Malekellade asend T, K, V
Kohtunik asetab malekellad ühtmoodi malelaua ühele küljele ja nimelt nii, et ta saaks neid kogu aeg hästi näha.
Art. 6.6 Mõlema mängija puudumine T, K, V
Kohtunik ei võta arvesse temale suunatud ettepanekuid jaotada valgetega mängiva mängija saabumiseni kulutatud mõtlemisaeg kuidagi teisiti ümber.
Art. 6.7 Hilinenud saabumine T
Kohtunik ei võta arvesse temale suunatud ettepanekuid alustada partiid pärast seda, kui üks mängija on hilinenud rohkem kui tunni.
Art. 6.11 Aja korrigeerimine kella defekti puhul T
Kui kohtunik otsustab kellal olevat mõtlemisaega kärpida, peab sellele mängijale jääma veel vähemalt 5 minutit mõtlemisaega. Soovitav on jätta talle iga ajakontrollini jääva käigu tarbeks vähemalt 1 minut.
Art. 6.14 Aja korrigeerimine määruste rikkumise puhul T
Kui tegelikku aegade jaotumist enne määrusterikkumist ei saa kindlaks teha, tuleb toimida nii, et tegelikult sooritatud käikude arv ja kasutatud mõtlemisaeg oleks proportsionaalne käikude arvuga vahetult enne määrusterikkumist.
Art. 7.2 Vahetatud värvid T
On soovitav neid korrigeerida ainult esimesel 5 minutil pärast laudade käikuandmist.
Art. 8.1 Üleskirjutamise takistus T
Kui abilist pole rakendatud, võtab kohtunik partii algul ära 10 minutit antud mängija kogu mõtlemisajast.
Art. 8.5a Partiiprotokolli kordaseadmine T
Kohustus partiiprotokolli kordaseadmiseks kehtib ka pärast partiid. Kui mängija keeldub täieliku ja loetava protokolli andmisest, pöördub kohtunik võistkonnavõistlustel vastava võistkonna juhi poole. Kui ka sellel pole edu, märgib kohtunik juhtumi võistluse aruandesse.
Art. 8.7 Allkiri vale tulemuse all T
Võistkonnavõistlustel kasutab kohtunik oma paremat arusaamist ja märgib võistluse aruandesse tegelikult saavutatud partiitulemuse. Individuaalvõistlustel, eriti kui on tegemist śveitsi süsteemi paarimisega, on soovitav, et kõiki selle üksikjuhu asjaolusid arvesse võttes langetataks õiglane otsus. Siiski ei tohi mingit juba avaldatud paarimist seetõttu muuta.
Lembit
pühapäev, 21. oktoober 2007
Austraallasedki pole päri
Rõõmustasin juba, et Saksa Maleliidu kohtunikekogu on käivitanud oma iseseisva veebilehe aadressil www.srk.schachbund.de. Üht-teist huvitavat võib leida igalt poolt, ilmselt sealtki. Aga kahjuks ei tahtnud esialgu lehekülgede alumised osad kuidagi ekraanile ilmuda, hiljem küll. Vahepeal aga olin läinud vanale tuttavale Austraalia leheküljele. Ja esimene asi, mille sealt leidsin, oli minu oma kiri Gijssenile (vt. 17.oktoobril "Geurti arvamus ei muutu"), avaldatud seal vaid päev pärast Chesscafet.
Austraallastel on sel teemal (välkpartii jatkumine pärast matti) ühtekokku kogunenud juba 11 kirja ja vist üheski ei leia Geurti seisukohad mõistmist. Aktiivselt võtavad sõna ka kaks sealse Maleliidu asepresidenti - Bill Gletsos ja Kevin Bonham. Viimane neist leiab, et kuigi koodeks kõneleb vaid kahest juhust, kus kohtunik peaks kiir- ja välkmales sekkuma, pole seal ometi öeldud, et need peaksid olema ainsad sekkumisjuhud.
Kohtunik peab jälgima, et koodeksit järgitaks. Kui koodeks ütleb, et matt lõpetab partii, on kohtunik kohustatud tagama, et see ka nii oleks. Bonhami arvates on edasise sekkumise kohta käiv loba ebaoluline, sest antud juhul ei pidanud kohtunik ise sekkuma, vaid talle esitati probleemid. Gletsos viitab Geurti väitele, et B6 ja B7 tegevat kiir- ja välkmales kohtuniku rolli täielikult selgeks, incl. kaks sekkumisjuhtu. Ja siis ütleb koodeks, et välkmales ju B6 ei kehti (vt. C2)!
Nii et asjale punkti lõppu on veel vara panna. Aga kahju, et nii nagu meilgi pole ka teistel peamistel protestijatel (Austraalial, Norral, Poolal, Belgial) oma esindajat reeglite komitees.
Mõistvamat suhtumist pole ka teise samas veerus puudutatud välguprobleemi suhtes. Sellega, et ümberpööratud vanker jääb vankriks, oleme kõik harjunud. Aga kui üks pool paneb lauale etturi asemele teist värvi lipu ja seda õigel ajal ei protestita? Kelle oma see uus malend siis on ning kas ja kuidas see võib käia. Geurt leidis, et etturi muundaja vastaspool sellega igatahes käia ei tohi ja kuna tal endal peale kuninga muid malendeid polnud jäänud, siis pidi ta ka igasugustest võidumõtetest loobuma. Mõlemad Austraalia maletegelased on aga seisukohal, et kuigi teist värvi lipp on lauale jõudnud reeglipäratul viisil, on see nüüd muundaja vastase oma. Kuivõrd tal on nüüd matistamiseks piisavalt materjali, võiks ta ise saada määrustevastase käigu taotlusega võidu. Kui ta aga seda ei tee, siis võib ta uue malendiga toimida nagu oma nupuga.
Lembit
Austraallastel on sel teemal (välkpartii jatkumine pärast matti) ühtekokku kogunenud juba 11 kirja ja vist üheski ei leia Geurti seisukohad mõistmist. Aktiivselt võtavad sõna ka kaks sealse Maleliidu asepresidenti - Bill Gletsos ja Kevin Bonham. Viimane neist leiab, et kuigi koodeks kõneleb vaid kahest juhust, kus kohtunik peaks kiir- ja välkmales sekkuma, pole seal ometi öeldud, et need peaksid olema ainsad sekkumisjuhud.
Kohtunik peab jälgima, et koodeksit järgitaks. Kui koodeks ütleb, et matt lõpetab partii, on kohtunik kohustatud tagama, et see ka nii oleks. Bonhami arvates on edasise sekkumise kohta käiv loba ebaoluline, sest antud juhul ei pidanud kohtunik ise sekkuma, vaid talle esitati probleemid. Gletsos viitab Geurti väitele, et B6 ja B7 tegevat kiir- ja välkmales kohtuniku rolli täielikult selgeks, incl. kaks sekkumisjuhtu. Ja siis ütleb koodeks, et välkmales ju B6 ei kehti (vt. C2)!
Nii et asjale punkti lõppu on veel vara panna. Aga kahju, et nii nagu meilgi pole ka teistel peamistel protestijatel (Austraalial, Norral, Poolal, Belgial) oma esindajat reeglite komitees.
Mõistvamat suhtumist pole ka teise samas veerus puudutatud välguprobleemi suhtes. Sellega, et ümberpööratud vanker jääb vankriks, oleme kõik harjunud. Aga kui üks pool paneb lauale etturi asemele teist värvi lipu ja seda õigel ajal ei protestita? Kelle oma see uus malend siis on ning kas ja kuidas see võib käia. Geurt leidis, et etturi muundaja vastaspool sellega igatahes käia ei tohi ja kuna tal endal peale kuninga muid malendeid polnud jäänud, siis pidi ta ka igasugustest võidumõtetest loobuma. Mõlemad Austraalia maletegelased on aga seisukohal, et kuigi teist värvi lipp on lauale jõudnud reeglipäratul viisil, on see nüüd muundaja vastase oma. Kuivõrd tal on nüüd matistamiseks piisavalt materjali, võiks ta ise saada määrustevastase käigu taotlusega võidu. Kui ta aga seda ei tee, siis võib ta uue malendiga toimida nagu oma nupuga.
Lembit
laupäev, 20. oktoober 2007
Kui vastast pole kohal
Mida teha, kui musti pole partii alguseks kohal? Loomulikult teeb valge laual oma käigu ja käigustab vastase kella. Ajuti on ikka ja jälle esitatud arvamust, et seda käiku poleks vaja laual teha, vaid ainult see partiiprotokolli kirjutada. Koodeks praegu seda küll ette ei näe. Artikkel 6.8a ütleb ju otseselt, et partii jooksul seiskab kumbki mängija oma kella pärast oma käigu tegemist. Mingeid erandeid pole.
Arvan, et üldtarvitatavate käikudega 1.d4 või 1.e4 probleeme ei teki. Aga kui valge käib näiteks 1.b4? Nii nagu poolakas W.Prietzak viimases Chesscafes kirjutab, võiksid ju mustad luuraja turniirisaali saata, ekstravagantsest käigust teada saada ja kusagil veel rahumeeli partiiks valmistuda. Aega on küll kaotsi läinud, aga mänguplaan selge. Meenub, et kunagi tõstis sama probleemi hiljuti meie hulgast lahkunud Saksa IA Willi Knebel. Ta isegi küsis oma veerus, kas ei võiks sellele mängijale artikli 12.2 alusel kaotuse panna (infoallikate ja nõuannete kasutamine). Seadustatud käigu tegemata jätmist seni pole. Kui kohtunik seda lubab, siis peaks ta laskma vähemalt käigu ümbrikku sulgeda, et seda muuta ei saaks.
Muide on Hollandi võistkonnavõistluste reeglis punkt: "Kui mängijat pole mängu alguseks kohal, on võistkonna kaptenil õigus teda tunni jooksul asendada. Puuduja vastasmängija võib panna käigu ümbrikku ja siis tema kella käigustada. Kui puuduv mängija ilmub, peab ta tegema kirjutatud käigu; kui kapten asendab ta kellegi teisega, võib seda käiku muuta." Nüüd on Gijssen leidnud , et midagi analoogilist võiks teha ka teistel turniiridel. Sellest siis tema ettepanek vastava artikli muutmiseks: " Kui mustadega mängija partii alguseks puudub, on valgetega mängijal õigus oma käik ümbrikku sulgeda".
Meenub kunagine MM-matś Sevillas. Kasparov oli kohal, Karpov hilines. Ometi ei teinud Kasparov käiku, vaid ootas vastase saabumiseni. Ei teagi, kas ta oli väga viisakas või tahtis ta näha, kuidas Karpov tema käigule reageerib.
Kui mõned aastad tagasi hakkasin pärast pikka vaheaega kabevõistlustel tegutsema, tegin juba esimesel turniiril vea. Musti polnud ja käigustasin harjumuspäraselt valge kella. Aga nende reeglid käsivad sel juhul käigustada hoopis musta oma. Nüüd juba tean, et male ja kabe on erinevad mängud.
Gijssen on oma viimases veerus tulnud veel ühe vana mõtte juurde. Ühelgi teisel alal ei tohi võistluse alguseks hilineda. Sel moel ei austata vastasmängijat, korraldajaid ega sponsorit. Nii peaks ka males lugema partii kaotatuks sellele, kes vooru alguseks kohale ei ilmu. Muidugi on ka erakorralisi juhtumeid, kus kohtunik võiks otsustada teisiti. Selline radikaalne muudatus vajab aga kindlasti eelnevalt põhjalikku arutlust.
Lembit
Arvan, et üldtarvitatavate käikudega 1.d4 või 1.e4 probleeme ei teki. Aga kui valge käib näiteks 1.b4? Nii nagu poolakas W.Prietzak viimases Chesscafes kirjutab, võiksid ju mustad luuraja turniirisaali saata, ekstravagantsest käigust teada saada ja kusagil veel rahumeeli partiiks valmistuda. Aega on küll kaotsi läinud, aga mänguplaan selge. Meenub, et kunagi tõstis sama probleemi hiljuti meie hulgast lahkunud Saksa IA Willi Knebel. Ta isegi küsis oma veerus, kas ei võiks sellele mängijale artikli 12.2 alusel kaotuse panna (infoallikate ja nõuannete kasutamine). Seadustatud käigu tegemata jätmist seni pole. Kui kohtunik seda lubab, siis peaks ta laskma vähemalt käigu ümbrikku sulgeda, et seda muuta ei saaks.
Muide on Hollandi võistkonnavõistluste reeglis punkt: "Kui mängijat pole mängu alguseks kohal, on võistkonna kaptenil õigus teda tunni jooksul asendada. Puuduja vastasmängija võib panna käigu ümbrikku ja siis tema kella käigustada. Kui puuduv mängija ilmub, peab ta tegema kirjutatud käigu; kui kapten asendab ta kellegi teisega, võib seda käiku muuta." Nüüd on Gijssen leidnud , et midagi analoogilist võiks teha ka teistel turniiridel. Sellest siis tema ettepanek vastava artikli muutmiseks: " Kui mustadega mängija partii alguseks puudub, on valgetega mängijal õigus oma käik ümbrikku sulgeda".
Meenub kunagine MM-matś Sevillas. Kasparov oli kohal, Karpov hilines. Ometi ei teinud Kasparov käiku, vaid ootas vastase saabumiseni. Ei teagi, kas ta oli väga viisakas või tahtis ta näha, kuidas Karpov tema käigule reageerib.
Kui mõned aastad tagasi hakkasin pärast pikka vaheaega kabevõistlustel tegutsema, tegin juba esimesel turniiril vea. Musti polnud ja käigustasin harjumuspäraselt valge kella. Aga nende reeglid käsivad sel juhul käigustada hoopis musta oma. Nüüd juba tean, et male ja kabe on erinevad mängud.
Gijssen on oma viimases veerus tulnud veel ühe vana mõtte juurde. Ühelgi teisel alal ei tohi võistluse alguseks hilineda. Sel moel ei austata vastasmängijat, korraldajaid ega sponsorit. Nii peaks ka males lugema partii kaotatuks sellele, kes vooru alguseks kohale ei ilmu. Muidugi on ka erakorralisi juhtumeid, kus kohtunik võiks otsustada teisiti. Selline radikaalne muudatus vajab aga kindlasti eelnevalt põhjalikku arutlust.
Lembit
reede, 19. oktoober 2007
Kaks ratsut ja üks
Püüame täna Prantsuse kohtunikeeksamiga lõpule jõuda. Selle kolmandas osas peate end kujutlema kohtunikuks turniirile, kus mõtlemisajaks 61 minutit partiile. Nagu äsja juttu oli, peavad nad seda tavamale kõige kiiremaks kontrolliks.
Seise, millega kokku puutute, on ainult üks ja seegi küllalt omapärane.
Valged: Kg6, Rd6 ja e7 (3). Mustad: Kh8, Rd2 (2).
Kõigepealt taotlevad selles seisus viiki mustad, kelle kellale on jäänud vaid viimane minut. Ilmselt märkate, et valged ähvardavad ühekäigulise matiga, mille eest kaitset polegi. Seetõttu lükkate taotluse tagasi ja annate vastavalt artiklile 10.2c valgetele täiendavalt kaks minutit mõtlemisaega. Sellest peaks mati leidmiseks piisama.
Keerukamas olukorras olete siis, kui selles seisus taotlevad viiki valged (milleks küll?). Küllap võiks siis viigi fikseerida, aga kuivõrd selle artikli puhul on kohtuniku otsus lõplik, siis ei saa teile keegi ette heita, kui otsustamise edasi lükkate: te ei ole seni partiis toimunut jäginud, seisu aga, kus valge kuningas matis on, saab ju konstrueerida. Pealegi kui ühekäigulist matti ei oska panna, võib ju mängijalt kõike oodata. Ehk seepärast ka koostajate vihje ettevaatuse vajalikkusele.
Aga siis langeb teisel laual just sellessamas seisus valgetel nooleke. Mängijad suruvad viigimärgiks kätt, teilt keegi midagi ei küsi. Kas sekkute? - Tõepoolest peaksite seda tegema, sest on ju tavapartii. Niisiis fikseerite ajaületuse ja kuna matiseis on võimalik, siis kuulutate mustad võitjaks. Valgeid peab ilmselt küll rahustama hakkama.
Lõpuks näete, kuidas kaks tabelitipus olijat viimase vooru paarimist uurivad. Tugevam ütleb valjusti teisele: "Teeme kiire viigi ja jagame esikohta". Nõrgem on loomulikult päri. Kas reageerite siingi? - Jällegi peate, sest artikli 5.2c järgi võib viiki leppida vaid partii ajal. Malemängu mainet (artikkel 12.1) kahjustab see tegevus igal juhul, prantslased rikuvad veel pealegi oma Maletaja hartat, kus asi veidi täpsemalt kirjas. Väga resoluutne kohtunik võib kasvõi mõlemale kaotuse kirja panna, aga muidugi võib asja sokutada ka eetikakomisjoni kaela.
Eksami viimases osas uuritakse Prantsuse kohtunikelt kiir- ja välkmale erinevusi. Põhiline on erinev mõtlemisaeg, millest oli just eelnevas kommentaaris juttu. Kui aega on vähemalt 15 minutit, on tegemist kiirmalega, kui vähem, siis on see välk. Kiirmales on viigi taotlemine artikli 10.2 järgi võimalik, välgus mitte. Kiirmales kaotab alles kolmas määrustevastane käik, välgus juba esimene. Kiirmales läheme vahele, kui mõlemad kuningad tules või viimasel real seisab ettur, välgus mitte. Ja välgu reitinguid pole vist arvutatud, kiirmale omasid küll.
Nii olemegi eksamiga toime tulnud ja kui sama ei peaks siin õnnestuma, siis võib ju Prantsusmaale kohtunikuks sõita.
Lembit
Seise, millega kokku puutute, on ainult üks ja seegi küllalt omapärane.
Valged: Kg6, Rd6 ja e7 (3). Mustad: Kh8, Rd2 (2).
Kõigepealt taotlevad selles seisus viiki mustad, kelle kellale on jäänud vaid viimane minut. Ilmselt märkate, et valged ähvardavad ühekäigulise matiga, mille eest kaitset polegi. Seetõttu lükkate taotluse tagasi ja annate vastavalt artiklile 10.2c valgetele täiendavalt kaks minutit mõtlemisaega. Sellest peaks mati leidmiseks piisama.
Keerukamas olukorras olete siis, kui selles seisus taotlevad viiki valged (milleks küll?). Küllap võiks siis viigi fikseerida, aga kuivõrd selle artikli puhul on kohtuniku otsus lõplik, siis ei saa teile keegi ette heita, kui otsustamise edasi lükkate: te ei ole seni partiis toimunut jäginud, seisu aga, kus valge kuningas matis on, saab ju konstrueerida. Pealegi kui ühekäigulist matti ei oska panna, võib ju mängijalt kõike oodata. Ehk seepärast ka koostajate vihje ettevaatuse vajalikkusele.
Aga siis langeb teisel laual just sellessamas seisus valgetel nooleke. Mängijad suruvad viigimärgiks kätt, teilt keegi midagi ei küsi. Kas sekkute? - Tõepoolest peaksite seda tegema, sest on ju tavapartii. Niisiis fikseerite ajaületuse ja kuna matiseis on võimalik, siis kuulutate mustad võitjaks. Valgeid peab ilmselt küll rahustama hakkama.
Lõpuks näete, kuidas kaks tabelitipus olijat viimase vooru paarimist uurivad. Tugevam ütleb valjusti teisele: "Teeme kiire viigi ja jagame esikohta". Nõrgem on loomulikult päri. Kas reageerite siingi? - Jällegi peate, sest artikli 5.2c järgi võib viiki leppida vaid partii ajal. Malemängu mainet (artikkel 12.1) kahjustab see tegevus igal juhul, prantslased rikuvad veel pealegi oma Maletaja hartat, kus asi veidi täpsemalt kirjas. Väga resoluutne kohtunik võib kasvõi mõlemale kaotuse kirja panna, aga muidugi võib asja sokutada ka eetikakomisjoni kaela.
Eksami viimases osas uuritakse Prantsuse kohtunikelt kiir- ja välkmale erinevusi. Põhiline on erinev mõtlemisaeg, millest oli just eelnevas kommentaaris juttu. Kui aega on vähemalt 15 minutit, on tegemist kiirmalega, kui vähem, siis on see välk. Kiirmales on viigi taotlemine artikli 10.2 järgi võimalik, välgus mitte. Kiirmales kaotab alles kolmas määrustevastane käik, välgus juba esimene. Kiirmales läheme vahele, kui mõlemad kuningad tules või viimasel real seisab ettur, välgus mitte. Ja välgu reitinguid pole vist arvutatud, kiirmale omasid küll.
Nii olemegi eksamiga toime tulnud ja kui sama ei peaks siin õnnestuma, siis võib ju Prantsusmaale kohtunikuks sõita.
Lembit
neljapäev, 18. oktoober 2007
Kus on tava- ja kiirmale piir?
Uues Chesscafes küsib tuttav IA Ashot Vardapetjan Armeeniast, kas 60-minutilist ajakontrolli tuleb pidada tava- või kiirmale omaks. Vastuseks tsiteerib Geurt Gijssen kaht koodeksi punkti.
C1: välkpartii on selline, kus tuleb kõik käigud teha kindlaksmääratud aja jooksul, mis on lühem kui 15 minutit kummalegi mängijale, ...
- siit õige järeldus: 15 minutit on juba kiirmale.
B1: kiirpartii on niisugune, kus kõik käigud tuleb teha kindlaksmääratud aja, 15-60 minuti jooksul, ...
- ja siit leiab Geurt analoogia põhjal, et 60 minutit on tavamale! Aga nende kahe punkti sõnastus ei ole ju ühesugune. "Lühem kui 15 minutit" võib tähendada vaid 14 ja sellest väiksemaid arve, 15-60 aga hõlmab minu arust ka mõlemaid piirarve, nii 15 kui 60.
Tõsi küll, Geurtil on oma väidete kinnituseks veel üks dokument käepärast. Nimelt ütleb FIDE reitingumääruste punkt 1.13:
Kui turniiri kõigi mängijate reiting on alla 1600, peab igal mängijal olema aega vähemalt 60 minutit.
Ei usu, et partii pikkuse ajaliste piiride määramisel peaksime vastust otsima koguni kahest hoopis erisugusest dokumendist. Ei ütle reitingumäärused ära, kust kulgeb piir, ega ole välistatud võimalus, et reitingute alampiiri edasine langetamine võib vähendada veelgi ka mõtlemisaegu.
Nii võib minu (ja mitte ainult minu) arust praegu koodeksi kirjatähe järgi (aga see on meil ju põhidokument) 60-minutilise kontrolliga partii ikkagi lugeda kiirpartiiks. Teine küsimus on see, kas ka tegelikult kiirpartiiga tegemist on. Küllap see on ikkagi pigem tavapartii, vähemalt kui seda võrrelda kiirmale ajakontrollidega selle algajal (FIDE 30 ja PCA 25 minutit).
Prantslased on väga koodeksikuulekad ja veendunud, et 6o minutit on ikka veel kiirmale. Seetõttu näib vähemalt kaugelt vaadates, et nende kõige populaarsem ajakontroll on 61 minutit partiile. Sest alles siis on tegemist tavapartiiga, kus kehtivad kõik vastavad reeglid.
Ühele võimalikule väljapääsule viitab Geurt ise. See seisneb koodeksi C1 teksti muutmises, nii et see võiks välja näha näiteks nii:
Kiirpartii on niisugune, kus tuleb kas kõik käigud teha kindlaksmääratud ajaga 15 minutit või rohkem, aga vähem kui 6o minutit, või nii, et määratud aeg ja 60-kordne lisand kokku moodustavad 15 minutit või rohkem, kuid vähem kui 6o minutit.
Siis oleks ka mulle selge, et 6o minutit on tõepoolest tavamale. Pärast viimast Chesscafet kahjuks veel mitte.
Lembit
C1: välkpartii on selline, kus tuleb kõik käigud teha kindlaksmääratud aja jooksul, mis on lühem kui 15 minutit kummalegi mängijale, ...
- siit õige järeldus: 15 minutit on juba kiirmale.
B1: kiirpartii on niisugune, kus kõik käigud tuleb teha kindlaksmääratud aja, 15-60 minuti jooksul, ...
- ja siit leiab Geurt analoogia põhjal, et 60 minutit on tavamale! Aga nende kahe punkti sõnastus ei ole ju ühesugune. "Lühem kui 15 minutit" võib tähendada vaid 14 ja sellest väiksemaid arve, 15-60 aga hõlmab minu arust ka mõlemaid piirarve, nii 15 kui 60.
Tõsi küll, Geurtil on oma väidete kinnituseks veel üks dokument käepärast. Nimelt ütleb FIDE reitingumääruste punkt 1.13:
Kui turniiri kõigi mängijate reiting on alla 1600, peab igal mängijal olema aega vähemalt 60 minutit.
Ei usu, et partii pikkuse ajaliste piiride määramisel peaksime vastust otsima koguni kahest hoopis erisugusest dokumendist. Ei ütle reitingumäärused ära, kust kulgeb piir, ega ole välistatud võimalus, et reitingute alampiiri edasine langetamine võib vähendada veelgi ka mõtlemisaegu.
Nii võib minu (ja mitte ainult minu) arust praegu koodeksi kirjatähe järgi (aga see on meil ju põhidokument) 60-minutilise kontrolliga partii ikkagi lugeda kiirpartiiks. Teine küsimus on see, kas ka tegelikult kiirpartiiga tegemist on. Küllap see on ikkagi pigem tavapartii, vähemalt kui seda võrrelda kiirmale ajakontrollidega selle algajal (FIDE 30 ja PCA 25 minutit).
Prantslased on väga koodeksikuulekad ja veendunud, et 6o minutit on ikka veel kiirmale. Seetõttu näib vähemalt kaugelt vaadates, et nende kõige populaarsem ajakontroll on 61 minutit partiile. Sest alles siis on tegemist tavapartiiga, kus kehtivad kõik vastavad reeglid.
Ühele võimalikule väljapääsule viitab Geurt ise. See seisneb koodeksi C1 teksti muutmises, nii et see võiks välja näha näiteks nii:
Kiirpartii on niisugune, kus tuleb kas kõik käigud teha kindlaksmääratud ajaga 15 minutit või rohkem, aga vähem kui 6o minutit, või nii, et määratud aeg ja 60-kordne lisand kokku moodustavad 15 minutit või rohkem, kuid vähem kui 6o minutit.
Siis oleks ka mulle selge, et 6o minutit on tõepoolest tavamale. Pärast viimast Chesscafet kahjuks veel mitte.
Lembit
kolmapäev, 17. oktoober 2007
Geurti arvamus ei muutu
Ootasin tänast Chesscafe kohtunikeveergu huviga. Kuu aega tagasi analüüsiti seal juhtumit Belgias, kus valged said välkpartiis mati, kuid lõid seejärel ikkagi musta lipu. Kohapeal said küll võidupunkti mustad, Geurt Gijssen aga asus arvamusele, et võitma oleksid pidanud hoopis valged, sest lipu löömisele olid mustad omakorda vastanud kuninga löömisega. Meie veebis oli sellest juttu 20.septembril pealkirja all "Probleemidega välkmale".
Tänane veerg ongi saanud pealkirja "Vaieldavad otsused" ja algab see minu kirjaga Geurtile. Püüan selle siinkohal eesti keelde tõlkida:
Kallis Geurt, mul on erinev arvamus Sinu vastuse kohta Mr Krzewinskile Belgiast viimase kuu veerus. Mängija B matistas oma vastase kuninga ja vastavalt artiklile 5.1a
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Siin pole vahet tava-, kiir- ega välkmale vahel. Partii lõppes, kui mängija A sai mati, kõigel pärast seda juhtunul pole enam tähtsust. Kohtunik ilmselt nägi, mis toimus, ega vaielnud vastu sündmuste sellisele käigule, nagu esitati Mr Krzewinski kirjas. Seega oli kohtuniku otsus õige. Mängija B loeti võitjaks. Ma ei mõista, kuidas saab lugeda võitjaks mängijat, kelle kuningas on saanud mati. Ka välk on ikkagi malemäng.
Parimate soovidega Lembit (perekonnanime on Geurt siia ise lisanud).
Arvasin nimelt illusoorselt, et koodeksi esimene osa - Mängumäärused- on ülimuslik kõigi teiste mängu reguleerivate dokumentide ja nende osade suhtes. Ilmselt pean nüüd oma seisukohta revideerima, kuigi samal seisukohal olid olnud need kohtunikud Norrast, Saksamaalt, Poolast ja ehk mujaltki, kes samuti Chesscafesse pöördusid. Ja vaevalt, et C litsentsiga kohtunik peakski kõiki peensusi teadma.
Reeglite ja turniirimääruste komitee esimees tsiteerib vastuses üldtuntud välgureegleid B5, B6 ja B7. Olen temaga ka nende kommenteerimisel mitmeski asjas samal arvamusel. Tõepoolest peab tavamales kohtunik noolekese langemisest märku andma, kiir- ja välkmales aga mitte. Vaid etturi muundamise lõpetamata jätmisel ja kahe kuninga üheaegsel tulesolekul peab kohtunik sekkuma. Välgus on kohtunikul tõepoolest võimatu iga partii juures olla ning juhtub sedagi, et pariid jätkuvad ka pärast matti ja matistatud mängija vahel võidabki - aga lisaksin, et ainult siis, kui kohtunik ei näe.
Geurt kirjutab, et ta ei leia koodeksist mingit viidet sellele, et kohtunik võiks välgus sekkuda, kui mängija pole tähele pannud, et ta on matistanud vastase kuninga või et partii on lõppenud patiga. Ise arvan praegugi, et artikkel 5 lihtsalt kohustab meid jalule seadma partii õiget tulemust. Aga muidugi on ka Geurti mittesekkumisvariandil oma põhjendus olemas. Antud juhul on see reeglite komitee (mitteametlik) seisukoht, mis tehakse üle maailma teatavaks. Ning minu arvates on ülimalt oluline, et võimalikult kõik kohtunikud tõlgendaksid reegleid ühtviisi. Mängijate tulemused ei tohi sõltuda sellest, kes parajasti kohtunikuks on.
Siit siis juhis kõigile kohtunikele tegutsemiseks: ärge sekkuge välkpartiisse, ka siis mitte, kui laual matti näete. Partii on mängijate endi asi. Kutsumise korral peate muidugi olukorra võimalikult õiglaselt lahendama.
Kas võiks midagi muutuda? Geurt kirjutab, et pole vastu sellele, et koodeksisse lisataks artikkel, mille järgi kohtunik peab sekkuma, kui näeb matistatud või patis kuningat. Ta meenutab ka LAV-i mehe Eddie Price´i ettepanekut sõnastada artikkel 5.1 "Partii on võitnud mängija, kes on matistanud oma vastasmängija kuninga, kui seda on märgatud." See võiks tähendada aga sedagi, et isegi tavapartii võiks peale matti jatkuda. Ja see oleks juba absurdne.
On muidugi selge, et tegemist on siiski harva esineva ja seetõttu mitte eriti olulise juhtumiga. Ja lõpuks on veidi kahju, et Eesti pole juba kümme aastat reeglite komitees esindatud ning seetõttu oleme reeglite tegemisest ja nende tõlgendamisest kõrvale jäänud.
Lembit
Tänane veerg ongi saanud pealkirja "Vaieldavad otsused" ja algab see minu kirjaga Geurtile. Püüan selle siinkohal eesti keelde tõlkida:
Kallis Geurt, mul on erinev arvamus Sinu vastuse kohta Mr Krzewinskile Belgiast viimase kuu veerus. Mängija B matistas oma vastase kuninga ja vastavalt artiklile 5.1a
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Siin pole vahet tava-, kiir- ega välkmale vahel. Partii lõppes, kui mängija A sai mati, kõigel pärast seda juhtunul pole enam tähtsust. Kohtunik ilmselt nägi, mis toimus, ega vaielnud vastu sündmuste sellisele käigule, nagu esitati Mr Krzewinski kirjas. Seega oli kohtuniku otsus õige. Mängija B loeti võitjaks. Ma ei mõista, kuidas saab lugeda võitjaks mängijat, kelle kuningas on saanud mati. Ka välk on ikkagi malemäng.
Parimate soovidega Lembit (perekonnanime on Geurt siia ise lisanud).
Arvasin nimelt illusoorselt, et koodeksi esimene osa - Mängumäärused- on ülimuslik kõigi teiste mängu reguleerivate dokumentide ja nende osade suhtes. Ilmselt pean nüüd oma seisukohta revideerima, kuigi samal seisukohal olid olnud need kohtunikud Norrast, Saksamaalt, Poolast ja ehk mujaltki, kes samuti Chesscafesse pöördusid. Ja vaevalt, et C litsentsiga kohtunik peakski kõiki peensusi teadma.
Reeglite ja turniirimääruste komitee esimees tsiteerib vastuses üldtuntud välgureegleid B5, B6 ja B7. Olen temaga ka nende kommenteerimisel mitmeski asjas samal arvamusel. Tõepoolest peab tavamales kohtunik noolekese langemisest märku andma, kiir- ja välkmales aga mitte. Vaid etturi muundamise lõpetamata jätmisel ja kahe kuninga üheaegsel tulesolekul peab kohtunik sekkuma. Välgus on kohtunikul tõepoolest võimatu iga partii juures olla ning juhtub sedagi, et pariid jätkuvad ka pärast matti ja matistatud mängija vahel võidabki - aga lisaksin, et ainult siis, kui kohtunik ei näe.
Geurt kirjutab, et ta ei leia koodeksist mingit viidet sellele, et kohtunik võiks välgus sekkuda, kui mängija pole tähele pannud, et ta on matistanud vastase kuninga või et partii on lõppenud patiga. Ise arvan praegugi, et artikkel 5 lihtsalt kohustab meid jalule seadma partii õiget tulemust. Aga muidugi on ka Geurti mittesekkumisvariandil oma põhjendus olemas. Antud juhul on see reeglite komitee (mitteametlik) seisukoht, mis tehakse üle maailma teatavaks. Ning minu arvates on ülimalt oluline, et võimalikult kõik kohtunikud tõlgendaksid reegleid ühtviisi. Mängijate tulemused ei tohi sõltuda sellest, kes parajasti kohtunikuks on.
Siit siis juhis kõigile kohtunikele tegutsemiseks: ärge sekkuge välkpartiisse, ka siis mitte, kui laual matti näete. Partii on mängijate endi asi. Kutsumise korral peate muidugi olukorra võimalikult õiglaselt lahendama.
Kas võiks midagi muutuda? Geurt kirjutab, et pole vastu sellele, et koodeksisse lisataks artikkel, mille järgi kohtunik peab sekkuma, kui näeb matistatud või patis kuningat. Ta meenutab ka LAV-i mehe Eddie Price´i ettepanekut sõnastada artikkel 5.1 "Partii on võitnud mängija, kes on matistanud oma vastasmängija kuninga, kui seda on märgatud." See võiks tähendada aga sedagi, et isegi tavapartii võiks peale matti jatkuda. Ja see oleks juba absurdne.
On muidugi selge, et tegemist on siiski harva esineva ja seetõttu mitte eriti olulise juhtumiga. Ja lõpuks on veidi kahju, et Eesti pole juba kümme aastat reeglite komitees esindatud ning seetõttu oleme reeglite tegemisest ja nende tõlgendamisest kõrvale jäänud.
Lembit
teisipäev, 16. oktoober 2007
Seekord kiirmalest
Vaataksime siinkohal läbi ka prantslaste viimase UV1 kohtunikueksami järgmise osa. Teise osa sooritamiseks tuleb end kujutleda kohtunikuks noorteturniirile. kus mõtlemisajaks 10 minutit partiile, millele iga käiguga lisandub veel 10 sekundit.
Kõigepealt tahetakse teada, kas sel juhul on tegemist kiir- või välkmalega. Eks siis arvutagem. 60 käiguga lisandub kummalegi poolele 60x10=600 sekundit=10 minutit. Kokku saame arvestuslikuks mõtlemisajaks seega 10+10=20 minutit Kuivõrd üle 14 minuti, siis on see kindlasti kiirmale.
Siis on malelaual järgmine seis: Valged: Kh3, Od3, Ea3, b2, c2, f2, g4, h2 (8)
Mustad: Kh5, Og7, Ea6, b7, c7, f4, g5, h6 (8)
Valged olevat just mänginud g2-g4 ning öelnud "Tuli ja matt!" Mustad pole aga asjaga päri ja kutsuvad teid kohale. Muidugi lähete ja küsite, miks mustad leiavad, et matiga tegemist pole. Õige vastuse saate siis, kui mustad ütlevad, et neil on võimalus kuningat rünnanud ettur käiguga f4xg3 möödaminnes ära lüüa. Selle käiguga partii jätkub. Kui kohtunik seda vajalikuks peab, võib ta vastase häirimise ja segamise eest valgeid karistada.
Kas mängijad peavad sellel turniiril ka käike üles kirjutama? Muidugi ei pea, sest tegemist on ju kiirmalega.
Siis kutsub üks mängija kohtuniku ja ütleb, et tema vastane on jätnud oma kuninga tulle. Vaatate kõigepealt, kas ka kell on juba vajutatud. On. Järelikult on sooritatud määrustevastane käik. Niisiis toimime, nagu koodeksi artikkel 7.4 ette näeb. Vaja on teha uus, määrustepärane käik. Seejuures tuleb arvestada ka puudutatud malendi kohta käivaid reegleid, kui see võimalik on. Mainitud artikli alusel lisame eksija vastase kellale kaks minutit täiendavat aega. Nüüd võime lasta partiil jätkuda.
Siis lööb üks mängija vastase tullejäetud kuninga. Keegi midagi ei ütle. Kas kohtunik reageerib? Muidugi. Vastasmängija kuningat ju lüüa ei tohi ja ilma kuningata mängida ei saa.
Ja lõpuks näete ühel laual seisu, kus kaks poissi mängivad, kummalgi vaid üksik kuningas. Kas ka siin peab kohtunik reageerima? Male on ju üldiselt kahe mehe või naise omavaheline mäng, eriti aga kiir- ja välkmale. Aga ikkagi peab ka siin, sest lauale on tekkinud surnud seis, kus kummalgi võiduvõimalust pole.
Nii oleme ka prantslaste eksami teise osa küsimused edukalt ära vastanud ja pool tööd on
juba tehtud.
Lembit
Kõigepealt tahetakse teada, kas sel juhul on tegemist kiir- või välkmalega. Eks siis arvutagem. 60 käiguga lisandub kummalegi poolele 60x10=600 sekundit=10 minutit. Kokku saame arvestuslikuks mõtlemisajaks seega 10+10=20 minutit Kuivõrd üle 14 minuti, siis on see kindlasti kiirmale.
Siis on malelaual järgmine seis: Valged: Kh3, Od3, Ea3, b2, c2, f2, g4, h2 (8)
Mustad: Kh5, Og7, Ea6, b7, c7, f4, g5, h6 (8)
Valged olevat just mänginud g2-g4 ning öelnud "Tuli ja matt!" Mustad pole aga asjaga päri ja kutsuvad teid kohale. Muidugi lähete ja küsite, miks mustad leiavad, et matiga tegemist pole. Õige vastuse saate siis, kui mustad ütlevad, et neil on võimalus kuningat rünnanud ettur käiguga f4xg3 möödaminnes ära lüüa. Selle käiguga partii jätkub. Kui kohtunik seda vajalikuks peab, võib ta vastase häirimise ja segamise eest valgeid karistada.
Kas mängijad peavad sellel turniiril ka käike üles kirjutama? Muidugi ei pea, sest tegemist on ju kiirmalega.
Siis kutsub üks mängija kohtuniku ja ütleb, et tema vastane on jätnud oma kuninga tulle. Vaatate kõigepealt, kas ka kell on juba vajutatud. On. Järelikult on sooritatud määrustevastane käik. Niisiis toimime, nagu koodeksi artikkel 7.4 ette näeb. Vaja on teha uus, määrustepärane käik. Seejuures tuleb arvestada ka puudutatud malendi kohta käivaid reegleid, kui see võimalik on. Mainitud artikli alusel lisame eksija vastase kellale kaks minutit täiendavat aega. Nüüd võime lasta partiil jätkuda.
Siis lööb üks mängija vastase tullejäetud kuninga. Keegi midagi ei ütle. Kas kohtunik reageerib? Muidugi. Vastasmängija kuningat ju lüüa ei tohi ja ilma kuningata mängida ei saa.
Ja lõpuks näete ühel laual seisu, kus kaks poissi mängivad, kummalgi vaid üksik kuningas. Kas ka siin peab kohtunik reageerima? Male on ju üldiselt kahe mehe või naise omavaheline mäng, eriti aga kiir- ja välkmale. Aga ikkagi peab ka siin, sest lauale on tekkinud surnud seis, kus kummalgi võiduvõimalust pole.
Nii oleme ka prantslaste eksami teise osa küsimused edukalt ära vastanud ja pool tööd on
juba tehtud.
Lembit
esmaspäev, 15. oktoober 2007
Jälgigem ka prantslasi
Üks suuremaid ja aktiivsemaid kohtunikekogusid on Prantsusmaal. Neli korda aastas annab ta välja oma ajakirja "Bulletin des Arbitres Federaux", mis on nähtaval ka internetis aadressil www.echecs.asso.fr/Arbitrage. Äsja ilmus tänavune viimane, üldjärjestuses aga juba 115. number, kust peale rohke infomaterjali kohtunikekogu töö ja tegelaste kohta leiab ka üht-teist üldhuvitavat. Kohtunikele pannakse südamele. et nad hoolega jälgiksid partiiprotokollide täitmist ja nende partiijärgset vormistamist ning seletatakse, millal lähevad uue mängija partiid FIDE reitinguarvestusse. Suure osa ruumist võtavad enda alla FIDE turniirimäärused, mille uut tõlget prantslastel seni polnud. Millegipärast on nad neis alapunkte hakanud märkima numbritega, FIDE-l (ja meil) kasutatakse selleks tähti.
Kõige tähelepanelikumalt olen jälginud Prantsuse kohtunikeeksamitel kasutatud küsimusi. Need avaldatakse ajakirjas pärast nende praktilist kasutamist. Juunikuiste eksamite küsimused olid õigupoolest ära toodud juba eelmises numbriski, nüüd on nad lisanud ka vastused ja kommentaarid.
Kuivõrd ka meie järjekordsed kohtunikueksamid on peaaegu käes, siis on ehk huvitav vaadata, mida küsitakse prantslastelt. Põhieksam UV1 koosneb neil neljast plokist. Vaatame neist täna vaid esimest. Peate ette kujutama, et olete kohtunikuks Prantsuse IV liiga võistlustel. Küsimustest võib näha, et eriti kogenud mängijaid seal pole. Teadma peab, et seal kasutatakse Fischeri tüüpi ajakontrolli, kus iga käiguga lisandub 30 sekundit.
Niisiis viis situatsiooni ja igal pool küsimus, mida teeksite teie kohtunikuna.
1. Üks mängija paneb teisele mati ja jätkab ometi mängu. Ka vastane ei märka ja jatkab samuti. Siis tuleb üks pealtvaataja teid otsima. - Kuivõrd on tegemist tavamalega, peab kohtunik muidugi partiisse sekkuma. Kui laual on tõesti matt, siis sellega partii lõppes ja hilisem ei omanud enam tähtsust. Fikseerite mati ja ehk tänate veel pealtvaatajat, et see ise mängu segama ei hakanud.
2. Üks mängija on jätnud märkimise pooleli jätnud. Põhjenduseks see, et tema kellal on aega jäänud vähem kui 5 minutit. - Sellest põhjendusest ei piisa, sest iga käik toob ju 30 sekundit juurde. Niisiis peab kohtunik nõudma, et mängija ka vahelejäänud käigud oma ajast paberile paneks. Kui sellest välja ei tule ja kohtunik seda vajalikuks peab, võib kellad vahepeal ka seisma panna ja mängijale karistuse määrata, näiteks vastasele lisaminutite andmisega.
3. Ühe mängija käsi on kipsis ja ta ei saa kirjutada. - Siin peaks võistkonna kapten või võistluse korraldaja leidma käikude kirjutamiseks kohtunikule vastuvõetava abilise. Kuigi prantslaste arvates pole kellaaegu vaja muuta, kõneleb koodeks ometi aegade korrigeerimisest õiglasel moel (näiteks 10 minuti võrra mittekirjutaja aega vähendades).
4. Esimese mängutunni lõpul tuleb üks mängija kurtma, et kuningas ja lipp seisavad partii algusest peale vastupidi väljadel. - Teha pole midagi, see partii tuleb tühistada ja mängida uus. Kellanäitude määramise kohta ütleb koodeks, et kohtunik peab toimima oma parima äranägemise järgi. Kui see võimalik on, peaks mängima normaalsete aegadega. Tõenäoliselt on vooru lõpetamiseks aga ajalised piirangud, nii et tuleb paratamatult aegu vähendada.
5. Üks mängija hilineb partiile poolteist tundi. Vastane on siiski valmis mängima. - Koodeksi art. 6.7 annab kohtunikule sel juhul küll otsustusõiguse, aga seda tuleks siiski kasutada vaid harva erandina. Võistkonnavõistlustel peaks ilmselt küll nulli panema, et edasisi võimalikke proteste vältida.
Nii et ilmselt tuleksime ka prantslaste küsimustega suurema vaevata toime. Ka kuue eelnenud aasta "Bulletinid" on internetis nähtaval. Need, kes seda keelt mõneti mõistavad, võiksid nende abil oma teadmisi testida. Ülejäänute jaoks vaatleme sealseid teemasid oma veebis edaspidigi. Lembit
Kõige tähelepanelikumalt olen jälginud Prantsuse kohtunikeeksamitel kasutatud küsimusi. Need avaldatakse ajakirjas pärast nende praktilist kasutamist. Juunikuiste eksamite küsimused olid õigupoolest ära toodud juba eelmises numbriski, nüüd on nad lisanud ka vastused ja kommentaarid.
Kuivõrd ka meie järjekordsed kohtunikueksamid on peaaegu käes, siis on ehk huvitav vaadata, mida küsitakse prantslastelt. Põhieksam UV1 koosneb neil neljast plokist. Vaatame neist täna vaid esimest. Peate ette kujutama, et olete kohtunikuks Prantsuse IV liiga võistlustel. Küsimustest võib näha, et eriti kogenud mängijaid seal pole. Teadma peab, et seal kasutatakse Fischeri tüüpi ajakontrolli, kus iga käiguga lisandub 30 sekundit.
Niisiis viis situatsiooni ja igal pool küsimus, mida teeksite teie kohtunikuna.
1. Üks mängija paneb teisele mati ja jätkab ometi mängu. Ka vastane ei märka ja jatkab samuti. Siis tuleb üks pealtvaataja teid otsima. - Kuivõrd on tegemist tavamalega, peab kohtunik muidugi partiisse sekkuma. Kui laual on tõesti matt, siis sellega partii lõppes ja hilisem ei omanud enam tähtsust. Fikseerite mati ja ehk tänate veel pealtvaatajat, et see ise mängu segama ei hakanud.
2. Üks mängija on jätnud märkimise pooleli jätnud. Põhjenduseks see, et tema kellal on aega jäänud vähem kui 5 minutit. - Sellest põhjendusest ei piisa, sest iga käik toob ju 30 sekundit juurde. Niisiis peab kohtunik nõudma, et mängija ka vahelejäänud käigud oma ajast paberile paneks. Kui sellest välja ei tule ja kohtunik seda vajalikuks peab, võib kellad vahepeal ka seisma panna ja mängijale karistuse määrata, näiteks vastasele lisaminutite andmisega.
3. Ühe mängija käsi on kipsis ja ta ei saa kirjutada. - Siin peaks võistkonna kapten või võistluse korraldaja leidma käikude kirjutamiseks kohtunikule vastuvõetava abilise. Kuigi prantslaste arvates pole kellaaegu vaja muuta, kõneleb koodeks ometi aegade korrigeerimisest õiglasel moel (näiteks 10 minuti võrra mittekirjutaja aega vähendades).
4. Esimese mängutunni lõpul tuleb üks mängija kurtma, et kuningas ja lipp seisavad partii algusest peale vastupidi väljadel. - Teha pole midagi, see partii tuleb tühistada ja mängida uus. Kellanäitude määramise kohta ütleb koodeks, et kohtunik peab toimima oma parima äranägemise järgi. Kui see võimalik on, peaks mängima normaalsete aegadega. Tõenäoliselt on vooru lõpetamiseks aga ajalised piirangud, nii et tuleb paratamatult aegu vähendada.
5. Üks mängija hilineb partiile poolteist tundi. Vastane on siiski valmis mängima. - Koodeksi art. 6.7 annab kohtunikule sel juhul küll otsustusõiguse, aga seda tuleks siiski kasutada vaid harva erandina. Võistkonnavõistlustel peaks ilmselt küll nulli panema, et edasisi võimalikke proteste vältida.
Nii et ilmselt tuleksime ka prantslaste küsimustega suurema vaevata toime. Ka kuue eelnenud aasta "Bulletinid" on internetis nähtaval. Need, kes seda keelt mõneti mõistavad, võiksid nende abil oma teadmisi testida. Ülejäänute jaoks vaatleme sealseid teemasid oma veebis edaspidigi. Lembit
pühapäev, 14. oktoober 2007
Ühest noorteturniirist ajendatud mõtteid
Kogu eelmise nädala võistlesid Narvas Läänemere noored maletähed. 7 võistkonda 6 riigist. Omapäraks poiste ja tüdrukute laudade võrdne arv ja igal laual erinev vanus. Korraldajad olid ettevalmistustesse suhtunud hoole ja armastusega ning asi kahtlemata õnnestus.
Kohtunikutöö seisukohalt olid mõnedki asjad aastaga paremuse poole nihkunud. Oli lisandunud üks mängupäev, mistõttu vaid ühel päeval tuli mängida kaks vooru. Ühe mängusaali asemel oli seekord kaks, mistõttu ruumi märksa rohkem. Üldkasutatavad DGT XL kellad olid kindlasti paremad mullustest Easy´dest, mis sest et viimaste reklaamikampaania taga on Kramnik ise. Omalaadse kogemuse andsid 100 laual mängitud simultaanid.
Kohtunike tegutsemiseks on väga olulised kontaktid kolleegidega teistest maadest, milleks meil üldiselt võimalused peaaegu puuduvad. Ei saa ju keegi pidada end ilmeksimatuks, arvamustevahetus teistega tuleb vaid kasuks. Narvas olid ka tänavu rahvusvahelised arbitrid Albert Ciminś Riiast ja Vjatśeslav Stjaźkin Peterburist. Kuna viimaseks vooruks oli lisandunud külalisi Tallinnast, siis oli korraks Ottomar Ladva välkpartiisid jälgimas tervelt kuus rahvusvahelise nimetusega kohtunikku. Vaevalt neid MM-võistlusel rohkem oli. Muidugi peaks olema väga selge vahe kohtunike, korraldajate ja treenerite vahel. Kabekoodeks isegi keelab kohtuniku ja korraldaja ameti ühildamise (treeneri oma seda enam). Mingeid probleeme see mõningane ebamäärasus antud konkreetsel juhul sõbralikult kulgenud võistluses küll ei tekitanud.
Kohtunikutöös probleeme polnud, nii pole midagi kirjutada ka konfliktidest ja nende lahendamisest. Iga võistluse juriidiliseks aluseks on võistlusjuhend, seda muidugi ka Narvas. Juhend peaks kõigile nähtav olema juba turniiri algusest See, mida juhendisse kirjutatakse, sõltub eelkõige turniiri korraldajatest, muidugi ka paremusjärjestuse määramise punkt. FIDE turniirimäärusteski on kohtade jagamist puudutav lisa. See pole juriidiliselt samavõrdne koodeksiga, seal öeldut tuleb võtta vaid soovitusena. Pealegi on tolles dokumendis otse öeldud, et tegemist pole üksikute süsteemide eelistuse järjekorra kindlaksmääramisega.
Narvas otsustasid võistkondade järjestuse eelkõige matśipunktid. Nende võrdsusel võeti kõigepealt arvesse kohta jaganud kahe võistkonna omavahelise matśi tulemus ja alles seejärel partiipunktid. Stjaźkin leidis, et partiipunktid oleksid pidanud olema olulisemad. Turniirimäärustes on tõepoolest sedapidi. Kui aga narvalastele meeldib vastupidine variant, siis on see nende õigus (ja seda, et niimoodi lähevad pronksmedalid eestlaste asemel lätlastele, ei saanud muidugi keegi ette näha). Kui kohta oleksid jaganud kolm võistkonda, oleksid arvesse läinud vaid partiipunktid. Siin tundub küll mõneti tegemist olevat järjekindlusetusega. Miks mitte ka siin vaadata siis kõigepealt omavahelisi kohtumisi ja alles siis minna vajadusel partiipunktide juurde?
Suurel
Lauavõitjaid määrati Narvas nii: 1) omavaheline kohtumine, 2) Sonneborn-Berger, 3)omavahelises kohtumises mustadega mängimine. Kui aga jagasid kolm või enam mängijat, oli ainsaks kriteeriumiks Sonneborn-Berger. Praktika näitas, et sellest oli ilmselt vähe. Ühel laual tekkis olukord, kus kolm poissi olid omavahel mänginud surnud ringi (igaühele üks võit), kõigist ülejäänuist aga olid nad jagu saanud. Edasiseks toimimiseks ei andnud juhend mingeid juhiseid. Kohtunikul pole õigust juhendit muuta ega täiendada. Nii peaks juba juhendi koostamisel võimalikult tekkivad olukorrad ette nägema. Antud juhul otsustas kohtunik juba mainitud välkturniiri kasuks (määrata tuli ju veel näiteks ringide arv ja ajakontroll), sest võitja oli ju vaja selgitada.
Kui mängivad eri rahvustest mängijad ja eriti siis, kui on tegemist üsna noortega, on üheks probleemiks ka vastasest arusaamine. Eriti paistis see silma seoses viigipakkumistega. Suurel osal juhtudest õnnestus vastastikune mõistmine saavutada vene keele vahendusel, mitmel korral nägin, kuidas asja püüti vastaspoolele sõrmedega selgeks teha. Oli aga ka juhtum, kus täieliku arusaamani ei jõutudki.
Korrektne viigipakkumine peaks koodeksi art. 9.1a järgi välja nägema nii: 1) mängija teeb oma käigu malelaual, 2) pakub viiki ja 3) vajutab kella. Viigipakkumine ja vastus sellele peaksid olema sõnastatud selgelt, lühidalt ja konkreetselt, mingite tingimustega ei tohiks need seostuda. Kui viiki pakutakse mingil muul ajal, on pakkumine samuti kehtiv, võib aga pakkujale kaasa tuua karistuse, sõltumata sellest, kas viik vastu võetakse või mitte.
Viigi vastuvõtmine võib toimuda kohe või pärast mõningast mõtlemist. Viigi tagasilükkamine võib toimuda kas suuliselt või vastukäiguga, samuti siis, kui puudutatakse mingit oma malendit käimis- või vastase malendit löömiskavatsusega.
Ka viigitaotlus seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendumise tõttu loetakse viigipakkumiseks. Sel ajal, kui kohtunik seisu kontrollib, võib teine pool teatada viigi vastuvõtmisest. Viigitaotlust kontrollimise lõpuni tagasi võtta ei saa.
Kui viiki pakutakse enne oma käigu tegemist, on vastasmängijal õigus nõuda käigu tegemist, et alles siis otsustada, kas viik vastu võtta või mitte. Nii kaua pakutud viigist loobuda ei saa.
Vahepeal võib partii lõppeda ka "mingil muul viisil". Vastasmängija võib näiteks venitada vastusega, kuni tema nooleke langeb. Sel juhul loeb ajaületus. Kiir- ja välkmales on ajaületuse fikseerimiseks vaja mängija taotlust. Kui seal märgatakse noolekese langemist alles pärast viigi vastuvõtmist, jääb viik tulemusena püsima.
Halvemas seisus viigipakkumine pole eetiline, kuid koodeks seda otseselt ei keela.
Varem oli koodeksis selgelt öeldud, et uuesti ei saa viiki pakkuda enne, kui vastane on ise viiki pakkunud. Praegune koodeksi artikli 9.1a sõnastus on märksa paindlikum. Öeldakse vaid, et tuleb arvestada artiklit 12.5. See artikkel kõneleb aga mängualalt lahkumisest ega ole asjaga üldse seotud. Viide peaks olema artiklile 12.6. See kõneleb ülemäärastest viigipakkumistest, mis võivad vastast häirida või segada. Kui kaht viigipakkumist eraldab küllalt pikk vaheaeg, siis ei tarvitse seda rakendada.
Kui viigipakkumisel esineb tõepoolest kommunikatsiooniraskusi või kui mängija näiteks tema enda poolt pakutud viigist loobub, kui ta on vastase nõudel laual käigu ära teinud, tuleks kasutada kohtuniku abi ja vahendust. Vajadusel on selleks võimalik ka malekell seisma panna. Kellal on vastav nupp olemas ja selle kasutamise võimalust peaksid treenerid lastele selgitama. Kunagi oli kella seiskamine peaaegu samavõrdne kaotusega, enam mitte. Muidugi ei tohi võimalust kella seiskamiseks kuritarvitada ja ka sel puhul tuleb arvestada võimaliku karistusega.
Lembit
Kohtunikutöö seisukohalt olid mõnedki asjad aastaga paremuse poole nihkunud. Oli lisandunud üks mängupäev, mistõttu vaid ühel päeval tuli mängida kaks vooru. Ühe mängusaali asemel oli seekord kaks, mistõttu ruumi märksa rohkem. Üldkasutatavad DGT XL kellad olid kindlasti paremad mullustest Easy´dest, mis sest et viimaste reklaamikampaania taga on Kramnik ise. Omalaadse kogemuse andsid 100 laual mängitud simultaanid.
Kohtunike tegutsemiseks on väga olulised kontaktid kolleegidega teistest maadest, milleks meil üldiselt võimalused peaaegu puuduvad. Ei saa ju keegi pidada end ilmeksimatuks, arvamustevahetus teistega tuleb vaid kasuks. Narvas olid ka tänavu rahvusvahelised arbitrid Albert Ciminś Riiast ja Vjatśeslav Stjaźkin Peterburist. Kuna viimaseks vooruks oli lisandunud külalisi Tallinnast, siis oli korraks Ottomar Ladva välkpartiisid jälgimas tervelt kuus rahvusvahelise nimetusega kohtunikku. Vaevalt neid MM-võistlusel rohkem oli. Muidugi peaks olema väga selge vahe kohtunike, korraldajate ja treenerite vahel. Kabekoodeks isegi keelab kohtuniku ja korraldaja ameti ühildamise (treeneri oma seda enam). Mingeid probleeme see mõningane ebamäärasus antud konkreetsel juhul sõbralikult kulgenud võistluses küll ei tekitanud.
Kohtunikutöös probleeme polnud, nii pole midagi kirjutada ka konfliktidest ja nende lahendamisest. Iga võistluse juriidiliseks aluseks on võistlusjuhend, seda muidugi ka Narvas. Juhend peaks kõigile nähtav olema juba turniiri algusest See, mida juhendisse kirjutatakse, sõltub eelkõige turniiri korraldajatest, muidugi ka paremusjärjestuse määramise punkt. FIDE turniirimäärusteski on kohtade jagamist puudutav lisa. See pole juriidiliselt samavõrdne koodeksiga, seal öeldut tuleb võtta vaid soovitusena. Pealegi on tolles dokumendis otse öeldud, et tegemist pole üksikute süsteemide eelistuse järjekorra kindlaksmääramisega.
Narvas otsustasid võistkondade järjestuse eelkõige matśipunktid. Nende võrdsusel võeti kõigepealt arvesse kohta jaganud kahe võistkonna omavahelise matśi tulemus ja alles seejärel partiipunktid. Stjaźkin leidis, et partiipunktid oleksid pidanud olema olulisemad. Turniirimäärustes on tõepoolest sedapidi. Kui aga narvalastele meeldib vastupidine variant, siis on see nende õigus (ja seda, et niimoodi lähevad pronksmedalid eestlaste asemel lätlastele, ei saanud muidugi keegi ette näha). Kui kohta oleksid jaganud kolm võistkonda, oleksid arvesse läinud vaid partiipunktid. Siin tundub küll mõneti tegemist olevat järjekindlusetusega. Miks mitte ka siin vaadata siis kõigepealt omavahelisi kohtumisi ja alles siis minna vajadusel partiipunktide juurde?
Suurel
Lauavõitjaid määrati Narvas nii: 1) omavaheline kohtumine, 2) Sonneborn-Berger, 3)omavahelises kohtumises mustadega mängimine. Kui aga jagasid kolm või enam mängijat, oli ainsaks kriteeriumiks Sonneborn-Berger. Praktika näitas, et sellest oli ilmselt vähe. Ühel laual tekkis olukord, kus kolm poissi olid omavahel mänginud surnud ringi (igaühele üks võit), kõigist ülejäänuist aga olid nad jagu saanud. Edasiseks toimimiseks ei andnud juhend mingeid juhiseid. Kohtunikul pole õigust juhendit muuta ega täiendada. Nii peaks juba juhendi koostamisel võimalikult tekkivad olukorrad ette nägema. Antud juhul otsustas kohtunik juba mainitud välkturniiri kasuks (määrata tuli ju veel näiteks ringide arv ja ajakontroll), sest võitja oli ju vaja selgitada.
Kui mängivad eri rahvustest mängijad ja eriti siis, kui on tegemist üsna noortega, on üheks probleemiks ka vastasest arusaamine. Eriti paistis see silma seoses viigipakkumistega. Suurel osal juhtudest õnnestus vastastikune mõistmine saavutada vene keele vahendusel, mitmel korral nägin, kuidas asja püüti vastaspoolele sõrmedega selgeks teha. Oli aga ka juhtum, kus täieliku arusaamani ei jõutudki.
Korrektne viigipakkumine peaks koodeksi art. 9.1a järgi välja nägema nii: 1) mängija teeb oma käigu malelaual, 2) pakub viiki ja 3) vajutab kella. Viigipakkumine ja vastus sellele peaksid olema sõnastatud selgelt, lühidalt ja konkreetselt, mingite tingimustega ei tohiks need seostuda. Kui viiki pakutakse mingil muul ajal, on pakkumine samuti kehtiv, võib aga pakkujale kaasa tuua karistuse, sõltumata sellest, kas viik vastu võetakse või mitte.
Viigi vastuvõtmine võib toimuda kohe või pärast mõningast mõtlemist. Viigi tagasilükkamine võib toimuda kas suuliselt või vastukäiguga, samuti siis, kui puudutatakse mingit oma malendit käimis- või vastase malendit löömiskavatsusega.
Ka viigitaotlus seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendumise tõttu loetakse viigipakkumiseks. Sel ajal, kui kohtunik seisu kontrollib, võib teine pool teatada viigi vastuvõtmisest. Viigitaotlust kontrollimise lõpuni tagasi võtta ei saa.
Kui viiki pakutakse enne oma käigu tegemist, on vastasmängijal õigus nõuda käigu tegemist, et alles siis otsustada, kas viik vastu võtta või mitte. Nii kaua pakutud viigist loobuda ei saa.
Vahepeal võib partii lõppeda ka "mingil muul viisil". Vastasmängija võib näiteks venitada vastusega, kuni tema nooleke langeb. Sel juhul loeb ajaületus. Kiir- ja välkmales on ajaületuse fikseerimiseks vaja mängija taotlust. Kui seal märgatakse noolekese langemist alles pärast viigi vastuvõtmist, jääb viik tulemusena püsima.
Halvemas seisus viigipakkumine pole eetiline, kuid koodeks seda otseselt ei keela.
Varem oli koodeksis selgelt öeldud, et uuesti ei saa viiki pakkuda enne, kui vastane on ise viiki pakkunud. Praegune koodeksi artikli 9.1a sõnastus on märksa paindlikum. Öeldakse vaid, et tuleb arvestada artiklit 12.5. See artikkel kõneleb aga mängualalt lahkumisest ega ole asjaga üldse seotud. Viide peaks olema artiklile 12.6. See kõneleb ülemäärastest viigipakkumistest, mis võivad vastast häirida või segada. Kui kaht viigipakkumist eraldab küllalt pikk vaheaeg, siis ei tarvitse seda rakendada.
Kui viigipakkumisel esineb tõepoolest kommunikatsiooniraskusi või kui mängija näiteks tema enda poolt pakutud viigist loobub, kui ta on vastase nõudel laual käigu ära teinud, tuleks kasutada kohtuniku abi ja vahendust. Vajadusel on selleks võimalik ka malekell seisma panna. Kellal on vastav nupp olemas ja selle kasutamise võimalust peaksid treenerid lastele selgitama. Kunagi oli kella seiskamine peaaegu samavõrdne kaotusega, enam mitte. Muidugi ei tohi võimalust kella seiskamiseks kuritarvitada ja ka sel puhul tuleb arvestada võimaliku karistusega.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)