Juhtum hiinlastega

Maailma karikavõistlustel Hantõ-Mansiiskis on tähelepanu leidnud kahe Hiina noormehe väljalangemine turniirilt. Wang Yue ja Li Chan olid esimesed kiirpartiid Gaśimovi ja Bacrot´vastu viiki mänginud ja siis suitsetama läinud (teine neist olevat selle asja alles Siberis ära õppinud). Kui nad teiseks partiiks tahtsid oma mängulaudade taha istuda, selgus, et kellad olid jõudnud juba 2 minutit käia ja seetõttu on neile juba kaotused fikseeritud. Peakohtunik ütles, et tuleb järgida reegleid. Otsus on lõplik seda enam muuta ei saa. Tuleb seda aktsepteerida ja uueks partiiks valmisuda. Nii noormehed tegidki. Aga needki partiid lõppesid neile kurvalt ja võistlus oligi selleks korraks läbi.

FIDE võistlustel on varemgi reeglitest pedantselt kinni peetud ja märksa väiksema hilinemise eest kaotusi fikseeritud. Millest siis tähelepanu sellele juhtumile? Tavaliselt on olnud tegemist hilinemisega tavapartiidele, mille algus on reglemendiga täpselt paika pandud. GM Oniśtśuk: "Kui mängija teab, et partii algab kell 15 ja ta tuleb 15.01, siis kaotab ta teenitult. Põhjus ei loe."
Tie-break´idel võib aga sellel turniiril olla kuni 14 täiendavat partiid. Nende algusaegu pole eelnevalt kindlaks määratud, sellest ka võimalikud arusaamatused. Keegi võib partii lõpetada paari minutiga, teised mängivad terve tunni. Mängijad võivad sel ajal olla mitte ainult suitsetamiskohas, vaid ka näiteks tualetis või baaris.

Seekord olevat kohtunikud hoiatanud, et partiid algavad 3 minuti pärast ja uuesti siis, kui oli jäänud veel viimane minut. Näib aga, et seda tehti vaid turniirisaalis. Kui mängijad neid hoiatusi kuulsid ja ikkagi mängulaudade taha ei läinud, siis pole muidugi mingit vabandust. Kuigi on kirjutatud, et vene keelt hiinlased ei osanud põrmugi ja inglise keeltki vaid minimaalselt.

Nii jääb taolistel turniiridel põhiprobleemiks mängijate teadustamine partiide algusest. Kommentaarides on eelkõige peetud vajalikuks kasutada suuri tabloosid, kus kogu vajalik info kirjas. On aga kirjutatud ka igale mängijale antavast spetsiaalsest seadmest, mis vajalikul momendil vibreerima hakkaks. Selleks ajaks oli mängu jäänud veel 10 paari. Ehk ei teinud kohtunikud ka omalt poolt kõike, et partiid normaalselt algaksid.

Muidugi on endiselt hääli, et hiinlastele määratud karistus oli sellise tasemega mängijate jaoks liiga range. Wang Yue vastane GM Bacrot leiab, et optimaalne karistus oleks võinud olla rahatrahv. Pidev stress kimbutab mängijaid niikuinii kogu turniiri vältel, nüüd lisandub sellele veel hirm hilinemise pärast. Bacrot väidab, et olevat isegi korraks mõelnud, kas ta ei oleks pidanud kolmandas partiis kaotama ja śansid võrdsustama, aga ta jõuab siiski õigele järeldusele: reeglid on reeglid, millest tuleb kinni pidada, ükskõik kui halvad need ka poleks.

Suurmeistrite turniiriaegsetes intervjuudes on korduvalt kostnud arvamusi, et tie-break´ide osa on sellel turniiril väga pikaks venitatud. Pealegi tundub partiide arv mõnedele kummaline: miks 2 tavapartiid, siis 4 kiirpartiid ja siis 2 välkpartiid. GM Griśtsuk on soovitanud mängida viigi korral vaid kiirpartiisid (20 min. partiile) või siis jätkata pärast tavapartiisid 4 kiir- ja 6 välkpartiiga, millele siis vajadusel järgneks armageddon. GM Karjakini arvates eeldaks praegune tie-break´ide süsteem suuremat vabade päevade arvu.

Siin-seal leiab internetist üsna teravaid ütlemisi. Nii oli ühel Saksa veebilehel hiinlastest kõnelnud kirjatüki pealkirjaks "Timukas kohtuniku asemel" ja selles väideti, et ülemaailmne kaoseliit (=FIDE) olevat jõudnud sügavaimasse madalseisu. Muidugi ei muutu lähiajal midagi ja seda peavad kohtunikudki arvestama. Eesti meistrivõistlustel on reeglid märksa liberaalsemad.
Lembit