Üht-teist siit-sealt

Jäin sellel nädalal kommentaari kirjutamisega hätta. Lasksin küll iga päev silmad üle kõigist internetilehtedest, kust varem olin midagi kommenteerimiseks leidnud. Oli üks ameeriklaste juhtum, aga seda vaatlema hakates ilmnes, kuivõrd erinev ikkagi USA koodeks FIDE omast on, ameeriklaste vaidlused käisid aga eelkõige (nende) koodeksi ühe või teise tõlgenduse ümber. Siis vaatasin, et austraallased on jällegi eetikakoodeksiga tegelema hakanud ja tõlkisin selle enam-vähem ära. Siis aga ilmnes, et parandused kipuvad vaid vormilist laadi olema, mis meile vaevalt huvi pakuvad. Liiati ei tea ma, kas Eesti Maleliidu eetikakoodeks kehtib või mitte. Kunagi sai see just austraallastest eeskuju võttes paika pandud, aga mitu aastat pole ma enam selle avaldamisest ega rakendamisest midagi kuulnud. Ehk järgmisel nädalal olen tähelepanelikum.

Täna käisin ilmselt aasta viimasel turniiril. Jälle Lasnamäel. Mullusest oli aasta tagasi pikemalt juttu (14. XII 2008 Ühest kiirturniirist). Ega nüüdki asjad palju teisiti olnud. Lihtsam oleks küll pidanud olema, sest mulluse 90 asemel oli tänavu vaid 35. Aga eriti ei olnud.
Lasteturniiril olid nagu ikka probleemiks määrustevastased käigud. Lähtusin meie kohtunikekogu juhisest: 2 hoiatust ilma aegu korrigeerimata (kui vastasel veel üle 5 minuti aega), siis kaotus. Osuteid ei tulnud küll kordagi tagasi lükata, aga määrustevastaseid käike oli ikkagi lausa massiliselt. On muidugi tuleandmisi, mida tõepoolest on raske märgata, aga kui ikka lipp või vanker mööda vaba rida või liini kuningale tuld annavad, aga vastaspool seda ei märka, siis on midagi küll korrast ära. Selliseid juhtumeid oli ülirohkesti. Igatahes tuli pidevalt asjadesse sekkumiseks valmis olla.

Mullu märgitud ühe poole kaht järjestikust käiku seekord küll silma ei hakanud, seevastu oli korduvalt tegemist malendite puudutamisega. Üks süüdistab teist, vastane eitab. Kohtunikul pole tavaliselt sellistes 1: 1 olukordades teha midagi, ehk vaid veidi tähelepanelikumalt peaks siis asjade käiku jälgima.
Palju oleneb võistlustel kasutatavast inventarist, eriti kelladest. Seekord jäin hätta ... mehaaniliste kellade keeramisega. Peaks nagu omajagu kogemusi olema, aga seekord neist ei piisanud. Lõpuks saime ikkagi turniiriga hakkama.

Tagasiteel tegin põike Apollo raamatupoodi. Jäin veidi sirvima David Johnsoni raamatut "Valge kuningas ja punane lipp" - esmapilgul huvipakkuv teos nõukogude male telgitagustest, kaanel mängimas Botvinnik ja Reshevsky. Pilk langes Karpovi - Kasparovi matśidele, millega veidi tegemist olnud. Teise matśi kohta väideti, et see olevat peetud ametiühingute maja sammassaalis nagu esimenegi. Ei tea, mina käisin vaid Tśaikovski kontserdisaalis. Edasi räägiti välisminister Śevardnadźe rollist avatseremoonial ja tema selgest asumisest ühe mängija poolele.
Ei tea, seda meest polnud seal küll näha, pole teda pildilgi, kus kõik tähtsamad tegelased peal. Tähtsaimaks meheks oli tollane kultuuriminister Demitśev. Subjektiivsed hinnangud on muidugi iga autori enda anda, detailide suhtes tuleb aga seda raamatut lugedes küll ettevaatlik olla.

Eesti Olümpiakomitee tähistas sel nädalal oma 86. aastapäeva. Sel puhul jagas EOK järjekordselt ka oma hõbedasi medaleid. Nende kuue saaja nimekiri oli seekord üsna kirju ja kummalinegi. Ära mahtusid sellesse August Englas, Erki Nool, Eha Rünne, kunagine Eesti spordijuht Heino Sisask, jalgrattakohtunik Madis Lepajõe ja mina ka (järjekorranumbriga 26). Vaevalt et ma sellesse ritta sobin, tõin vaid näite, et viimasel ajal on meil ka spordikohtunikke hakatud ära märkima.
Lembit