Kerese päevad

Tänavused Kerese päevad on jälle läbi. Nende proloogiks sai Anatoli Karpovi simultaan, vastasteks põhiliselt meie kultuuriinimesed. Ega sellest 17 laual peetud mängust, mis lõppes 2 tunni ja 21 minutiga +16=1, suurt öelda olegi. Liiati olid nii simultaaniandja kui ka vastasmängijad vastastikku viisakad ja pidasid reeglitest kinni.

Peame simultaani korraldamisel meeles vaid seda, et simultaaniandja mängib kõik partiid
valgetega, tal on käigu mõtlemiseks piiramatult aega ja ta võib tehtud käiku muuta enne käigu tegemist järgmisel laual, kui vastane pole veel teinud oma vastukäiku. Simultaanist osavõtja teeb oma vastukäigu alles siis (ja otsekohe) sel momendil, kui simultaaniandja tuleb tema laua juurde. Käigu võib erandjuhul vahele jätta vaid simultaaniandja loal. Osavõtjal pole õigust analüüsiks malendeid paigast nihutada ega rikkuda malekoodeksi käigu sooritamist ja malendi puudutamist käsitlevaid artikleid.

Keskne sündmus malelaudadel oli muidugi kiirturniir Meenutades Paul Kerest, mis oli saanud endale uue asukoha Viru hotelli konverentsikeskuses. Vana saaliga Tõnismäe võimlas olin pika aja jooksul ära harjunud, nii et ei oskagi esialgu eelistada üht ega teist. Hotelliruumid olid kahtlemata korralikud ja teenindav personal abivalmis. Finaali mulle seal igatahes mängida meeldis. Aga sealgi oleks õhutamise huvides parem olnud, kui ruum oleks olnud kõrgem, ja mõned kohad kippusid olema hämaravõitu.
Mullu jäi turniir ära, ka tänavu näis selle pidamine hulk aega lahtine olevat. Vast sellest oli tingitud ka osavõtjate suhteliselt väike arv (kuigi rohkem kui eelmisel korral) ja mitte eriti esinduslik koosseis.

Laudade arvuga võrreldes oli kohtunikke seekord vist rohkem kui kunagi varem (eelturniiril üks kohtunik 6 lauale, finaalis koguni igal laual oma kohtunik). Paarikümmend demonstranti nagu veel viis aastat tagasi pole enam vaja. Meie noorem kohtunike generatsioon eesotsas peakohtunik Marek Kolgiga sai asjadega kenasti hakkama. Sisekliima oli täiesti normaalne, vajaduse korral abistasime üksteist.


Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Partii algul oli lubatud hilineda maksimaalselt 5 minutit. Palju neid juhtumeid polnud, aga mõned siiski. Olen endiselt seisukohal, et vähemalt eelturniiril piisaks igal käigul 5 lisasekundist (mitte 10), muidu võib mingi tagumine partii oma 50 käigu reegliga hakata turniiri käiku pidurdama.
Kui eelmisel turniiril määrustevastaseid käike üldse polnud, siis seekord tagumises turniiripooles neid siiski oli. Aegade korrigeerimisega saime hakkama. Ise kartsin, et võib juhtuda midagi otse internetti minevate laudadega. Kui tavaliselt on soovitatud näiduparandus ette võtta teisel kellal, siis see võiks rikkuda ajaarvestust ja seetõttu oli juhend teha parandus samal kellal. Õnneks seda siiski ei juhtunud, ainult finaali ühes voorus katkestas ühe lambi läbipõlemine partii demonstreerimise ja seetõttu ei saanud ka kohtunikud üleskirjutustes abi ekraanile ilmuvast partiiprotokollist.


Et vältida igasuguseid ootamatusi, kirjutasid kohtunikud kõik käigud üles - see oligi nende peamine ülesanne finaalis. Et kiirpartiid loetaks küllaldase järelevalve all toimuvaks, piisab isegi ühest kohtunikust kolme laua kohta. See tähendab, et kehtima hakkavad tavamale reeglid ja kohtunik fikseerib ka ajaületuse ega jäta seda mängijate hooleks. Et mängijad aru saaksid, et ma pole ainult käikude kirjutaja, vaid täidan ka muid funktsioone, pidasin vajalikuks iga partii algul pärast mängijate vastastikust teretamist ka ise neid kätelda.


Olin peakohtunikuks esimesel sõjajärgsel Tallinna rahvusvahelisel turniiril 1969, mis alates 1977 paratamatult muutusid Kerese memoriaalideks, kuni 1991 nende aseainena tekkis Kalevi kiirturniir. Minu ajaarvestus läheb küll korraldajate omast veidi lahku, sest ühel aastal peeti vaid väike koolide turniir. 40 aastaga peakohtunikuna 11 ja 19 turniiri, seda on üsna palju. Aga eks igal asjal ole oma aeg ja ilmselt on vaja teed anda noorematele.
Lembit