Kui võistkondi vaid kolm

Sageli on turniiride korraldajad ja kohtunikud enne võistlust ootusärevuses, toimugu see siis mis süsteemis tahes: kas mängijaid tuleb paaritu või paarisarv. Oodatud on muidugi paarisarv. Muidu peab ju keegi paratamatult partnerita jääma ja sõltuvalt süsteemist ei tarvitse ka paremusjärjestus päris objektiivseks kujuneda. Halvem on lugu võistkonnavõistlustega, kus vabaks ei jää ju üks mängija, vaid terve võistkond. Kui võistkondi on vähe, siis moodustab puuduv võistkond küllalt suure protsendi mängijate üldarvust.

Ühe variandi olukorrast väljapääsuks pakkus hiljuti üks Austraalia malejuhte Kevin Bonham. Tasmaanias mängitud igal aastal nelja klubi turniiri neljal laual. Ühel aastal jättis üks võistkond tulemata. Seega oleks igas voorus pidanud 12 mängijast 4 vaba olema ja ja igaüks oleks saanud mängida vaid kaks partiid.
Bonham otsustas siis paarimist muuta ja lasta kõigil mängida üks partii ka ühes võistkonnas naaberlaual oleva mängija vastu. Loosiga anti kolmele võistkonnale järjekorranumbrid (siin märgitud tähtedega A, B ja C). 2 esimest lauda mängisid niimoodi:
I voor A1 - B1, A2 - C2, C1 - B2
II voor B1 - C1, B2 - A2, A1 - C2
III voor C1 - A1, C2 - B2, B1 - A2

3. ja 4. laud mängisid samal põhimõttel (pangem toodud paarides vaid 1 asemele 3 ja 2 asemele 4). Juhul, kui laudu oleks olnud rohkem, oleks toimitud samuti (1 asemel 5, 2 asemel 6). Nii ei jäänud keegi vabaks ja igaüks sai ikkagi 3 partiid mängida.
Autor ise leiab, et süsteem õigustaks ennast veel paremini, kui oleks võimalik mängida ka teine ring (kõik saaksid võrdselt mõlemaid värve, mängida saaks ka kolmanda võistkonna naaberlauaga).. Selles kohtuksid siis:
IV voor A1 - C1, A2 - B2, C2 - B1
V voor B1 - A1, B2 - C2, A2 - C1
VI voor C1 - B1, C2 - A2, B2 - A1

Sellisel kujul sobib süsteem paarisarvuliste laudadega võistkondade jaoks. Kui laudade arv oleks olnud paaritu, oleks iga võistkonna viimane laud süsteemist eraldatud ja seal oleks mängitud siis tavalist 3 mängijaga turniiri, kus üks oleks iga kord olnud vaba.
Jutuks on olnud värviprobleemid. Bonham on tõstatanud mõtte, kas ei peaks kõrgema laua mängijal madalama lauaga kohtudes alati olema mustad, et võimalusi paremini tasakaalustada. Vaevalt küll.
Kohtade arvestamisel peaksid esimeseks kriteeriumiks olema partiipunktid. Võib küll rehkendada kokku ka üksikute matśide tulemused ja need summeerida, aga ehk oleks see mõneti kunstlik, sest ühe matśi partiid mängiti erinevatel aegadel.

Muidugi võib võistkonnavõistlusi korraldada mitmeti. Olümpiatel kasutatakse juba hulk aega śveitsi. Bonham ise viitab aga kasvõi Inglismaa Jamboree-turniiridele. Neist võtab samuti osa suur arv võistkondi, mängupäevi on aga vähe. Igas voorus saavad Huttoni süsteemi järgi iga võistkonna kõik lauad vastased erinevatest võistkondadest. Turniiri lõpuks peaks siis iga võistkond kõigi ülejäänutega olema vähemalt ühel laual mänginud. Seal peaks võistkondi olema alati paarisarv, laudade järjekord peaks võimalikult vastama mängutugevusele. Tulemused olevat objektiivsemad võistkondade suurema arvu juures.
Küllap on ka eelpool kirjeldatu üks võimalustest.
Lembit