Kui võita ei taheta

Ühel Saksa internetilehel arutati hiljuti eetikaküsimusi - juhtumeid, kus mingitel taktikalistel kaalutlustel piisab mängijale viigist või isegi kaotusest. Tõepoolest, mida teha, kui mängija alistub seisus, mida kuidagi kaotada ei saaks? Võimalik, et vastasele lubati anda punkt ja nüüd on viimane võimalus seda teha.
Esimene toodud juhtum oli küll üsna absurdne ja vaevalt et praktikas tegelikult juhtunud. Laual oli seis valged Kh6 ja Lh7 (2), mustad Kh8, Rg7 ja Ob1 (3). Nüüd seiskab must kellad ja kirjutab protokolli 1:0 (ei märganud oma oda??).


Art. 5.1b ütleb ju lihtsalt, et partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Mingitest lisatingimustest siin juttu pole.
Arutlejad kirjutasid, et viigikokkulepete sõlmimist ei karistata, vaid premeeritakse auhinnarahadega. Miks peaks siis kokkulepitud kaotustega teisiti toimima?


Mõned arutluse käigus toodud turniirinäited veel:
1) Kaks klubikaaslast kohtuvad viimases voorus. Tugevamal neist on veel teoreetilised võimalused esikohale. Selleks peab ta võitma ja turniiri liider kaotama. Laual on täiesti viigiline etturilõppmäng, samal ajal kui naaberlaual on liider kaotusohtu sattunud. Nõrgem mängija teeb nüüd väga kahtlase etturiläbimurde ja kaotab otsekohe. Liider saab seepeale väga vihaseks ja nõuab mõlema asjaosalise diskvalifitseerimist. Samal ajal nendega samast klubist olev kohtunik leiab, et kuna tõendeid sahkerdamise ega kokkuleppe kohta pole, tuleb lähtuda sellest, et kaotus oli tingitud lihtsalt rumalusest ja selle vastu ei saa midagi ette võtta.


2) Teisel turniiril peavad C ja D viiki leppima selleks, et A võidaks reitingu- ja noorteauhinna, samal ajal kui A konkurent B sellest ilma jääks. Pärast seda, kui A ise on saanud kiire kaotuse, pakub ta mängijate ja vist isegi ühe ametimehe juuresolekul oma auhinnarahade jagamist C ja D-ga viigi tegemise eest, mis siis sünnibki.

3) Kaks favoriiti kohtuvad turniiri viimases voorus. Juba 3 käigu järel surutakse teineteisel kätt ja jagatakse kaht esikohta. Kolmandal kohal olnu teeb seejärel samuti viigi, sest võimalusi koht kõrgemale tõusmiseks enam pole.


4) Ühel turniiril olevat üks mängija, kes algul lootis võitjaks tulla, hakanud sihilikult kaotama pärast seda, kui selgus, et ta enam rahalist auhinda ei saa. Eesmärgiks seadis ta nüüd oma reitingu langetamise, et järgmisel turniiril oleks võimalik reitinguauhinda saada. Sellised auhinnad on kindlasti ahvatlevad, aga samal ajal loovad ka uusi manipuleerimisvõimalusi.


Loomulikult peaksid partiieelsed kokkulepped tulemuste suhtes keelatud olema, ometi toimuvad need eriti viimase vooru eeel sageli. Aga kuidas nende kokkulepete olemasolu tõestada?
Teiselt poolt tähendab olukord, kus mõlemale viigist piisab, ju seda, et võidutahe pole nii suur kui tavaliselt ja see võib ju kiirviigile viia, mida vaevalt võib alati ebasportlikuks pidada. Olukorra, kus mõlemale piisab viigist, on nad ju oma tööga saavutanud.


Sakslased leiavad, et kui sellise eelkokkuleppe olemasolu täiesti selge oleks, võiks ju minna kasvõi mängija turniirilt kõrvaldamise ja vastava maleliidu informeerimiseni.
Mis puutub erandolukorras seisu, kus võita pole võimalik, aga ometi vastane alistub, siis on ju koodeksis peale varem tsiteeritud art. 5.1b ka art. 5.2b: Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga (surnud seis). Koodeks ei täpsusta, kumba artiklit tuleb lugeda primaarseks. Tundub siiski, et kui surnud seis juba laual on, siis välistab see mängijate järgneva viikileppimise.

Kaugelt suurem osa mängijaist mängivad ikkagi ausalt. Kui aga patustajate vastu midagi ette võtta, siis peaksime olema täiesti kindlad selles, mis tegelikult juhtus ja karistamisel jääma reeglite piiresse.
Lembit