Chesscafe viimases veerus taastusid vaidlused mõnede lihtsate seisude üle, kus üks pooltest ületab aja. Olen neid vaadelnud 26. VIII Millest sõltub tulemus? Sedapuhku on Geurti oponentideks minu kommentaarides juba vilksatanud Igor Vereśtśagin ja keegi Yuri Huip.
Lähteseis peaks juba tuttav olema.
Valged: Kf1, Rh8 (2). Mustad: Kh1, Eh2 (2).
Must ületab aja, aga kas valge võidab, kui ta enne ajaületuse märkamist puudutab oma ratsut? - Vaevalt küll, sest ükskõik kummale väljale ratsu panna, on must patis. Nii pole vist oluline, et Igor ütleb, et pole teada patile viinud käik. Yuri arvates aga tulevat vaadelda kõiki võimalikke käike, arvestamata malendite puudutusi, kellavajutust, kätt, mida selleks kasutati jne. Siis oleks tulemuseks valge võit.
Ilmselt peaks aluseks olema ikkagi koodeksi art. 6.9: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Kui ratsut poleks puudutatud, siis valged võidaksid, sest kuninga võiks panna nii e1 kui e2. Ratsu puudutamise järel niisugust võimalust aga enam pole.
Aluspõhimõte on, et partiid ei saa kunagi lugeda võidetuks sellele mängijale, kes aja ületab. Seejärel peaks hakkama seisu uurima. Kas vastasmängija saaks kuidagiviisi võita, kui partiid jätkatakse? Kui see võimalik pole, tuleb fikseerida viik.
Kui olete täiesti kindel, et üks mängijaist on enne noolekese langemist mingi malendit puudutanud, siis peaks seda arvesse võtma. RC koosolekul Kallitheas olevat osa kohalolnuist seda arutlust küll liiga keeruliseks pidanud.
Üks omapärane seis oli tookord veel vaatluse all olnud.
Valged: Kh8, Vc3, Oc5, Ea6, a7, e6 ja h7 (7).
Mustad: Ke8, Va8 ja g1, Od2 (4).
Pikk vangerdus on mustadel veel täiesti võimalik. Oletagem, et must paneb kuninga c8, vabastab selle käest ja just siis tema nooleke langeb. Ainus määrustepärane käik oleks siin pika vangerduse lõpetamine. Valgel pole siis muud teha kui 2. Of8+, millele peab järgnema 2. ... Oxc3++. Tegemist on forsseeritud käikudega. Valge mingite määrustepäraste käikude seeriaga võita ei saaks, aga aeg on läbi ja vastavalt tsiteeritud art. 6.9 lõpeb mäng viigiga.
Aga mis siis, kui must oleks küll pannud Kc8, aga poleks jõudnud noolekese langemise momendiks veel kuningat käest vabastada? Siis läheks võit valgele, kuna mustal oleks olnud võimalik mängida veel ka Kd8.
Lõpuks veidi nostalgiat seoses ühe pisikese isikliku tähtpäevaga. Mul on ees täpselt 40 aastat vanad Spordilehe ja Õhtulehe väljalõiked, mis räägivad kusagil kaugel San Juanis lõppenud FIDE kongressist. 12 uue rahvusvahelise arbitri seas sain selle nimetuse ka mina (NSVL-st veel näiteks GM Averbahh). Diplomil on veel Folke Rogardi allkiri.
Üldse anti 50-60-ndatel aastatel nimetus 243 kohtunikule. Püüdsin kindlaks teha, kui paljud neist veel elus on. FIDE registrist leiame 20 nime. See on ilmne liialdus, sest nende seas on üsna mitmed tuntud maletegelased, keda meie seas kahjuks enam pole, tõenäoliselt võib lahkunuid olla ka (peaaegu) 100-aastaste seas ja paari maa kohta on andmed lihtsalt puudulikud. Nii et ilmselt on märksa tõenäolisem arv 10. Peaksin neist kõige noorem olema.
Ega tookordki seda nimetust kerge saada polnud. FIDE ei arvestanud mingeid NSVL sisemisi võistlusi, ka kõige suuremaid mitte, kõnelemata juba Eesti meistrivõistlustest. NSVL seadis esitamise eeltingimuseks kõigi 5 eelneva kohtunikukategooria läbimise ja igal astmel keskmiselt vähemalt kolmeaastase staaźi (erandeid tehti vaid suurmeistritele). Kogumiku "Male Eestis" järgi oli mul selleks ajaks seljataga ca 200 võistlust, neist 10 rahvusvahelist ja üle 30 üleliidulise.
Muidu oli see aga huvitav aeg. Selsamal 1969. aastal alustasime Tallinna rahvusvaheliste turniiridega, tegutsesin Beltsõs koolinoorte esivõistlustel ja Jerevanis spartakiaadil. Eesti-Soomet mängisime Tallinnas, Bulgaaria-Eestit aga Sofias (peamine tulemus sealt jugoslaavlasest peakohtuniku kingitud paks kohtunikeraamat Śahovski prirućnik). Tallinnas peeti ka NSVL kurtide esivõistlused. Kohtuniku arengu seisukohalt on oluline tegutseda võimalikult erinevates paikades koos erinevate kolleegidega.
Tegemist sel aastal igatahes oli rohkem kui küllalt. Juhtisin kohtunikekogu (see tähendas ka Maleföderatsiooni aseesimehe ülesandeid), Tallinna linna ja spordiühingu Jõud malesektsioone, kuulusin NSVL Maleföderatsiooni nõukogusse. Alustasin ühes Tallinna koolis paariaastast eksperimenti, kus ühes klassis lülitati male ajutiselt kooliprogrammi ja seda hinnati võrdselt teiste ainetega. Keeltekoolis lõpetasin kevadel kolmeaastase soome keele kursuse ja alustasin sügisel prantsuse keele õppimist. Kohtunikutöös on keeltest palju kasu olnud. Ja muidugi oli kõige selle kõrval olemas ka põhitöö ning tolle vana Spordilehe teatel olevat ma ainuüks oktoobris pidanud 32 loengut, mille temaatika polnud aga kuidagi seotud põhitööga ega kahjuks mitte ka malega.
Tagantjärele näivad paljud asjad üsna mõttetu siblimisena, tookord küll mitte.
Lembit
neljapäev, 29. oktoober 2009
esmaspäev, 26. oktoober 2009
Juhtumeid Kanadast
Viimased minutid Edmontoni turniiril. Üks mees teeb määrustevastase käigu, mida kumbki mängija ei märka. Küll näeb seda üks pealtvaataja. Seejärel kutsutakse kohtunik. See võtab mehelt 2 minutit aega vähemaks ja sunnib teda käima puudutatud malendiga. Kui mängija ütleb, et ka vastane ei märganud ju määrustevastasust, ei päästa see teda karistusest. Võrdne seis läheb kaotsi. Nüüd uurib mees Chesscafest, kas talle ikkagi liiga ei tehtud.
Eeldades, et tegemist on tavamalega, leiame kohtuniku tegevuseks täpsed eeskirjad koodeksi artiklist 7.4. Kuna igaühel on võimalik seda lugeda ja tekst on pikk, ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima. Selles artiklis pole juttu sellest, kes peab vea avastama või selle kohta taotluse esitama, öeldakse vaid: kui leitakse. Järelikult pidi kohtunik antud juhul ettenähtud meetmed kasutusele võtma. Aga tähelepanelikul lugemisel märkasite ehk isegi, et üks asi oli küll vale. Eksijalt võttis kohtunik 2 minutit ära, too artikkel aga näeb ette, et kohtunik annnab hoopis vastasmängijale 2 minutit juurde (kui tegemist oli 1. või 2. määrustevastasusega).
Pealtvaataja käitumine on omaette küsimus. Art. 13.7a uues redaktsioonis on selgelt öeldud: Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. See ei tähenda, et teisiti käitumise puhul pealtvaataja pöördumist ei arvestataks. Geurti vastuses näib küll näpuviga olevat. Nimelt kirjutab ta, et kui pealtvaataja tuleb otse mängijatele ütlema, et tehti määrustevastasus, siis tuleb vastav mängija saalist välja saata. Siis oleks ju väga raske seda partiid jätkata. Küllap ikka eemaldame pealtvaataja, mõlemat mängijat on meil veel vaja.
Teine juhtum on Calgary turniirilt. Üks naismängija ei teadnud, kuidas 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Kohtunik pani siis kellad seisma ja hakkas seletama. Vastasmängija oli pärast partiid pahane, sest kohtunik poleks tohtinud teist mängijat aidata. Kohtunik leidis vabanduseks, et märkas käikude valesti kirjutamist ja seetõttu võis ta kellad seisma panna. Mängija arvates oli kirjutamata käike teisteski partiides ja seal kelli ei seisatud. Kus õigus?
Muidugi peavad mängijad reegleid tundma, aga sageli on olukordi, kus nad detailides kindlad pole. Ometi leiab Geurt, et pole mingit põhjust, miks ei võiks mängijatele reegleid seletada. Geurti arvates poleks neid tulnud küll seletada vastase juuresolekul, vaid leida selleks mingi muu koht. Olen temaga aga samal arvamusel, et kelli poleks sellepärast küll vaja olnud seisma panna. Ei selgu tekstist seegi, kes parajasti käigul oli. Laua taga tuleb ilmselt millegi küsimine kohtunikult arvesse vaid siis, kui ise käigul oled ja su kell käib.
Nädalavahetuse veetsin Nõmme sügise kabeturniiril. Muidu polnud midagi, aga kolmele viimasele lauale olid lollikindlate Saitekite asemel pandud hiinlaste Quanqid. Kahe päevaga ma muude asjade kõrvalt neid selgeks ei saanud. Esmamulje järgi Easydega umbes samast klassist, seletused aga hieroglüüfidega. Õnneks oli oskajaid.
Maletajatele pole viimane kuu küll lõbus olnud. Alles lahkusid Michel Zdankevitch ja Elmar Sakkov, homme tuleb aga minna Otto Lahi matustele.
Lembit
Eeldades, et tegemist on tavamalega, leiame kohtuniku tegevuseks täpsed eeskirjad koodeksi artiklist 7.4. Kuna igaühel on võimalik seda lugeda ja tekst on pikk, ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima. Selles artiklis pole juttu sellest, kes peab vea avastama või selle kohta taotluse esitama, öeldakse vaid: kui leitakse. Järelikult pidi kohtunik antud juhul ettenähtud meetmed kasutusele võtma. Aga tähelepanelikul lugemisel märkasite ehk isegi, et üks asi oli küll vale. Eksijalt võttis kohtunik 2 minutit ära, too artikkel aga näeb ette, et kohtunik annnab hoopis vastasmängijale 2 minutit juurde (kui tegemist oli 1. või 2. määrustevastasusega).
Pealtvaataja käitumine on omaette küsimus. Art. 13.7a uues redaktsioonis on selgelt öeldud: Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. See ei tähenda, et teisiti käitumise puhul pealtvaataja pöördumist ei arvestataks. Geurti vastuses näib küll näpuviga olevat. Nimelt kirjutab ta, et kui pealtvaataja tuleb otse mängijatele ütlema, et tehti määrustevastasus, siis tuleb vastav mängija saalist välja saata. Siis oleks ju väga raske seda partiid jätkata. Küllap ikka eemaldame pealtvaataja, mõlemat mängijat on meil veel vaja.
Teine juhtum on Calgary turniirilt. Üks naismängija ei teadnud, kuidas 50 käigu reegli alusel viiki taotleda. Kohtunik pani siis kellad seisma ja hakkas seletama. Vastasmängija oli pärast partiid pahane, sest kohtunik poleks tohtinud teist mängijat aidata. Kohtunik leidis vabanduseks, et märkas käikude valesti kirjutamist ja seetõttu võis ta kellad seisma panna. Mängija arvates oli kirjutamata käike teisteski partiides ja seal kelli ei seisatud. Kus õigus?
Muidugi peavad mängijad reegleid tundma, aga sageli on olukordi, kus nad detailides kindlad pole. Ometi leiab Geurt, et pole mingit põhjust, miks ei võiks mängijatele reegleid seletada. Geurti arvates poleks neid tulnud küll seletada vastase juuresolekul, vaid leida selleks mingi muu koht. Olen temaga aga samal arvamusel, et kelli poleks sellepärast küll vaja olnud seisma panna. Ei selgu tekstist seegi, kes parajasti käigul oli. Laua taga tuleb ilmselt millegi küsimine kohtunikult arvesse vaid siis, kui ise käigul oled ja su kell käib.
Nädalavahetuse veetsin Nõmme sügise kabeturniiril. Muidu polnud midagi, aga kolmele viimasele lauale olid lollikindlate Saitekite asemel pandud hiinlaste Quanqid. Kahe päevaga ma muude asjade kõrvalt neid selgeks ei saanud. Esmamulje järgi Easydega umbes samast klassist, seletused aga hieroglüüfidega. Õnneks oli oskajaid.
Maletajatele pole viimane kuu küll lõbus olnud. Alles lahkusid Michel Zdankevitch ja Elmar Sakkov, homme tuleb aga minna Otto Lahi matustele.
Lembit
laupäev, 24. oktoober 2009
Käitugem korralikult
Viimases Chesscafes on toodud paar näidet, mida võiksime paigutada mängijate käitumise valdkonda.
Üks juhtumeist on pärit Saksamaa amatööride meistrivõistlustelt. Mängija A on parajasti käigul. Tal on võimalus lüüa vastase malendit mitme oma malendiga. Mõtleb veidi, siis eemaldabki vastase nupu ja süveneb uuesti oma mõtetesse. Käigu jättis ta lõpetamata: oma malendit ta löödu asemele ei pannud, kella ei vajutanud. Vastasmängija B tegi avalduse, et selline tegevus teda häirib. Selle peale olevat käinud elav arutlus, aga igatahes oli A-l õnnestunud B-d segada.
Mida peaks kohtunik sellisel juhul tegema? Küsimuse tõstataja arvates: kui B protesti ei avalda, siis võiks ehk kohtunik hoiduda sekkumast. Kui aga ütleb, et teda häiriti, nagu antud juhul, siis võiks ta A-le öelda, et pangu vastase malend tagasi, kuni ta selle enda omaga asendab. Konkreetset reeglit koodeksis pole, kuid põhimõtteliselt saab lähtuda artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. B-le võiks ehk kompensatsiooniks anda 2 minutit aega ja A-le teha hoiatus.
Geurti arvates annab orientiiri koodeksi eessõna:
Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Pakutud karistused sobivad, küll aga peaks kohtunik sellistel juhtudel ka omal algatusel sekkuma. Art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Vahel on ju mängijad oma seisukohtade väljaütlemisel liiga tagasihoidlikud. Kui kohtunik A käitumist aktsepteerib, siis arvab ta, et nii ongi lubatud ja ta käitub selliselt edaspidigi. Kui aga mõni kohtunik sellise käitumise keelab, võiks see kaasa tuua A-taolise mängija ägeda protesti.
Ligilähedane on teemalt ka Kanadast saadetud küsimus. Tahetakse nimelt teada, mida õieti tähendab mõiste malend on mingil väljal käest vabastatud (näit. art. 4.6). Kas mängija võib võtta mingi malendi, asetada selle teisele väljale, analüüsida seisu, malendit ikka veel sellel väljal käes hoides ning analüüsi lõpuks lasta ta käest lahti hoopis teisel väljal? Kas ei võiks sundida mängijat käima sellele väljale, mida puudutati? Reeglitest täit selgust ei saavat.
Kuni malend pole käest vabastatud, võib ta asetada mistahes väljale. (Üks erand siiski on. Art. 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja.)
Niisugune käitumine aga segab vastast ja on muidugi täiesti lubamatu. Vastasmängijal peab kogu partii jooksul ja mitte ainult oma käigul selgelt olema näha kogu laual olev seis, antud juhul seda võimalust aga pole.
Lembit
Üks juhtumeist on pärit Saksamaa amatööride meistrivõistlustelt. Mängija A on parajasti käigul. Tal on võimalus lüüa vastase malendit mitme oma malendiga. Mõtleb veidi, siis eemaldabki vastase nupu ja süveneb uuesti oma mõtetesse. Käigu jättis ta lõpetamata: oma malendit ta löödu asemele ei pannud, kella ei vajutanud. Vastasmängija B tegi avalduse, et selline tegevus teda häirib. Selle peale olevat käinud elav arutlus, aga igatahes oli A-l õnnestunud B-d segada.
Mida peaks kohtunik sellisel juhul tegema? Küsimuse tõstataja arvates: kui B protesti ei avalda, siis võiks ehk kohtunik hoiduda sekkumast. Kui aga ütleb, et teda häiriti, nagu antud juhul, siis võiks ta A-le öelda, et pangu vastase malend tagasi, kuni ta selle enda omaga asendab. Konkreetset reeglit koodeksis pole, kuid põhimõtteliselt saab lähtuda artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. B-le võiks ehk kompensatsiooniks anda 2 minutit aega ja A-le teha hoiatus.
Geurti arvates annab orientiiri koodeksi eessõna:
Nendel juhtudel, mida koodeksi mingi artikkel täpselt ei reguleeri, peaks olema võimalik jõuda õige otsuseni, kui uurida koodeksis analoogilisi olukordi.
Pakutud karistused sobivad, küll aga peaks kohtunik sellistel juhtudel ka omal algatusel sekkuma. Art. 13.1 ütleb ju: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Vahel on ju mängijad oma seisukohtade väljaütlemisel liiga tagasihoidlikud. Kui kohtunik A käitumist aktsepteerib, siis arvab ta, et nii ongi lubatud ja ta käitub selliselt edaspidigi. Kui aga mõni kohtunik sellise käitumise keelab, võiks see kaasa tuua A-taolise mängija ägeda protesti.
Ligilähedane on teemalt ka Kanadast saadetud küsimus. Tahetakse nimelt teada, mida õieti tähendab mõiste malend on mingil väljal käest vabastatud (näit. art. 4.6). Kas mängija võib võtta mingi malendi, asetada selle teisele väljale, analüüsida seisu, malendit ikka veel sellel väljal käes hoides ning analüüsi lõpuks lasta ta käest lahti hoopis teisel väljal? Kas ei võiks sundida mängijat käima sellele väljale, mida puudutati? Reeglitest täit selgust ei saavat.
Kuni malend pole käest vabastatud, võib ta asetada mistahes väljale. (Üks erand siiski on. Art. 4.4d: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundamisvälja.)
Niisugune käitumine aga segab vastast ja on muidugi täiesti lubamatu. Vastasmängijal peab kogu partii jooksul ja mitte ainult oma käigul selgelt olema näha kogu laual olev seis, antud juhul seda võimalust aga pole.
Lembit
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Uuesti välgust
Üks tänases Chesscafes vaadeldud juhtum on päris sarnane sellega, millega siin tegelesime nädalapäevad tagasi (15. X Juhtum välkpartiis). Juhtus see küll kaugel Brasiilias. A ületab aja, B märkab küll, aga ka tema aeg saab kohe otsa. Mida võis Geurtki siis muud öelda, kui seda, mis koodeksi artiklis A4 kirjas: Kui mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks.
Teine välkpartii on aga pärit Iraanist. Laual oli järgmine seis:
Valged: Ke2, Eb3, d3, f3 ja h3 (5).
Mustad: Ke5, Eb4, d4, f4 ja h4 (5).
Küllap saab igaüks malendeid lauale panematagi aru, et kõik neli paari ettureid on liikumisvõimetult blokeeritud ja ka kuningatel puudub igasugune võimalus vastase laagrisse tungida. Mänguga ei saa võita kuidagi, kaotada samuti mitte. Ajategur oli pisut musta kasuks: neil oli jäänud veel 25 sekundit, valgel ainult 15. Valge taotles viiki, must tahtis partiid jätkata, et oma ajaline eelis maksma panna. Mida pidi tegema kohtunik ja kuidas üldse viigitaotlustega lood on?
Ega põhimõtteliselt välkmale viigitaotlustest tavamalest palju erine, seda ka siis, kui tegemist on mitteküllaldase järelevalvega (igal laual pole omaette kohtunikku). Välkmales võib taotlus põhineda nii seisu kolmekordsel kordumisel kui ka 50 käigu reeglil. Muidugi on selliseid taotlusi raske kontrollida, sest partiiprotokolle ju pole.
Välgus kehtib ka artikkel 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Sellel põhinev taotlus peaks olema ilmselge, nii nagu selleski partiis. Kes selle artikli tähelepanelikult läbi luges, ei leidnudki sellest sõna taotlus. See tähendab, et taotlust polegi vaja. Kui kohtunik näeb, et lauale tekib selline võiduvõimalusteta seis, võib ta kohe omal algatusel viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähe ja neid partii juures pole, siis tuleb kohtunik kohale kutsuda ja see loeb partii viigiks.
Omaette probleem on art. 10.2 (kiire lõppmäng) rakendamine välkmales. Eelmise koodeksi järgi see välkmales ei kehtinud. Viimasel FIDE kongressil koodeksit arutades jäeti sellekohane artikkel aga ära ( minu 3. I Muutuvat kiir-ja välkmales). Hiljem selgus reeglite komitees tekkinud segadus ja koodeksi lõplikus redaktsioonis otsustati ikkagi art. 10.2 mitte rakendada (minu 13. III Uuest koodeksist). FIDE tekstid ilmusid mõlemas variandis. Kahjuks jäi koodeksi eestikeelsesse teksti kongressiaegne sõnastus. Õige on, et art. 10.2 kehtib välkmales ainult küllaldase järelevalve puhul, art. B.3.b aga peab olema: Artiklid 10.2 ja A.4.c ei kehti.
Lembit
Teine välkpartii on aga pärit Iraanist. Laual oli järgmine seis:
Valged: Ke2, Eb3, d3, f3 ja h3 (5).
Mustad: Ke5, Eb4, d4, f4 ja h4 (5).
Küllap saab igaüks malendeid lauale panematagi aru, et kõik neli paari ettureid on liikumisvõimetult blokeeritud ja ka kuningatel puudub igasugune võimalus vastase laagrisse tungida. Mänguga ei saa võita kuidagi, kaotada samuti mitte. Ajategur oli pisut musta kasuks: neil oli jäänud veel 25 sekundit, valgel ainult 15. Valge taotles viiki, must tahtis partiid jätkata, et oma ajaline eelis maksma panna. Mida pidi tegema kohtunik ja kuidas üldse viigitaotlustega lood on?
Ega põhimõtteliselt välkmale viigitaotlustest tavamalest palju erine, seda ka siis, kui tegemist on mitteküllaldase järelevalvega (igal laual pole omaette kohtunikku). Välkmales võib taotlus põhineda nii seisu kolmekordsel kordumisel kui ka 50 käigu reeglil. Muidugi on selliseid taotlusi raske kontrollida, sest partiiprotokolle ju pole.
Välgus kehtib ka artikkel 9.6: Partii lõpeb viigiga, kui jõutakse seisuni, kust matini ei saa jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Sellel põhinev taotlus peaks olema ilmselge, nii nagu selleski partiis. Kes selle artikli tähelepanelikult läbi luges, ei leidnudki sellest sõna taotlus. See tähendab, et taotlust polegi vaja. Kui kohtunik näeb, et lauale tekib selline võiduvõimalusteta seis, võib ta kohe omal algatusel viigi fikseerida. Kui kohtunikke on vähe ja neid partii juures pole, siis tuleb kohtunik kohale kutsuda ja see loeb partii viigiks.
Omaette probleem on art. 10.2 (kiire lõppmäng) rakendamine välkmales. Eelmise koodeksi järgi see välkmales ei kehtinud. Viimasel FIDE kongressil koodeksit arutades jäeti sellekohane artikkel aga ära ( minu 3. I Muutuvat kiir-ja välkmales). Hiljem selgus reeglite komitees tekkinud segadus ja koodeksi lõplikus redaktsioonis otsustati ikkagi art. 10.2 mitte rakendada (minu 13. III Uuest koodeksist). FIDE tekstid ilmusid mõlemas variandis. Kahjuks jäi koodeksi eestikeelsesse teksti kongressiaegne sõnastus. Õige on, et art. 10.2 kehtib välkmales ainult küllaldase järelevalve puhul, art. B.3.b aga peab olema: Artiklid 10.2 ja A.4.c ei kehti.
Lembit
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Määrusevastasustest
Ma ei tea, kui järjekindlalt ja tähelepanelikult kolleegid jälgivad teiste maade kohtunikekogude internetilehtedel käivaid arutlusi ja diskussioone. Küllap on seda kasulik teha. Kes on jälginud, see märkas kindlasti, et sakslased on pärast peaaegu pooleaastast vahet jätkanud vaidlust määrustevastaste käikude üle.
Ehk mälletab keegi ka meie lehele sattunud juhtumeid (16. II Kas matt ikka loeb?, 8. III Ikka matist, analoogiline ka 18. VI Juhtumeid partiidest). Laual on lähteseis:
Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Valge tahab käia Od6+, aga laseb oda lahti hoopis väljal e6. Järgneb matt Vb1++.
Selle kohta on nüüd leitud, et olevat oluline, millal valge oma viga märkas. Kui otsekohe pärast oda käest vabastamist, siis peaks tal olema õigus oma valekäiku korrigeerida. Kui aga pärast mati saamist, siis pole midagi teha ja matt loeb.
Aga kas määrustevastane käik ikka on üldse käik? Juhitakse tähelepanu, et koodeksi uues redaktsioonis on art. 4.6 lõppu lisandunud uued laused:
Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5.
Siit siis püütakse järeldada, et oda panek valele väljale polegi käik, Geurt Gijsseni seletused 18. VI veerust ei lugevat ja ta ei saavatki Saksamaal võistlustel tegutseda.
On neid, kelle arvates matt loeb alles siis, kui mängija on selle saamist partiiprotokollil oma allkirjaga kinnitanud. Loomulikult peab lugema fakt, mitte aga selle tunnistamine. Partiiprotokoll on muidugi tähtis dokument ja art. 8.7 järgi jääb sinnamärgitud tulemus kehtima ka siis, kui see on vale. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Ülaltoodud juhtumit püüti võrrelda kurioosse lühipartiiga (käigud ikka malendite algseisust: 1. Oc4 e5 2. Lf3 d6 3. Lxf7++. Väidetakse, et tegemist on märgatava erinevusega. Kui valge on käinud 2. Lf3 ja kella vajutanud, on sellega määrustevastane käik sooritatud. Kui must ei näe siin põhjust mingi taotluse esitamiseks, siis on ta käigul ja võib selle teha. " 2. ... d6 on täiesti määrustepärane käik. Sellega on käik tehtud ja käiguvõimalus üle läinud valgele, sõltumata sellest et must pole ehk veel kella vajutanud. Seega lõpetab 3. Lxf7++ partii.
Algses seisus oli aga valge viimane Ob4-e6 määrustevastane ja kui valge pole veel kella vajutanud, pole must veel tegelikult käigul.
Mind esialgu sakslaste avaldused ümber ei veennud. Jäin samadele seisukohtadele nagu eelpool viidatud kommentaarides kirjas. Art. 5.1a ütleb:
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik (mitte sellele eelnenud käik) on määrustepärane.
Kas see nii peaks olema või mitte, on omaette küsimus. Aga esialgu ütlevad reeglid nii.
Nii kaua kuni mängijad või kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, jätkub partii nii, nagu oleks tehtud määrustepärane käik. Kui määrustevastasus avastatakse aga pärast partiid, siis seda enam korrigeerida ei saa.
Saatsin täna paar lauset õnnitlustega naaberriigi malejuhile Aleksandr Bachile (IA 1999) tema 70. sünnipäevaks.
Lembit
Ehk mälletab keegi ka meie lehele sattunud juhtumeid (16. II Kas matt ikka loeb?, 8. III Ikka matist, analoogiline ka 18. VI Juhtumeid partiidest). Laual on lähteseis:
Valged: Kg1, Ob4 (2). Mustad: Kg3, Vb8 (2).
Valge tahab käia Od6+, aga laseb oda lahti hoopis väljal e6. Järgneb matt Vb1++.
Selle kohta on nüüd leitud, et olevat oluline, millal valge oma viga märkas. Kui otsekohe pärast oda käest vabastamist, siis peaks tal olema õigus oma valekäiku korrigeerida. Kui aga pärast mati saamist, siis pole midagi teha ja matt loeb.
Aga kas määrustevastane käik ikka on üldse käik? Juhitakse tähelepanu, et koodeksi uues redaktsioonis on art. 4.6 lõppu lisandunud uued laused:
Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5.
Siit siis püütakse järeldada, et oda panek valele väljale polegi käik, Geurt Gijsseni seletused 18. VI veerust ei lugevat ja ta ei saavatki Saksamaal võistlustel tegutseda.
On neid, kelle arvates matt loeb alles siis, kui mängija on selle saamist partiiprotokollil oma allkirjaga kinnitanud. Loomulikult peab lugema fakt, mitte aga selle tunnistamine. Partiiprotokoll on muidugi tähtis dokument ja art. 8.7 järgi jääb sinnamärgitud tulemus kehtima ka siis, kui see on vale. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Ülaltoodud juhtumit püüti võrrelda kurioosse lühipartiiga (käigud ikka malendite algseisust: 1. Oc4 e5 2. Lf3 d6 3. Lxf7++. Väidetakse, et tegemist on märgatava erinevusega. Kui valge on käinud 2. Lf3 ja kella vajutanud, on sellega määrustevastane käik sooritatud. Kui must ei näe siin põhjust mingi taotluse esitamiseks, siis on ta käigul ja võib selle teha. " 2. ... d6 on täiesti määrustepärane käik. Sellega on käik tehtud ja käiguvõimalus üle läinud valgele, sõltumata sellest et must pole ehk veel kella vajutanud. Seega lõpetab 3. Lxf7++ partii.
Algses seisus oli aga valge viimane Ob4-e6 määrustevastane ja kui valge pole veel kella vajutanud, pole must veel tegelikult käigul.
Mind esialgu sakslaste avaldused ümber ei veennud. Jäin samadele seisukohtadele nagu eelpool viidatud kommentaarides kirjas. Art. 5.1a ütleb:
Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik (mitte sellele eelnenud käik) on määrustepärane.
Kas see nii peaks olema või mitte, on omaette küsimus. Aga esialgu ütlevad reeglid nii.
Nii kaua kuni mängijad või kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, jätkub partii nii, nagu oleks tehtud määrustepärane käik. Kui määrustevastasus avastatakse aga pärast partiid, siis seda enam korrigeerida ei saa.
Saatsin täna paar lauset õnnitlustega naaberriigi malejuhile Aleksandr Bachile (IA 1999) tema 70. sünnipäevaks.
Lembit
laupäev, 17. oktoober 2009
Kuninga löömisest
Ajuti kerkib ikka ja jälle küsimus sellest, mis juhtub siis, kui kuningas lüüakse. Ise käsitlesime seda vist viimati 19.XII Juhtum välkpartiis. Vaevalt sellega tava- või kiirmales kuigivõrd tegemist on, välkmales aga küll. Tegelikult tundub ju, et asjad on reeglitega selgelt paika pandud:
1.2 ... Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud...
7.4a Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine,tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust...
B3c (välkmales) Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Niisiis ei lisanud tsiteeritud lause paigutamine artiklisse 1.2 midagi uut. Kuninga löömine on määrustevastane käik nagu iga teinegi ning tava- ja kiirmales võib eksida 3 korral, välkmales on aga kohe kõik läbi. Juhul kui igal laual omaette kohtunikku pole (küllaldane järelevalve).
Aga mitte juhuslikult pole viimasel kümnekonnal päeval vaidlused arenenud just Saksa maletajate seas. Nimelt on Saksa Maleliit lisanud koodeksile omapoolseid tõlgendusi ja neist ühe järgi ei loeta kaotajaks mitte seda mängijat, kes kuninga lööb, vaid hoopis selle vastast. Tõsi küll, võitjat hoiatatakse, et tema teguviis pole kooskõlas tolle FIDE 1.2 reegliga. Milline mõju sel hoiatusel on, ei tea (kas saab näiteks hoiatatu järgmisel korral ise kaotuse?).
Tõetera sakslaste reeglis tõepoolest on. Eelmisel käigul on ju vastasmängija teinud kuninga tulle asetamisega või tulle jätmisega määrustevastase käigu ning nüüd on kuninga löömine nagu taotluseks teise poole eksimuse fikseerimise ja võidupunkti saamise kohta. Nagu just eelmises kommentaaris juttu oli, ei tarvitse tegevused vahel 100 %-liselt reeglitele vastata, kui nende eesmärk selge on.
Mis puutub aga Saksa ML tõlgendusse, siis on see FIDE reeglitega ilmses vastuolus. Koodeksi sissejuhatus ütleb aga, et föderatsioonid võivad rakendada detailsemaid reegleid ainult siis, kui need pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga.
Ega sakslaste diskussioonis midagi uut esile kerkinudki. Oli neid, kes leidsid, et FIDE võiks aktsepteerida kuninga löömist võidutaotlusena. Kui näiteks valge kaotusseisus, kus tal vaid mõned sekundid kellal aega jäänud, igaks juhuks kuninga tulle jätab ning must selle provokatsiooni ohvriks langeb ja kuninga ära lööb, kas peab siis valge võitjaks kuulutama? Õige oleks muidugi reegleid täpselt järgida, öelda vastasele, et tema kuningas on tules ja kui ta nõus pole, siis kutsutugu kohtunik.
Ka siis kui ma käigu ära teen ja ütlen: "Seis on 3 korda kordunud, seepärast on viik", läheb ju partii edasi. Seis võis ju küll kordunud olla, aga taotlushetk oli vale. Kuigi koodeksist võib ka teistsuguseid näiteid leida. Kui ma olen juba kella vajutanud ja siis vastasele viiki pakun, pole see ka päris õige, aga vastane võib ikkagi otsustada, kas võtab viigi vastu või mitte. Kuninga löömise halb külg on veel see, et nii kaob laualt võimalikult vajalik tõestusmaterjal. Võib-olla ei seisnud kuningat f8-l löönud lipp näiteks mitte väljal d6, vaid hoopis e6.
Kuna sakslased näivad segaduses olevat ja soovitavad iga turniiri algul öelda, missugused reeglid parasjagu kehtivad, siis eemalt vaadates tundub, et nad võiksid asja lihtsustamise huvides oma tõlgendusest loobuda. FIDE niikuinii enne koodeksi järgmise redaktsiooni tulekut midagi muuta ei saaks.Kõige parem on aga, kui reeglitest võimalikult täpselt kinni peetakse.
Lembit
1.2 ... Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud...
7.4a Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine,tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust...
B3c (välkmales) Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Niisiis ei lisanud tsiteeritud lause paigutamine artiklisse 1.2 midagi uut. Kuninga löömine on määrustevastane käik nagu iga teinegi ning tava- ja kiirmales võib eksida 3 korral, välkmales on aga kohe kõik läbi. Juhul kui igal laual omaette kohtunikku pole (küllaldane järelevalve).
Aga mitte juhuslikult pole viimasel kümnekonnal päeval vaidlused arenenud just Saksa maletajate seas. Nimelt on Saksa Maleliit lisanud koodeksile omapoolseid tõlgendusi ja neist ühe järgi ei loeta kaotajaks mitte seda mängijat, kes kuninga lööb, vaid hoopis selle vastast. Tõsi küll, võitjat hoiatatakse, et tema teguviis pole kooskõlas tolle FIDE 1.2 reegliga. Milline mõju sel hoiatusel on, ei tea (kas saab näiteks hoiatatu järgmisel korral ise kaotuse?).
Tõetera sakslaste reeglis tõepoolest on. Eelmisel käigul on ju vastasmängija teinud kuninga tulle asetamisega või tulle jätmisega määrustevastase käigu ning nüüd on kuninga löömine nagu taotluseks teise poole eksimuse fikseerimise ja võidupunkti saamise kohta. Nagu just eelmises kommentaaris juttu oli, ei tarvitse tegevused vahel 100 %-liselt reeglitele vastata, kui nende eesmärk selge on.
Mis puutub aga Saksa ML tõlgendusse, siis on see FIDE reeglitega ilmses vastuolus. Koodeksi sissejuhatus ütleb aga, et föderatsioonid võivad rakendada detailsemaid reegleid ainult siis, kui need pole mingil moel vastuolus FIDE malekoodeksiga.
Ega sakslaste diskussioonis midagi uut esile kerkinudki. Oli neid, kes leidsid, et FIDE võiks aktsepteerida kuninga löömist võidutaotlusena. Kui näiteks valge kaotusseisus, kus tal vaid mõned sekundid kellal aega jäänud, igaks juhuks kuninga tulle jätab ning must selle provokatsiooni ohvriks langeb ja kuninga ära lööb, kas peab siis valge võitjaks kuulutama? Õige oleks muidugi reegleid täpselt järgida, öelda vastasele, et tema kuningas on tules ja kui ta nõus pole, siis kutsutugu kohtunik.
Ka siis kui ma käigu ära teen ja ütlen: "Seis on 3 korda kordunud, seepärast on viik", läheb ju partii edasi. Seis võis ju küll kordunud olla, aga taotlushetk oli vale. Kuigi koodeksist võib ka teistsuguseid näiteid leida. Kui ma olen juba kella vajutanud ja siis vastasele viiki pakun, pole see ka päris õige, aga vastane võib ikkagi otsustada, kas võtab viigi vastu või mitte. Kuninga löömise halb külg on veel see, et nii kaob laualt võimalikult vajalik tõestusmaterjal. Võib-olla ei seisnud kuningat f8-l löönud lipp näiteks mitte väljal d6, vaid hoopis e6.
Kuna sakslased näivad segaduses olevat ja soovitavad iga turniiri algul öelda, missugused reeglid parasjagu kehtivad, siis eemalt vaadates tundub, et nad võiksid asja lihtsustamise huvides oma tõlgendusest loobuda. FIDE niikuinii enne koodeksi järgmise redaktsiooni tulekut midagi muuta ei saaks.Kõige parem on aga, kui reeglitest võimalikult täpselt kinni peetakse.
Lembit
neljapäev, 15. oktoober 2009
Juhtum välkpartiis
Kolleeg rääkis juhtumi hiljutiselt välkturniirilt. Musta kellal kukkus nooleke. Valge juhtis sellele musta tähelepanu, aga kelli seisma ei pannud. Selleks ajaks, kui kohtunik laua juurde jõudis, oli ka teine nooleke langenud. Kui must sellele osutas, fikseeris kohtunik viigi. Valge vastuväited ei aidanud. Oli nii õige?
Kiir- ja välkmale omapära (kui pole küllaldast järelevalvet, s. t. välgus iga laua jaoks omaette kohtunikku) on selles, et aeg ei loeta lõppenuks noolekese kukkumisega, vaid sellest teadaandmisega. Ka partiid võimalikult jälgiv kohtunik asjade käiku ei sekku. Selle, mida oleks valge pidanud antud juhul tegema, on koodeksi art. A4d2 selgelt kirja pandud:
Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Valge seda kahjuks ei teinud, mistõttu kohtuniku tegevus vastab art. A4d3:
Kui mõlemad noolekesed on langenud, ... loeb kohtunik partii viigiks.
Üks asjaolu siiski veel. Ülalpool oli öeldud, et valge juhtis musta tähelepanu kukkunud noolekesele. Tavaliselt sellest piisab, et must ennast võidetuks tunnistaks ning asi laheneks üldse ilma kohtuniku sekkumiseta. On võimalik, et antud juhul ei pannud must vastasmängija avaldust noolekese langemise kohta lihtsalt tähele, kuigi tõenäolisem on, et must püüdis valge reeglitest kõrvalekaldumist enda huvides ära kasutada. Sel juhul on kindlasti musta käitumine ebasportlik.
Kui kohtunik oleks laua juures olnud, oleks ta võinud ajaületuse fikseerida ka sel juhul, kui otseselt tema poole ei pöördutud (s. t. fikseerima mitte noolekese langemise enda, vaid selle, et üks pool sellest vastasmängijale teatas). Kohtunik oleks võinud ka sellises 1 : 1 olukorras, kus üks mees räägib üht, teine aga sootuks vastupidist, võtta arvesse kellegi partiid jälginud usaldatava ja neutraalse pealtvaataja arvamust. Kui aga ka sellist pealtvatajat ei olnud, siis pole kohtunikul tõepoolest midagi muud teha, kui nentida mõlema noolekese langemist ja fikseerida siis vastavalt art. A4d3 viik. Ning seda ka siis, kui südamepõhjas tunneb, et küllap see musta aeg ikka kõigepealt üle läks, sest muidu poleks ju valge probleemi tõstatanud.
Niisiis aja ületamisel ikka kell seisma!
Lembit
Kiir- ja välkmale omapära (kui pole küllaldast järelevalvet, s. t. välgus iga laua jaoks omaette kohtunikku) on selles, et aeg ei loeta lõppenuks noolekese kukkumisega, vaid sellest teadaandmisega. Ka partiid võimalikult jälgiv kohtunik asjade käiku ei sekku. Selle, mida oleks valge pidanud antud juhul tegema, on koodeksi art. A4d2 selgelt kirja pandud:
Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Et taotlus oleks edukas, peab taotleja nooleke olema langemata ja vastasmängija nooleke langenud, kui kellad seisatakse.
Valge seda kahjuks ei teinud, mistõttu kohtuniku tegevus vastab art. A4d3:
Kui mõlemad noolekesed on langenud, ... loeb kohtunik partii viigiks.
Üks asjaolu siiski veel. Ülalpool oli öeldud, et valge juhtis musta tähelepanu kukkunud noolekesele. Tavaliselt sellest piisab, et must ennast võidetuks tunnistaks ning asi laheneks üldse ilma kohtuniku sekkumiseta. On võimalik, et antud juhul ei pannud must vastasmängija avaldust noolekese langemise kohta lihtsalt tähele, kuigi tõenäolisem on, et must püüdis valge reeglitest kõrvalekaldumist enda huvides ära kasutada. Sel juhul on kindlasti musta käitumine ebasportlik.
Kui kohtunik oleks laua juures olnud, oleks ta võinud ajaületuse fikseerida ka sel juhul, kui otseselt tema poole ei pöördutud (s. t. fikseerima mitte noolekese langemise enda, vaid selle, et üks pool sellest vastasmängijale teatas). Kohtunik oleks võinud ka sellises 1 : 1 olukorras, kus üks mees räägib üht, teine aga sootuks vastupidist, võtta arvesse kellegi partiid jälginud usaldatava ja neutraalse pealtvaataja arvamust. Kui aga ka sellist pealtvatajat ei olnud, siis pole kohtunikul tõepoolest midagi muud teha, kui nentida mõlema noolekese langemist ja fikseerida siis vastavalt art. A4d3 viik. Ning seda ka siis, kui südamepõhjas tunneb, et küllap see musta aeg ikka kõigepealt üle läks, sest muidu poleks ju valge probleemi tõstatanud.
Niisiis aja ületamisel ikka kell seisma!
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)