Vaidlused jätkuvad

Chesscafe viimases veerus taastusid vaidlused mõnede lihtsate seisude üle, kus üks pooltest ületab aja. Olen neid vaadelnud 26. VIII Millest sõltub tulemus? Sedapuhku on Geurti oponentideks minu kommentaarides juba vilksatanud Igor Vereśtśagin ja keegi Yuri Huip.

Lähteseis peaks juba tuttav olema.
Valged: Kf1, Rh8 (2). Mustad: Kh1, Eh2 (2).
Must ületab aja, aga kas valge võidab, kui ta enne ajaületuse märkamist puudutab oma ratsut? - Vaevalt küll, sest ükskõik kummale väljale ratsu panna, on must patis. Nii pole vist oluline, et Igor ütleb, et pole teada patile viinud käik. Yuri arvates aga tulevat vaadelda kõiki võimalikke käike, arvestamata malendite puudutusi, kellavajutust, kätt, mida selleks kasutati jne. Siis oleks tulemuseks valge võit.


Ilmselt peaks aluseks olema ikkagi koodeksi art. 6.9: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Kui ratsut poleks puudutatud, siis valged võidaksid, sest kuninga võiks panna nii e1 kui e2. Ratsu puudutamise järel niisugust võimalust aga enam pole.

Aluspõhimõte on, et partiid ei saa kunagi lugeda võidetuks sellele mängijale, kes aja ületab. Seejärel peaks hakkama seisu uurima. Kas vastasmängija saaks kuidagiviisi võita, kui partiid jätkatakse? Kui see võimalik pole, tuleb fikseerida viik.
Kui olete täiesti kindel, et üks mängijaist on enne noolekese langemist mingi malendit puudutanud, siis peaks seda arvesse võtma. RC koosolekul Kallitheas olevat osa kohalolnuist seda arutlust küll liiga keeruliseks pidanud.

Üks omapärane seis oli tookord veel vaatluse all olnud.
Valged: Kh8, Vc3, Oc5, Ea6, a7, e6 ja h7 (7).
Mustad: Ke8, Va8 ja g1, Od2 (4).
Pikk vangerdus on mustadel veel täiesti võimalik. Oletagem, et must paneb kuninga c8, vabastab selle käest ja just siis tema nooleke langeb. Ainus määrustepärane käik oleks siin pika vangerduse lõpetamine. Valgel pole siis muud teha kui 2. Of8+, millele peab järgnema 2. ... Oxc3++. Tegemist on forsseeritud käikudega. Valge mingite määrustepäraste käikude seeriaga võita ei saaks, aga aeg on läbi ja vastavalt tsiteeritud art. 6.9 lõpeb mäng viigiga.
Aga mis siis, kui must oleks küll pannud Kc8, aga poleks jõudnud noolekese langemise momendiks veel kuningat käest vabastada? Siis läheks võit valgele, kuna mustal oleks olnud võimalik mängida veel ka Kd8.


Lõpuks veidi nostalgiat seoses ühe pisikese isikliku tähtpäevaga. Mul on ees täpselt 40 aastat vanad Spordilehe ja Õhtulehe väljalõiked, mis räägivad kusagil kaugel San Juanis lõppenud FIDE kongressist. 12 uue rahvusvahelise arbitri seas sain selle nimetuse ka mina (NSVL-st veel näiteks GM Averbahh). Diplomil on veel Folke Rogardi allkiri.

Üldse anti 50-60-ndatel aastatel nimetus 243 kohtunikule. Püüdsin kindlaks teha, kui paljud neist veel elus on. FIDE registrist leiame 20 nime. See on ilmne liialdus, sest nende seas on üsna mitmed tuntud maletegelased, keda meie seas kahjuks enam pole, tõenäoliselt võib lahkunuid olla ka (peaaegu) 100-aastaste seas ja paari maa kohta on andmed lihtsalt puudulikud. Nii et ilmselt on märksa tõenäolisem arv 10. Peaksin neist kõige noorem olema.

Ega tookordki seda nimetust kerge saada polnud. FIDE ei arvestanud mingeid NSVL sisemisi võistlusi, ka kõige suuremaid mitte, kõnelemata juba Eesti meistrivõistlustest. NSVL seadis esitamise eeltingimuseks kõigi 5 eelneva kohtunikukategooria läbimise ja igal astmel keskmiselt vähemalt kolmeaastase staaźi (erandeid tehti vaid suurmeistritele). Kogumiku "Male Eestis" järgi oli mul selleks ajaks seljataga ca 200 võistlust, neist 10 rahvusvahelist ja üle 30 üleliidulise.
Muidu oli see aga huvitav aeg. Selsamal 1969. aastal alustasime Tallinna rahvusvaheliste turniiridega, tegutsesin Beltsõs koolinoorte esivõistlustel ja Jerevanis spartakiaadil. Eesti-Soomet mängisime Tallinnas, Bulgaaria-Eestit aga Sofias (peamine tulemus sealt jugoslaavlasest peakohtuniku kingitud paks kohtunikeraamat Śahovski prirućnik). Tallinnas peeti ka NSVL kurtide esivõistlused. Kohtuniku arengu seisukohalt on oluline tegutseda võimalikult erinevates paikades koos erinevate kolleegidega.

Tegemist sel aastal igatahes oli rohkem kui küllalt. Juhtisin kohtunikekogu (see tähendas ka Maleföderatsiooni aseesimehe ülesandeid), Tallinna linna ja spordiühingu Jõud malesektsioone, kuulusin NSVL Maleföderatsiooni nõukogusse. Alustasin ühes Tallinna koolis paariaastast eksperimenti, kus ühes klassis lülitati male ajutiselt kooliprogrammi ja seda hinnati võrdselt teiste ainetega. Keeltekoolis lõpetasin kevadel kolmeaastase soome keele kursuse ja alustasin sügisel prantsuse keele õppimist. Kohtunikutöös on keeltest palju kasu olnud. Ja muidugi oli kõige selle kõrval olemas ka põhitöö ning tolle vana Spordilehe teatel olevat ma ainuüks oktoobris pidanud 32 loengut, mille temaatika polnud aga kuidagi seotud põhitööga ega kahjuks mitte ka malega.
Tagantjärele näivad paljud asjad üsna mõttetu siblimisena, tookord küll mitte.
Lembit