Michel lahkus

Kõigepealt korraks eelmise kommentaari juurde. Igor Vereśtśaginiga polnud mul vähimatki kontakti olnud juba 10 aastat. Kuivõrd tema intervjuus oli toodud ka tema meiliaadress, siis enne oma kommentaari sisestamist saatsin sellel aadressil mõned ingliskeelsed laused. Suur üllatus oli aga see, et kui pärast kommentaari oma posti vaatasin, oli seal juba Igori venekeelne vastus. Meie kirjade vahe oli vaid 42 minutit.
Tundus, et ta oli minu ridade üle väga rõõmus. Jõudis oma kirjas meenutada, et me ei elanud koos mitte ainult Dohas, vaid ka Elista olümpial, mille olin jõudnud unustada ja millega lõpetasin oma kohtunikukarjääri. Kirjutas nii malekomponistide kongressist Riias kui ka sellest, et töötas kunagi kirjastuses just sel ajal, kui seal avaldati raamat Keresest (ju siis Heueri oma), aga ka oma ebaõnnestunud silmaoperatsioonist. Kogu jutu mõte oli siiski selles, et ta tahaks väga Eestisse kohtunikuna tegutsema ja loenguga esinema sõita. Honorare ei küsivat ja kupees ei sõitvat.

Üldiselt olen Venemaa maleelu viimastel aastatel jälginud peamiselt vaid ajakirja 64 kaudu. Selle toimetaja Rośal küsis Kerese juubeli ajal Tallinnas käies pooleldi naljatoonil, kas ma ei tahaks pärast Dvorkovitśit selle kohtunikerubriiki toimetama hakata. Aga lahkus ka Rośal ja kohtunikenurk on ilmumata jäänudki. Vaid mõningaid ajakirjas ilmunud asju on saanud ka meie veerus käsitleda. Seda tänu Michel Zdankevitchile, kes iga kuu algul uue numbri mulle kenasti koju toimetas. Septembrinumber jäi aga toomata ja nüüd oktoobri algul sain hoopis telefonikõne, kus paluti nekroloog kirjutada.

Tundub, et see oli alles äsja, kui Kalevis suurejooneliselt tema 75. sünnipäeva peeti ja talle Kalevi auliikme märk rinda pandi. Tegelikult oli see küll juba mullu jaanipäeva lävel.
Michel pidas end kohtunikuks aastast 1953. Ei mäleta enam, millal ise temaga esmakordselt kokku puutusin ja ühel turniiril tegutsesin. Igatahes oli see aastakümneid tagasi ja meie ühiste turniiride loetelu oleks päris pikk.
Michel mängis isegi päris paljudel turniiridel kaasa ja tegi malelaual kindlasti minust palju rohkem käike, aga ikkagi oli ta eelkõige võistluste korraldaja ja kohtunik. Michelile võis alati kindel olla, ta oli korrektne ja täpne ega püüdnud kunagi oma seisukohti peale suruda. Vahel oleksin temalt veidi keerukamates olukordades tõepoolest vastuvaidlemist oodanud, et siis poolt- ja vastuargumentide abil õigele lahendusele jõuda. SEst sellised ilmeksimatud kohtunikud, nagu väidab end ühes viimases intervjuus olevat FIDE peasekretär Leong, polnud me kumbki.

1987 jõudis Michel vabariikliku kategooriani, mis tol ajal tähendas kohtunikule päris kõrget hinnangut. On palju kohtunikke, kes püüavad turniiridel võimalikult vähe tegelda kirjatööga või teevad seda vaid kuidagiviisi. Micheli näis tõepoolest tabelite korrektne vormistamine väga huvitavat ja vähemalt sekretärina oli ta tõepoolest meie malekohtunike seas üks paremaid.
Pikka aega oli Michel seotud spordiühinguga Kalev, olgu siis seal instruktorina töötades või siis kohtunikuna mitmesuguseid turniire juhtides. Kui linnal Tallinna rahvusvahelisi turniire muutunud ühiskondlikes ja ainelistes tingimustes enam korraldada ei õnnestunud, alustas Kalev 1991 oma kiirturniiride sarja Meenutades Paul Kerest. Michel oli nende turniiride hing ja peaaegu kõigil senistel turniiridel istusime kohtunikelauas kõrvuti. Vist oli ainult üks turniir, kus teda peasekretärina polnud, sest suhetes Kaleviga olid mingid probleemid tekkinud. Ega suhtumine Micheli alati ühesugune polnud ja küllap jäi tal ajuti nii mõnelgi turniiril olemata, kus ta oleks tegutseda tahtnud.

Tuleval aastal oleks Michel pidanud olema peakorraldajaks Tallinnas peetavatel rahvusvahelise töölisspordiliidu CSIT meistrivõistlustel. Valmistasin talle pettumuse sellega, et ütlesin talle, et arvatavasti ei saa seal peakohtunikuna tegutseda, sest samal ajal on Tallinnas tavatsetud korraldada rahvusvahelisi kabeturniire ja ehk vajatakse mind seal jälle kohtunikuks. Mis parata, sest olude sunnil on juba aastaid minu põhialaks olnud kabe. Aga üldiselt sujus meie suhtlemine kogu selle pika aja jooksul probleemideta. Nii olen täna tõepoolest kurb.

Aga mis teha, elu läheb edasi. Täna märgiti võistlusega Eesti kabe 100 aasta juubelit, homme aga saavad Narvas kokku noored maletähed.
Lembit