Kommentaaris minu eelmise teksti juurde käsitleb Gert Elmaste Triinu ja Leili partiid äsjastelt Eesti meistrivõistlustelt. Vist ükski selle turniiri partii pole tagantjärele nii suurt tähelepanu pälvinud. Kuivõrd asi ei puuduta sakslasi ega nende reeglite tõlgendamise nüansse, tooksin mõned omapoolsed märkused ära siinkohal. Kõigepealt niipalju, et Tartus ma ei käinud, ametlikult kuidagi selle partiiga seoses polnud ning pole ma põrmugi kindel, kelle pool on õigus. Aga siiski.
Peamine probleem on, kas ikkagi mõtlemisaeg lasti üle või mitte. Teatavasti ei piisa vajaliku käikude arvu täissaamiseks malendite tõstmisest malelaual (käikude tegemisest), vaid see eeldab ka kellavajutust (käikude sooritamist). Tehtud, kuid sooritamata käigust kasu pole. Ma ei tea, kuidas olid sellega lood konkreetsel juhul.
Kindlasti olid võimalikud malekellast tingitud vead, aga siingi võis olla erinevaid põhjusi. Üks võimalus võis olla kasvõi see, et valge avakäigu tegemise momendiks polnud kell veel käima pandud. Seepärast võis kell anda täiendavad lisaminutid mitte pärast 40., vaid alles pärast 41. käiku. Kusagil võis aga ka kell lihtsalt vajutamata jääda. Koodeksi artikkel 6.14 hoiatab meid, et malekella poolt antavast infost võib mitte jätkuda.
Väga suur on niisugustel otsustavatel momentidel kohtuniku roll. Kohtunikku on vahel võrreldud tuletõrjujaga teatris - pikka aega pole (peaaegu) midagi teha, kui aga midagi juhtub, siis tuleb väga kiiresti otsustavalt reageerida. Võimalik, et olemegi harjunud sellega, et males midagi ei juhtu. Ajaületus on asi, mille kohtunik peab kindlaks tegema kohe pärast selle võimalikku toimumist.
Nagu ma aru sain, lõppes partii tulemuse kirjutamisega partiiprotokollidesse ja mõlema poole allkirjadega. Nii see pidigi normaalselt olema.
Art. 8.7: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Kohtunikul kahtlusi polnud. Ta aktsepteeris tulemust. Partii sai läbi.
Ma ei tea, millal Leili protesti esitas. Meil polegi vist protestide esitamiseks kehtestatud kindlat tähtaega. RC esimehe arvates peaks protesti esitama 1-2 tunni jooksul pärast partii lõppu. Kui asi puudutab mõtlemisaegu, peaks minu arust seda kindlasti tegema samal mängupäeval. Usun, et protest esitati ikkagi vastuvõetava aja jooksul.
Arvan, et mistahes protesti võib (ja peab) rahuldada ja kohtuniku otsust muuta vaid siis, kui on täiesti kindel, mis tegelikult toimus ja et esialgne otsus oli ebaõiglane. Antud juhul oli aga tegemist mitme erineva võimaliku variandiga, millest ühegi suhtes ei saanud olla 100 %-liselt kindel. Võimaliku õige otsuse muutmine võimaliku ebaõige otsuse kasuks oleks veel halvem variant. Seepärast tuleks tagasi lükata kõik protestid, mille õigustatuses täielikku kindlust pole. Nii toimiti selgi korral. Olen lugenud Marek Kolgi vastust esitatud protestile ja nõustun selle põhiseisukohtadega.
Mida võiks edasiseks arvesse võtta? Kõigepealt peaksime kohtunikuna ajaületust fikseerides iga kord esitama endale küsimuse, kas aeg ikka tõesti üle läks. Hiljem on selles juba peaaegu võimatu selgusele jõuda. Muidugi peavad ka mängijad ise olema tähelepanelikumad ja ettevaatlikumad: ärge kirjutage tulemust liigselt kiirustades protokolli ja ärge kinnitage seda veel kaheldes oma allkirjaga. Või lisage oma allkirjale märkus selle kohta, et kavatsete esitada protesti.
Arvan, et paar Tartu episoodi peaksid meie kohtunike valvsust suurendama. Gert teeb oma kommentaaris ettepaneku hakata üldse mõtlemisaegu kellale käsitsi seadma. Kui oleme piisavalt tähelepanelikud, siis pole seda ehk siiski vaja. Kohtunik peab ju igal juhul selgusele jõudma, kas käigud said täis või mitte, kasutagu me siis millist meetodit tahes.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Asjaosalise kommentaar
Olen nõus, et kohtuniku so. Hendriku enesekindlus käis tol momendil mängija so. minu omast üle ja ma ei suutnud endale kindlaks jääda ning teatud afektiseisundis kirjutasin protokollile alla. Ka protesti esitasin liiga hilja, kuna olin kindel, et minu allkirjastatud protokolli tõttu seda nagunii ei rahuldata. Seega probleem ei ole antud momendil enam partii tulemuses.
Ise kohtunikuna tegutsenud ei ole, siiski huvitab põhimõtteliselt, kuidas oleks pidanud-peaks kohtunik sellises olukorras käituma. St. kui kohtunik saabub malelaua juurde hetkel kui valge on sooritanud 41. käigu (tema aeg 15.45), must mõtleb rahulikult oma 41.käiku ja must ei ole pannud tähele, et tema kell näitab aja kukkumist.
Olin kindel, et käigud on täis ja mõtlesin rahulikult, millist edasist mänguplaani valida st. kas mängida 41…Oh3 või 41…Vc1+. Sellist ideed sel momendil ei tekkinud, et aja mittelisandumine peale 40.käigu sooritamist võiks mõjutada partii tulemust ja et peaksin analoogiliselt Kaido I vooru juhtumiga igaks juhuks sooritama veel 41.käigu.
Kui oleks tegemist mehhaaniliste kelladega, siis kontrollitaks kõrvallaual, kas 40 käiku on sooritatud. Kui selguks et 40 käiku on tehtud, siis mäng jätkuks. Kedagi ei huvitaks küsimus, kas musta kell kukkus 40. või 41.käigul. Kui kohtunikke juures ei olnud ja ka valge ei kutsunud kohtunikke ning sooritas oma 41.käigu, siis eeldatakse, et kell kukkus siis, kui must mõtles oma 41.käiku mitte varem.
Analoogiline loogika võiks kehtida ka elektrooniliste kellade korral. Kui kohtunik ei näinud kella kukkumise momenti ja vastane samuti ei fikseerinud aja ületamist 40. käigul ning on oma 41.käigu malelaual sooritanud, siis ei ole alust väita, et ajaületus toimus eelneval käigul?
Kui must (Leili) oleks ületanud aja 40.käigul (st. ei vajutanud kella alla ja laskis oma aja üle, nagu väitis kohtunik), siis on loogiline, et valge (Narva) ei oleks oma 41.käiku üldse sooritanud, vaid fikseerinud vastase (Leili) ajaületuse.
Kas see et valge sai täiendavad 15 minutit juurde 41.käigul ei tõesta, et sel momendil ei olnud musta aeg veel läbi saanud (kell kukkunud)? Vastasel juhul ju oleks kell olnud musta ajaületuse tõttu blokeeritud.
Kuna tegemist oli live-ülekandega oleks olnud võimalik arvuti logi-failist kontrollida
a) kui palju aega jäi mustal peale 40.käigu tegemist, väidetavalt 2.43
b) mitmendal käigul sai aega juurde valge, väidetavalt 41.käigul
c) millal sooritas valge oma 41.käigu, valge vastas suhteliselt kiiresti.
d) kui aeg valge 40. ja 41. käigu vahel oli väiksem kui 2.43, siis peaks olema kindel, et must ei lasknud aega üle peale 40.käigu tegemist
Seda aga kohtuniku poolt ei tehtud.
Üldse juriidilises kohtupraktikas kehtib reegel, et süüdistused, mida ei suudeta tõestada lahendatakse süüdistatava kasuks.
St. analoogiliselt võiks olla ka males, et kui on kahtlus, kas kell kukkus 40. või 41.käigul ja ei suudeta tõestada, et kell kukkus 40.käigul, siis otsustataks mängija kasuks ja lastaks partiid edasi mängida. Kohtunik ju ei täitnud oma ülesannet ja ei jälginud partii käiku, mängija ei tohiks selle pärast kannatada.
Püüan loomulikult ka ise edaspidi tähelepanelikum olla.
Kahjuks selle partii tõttu ebaõnnestunud turniiri see enam ei muuda.
Leili Pärnpuu
Masendav kohtuniku tegevus tõepoolest. Kahjuks jäi hr. Vahesaarel seisukoht võtmata hr. Elmaste kommentaari lõpus tõstataud küsimusele, et kuidas võis üldse lõpliku otsuse langetada isik, kelle abikaasa konkureeris sel hetkel koos Leili Pärnpuuga medalitele?
Lugesin huviga Leili asjalikku kirjutust. Olen viimasel ajal live-ülekannetega vähe kokku puutunud, nii et ei söanda kindlalt öelda, kuidas kohtunikud peaksid nende ülekannete võimalusi paremini ära kasutama. Ehk teevad seda paremad asjatundjad. Päris selge on aga, et ajaületuse toimumises või mittetoimumises peaks kohtunik mängijate abil jõudma selgusele võimalikult kohe, kui asi juhtus. Hiljem on seda teha märksa raskem ja kellelegi võib ikka jääda tunne, et talle on liiga tehtud.
Pole ühtki reeglit, mis määraks kindlaks, millistes suhetes võivad (ei või) turniiril mängijad ja kohtunikud omavahel olla. Päris loomulik on aga, et kohtunik ei tohi mistahes põhjusel üks mängijat teisele eelistada. Usun, et kõik või peaaegu kõik kohtunikud seda põhimõtet ka järgivad. Kohtunike määramisel peaks aga toimima nii, et kellelgi ei võiks isegi mingit kahtlust huvide konflikti võimaluses tekkida. Nii et igasuguste hilisemate eksiarvamuste vältimiseks oleks ehk võinud tol päeval naiste turniiri kohtunik endale tõepoolest teise asendaja leidma. Aga eks me tagantjärele ole kõik targemad.
Lembit
Marek Kolgil oli tol ajal ametlik asendaja(P.Narusberg),kuid millegipärast sekkus asjasse H.Olde. peale seda,kui T.Narva sooritas 41.käik,mustadel oli veel aeg,mitte nullid.
on selge see,et L.Pärnpuu ei tohtinud allkiri panna,kuid H.Olde veendas teda 120 minuti joopksel,segades teistele mängijatele.See oli hetk,kui teistedes partiides oli ajapuudus.
Juri
Postita kommentaar