Kui ranged olla?

Ehk on mõned kolleegid jõudnud juba tänase Chesscafe veeruga tutvuda. Siinkohal pole mõtet hakata arutlema śveitsi süsteemi paarimise peensuste üle, aga Monroi elektrooniliste partiiprotokollideni pole me veel jõudnud. Huvitundjad leiavad need asjad originaalist kergesti üles. Pigem midagi lihtsamat.

31. oktoobril Veel Chesscafe veergudelt oli siinkohal vastuseks GM Mrva küsimusele toodud seisukoht, et mängijate partiiaegsed jutuajamised peaksid olema keelatud ja kuigi ka koodeksi praeguse teksti üksikutest punktidest võib kohtunik leida selliseks keelamiseks põhjenduse, asus RC esimees seisukohale, et see asi peaks olema selgemalt välja öeldud.

Sellega ei näi nõustuvat Hollandi maletaja Fritschy. Tema seisukohalt on maleturniir (mitte küll päris proffide oma) suurel määral ka seltskondlik üritus, kus saadakse kokku vanade tuttavatega ning seetõttu on tavaline, et ajal, kui partiis on parajasti käigul vastaspool, liigutakse ringi ja vahetatakse omavahel mõned juhuslikud laused. Olukorra kuritarvitusi leiab seejuures aset siiski harva. ranged reeglid, olgu see siis dopingukontroll, läbiotsimine elektrooniliste seadmete leidmiseks või jalutamisaegne vaikimisnõue sobivad tippturniiridele, igal turniiril on aga alati võimalus mingite erireeglite kehtestamiseks.
Kui rangeid reegleid hakata kasutama ka algajate või amatööride võistlustel, võib see lihtsalt paljud mängijad turniiridelt eemale peletada. Kas peaks edaspidi tõepoolest mängija mängusaali tulles oma taskute sisu kohtunikule ette näitama, et see veenduks, et seal mingisugust elektroonikat leida pole. Mängija võib ju öelda, et tal midagi keelatut pole, aga kohtunik ei saa ju selles kindel olla.

Ega RC esimeeski päris kindlalt oska öelda, kuidas toimida. Ta nõustub, et MM-matśidel tuleks toimida teisiti kui nädalalõputurniiridel, aga piiride tõmbamine on raske. Kus mängijaid kontrollida, kus mitte?
Ta toob rea näiteid, mis kõnelevad resoluutsemate meetmete poolt. Kui ta ise veel mängis, juhtunud sageli, et keegi mängijaist uurinud tema seisu, seejärel aga rääkinud tema vastasega. See olevat väga häirinud. Koolivõistkonna esindajana kuulnud ta korduvalt, kuidas teised õpetajad poistele öelnud, kuidas mängida. Veel on juttu kellestki mängijast, kes olevat endale kähku 300 reitingupunkti juurde saanud (milliste abivahenditega?) ja sellega rahvuskoondisse pääsenud, selle koosseisus ühe partii mänginudki ja kähku kaotanud, seejärel aga oma 300 punktist jälle lahtistel turniiridel ilma jäänud.

Kui tugevad arvutiprogrammid on juba mobiili abil kättesaadavad, muutub mängijate kontroll ikka raskemaks. Karmid meetmed turniiridel osalemist teadagi ei soodusta, aga muidu soosime pettust. Niisiis vähemalt esialgu veel midagi ei muutu, kasutagem olemasolevaid reegleid oma parema äranägemise järgi.

Aga mida teha siis, kui tahad vastasele viiki pakkuda või talle oma alistumisest teatada, aga te teineteise keelt ei tunne? Geurtil jääb siingi vaid korrata tavaliselt pruugitud meetmeid: alistumiseks kuningas pikali lükata või tulemus partiiprotokolli kirjutada ja seda vastasele näidata, viigipakkumiseks näidata kuhugi paberitükile kirjutatud 0,5:0,5 või siis kaks nimetissõrme risti panna. Nii lihtne see ongi.
Lembit