Vaevalt saab ka kogenud kohtunik alati öelda, et toimima oleks pidanud just nii ja mitte teisiti. Küllalt palju võib sõltuda ka kohapealsetest tingimustest ja turniiri iseloomust. Jäin mõttesse, kui täna tagantjärele veel üht www.schachfeld.de suvist arutlust läbi vaatasin, seekord pealkirja all "Millal tuleb vead avastada?"
Mingi turniirike Saksamaal. Ühes partiis langeb malekellal nooleke. Mängija oli arvanud, et tal on 36 käiku täis (just selline oli seal käikude kontrollarv). Selgub aga, et tehtud on vaid 35 ja kohtunik fikseerib ajaületuse. Mängija ilmselt kohe vastu ka ei vaidle ja küllap kirjutatakse ka protokollid selle tulemusega alla. Kell näitab keskööd ja kohtunik läheb koju. Mängijad otsustavad siiski kahekesi kontrollida, kui palju neid käike ikkagi oli. Saadakse jälle 35. Alles hiljem kodus leiab mängija, et ometi oli tehtud 36. Järgmisel päeval nõustuvad sellega teisedki. Otsustatakse mängida ja mängitaksegi uus partii. Kas toimiti õigesti?
Ei söanda 100 %-lise kindlusega vastata. Kui leiti, et ajaületust siiski polnud, võis uue partii mängimine õige olla. Salakäiku polnud ju kirjutatud ning arvutid või ükskõik kes oleksid võinud aidata edasimänguks parimat jätku otsida. Tavaliselt küll turniiridel mingiks järelmänguks aega pole. Ise oleksin siiski teisiti toiminud. Tegelikult oli ju partii tulemus ju ammu fikseeritud ning kui isegi partiijärgne läbimängimine tehtud käikude arvu tuvastada ei suutnud, siis oleks selleks tulemuseks olnud ajakaotus.
8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Muidugi, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kohtunik, kes võitlusväljalt lahkus, sest tema jaoks oli kõik selge. Hämmastab muidugi, et käikude arvu nii raske selgeks saada oli.
Samas küsitakse veel, mida teha kui määrustevastane käik avastatakse alles pärast partii lõppu selle läbimängimise ajal. 7.4a ütleb üsna selgelt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Nii et kui protokoll juba alla kirjutati, pole ka siin vajadust vea õiendamiseks ja tulemuse muutmiseks. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti või kui läbimängimine ei näita, et vahepeal juhtus laual olema mängu lõpetav mati- või patiseis.
Lembit
reede, 16. november 2007
neljapäev, 15. november 2007
Veel välkpartiides juhtuvast
Augustis võttis www.schachfeld.de arutusele paar välkpartiides üsna sageli esinevat olukorda:
1) Tegemist on suure ajapuudusega. Käiku tehes ajab mängija ühe oma malendi ümber, paneb selle siis aga tagasi valele väljale. Kas vastasmängija võib nüüd võitu taotleda?
Nagu ikka esitati nii üht- kui teistpidi arvamusi. Oli neid, kes arvasid, et vastavalt C3 võib ümberpaigutuse lugeda määrustevastaseks käiguks ja seega peaks asi lõppema kaotusega.
C3. Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Enamasti leiti siiski, et kuivõrd käik ise oli määrustepärane, siis võitu nõuda ei võiks. Küll võiks vastase kella seisma panna (minu arvates küll pigem vastase kella uuesti käivitada) ja osutada tehtud veale. Siis mängitagu edasi. Soovitati asja kordumisel kohtuniku poole pöörduda ja kolmas kord peaks kindlasti kaotuse tooma. Kuivõrd vastaspool on minetanud aega, siis võiks talle näiteks minuti juurde anda.
Kindlasti oleks ka kohtunikul tekkinud olukorras küllalt raske otsustada, eriti siis, kui mängijad ise omavahel kokkuleppele ei jõua, kus mingi ettur tõepoolest seisis. Sellisel juhul peaks paratamatult jätma kõik malendid nii, nagu nad laual parajasti on.
Määrustevastasuste kohta käiv artikkel 7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasuse teket kehtib ju ka välkmale kohta. Eks peame siis sellest lähtuma
2) Sageli seatakse ümberkukkunud malendid laual korda alles pärast seda, kui vastase kell on juba käima vajutatud. Kas see vastab reeglitele ja missugune peaks olema karistus?
On päris selge, et reeglid niimoodi toimida ei luba. 7.3 ütleb ju Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada mängijat, kes malendid ümber ajas.
Siingi oli resoluutseid sakslasi, kes sellise teo eest kaotuse määramist nõudsid. Kui kohtunik leiab, et nii on toimitud meelega, siis võib ehk tõesti niimoodi reageerida. Oli aga ka märksa leebemaid, kes leidsid, et esmakordselt piisab vaid tähelepanu juhtimisest, teine kord võiks olla hoiatus, kolmas kaotus. Välk nõuab resoluutsemat tegutsemist, kui meid juba sekkuma kutsutakse (ise vaatame muidu ju passiivselt, kuid tähelepanelikult pealt) ning arvatavasti nii mitme astmeline süsteem end ei õigusta. Igal juhul tuleb aga korrigeerida mõtlemisaegu, mida õigustamatult vara käigustatud kell mõjutas.
Eelkõige sõltub aga välkpartii normaalne kulg ikkagi mängijatest endist.
Lembit
1) Tegemist on suure ajapuudusega. Käiku tehes ajab mängija ühe oma malendi ümber, paneb selle siis aga tagasi valele väljale. Kas vastasmängija võib nüüd võitu taotleda?
Nagu ikka esitati nii üht- kui teistpidi arvamusi. Oli neid, kes arvasid, et vastavalt C3 võib ümberpaigutuse lugeda määrustevastaseks käiguks ja seega peaks asi lõppema kaotusega.
C3. Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Enamasti leiti siiski, et kuivõrd käik ise oli määrustepärane, siis võitu nõuda ei võiks. Küll võiks vastase kella seisma panna (minu arvates küll pigem vastase kella uuesti käivitada) ja osutada tehtud veale. Siis mängitagu edasi. Soovitati asja kordumisel kohtuniku poole pöörduda ja kolmas kord peaks kindlasti kaotuse tooma. Kuivõrd vastaspool on minetanud aega, siis võiks talle näiteks minuti juurde anda.
Kindlasti oleks ka kohtunikul tekkinud olukorras küllalt raske otsustada, eriti siis, kui mängijad ise omavahel kokkuleppele ei jõua, kus mingi ettur tõepoolest seisis. Sellisel juhul peaks paratamatult jätma kõik malendid nii, nagu nad laual parajasti on.
Määrustevastasuste kohta käiv artikkel 7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasuse teket kehtib ju ka välkmale kohta. Eks peame siis sellest lähtuma
2) Sageli seatakse ümberkukkunud malendid laual korda alles pärast seda, kui vastase kell on juba käima vajutatud. Kas see vastab reeglitele ja missugune peaks olema karistus?
On päris selge, et reeglid niimoodi toimida ei luba. 7.3 ütleb ju Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada mängijat, kes malendid ümber ajas.
Siingi oli resoluutseid sakslasi, kes sellise teo eest kaotuse määramist nõudsid. Kui kohtunik leiab, et nii on toimitud meelega, siis võib ehk tõesti niimoodi reageerida. Oli aga ka märksa leebemaid, kes leidsid, et esmakordselt piisab vaid tähelepanu juhtimisest, teine kord võiks olla hoiatus, kolmas kaotus. Välk nõuab resoluutsemat tegutsemist, kui meid juba sekkuma kutsutakse (ise vaatame muidu ju passiivselt, kuid tähelepanelikult pealt) ning arvatavasti nii mitme astmeline süsteem end ei õigusta. Igal juhul tuleb aga korrigeerida mõtlemisaegu, mida õigustamatult vara käigustatud kell mõjutas.
Eelkõige sõltub aga välkpartii normaalne kulg ikkagi mängijatest endist.
Lembit
esmaspäev, 12. november 2007
Mängijate aususest
Kümme päeva tagasi mängiti üht Hollandi teise liiga matśi. 6. laual mänginud AAS-i meeskonna kapten läks korraks värsket õhku hingama ning talle järgnenud kohtunik leidis, et mehel on käes tasku-Fritzi seade (selle välkmale reiting olevat 2450, hinnaks aga 50 eurot) ja selle ekraanil sama seis, mis tal parajasti mängulaual. Kuigi mees väitis, et ta ei analüüsinud seisu, vaid tahtis ainult oma partiid andmebaasi lisada, loeti mäng talle otsekohe kaotatuks.
Operatiivselt reageeris ka Hollandi Maleliit. Sellistes olukordades ei hakata seal ootama järjekordseid koosolekuid, vaid kogu otsustusõigus on antud võistlusjuhiks nimetatavale ametimehele, kelleks praegu on IA Rom Bleeker. Kuigi patune oma süütegu kangesti kahetses, järgnes juba viis päeva hiljem karm otsus - võistluskeeld nii selleks kui ka kaheks järgmiseks hooajaks (maksimaalselt oleks nende reeglite järgi võinud aasta veel lisada).
Nii on malekoodeksi keelud elektrooniliste sidevahendite ja informatsiooniallikate kasutamise kohta ikkagi põhjendatud ning ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) ei tunne asjatult rahutust. Juba 19. veebruaril esitas ACP oma ettepanekud pettuste vastu võitlemiseks FIDE ametlikel võistlustel ja muudel tippturniiridel. Selleks oleks vaja seada üles metallidetektorid mängualale sisenemisel ning võtta tarvitusele süsteemid, mis takistaksid mängusaalis traadita seadmete tegevust ning välistaksid silmsideme mängijate ja publiku vahel. Mängija võiks mängualalt lahkuda vaid kohtuniku loal, igasugune mängijate verbaalne kontakt aga oleks partii jooksul keelatud.
8. märtsil pöördus ACP FIDE poole tungiva taotlusega mitte reageerida üksikjuhtudele, vaid võtta midagi ette pettuste vastu üldiselt. Olukord olevat vähemalt ebameeldiv. On vale teeselda, et males ei saa pettusi olla või et keegi kunagi teist ei peta. Tehnoloogia ja elektroonika areng loob selleks järjest rohkem võimalusi.
FIDE selget vastust teada pole. Kuigi eetikakomisjon on sel aastal endast rohkem elumärki andnud ja isegi avalike istungitenigi välja jõudnud (veidi oli neist juttu ka meie kommentaaris "Kohtunike aususest"), näib, et seal ollakse kuhugi poolele teele peatuma jäädud, üheks võimalikuks põhjuseks, et puudutatud on liiga tuntud nimesid.
Kui karistus hollandlasele tundub olevat liiga raske, siis meenutan hindu Umakant Sharma lugu eelmise aasta detsembrist. Tolle mehe palju aastaid 1900 ümber püsinud reiting tõusis äkki peaaegu 2500-ni. India meistriks ei õnnestunud tal siiski tulla, sest enne avastati ta mütsikese alt Bluetooth´i seade arvutisignaalide vastuvõtuks. Karistuseks kümneaastane võistluskeeld. Aga muidugi pole ka juhtumid ühesugused.
Lembit
Operatiivselt reageeris ka Hollandi Maleliit. Sellistes olukordades ei hakata seal ootama järjekordseid koosolekuid, vaid kogu otsustusõigus on antud võistlusjuhiks nimetatavale ametimehele, kelleks praegu on IA Rom Bleeker. Kuigi patune oma süütegu kangesti kahetses, järgnes juba viis päeva hiljem karm otsus - võistluskeeld nii selleks kui ka kaheks järgmiseks hooajaks (maksimaalselt oleks nende reeglite järgi võinud aasta veel lisada).
Nii on malekoodeksi keelud elektrooniliste sidevahendite ja informatsiooniallikate kasutamise kohta ikkagi põhjendatud ning ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) ei tunne asjatult rahutust. Juba 19. veebruaril esitas ACP oma ettepanekud pettuste vastu võitlemiseks FIDE ametlikel võistlustel ja muudel tippturniiridel. Selleks oleks vaja seada üles metallidetektorid mängualale sisenemisel ning võtta tarvitusele süsteemid, mis takistaksid mängusaalis traadita seadmete tegevust ning välistaksid silmsideme mängijate ja publiku vahel. Mängija võiks mängualalt lahkuda vaid kohtuniku loal, igasugune mängijate verbaalne kontakt aga oleks partii jooksul keelatud.
8. märtsil pöördus ACP FIDE poole tungiva taotlusega mitte reageerida üksikjuhtudele, vaid võtta midagi ette pettuste vastu üldiselt. Olukord olevat vähemalt ebameeldiv. On vale teeselda, et males ei saa pettusi olla või et keegi kunagi teist ei peta. Tehnoloogia ja elektroonika areng loob selleks järjest rohkem võimalusi.
FIDE selget vastust teada pole. Kuigi eetikakomisjon on sel aastal endast rohkem elumärki andnud ja isegi avalike istungitenigi välja jõudnud (veidi oli neist juttu ka meie kommentaaris "Kohtunike aususest"), näib, et seal ollakse kuhugi poolele teele peatuma jäädud, üheks võimalikuks põhjuseks, et puudutatud on liiga tuntud nimesid.
Kui karistus hollandlasele tundub olevat liiga raske, siis meenutan hindu Umakant Sharma lugu eelmise aasta detsembrist. Tolle mehe palju aastaid 1900 ümber püsinud reiting tõusis äkki peaaegu 2500-ni. India meistriks ei õnnestunud tal siiski tulla, sest enne avastati ta mütsikese alt Bluetooth´i seade arvutisignaalide vastuvõtuks. Karistuseks kümneaastane võistluskeeld. Aga muidugi pole ka juhtumid ühesugused.
Lembit
pühapäev, 11. november 2007
Kuidas arvestada punkte?
Oleme aastakümneid harjunud sellega, et pärast partii lõppu kantakse selles mänginutele turniiritabelisse 1, 1/2 või 0. Küll aga lisab viimasel ajal artikkel 11.1 : Kui eelnevalt pole teisiti teatatud... Järelikult on võimalik ka mistahes muu punktiarvestussüsteem.
Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.
Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.
Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.
Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.
Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.
Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.
Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.
Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.
Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.
Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.
Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit
Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.
Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.
Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.
Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.
Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.
Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.
Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.
Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.
Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.
Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.
Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit
laupäev, 10. november 2007
Matt või aeg
Saksa kohtunikud on viimasel nädalal arutanud küllalt tüüpilist juhtumit mingi klubi välkturniirilt: Valge paneb mustale mati, aga samal ajal langeb tema kellal nooleke. Must ütleb valjult "aeg!", valge aga "matt!". Malekell jääb käima. Mis on tulemus? Tolles partiis pidas valge end sedavõrd kaljukindlaks võitjaks, et must andis kodurahu säilitamise nimel järele ja laskis endale turniiritabelisse nulli kirjutada.
B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Must kelli ei seisanud. Kiir- ja välkmales ei piisa noolekesele osutamisest ega "aeg!" hüüdmisest.
5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Nii see oli. 6.8a: ... käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole oma kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Kuna must polnud oma võitu määrustepäraselt vormistanud, polnud valgel vaja kella seisata, sest käik lõpetas partii.
Tõsi küll, valge oli alles matti panemas. On väga oluline, et kohtunikud püüaksid välkturniiridel olla seal, kus neid kõige rohkem vaja on. Kohtuniku hästi valitud asend on väga tähtis. Kui kohtunik tõepoolest toimunut nägi, peaks valge olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Kui ta aga tuleb laua juurde ning näeb vaid matti ega tea, kas matt pandi enne või pärast ajaületust, siis võidavad valged.
Sakslastest vaidlejate hulgas oli neidki, kes tahtsid partii vastakate arvamuste tõttu viigiks lugeda,aga need jäid ilmselt vähemusse. Üks mängija tõi näite teiselt välkturniirilt. Tema vastane oli hüüdnud: "aeg!", sest nooleke kukkus. Aga siis kukkus parajasti teine nooleke ka ja teine mees hüüdis "viik!". Kuigi vastane sellega algul ei nõustunud, fikseeris kohtunik B9 järgi viigi: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Muidugi on eetika probleemid välkmales olulised ja alati on (nagu ka nendes kahes partiis) mängijaid, kes püüavad kõiki võimalusi ära kasutada, püsides lubatu ja lubamatu piiril. Kui see siiski toimub reeglite raames, pole kohtunikul midagi teha ja jääb vaid reeglitest kinni pidada. Kui mitte, siis tuleb koodeks maksma panna.
Viis aastat tagasi toodi Chesscafes analoogiline juhtum ühelt Jugoslaavia välkturniirilt, kus kohtunik tõepoolest viigi fikseeris. Gijsseni seisukoht oli siiski, et valge tuli lugeda võitjaks, sest matt lõpetas partii, noolekese langemine aga loetakse kiir- ja välkmales juhtunuks vaid siis, kui selle kohta esitatakse taotlus. Tavamales oleks kohtunik pidanud muidugi ajaületuse fikseerima. Seal on ju väga tähtis see hetk, millal nooleke langeb, kas enne või pärast matti. Kui see toimub üheaegselt, loeb laual toimuv, seega matt.
Kes asja vastu veel huvi tunneb, võiks otsida Austraalia saidilt üles sealse arutluse jaanuarist 2004, kus oli tegemist koguni 44 sõnavõtuga. Lähteolukord oli ligikaudu analoogiline. Ka seal kaldus üldine arvamus valgete võidu poole. Minugi tekstidest "Malekellad, mõtlemisajad ja ajakontroll" ning "Mõnda välkmale reeglitest" leiab paar asjakohast näidet.
Lembit
B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Must kelli ei seisanud. Kiir- ja välkmales ei piisa noolekesele osutamisest ega "aeg!" hüüdmisest.
5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Nii see oli. 6.8a: ... käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole oma kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Kuna must polnud oma võitu määrustepäraselt vormistanud, polnud valgel vaja kella seisata, sest käik lõpetas partii.
Tõsi küll, valge oli alles matti panemas. On väga oluline, et kohtunikud püüaksid välkturniiridel olla seal, kus neid kõige rohkem vaja on. Kohtuniku hästi valitud asend on väga tähtis. Kui kohtunik tõepoolest toimunut nägi, peaks valge olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Kui ta aga tuleb laua juurde ning näeb vaid matti ega tea, kas matt pandi enne või pärast ajaületust, siis võidavad valged.
Sakslastest vaidlejate hulgas oli neidki, kes tahtsid partii vastakate arvamuste tõttu viigiks lugeda,aga need jäid ilmselt vähemusse. Üks mängija tõi näite teiselt välkturniirilt. Tema vastane oli hüüdnud: "aeg!", sest nooleke kukkus. Aga siis kukkus parajasti teine nooleke ka ja teine mees hüüdis "viik!". Kuigi vastane sellega algul ei nõustunud, fikseeris kohtunik B9 järgi viigi: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Muidugi on eetika probleemid välkmales olulised ja alati on (nagu ka nendes kahes partiis) mängijaid, kes püüavad kõiki võimalusi ära kasutada, püsides lubatu ja lubamatu piiril. Kui see siiski toimub reeglite raames, pole kohtunikul midagi teha ja jääb vaid reeglitest kinni pidada. Kui mitte, siis tuleb koodeks maksma panna.
Viis aastat tagasi toodi Chesscafes analoogiline juhtum ühelt Jugoslaavia välkturniirilt, kus kohtunik tõepoolest viigi fikseeris. Gijsseni seisukoht oli siiski, et valge tuli lugeda võitjaks, sest matt lõpetas partii, noolekese langemine aga loetakse kiir- ja välkmales juhtunuks vaid siis, kui selle kohta esitatakse taotlus. Tavamales oleks kohtunik pidanud muidugi ajaületuse fikseerima. Seal on ju väga tähtis see hetk, millal nooleke langeb, kas enne või pärast matti. Kui see toimub üheaegselt, loeb laual toimuv, seega matt.
Kes asja vastu veel huvi tunneb, võiks otsida Austraalia saidilt üles sealse arutluse jaanuarist 2004, kus oli tegemist koguni 44 sõnavõtuga. Lähteolukord oli ligikaudu analoogiline. Ka seal kaldus üldine arvamus valgete võidu poole. Minugi tekstidest "Malekellad, mõtlemisajad ja ajakontroll" ning "Mõnda välkmale reeglitest" leiab paar asjakohast näidet.
Lembit
neljapäev, 8. november 2007
Kuhu panna kell?
Austraallased arutasid eelmisel nädalal, kuhu ikkagi tuleks malekell panna ja kas eriti must võiks selle kohta nõudmisi esitada. Ajendiks sai üks sealsel Flood Cup´il mängitud partii. Mustad jäid partii alguseks hiljaks, nii et kell oli juba käima pandud, hakkasid aga siis nõudma, et kell pandaks tema tahtmise järgi. Kohtunik järele ei andnud ja viitas koodeksi artiklile 6.4 Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse.
Sellega seoses meenutati ka üht Melbourne´is 2002 mängitud kiirpartiid. Seal olevat olukord olnud analoogiline, aga must resoluutsem. Võttis ise laualt kella ja pani selle teisele poole. Kuivõrd kellanäit jäi parandamata, kaotas valge üle minuti. Mustad võitsid lõpuks partii, valgete arvates aga oleks tulnud neile halva käitumise pärast hoopis kaotus panna. Valged jätsid seejärel turniiri hoopis pooleli. Kuigi mustade tegevus oli laiduväärt, ei saanud ka valgete toimimist heaks kiita.
Pikka aega polnud reeglites malekella asendi kohta mingit vihjet. Kui vaadata fotosid varasematest turniiridest, siis võib näha kelli seismas nii valgetest vasakul kui ka paremal. Omapäraselt on asi lahendatud 1959 ilmunud Garkunovi ja Zraźevski raamatus "Malevõistluste kohtunikutöö". Selles on esmakordselt toodud välkmale reeglid, mis ootusepäraselt näevad ette kella asetamise valgetest vasakule, sama raamatu tavamalet käsitlevas osas aga nõutakse kella asetamist valgetest paremale ja numbrilauaga kohtuniku poole. Milles asi? Tol ajal mängiti suuremad turniirid mingite saalide lavadel. Kellad olid paigutatud nii, et nad olid tagaküljega saalis istuva publiku poole (esikülg seega tõesti laval liikuva kohtuniku poole). Kuivõrd partii nimetamisel on ju valged esikohal, siis pididki publiku jaoks valged oma nimesildiga olema vasakul.
1974 ilmunud FIDE koodeksis ei kõnelda kellade paigutusest veel midagi. Küll on selle teksti FIDE artiklite vahele paigutatud USA turniirimääruste omad: Turniiri direktor määrab turniiri algul, kuhupoole kellad peavad vaatama ning mängijad peavad istuma nii, et kellad oleksid mustadega mängijast paremal.
1985 ütlevad 60- ja 30- minutilise male reeglid: Kohtunik otsustab enne turniiri algust kellade asendi, see tähendab suuna, kuhupoole peavad numbrilauad vaatama. Mustadega mängija valib siis, kummal poolel ta tahab istuda.
1996 seadustab FIDE praeguse praktika: kohtunik otsustab, kuhu malekell asetatakse. On tava, et kiir- ja välkmales pannakse see valge avakäigu eelise kompenseerimiseks musta paremale käele, enamasti toimitakse nii ka tavamales, aga koodeks seda ära ei ütle, enam ka mitte kiir- ja välkmale kohta.
Põhimõte on igal juhul, et kell oleks kohtunikule hästi nähtav. Kui tal on näiteks kellade asendit hea jälgida keset saali liikudes, siis võib ühe rea panna ühtpidi, teise teistpidi. Vahel on malelauad aga tihedalt koos ja võib tekkida oht, et mängijad vajutavad valet kella. Siis võib olla vaja seada kaks kella kõrvuti.
Võistkonnavõistlustel peaksid võistkonna liikmed istuma ühel pool (kellad siis tavaliselt vastavalt 1. laua värvile). Kui mängijad tahavad kella paigutada või ise istuda teisele poolele, võib kohtunik seda lubada, kui see ei raskenda tal kella jälgimist. Enamasti tähendab see mustade püüdu vajutada kella parema käega, aga on meil neidki mängijaid, kellel on vasakul pool oleva kellaga mugavam mängida. Kellade asendist tingitult võib kohtunik vahel lasta mustadel otsustada, vahel pole see lihtsalt võimalik. Loomulikult ei pea kohtunik midagi ette võtma siis, kui kell juba käib nagu ülaltoodud hilinemisjuhtudel. Omavoliline ümberistumine või kella ümberasetamine kujutab endast artikli 6.4 rikkumist ja võib tuua karistuse vastavalt artiklile 13.4.
Artikkel 6.4 annab kohtunikule kõik õigused kella paigutamiseks, aga mõtet ironiseerida, et kasvõi tualeti põrandale, nagu tegi seda üks austraallaste diskussioonis osalenu, ei ole. Ometi olen ma alati valmis selgitama, miks ma mingil konkreetsel juhul tavadest kõrvale kaldusin ja panin kella valgetest paremale.
Kui turniiril juhtub olema keegi puudega mängija, kellel on kiir- või välkmales vasaku käega (peaaegu) võimatu kella vajutada ja kes tahaks, et kell seisaks kogu aeg temast paremal, peaks ta enne turniiri pöörduma kohtuniku poole. See otsustab ja informeerib siis kõiki mängijaid. Artikkel 6.8d lubab kella vajutamiseks kasutada ka abilist. Aga ka sel juhul tuleb kohtunikku ja korraldajaid ettevalmistuste tegemiseks aegsasti informeerida.
Lembit
Sellega seoses meenutati ka üht Melbourne´is 2002 mängitud kiirpartiid. Seal olevat olukord olnud analoogiline, aga must resoluutsem. Võttis ise laualt kella ja pani selle teisele poole. Kuivõrd kellanäit jäi parandamata, kaotas valge üle minuti. Mustad võitsid lõpuks partii, valgete arvates aga oleks tulnud neile halva käitumise pärast hoopis kaotus panna. Valged jätsid seejärel turniiri hoopis pooleli. Kuigi mustade tegevus oli laiduväärt, ei saanud ka valgete toimimist heaks kiita.
Pikka aega polnud reeglites malekella asendi kohta mingit vihjet. Kui vaadata fotosid varasematest turniiridest, siis võib näha kelli seismas nii valgetest vasakul kui ka paremal. Omapäraselt on asi lahendatud 1959 ilmunud Garkunovi ja Zraźevski raamatus "Malevõistluste kohtunikutöö". Selles on esmakordselt toodud välkmale reeglid, mis ootusepäraselt näevad ette kella asetamise valgetest vasakule, sama raamatu tavamalet käsitlevas osas aga nõutakse kella asetamist valgetest paremale ja numbrilauaga kohtuniku poole. Milles asi? Tol ajal mängiti suuremad turniirid mingite saalide lavadel. Kellad olid paigutatud nii, et nad olid tagaküljega saalis istuva publiku poole (esikülg seega tõesti laval liikuva kohtuniku poole). Kuivõrd partii nimetamisel on ju valged esikohal, siis pididki publiku jaoks valged oma nimesildiga olema vasakul.
1974 ilmunud FIDE koodeksis ei kõnelda kellade paigutusest veel midagi. Küll on selle teksti FIDE artiklite vahele paigutatud USA turniirimääruste omad: Turniiri direktor määrab turniiri algul, kuhupoole kellad peavad vaatama ning mängijad peavad istuma nii, et kellad oleksid mustadega mängijast paremal.
1985 ütlevad 60- ja 30- minutilise male reeglid: Kohtunik otsustab enne turniiri algust kellade asendi, see tähendab suuna, kuhupoole peavad numbrilauad vaatama. Mustadega mängija valib siis, kummal poolel ta tahab istuda.
1996 seadustab FIDE praeguse praktika: kohtunik otsustab, kuhu malekell asetatakse. On tava, et kiir- ja välkmales pannakse see valge avakäigu eelise kompenseerimiseks musta paremale käele, enamasti toimitakse nii ka tavamales, aga koodeks seda ära ei ütle, enam ka mitte kiir- ja välkmale kohta.
Põhimõte on igal juhul, et kell oleks kohtunikule hästi nähtav. Kui tal on näiteks kellade asendit hea jälgida keset saali liikudes, siis võib ühe rea panna ühtpidi, teise teistpidi. Vahel on malelauad aga tihedalt koos ja võib tekkida oht, et mängijad vajutavad valet kella. Siis võib olla vaja seada kaks kella kõrvuti.
Võistkonnavõistlustel peaksid võistkonna liikmed istuma ühel pool (kellad siis tavaliselt vastavalt 1. laua värvile). Kui mängijad tahavad kella paigutada või ise istuda teisele poolele, võib kohtunik seda lubada, kui see ei raskenda tal kella jälgimist. Enamasti tähendab see mustade püüdu vajutada kella parema käega, aga on meil neidki mängijaid, kellel on vasakul pool oleva kellaga mugavam mängida. Kellade asendist tingitult võib kohtunik vahel lasta mustadel otsustada, vahel pole see lihtsalt võimalik. Loomulikult ei pea kohtunik midagi ette võtma siis, kui kell juba käib nagu ülaltoodud hilinemisjuhtudel. Omavoliline ümberistumine või kella ümberasetamine kujutab endast artikli 6.4 rikkumist ja võib tuua karistuse vastavalt artiklile 13.4.
Artikkel 6.4 annab kohtunikule kõik õigused kella paigutamiseks, aga mõtet ironiseerida, et kasvõi tualeti põrandale, nagu tegi seda üks austraallaste diskussioonis osalenu, ei ole. Ometi olen ma alati valmis selgitama, miks ma mingil konkreetsel juhul tavadest kõrvale kaldusin ja panin kella valgetest paremale.
Kui turniiril juhtub olema keegi puudega mängija, kellel on kiir- või välkmales vasaku käega (peaaegu) võimatu kella vajutada ja kes tahaks, et kell seisaks kogu aeg temast paremal, peaks ta enne turniiri pöörduma kohtuniku poole. See otsustab ja informeerib siis kõiki mängijaid. Artikkel 6.8d lubab kella vajutamiseks kasutada ka abilist. Aga ka sel juhul tuleb kohtunikku ja korraldajaid ettevalmistuste tegemiseks aegsasti informeerida.
Lembit
kolmapäev, 7. november 2007
Möödaminnes löömisest
Kuigi möödaminnes ehk en passant löömine jõudis malepartiidesse juba 15. sajandi lõpul, on vaidlused selle käigu omapära üle jätkunud viimase ajani. Põhiliselt on probleemiks olnud see, kas möödaminnes löömine tuleks teha ka sel juhul, kui ükski muu käik pole selles seisus võimalik.
Kui me 1996. a. reeglite komitees järjekordselt koodeksit ümber tegime, sai artikkel 3.4d niisugune: Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes ühe käiguga oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud vaid ühe välja võrra. Sel moel saab vastasmängija etturi lüüa ainult kohe ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes.
Arvan, et eestikeelne tõlge sai enam-vähem täpne. Ingliskeelses tekstis seisis kahes kohas may (may capture, capture may be made). Võib kõrval on may peamiseks vasteks tohib.
Kui śveitslased avaldasid selle koodeksiväljaande kohta materjali, siis oli seal selline seis:
Valged: Kf6, Ef2, g2 ja h3 (4). Mustad: Kh6, Eh4 ja h7 (3).
Kui valge käib siin 1. g4, siis on musta ainus võimalus 1. ... hxg3 (e.p.) ja valge võidab. Tõstatati küsimus, et kui must ainult tohib lüüa ega pea seda tingimata tegema, oleks must patis.
Edasi järgnes aastal 2000 Monaco turniir, millest üks osa mängitakse teatavasti pimesi. Seal olevat ka reeglite komitee esimehel Geurt Gijssenit hakanud kummitama, miks ikkagi koodeksi tekstis kasutatakse mõneti ebamäärast may. Suurmeister John Nunn rahustas ta maha, öeldes, et ingliskeelne tekst on siiski ühemõtteline ja ütleb, et ka möödaminnes tuleb lüüa, kui muud teha pole. Samal ajal arvas reeglite komitee sekretär Stewart Reuben, et kaaluma peaks may asendamist can´iga (võib, saab).
Just järgmises voorus kohtusid Monacos Jeroen Piket ja Veselin Topalov. Pärast valge 43. käiku g2-g4+ fikseeris arvuti mati. Pimesimales on aga arvuti roll ülitähtis. Laual oli selline seis:
Valged: Kh2, Ld2, Vg8, Ef5 ja g4 (5). Mustad: Kh5, Le7, Vb1, Ef6, h4 ja h7 (6)
Kuidas ka Topalov ka ei püüdnud möödaminnes lüüa, arvuti selleks võimalust ei andnud. Vaid operaatori jõupingutustega sai lõpuks käik tehtud ja partii võis jätkuda.
Siis tekkis ühel turniiril järgmine seis:
Valged: Kh4, Eg5 ja h3 (3). Mustad: Kf4, Oe8, Eg6 ja h7 (4).
Must käis siin 1. ... h5, et pärast 2. gxh6 (e.p.) valgele matt panna. Valgetega mänginud bulgaarlane Petar Genov keeldus etturit löömast, kuna koodeks teda selleks ei kohustavat. Kohtunik luges mustad partii võitnuks, pärast paaripäevaseid vaidlusi aga tühistas apellatsioonikomitee selle otsuse ja fikseeris viigi.
Gijsseni seisukoht oli, et apellatsioonikomitee seisukoht oli väär. Artikkel 5.2a ütleb Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siin oli selline käik olemas, järelikult ei mingit viiki.
Ometi tunnistas ka Geurt, et möödaminnes löömise artikli sõnastus on mõneti ebamäärane. Peale may väljavahetamise can´i vastu olevat veel artikli lõppu otstarbekas lisada See käik tuleb teha, kui ükski teine määrustepärane käik pole võimalik.
Kui ilmus koodeksi uus, 2004. aasta väljaanne, siis oli meid huvitav artikkel (mille numbriks oli juba eelmises väljaandes saanud 3.7d) jätnud esimese lause täpselt samaks (koos sõnaga may), teise sõnastuse aga muutnud selliseks, et seal polnud vaja kasutada ei may ega can. Eesti keeles nüüd siis: See löömine on määrustepärane ainult sellele edasilükkele järgneval käigul ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes. Gijsseni pakutud lisalausest polnud mingit märki.
Nii jäi ebamäärane seis püsima. Aga siiski. Selle aasta suvel märkasid tähelepanelikud lugejad, et FIDE leheküljel on koodeksitekst üle elanud üsna mitmeid muudatusi. Üks neist oli ka Geurti lisandunud lause. Hakkasin juba mõtlema sellele, et ka meie koodeksitõlge tuleb ümber teha, aga enne kui ma nii kaugele jõudsin, selgus, et ükski nendest muudatustest polnud õige. Kuidas selline väär tekst mõneks kuuks üles sai, pole praeguseni selge.
Reeglite komitee pole selles väikeses küsimuses ilmselt oma ülesannete kõrgusel olnud. Tegelikult pole minu arvates mingit probleemi. Löömine möödaminnes on käik nagu iga teinegi ning kui meil mingis seisus on võimalik teha vaid üks käik, siis tuleb see teha, olgu selleks siis löömine möödaminnes või midagi muud.
Lembit
Kui me 1996. a. reeglite komitees järjekordselt koodeksit ümber tegime, sai artikkel 3.4d niisugune: Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes ühe käiguga oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud vaid ühe välja võrra. Sel moel saab vastasmängija etturi lüüa ainult kohe ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes.
Arvan, et eestikeelne tõlge sai enam-vähem täpne. Ingliskeelses tekstis seisis kahes kohas may (may capture, capture may be made). Võib kõrval on may peamiseks vasteks tohib.
Kui śveitslased avaldasid selle koodeksiväljaande kohta materjali, siis oli seal selline seis:
Valged: Kf6, Ef2, g2 ja h3 (4). Mustad: Kh6, Eh4 ja h7 (3).
Kui valge käib siin 1. g4, siis on musta ainus võimalus 1. ... hxg3 (e.p.) ja valge võidab. Tõstatati küsimus, et kui must ainult tohib lüüa ega pea seda tingimata tegema, oleks must patis.
Edasi järgnes aastal 2000 Monaco turniir, millest üks osa mängitakse teatavasti pimesi. Seal olevat ka reeglite komitee esimehel Geurt Gijssenit hakanud kummitama, miks ikkagi koodeksi tekstis kasutatakse mõneti ebamäärast may. Suurmeister John Nunn rahustas ta maha, öeldes, et ingliskeelne tekst on siiski ühemõtteline ja ütleb, et ka möödaminnes tuleb lüüa, kui muud teha pole. Samal ajal arvas reeglite komitee sekretär Stewart Reuben, et kaaluma peaks may asendamist can´iga (võib, saab).
Just järgmises voorus kohtusid Monacos Jeroen Piket ja Veselin Topalov. Pärast valge 43. käiku g2-g4+ fikseeris arvuti mati. Pimesimales on aga arvuti roll ülitähtis. Laual oli selline seis:
Valged: Kh2, Ld2, Vg8, Ef5 ja g4 (5). Mustad: Kh5, Le7, Vb1, Ef6, h4 ja h7 (6)
Kuidas ka Topalov ka ei püüdnud möödaminnes lüüa, arvuti selleks võimalust ei andnud. Vaid operaatori jõupingutustega sai lõpuks käik tehtud ja partii võis jätkuda.
Siis tekkis ühel turniiril järgmine seis:
Valged: Kh4, Eg5 ja h3 (3). Mustad: Kf4, Oe8, Eg6 ja h7 (4).
Must käis siin 1. ... h5, et pärast 2. gxh6 (e.p.) valgele matt panna. Valgetega mänginud bulgaarlane Petar Genov keeldus etturit löömast, kuna koodeks teda selleks ei kohustavat. Kohtunik luges mustad partii võitnuks, pärast paaripäevaseid vaidlusi aga tühistas apellatsioonikomitee selle otsuse ja fikseeris viigi.
Gijsseni seisukoht oli, et apellatsioonikomitee seisukoht oli väär. Artikkel 5.2a ütleb Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siin oli selline käik olemas, järelikult ei mingit viiki.
Ometi tunnistas ka Geurt, et möödaminnes löömise artikli sõnastus on mõneti ebamäärane. Peale may väljavahetamise can´i vastu olevat veel artikli lõppu otstarbekas lisada See käik tuleb teha, kui ükski teine määrustepärane käik pole võimalik.
Kui ilmus koodeksi uus, 2004. aasta väljaanne, siis oli meid huvitav artikkel (mille numbriks oli juba eelmises väljaandes saanud 3.7d) jätnud esimese lause täpselt samaks (koos sõnaga may), teise sõnastuse aga muutnud selliseks, et seal polnud vaja kasutada ei may ega can. Eesti keeles nüüd siis: See löömine on määrustepärane ainult sellele edasilükkele järgneval käigul ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes. Gijsseni pakutud lisalausest polnud mingit märki.
Nii jäi ebamäärane seis püsima. Aga siiski. Selle aasta suvel märkasid tähelepanelikud lugejad, et FIDE leheküljel on koodeksitekst üle elanud üsna mitmeid muudatusi. Üks neist oli ka Geurti lisandunud lause. Hakkasin juba mõtlema sellele, et ka meie koodeksitõlge tuleb ümber teha, aga enne kui ma nii kaugele jõudsin, selgus, et ükski nendest muudatustest polnud õige. Kuidas selline väär tekst mõneks kuuks üles sai, pole praeguseni selge.
Reeglite komitee pole selles väikeses küsimuses ilmselt oma ülesannete kõrgusel olnud. Tegelikult pole minu arvates mingit probleemi. Löömine möödaminnes on käik nagu iga teinegi ning kui meil mingis seisus on võimalik teha vaid üks käik, siis tuleb see teha, olgu selleks siis löömine möödaminnes või midagi muud.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)