Kuidas arvestada punkte?

Oleme aastakümneid harjunud sellega, et pärast partii lõppu kantakse selles mänginutele turniiritabelisse 1, 1/2 või 0. Küll aga lisab viimasel ajal artikkel 11.1 : Kui eelnevalt pole teisiti teatatud... Järelikult on võimalik ka mistahes muu punktiarvestussüsteem.



Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.



Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.

Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.

Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.

Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.

Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.

Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.

Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.

Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.

Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.

Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit