Puudutatud - käidud!

See on alati olnud malemängu põhireegleid. Aja jooksul on selle rakendamisel toimunud mõningaid muudatusi, kuigi mitte viimasel ajal. Olulisimad on olnud vangerdusõiguse kadumine vankri puudutamisel esimesena ning see, et kui pole selge, kas esimesena puudutati oma või vastase malendit, tuleb selleks nüüd lugeda oma malend. Aga kõik see, mis kirjas minu 2004.a. kirjutatud ja sama pealkirja kandvas tekstis, püsib jõus praegugi. Kuigi jah mitte see, et kohendada võib vaid oma malendeid. Aga ega see vastase nuppude kohendamine kena ka pole. Siinkohal tuleb juttu vaid mõnedest üksikjuhtudest, millest on vahepeal juttu olnud Chesscafes või Austraalia leheküljel.

Kusagil Śveitsis tahtis mängija olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnatud lipuga, ja puudutas seepärast kõigepealt lippu. On see korrektne ja kas pole siin midagi ühist käigu ennakult kirjutamisega? - Puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia, mida aga mängija tegelikult kavatses, seda on raske kindlaks määrata. Kui sellisel moel toimitakse korduvalt, võib seda lugeda vastase segamiseks.

Kas see mängija võib oma lipukäigu tagasi võtta ja lipu asemel käia mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on kella vajutanud? - Mingi muu malendiga ta käia ei või, küll aga tuleb talt lipuga käimist nõuda enne, kui vastane on omakorda mingit malendit puudutanud.

Kui mängija lipuga ei käi, kas võib siis vastane puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik? - Muidugi võib. Vastane võib mõelda nii kaua, kuni ta ise mingit malendit puudutab. 4.7. Mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Küll aga võib asjasse sekkuda kohtunik. 13.1. Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Ka puudutatud malendiga käimine on ju reegel ja ka vastastikusel nõusolekul ei tohi koodeksit rikkuda.

Aga viimasel pühapäeval Tallinnas peetud Maksuameti kiirturniiril vangerdas üks osavõtja kogemata lipuga. Vastane kutsus kohtuniku, kes laskis lipu ja vankri oma kohtadele tagasi panna. Mängija tegi vangerduse uuesti - teisele poole ja nii, et selles sedapuhku osalesid kuningas ja kuningatiiva vanker. Vastane vastu ei vaielnud ja ka kohtunik selle kohta midagi ei öelnud, kuigi puudutamise reegli järgi oleks ju tulnud teha lipukäik, sest ka siin oli lipp esimene puudutatud malend. Aga tegemist oli ju kiirturniiriga ning siin kohtunik sekkub vaid niivõrd, kui teda mingil konkreetsel juhul palutakse.

Austraalia leheküljel käis aasta tagasi diskussioon selle üle, kas vastase malendi puudutamist oma malendiga tuleb lugeda puudutamiseks. Arvati, et asi peaks sõltuma sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega peaks olema tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.

Austraallased arutasid ka seda, mida teha, kui üks mängija väidab, et ütles "kohendan", aga teine kinnitab, et pole kuulnud. Leiti, et kui on olemas ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et öeldi, ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei saa kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kahtlustest hoolimata tuleb mängijat usaldada, vähemalt siis, kui see juhtub esmakordselt.

Ometi on sealtsamast Austraaliast näide ühelt turniirilt, kus vastase malend oli löödud ratsuga, mis oli teinud odakäigu. Tekkis vaidlus, sest polnud selge, kas esimesena puudutati ratsut või löödud malendit. Mängija ise väitis, et puudutas kõigepealt löödud malendit ning tahtis nüüd seda lüüa teisega. Kohtunik lubaski seda, kuigi märkas siis, et mängija võttis löömisel kõigepealt kätte oma malendi. Kuivõrd ebaselguse korral on primaarne oma malendi puudutamine, siis oleks tulnud ehk käia ratsuga. Või kui kohtunik siiski uskus mängijat ja lubas tal vastase malendi lüüa, siis võis ta kuni kella uuesti käigustamiseni öelda, et tegi väikese testi ja nägi, kuidas mängija löömist teostab ja lasta tal ikkagi ratsuga käia.

Viimasest ajast on ka mitmeid näiteid, kus mängija on kogemata haaranud kätte hoopis teise malendi kui see, millega ta on käia kavatsenud. Vahel on seda tõepoolest lihtne kindlaks teha. Ja siis peaks kohtunik pöörama tähelepanu sellele, et mitmed käigu tegemisest kõnelevad artiklid seavad eeltingimuseks meelega puudutamise.
Lembit