Kuidas partiid alla anda?

Alistumise protseduuri koodeks ei reglementeeri. Alistumiseks kasutatakse väga erinevaid mooduseid. Võib panna malekella seisma, võib vastasele lihtsalt käe ulatada, võib kuninga pikali lükata või võib lihtsalt öelda "annan alla". Ideaalselt peaksid kõik need asjad olema koos, kuigi ka mõnest elemendist juba piisab. Kaks viimast elementi esinevad kahjuks üha harvemini, kuigi just need ei jäta võimalust mängija kavatsustes kahtlemiseks. Partiiprotokolli tuleks kirjutada tulemus ja partiis kulutatud ajad ning seejärel enne oma ja siis vastase protokoll alla kirjutada. Alla anda võib ka kirjalikult.

Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.

Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.


Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.

Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.

Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.

Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.

Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.

Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.

Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.

Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit