Amalfi süsteemist

Śveitsi süsteemi variante on rohkesti ning nende arv pigem kasvab kui kahaneb. Neist sagedamini kasutatavate olulisematest tunnusjoontest on juttu ka minu materjalis "Märkmeid śveitsi süsteemist". Amalfi süsteemi selles aga mainitud pole, sest selle esitas IA Sergio Pagano FIDE śveitsi süsteemi paarimise komiteele arutamiseks alles mullusel Torino kongressil. Asja peeti lihtsaks ja huvitavaks, kuid lõplik otsus variandi tunnustamise kohta jäeti langetamata ja pole teada, et tänavugi oleks kaugemale jõutud.

Śveitsi süsteemi üks puudustest on see, et tugevamad mängijad peavad turniiri algul kohtuma mängijatega, kes on mängutasemelt neist tunduvalt nõrgemad. Mängib ju parim esimeses voorus tabeli teise poole parimaga ja suure osavõtjate arvu korral läheb veel aega, enne kui ta saab laua taga kokku konkurentidega. Lõppjärjestuse määramisel on neist partiidest vähe kasu. Mõneti on seda puudust püütud parandada kiirendussüsteemidega, kus mängijad jagatakse kaheks pooleks, vaid neljaks veerandiks ning kõige tugevam kohtub teise veerandi esimesega.

Ka Amalfi süsteemi põhiidee on vastaste reitinguerinevuste vähendamine esimestes voorudes ning mängijatele võimaluste andmine mängida reitingute poolest lähedaste vastastega.
Tavaliste põhimõtete järgi koostatavas paarimisnimekirjas on kõik mängijad oma reitingute järgi reas ning kõigepealt hakatakse otsima vastast nimekirja esinumbrile. Valem selle leidmiseks on aga: paaritatava mängija koht nimekirjas + veel mängimata voorude arv. Nii et kui tegemist on 7-voorulise turniiriga, mängib esinumber avavoorus nr. 8-ga, kui aga 11-voorulisega, siis nr. 12-ga. Teises voorus peaks siis tabelijuhi vastaseks olema esimesel juhul nr. 7 (1 + 6), teisel juhul nr. 11 (1 + 10). Täpselt samuti leitakse vastased kõigile teistele paarimisnimekirjas olijatele. Nr. 2 peaks avavoorus meie näidete järgi esimesel juhul mängima nr. 9, teisel juhul nr. 13 vastu, teises voorus aga nr. 8 või nr. 12 vastu. Kui igas voorus kõigis partiides kõrgema reitinguga mängijad võidavad, siis peaksid kaks parimat omavahel kokku saama viimases voorus, kuigi ka selle ajani on mõlemal tulnud tegemist teha väga tugevate vastastega.

Muidugi võib juhtuda, et mingi selle valemi järgi leitud vastane on paarimiseks siiski ebasobiv, olgu siis seetõttu, et nad on juba mänginud või et nende kohtumine tähendaks kolme järjestikust partiid sama värvi malenditega või kolme ühe värviga partiid rohkem kui teisega. Võib aga ka juhtuda, et sel moel saadud vastase number on suurem kui parajasti aktiivsete mängijate arv. Sel juhul liigutakse kõigepealt tolle sobimatu vastase numbrist ülespoole kuni mängija endani. Kui ka sel vahemaal sobivat vastast ei leita, siis liigutakse sellest sobimatust vastasest allapoole tabeli lõpuni välja. Ei anna ka see toiming ikkagi tulemust, lõhutakse ära viimane kokkupandud paar ja asutakse uuesti asja kallale. Kõik muud reeglid sarnanevad üldtuntud śveitsi omadele.

Kuigi pole ise asja järele proovinud, tundub see paarimisprotseduur lihtne olevat ja konkurentsi tihendamise kõrval peakski see olema Amalfi süsteemi suuremaid plusse. Paarimisreeglid ise on sõnastatud selgemini kui enamikus teistes śveitsi süsteemi variantides. Kõige muu kõrval aga peaks süsteem panema kõrge reitinguga mängijad rohkem riskima, sest ka kaotuse korral on neil ikkagi võimalus esikohtadele konkureerida.
Aga ootame, mida otsustab FIDE.
Lembit