Veel korraks kabest

Kui Raekojas olümpialaste vastuvõtul küsisin, missuguse ala Euroopa meistrivõistlused tund tagasi Tallinnas lõpetati, ei osanud EOK president ega ükski auliikmetest sellele vastata. Õige vastus oleks olnud 100-ruuduline kabe peaaegu 120 mängijaga, kelle seas mitmed maailmameistrid ja kümned suurmeistrid. Aga nii see male ja kabe ühine saatus on, meedia tähelepanust oleme väljas. Males olid küll kunagi märksa paremad ajad, kabe on püsinud varjus pikka aega. Vaid Pealinn kuulutas, et Tallinn on nädalaks Euroopa kabepealinn ja sedagi vaid tänu Savisaare rollile võistluste avamisel.

Kuivõrd pool aastat mul malevõistlustele asja pole, võtsin heameelega vastu ettepaneku kabe EM-il tegutsemiseks. Arvan, et meie Kabeliit tuli asjadega üldiselt ladusalt toime. Poolakast peakohtunik oli sümpaatne ja meie koostöö laabus kenasti. Kellegi alluvuses tegutsedes olen alati püüdnud nii palju kui võimalik midagi õppida. See ei pea muidugi tähendama, et alati tuleks ülemuste tegevus heaks kiita ja oma arvamust ei peaks välja ütlema. Siinkohal puudutan vaid neid küsimusi, mis võivad ühised olla nii males kui kabes.

Paariti arvutiga, tulemusi aga korrigeerisid peakohtunik oma asetäitjaga käsitsi. Tulemus sai aga veidi kummaline, eriti selles osas, mis puudutas värve. Male ja kabe erinevad kõige muu kõrval ka selle poolest, et valgetega mängimine annab males märksa suurema eelise kui kabes. Seepärast võib ehk kabes paaride kokkupanemisel värve mõnevõrra vähem arvestada. Arvan aga kindlasti, et kui paar on juba kokku pandud, siis selle määramine, kes neist valgetega mängib, peaks kabes toimuma just samamoodi kui males, kus reeglid on täiesti selged ja kindlad. Meil oli aga 3 korda järjest sama värviga mängimine täiesti tavaline juhtum (eriti turniiri algupoole, enne kui ma asjale peakohtuniku tähelepanu juhtisin). Osavõtjakaartidel jäid kõige kurioossemaks situatsioonid (kuigi vaid erandina), kus keegi oli mänginud valgetega 4 partiid järjest või oli lõpuks värvide vahekord 6:3. Et see ka kabes tavaliselt niimoodi ei ole, näitasid mitmete suurmeistrite küsimused.

Kuidas peaks kohtunike vahel tööd jaotama, kui tegemist on meeste ja naiste turniiriga? Kas nii, et üks päev ollakse meeste ja teine päev naiste turniiril, et tagada täielikku võrdsust, või nii, et ühed tegelevad meeste, teised naistega. Ise oleksin kindlalt teise variandi poolt ja nii ju tavaliselt ongi. Sel juhul tean ma peagi kõike selles ruumis olevatest mängijatest ja kasutatavast inventarist. Pärast ühe vooru lõppu võin ma sealsamas hakata ette valmistama järgmist. Muidu sõltun täielikult teise grupi mängijatest ja kohtunikest. Sellel turniiril otsustas peakohtunik kellegi soovitusel igapäevase üles-alla pendeldamise kasuks.

Turniiril olid kasutusel üldiselt korralikud DGT XL kellad. Esimeses voorus oli aga äkki ühel kellal näiduks OO. Mängijate abil suutsime enam-vähem õige aja taastada. Järgmisest voorust peale kulus pool kohtuniku tööajast numbrite kirjutamisele. Nagu suurematel kabevõistlustel tavaks, kirjutatakse iga poole tunni järel igas partiis nii tehtud käikude arv kui ka kulutatud mõtlemisaeg. Kui mu hoole all juhtusid olema meeste turniiri 33 lauda (ühtekokku olime võistlustel vaid neljakesi), siis võttis üks selline protseduur aega 15 minutit (kui vahepeal mingi partii lõppes või juhtus midagi muud, siis kindlasti rohkem). 15 minuti pärast tuli uut samasugust ringi alustada. Vooru lõpul polnud täidetud blanketti enam millekski vaja ja võisin selle rahumeeli prügikasti visata. Õnneks juhtus mul turniiri jooksul veel vaid kord OO tekkima ja seda juba kella käigu esimesel 5 minutil, nii et mingeid üleskirjutusi mul veel polnud.
Kirjutamise mõte on muidugi õige: nii saab mingi ligikaudsegi võimaluse mõtlemisaegade taastamiseks, aga malevõistlustel soovitada sama teha ma siiski ei söanda. Kasutegur on siiski minimaalne, minu 8 vooru jooksul hoolikalt täidetud blankettidest polnud vähimatki kasu. Ehk oleks neid vaja siis, kui kellad on üsna viletsad. Aga kohtunikul oli küll terve voor nii pidevalt tegemist. Ta ei ole siis Opoćensky võrdluse järgi vaid teatri tuletõrjevalvur, kes ärkab vaid suure ohu korral.
Igatahes oli kaheksa päeva päris huvitavat siblimist.
Lembit

Küsimusi Indiast

Kõigile Chesscafessse esitatavatele küsimustele malekoodeksist vastust ei leia, vaid tuleb kasutada ka teisi dokumente.
Paar Iraanist saadetud küsimust puudutavad kapteni tegevust meeskonnavõistlustel. Mängija võib seal teatavasti kapteniga konsulteerida ka viigi vastuvõtmise üle. Kas kapten võib vaadata seisu, seda siis analüüsida ja siis otsustada? Neil ütlevat kapten sel juhul alati: "Las ma vaatan seisu."
Koodeksi art. 12.2a ütleb aga selgelt: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida teisel malelaual. Sellest lähtudes ei või ka kapten mängijale seisu kohta nõu anda.
Turniirimääruste art. 15b järgi peab kapten piirduma ainult lühikese informatsiooniga, mis põhineb üksnes matśi käiku puudutavatel asjaoludel. Ta ei või anda mängijale infot laual oleva seisu kohta ega küsida selle kohta nõu ka teistelt.
Geurt teeb ilmselt põhimõtteliselt õigesti, kui ta keelab kaptenil partii juurde minemast, kui mängija on kaptenilt nõu küsinud. Tema nõuanne võib põhineda mitte partii, vaid ainult matśi seisul. Muidugi võib kapten olla kogu seda partiid jälginud ja teab täpselt, milline seis parajasti on. Nii et minu arvates sellest keelust suurt kasu pole ja see võib jääda küllalt formaalseks.

Kui tuleb nii toimida, siis muutub õigupoolest mõttetuks sama mehe teine küsimus, et kui mängijal on vähe aega (kasvõi pool minutit), kas ta võib siis kellad seisata ja kapteniga viigi üle nõu pidada, sel moel aga endale täiendavat mõtlemisaega saada.
Malekell pole küll enam selline püha lehm nagu aastakümneid tagasi, kui selle seiskamine tõi peaaegu automaatselt kaotuse (nagu nüüd mobiili helisemine), kuid meelevaldselt sellega ümber käia ikkagi ei saa. Nagu ütleb koodeksi art. 6.13, võib kella seisata ainult kohtunikult abi otsimiseks. Ka siis peab selleks olema küllaldane põhjus. Muidu järgneb karistus vastavalt art. 13.4 toodud loetelule. Niisiis antud juhul ei mingit kellade seiskamist.

Üks kellade seiskamise kohta esitatud küsimusi puudutab välkpartiid. Nimelt mida teha juhul, kui kellade seiskaja arvab, et ta pani mati või sattus patti, tegelikult aga see nii polnud. Mida peab tegema kohtunik, kui vastasmängija talle selle kohta kaebuse esitab?
RC esimehe arvates on põhjuseta kella seiskaja karistamise kohta raske anda mingeid üldjuhendeid. Nii on siin kohtuniku käed tegutsemiseks küllalt vabad, lähtudes juba mainitud artiklist 6.13d. Loomulikult kehtib see mitte ainult välgu, vaid kõigi mänguliikide kohta, karistused aga ei saa olla ühesugused. Välgus ei välistaks ma ka kaotuse panemist (kuigi mitte tingimata), pikemate kontrollide puhul ilmselt mitte.
Lembit

Mõnest käitumisprobleemist

Chesscafe augustiveerus puudutatakse ka mitmeid küsimusi seoses mängijate käitumisega.
Juba oma kommentaaris 25.VI Viimaseid pudemeid juuniveerust tegin juttu ühest itaallasest, kelle arvates kohtunikud peaksid hakkama kontrollima, kas mängijail pole kusagile peidetud elektroonikaseadmeid või muud keelatut, ning vajaduse korral kutsuma endale abiks politseinikud.
Viimases Chesscafe veerus tuleb ta sama asja juurde tagasi. Ta leiab, et suurtel võistlustel peab ikka petmiskahtluste puhul kohtuniku kutsuma. Kui mängija keeldub oma taske tühjendamast, peaks kohtunik ka politsei abita partii kaotatuks lugema. Kohtunikud otsustavad siis, kas politsei kutsumine on õigustatud. Mängija ei või petmiskahtluse puhul koostööst kohtunikega keelduda.
Geurti arvates näib ettepanek küll mõistlikuna, kuid ega asi nii lihtne ole. Mida peaks kohtunik tegema siis, kui ta ainult arvab, et mängija peidab midagi? Kehaline läbiotsimine kindlasti ei sobi. Eks Dresdenis RC arutab. Vaevalt siin ideaalset lahendust ongi.

Brasiiliast küsitakse, kas kohtunik peaks piirama mängijate liikumist mängukohas. Kas näiteks mängija võiks partiid soovi korral ka vastase selja tagant vaadata?
Artikli 12.5 järgi ei tohi käigul olev mängija kohtuniku loata mängukohast lahkuda. Muid piiranguid pole. Niisiis liikuda võib, liiati kui vastane parajasti käigul on. Geurti arvates on vastasmängija selja taga seismine siiski midagi muud, sest see võib ju teist mängijat häirida.
Nii et vajadusel võib kohtunik siin oma tegevusele kinnitust leida artiklist 12.6: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada.

Liibanonlasele on ühes ajakirjas silme ette jäänud pilt, kus üks suurmeister enne partiid mängulaua taga turniiribülletääni uurib. Olgu selle tegevusega enne partiid kuidas tahes (miks ka mitte?), aga sageli jagavad korraldajad turniirimaterjale päris vooru ajal (muide tegi seda täna ka kabe EM peakohtunik). Loomulik, et mõned mängijad siis neisse ka pilgu sisse heidavad. Jällegi asi, mis võib vastase keskendumist häirida.
Muidugi on see tähelepanek õige. Võib ju vaadata kasvõi seda, kuidas vastane eelmises voorus mängis. Seepärast peaks bülletäänid kätte andma alles pärast partii lõppu. Ega seegi malepropaganda seisukohalt kena pole, kui kusagil lehes ilmub pilt mängijast, kes partii ajal tegeleb hoopis lugemisega.

Küsimus Iraanist: Kas mängijad võivad endale mängulaua juurde süüa ja juua tuua ning seda seal ka tarbida?
Mingit keeldu reglitega kehtestatud pole. Muidugi peaks siingi arvestama, et sel moel ei segataks vastast ega ühtki teist mängijat. Kui kohtunik leiab, et tegemist on segamisega, peab mängija sööma ja jooma kusagil mujal. Geurt väidab, et joomine pole kunagi probleemiks olnud, söömine on. Ise mäletan küll üht meeskonnavõistlust, kus tänu ülihoolitsevatele kaptenitele tekkis laudadele nii palju joogipudeleid, et olin sunnitud piirama nende arvu: mitte rohkem kui üks pudel mängija kohta.
Lembit

Artikli 10.2 kordamiseks

Artikkel 10.2 on koodeksis üks neist, mille kohta on esitatud kõige rohkem küsimusi ja esitatakse kindlasti veelgi, mis sellest et elektronkellade tulek on vajadust selle kasutamiseks vähendanud. Viimases Chesscafe veerus küsib üks sakslane Geurtilt, kas viigitaotluse esitamisega minetab mängija selles partiis kõik võiduvõimalused, välja arvatud ehk mõni üliharv juhtum, kui näiteks vastane aja üle laseb. Või võib mängija olukorra muutudes oma taotlusest loobuda, kas siis sellest suuliselt teatades või lihtsalt võidu peale mängima hakates? Artikkel 10.2b lubab kohtunikul otsustamise edasi lükata ning kui ta veendub, et seda seisu normaalsete vahenditega võita ei saa, loeb ta partii viigiks hiljem, kas enne või pärast noolekese langemist. Aga on vastasmängijal võimalus normaalsete vahenditega võita ka siis, kui ta on saamas ühekäigulist matti?

Jääb siis üle põhitõdesid korrata. Esitatud taotlust partii viigiks tunnistamise kohta tagasi võtta ei saa. Partiid võib alati püüda võita (teine asi, kas see ka võimalik on) ja mingit ettekirjutust, kuidas peaks mängima, pole olemas.
Artikkel 9.1c ütleb, et ka artikli 10.2 järgi esitatud viigitaotlus loetakse ühtlasi viigipakkumiseks vastasmängijale. Kuigi näib, et selline viigitaotlus on vaid kohtuniku ja taotleja vaheline asi, on siin oma roll kindlasti ka vastasel. Sellel momendil, kui mängija viiki taotleb, võib vastane viigi vastu võtta, seda ka juhul kui kohtunik peaks otsustamise edasi lükkama.
Kui mängu on juba jätkatud, siis pole vastasel enam võimalust taotlusega nõustuda. Kui ta õigel ajal talle taotluse kaudu pakutud viiki vastu ei võtnud, siis riskib ta nüüd partii kaotusega. Seepärast ei peaks kohtunik lugema partiid viigiks hetkel, kui mängija on vastase kuningat matistamas.

Artiklis 10.2 on juttu kahest erinevast olukorrast:
- vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega,
- vastasmängija ei saagi seda seisu normaalsete vahenditega võita.
Sakslasest küsija viitas oma kirjas vaid teisele juhtumile, Geurt ise toob aga äärmusliku näite esimese punkti kohta. Laual on näiteks valged: Kd2, Le1 (2); mustad: Kf8 (1).
Mäng jätkub kasvõi nii: 1. Lf1+ Kg8 2. Lg2+ Kf8 3. Lf3+ Kg8 4. Lg4+ Kf8 5. Lf5+ Kg8 6. Lg6+ (lõpuks on lipp kuninga lähedale jõudnud, mis siis nüüd?) Kf8 7. Lf6+ Ke8 8. Le6+ Kd8 9. Ld6+ Kc8 10. Lc6+ Kb8 11. Lb6+ Ka8 12. La6+ Kb8 13. Lb6+ (ikka ei midagi).
Valgetel on küll selge võiduseis, aga mingeid jõupingutusi partii võitmiseks ja matistamiseks ta ette ei võta. Nii et kui mustad nüüd viiki taotleksid, peaks kohtunik selle neile ka andma.
Lembit

Üsna lihtsaid probleeme

Geurt Gijsseni Chesscafe veerg ilmus täna nähtavale juba varahommikul. Suurt avastust sealt ei leia, aga ikkagi on hea, kui RC esimehelt mõnele asjale kinnituse saab.
Kõigepealt on üks India maletaja teinud juttu käigu tegemisest. Lugu ise on selline: Mustad on laua juurest lahkunud. Sel ajal mängib valge Oxh6, võtab aga siis selle käigu tagasi ja käib hoopis Ld2. Üks kohtunik näeb seda eemalt ja informeerib peakohtunikku. Vahepeal tuleb must laua juurde tagasi ega tea juhtunust midagi. Enne kui must käib, jõuab laua juurde peakohtunik, kes laseb ikkagi lüüa Oxh6 ja teeb valgele hoiatuse. See on loomulik. Aga mis siis, kui must oleks vahepeal jõudnud käigu teha?

Art. 4.3c ütleb, mida teha: ... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual üht kumbagi värvi malendit, siis peab ta lööma vastasmängija malendi oma malendiga.
Art. 13.1 lisab: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.
Valged ei piirdunud malendi puudutamisega, vaid tegid koguni käigu. Kui käik on määrustepärane, siis seda tagasi võtta ei saa. Kui kohtunik asja näeb, siis peab ta sekkuma ja nõudma Oxh6 mängimist isegi sel juhul, kui must oleks vahepeal jõudnud käia.
Aga mis siis, kui ükski kohtunik poleks juhtunud asja nägema, vastav info oleks aga tulnud naaberlaudade mängijatelt?
Teised mängijad ei omaks antud juhul suuremat tähtsust kui mingid pealtvaatajad. Ka nemad peavad pöörduma kohtuniku poole ja see peab siis püüdma kindlaks teha, mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Kui saab selgeks, et käik võeti tagasi, tuleb panna seda tegema. Kui aga ikkagi selget tõendust pole, on kohtunikul muidugi targem sekkumisest hoiduda.

Mõned küsimused on selles veerus ka malekellade kasutamise kohta.
Liibanoni mängija kurdab, et art. 6.5 on mõneti ebamäärane: Partii alguseks ettenähtud ajal käivitatakse selle mängija kell, kellel on valged malendid. Aga kes see käivitaja ikkagi on, kas valgete või mustadega mängija või hoopis kohtunik?
Geurti arvates on väga hea, et RC asja ebamääraseks jättis. Olukorrad on erinevad ning asi sõltub paljuski sellest, kui palju on mängijaid ja kohtunikke. Tähtis on, et kõik partiid algaksid samal ajal. Üheminutiline kõikumine on muidugi võimalik. On selge, et kui tegemist on matśiga või väheste mängijatega turniiriga, teeb seda kohtunik ise.
Tavaliselt ütleb kohtunik turniiridel, et mustad käigustaksid valgete kella. Seejärel teeb ta turniirisaalis ringi ja kontrollib, kas ikka kellad käigustati, ning kui musti kohal pole, teeb seda kohtunik. Kui kohtunik käigustab, peab ta veenduma, et kell tõesti käima hakkas.

Liibanonlane tõstatab ka küsimuse, kus peaks kohtunik seisma, kui ta kella käima paneb. Kas võiks eestpoolt käivitamine segada mängijate keskendumist? Nagu Geurt, ei mäleta ka mina, et keegi oleks sellise kaebuse esitanud. Eks me enamasti seisa ikka nii, et kella numbrilaud oleks hästi näha. Geurt olevat aga Sotśi GP turniiril nimme proovinud kelli tagantpoolt käigustada ja leiab, et ka sealt on kellade käimine nähtav. Nii et ehk ongi siis tagantpoolt käigustamine eelistatavam.

Üks USA maletaja väidab aga, et on korduvalt näinud, kuidas mõni mängija vajutab kella löödud vastasmalendiga. See aga võivat seda malendit vigastada (aga võib-olla rohkem hoopis kella?).
Art. 6.8b ütleb, et mängija peab seiskama oma kella sama käega, millega ta tegi oma käigu. Kas siit võib välja lugeda, et malendiga kella vajutada ei tohi?
Vaevalt seda sageli juhtub, kui siis vaid ajapuuduses aja võitmiseks, kui see malend on just laualt löödud. Geurti arvates pole sellisele ühekordsele vajutusele mõtet reageerida, kui aga samasugune käitumine kordub, on kohtuniku sekkumine põhjendatud.
Lembit

Võit või viik?

Klubiturniir kusagil Saksamaal. A seisab kogu aeg paremini. Kui ajakontroll hakkab kätte jõudma, õnnestub B-l luua vastuähvardusi. B pakutud viigist A keeldub. B võib nüüd mitut moodi tuld anda. Üht neist võimalustest ta kasutabki. A näeb, et ei suuda igavest tuld vältida, ütleb "okei" ja ulatab vastasele käe. Oma partiiprotokolli märgib ta viigi. Kui tuleb kohtunik, paneb see sellise tulemuse ka tabelisse. B ütleb aga nüüd, et A nägi vältimatut 6-käigulist matti ja andis seepärast partii alla. Kui B on demonstreerinud, kuidas see matt tuleb, muudetakse tulemus 1:0 B kasuks. A ei nõustu. Tema võttis ainult viigi vastu, sest ei saanud igavesest tulest hoiduda. Mativõimalust ta ei näinud. Kas kohtuniku otsus oli õige?


Võtame kätte koodeksi. Leiame sealt: 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud; 5.2c Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.
Palju targemaks me sellest ei saa. Kui, siis seda, et viigiks on vaja kaht poolt, alistumine on ühepoolne tegevus. Haruharva öeldakse partii lõpus selgelt: "Ma alistun." Mõni mees õnnitleb sõnadeta, mõni lükkab kuninga ümber. Alati ei kirjutata alla mõlemale protokollile. Antud juhul polevat B märkinud mingit tulemust. Ehk oli olukorra diametraalne muutumine temalegi ootamatu.

Igatahes selget allaandmist A käitumisest välja ei loe. Küll aga võib viigiga nõustumist välja lugeda B varasemast viigipakkumisest ja selle tulemuse märkimisest oma protokolli. B ei saa väita, et ta luges käeandmist alistumiseks ja mitte viigiga nõustumiseks. Kuna partiil selget tulemust pole, oleks tulnud edasi mängida samade aegadega. Praktiliselt oleks see ikkagi tähendanud B võitu.
A oleks võinud edasimängule vastu vaielda, sest vahepeal oli jõutud juba analüüsima hakata. Aga ise oli ta selle olukorra tekitanud. Kuivõrd ta oli juba korra viigi tagasi lükanud, oleks ta pidanud nüüd kuuldavalt ütlema: "Pakun viiki." Ja B oleks kindluse mõttes pidanud enne käe vastuvõtmist küsima: "Annad alla?"
Ka juhul, kui kaks mängijat tuleksid kohtuniku juurde pärast seda, kui nad on teineteisele käe andnud ja kumbki seejuures arvab, et vastane alistub, pole vist muud teha, kui lasta edasi mängida.
Kohtunikul oli ilmselt kogemusi vähe. Selliseid partiisid tuleb püüda pidevalt jälgida, tema astus juurde aga alles siis, kui asi juba läbi. A poolt protokolli märgitud viik tähendas vaid seda, et ta viiki tahtis. Formaalselt oli kohtuniku otsus vale, aga antud juhul see tulemust ei muutnud. Ehk oli "okei" viigipakkumine? A-le oleks tulnud öelda, et ta viigipakkumised edaspidi selgemini formuleeriks.

Selle partiiga seoses on sakslased meenutanud ühe teise partii omapärast lõppu.
Klundt - Hübner (Bad Wiessee 1997, eelviimane voor). Korra on mustad viigi tagasi lükanud, pärast valge 48. käiku tekib aga lauale seis: Valged: Kb3, Vh4, Of3 (3). Mustad: Kf5, Vb5, Ob4 (3). Hübner ulatab siin vastasele sõnatult käe. Seejärel märgivad mõlemad protokolli tulemuse ja kirjutavad alla. Enne aga, kui ta vastase partiiprotokollile alla kirjutab, korrigeerib ta seal seisnud tulemuse "1/2:1/2" "1:0"-ks (!?). Hübner seletab, et tahtis küll viiki teha, kuid alles pärast käeandmist märkas, et oli unustanud seda pakkuda. Kui Klundt ja Hübner juba partiid analüüsisid ja partii tulemuse ümber alanud jutud juba teisi mängijaid segama hakkasid, oli ka peakohtunik, eakas IA Nöttger lõunapausilt turniirisaali tagasi pöördunud. Juhtunut ta ei näinud, mängijaid ära kuulama ei vaevunud, vaid otsustas: "Hübner alistus. Seda talle ei saa keelata ega sundida teda otsust muutma." Nii jäigi.

Küllap oli see partii juba enne Hübneri alistumist viiki läinud. Hübner ise oli seletanud, et käeulatamine tähendab viigipakkumist. Vastane oli nõus, seepärast kirjutaski protokolli viigi. Käesurumise momendil olid mõlemad ilmselt samal seisukohal, alistumisega seda muuta ei saanud.
Peakohtuniku käitumine jääb arusaamatuks. Selleks ta ju ongi, et selgeks teha, mis partiides juhtub. Hübneri käitumisse võib suhtuda mitmeti. Oma tavanormidest veidi hälbiva käitumisega tõmbas ta turniiridel endale korduvalt tähelepanu. Vaevalt küll oleks teda antud juhul pidanud ebasportliku käitumise eest hoiatama. Kahju sai ta ju peamiselt ise. Muidugi tõusis Klundt tabelis teenimatult ja kannatasid tema konkurentide auhinnarahad.
Lembit

Kuidas jagada kohti?

Kohtade jagamine on males pikka aega probleemiks olnud. Kindlat süsteemi pole ja iga võistluse korraldaja toimib oma suva järgi. FIDE turniirimäärustel on küll pikk kohtade jagamist käsitlev osa, kuid seal loetletakse vaid mitmesuguseid variante ega anta mingeid selgeid soovitusi. Mängijatel, korraldajatel, sponsoritel ja pealtvaatajatel on erinevad arvamused. Ega selline segadus hea ole. Keeruliseks teeb males asja seegi, et partii võib lõppeda viigiga ning kuivõrd valgetega mäng annab teatud eelise, peaks mängima kaks partiid.

USA-s lõid kired lõkkele seoses nende viimaste naiste meistrivõistluste järelmatśiga, millest olen isegi mitmel korral juttu teinud. Nende võistluste peakorraldaja Tom Braunlich on asja tõsiselt kätte võtnud ning teinud ulatusliku küsitluse nii mängijate kui ka korraldajate ja kohtunike seas. Tulemuseks on üsna huvipakkuv artikkel Playoff Theory, mille uurimisele kulutasin pool päeva. Selles on üsna põhjalikult ja vist ka erapooletult käsitletud iga võimaliku süsteemi plusse ja miinuseid ning jõutud lõpuks ka omapoolsetele ettepanekutele. Siinkohal vast ainult neist ettepanekutest.

Kõigepealt leiab Braunlich, et pole midagi halba selles, kui ainuvõitjat välja ei selgitatagi. Kui on tegemist mingite meistrivõistlustega, siis võivad ju mõlemad (või kõik) võitjad olla kaastśempionid.
Loomulikult on aga ka juhtumeid, kus ainuvõitjat on tingimata vaja, saab see siis maailmameistriks või pääseb võistluste järgmisse etappi või nõuavad selle selgitamist sponsorid. Siis tuleb see ikkagi selgitada, meetod selleks peab aga olema varakult avalikustatud.

Kui aega on piisavalt, mängitakse täispikk playoff, kus ajakontroll on selline või peaaegu selline kui oli turniiril endal. Mängima peaks kaks partiid. Kui nendest ei piisa, peaks asja kordama (jälle kaks partiid) või siis üle minema ühele allpool toodud meetoditest. Ilmselt nõuab selline mängimine turniirile lisapäeva. On võimalik ka see, et playoff lükatakse edasi ja mängitakse kasvõi mitu kuudhiljem seoses mingi teise võistlusega.
Kui playoff´i jaoks on olemas vaid mingi teatud aeg (ideaalselt peaks olema 2-5 tundi, minimaalselt aga 1 tund), siis on kaks võimalust lühendatud playoff´i mängimiseks:

1. Kiir- või välkmale playoff´id. Need on kahepartiilised seeriad varem teatatud kontrolliga. Malekellad peaksid töötama ajaviivitusmooduse põhimõttel. See tähendab, et igal käigul saab mängija juurde (vähemalt) 3 sekundit, mida koguda ei saa ja mis tuleb antud käigul ära kasutada (vt. koodeksi 6.2b). Kui 1. seeriaga võitja ei selgu, järgneb 2. jne. Võimalik, et algul on ajakontroll pikem, hiljem lühem. Viimane playoff´i partii tuleb paigutada olemasoleva ajavaru lõppu ning kasutada seal armageddon´i välku või äkksurma seeriaid. (Olen siiani pidanud neid sünonüümideks, ameeriklastel on siin vahe sees.)
Tüüpilises armageddon´i välkpartiis saab valge 6 minutit (+ 3 sekundit käigule), must 4 minutit (+ sama 3 sekundit). Mustale piisab siin viigist.
Tüüpilises äkksurma partiis on kummalgi 5 minutit (+ 3 sekundit käigule). viigi puhul järgneb kohe 2. partii vahetatud värvidega ja nii kuni lõpuni.

2. Kahepartiiline äkksurm. Kogu olemasolev aeg kasutatakse sel puhul ära kaheks partiiks. Valged määratakse loosiga. Kui 1. partii on resultatiivne, siis on asi läbi. Kui partii läheb viiki, siis mängitakse 2. partii sama värviga. Siin piisab mustal viigist.
1. partiiks kasutatakse 50 % olemasolevast ajast, 10 % läheb vaheajaks, 40 % aga teisele partiile. Korraldaja võib neid proportsioone ka muuta. Aeg jagatakse võrdselt (ikka + 3 sekundit käigule ajaviivitusmoodusega). Näiteks kui aega on 3 tundi, siis mängitakse 1. partii 45-minutilise kontrolliga (+ 3 sek.) ja pärast 18-minutilist vaheaega 2. partii 36-minutilise kontrolliga (+ 3 sek.).
Kui on üle kahe jagaja, võiks kasutada kahe parema selgitamiseks kõigepealt mingit matemaatilist kohajagamissüsteemi. Kui aga on aega, võib mängida ringsüsteemis kiir- või välkturniiri, selgitades vajadusel ka järgmised kohad.
Kui playoff´ideks üldse aega pole, kasutatakse võitja selgitamiseks matemaatilisi süsteeme. Vastav kord tuleb eelnevalt teatada. Soovitatavad meetodid leiab turniirimäärustest.
Taolised paindlikud juhendid tuleks lisada reeglitesse. On muidugi asju, mida veel katsetama peab. Hinnangut anda ei söanda, aga oma mõte neis on. Igatahes FIDE reeglite komiteel peaks tööd olema, kui ta selle asja ette võtab.
Saatsin täna sünnipäevaõnnitluse Geurt Gijssenile ja avaldasin lootust, et vähemalt koodeks peaks tänavu hea tulema.
Lembit