Võit või viik?

Klubiturniir kusagil Saksamaal. A seisab kogu aeg paremini. Kui ajakontroll hakkab kätte jõudma, õnnestub B-l luua vastuähvardusi. B pakutud viigist A keeldub. B võib nüüd mitut moodi tuld anda. Üht neist võimalustest ta kasutabki. A näeb, et ei suuda igavest tuld vältida, ütleb "okei" ja ulatab vastasele käe. Oma partiiprotokolli märgib ta viigi. Kui tuleb kohtunik, paneb see sellise tulemuse ka tabelisse. B ütleb aga nüüd, et A nägi vältimatut 6-käigulist matti ja andis seepärast partii alla. Kui B on demonstreerinud, kuidas see matt tuleb, muudetakse tulemus 1:0 B kasuks. A ei nõustu. Tema võttis ainult viigi vastu, sest ei saanud igavesest tulest hoiduda. Mativõimalust ta ei näinud. Kas kohtuniku otsus oli õige?


Võtame kätte koodeksi. Leiame sealt: 5.1b Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et alistub. Sellega on partii kohe lõppenud; 5.2c Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.
Palju targemaks me sellest ei saa. Kui, siis seda, et viigiks on vaja kaht poolt, alistumine on ühepoolne tegevus. Haruharva öeldakse partii lõpus selgelt: "Ma alistun." Mõni mees õnnitleb sõnadeta, mõni lükkab kuninga ümber. Alati ei kirjutata alla mõlemale protokollile. Antud juhul polevat B märkinud mingit tulemust. Ehk oli olukorra diametraalne muutumine temalegi ootamatu.

Igatahes selget allaandmist A käitumisest välja ei loe. Küll aga võib viigiga nõustumist välja lugeda B varasemast viigipakkumisest ja selle tulemuse märkimisest oma protokolli. B ei saa väita, et ta luges käeandmist alistumiseks ja mitte viigiga nõustumiseks. Kuna partiil selget tulemust pole, oleks tulnud edasi mängida samade aegadega. Praktiliselt oleks see ikkagi tähendanud B võitu.
A oleks võinud edasimängule vastu vaielda, sest vahepeal oli jõutud juba analüüsima hakata. Aga ise oli ta selle olukorra tekitanud. Kuivõrd ta oli juba korra viigi tagasi lükanud, oleks ta pidanud nüüd kuuldavalt ütlema: "Pakun viiki." Ja B oleks kindluse mõttes pidanud enne käe vastuvõtmist küsima: "Annad alla?"
Ka juhul, kui kaks mängijat tuleksid kohtuniku juurde pärast seda, kui nad on teineteisele käe andnud ja kumbki seejuures arvab, et vastane alistub, pole vist muud teha, kui lasta edasi mängida.
Kohtunikul oli ilmselt kogemusi vähe. Selliseid partiisid tuleb püüda pidevalt jälgida, tema astus juurde aga alles siis, kui asi juba läbi. A poolt protokolli märgitud viik tähendas vaid seda, et ta viiki tahtis. Formaalselt oli kohtuniku otsus vale, aga antud juhul see tulemust ei muutnud. Ehk oli "okei" viigipakkumine? A-le oleks tulnud öelda, et ta viigipakkumised edaspidi selgemini formuleeriks.

Selle partiiga seoses on sakslased meenutanud ühe teise partii omapärast lõppu.
Klundt - Hübner (Bad Wiessee 1997, eelviimane voor). Korra on mustad viigi tagasi lükanud, pärast valge 48. käiku tekib aga lauale seis: Valged: Kb3, Vh4, Of3 (3). Mustad: Kf5, Vb5, Ob4 (3). Hübner ulatab siin vastasele sõnatult käe. Seejärel märgivad mõlemad protokolli tulemuse ja kirjutavad alla. Enne aga, kui ta vastase partiiprotokollile alla kirjutab, korrigeerib ta seal seisnud tulemuse "1/2:1/2" "1:0"-ks (!?). Hübner seletab, et tahtis küll viiki teha, kuid alles pärast käeandmist märkas, et oli unustanud seda pakkuda. Kui Klundt ja Hübner juba partiid analüüsisid ja partii tulemuse ümber alanud jutud juba teisi mängijaid segama hakkasid, oli ka peakohtunik, eakas IA Nöttger lõunapausilt turniirisaali tagasi pöördunud. Juhtunut ta ei näinud, mängijaid ära kuulama ei vaevunud, vaid otsustas: "Hübner alistus. Seda talle ei saa keelata ega sundida teda otsust muutma." Nii jäigi.

Küllap oli see partii juba enne Hübneri alistumist viiki läinud. Hübner ise oli seletanud, et käeulatamine tähendab viigipakkumist. Vastane oli nõus, seepärast kirjutaski protokolli viigi. Käesurumise momendil olid mõlemad ilmselt samal seisukohal, alistumisega seda muuta ei saanud.
Peakohtuniku käitumine jääb arusaamatuks. Selleks ta ju ongi, et selgeks teha, mis partiides juhtub. Hübneri käitumisse võib suhtuda mitmeti. Oma tavanormidest veidi hälbiva käitumisega tõmbas ta turniiridel endale korduvalt tähelepanu. Vaevalt küll oleks teda antud juhul pidanud ebasportliku käitumise eest hoiatama. Kahju sai ta ju peamiselt ise. Muidugi tõusis Klundt tabelis teenimatult ja kannatasid tema konkurentide auhinnarahad.
Lembit