Kas sekkuda?

Ühel Saksa veebilehel käis eelmisel nädalal elav arutlus (30 sõnavõttu) selle üle, millal ja kui suurel määral peaks ikkagi kohtunik partii käiku sekkuma. Näib ju, et koodeks paneb asjad selgelt paika. Aga mis siis, kui mängijad, eriti need kõige nooremad reeglitega veel kuigivõrd kursis pole? Kas peaks siin mingeid erandeid tegema? Ütlen kohe, et ühtsete seisukohtadeni sakslased ei jõudnud ja ega vist saanudki jõuda.
Aga alguseks oli selline juhtum: Kiirturniir kuni 10-aastastele. Kaks mängijat kordavad juba 8 (!) korda käike. Kohtunik jõuab järeldusele, et seisu kolmekordse kordumise reeglist pole neil mingit aimu. Läheb vahele ja fikseerib viigi. Võis ta niimoodi sekkuda ja kas see vastas reeglitele või võib emb-kumb pooltest nüüd protesti esitada?
Normaalne see partii kindlasti polnud. Samuti nagu ka teised juhud, mida arutelu käigus mainiti. Näiteks: Ühel poolel on kuningas, ratsu ja 10 minutit aega, teisel kuningas oda ja 4 minutit. Ja kaks 9-aastast mängivad seda seisu 14 minutit. Või veel hullem: ühel on 15, teisel 20 minutit. Teisel on palju nuppe vähem, aga ta on leidnud igavese tule ja püüab nüüd ajaga võita. Või mida teha, kui mängija kuningas on tules. Ainuke võimalus on tuld andev ettur möödaminnes ära lüüa, aga mängija ei tea sellise käigu olemasolust. Oli mul endalgi kevadel Lasnamäel olukord, kus üks tüdruk ütles teisele "matt!" ja kui laua juurde asja otsustama kutsutud kohtunik ütles, et matti ei ole (mida võis juba ka etteütlemisena tõlgendada), ei aidanud seegi vastasmängijal ühtegi kolmest kaitsevõimalusest leida.

Saan väga hästi aru oma Saksa kolleegidest, kes leiavad, et kuivõrd on tegemist väikestega, kellel pealegi vaevalt et suured auhinnad mängus on ja tõenäoliselt mängiti algul toodud partii ühel tagumistest laudadest, siis oleks võinud partii pooleli jätta ja reegleid seletama hakata. Tekkinud olukorrale kohane reageerimine on lastevõistlustel ehk tõepoolest tähtsam kui reeglitest täht-täheline kinnipidamine. Mäng peab selles eas ka lastele lõbu pakkuma.
Aga ikkagi. Treening on treening ja võistlus on võistlus ning võistlusel ei tohi keegi reeglitevastaselt sekkuda, ka kohtunik mitte. Malet mängivad kaks osapoolt, kes pärast partii tulemuse teatavad. Kohtunik ei tohi seda tulemust mõjutada.
Koodeksi art. 9.2 ütleb selgelt, et partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija konkreetsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda on tekkimas või just tekkinud. Kuivõrd kiirmales partiiprotokolle ei peeta, siis pole neid vaja ka korduse fikseerimiseks. Aga taotluseta pole viiki fikseerida võimalik.

On väga oluline, et turniiridel mängivad noored saaksid reeglid selgeks võimalikult vara. Turniiril mängimine eeldab ju reeglite vähemalt minimaalset tundmist. Seda peaks aga tegema enne turniiri. Ja muidugi peaks kohtunik ka pärast partiid asja nii mängijatele kui ka vajadusel treeneritele või lapsevanematele selgeks tegema. Ise olen seda võimaluse korral püüdnud teha. Turniiril ei saa me oma tähelepanu keskendada üksikule partiile, jättes teised samal ajal unarusse. Suhtumine kõigisse partiidesse olgu ühesugune. Reeglite seletamine keset vooru võib häirida teisi mängijaid. Ja tundub, et lapsed saavad asja paremini selgeks siis, kui neil on mingi reegli rakendamisest juba negatiivne kogemus.
Muidugi on hea, kui kohtunik juhib turniiri algul laste (aga miks mitte vajadusel ka vanemate mängijate) tähelepanu reeglitele, mida võib turniiri ajal vaja minna ja mida kõik võivad mitte teada. Küllap võiks nende seas olla ka seisu kolmekordse kordumise reegel.

Kindlasti ei maksa laste(noorte) võistlustel tähenärijaks muutuda. Vähemalt algatus mingi reegli rakendamiseks peaks neilt endilt tulema. Nii et kui keegi partii ajal kohtunikult küsib, kas ta võib selles seisus viiki taotleda, siis võib kohtunik ikkagi seletada, millal seda teha võib. Ja kui keegi viiki taotleb vastase käigul olles, siis tuleb öelda, millal ikkagi taotlema peab. Ja kindlasti ei pea ka taotluse formuleering väga täpne olema.
Aga alguseks toodud näite puhul oleks kõige paremate kavatsustega tegutsenud kohtunikul raske end kaitsta võimalike protestide vastu, kuigi tema eesmärgiks oli vaid partii normaalse tulemuseni jõudmine. Ehk leiab iga kohtunik ise konkreetses olukorras toimimisviisi, et ta reeglitega otse vastuollu ei satuks, kuid ka malemäng ikka malemänguks jääks.
Ühe mulluse kommentaari lõpetasin nii: Kohtunikult eeldame noortevõistlustel mitte ainult reeglite järgimist ja nendest kinnipidamise nõudmist, vaid ka sõbralikkust ja tähelepanelikkust mängijate suhtes, et nende malehuvi ja võistlusind nende võistlustega ei lõpeks. Kordan seda nüüdki.
Lembit