Veel üks idee

Ikka ja jälle võetakse jutuks küsimus, et males tehakse liiga palju viike. Õieti on probleem küll võitluseta kiirviikides. Ja taas ilmub keegi, kel olukorra parandamiseks retsept olemas. Nii seegi kord. Lahenduse väidetavaks teadjaks on keegi Ali Ferhat Tamur, arvutiinsener, kes kunagi ka paaril korral Ankara tśempioniks tulnud, aga seejärel malemängule tehnikat eelistanud.
Tema arvates male reegleid muutmata ellu ei jää. Ega siis kiirviigid ainus häda pole. Sponsoreid on vähem kui enamikul teistel aladel. Arvutid hakkavad juba inimesest tugevamalt mängima ja tõmbavad sellega tähelepanu endale. Liiati võib arvuteid ka pettusteks kasutada. Avanguteooria jätkuv areng jätab loomingule väiksema osatähtsuse. Paljusid variante ei mängita enam seetõttu, et must saab neis vaevata võrdsuse ja valge peab seetõttu juba varakult tuntud radadelt kõrvale kalduma.

Ettepanekuid olukorra parandamiseks on aastakümnete jooksul olnud üsnagi erinevaid ja nende taga on olnud ka mitmed üldtuntud nimed. Kõige radikaalsem oli ehk Capablanca, kes soovitas hakata malet mängima suuremal laual ja lisada malendeidki juurde. See oleks aga sundinud üsnagi suurel määral loobuma sajanditega kogunenud kogemustest.
Fischer soovitas alustada juhuslikult valitud algseisust. Paari kuu pärast ongi male960 juba koodeksiski. Väidetakse aga, et kõik algseisud ei anna mõlemale poolele võrdseid śansse. Sama häda oli ka Dvoretski ideel juhuslikest avakäikudest. On turniire, kus kehtib Sofia reegel, mis keelab viikileppimise. See aga takistab vaid suurmeisterlike viikide sõlmimist, pole aga suutnud mängu põnevamaks muuta.

Nüüd pakub siis Ali Tamur välja oma Refined (puhastatud, rafineeritud, peene) Chessi. Praeguse malega on ta üpris sarnane, muudab aga selle mõnevõrra raskemaks. Reeglidki on samad, välja arvatud mõned, mis puudutavad partii lõppu.
Täna on malepartiil 3 võimalikku lõpptulemust (1; 0,5; 0), edaspidi võiks neid olla rohkem. Partii võib lõppeda täieliku võiduga (1 : 0) või viigiga, mille puhul antakse nagu praegu 1/2 (= 3/6) punkti. Seda juhul, kui mängijad viiki lepivad või kui kummalgi pole piisavalt materjali vastasele mati või pati panemiseks või kui löömiste ja etturikäikudeta jõutaks 50 käiguni.
Aga lisandub veel väike (kerge) võit, mille saajale antakse 4/6 punkti (vastasele jääb siis järelikult 2/6). Selleni jõudmiseks on 3 võimalust:
1) üks mängija pakub teisele väikest võitu ja teine nõustub sellega,
2) vastase kuningas pannakse patti ning
3) seisu kolmekordne kordumine - nimelt kui üks mängija oma käigukorral teatab, et viimase käiguga kordas vastane seisu kolmandat korda.

Võib tõepoolest loota, et sel moel suurmeisterlikud viigid peaaegu lakkaksid, sest paljudes seisudes, kus üks pool kasutab seisu päästmiseks opositsiooni (kasvõi elementaarsetes etturilõppmängudes), pole küll päris võitu, aga on võimalik väike võit. Isegi hästituntud lõppmängudes on nüüd uued peensused, üht neist Ali Tamur oma tekstis ka selgitab. Väikese võidu peaksid andma ka seisud K + O - K ja K + R -K.

Autor arvab, et oma plussid on tema süsteemil kindlasti olemas. Viikileppimisi jääb kindlasti vähemaks, sest pole ette teada, kas mingi seis läheb viiki või toob kellelegi väikese võidu. Ehk pole ka avanguteooria (liig)arenemisel enam sellist tähtsust. Ilmselt kohaneksid mängijad nende uuendustega kiiresti, vanad malendid, kellad ja reeglid on ju endiselt kasutatavad. Reitingusüsteemi ja śveitsi süsteemi paarimisse peab mingeid korrektiive tegema. Kuivõrd punkte saab täpsemalt jagada, siis on ilmselt vähem kohajagamisi ja tiebreak´e. Suurmeistrid jääksid ikka suurmeistriteks, algajail on endiselt pikk tee ees.

Aga siiski pole mul sellesse süsteemi suurt usku. Malemaailm on sajanditega muutunud nii konservatiivseks, et seda nii lihtsalt ei murra. Autor ise viitab sellele, et enamikul teistel võistlusaladel on vaid 2 või 3 võimalikku tulemust, siin aga ebatavaliselt 5. Ning kuivõrd seisukorduste probleem tähtsustub, kõlbab see vaid siis, kui käigud üles kirjutatakse. Arvutitest tulenevad probleemid ei kao ja vaevalt sponsoreidki juurde tuleb.
Lembit