Segadus K ümber

Kui Marek poolteist kuud tagasi FIDE reitingumääruste eelseisvast muutmisest teatas, kirjutas ta ka nii: Kõige olulisem muudatus on juurdekasvukoefitsiendi K suurendamine. See on nüüd kõigil 2 korda suurem: kui reiting on 2400 või enam, siis K = 20 (ja jääb selliseks ka edaspidi... varem oli see 10), teistel K = 30 (varem 15). Reitingumuutused lähevad sellega 2 korda suuremaks.

Ühes mullusuvises Chesscafes toodi järgmine näide: A reiting on 2100, B oma 2250, vahe seega 150. Tõenäoliselt nendevahelise partii A kaotab. Kui nad mängivad 100 partiid, peaks B võitma 70 : 30, ühe partii oodatav tulemus on aga O,7 : O,3, mida tegelikkuses muidugi olla ei saa. Kui nõrgem võidab, saab ta 0,7 punkti oodatust rohkem, tugevam aga 0,7 punkti vähem. Need arvud A-l 0,7 ja B-l -0,7 tulevadki K-koefitsiendiga korrutada.
Seni oli üks võimalus, et K = 25. Siis oli tegemist uue reitingumängijaga, kes pole veel lõpetanud 30 reitingupartiid. Gijssen oma näites kasutaski sellist koefitsienti. A võidu korral pidi siis tema reitingule lisanduma 25 x 0,7 = 17, 5 punkti ja B oleks analoogiliselt niisama palju kaotanud. Viigi puhul oleks A saanud juurde 5 punkti, B niisama palju kaotanud. A kaotuse korral kaotaks ta 7,5 punkti ja B kaotaks niisama palju.
Tolles kommentaaris pidas Gijssen koefitsiente 25, 15 ja 10 piisavateks, lisades, et näiteks 40 või 50 puhul oleks kõikumine liiga suur. Ometi kostis üha rohkem hääli reitingute ulatuslikuma muutumise kasuks eriti seoses reitingulehtede tihedama avaldamisega ja nii võttiski Peaassamblee vastu sellise otsuse, nagu Mareki eelpool toodud tsitaadis kirjas.

Nüüd on aga äkki jälle kõik kahtluse alla seatud. 10 päeva olid FIDE asepresident Makropoulos ja peasekretär Leong Singapuris koos ning selle tulemusena valmis mõni päev tagasi dokument, millele heakskiidu andis ka president Iljumźinov. Selle järgi pannakse kongressi otsuse täitmine seisma ja kuni järgmise aasta 1. juulini avaldatakse paralleelselt 2 reitingulehte (neid pole aastas mitte 4, vaid 6): üks senise K arvutuste järgi ja teine uute, suuremate K-koefitsientidega, aga seda teist kasutataks vaid võrdlusteks, ametlikuks jääb ikkagi esimene. Põhjenduseks tuuakse, et kuivõrd võistluskutsed saadetakse sageli juba aasta varem, on hilisemaid reitinguid raske ette näha. Ka MM-võistluste tsüklis toimub mängijate paigutamine reitingute järgi. Tiitlite andmisel võivat tekkida inflatsioon.


Kõige aktiivsemalt on Peaassamblee otsuse kaitseks välja astunud üks Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni juhte GM Macieja. PA on FIDE kõrgeim organ, selle otsuseid ei saa mõned ametimehed suvaliselt muuta. Isegi FIDE konservatiivne tiitli- ja reitingumääruste komitee oli pakkunud Dresdenis K = 25, kvalifikatsioonikomisjon viis K 20-le, Peassambleel polnud sellele mingeid vastuväiteid. Pikaajalises perspektiivis poleks paljudel muutused märgatavad, vaid kõikumisi oleks rohkem. Ainult väga noortel ja väga vanadel oleksid muutused suured, aga see tähendakski vastavust nende praegusele mängutasemele. Macieja soovitab võrrelda hoopis viimase 2 või 5 aasta tulemusi uue ja vana K alusel. Elektrooniliselt pole seda raske teha.

Makropoulose ja Leongi järgmine samm teisipäeval oli meenutada Dresdenis 2005. a. vastuvõetud otsust, et kui PA mingit asja detailselt ei aruta, delegeeritakse see Presidendinõukogu esimesele kongressijärgsele istungile. PN ei saa küll kongressi otsuseid tühistada, küll aga nende rakendamise edasi lükata, kuni järgmine kongress asja uuesti arutab. Nii tehtavat seekordki.

Eile tegi Macieja selgeks, et seekord on asi hoopis teistsugune: Kongressil olevat K-koefitsienti laialt arutatud, keegi, ka mitte PN liikmed selle suurendamise vastu ei vaielnud. Mäletatavasti anti PN otsustada näiteks partiidele hilinemise küsimus, K-koefitsiendist aga juttu polnud. Arvatavasti polnud sellest juttu ka juba toimunud PN koosolekul, nii et edasilükkamine pole praegu PN, vaid ainult selle mõne liikme otsus. Käiku tagasi võtta ei saa.

Viimasel paaril päeval on mõned GM-d (näiteks Nunn ja Krassenkov) seadnud K suurendamise vajalikkuse kahtluse alla, samal ajal on aga mõnedes internetikirjutustes seda nimetatud mõistuse hääleks emotsionaalse irratsionaalsuse vahutavas meres. Ise pole ma võrdlevaid arvutusi teinud ega püüa seetõttu asja sisuliselt hinnata, küll aga tundub, et juriidiliselt peaks Peassamblee otsus olema pöördumatu.
Lembit