Mõni sõna Helmuthist

Kohtunike read muudkui hõrenevad. Eelmise kommentaari lõpetasin Prahast tulnud kurva teatega, nüüd on lahkunud meie oma mees Helmuth Luik. Sellest pole palju aega, kui järjekordselt trollibussis kokku juhtusime. Elasime samas linnajaos ja Helmuth tavatses Jaama turul käia. Informeeris mind oma lähisugulaste käekäigust ja siis läks jutt muidugi malele. Helmuth veteranide turniiridel pole mänginud, aga male vastu tundis ta jätkuvalt suurt huvi. Ega minagi viimase aja maleelu keerdkäikudest suuremat tea, aga jutuainet meil jätkus.

Aga esimene kord? Ilmselt oli see sügisel 1955. Olin siis esimese kursuse tudeng ja kohtunikuna esmakordselt ametis Tallinna meistrivõistlustel, Helmuth oli aga sel turniiril Arulaiu järel ja Mikkovi ees teine. Rohkem kui poole sajandi jooksul oli neid kohtumisi hästi palju ning oleme üheskoos toiminud erinevates rollides.

Loomulikult pole ma pädev hindama Helmuthi mängu ja malelisi saavutusi, Pealegi on kõik tema turniiritulemused üksipulgi üles loetletud ühes Maleliidu kodulehel olevas artiklis. Teame kõik Helmuthi kalduvust rünnakule ja kombinatsioonidele, aga vajaduse korral võis ta terve õhtu ka mingi pika igava lõppmänguga vaeva näha. Mainitud tulemuste loetelu on hästi pikk, aga see ehk polegi Helmuthi koha määramisel Eesti males kõige tähtsam.
Sest samal 1967. aastal kui ta tuli Eesti tśempioniks ja sai ka meistersportlase nimetuse, algas Vabariiklikus Maleklubis ja selle järglases Kerese-nimelises Malemajas tema tegevus ühe meie malejuhina ja see kestis tervelt 25 aastat. Üsna palju sellest, mis tol ajal Eesti males toimus, on kuidagiviisi seotud ka Helmuthiga.

Arvan, et meie koostöö sujus peaaegu alati. Muidugi võib esineda juhtumeid, kus korraldaja ja kohtuniku ülesanded paratamatult vastuollu satuvad. Kusagil on mul praegugi alles Merikese kirjutus "Peakohtunikust pealtvaatajaks". Kerese mälestusturniir ajal, kui Kalevi korraldatud massiturniire veel polnud, vaid turniirisüsteemis mängisid kutsutud tipud. Üht külalist kohal polnud ega olnud talt ka mingit teadet. Nii ta siis loomulikult asendati. Avapäeva lõpul oli ta siiski kohale jõudnud ja Helmuth peakorraldajana ei leidnud muud väljapääsu, kui üks nimi juurde lisata, mängijate arv paarituks muuta ja turniiri sellega kahe vooru võrra pikendada. Mulle kui kohtunikule ei öelnud ta midagi. Nii et hommikul turniirisaali jõudes oli seal segadust ees palju, külalismängija esimese päeva partiid pealegi mängimata. Siis loobus tõesti edasisest tegutsemisest ja andsin asjad Ellole üle. Aga see ei tähenda, et me juba järgmisel turniiril poleks uuesti võinud Helmuthiga asjalikku koostööd teha.

Helmuth ise oli hea ja arukas kohtunik. Pikk malekogemus oli kindlasti plussiks. Ometi püüdis ta oma teadmisi ka selles osas igati täiendada. Mäletan aega, kui olin Kasparovi - Karpovi matśiga Sevillas ja ka Helmuth spetsiaalse turismigrupi koosseisus sinna jõudis. Pidin siis talle kõnelema kõigist pisiasjadest, mis seoses sellise suurvõistluse korraldamise ja kohtunikutööga.
Üleliidulise kategooria saamine oli omal aja üpris raske. Eestist jõudsid selle nimetuseni Harry Ello, Balduin Päsoke, Kaljus Pettai, Heino Kann ja viimasena Helmuth Luik. Ehk oli Helmuthil teistest selles reas loetletutest kirja panna mõnevõrra vähem turniire, aga kõigis muudes kohtunikele vajalikes asjades ei jäänud ta neile loomulikult milleski alla.

Helmuth Luik jääb kindlasti paljude maletajate mälestustesse.
Puhka rahus, kallis sõber!
Lembit