Millal leppida viiki?

Ühel Prantsuse turniiril nägi juhend ette, et viiki võib leppida alles pärast kahetunnilist mängu. Kes seda varem tegid, said kaotuse. Kui viik tehti art. 9.2 alusel (seega seisu kolmekordse kordumise tõttu), oli vaja kutsuda kohtunik jälgimaks sellest artiklist kinnipidamist. Ka sel juhul sõltus asi kohtuniku otsusest. Seal oli suurmeistreid, kes asjade sellise menetlusega rahul polnud. Seal tegutsenud kohtunikku huvitas aga hoopis küsimus, kas kohtuniku nõusolekuta kokkulepitud viik peaks partii tulemuseks andma 0 : 0 või peaks arvestama, et partiid üldse ei toimunudki. Häda oli nimelt selles, et kuigi 0 : 0 0levat õigem, siis on arvutiprogramme, kus sellist tulemust polegi ja seetõttu oleks F : F /forfeit - minetamine/ praktiliselt kasulikum.

Art. 9.1a koodeksis ütleb: Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku nõusolekuta.
Nagu näha, näeb koodeks viikileppimiste piiramiseks vaid kaks võimalust: 1) kas enne mingit käikude arvu (näiteks 30) või 2) mistahes momendil ilma kohtuniku nõusolekuta (variant, mis ei meeldi Geurtile ega mullegi). Võimalust, et viikileppimine viiakse sõltuvusse partiis kulutatud ajast, koodeksis pole. Nii on prantslaste juhend koodeksiga vastuolus.

Mis puutub seisu kolmekordsesse kordumisse, 50 käigu reegli rakendamisse või kasvõi sellise seisuni jõudmisesse, kus mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga võiduni jõuda ei saa, siis need ei kuulu art. 9.1 mõjusfääri ja nende jaoks on koodeksis omaette artiklid (9.2, 9.3, 9.6) ja nende puhul pole vaja kohtuniku nõusolekut.
Kui tegemist on seisu kolmekordse kordumisega, siis peab kohtunik kontrollima, kas kordus on tõepoolest aset leidnud ja kas seejuures on kõigist koodeksi nõuetest kinni peetud. Kui kohtunik leiab, et tehniliselt on asjad korras, siis peab ta viigi fikseerima, ükskõik, milline ta enda seisukoht on. Kui art. 9.2 ja 9.4 nõudeid pole korrektselt jälgitud, ei või kohtunik ometi kellelegi mängijaist kaotust fikseerida, vaid tal tuleb toimida vastavalt art. 9.65 - kohtunik lisab 3 minutit taotleja vastasmängija mõtlemisajale. Seetõttu pole sel juhul vaja ei 0 : 0 ega F : F.
Lembit