Subjektiivselt Narvast

Nädala teine pool läks Narvas. Eesti 16-aastased. Vanuseklassi mõiste on meil muutunud küll üsna tinglikuks. Suur osa seal mänginutest tegi kuu aega tagasi kaasa Tallinnas 18-aastastel (võitjadki said samad, poistel koguni kaks esimest) ja osa saab mängida ka kuu aja pärast Jõgevalgi, kuhu kogunevad 14-aastased. Lihtsalt nooremad kipuvad Eesti males domineerima.

Kohtunikul on tavaliselt lihtsam kui mängijaid on vähem. Ega mullegi eriti meeldinud meie kunagised noorte meistrivõistlused, kus mängida sai peaaegu igaüks, kes tahtis. Praegune 20 mängijaga on kindlasti parem variant. Aga nüüd kipume juba teisele poole kalduma. Poiste nimekirjas toodud 10 parimat olid kindlalt kohal, neil ju lootusi medalitele ja diplomitele. Teisest poolest olid aga pooled puudu. Nii mängiski Narvas vaid 16 tüdrukut ja 15 poissi. Paaritu arv on teadagi paha. Nimekirjas oli küll üks nimi, kes pidi pääsema mängima ainult paaritu arvu korral, aga sellest polnud mingit kasu, sest seda poissi seal polnud.

Ehk peaks klubisid paluma, et nad ei teataks kindlaks ajaks mitte ainult osalejatest, vaid ka loobujatest. Siis oleks võimalik puudujate asendamine. Seekord oli mängijaid küll veidi liiga vähe. Liiati tekivad viimastes voorudes sel moel üsna ebavõrdsed paarid ja śveitsi süsteemi peamine põhimõte - mängigu võimalikult võrdsed - kipub kaduma. Oleks kohtunikul õigus võistlusjuhendit muuta, oleksin ehk kaalunud 7 vooru vähendamist 5-le.
Ajasin veidi juttu treeneritega. Lätis pidid kõik vanuseklassid mängima samaaegselt, mis sest et näiteks neidude vanimas klassis oli olnud vaid kolm mängijat. Ma ei tea, kas see oleks parem. Pakuti ka välja moodus vähendada osavõtjate arv ainult 10-le ja mängida siis ringsüsteemis. MIngi tõetera näib siin olevat: minu arvates jagunesid sel aastal mõlemad turniirid selgelt kaheks pooleks - tugevamad ja nõrgemad.

Muidugi pole olukord nii drastiline kui kabes. Olin hiljuti kohtunikuks sama vanuseklassi Eesti meistrivõistlustel. Sealgi kirjutas juhend kindlalt ette, et mängida tuleb 7 vooru śveitsi süsteemis. Aga poisse oli seal 9 (kellest üks pealegi paari kaotuse järgi tulemata jäi) ja tüdrukuid 3. Juhendist poleks seal vist kõige osavam kohtunik suutnud kinni pidada. Nii olin tõepoolest sunnitud nii võistlussüsteeemi kui ka ühel turniiril ajakontrolli muutma. Mida kohtunik loomulikult ei tohiks.

Tingimused Narvas turniiri mängimiseks olid head: laste loomemaja ruumid head ja personal vastutulelik. Partiide analüüsimiseks avar saal. Treenerid ja lapsevanemad lubasime mängusaalidesse, kuid mitte laudade vahele. Ka inventari kohta pole midagi kriitilist öelda. Ainult üks DGT XL kell üllatas mind, nimelt otsustas ta ühel kellapoolel kümneid minuteid mitte näidata. Õnneks oli kohalik kolleeg selle kella tembutamistega varasemast kursis ja nii sai kellavahetus kiiresti ära tehtud.

Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Ainult ühes tüdrukute partiis juhtusin nägema, kuidas üks teisele tuld andis ja oma kuninga ise tulle jättis. Aga nemadki tulid ise olukorraga toime, nii et hoidusin sekkumast, jättes isegi 2 minutit kellal keeramata, sest mõtlemisaegade vahe oli selline, et ajalisal poleks vähimatki tähtsust olnud. Miks mängurütmi segada?
Hilineda oli lubatud 15 minutit, aga isegi 5 minutist oleks küllalt olnud. Olid mõned voorud, kus me kummalgi turniiril isegi mõni minut ajakavast varem alustasime, sest lihtsalt kõik mängijad olid ilma kohtunikupoolse märguandeta juba kõik oma kohad sisse võtnud.

Olen noortevõistlustel üsna palju tegutsenud, praegu on neil aga mu suurimaks probleemiks esikoha võimalik jagamine. Juhend näeb ette kohe pärast võistlust 2 kiirpartiid ja siis veel võimaliku armageddoni. Aega läheb selleks umbes poolteist tundi (omaette küsimus on, kas tavamale meistrit kiirmalega või millegi veel kiiremaga on õige selgitada või mitte). Kas peaks igaks juhuks siis mängupäeva alguse võimalikult varasele hommikule viima või alustama enam-vähem normaalsel ajal ja loota, et järelmängudeks vajadust pole.
Tallinnas on muidugi asi lihtsam, kui järelvõistlusega seotutel pole vaja kuhugi sõita või on tegemist koguni kahe õe perekondliku kohtumisega. Aga Narvas, kust veidi hiljem pole õhtul enam mingit võimalust ära pääseda? Mõlemal turniiril oli konkurents tihe ja kuigi lõpptabelis näeme nagu selgeid vahesid, siis nendeni jõudmine oli keeruline.

Poiste esikohtki polnud viimases voorus veel päris selge, aga tüdrukud? Olin ise põhiliselt poiste partiide juures ja tegin tüdrukute ruumi vaid regulaarseid külaskäike. Kui turniiri lõpuni jäi veel umbes pool tundi, "rõõmustasid" spetsialistid mind infoga, et täna jagame esikohta koguni 5 mängija vahel. Nii seisud laudadel näitasidki. Mida siis teha? See oleks umbes 3 tundi täiendavat tegevust (sellist ajavaru poleks võimaldanud mistahes ajakava). Pealegi olid mängijatega seotud nii treenerid kui lapsevanemad. Kõik siis ööseks Narva? Pakuti välja variant, et lisavõistluse võiks pidada järgmisel päeval Tallinnas. Nelja tallinlanna kõrval oli aga pretendentide seas ka üks Narva neiu.
Lõpuks lahenes kõik siiski ära. Üks liidritest jättis viguri ette, ka teine pretendent ei suutnud ülekaalukat seisu võita. Mul on neist tüdrukutest siiralt kahju, aga vähemalt turniir õnnestus õigel ajal lõpetada. Aga kui järgmine kord peaksin sellisele võistlusele juhtuma, närvitsen kindlasti jälle: kas esikoht selgub või mitte?
Turniir ise aga minu arvates õnnestus täiesti. Aitäh kõigile osalistele.
Lembit