Täna 20 aasta eest

Ei leidnud Maleliidu kodulehelt mingit vihjet tänasele tähtpäevale. Küllap on palju tegemist igapäevaste asjadega. Kuivõrd minu arust on tegemist üsnagi olulise momendiga meie maleorganisatsioonide ajaloos, olgu siis kasvõi siingi mõned meenutused, kuigi need meie temaatikaga otseses seoses pole.

20 aastat tagasi leidsid aset suured muudatused kogu meie riiklikus ja ühiskondlikus struktuuris. Need ei jätnud loomulikult puudutamata ka spordiorganisatsioone.
Ka tollane ENSV maleföderatsioon otsustas end laiali saata ja asuda Eesti Maleliidu taastamisele. Esimene suur koosolek kutsuti selleks kokku juba 17. detsembril 1989. Olin parajasti kohtunikuks MK-võistlustel Palma de Mallorcas ja jäin EML ajaloo sellest etapist seetõttu eemale. Tagasiteel võtsin hoopis osa NSVL Maletajate Liidu kongressist Moskvas (kuhu ka Tallinnast esindajad valiti). Tagantjärele näen ennistatud protokollist, et Eesti Projekti saalis olnud probleeme palju ja arvamusi samuti. Nii et väljapakutud põhikiri jäi vastu võtmata, küll aga loodi komisjon selle redigeerimiseks ja ajutine volikogu , kes pidi Eesti malet juhtima üleminekuperioodil.

Ilmselt tuleb EML taastamise päevaks lugeda ikkagi 31. märts 1990, kui 23 klubi olid saatnud oma 62 esindajat juba Tallinna EML kongressile. Seal arutati põhikiri uuesti punkthaaval läbi ning kinnitati koos täienduste ja parandustega lahtisel hääletusel - pealegi ühehäälselt. Ainsagi vastuhääleta valiti kinnisel hääletusel ka EML president, samuti sai paika EML eestseisus. Kui seni olid kõigi linnade ja rajoonide malesektsioonid automaatselt föderatsiooni koostisosadeks, siis Maleliit hakkas koosnema vaid nendest ühendustest, kes olid oma liikmeks astumise vormistanud.
Liikmemaksuna pidid klubid iga oma liikme pealt maksma aastas 3 rubla, igalt õpilaselt 1 rubla, invaliidid võisid klubidesse kuuluda tasuta. Kahjuks jäid esimesel aastal liikmesorganisatsioonid loomata Tartu-, Valga- Võru- ja Hiiumaal. Mingit kõrgemat juhtimist spordikomitee poolt enam polnud. 14. mail registreeris spordiamet meie põhikirja ja sellest peale olid maleliidul kõik juriidilise isiku õigused. Eesti Spordi Keskliidu loomisel sai maleliidust üks selle asutajaliige.

Kui eestseisus aasta pärast oma tegevusest aru andis, võis puhtmaleliselt aastat üsna heaks lugeda. Ka kalenderplaanis ettenähtud üritused said peetud. Tähistati Kerese 75. sünni-aastapäeva, korraldati sellele pühendatud IV mälestusfestival. Avati suurmeistri ausammas Tõnismäel. Aga suurte Kerese mälestusturniiride aeg oli otsa saanud, tõsi küll, paarikümneks aastaks tulid asemele Kalevi kiirturniirid. Aga ega organisatsiooniliste struktuuride muutmine lihtsalt läinud. Kui Tallinna ja Jõu matśidel polnud 100 laua kokkusaamisega kunagi raskusi, siis nüüd mängisime Tallinna ja ülejäänud Eesti matśi Viljandis vaid 52 laual.

Küllap olime maleliidu taasloomisel esialgu põhjendamatult roosilises meeleolus. Arvasime, et EML raamesse õnnestub ühendada kõik Eestis malega tegelevad asutused koos nende kaadrite ja rahaliste ressurssidega. Juba ajutise volikogu tegutsemise perioodil olid aga komplitseerunud EML juhtivate tegelaste suhted nii maleasutuste juhtidega kui ka osaga tippmaletajatest ning ega pinged hiljemgi päriselt raugenud. Esialgu polnud EML-l ühtki oma nurgakest ega koosseisulist üksust. Kasutatavad rahad olid minimaalsed.

Juba paar nädalat enne EML kongressi kuulutas end looduks ühendus Eesti Tippmale. Kõiges ei saa tipp- ja reamaletajate seisukohad kokku langeda. Küllap oli tippmängijate esindusorganisatsiooni loomine sel ajal mõneti loogiline. Kahjuks ei jõutud koostöös kaugemale paari kokkulepitud põhiprintsiibi formuleerimisest, kuni ühendus lõpuks oma loomulikku surma suri. Ka EML ise polnud seesmiselt päris ühtne, isegi üks asepresidentidest pani veidi pärast valimist oma ameti maha.

Kohe võeti eesmärgiks EML liikmestaatuse taastamine FIDEs. See protsess võttis aega. Esialgu ei katkestanud me võistlemist ka NSVL võistlustel. Novi Sadi olümpialt tulid meie võistkonnad tagasi ilma, et nad oleksid võistlema pääsenud. Sügisel 1990 olin Borźomis pretendentide turniiri peakohtunikuks ning pidasin sel ajal paralleelseid kõnelusi FIDE presidendi Campomanesi ja NSVL maleföderatsiooni asepresidendi Vasjukoviga. Novembris tunnistas NSVL föderatsioon, et Balti maleliitude õiguste taastamine kuulub FIDE prerogatiivide hulka, ja 16. novembril kinnitas Campo faksiga, et sümpatiseerib meie üritusele, lisades aga, et tema esmane kohus on FIDE põhikirja järgimine.
Alles 1. detsembril 1991 oli mul võimalus kõigi kolme maleliidu esindajana Berliinis FIDE kongressil tänada Balti riikide õiguste taastamise eest selles organisatsioonis. Tee Manila olümpiale ja teistele võistlustele oli lahti.

Huvitavad ja tegevusrohked olid need paar esimest aastat taasloodud Eesti Maleliidus. EML taastamise 20. aastapäeval tahaksin õnnitleda kõiki, kellega sellel ajal või hiljemgi on selle raamides koostööd tehtud. Kõiki kahjuks enam pole. Esimesest eestseisusestki on lahkunud suurmeister Lembit Oll, neil aegadel juristina asendamatu Bernhard Jakobson ja kirimale entusiast Endel Mäekalle.
Lembit