Veel noppeid Chesscafest

Eelmises Chesscafes (meie 28. II) oli juttu sellest, et kui välkmales etturi viimasele reale viimisel ei panda etturi asemel midagi peale ja käigustatakse vastase kell, siis on tegemist määrustevastase käiguga ning vastasel on nüüd võimalus taotleda võitu. Kui vastasmängija sellist taotlust ei esita, siis jääbki ettur etturiks ja hiljem teda mingi malendiga asendada ei saa.
Nüüd on esitatud täpsustav küsimus, kas sellist viimasel real seisvat etturit lüüa saab. Loomulikult saab. Muidu saaks ju eelise see mängija, kes määrustevastase käigu tegi. Geurt toob siin küll mõneti absurdse näite.
Valged: Kg1, Vf1, Ec8. Mustad: Ke8, Va8, Rg8.
Kui valge etturit c8-l lüüa ei saaks, ei saaks ju must pikalt vangerdada.

Puerto Ricos võistlustel nulltolerantsi ei kasutata. Mängijatel on lubatud partiile hilineda 20 minutit. Üks mängija jõuab küll õigeaegselt mängulaua juurde ja teeb seal juba määrustepärase käigu, aga enne kui ta käsi malekella puudutada jõuab, saab ta aeg otsa. Tema vastane oli kenasti paigal. Kuidas tuleks seda partiid nüüd arvesse võtta: oli mängija selle partii kaotanud mänguga või tuleb ta lugeda mitteilmunuks?
Käik oli ju ainult tehtud, mitte sooritatud (see oleks eeldanud ka kellavajutust). Reitinguõiguslikeks loeb FIDE kvalifikatsioonikomisjon vaid selliseid partiisid, kus kumbki pool on teinud vähemalt ühe käigu. Siin ju seda polnud. Nii et polnud ka partiid.

Aga selline juhtum Indiast. Valge annab mustale tuld, ütleb: "Matt" ja seiskab ühtlasi kellad. Siis aga selgub, et matti pole, kuigi jah, forsseeritult saaks selle 3 käiguga panna. Tuleb kohtunik ja loeb partii valgele kaotatuks, kuna sellel polnud ju kellade seiskamiseks põhjust.
Päris selge, et valge tegevus polnud korrektne. Nii et ühe art. 13.4 loetletud karistustest peaks ta kindlasti saama. Aga kas tingimata kaotuse? Üks põhjus, mille koodeks kellade seiskamiseks välja pakub, on kohtunikult abi otsimine (art. 6.12b). Ja siis otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks (art. 6.12d). Ning otsustab ühtlasi ka karistuse.
Geurti arvates juhul, kui midagi analoogilist juhtus selle mängijaga ka eelmistes voorudes või kui ta oli oma vastast juba kuidagi teistmoodi häirinud, oleks kaotuse panek õiglane. Kui aga asi toimus esmakordselt ning mängija tõepoolest arvas, et oli pannud mati, ja tahtis selleks kohtunikult kinnitust saada, oleks kaotus liiga ränk karistus. Geurt ise piirduks ehk vastasele 2-minutilise lisaaja andmisega - vastasmängijat ju ikkagi häiriti.
Lembit